Language of document : ECLI:EU:T:2020:181

ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

13. mai 2020(*)

Riigiabi – Lennundussektor – Abi, mida Itaalia andis Sardiinia lennujaamadele – Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga osaliselt kokkusobivaks ja osaliselt kokkusobimatuks – Riigile omistatavus – Abisaajad – Lepinguosalistest lennuettevõtjatele antud eelis – Turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõte – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Konkurentsi kahjustamine – Põhjendamiskohustus – Abikava – Vähese tähtsusega abi – Tagasinõudmine

Kohtuasjas T‑716/17,

Germanwings GmbH, asukoht Köln (Saksamaa), esindaja: advokaat A. Martin-Ehlers,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: advokaadid T. Maxian Rusche ja S. Noë,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 29. juuli 2016. aasta otsus (EL) 2017/1861, milles käsitletakse riigiabi SA 33983 (2013/C) (ex 2012/NN) (ex 2011/N) – Itaalia – Sardiinia lennujaamadele antav hüvitis avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest (üldist majandushuvi pakkuv teenus) (ELT 2017, L 268, lk 1),

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president S. Papasavvas, kohtunikud J. Svenningsen (ettekandja), V. Valančius, Z. Csehi ja P. Nihoul,

kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 3. oktoobri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

 Vaidlusalused meetmed

1        Sardiinia saarel (Itaalia) on viis lennujaama, mille hulgas on Alghero, Cagliari-Elmase ja Olbia lennujaam.

2        Alghero lennujaama käitab So.Ge.A.Al SpA (edaspidi „SOGEAAL“), kelle kogu aktsiakapitali märkisid kohalikud avaliku sektori asutused, ja enamusosalus selles kuulub Regione autonoma della Sardegnale (Sardiinia autonoomne piirkond, Itaalia, edaspidi „autonoomne piirkond“), sh kaudselt Società Finanziaria Industriale Regione Sardegna (SFIRS) vahendusel. Cagliari-Elmase lennujaama käitab äriühing So.G.Aer SpA (edaspidi „SOGAER“), kelle aktsiakapitalis kuulub enamusosalus Cagliari kaubanduskojale, ning Olbia lennujaama käitab Olbias registreeritud äriühing GEASAR SpA (edaspidi „GEASAR“), kelle aktsiakapitalis kuulub enamusosalus eraettevõtjale Meridiana SpA.

 Autonoomse piirkonna vastu võetud sätted

–       Seaduse 10/2010 artikkel 3

3        Autonoomne piirkond võttis 13. aprillil 2010 vastu maakonna seaduse nr 10 – meetmed lennutranspordi arendamiseks (legge regionale n. 10 – Misure per lo sviluppo del trasporto aereo) (Bollettino ufficiale della Regione autonoma della Sardegna nr 12, 16.4.2010) (edaspidi „seadus nr 10/2010“).

4        Seaduse nr 10/2010 artikkel 3 „Stiimulid saare lennuühenduste hooajalisuse vähendamiseks“ (Incentivi alla destagionalizzazione dei collegamenti aerei isolani) on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Vastavalt komisjoni teatisele 2005/C 312/01 „Ühenduse suunised lennujaamade rahastamise ja piirkondlikest lennujaamadest opereerivate lennuettevõtete riikliku stardiabi kohta“ on saare lennujaamade rahastamiseks eesmärgiga tugevdada ja arendada lennutransporti kui üldist majandushuvi pakkuvat teenust, kaasa arvatud lennuühenduste hooajalisuse vähendamise läbi, lubatud kulud summas 19 700 000 [eurot] 2010. aasta kohta ja 24 500 000 [eurot] iga aasta kohta ajavahemikus 2011–2013.

2.      Transpordipakkumise kriteeriumid, laad ja kestus ning juhised lennujaama käitavate äriühingute koostatavate tegevuskavade väljatöötamiseks, milles võetakse arvesse artiklis 2 silmas peetud territoriaalse järjepidevuse meetmeid, määratakse kindlaks maavalitsuse otsusega, mis võetakse vastu maakonna transpordivoliniku ettepanekul ja nende volinike nõusolekul, kes vastutavad kavandamise, eelarve, krediidi ja maakasutuse planeerimise, turismi, käsitöönduse ja kaubanduse, põllumajanduse ja põlluharimise ja loomakasvatuse reformi, kultuuriväärtuste, teabe, vabaajategevuse ja spordi eest.

3.      Lõikes 2 osutatud otsust ja tegevuskavasid, sh neid, mille lennujaamu haldavad äriühingud on käesoleva seaduse jõustumise ajaks juba kindlaks määranud, koos vastavate aktide ja lepingutega rahastatakse juhul, kui need on koostatud vastavalt transpordipakkumise kriteeriumidele, laadile, kestusele ning lõikes 2 silmas peetud juhistele ning need on eelnevalt esitatud pädevale komisjonile siduva arvamuse saamiseks.“

–       Seaduse nr 10/2010 rakendusaktid

5        Seaduse nr 10/2010 artikli 3 lõike 2 kohaselt võttis autonoomse piirkonna valitsus artiklis 3 ette nähtud meetmete rakendamiseks vastu mitu õigusakti (edaspidi „rakendusaktid“), sh 29. juuli 2010. aasta maakonnavolikogu otsus nr 29/36 (deliberazione della Giunta regionale n. 29/36) (edaspidi „maakonna otsus nr 29/36“), 6. detsembri 2010. aasta maakonnavolikogu otsus nr 43/37 (deliberazione della Giunta regionale n. 43/37) (edaspidi „maakonna otsus nr 43/37“) ja 23. detsembri 2011. aasta maakonnavolikogu otsus nr 52/117 (deliberazione della Giunta regionale n. 52/117) (edaspidi „maakonna otsus nr 52/117“) (edaspidi koos seaduse nr 10/2010 artikliga 3 „vaidlusalused meetmed“).

6        Nendes rakendusaktides on määratletud sisuliselt kolme liiki „tegevus“, millega seoses võisid lennujaamakäitajad saada autonoomselt piirkonnalt hüvitist aastateks 2010–2013, nimelt:

–        lennuliikluse suurendamine lennuettevõtjate poolt (edaspidi „tegevus nr 1“);

–        Sardiinia saare turismisihtkohana reklaamimine lennuettevõtjate poolt (edaspidi „tegevus nr 2“);

–        muu reklaamitegevus, mille lennujaamakäitajad teevad autonoomse piirkonna nimel ülesandeks muudele kolmandast isikust teenuseosutajatele kui lennuettevõtjad (edaspidi „tegevus nr 3“).

7        Esiteks oli maakonna otsuses nr 29/36 täpsustatud, et seaduse nr 10/2010 artikli 3 rakendamisel seisnes eesmärk vähendada lennuühenduste hooajalisust lendude sageduse suurendamises keskhooajal ja talvehooajal ning uute lennuühenduste avamises. Teiseks oli selles otsuses märgitud, et lõppeesmärk, mida seaduse nr 10/2010 artiklis 3 ette nähtud piirkondliku lennutranspordipoliitika edendamise meetmetega taotleti, oli tugevdada sotsiaalset ja territoriaalse ühtekuuluvust ning arendada Sardiinia saare kohalikku majandust, turismi ja kultuuri.

8        Sellega seoses on maakonna otsuses nr 29/36 määratletud selliste transporditeenuste kriteeriumid, laad ja kestus, mille eest võidi anda hüvitist ajavahemikus 2010–2013, ning lennujaamakäitajate koostatud „tegevuskavade“ väljatöötamise ja hindamise suunised.

9        Konkreetsemalt, seaduses nr 10/2010 ette nähtud rahastuse saamiseks pidi lennujaamakäitaja esitama autonoomsele piirkonnale heakskiidu saamiseks üksikasjaliku tegevuskava. Kavas pidi olema välja toodud, milliseid tegevusi eespool punktis 6 mainitud tegevuste nr 1–3 hulgas lennujaamakäitaja kavatses ellu viia, et saavutada seaduse nr 10/2010 eesmärgid. Tegevuskava rakendamiseks võidi lennujaamakäitaja ja lennuettevõtjate vahel sõlmida erikokkulepped.

10      Kui lennujamakäitaja soovis saada rahastust tegevusele nr 1, tuli tegevuskavas, mille ta esitas autonoomsele piirkonnale, kindlaks määrata „strateegilist huvi pakkuvad liinid“ (riigisisesed ja rahvusvahelised) ning aastaeesmärgid, mis on seotud lendude sageduse, uute liinide ja reisijate arvuga.

11      Itaalia asutuste sõnul oli strateegilist huvi pakkuvate liinide opereerimine üldist majandushuvi pakkuv teenus, mida lennuettevõtjad pakkusid hüvitise vastu.

12      Tegevuskavas, millega rakendatakse tegevust nr 2, pidi olema määratletud konkreetne turundus- ja reklaamitegevus, mille eesmärk oli suurendada reisijate arvu ja edendada lennujaama teeninduspiirkonda.

13      Maakonna otsus nr 29/36 nägi ette, et tegevuskavad pidid tuginema prognoosidele, mis kajastavad nendes välja toodud tegevuste kasumlikkuse väljavaateid.

14      Maakonna otsusest nr 29/36 nähtub, et tegevuskavad pidid vastama teatavatele põhimõtetele:

–        kavades kindlaks määratud strateegilist huvi pakkuvad ühendused ei tohtinud kattuda ühendustega, mida juba opereeriti avaliku teenindamise kohustuse korra alusel;

–        igale subsideeritud liinile antav rahaline toetus pidi aja jooksul vähenema;

–        lennuettevõtjatega sõlmitav rahastamisleping pidi sisaldama piirkonna reklaamimise kava.

15      Kui autonoomne piirkond tuvastas ebakõlasid esiteks lennujaamakäitajate esitatud tegevuskavade ning teiseks seaduse nr 10/2010 sätete ja selle rakendusaktide vahel, võis ta nõuda, et tegevuskavu muudetaks.

16      Pärast seda, kui autonoomne piirkond oli heaks kiitnud erinevad tegevuskavad, mille lennujaamakäitajad olid talle esitanud, jaotas ta ajavahemiku 2010–2013 iga aasta kohta olemasolevad rahalised vahendid lennujaamakäitajate vahel ära.

17      Juhuks kui lennujaamakäitajate taotletavate hüvitiste summa oli suurem kui seaduses nr 10/2010 ette nähtud summa, nägi maakonna otsus nr 29/36 ette eelisjärjekorras eraldamise kriteeriumid.

18      Iga-aastased lõplikud toetuste summad määrati kindlaks tagantjärele, võttes arvesse tegevuskavade rakendamisel lennujaamakäitajate tegelikult makstud summasid, mis võisid olla väiksemad kavades ettenähtutest. Nende summade kinnitamiseks pidid lennujaamakäitajad esitama aruanded, milles on täpsustatud muu hulgas võetud meetmetega seoses tegelikult kantud kulud ja millele pidid olema lisatud tõendid.

19      Pealegi nägid rakendusaktid ette, et lennujaamakäitajad pidid jälgima lennuettevõtjate tulemuslikkust. Täpsemalt oli nendes kehtestatud kohustus, et erikokkulepped lennujaamakäitajate ja lennuettevõtjate vahel näeks ette karistuste määramise lennuettevõtjatele, kui nad ei täida varem määratletud eesmärke, mis on seotud eelkõige lendude sageduse ja reisijate arvuga.

20      Lõpuks, autonoomse piirkonna toetused maksti ajutise piirkondliku fondi vahendusel, mille lõi ja mida haldas SFIRS, kes pidas nende toetuste lõplikest kogusummadest kinni 4%. Lisaks sellele, kuna esialgu tehti ainult esimene osamakse, mis vastas 20%-le võrdlusaasta kohta maksmisele kuuluvatest rahalistest vahenditest, võisid lennujaamakäitajad taotleda SFIRSilt ettemakseid, mida võimaldati komisjonitasude ja intressi vastu.

 Vaidlusalune leping

21      Hageja Germanwings GmbH on alates 2002. aastast tegutsev reisijaveoga tegelev odavlennuettevõtja, kes opereerib peamiselt liidu lennujaamadesse, sh Cagliari-Elmase lennujaama saabuvate ja sealt väljuvate lühimaalendude ühendusvõrgustikku.

22      Cagliari-Elmase lennujaama käitaja SOGAER avaldas oma veebisaidil teate, milles kutsus lennuettevõtjaid üles esitama talle äriplaane sellest lennujaamast väljuvate ja sinna saabuvate lennuühenduste kohta ning selliste turunduslepingute sõlmimiseks, mille eesmärk oli reklaamida Sardiinia saart.

23      SOGAER esitas autonoomsele piirkonnale tegevuskavad 2010. aastaks ja kolmeaastaseks ajavahemikuks 2011–2013 koos vastavate rahastamistaotlustega. Need kavad kiideti heaks ja summad, mis eraldati SOGAERile 2010. aastaks ja ajavahemikuks 2011–2013, määrati kindlaks vastavalt maakonna otsustes nr 43/37 ja 52/117.

24      Selles kontekstis sõlmisid hageja ja SOGAER 2012. aastal lepingu (edaspidi „vaidlusalune leping“). Selle lepinguga kohustus hageja 30 000 euro suuruse tasu eest reklaamima Sardiinia maakonda, Cagliarit ning oma otselende Cagliari-Elmase ja Köln-Bonni (Saksamaa) ning Cagliari-Elmase ja Stuttgardi (Saksamaa) vahel. Selleks usaldas hageja ühele kolmandast isikust teenuseosutajale reklaamikampaania korraldamise, mis läks maksma kokku 40 000,18 eurot, kusjuures vahe SOGAERilt saadud 30 000 euro suurusest summast võttis hageja enda kanda. Reklaamikampaania toimus ajavahemikus 10. detsembrist 2012 kuni 9. jaanuarini 2013.

25      Hageja esitas 20. detsembril 2012 arve summas 30 000 eurot. SOGAER maksis arve, tasudes selle summa 19. aprilli 2013. aasta elektroonilise ülekandega (edaspidi „vaidlusalune makse“).

 Vaidlustatud otsus

26      Itaalia Vabariik teatas 30. novembril 2011 ELTL artikli 108 lõike 3 alusel komisjonile seadusest nr 10/2010, mida uuriti vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ] artikli [93] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), III peatükile.

27      Komisjon teavitas 23. jaanuari 2013. aasta kirjas Itaalia Vabariiki oma otsusest algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus (edaspidi „menetluse algatamise otsus“) seoses teatatud kavaga (edaspidi „vaidlusalune abikava“). Selle otsuse 30. mai 2013. aasta Euroopa Liidu Teatajas avaldamisega (ELT 2013, C 152, lk 30) palus komisjon huvitatud isikutel esitada eeldatava abikava kohta oma märkused.

28      Itaalia ametiasutused ja huvitatud isikud, sh Alghero, Cagliari-Elmase ja Olbia lennujaamade käitajad esitasid kirjalikud märkused. Hageja kirjalikke märkusi ei esitanud. Komisjon edastas huvitatud isikute märkused Itaalia ametiasutustele, kellel oli võimalus esitada oma kommentaarid nende märkuste kohta.

29      24. veebruari 2014. aasta kirjadega teavitas komisjon huvitatud isikuid teatise „Suunised lennujaamadele ja -ettevõtjatele antava riigiabi kohta“ (ELT 2014, C 99, lk 3) vastuvõtmisest 20. veebruaril 2014 ja sellest, et need suunised on vaatlusaluse juhtumi suhtes kohaldatavad alates suuniste avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas. 15. aprillil 2014 avaldati Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2014, C 113, lk 30) teade, milles kutsuti liikmesriike ja huvitatud isikuid üles esitama ühe kuu jooksul alates suuniste avaldamisest märkusi nende suuniste kohaldamise kohta käesoleva juhtumi puhul.

30      Komisjoni võttis 29. juulil 2016 vastu otsuse (EL) 2017/1861, milles käsitletakse riigiabi SA 33983 (2013/C) (ex 2012/NN) (ex 2011/N) – Itaalia – Sardiinia lennujaamadele antav hüvitis avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest (üldist majandushuvi pakkuv teenus) (ELT 2017, L 268, lk 1, edaspidi „vaidlustatud otsus“), mille resolutsioon on järgmine:

„Artikkel 1

1.      Kavaga, mille Itaalia kehtestas […] seadusega [nr 10/2010,] ei anta ettevõtjale SOGEAAL […], ettevõtjale SOGAER […] ja ettevõtjale GEASAR […] riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses.

2.      Kava, mille Itaalia kehtestas seadusega nr 10/2010, hõlmab ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi andmist lennuettevõtjale Ryanair/AMS, easyJet, Air Berlin, Meridiana, Alitalia, Air Italy, Volotea, [lennuettevõtjatele] Wizzair, Norwegian, Jet2.com, NIKI, Tourparade, [hagejale], [lennuettevõtjatele] Air Baltic ja Vueling, kui see on seotud kõnealuste lennuettevõtjate tegevusega Cagliari-Elmase ja Olbia lennujaamas.

3.      Itaalia on andnud lõikes 2 osutatud riigiabi, rikkudes [ELTL] artikli 108 lõiget 3.

4.      Lõikes 2 osutatud riigiabi on siseturuga kokkusobimatu.

Artikkel 2

1.      Itaalia nõuab artikli 1 lõikes 2 osutatud kokkusobimatu riigiabi abisaajatelt tagasi.

[…]

3.      Tagasinõutavatelt summadelt arvestatakse intressi alates kuupäevast, mil need anti abisaajate käsutusse, kuni nende tegeliku tagasimaksmiseni.

[…]

5.      Itaalia tühistab kõik artikli 1 lõikes 2 osutatud abi väljamaksmata maksed alates käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast.

Artikkel 3

1.      Artikli 1 lõikes 2 osutatud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt.

2.      Itaalia tagab käesoleva otsuse rakendamise nelja kuu jooksul pärast otsuse teatavakstegemise kuupäeva.

Artikkel 4

1.      Kahe kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist esitab Itaalia järgmise teabe:

–        artikli 1 lõikes 2 osutatud kava alusel abi saanud abisaajate nimekiri ja igale abisaajale kava alusel antud abi kogusumma;

–        igalt abisaajalt tagasinõutav kogusumma (põhisumma ja intress);

–        käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus;

–        dokumendid, mis tõendavad, et abisaajatele on antud korraldus abi tagasi maksta.

2.      Itaalia teavitab komisjoni käesoleva otsuse täitmiseks võetud riiklike meetmete edenemisest, kuni artiklis 2 osutatud abi on täies ulatuses tagasi makstud. Ta esitab komisjoni taotlusel viivitamata teabe käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete kohta. Ta esitab ka üksikasjaliku teabe abisaajatelt juba tagasi saadud abisummade ja intressi kohta.

Artikkel 5

Käesolev otsus on adresseeritud Itaalia Vabariigile.“

31      Vaidlustatud otsuse ulatuse kohta märkis komisjon otsuse punktides 344–346, et otsus ei hõlma abimeetmeid, millega seoses on juba algatatud eraldi uurimine seoses Alghero lennujaamaga. Nimelt, mis puudutab seda lennujaama, siis üks Itaalia lennuettevõtja esitas kaebuse seoses lepingutega, mis sõlmiti SOGEAALi ja äriühingu Ryanair Ltd vahel juba 2003. aastal ja mida sellest ajast alates on pikendatud. Selle tulemusel algatas komisjon 12. septembril 2007 ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse seoses väidetava riigiabiga, mis on antud Alghero lennujaamale ja mida Alghero lennujaam on andnud Ryanairile ja muudele lennuettevõtjatele (ELT 2008, C 12, lk 7). 27. juunil 2012 pikendati seda menetlust, et hõlmata täiendavaid meetmeid, mida Itaalia on võtnud ja mis ei olnud algse kaebuse ese (ELT 2013, C 40, lk 15) ning mis hõlmasid „kõiki ettevõtja Ryanair ja tema tütarettevõtja AMS, kui ka muude alates 2000. aastast [Alghero] lennujaama kasutavate lennuliinide suhtes võetud abimeetmeid[, e]elkõige hõlmavad kõnealused meetmed rahalisi toetusi, mis on saadud kas otse ettevõtjalt SOGEAAL või mitmete alates 2000. aastast kehtivate ettevõtjaga Ryanair ja muude lennuettevõtjatega sõlmitud lennujaamateenuste ja turustamisteenuse kokkulepete kaudu“.

32      Menetluse tulemusel võttis komisjon vastu 1. oktoobri 2014. aasta otsuse (EL) 2015/1584 riigiabi SA.23098 (C 37/07) (ex NN 36/07) kohta, mida Itaalia rakendas ettevõtja Società di Gestione dell’Aeroporto di Alghero So.Ge.A.AL S.p.A. ja mitme Alghero lennujaamas tegutseva lennuettevõtja suhtes (ELT 2015, L 250, lk 38), milles komisjon asus turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja põhimõtte alusel muu hulgas seisukohale, et lepingud, mis on sõlmitud autonoomse piirkonna kontrollitava SOGEAALi ja teatavate lennuettevõtjate vahel ning mis käsitlesid Alghero lennujaamast väljuvate ja sinna saabuvate uute lennuühenduste edendamist või alustamist ning turundus- ja reklaamitegevust, ei ole ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses abi. Teiste lennuettevõtjate, sh hageja puhul, kes on SOGEAALiga analoogseid lepinguid sõlminud, leidis komisjon, et need lepingud on sama sätte tähenduses abi, mis on siseturuga kokkusobimatu.

33      Mis puudutab aga ajavahemikku 2010–2013, siis hageja ei sõlminud siiski SOGEAALiga lepingut, mis kuulub seadusega nr 10/2010 kehtestatud abikava alla.

34      Sellega seoses, isegi kui kõiki makseid, mida SOGEAAL tegi seaduse nr 10/2010 alusel rakendusaktides ette nähtud tegevuse nr 1 ja tegevuse nr 2 eest, ei tehtud lepingute alusel, mida analüüsiti eraldi uurimises, mis puudutas ainult Alghero lennujaama, leidis komisjon, et suurt osa neist hinnati selle teise juhtumi raames. Lisaks märkis komisjon, et „kõikidel juhtudel [ei ole] lihtne teha selgelt vahet, sest SOGEAALi ja konkreetse lennuettevõtja vahelised rahalised suhted võivad olla asjaomasel ajavahemikul reguleeritud mitme lepinguga, millest [otsusega 2015/1584 päädinud juhtumi] raames vaadeldi vaid mõnda“. Seetõttu leidis ta, et vaidlustatud otsuse kohaldamisalast tuleb välja jätta kõik kokkulepped, mis on sõlmitud lennuettevõtjate ja SOGEAALi vahel käesolevas asjas vaidlusaluse abikava raames, ehk teiste sõnadega Alghero lennujaama puudutavate vaidlusaluste meetmete osa.

35      Lõpuks, komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et käesolevas asjas algatatud menetlus ei käsitle võimalikku abi, mida lennujaamakäitajad andsid muudele teenuseosutajatele kui lennuettevõtjad ja mis kuulus tegevuse nr 3 alla. Seetõttu leidis ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 346, et ta ei saa selles küsimuses seisukohta võtta.

 Vaidlustatud otsusest hilisem areng

36      Hageja sai vaidlustatud otsusest teada autonoomse piirkonna 4. augusti 2016. aasta kirjast, mille ta sai kätte 15. augustil 2016. Autonoomne piirkond teavitas selles hagejat vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest ja palus tal kirjale lisatud vaidlustatud otsuse lühendatud versiooni alusel märkida, millised andmed tuleb Euroopa Liidu Teatajas 18. oktoobril 2017 avaldatavast versioonist välja jätta.

37      Hageja vastas autonoomsele piirkonnale 19. augusti 2016. aasta kirjas, et tal ei ole puuduvate osade tõttu võimalik vaidlustatud otsust täielikult mõista. Sellegipoolest tõi ta selles kirjas välja teabe, mida ta pidas konfidentsiaalseks.

38      Autonoomne piirkond võttis 7. juunil 2017. aastal vastu abi tagasinõudmise otsuse, mis tehti hagejale teatavaks 10. augustil 2017 koos väljavõttega vaidlustatud otsuse tema suhtes mittekonfidentsiaalsest versioonist. Selle otsusega kohustati hagejat autonoomsele piirkonnale tagasi maksma 28 881 euro suurune summa koos intressiga 1678,48 eurot ehk kokku 30 559,48 eurot.

39      Pärast abi tagasinõudmise otsuse saamist saatis hageja komisjonile 14. augustil 2017 e-kirja, milles vaidlustas selles otsuses nõutud summa tagasimaksmise kohustuse, kuna vastavalt komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 1998/2006, milles käsitletakse [ELTL artiklite 107 ja 108] kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (ELT 2006, L 379, lk 5; edaspidi „2006. aasta vähese tähtsusega abi käsitlev määrus“), kujutas see summa endast vähese tähtsusega abi. Lisaks palus hageja komisjonil esitada selle kohta kirjaliku kinnituse, millele ta saaks tugineda riigisisese hagi raames, mille ta kavatses selle otsuse peale esitada.

40      Komisjon teatas 18. augusti 2017. aasta e-kirjas hagejale, et ta ei saa taotletud kinnitust esitada, täpsustades muu hulgas esiteks, et vaidlustatud otsuses ei ole ette nähtud erandit vähese tähtsusega abi tagasimaksmise kohustusest 2006. aasta vähese tähtsusega abi käsitleva määruse või komisjoni 18. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1407/2013, milles käsitletakse [ELTL] artiklite 107 ja 108 kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes (ELT 2013, L 352, lk 1, edaspidi „2013. aasta vähese tähtsusega abi käsitlev määrus“), kohaldamisalas, ning teiseks, et „läbipaistvuse tingimus“, mis on ette nähtud mõlemas määruses, ei olnud täidetud.

41      Hageja vaidlustas komisjoni analüüsi 23. augusti 2017. aasta e-kirjas. Seejärel võttis hageja telefonitsi ühendust komisjoni õigustalitusega, kes teatas talle 13. oktoobri 2017. aasta e-kirjas, et komisjoni teenistuste seisukoht ei ole muutunud.

 Menetlus ja poolte nõuded

42      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. oktoobril 2017.

43      5. aprillil 2018 ja pärast seda, kui menetlusdokumente oli teist korda vahetatud, lõpetati menetluse kirjalik osa.

44      Üldkohus otsustas 16. mail 2018, olles pooled ära kuulanud, menetluse peatada kuni menetluse kirjaliku osa lõpetamiseni seotud kohtuasjades Ryanair ja Airport Marketing Services vs. komisjon (T‑833/17) ning easyJet Airline vs. komisjon (T‑8/18), mis toimus nendes kohtuasjades vastavalt 21. septembril ja 23. juulil 2018.

45      Üldkohus otsustas esimese koja ja asepresidendi ettepanekul 19. juuni 2019. aasta täiskogul vastavalt kodukorra artiklile 28 anda kohtuasja lahendada viiest kohtunikust koosnevale esimese koja laiendatud koosseisule.

46      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus seejärel avada menetluse suulise osa. Suulise osa tarbeks paluti hagejal ja komisjonil esitada dokumente ja vastata kirjalikult küsimustele, mille Üldkohus esitas menetlust korraldavate meetmetena. Hageja ja komisjon täitsid need nõuded ettenähtud tähtaja jooksul 3. septembril 2019. Komisjon esitas 6. septembril 2019 menetlust korraldavatele meetmetele täiendava vastuse, mis lisati toimikusse.

47      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 3. oktoobri 2019. aasta kohtuistungil. Komisjon täpsustas kohtuistungil, et vastupidi vasturepliigi sõnastusele, mille kohaselt palus ta hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata, palus ta tegelikult hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

48      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus ja eeskätt selle artikli 1 lõige 2 osas, milles selles on mainitud hagejat, ning artikli 2 lõige 1 osas, milles tagasinõudmine puudutab hagejat;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

49      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

50      Hagi põhjendamiseks esitab hageja kolm vaidlustatud otsuse tühistamise väidet, mille kohaselt sisuliselt:

–        esiteks on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna komisjon ei tõendanud abi olemasolu, sest ta ei analüüsinud, kas SOGAER tegutses turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtjana;

–        teiseks on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna komisjon ei tõendanud, et abi, mida hageja väidetavalt sai, kahjustas või ähvardas kahjustada konkurentsi ja mõjutas liikmesriikidevahelist kaubandust;

–        kolmandaks on rikutud õigusnormi, kuna komisjon ei analüüsinud, kas vaidlusalune makse kujutas endast vähese tähtsusega abi.

 Esimene väide, et on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna komisjon ei tõendanud abi olemasolu, sest ta ei analüüsinud, kas SOGAER tegutses turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtjana

51      Selleks et põhjendada esimest väidet, mis koosneb kahest väiteosast, leiab hageja, et komisjon ei ole tõendanud hagejale antud abi olemasolu. Esimese väite esimeses osas väidab hageja sisuliselt, et kuna eristada tuleb kahte eri „tasandit“, st autonoomse piirkonna ja lennujaamakäitajate tasandit, siis on riigiabi olemasolu hindamisel asjakohane tasand erinevalt vaidlustatud otsuses järgitud lähenemisviisist lennujaamakäitajate, sh eeskätt SOGAERi tasand.

52      Teises väiteosas väidab hageja, et kui komisjon oleks analüüsinud riigiabi olemasolu SOGAERi tasandil, oleks see tal võimaldanud järeldada, et vaidlusalusele maksele oli kohaldatav turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõte (edaspidi „eraettevõtja põhimõte“).

53      Komisjon palub esimene väide edutuna ja igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Veel esitab ta mitu vastuvõetamatuse väidet, mida tuleb käsitleda esimese väite kumbagi osa puhul nende osade teineteise järel analüüsimise käigus.

 Esimese väite esimene osa riigiabi olemasolu hindamiseks asjakohase tasandi kohta

54      Hageja väidab, et käesolevas asjas riigiabi olemasolu hindamiseks oli analüüsi asjakohane tasand SOGAERi tasand, kuna sisuliselt tuli analüüsida viimase käitumist, olenemata autonoomse piirkonna kehtestatud vaidlusalusest abikavast.

55      Esimesena, hageja toonitab, et vaidlusalune abikava ei hõlma iseenesest talle antavat toetust. Nagu nähtub muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjendustest 76, 78 ja põhjenduse 86 punktist d, tegi autonoomne piirkond nimelt oma rahalised vahendid kättesaadavaks lennujaamakäitajatele, mitte lennuettevõtjatele, kellega tal liiati ei olnud lepingulist suhet. Kõige enam oli autonoomne piirkond lennuettevõtjatele tehtud maksete rahastamise allikas.

56      Teisena, lennujaamakäitajad otsustasid sõltumatult lennuettevõtjatega lepingud sõlmida ning vajaduse korral taotleda autonoomselt piirkonnalt rahalisi vahendeid, et need lennuettevõtjatele üle kanda, kusjuures käitajatel ei olnud mingit kohustust neid rahalisi vahendeid taotleda. Nimelt ei kontrollinud autonoomne piirkond ei SOGAERi ega Cagliari kaubanduskoda, mis on autonoomsest piirkonnast sõltumatu avalik-õiguslik üksus ega saa seega avaldada SOGAERile survet, et sundida teda rahalisi vahendeid taotlema. Lisaks sõltus lennujaamakäitajate võimalik otsus rahalisi vahendeid taotleda neile omastest majanduslikest kaalutlustest, seda enam et lennujaamakäitajad pidid rahalistele vahenditele ligi pääsemiseks maksma autonoomsele piirkonnale „tasu“, st 4% kinnipeetud summast, ning olenevalt olukorrast eespool punktis 20 mainitud komisjonitasusid ja intressi. Seega taotlesid nad autonoomselt piirkonnalt rahalisi vahendeid vaid juhul, kui kasu, mida loodeti saada konkreetse lennuettevõtjaga sõlmitud lepingust, ületas sellele tasule vastavad kulud ja kõik muud asjakohased kulud.

57      Hageja sõnul tuleb SOGAERi tegevust tegelikult analüüsida riigiabi eeskirjade alusel, jättes vaidlusaluse abikava tähelepanuta, kuna SOGAER on põhjusel, et tema kapitalis kuulub 94,35% osalus Cagliari kaubanduskojale, komisjoni 16. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/111/EÜ liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse ning teatavate ettevõtjate finantsläbipaistvuse kohta (ELT 2006, L 318, lk 17) tähenduses riigi osalusega äriühing, nagu on tuvastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 55. SOGAER on analoogses olukorras Pau-Béarni ja Nîmes-Uzès-Le Vigani lennujaama käitajatega, kes on samuti kohalike kaubanduskodade kontrolli all, mis on Prantsuse riigi organid, nagu tõdes Üldkohus oma 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Ryanair ja Airport Marketing Services vs. komisjon (T‑53/16, EU:T:2018:943) ja 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Ryanair ja Airport Marketing Services vs. komisjon (T‑165/15, EU:T:2018:953).

58      Komisjon esitab vastuvõetamatuse väite, mis on sisuliselt suunatud kogu esimese väite esimese osa vastu. Teise võimalusena palub komisjon esimese väiteosa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Esimese väite esimese osa vastuvõetavus

59      Komisjon leiab, et hageja möönis repliigis, et eraettevõtja põhimõte ei ole autonoomsele piirkonnale kohaldatav, ja esitas argumendid, mille aluseks on asjaolu, et asjaomast abi andis üksnes SOGAER, mitte autonoomne piirkond. Need argumendid, mis moodustavad sisuliselt esimese väite esimese osa, on uued ega ole järelikult vastuvõetavad.

60      Üldkohtu küsimusele vastates ei nõustunud hageja esimese väiteosa vastuvõetamatusega.

61      Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kodukorra tähenduses uuteks väideteks ei saa pidada argumente, mis sisuliselt on otseselt seotud hagiavalduses esitatud tühistamisväitega, isegi kui need on esimest korda esitatud repliigis. Sellised argumendid on varem esitatud väite täiendus ning liidu kohus lubab neid esitada repliigi staadiumis (vt selle kohta 28. jaanuari 1999. aasta kohtuotsus BAI vs. komisjon, T‑14/96, EU:T:1999:12, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika). Ent hagiavalduses sisalduvate väidete täiendamiseks ei ole lubatud viidata repliigis esitatud väidete ja argumentide vastuvõetavusele eesmärgiga korvata hagi esitamisel toimunud kodukorra artikli 76 punkti d nõuete rikkumist, ilma et viimati nimetatud säte kaotaks igasuguse mõtte (vt selle kohta 19. mai 2008. aasta kohtumäärus TF1 vs. komisjon, T‑144/04, EU:T:2008:155, punkt 30).

62      Kuigi käesolevas asjas ei täpsustanud hageja tõepoolest hagiavalduses sõnaselgelt, et ta pidas SOGAERi vaidlusaluse abi „eraldanud“ asutuseks, ei nõustunud ta siiski vaidlustatud otsuses komisjoni järgitud lähenemisviisiga. Juba hagiavalduses väitis hageja, et eraettevõtja põhimõtte alusel oleks tulnud analüüsida pigem vaidlusalust lepingut kui autonoomse piirkonna võetud meetmeid, kinnitades, et „[seaduses nr 10/2010] ette nähtud kava ei puutu asjasse, kuna see ei hõlma iseenesest mingit hagejale antavat toetust“, et „[autonoomne piirkond] ei andnud hagejale toetust“, et „lennuettevõtjatele andsid toetust lennujaamakäitajad, mistõttu oleks abi olemasolu seisukohast tulnud analüüsida just seda lepingulist suhet“ ja et „määrava tähtsusega asjaolu on […] turunduskokkuleppe sõlmimine ühelt pool lennujaamakäitaja ja teiselt poolt hageja vahel“.

63      Pealegi tugines hageja juba hagiavalduses asjaolule, et SOGAER on riigi osalusega äriühing ja mis põhjendab tema arvates seda, et analüüsitakse, kas see lennujaamakäitaja tegutses eraettevõtjana.

64      Seega ei ole hageja argumendid, mille kohaselt on SOGAER asjaomase abi eraldanud asutus, uued ning esimese väiteosa raames repliigis esitatud argumendid on hagiavalduses esitatud esimese väite täiendus. Järelikult on esimese väite esimene osa vastuvõetav.

–       Esimese väite esimese osa põhjendatus

65      ELTL artikli 107 lõikega 1 loetakse niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust, siseturuga kokkusobimatuks igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist. Selleks, et abi võiks kvalifitseerida riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, peavad seega olema täidetud neli tingimust: eksisteerib sekkumine riigi poolt või riigi ressurssidest, see sekkumine võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust, see annab abi saajale valikulise eelise ning see kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi (vt 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

66      Mis puudutab riigiabiks kvalifitseerimise tingimustest esimest, siis tuleb meeles pidada, et riigi poolt või riigi ressurssidest antav abi ei pea tingimata olema meede, mille on võtnud liikmesriigi keskvõim. Seda võib olla andnud ka riigi selline territoriaalüksus nagu autonoomne piirkond. Meede, mille on võtnud territoriaalüksus, mitte keskvõim, võib olla nimelt käsitletav abina, kui ELTL artikli 107 lõikes 1 kehtestatud tingimused on täidetud (14. oktoobri 1987. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, 248/84, EU:C:1987:437, punkt 17, ja 6. septembri 2006. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑88/03, EU:C:2006:511, punkt 55). Teisisõnu, liikmesriigi detsentraliseeritud, föderaalsete, piirkondlike või muude territoriaalüksuste võetud meetmed kuuluvad, sõltumata nende üksuste õiguslikust staatusest ja nimetusest, ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse sama moodi nagu föderaal- või keskvõimu võetud meetmed, kui selle sätte tingimused on täidetud (6. märtsi 2002. aasta kohtuotsus Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, T‑92/00 ja T‑103/00, EU:T:2002:61, punkt 57, ja 12. mai 2011. aasta kohtuotsus Région Nord-Pas-de-Calais ja Communauté d’agglomération du Douaisis vs. komisjon, T‑267/08 ja T‑279/08, EU:T:2011:209, punkt 108).

67      Mis puudutab veel seda esimest tingimust, siis on oluline meeles pidada, et selleks, et eeliseid võiks kvalifitseerida abiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, peavad need eelised esiteks olema otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teiseks peavad need olema riigile omistatavad (vt 16. mai 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika), kusjuures need kaks alatingimust on kumulatiivsed (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punktid 48 ja 63 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 5. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn vs. komisjon, T‑351/02, EU:T:2006:104, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

68      Käesolevas asjas analüüsis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 355–361, mis asuvad pealkirja „7.2.1.2 Riigiressursid ja seostatavus riigiga“ all, koos neid kahte alatingimust riigi ressursside kasutamise ja riigile omistatavuse kohta. Kõigepealt tuvastas ta otsuse põhjenduses 356, et vaidlusalust abikava rahastati autonoomselt piirkonnalt pärit ressurssidega ning kuna selle aluseks oli maakonna seadus, oli see omistatav autonoomsele piirkonnale ja in fine Itaalia riigile.

69      Seejärel analüüsis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 357–360 rahavoogusid lennujaamakäitajatelt lennuettevõtjatele. Selles kontekstis kirjeldas ta autonoomse piirkonna kehtestatud mehhanismi, mille kohaselt andis see riiklik üksus toetusi lennujaamakäitajatele, kes seda taotlesid, tingimusel et nad esitavad talle heakskiidu saamiseks tegevuskavad, milles lennujaamakäitajad pidid üksikasjalikult kirjeldama, kuidas nad kavatsesid neid rahalisi vahendeid kasutada, eelkõige lepinguosalistest lennuettevõtjatele tasu maksmiseks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse pealkirja „2.7. Sardiinia maakonna sisseseatud rahastamise mehhanism ja struktuur“ all tehtud vaidlusaluse abikava toimimise üksikasjalikust esitlusest. Komisjon tugines sellele kirjeldusele, et jõuda vaidlustatud otsuse põhjenduses 360 toodud järeldusele, mille kohaselt tuli lennujaamakäitajaid pidada vahendajateks autonoomse piirkonna ja lennuettevõtjate vahel, mistõttu makseid, mida need lennuettevõtjad said, rahastati autonoomselt piirkonnalt pärit rahaliste vahenditega ja need olid talle omistatavad.

70      Selle põhjenduskäigu alusel, milles tuvastatakse seos autonoomse piirkonna ja lennuettevõtjate vahel, järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 361, et makseid, mida lennujaamakäitajad tegid lennuettevõtjatele, rahastati Itaalia riigi ressurssidest ja need olid talle omistatavad.

71      Hageja seab sisuliselt selle põhjenduskäigu esimese väite esimeses osas esitatud argumentidega kahtluse alla. Ta ei vaidle vastu, nagu komisjon täheldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 356, et rahalised vahendid, mis lennujaamakäitajatele mitmeaastaseks perioodiks kättesaadavaks tehti, et nad võtaksid meetmeid Sardiinia maakonna reklaamimiseks turismisihtkohana, olid autonoomse piirkonna ja seega Itaalia riigi ressursid, ning et otsus eraldada need rahalised vahendid lennujaamakäitajatele oli omistatav autonoomsele piirkonnale ja seega nimetatud riigile. Ta ei nõustu aga komisjoni järeldusega, mis tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 358–360 ja mille kohaselt võis lennujaamakäitajaid, sh SOGAERi pidada vahendajaks autonoomse piirkonna ja lennuettevõtjate vahel.

72      Hageja on seisukohal, et kuigi on tõsi, et vaidlusalune makse tehti „riigi ressurssidest“ ja see oli omistatav Itaalia riigile, ei olnud see tingitud sellest, et SOGAER oli seotud autonoomse piirkonna kehtestatud vaidlusaluse abikavaga, vaid pigem sellest, et SOGAER on riigi osalusega äriühing, keda kontrollib Itaalia riigi organ, st Cagliari kaubanduskoda. Teisisõnu järeldas komisjon vääralt, et vaidlusalune makse eeldas Itaalia riigi sekkumist pigem autonoomse piirkonna kui SOGAERi kaudu. Neil asjaoludel oli riigiabi olemasolu hindamiseks asjakohane „tasand“ SOGAER.

73      Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et kuigi hageja ei viita sõnaselgelt riigiabiks kvalifitseerimise tingimustest esimese moodustavale kahele kumulatiivsele alatingimusele, vaidleb ta kaudselt, kuid vältimatult vastu esiteks sellele, et raha, mida lennujaamakäitajad kasutasid lennuettevõtjatele tasu maksmiseks lepingute alusel, mille nad nendega olid sõlminud, on pärit riigilt, ning teiseks sellele, et need maksed, mille lennujaamakäitajad tegid lepingute alusel, mille nad olid sõlminud selliste lennuettevõtjatega nagu hageja, on omistatavad autonoomsele piirkonnale.

74      Mis puudutab maakonna „ressursside“ kasutamist, siis tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mille kohaselt ei puutu autonoomse piirkonna rahalised vahendid asjasse, kuna need tehti kättesaadavaks lennujaamakäitajatele, mitte lennuettevõtjatele, kes said makseid üksnes lennujaamakäitajatelt.

75      Nimelt tuleb meelde tuletada, et on juba otsustatud, et meetme hindamisel võib komisjonil olla tarvis analüüsida, kas eelist saab pidada kaudselt antuks muudele ettevõtjatele kui isik, kellele riigi ressursid vahetult üle kanti (vt selle kohta 13. juuni 2002. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, C‑382/99, EU:C:2002:363, punktid 61 ja 62). Liidu kohus on ka nõustunud, et teatud füüsilistele või juriidilistele isikutele otseselt antud eelis võib kujutada endast kaudset eelist ja seega riigiabi teistele juriidilistele isikutele, kes on ettevõtjad (vt selle kohta 19. septembri 2000. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑156/98, EU:C:2000:467, punktid 22–35; 13. juuni 2002. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, C‑382/99, EU:C:2002:363, punktid 38 ja 60–66; 4. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Associazione italiana del risparmio gestito ja Fineco Asset Management vs. komisjon, T‑445/05, EU:T:2009:50, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. juuni 2010. aasta kohtuotsus Mediaset vs. komisjon, T‑177/07, EU:T:2010:233).

76      Käesolevas asjas tuleb lennujaamakäitajatele kättesaadavaks tehtud rahalisi vahendeid pidada kaudselt lennuettevõtjatele antuks, kuna autonoomse piirkonna kehtestatud mehhanism võimaldas tagada, et need rahalised vahendid vastasid tasudele, mida lennujaamakäitajad maksid lennuettevõtjatele. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi hageja seab kahtluse alla lennujaamakäitajate vahendaja rolli, ei ole ta vaidlustanud selle mehhanismi olemasolu või toimimist.

77      Selle mehhanismiga nähti aga ette teatav kontrollisüsteem. Täpsemalt oli maakonna otsuses nr 29/36 ette nähtud, et välja valitud lennujaamakäitajad saavad ettemakse suuruses 20% võrdlusaasta kohta taotletud rahalistest vahenditest; sellele järgneb teine osamakse suuruses 60%, mida makstakse järk-järgult ja mille tingimuseks on kvartaliaruannete esitamine; ning lõpuks viimane osamakse suuruses 20%, kui esitatakse dokumendid, mis võimaldavad autonoomsel piirkonnal kontrollida, et tegevust teostati nõuetekohaselt, et eesmärgid on saavutatud ja et tehtud kulutused olid tegelikud. See kontrollimehhanism pidi järelikult takistama, et igale lennujaamakäitajale hüvitatakse muud summad kui need, mis ta kasutas tasu maksmiseks sellistest lepinguosalistest lennuettevõtjatele nagu hageja ning mille suhtes kehtib vaidlustatud otsuse artiklis 2 ette nähtud tagasinõudmise kohustus. Selle mehhanismi olemasolu kinnitab samuti, et nende lennuettevõtjate teenuseid rahastas kõnealune piirkond, kuna summad, mille lennujaamakäitajad maksid lepinguosalistest lennuettevõtjatele tasu maksmiseks ette, vastasid rahalistele vahenditele, mille nad said protsessi lõpus autonoomselt piirkonnalt.

78      Lisaks sellele, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 242–246 ning põhjendustest 313, 314 ja 317, milles on esitatud märkused, mille nad esitasid komisjoni haldusmenetluses, selgitasid Olbia ja Cagliari-Elmase lennujaama käitajad ise, et tegelikult nad maksid ette summad, mis vastasid nende lepinguosalistest lennuettevõtjate maksetele, kes osutasid autonoomse piirkonna soovitud teenuseid Sardiinia turismi edendamiseks, ja et nad esitasid seejärel autonoomsele piirkonnale oma raamatupidamisaruanded, milles on kajastatud tegelikult kantud kulud, et saada autonoomselt piirkonnalt hüvitist. Selles kontekstis kinnitas SOGAER, kellega hageja sõlmis vaidluslause lepingu, lausa, nagu märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 314, et autonoomne piirkond nõudis temalt, et ta tõendaks, et kogu piirkondlik toetus on läinud teenuseosutajatest lennuettevõtjatele, ning et ta oli seega vaid vahendaja, kes andis neile üle autonoomselt piirkonnalt saadud summad. Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 340, väitis Itaalia Vabariik ise, et Olbia lennujaama käitaja kandis lennuettevõtjatele sisuliselt üle toetuse kogusumma, mille see käitaja sai autonoomselt piirkonnalt.

79      Liiati märkis hageja ka ise, et makseid, mille lennujaamakäitajad tegid lennuettevõtjatele, „rahastas“ autonoomne piirkond ülekande vormis lennujaamakäitajatele.

80      Seega ilmneb selgelt, et rahalised vahendid, mida lennujaamakäitajad kasutasid lennuettevõtjatele tasu maksmiseks lepingute alusel, mille nad viimastega olid sõlminud, olid autonoomselt piirkonnalt pärit riigi ressursid.

81      Mis puudutab nende lepingute autonoomsele piirkonnale „omistatavust“, mille lennujaamakäitajad sõlmisid lennuettevõtjatega, siis hageja rõhutab eriti asjaolu, et seadus nr 10/2010 ei hõlma iseenesest abi lennuettevõtjatele ning et autonoomne piirkond ei ole nende ettevõtjatega lepingut sõlminud.

82      Tuleb aga märkida, et otsese õigusliku seose puudumine lennuettevõtjate ja autonoomse piirkonna vahel ei takista viimasele lennujaamakäitajate sõlmitud lepingute omistatavust. Nimelt nähtub kohtupraktikast, et mõiste „riigi ressursside kaudu sekkumine“ hõlmab lisaks riigi poolt vahetult antud eelistele ka neid eeliseid, mida antakse riigi poolt abi haldamiseks määratud või asutatud avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku kaudu (vt selle kohta 22. märtsi 1977. aasta kohtuotsus Steinike ja Weinlig, 78/76, EU:C:1977:52, punkt 21; 17. märtsi 1993. aasta kohtuotsus Sloman Neptun, C‑72/91 ja C‑73/91, EU:C:1993:97, punkt 19, ja 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Doux Élevage ja Coopérative agricole UKL-ARREE, C‑677/11, EU:C:2013:348, punkt 26). Euroopa Kohus on põhjendanud riigist eraldiseisvate üksuste vahendusel antavate eeliste arvamist ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse vajadusega kaitsta ELTL artiklites 107–109 määratletud „riigi poolt antavat abi“ reguleerivate eeskirjade soovitavat toimet, vältides, et ainult see, et luuakse abi jaotamisega tegelevaid sõltumatuid institutsioone, võimaldaks liikmesriigil riigiabi eeskirjadest mööda minna (16. mai 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punkt 23).

83      Kuigi selles kohtupraktikas on silmas peetud eeliseid, mis on antud selliste asutuste vahendusel, kellele on antud avaliku võimu volitused või üldhuviteenusega seotud ülesanded ning kes on asutatud või nimetatud abi haldamiseks, ei saa sellest siiski järeldada, et ELTL artikli 107 lõikes 1 osutatud keelu kohaldamisalasse kuuluvad lisaks eelistele, mille on otse andnud riik, ainult need juhud. Vastupidi, nagu eespool juba märgitud, võib teatud füüsilistele või juriidilistele isikutele otseselt antud eelis kujutada endast kaudset eelist ja seega riigiabi teistele juriidilistele isikutele, kes on ettevõtjad (vt 19. septembri 2000. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑156/98, EU:C:2000:467, punktid 22–35; 13. juuni 2002. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, C‑382/99, EU:C:2002:363, punktid 38 ja 60–66; 4. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Associazione italiana del risparmio gestito ja Fineco Asset Management vs. komisjon, T‑445/05, EU:T:2009:50, punkt 127, ja 15. juuni 2010. aasta kohtuotsus Mediaset vs. komisjon, T‑177/07, EU:T:2010:233), ning ilma et nendes asjades, kus vahendaja oli füüsiline või juriidiline isik, oleks nõutud, et eelised oleks liikunud läbi struktuuri, mille see riik konkreetselt nimetas või asutas abi haldamiseks.

84      Veel nähtub kohtupraktikast, et meetme riigile omistatavuse saab tuletada kaudsete tõendite kogumist, mis tulenevad juhtumi asjaoludest ja meetme võtmise kontekstist, ning eelkõige kaudsetest tõenditest, millest üksikjuhtumil nähtub, et ametiasutused on meetme võtmisel osalenud, arvestades ka meetme ulatust, selle sisu ja tingimusi, mida meede sisaldab (vt selle kohta 16. mai 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EU:C:2002:294, punktid 52–56, ja 17. septembri 2014. aasta kohtuotsus Commerz Nederland, C‑242/13, EU:C:2014:2224, punktid 31–33).

85      Kuigi käesolevas asjas on seaduses nr 10/2010 selle seadusega ette nähtud maksete formaalsete saajatena tõepoolest märgitud lennujaamakäitajad, mitte lennuettevõtjad, ilmneb siiski, et lennujaamakäitajate tegevuse määras kindlaks autonoomne piirkond, kuna kõnealuse seaduse ja selle rakendusaktidega kehtestatud mehhanismi alusel tuli kättesaadavaks tehtud rahalisi vahendeid kasutada ja neid kasutati tegelikkuses autonoomse piirkonna juhiste kohaselt.

86      Nimelt nägi seaduse nr 10/2010 artikli 3 lõige 2 sõnaselgelt ette, et transpordipakkumise kriteeriumid, laadi ja kestuse ning lennujaamakäitajate tegevuskavade koostamise juhised tuli vastu võtta maavalitsuse otsustega, samas kui selle seaduse artikli 3 lõige 3 nägi samuti sõnaselgelt ette, et lennujaamakäitajate koostatud tegevuskavadele tuleb lisada vastavad aktid ja lepingud ning et neid rahastatakse vaid siis, kui need on koostatud vastavalt transpordipakkumise kriteeriumidele, laadile, kestusele ning maavalitsuse vastuvõetud juhistele ning kui need on enne esitatud siduva arvamuse saamiseks pädevale komisjonile.

87      Liiati nähtub seadusega nr 10/2010 kehtestatud meetmest, et seaduse sätteid tuleb tingimata tõlgendada koosmõjus aktidega, mille vastuvõtmise maavalitsuse poolt see seadus ette nägi ja mis nägid ette käesolevas asjas asjasse puutuvatele lennujaamakäitajatele autonoomse piirkonna tehtavate maksete tingimused. Ent need aktid, eelkõige maakonna otsus nr 29/36, nägid sõnaselgelt ette, et lennujaamakäitajad pidid esitama oma tegevuskavad heakskiidu saamiseks autonoomsele piirkonnale ning et need kavad pidid selleks, et nad oleksid selle autonoomse piirkonna ette nähtud rahastamise jaoks kõlblikud, olema koostatud vastavalt transpordipakkumise kriteeriumidele, laadile, kestusele ning maavalitsuse kehtestatud juhistele.

88      Edasi, autonoomse piirkonna kehtestatud mehhanism nägi lisaks sellele, et tegevuskavad esitati enne autonoomse piirkonna heakskiidu saamiseks, ette, et nagu juba märgitud eespool punktis 77, pidid lennujaamakäitajad esitama ka kvartaliaruandeid, et neile makstaks 60% abist, ning nad said viimase osamakse suuruses 20% alles pärast seda, kui nad olid tõendanud, et nad on järginud autonoomse piirkonna juhiseid. Lennujaamakäitajate poolt ettemakstud summadele tagasimaksmisele eelnenud kontroll võimaldas seega autonoomsel piirkonnal kontrollida lennujaamakäitajate algatusi, kuna vaidlusaluses abikavas ette nähtud rahastust võimaldati ainult algatustele, mis vastasid tema juhistele ja mille tõenduseks olid esitatud asjakohased lepingulised ja raamatupidamisdokumendid.

89      Autonoomse piirkonna haaret lennujaamakäitajate algatuste sisu ja ulatuse üle kinnitavad viimased ise. Nimelt, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 237, teatas GEASAR, et ta on pidanud turundustegevuse ettepanekute üle läbirääkimisi lennuettevõtjatega, kes vastasid osalemiskutsele, mille see lennujaamakäitaja avaldas oma veebisaidil, võttes arvesse turismiturunduse kava, mille autonoomne piirkond oma muude planeerimisvahendite hulgas välja töötas. SOGAER väitis omalt poolt, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 313, et autonoomne piirkond andis vaidlusaluse abikava alusel hüvitist, mis lihtsalt liikus lennujaamakäitaja vahendusel ning seda „[autonoomse piirkonna] heakskiidetud, rahastatava ja kontrollitava tegevuskava raames“.

90      Mis puudutab konkreetsemalt lepingute sõlmimist lennuettevõtjatega, siis on tõsi, et seadus nr 10/2010 ei maininud konkreetseid meetmeid, mida lennujaamakäitajad peavad oma tegevuskavades pakkuma, samuti ei määranud see kindlaks, milliseid lennuettevõtjaid tuleb kaasata. Kuid seaduse nr 10/2010 artikli 3 lõikes 3 tehtud viide lepingutele, mille lennujaamakäitajad peavad esitama, ning maakonna otsuses nr 29/36 tehtud viide juhule, mil tegevuskavasid rakendavad lennuettevõtjad, kinnitavad, et autonoomne piirkond julgustas lennujaamakäitajaid lennuettevõtjate poole pöörduma, kuna nemad ainsana saavad koos lennuettevõtjatega midagi ette võtta, et avada või hoida käigus lennuühendusi, tagada nende sagedus ja saavutada reisijatega seotud eesmärgid, ning et see piirkond otsustas, milliseid lennuliine peetakse rahastamiskõlblikuks. Lisaks, mis puudutab turundustegevust, siis autonoomne piirkond eristas tegevust, mida pakuvad lennuettevõtjad, kinnitades selliste ettevõtjate kaasamise vajalikkust lennujaamakäitajate poolt, tegevusest, mida pakuvad muud teenuseosutajad kui lennuettevõtjad ning mida käesolev asi ei puuduta ning mille olemasolu ei mõjuta mingil juhul küsimust, kas hageja saadud rahalised vahendid olid pärit autonoomse piirkonna eelarvest ja olid viimasele omistatavad.

91      Seega nähtub autonoomse piirkonna mehhanismi moodustavatest eri meetmetest, mille komisjon kvalifitseeris „ex ante“ ja „ex post“ kontrolliks, et autonoomne piirkond kontrollis enne põhjalikult lennujaama käitajate esitatud tegevuskavasid, eelkõige asjaomaseid lennuühendusi ja kavandatavaid turundusteenuseid, ning tagantjärele summasid, mida lennujaama käitajad kasutasid Sardiinia saare reklaamimisel turismisihtkohana lennuettevõtjate pakutavate teenuste eest tasu maksmiseks. Selliselt toimides jättis autonoomne piirkond endale piisava kontrolli nende lennujaamakäitajate lepingulise tegevuse üle, kes olid otsustanud taotleda vaidlusaluse abikava raames rahalisi vahendeid, sedavõrd, et võiks järeldada, et see tegevus oli talle omistatav.

92      Veel tuleb märkida, et Üldkohtu toimiku materjalid, mille esitas muu hulgas komisjon autonoomse piirkonna kehtestatud mehhanismi toimimise tõendamiseks, kinnitavad eeltoodud kaalutlusi, mis puudutavad nii lennujaamakäitajate ja lennuettevõtjate vaheliste lepingute autonoomsele piirkonnale omistatavust kui ka nendele ettevõtjatele tasu maksmiseks kasutatud ressursside maakonnalt pärinemist. Kõigepealt on SOGAERi ja hageja vahel sõlmitud vaidlusaluse lepingu preambulis sõnaselgelt kirjas, et „autonoomne piirkond otsustas suurendada oma turundusse tehtavaid investeeringuid transpordi- ja turismitööstuses“; et sel eesmärgil „eraldas ta igal aastal SOGAERile summa, mille see lennujaamakäitaja pidi kulutama selle eesmärgi saavutamiseks“; et „arvestades [autonoomse piirkonna] soovi, avaldas SOGAER oma veebisaidil kuulutuse, et investeerida turundustegevusse, mille eesmärk on reklaamida Sardiinia lõunaosa turismiobjekte“; et „vastavalt [autonoomse piirkonna] juhistele töötas SOGAER välja tegevusprogrammi, milles oli kirjeldatud strateegiat ja meetmeid, mida tuli rakendada, et saavutada lennutegevuse laiendamise eesmärk“ ning et „tegevuskava kiitis heaks maakonnavolikogu komitee vastavalt seaduse [nr 10/2010] artikli 3 lõikele 3“. Liiati oli selles lepingus tingimus, mille oli sõnaselgelt täpsustatud, et lepingule oli kohaldatav seadus nr 10/2010.

93      Edasi, mis puudutab tegevuskava, mille koostas enne SOGAER aastateks 2011–2013 ja mille autonoomne piirkond kiitis heaks maakonna otsuse nr 39/42 raames, siis selles on tegelikult kindlaks määratud turundusmeetmed, mida hageja pidi rakendama. Komisjon esitas ka selle vaidlusalust makset puudutava arve ärakirja, mille hageja väljastas 20. detsembril 2012 ja mille SOGAER edastas tagantjärele autonoomsele piirkonnale kontrolli raames, mis tehti enne selle lennujaamakäitaja ettemaksete tagasimaksmist.

94      Lõpuks, autonoomse piirkonna 13. juuni 2013. aasta otsuses nr 322 ja 16. juuni 2014. aasta otsuses nr 300, millega kehtestatakse SOGAERile aastateks 2012 ja 2013 antud toetuste iga-aastased lõplikud summad, kusjuures SOGAERile 2012. aastaks antud summat kasutati eeskätt vaidlusaluste maksete tagasimaksmiseks, märkis autonoomne piirkond sõnaselgelt, et „seaduses [nr 10/2010] silmas peetud sekkumine toimub lennujaamakäitajate vahendusel, kes on lennuettevõtjatele ressursside ülekandmise vahendaja ja selle ettemaksja rollis vastavalt piirkonna enda kindlaksmääratud korrale, nagu see on ette nähtud eespool viidatud seaduses [nr 10/2010] ja rakendusmeetmetes“ (che l’intervento di cui alla LR. n. 10/2010 si realizza attraverso le societa di gestione aeroportuale, che fungono da tramiti operativi e da soggetti anticipatori del trasferimento di risorse a favore dei vettori, secondo il percorso dalla Regione stessa disegnato con la sopraccitata legge regionale n. 10/2010 e con e delibere di attuazione della stessa), ning et „lennuettevõtjaid tuli pidada tegelikeks ja ainsateks seaduses [nr 10/2010] ette nähtud rahaliste vahendite saajateks“ (che i vettori debbano considerarsi i reali ed unici destinatari dei flussi delle risorse di cui alla predetta legge regionale).

95      Kõiki neid asjaolusid arvestades nähtub nii mehhanismist, mille autonoomne piirkond kehtestas vaidlusaluse abikavaga, kui ka selle praktikas rakendamisest, et lepingud, mille lennujaamakäitajad sõlmisid lennuettevõtjatega, ning maksed, mis viimastele tehti nende lepingute alusel, kaasasid maakonna rahalisi vahendeid ja olid omistatavad autonoomsele piirkonnale.

96      Seda järeldust ei sea kahtluse alla eespool punktis 56 esitatud hageja argumendid selle kohta, et lennujaamakäitajad, sh SOGAER võisid vabalt valida, kas taotleda autonoomselt piirkonnalt rahalisi vahendeid või mitte, ning et selle valiku puhul juhinduti neile omastest majanduslikest kaalutlustest.

97      Sellega seoses esiteks, kuigi formaalselt tuli autonoomsele piirkonnale vaidlusaluses abikavas ette nähtud rahaliste vahendite taotlemiseks tegevuskavad esitada lennujaamakäitajate initsiatiivil, siis kui lennujaamakäitajad on kord juba otsustanud osaleda vaidlusaluses abikavas, oli nende kaalutlusruum seoses konkreetselt võetavate meetmetega – nagu väidab sisuliselt komisjon – oluliselt piiratud autonoomse piirkonna määratletud kriteeriumide ja juhistega. Eespool punktis 92 esitatud vaidlusaluse lepingu sisust nähtub aga ilmselgelt, et vaidlusalune makse kuulus vaidlusaluse abikava konteksti.

98      Teiseks tuleb seoses lennujaamakäitajatele omaste majanduslike kaalutlustega meeles pidada, et hinnad, mida kohaldasid lennujaamakäitajad oma teenuste ja eeskätt turundusteenuste eest, võttis rahaliselt enda kanda autonoomne piirkond, mitte lennujaamakäitajad. Nende lennujaamakäitajate kantav risk oli seega marginaalne, kuna see puudutas vaid kinni peetud 4% ning SFIRSile makstavaid komisjonitasusid ja intressi.

99      Lisaks tuleb silmas pidada, et riigipoolsete sekkumistega taotletavast eesmärgist ei piisa selleks, et välistada nende kvalifitseerimine „abiks“ ELTL artikli 107 tähenduses. Nimelt ei erista see artikkel riigi sekkumisi nende põhjuste ja eesmärkide alusel, vaid määratleb need nende tagajärgede alusel (vt 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punktid 84 ja 85 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑461/13, EU:T:2015:891, punkt 39).

100    Ent nagu enne märgitud, arvestades seda, et meetme hindamisel võib komisjonil olla tarvis analüüsida, kas eelist saab pidada kaudselt antuks muudele ettevõtjatele kui isik, kellele riigi ressursid vahetult üle kanti (vt selle kohta 13. juuni 2002. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, C‑382/99, EU:C:2002:363, punktid 61 ja 62), tuleb asuda seisukohale, et kui on võimalik tõendada nagu käesolevas asjas, et vahetu abisaaja kandis riigi ressurssidest tuleneva eelise edasi lõplikule abisaajale, siis ei oma tähtsust, et abisaaja kandis selle üle ärilistel kaalutlustel või, vastupidi, et see vastas üldist huvi pakkuvale eesmärgile.

101    Seda kinnitab kohtupraktika, mille kohaselt teatud füüsilistele või juriidilistele isikutele otseselt antud eelis võib kujutada endast kaudset eelist ja seega riigiabi teistele juriidilistele isikutele, kes on ettevõtjad (vt selle kohta 19. septembri 2000. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑156/98, EU:C:2000:467, punktid 22–35; 13. juuni 2002. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, C‑382/99, EU:C:2002:363, punktid 38 ja 60–66; 4. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Associazione italiana del risparmio gestito ja Fineco Asset Management vs. komisjon, T‑445/05, EU:T:2009:50, punkt 127, ja 15. juuni 2010. aasta kohtuotsus Mediaset vs. komisjon, T‑177/07, EU:T:2010:233). Nimelt toimus kohtuasjades, milles need otsused tehti, eelise ülekandmine füüsiliste või juriidiliste isikute poolt, kes olid riigi ressurssidest vahetud abisaajad, ärisuhte raames, mis kinnitab, et ülekandmise aluseks oleva ärilise kaalutluse olemasolu ei mõjuta hinnangut, mis antakse ELTL artikli 107 lõike 1 alusel sellele, kuidas riiklikku päritolu ressursid lõpliku kasusaajani liikusid.

102    Seoses hageja argumentidega, mis puudutavad SOGAERi kvalifitseerimist „riigi osalusega äriühinguks“ direktiivi 2006/111 tähenduses, tuleb tõdeda, et need argumendid on tulemusetud ja igal juhul põhjendamatud. Nimelt ei tuginenud komisjon vaidlusaluse makse Itaalia riigile omistamiseks SOGAERi sellisele kvalifitseerimisele. Vastupidi, komisjon tugines selleks, et jõuda järeldusele, et lennuettevõtjate saadud maksed pärinesid autonoomselt piirkonnalt ning olid talle ja seega Itaalia riigile omistatavad, autonoomse piirkonna kehtestatud mehhanismile. Selles kontekstis oli asjaomastel lennujaamakäitajatel, sh SOGAERil üksnes vahendaja roll, mistõttu ei oma nende võimalik kvalifitseerimine riigi osalusega äriühinguks tähtsust, nagu märgib komisjon.

103    Neid asjaolusid arvestades ei ole asjakohane ka see, et 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Ryanair ja Airport Marketing Services vs. komisjon (T‑53/16, EU:T:2018:943) ja 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Ryanair ja Airport Marketing Services vs. komisjon (T‑165/15, EU:T:2018:953), millele hageja viitas, otsustas Üldkohus, et komisjon leidis põhjendatult, et mõlemad asjasse puutuvad kaubanduskojad, kes kontrollisid vastavalt Pau-Béarni ja Nîmes-Uzès-Le Vigani lennujaama, olid avaliku sektori asutused, kelle otsused olid omistatavad Prantsuse riigile. Nimelt, isegi kui eeldada, et Cagliari kaubanduskoda on avaliku sektori asutus ja et Cagliari-Elmase lennujaama olukord on võrreldav kahe nendes muudes kohtuasjades asjasse puutuva lennujaama omaga, mistõttu on selle lennujaama tegevus omistatav Cagliari kaubanduskojale ja seega Itaalia riigile, on käesolevas asjas iseäranis asjasse puutuv tegevus, st vaidlusaluse lepingu sõlmimine ja vaidlusalune makse, eeltoodud kaalutlusi arvestades omistatav autonoomsele piirkonnale, kuna Cagliari-Elmase lennujaamal oli üksnes vahendaja roll.

104    Igal juhul tuleb märkida, et erinevalt asjaoludest, mis iseloomustasid juhtumeid, mille kohta tehti 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Ryanair ja Airport Marketing Services vs. komisjon (T‑53/16, EU:T:2018:943) ja 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Ryanair ja Airport Marketing Services vs. komisjon (T‑165/15, EU:T:2018:953), ei ole käesolevas asjas esiteks tõendatud, et Cagliari kaubanduskoda on avaliku sektori asutus, kuna hageja piirdus tõdemusega, nagu on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 55, et Itaalia õiguse kohaselt on Cagliari kaubanduskoda „autonoomne avaliku sektori asutus“. Teiseks käitab Cagliari-Elmase lennujaama SOGAER, mitte Cagliari kaubanduskoda, ning hageja ei ole üritanud tõendada, et selle lennujaamakäitaja tegevus, kelle kapitalis kuulus enamusosalus küll Cagliari kaubanduskojale, olid viimasele omistatavad tingimuste alusel, mis on kehtestatud 16. mai 2002. aasta kohtuotsuses Prantsusmaa vs. komisjon (C‑482/99, EU:C:2002:294).

105    Mis puudutab viimaseks hageja väidet, mille kohaselt üritas komisjon käesoleva vaidluse raames täiendada vaidlustatud otsuse põhjendust, kinnitades, et lennujaamakäitajate ja lennuettevõtjate vahel sõlmitud lepingute ainus eesmärk oli jagada ära autonoomse piirkonna poolt kättesaadavaks tehtud rahalised vahendid, siis piisab, kui tõdeda, et selle kinnitusega viitab komisjon ilmselgelt lennujaamakäitajate vahendaja rollile, mida on mainitud muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjendustes 357–360 ja meelde tuletatud põhjendustes 388 ja 402. Järelikult tuleb hageja väide tagasi lükata.

106    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuvastas komisjon õigusnormi rikkumata vaidlustatud otsuse põhjendustes 357–360, et lennujaamakäitajaid võis pidada vahendajateks autonoomse piirkonna ja lennuettevõtjate vahel, ning järeldas, et maksed, sh vaidlusalune makse, mille lennujaamakäitajad tegid lennuettevõtjatele, vastasid autonoomse piirkonna ressurssidele, ja et need olid talle omistatavad. Järelikult, kuna komisjon ei teinud riigiabi olemasolu hindamiseks asjakohase „tasandi“ osas viga, tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

 Esimese väite teine osa eraettevõtja põhimõtte kohaldamise kohta SOGAERi tasandil

107    Hageja väidab, et kuna analüüsi asjakohase „tasandi“ moodustasid lennujaamakäitajad, omab tähtsust vaid küsimus, kas sõltumatult tegutsenud SOGAER tegutses vaidlusalust makset tehes vastavalt eraettevõtja põhimõttele.

108    Seega ei oma tähtsust komisjoni kaalutlused, mis puudutavad autonoomse piirkonna kavatsusi, st et viimane soovis saavutada pigem avaliku poliitika eesmärke kui kasumlikkuse eesmärke. Samuti ei ole asjakohane see, et puudus äriplaan, kasumlikkuse eelanalüüs või mis tahes muu sisedokument, mis võimaldaks tõendada, et autonoomne piirkond võis taotleda kasumlikkuse eesmärke.

109    Hageja sõnul oleks komisjon pidanud selleks, et analüüsida, kas SOGAER tegutses vaidlusaluse lepingu sõlmimisel vastavalt eraettevõtja põhimõttele, oma otsustuspraktika ja lähenemisviisi kohaselt, mida Üldkohus järgis 17. detsembri 2008. aasta kohtuotsuses Ryanair vs. komisjon (T‑196/04, EU:T:2008:585), lepinguga seotud kulud ja tulud tasaarvestama. Kui tasaarvestuse tulemus on negatiivne, tähendab see, et tegemist on riigiabiga.

110    Ei olnud aga mingit põhjust, miks komisjon käesolevas asjas ei tasaarvestanud vaidlusaluse lepinguga seotud kulusid ja tulusid. Selles küsimuses heidab hageja komisjonile ette seda, et ta ei põhjendanud vaidlustatud otsuse põhjendustes 386 ja 387 tehtud järeldust, mille kohaselt ei olnud tal võimalik hinnata lennujaamakäitajate ja lennuettevõtjate vahelisi finantssuhteid isegi siis, kui lennuettevõtjate väljavalimiseks oleks korraldatud hankemenetlused. Samuti heidab ta komisjonile ette seda, et ta omal algatusel ei palunud lennujaamakäitajatel esitada lennuettevõtjatega sõlmitud lepingute kasumlikkuse eelanalüüse.

111    Mis puudutab konkreetselt tulusid, mida tuleb vaidlusaluse lepinguga seotud kulude ja tulude tasaarvestamisel arvesse võtta, siis on nendeks tulud, mida Cagliari-Elmase lennujaam sai lennuühendustest, mida hageja opereeris sellest lennujaamast, st nagu oleks ilmsiks toonud lihtne internetiotsing, ühendused Cagliari-Elmase ja Köln-Bonni vahel ning Cagliari-Elmase ja Stuttgardi vahel. Pealegi tuvastab komisjon ise vaidlustatud otsuse põhjenduses 376, et esineb seos turunduslepingute vahel, mille lennujaamakäitajad sõlmisid lennuettevõtjatega, ning lennuühenduste vahel, mida lennuettevõtjad asjaomastest lennujaamadest käitavad.

112    Tasaarvestamisel arvesse võetavate kulude küsimuses on hageja seisukohal, et vaidlusalune makse asjasse ei puutu. Tegelikult tuleb asjakohaste kuludena arvesse võtta SOGAERi rahastamiskulud nende rahaliste vahendite saamiseks, mis võimaldasid tal selle makse teha (edaspidi „rahastamiskulud“). Nagu eespool punktis 56 esimese väite esimese osa raames juba mainitud, pidid lennujaamakäitajad autonoomse piirkonna rahalistele vahenditele ligi pääsemiseks talle maksma „tasu“, mis väljendus 4% kinnipidamises, ning olenevalt olukorrast komisjonitasusid ja intressi. Rahastamiskulude summa on aga selgelt alla vaidlusalusele maksele vastava 30 000 euro.

113    Vaidlusaluse makse arvessevõtmine oleks seevastu sobimatu, kuna seda rahastas autonoomne piirkond ja viimane ei moodustanud SOGAERiga ühte üksust. Sellega seoses ei saa tulemuslikult tugineda 17. detsembri 2008. aasta kohtuotsusele Ryanair vs. komisjon (T‑196/04, EU:T:2008:585), kuna erinevalt käesolevast asjast, kus SOGAER ei kuulunud autonoomsele piirkonnale, kuulus kogu osalus Charleroi (Belgia) lennujaama käitaja kapitalis Vallooni piirkonnale.

114    Komisjon on esimese võimalusena seisukohal, et esimese väite teine osa on edutu, kuna sellega seatakse kahtluse alla ainult vaidlustatud otsuse põhjendustes 385–387 esitatud järeldused seoses eraettevõtja põhimõtte konkreetse kohaldamisega, ilma et vaieldaks vastu otsuse põhjendustes 380–383 tehtud järeldusele seoses selle põhimõtte „kohaldamatusega“, põhjusel, et autonoomne piirkond taotles pigem üldise majanduspoliitika eesmärke kui asjaomaste lennujaamade kasumlikkuse eesmärke. Teise võimalusena leiab komisjon, et teine väiteosa ei ole põhjendatud.

115    Mis puudutab konkreetselt argumenti, mille kohaselt tuleb hageja viidatud tasaarvestamisel asjakohaste kuludena arvesse võtta rahastamiskulusid, siis on see argument vastuvõetamatu.

–       Rahastamiskulusid käsitleva argumendi vastuvõetavus

116    Komisjoni hinnangul väidab hageja oma argumendis rahastamiskulude kohta repliigi staadiumis, et asjaomase abi moodustavad pigem rahastamiskulud kui vaidlusalune makse. Selliselt toimides esitab hageja uue ja seega vastuvõetamatu väite.

117    Hageja selgitas vastuseks selle kohta Üldkohtu esitatud küsimusele, et see argument täiendab tema põhiargumente, mille kohaselt oleks komisjon pidanud riigiabi olemasolu hindama pigem SOGAERi tasandil kui autonoomse piirkonna tasandil. Teise võimalusena lisas ta, et vaidlusaluse lepinguga seotud kulude ja tulude tasaarvestusest tulenev jääk on positiivne, kui aluseks võtta nii vaidlusaluse makse summa 30 000 eurot kui ka rahastamiskulude summa, mis on selgelt alla 30 000 euro; seega on mõlemal juhul riigiabi olemasolu välistatud.

118    Sellega seoses tuleb tõdeda, et kuigi hageja on juba hagiavalduses väitnud, et oli vaja kontrollida, kas SOGAER on tegutsenud eraettevõtjana, ja vaidlusaluse lepinguga seotud kulud ja tulud tasaarvestada, mida tuleb mõista nii, et sellega peetakse silmas vaidlusaluse lepingu kasumlikkuse suurenemise analüüsi, on ta hagiavalduse selles staadiumis viidanud üksnes vaidlusalusele maksele, mitte aga rahastamiskuludele. Rahastamiskuludele viitas hageja esimest korda repliigi staadiumis, arendades seega edasi kasumlikkuse suurenemise analüüsi raames arvesse võetavate asjaomaste kulude küsimust.

119    Samuti tegi hageja sarnase muudatuse vähese tähtsusega abi olemasolu puudutava kolmanda väite argumentides. Kui hagiavalduses väitis ta, et vaidlusaluse makse summa on palju väiksem asjakohasest 200 000 euro piirmäärast, siis repliigis viitas ta rahastamiskulude summale, mis on selgelt alla 30 000 euro.

120    Selliselt toimides muutis hageja aga oma argumentide põhiaspekti, kuna argumendi varjus, millega täpsustatakse hagiavalduses mainitud kasumlikkuse suurenemise analüüsi, vaidlustab ta vaidlustatud otsuses tuvastatud abi eseme enda ja in fine summa, mis vajaduse korral kuulub tagasimaksmisele vaidlustatud otsuse artiklis 2 kehtestatud tagasinõudmise kohustuse alusel.

121    Eeltoodut arvestades ei ole rahastamiskulusid käsitlev argument hagiavalduses esitatud kujul esimese väite teise osa täiendus eespool punktis 61 viidatud kohtupraktika tähenduses. Järelikult tuleb see argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Esimese väite teise osa põhjendatus

122    Hageja väidab, et komisjon oleks pidanud analüüsima, kas SOGAER tegutses vastavalt eraettevõtja põhimõttele, kui ta sõlmis vaidlusaluse lepingu ja tegi vaidlusaluse makse.

123    Sellega seoses tuleb kohe meelde tuletada, et esimese väite esimese osa käsitlemisel esitatud põhjustel teeb hageja vea, kui ta väidab, et riigiabi olemasolu hindamiseks asjakohane tasand on SOGAERi tasand.

124    Esimese väite teise osa aluseks on väär eeldus, mistõttu tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Nimelt, kuna lennujaamakäitajatel oli üksnes vahendaja roll, ei olnud eraettevõtja põhimõte nende tasandil kohaldatav, nagu leidis komisjon sisuliselt vaidlustatud otsuse põhjenduses 387. Seega, vastupidi hageja väidetule on komisjon põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt ei olnud tal võimalik hinnata lennujaamakäitajate ja lennuettevõtjate vahelisi finantssuhteid, täpsustades selles põhjenduses, et lennujaamakäitajad ei tegutsenud turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtjana, kuna nad piirdusid autonoomse piirkonna kavandatud vaidlusaluse abikava rakendamisega.

125    Ammendavuse huvides tuleb märkida, et asjaomased lennujaamakäitajad, see tähendab Cagliari-Elmase ja Olbia lennujaama käitajad, ei kuulunud autonoomsele piirkonnale; hageja ei ole pealegi seda vaidlustanud. Järelikult ei saanud autonoomne piirkond aktsionärina oodata rahalistest vahenditest, mille ta tegi lennujaamakäitajatele kättesaadavaks, enam-vähem pikas perspektiivis majanduslikku kasu ja ka sel põhjusel ei olnud eraettevõtja põhimõte kohaldatav.

126    Eeltoodust nähtub, et kuna lennuettevõtjate ja lennujaamakäitajate vahel tehtud tehinguid ei olnud vaja analüüsida eraettevõtja põhimõtte alusel, ei pidanud komisjon selle konkreetset kohaldamist hageja juhtumil hindama.

127    Seega, esiteks ei pidanud komisjon analüüsima vaidlusaluse lepingu kasumlikkuse suurenemist. Seetõttu ei ole asjakohane vaidlustatud makse kasumlikkuse väidetav tõend, mille hageja esitas vastuseks Üldkohtu küsimusele. Igal juhul tuleb tõdeda, et seda tõendit ei saa pidada kasumlikkuse suurenemise nõuetekohaseks analüüsiks. Piisab, kui eelkõige märkida, et hageja toob asjakohaste tuludena välja kõik lennujaamatasud, mida hageja maksis SOGAERile ajavahemiku 2011–2015 eest. Selliselt toimides hõlmab ta ligi kahe aasta lennujaamatasud, mis on vaidlusaluse lepinguga hõlmatud reklaamikampaania algusest varasemad, ning ta ei hinda nende tasude summat, mis tuleneb tänu kampaaniale Cagliari-Elmase lennujaama külastuse suurenemisest. Liiati toob hageja asjaomaste kuludena välja üksnes vaidlusaluse makse, jättes kõrvale muud SOGAERi kulud, mis on seotud eelkõige selle lennujaama külastuse suurenemisega.

128    Ülejäänud osas piisab, kui tõdeda, et hageja tõlgendab valesti vaidlustatud otsuse põhjendust 376, mis ei käsitle kasumlikkuse suurenemise analüüsi üksikasju. See põhjendus puudutab eraldi küsimust, kas lennujaamakäitajate ja lennuettevõtjate vahel sõlmitud lepingutes ette nähtud turundusteenuste kulud on kulud, mis peaksid tavaliselt olema lennuettevõtjate kanda.

129    Teiseks, komisjon ei pidanud vastupidi hageja väidetule omal algatusel paluma lennujaamakäitajatel esitada võimalikud eelanalüüsid lennuettevõtjatele tehtud maksete kasumlikkuse kohta, kuna ka need analüüsid kuulusid SOGAERi tasandil eraettevõtja põhimõtte konkreetse kohaldamise alla. Nagu komisjon õigesti märgib, esitasid teatavad huvitatud isikud, sh SOGAER, märkusi, mis puudutasid muu hulgas eraettevõtja põhimõtte potentsiaalset kohaldamist ja millele olid lisatud dokumendid, mida need isikud asjakohaseks pidasid, samas kui hageja haldusmenetluses ei osalenud.

130    Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud arvesse võimalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mida oleks võidud talle esitada haldusmenetluses, kuid ei esitatud, kuna komisjonil ei ole kohustust omal algatusel ja ettenägelikkusest uurida, millised on asjaolud, mida oleks võidud talle esitada (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Achemos Grupė ja Achema vs. komisjon, T‑417/16, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2019:597, punkt 60).

131    Kolmandaks ei ole asjakohane ka kohtuistungil esitatud hageja argument, mille kohaselt tõendab seda, et SOGAER tegutses eraettevõtjana, asjaolu, et nagu mainitud eespool punktis 24, investeeris hageja vaidlusaluse lepingu esemeks olevas reklaamikampaanias 10 000 eurot lisaks SOGAERi makstud 30 000 eurole.

132    Ülejäänud osas tuleb osas, milles hageja soovib tugineda kohtupraktikale, mille kohaselt võimaldab see, kui avaliku sektori asutused ja eraettevõtjad osalevad ühel ajal ja võrreldavatel tingimustel teatud tehingus, järeldada, et tehing on tehtud tingimustel, mis võivad vastata eraettevõtja põhimõttele (vt selle kohta 12. detsembri 2000. aasta kohtuotsus Alitalia vs. komisjon, T‑296/97, EU:T:2000:289, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika), need argumendid tagasi lükata. Nimelt ei saa käesolevas asjas SOGAERi pidada hagejaga võrreldavates tingimustes samas tehingus osalenuks, kuna SOGAER ei ole lennuettevõtja. Seega ei saanud SOGAER oodata analoogset kasu, nagu hageja lootis saada oma rahaliste vahenditega selles kampaanias osalemisest, st eelkõige kasu, mis tuleneb asjaomaste lennuühenduste piletite või tema lennukite pardal teenuste müügi suurenemisest.

133    Lõpuks, mis puudutab hageja väidet, mille kohaselt tuleb kohaldada eraettevõtja põhimõtet lennujaamakäitajate tasandil, kuna vaidlustatud otsuses endas, eeskätt põhjendustes 382 ja 385 on märgitud, et see põhimõte ei ole kohaldatav autonoomse piirkonna tasandil, siis tuleb tõdeda, et hageja tõlgendab neid põhjendusi valesti. Nimelt nähtub nendest põhjendusest ainult see, et hinnates riigiabi olemasolu autonoomse piirkonna tasandil, ei olnud eraettevõtja põhimõte kohaldatav, kuna viimane soovis saavutada pigem avaliku poliitika eesmärke kui kasumlikkust, mida võis loota lennuettevõtjatega tehtud tehingutest eraettevõtja.

134    Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite teine osa osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ning sellest tulenevalt esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide, et on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna komisjon ei tõendanud, et abi, mida hageja väidetavalt sai, kahjustas või ähvardas kahjustada konkurentsi ja mõjutas liikmesriikidevahelist kaubandust

135    Põhjendamaks teist väidet, mille kohaselt komisjon ei tõendanud, et abi, mida hageja väidetavalt sai, kahjustas või ähvardas kahjustada konkurentsi ja mõjutas liikmesriikidevahelist kaubandust, väidab hageja esimeses väiteosas, et komisjon oleks pidanud tõendama, kuidas vaidlusalune makse, mitte vaidlusalune abikava kahjustas või ähvardas kahjustada konkurentsi ja mõjutas liikmesriikidevahelist kaubandust. Teise võimalusena esitatud teises väiteosas väidab hageja, et isegi kui eeldada, et komisjon võis piirduda kava analüüsimisega, on vaidlustatud otsus ebapiisavalt põhjendatud seoses asjaoluga, et kava võis konkurentsi kahjustada ja kaubandust mõjutada.

136    Komisjon palub teise väite osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Esimene väiteosa on täpsemalt osas, milles hageja väidab, et vaidlusalune makse kujutab endast individuaalset abi, mida anti ad hoc, mitte abikava kohaldamist.

 Esimene väiteosa, mis puudutab vaidlusaluse makse analüüsimist vaidlusaluse abikava asemel

137    Hageja väidab, et arvestades asjaolu, et 16 asjasse puutuva lennuettevõtja hulgas sai ta kõige väiksema summa, 30 000 eurot, on lubamatu, et komisjon kohtles kõiki neid lennuettevõtjaid võrdsetel alustel ega analüüsinud vaidlusalust makset eraldi. Veel leiab ta, et komisjon ei tohtinud piirduda konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele vaidlusaluse abikava avaldatava mõju analüüsimisega, kuna abikava ei ole käesoleva vaidluse ese.

138    Komisjon väidab, tuginedes eelkõige kohtupraktikale, mis tuleneb 9. juuni 2011. aasta kohtuotsusest Comitato „Venezia vuole vivere“ jt vs. komisjon (C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 63), et sellise abikava puhul nagu käesolevas asjas võib ta piirduda kava omaduste uurimisega, et hinnata otsuse põhjendustes, kas selles kavas ette nähtud abi suurte summade või protsentide, toetavate investeeringute omaduste või muude üksikasjade tõttu tagab kava abisaajatele võrreldes nende konkurentidega märgatava eelise ning on kasulik peamiselt liikmesriikidevahelises kaubanduses osalevatele ettevõtjatele. Nii ei ole komisjon sellist kava käsitlevas otsuses kohustatud kava alusel igal üksikjuhul antud abi analüüsima.

139    Lisaks sellele leiab komisjon osas, milles hageja väidab, et vaidlusalune makse on pigem ad hoc individuaalne abi kui abikava alusel antud individuaalne abi, ning selliselt toimides vaidlustab vaidlusaluste meetmete „abikavaks“ kvalifitseerimise, et hageja ei esitanud ühtegi selgitust ega veelgi vähem tõendeid, mis tema seisukohta põhjendaksid, mistõttu on see argument vastuvõetamatu. Teise võimalusena on see argument põhjendamatu, kuna lennujaamakäitajatel ei ole mingit kaalutlusõigust ja nad piirduvad vaidlusaluse abikava alusel individuaalse abi edastamisega.

140    Sellega seoses tuleb kohe märkida, et hageja väitis esimeses väites, et komisjon oleks pidanud riigiabi olemasolu hindama pigem SOGAERi kui autonoomse piirkonna tasandil. Need argumendid lükati aga põhjendamatuse tõttu tagasi.

141    Järelikult, kuna teise väite esimeses osas esitatud hageja argumendid tuginevad esimese väite esimeses osas esitatud argumentidele, mille kohaselt tuleb vaidlusalust makset eraldi analüüsida, sest SOGAER on riigiabi olemasolu hindamiseks asjakohane tasand, on nende argumentide aluseks väär eeldus ning need tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Hageja viide vaidlustatud otsuse põhjendusele 48, milles on üksnes tuvastatud, et lennujaamakäitajad pidid tegevuse nr 2 elluviimiseks sõlmima turunduskokkuleppeid, ei lükka seda järeldust ümber.

142    Kuivõrd – nagu väidab komisjon – hageja püüab vaidlustada vaidlusaluste meetmete abikavaks kvalifitseerimise, tuleb siiski samuti analüüsida, kas hageja argumentide see aspekt on vastuvõetav ja vajaduse korral, kas see on põhjendatud.

143    Kui Üldkohus hagejale nende argumentide vastuvõetavuse kohta küsimusi esitas, oli ta seisukohal, et ta on oma seisukohta selles küsimuses selgitanud, väites esimeses väites, et komisjon oleks riigiabi olemasolu hindamiseks pidanud analüüsima pigem vaidlusalust lepingut kui vaidlusalust abikava, mis ei puutu asjasse. See seisukoht on kooskõlas ka vaidlustatud otsuse põhjendusega 48, milles on sõnaselgelt osutatud lennujaamakäitajate ja lennuettevõtjate vahel sõlmitud turunduslepingutele. Hageja leiab niisiis, et vastuvõetamatuse väitega soovib komisjon tõendamiskoormise ümber pöörata, kuna arvestades asjaolu, et SOGAER on riigi osalusega äriühing, peab just komisjon kontrollima, kas see lennujaamakäitaja tegutses turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtjana.

144    Veel lisab hageja, tuginedes 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsuse Belgia ja Magnetrol International vs. komisjon (T‑131/16 ja T‑263/16, edasi kaevatud, EU:T:2019:91) punktile 87, et abikavaks kvalifitseerimine sõltub muu hulgas tingimusest, et asjaomastel ametiasutustel ei ole abi põhielementide kindlaksmääramisel ja abi andmise otstarbekuse küsimuses kaalutlusruumi, aga käesolevas asjas see nii ei ole, kuna vaidlustatud otsusest ei nähtu kuidagi, et lennujaamakäitajatel ei olnud vaidlusaluse abikava rakendamisel kaalutlusruumi.

145    Selles osas tuleb meeles pidada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse Üldkohtu menetluses sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja kodukorra artikli 76 punkti d alusel, tuleb hagiavalduses märkida vaidluse ese, esitatud väited ja argumendid ning lühike ülevaade väidetest. See teave peab olema piisavalt selge ja täpne, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus teostada oma kohtulikku kontrolli. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad õiguskindluse ja hea õigusemõistmise tagamiseks hagi vastuvõetavuse eeldusena hagiavaldusest endast nähtuma selle aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt (vt selle kohta 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, T‑49/09, ei avaldata, EU:T:2012:186, punkt 90, ja 16. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus TF1 vs. komisjon, T‑275/11, ei avaldata, EU:T:2013:535, punkt 95).

146    Käesolevas asjas nähtub eespool punktis 137 välja toodud argumentidest, et hageja piirdus peamiselt kinnitusega, et ei saa olla lubatud, et komisjon käsitleb kõiki lennuettevõtjad võrdsetel alustel, ja et käesolev vaidlus ei puuduta abikava. Hageja viitas vaidlusalusele abikavale ka kolmandas väites, kuid seda ainult selle kinnitamiseks, et „vaidlus ei puuduta lennuettevõtjatele antava toetuse kava, vaid konkreetset tagasinõudmise kohustust“, mis on kehtestatud vaidlustatud otsuses. Tuleb tõdeda, et hageja ei selgita, miks leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 349 vääralt, et vaidlusalused meetmed moodustasid abikava määruse 2015/1589 artikli 1 punkti d tähenduses, seda enam, et ta ei viita sellele põhjendusele ega sellele sättele.

147    Ei ole küll välistatud, et mõned esimese väite esimese osa põhjendamiseks esitatud argumendid võivad olla asjakohased argumentide raames, mille eesmärk on vaidlustada vaidlusaluste meetmete kvalifitseerimine abikavaks. See ei ole aga piisav, et nõustuda sellega, et hageja on selle kvalifikatsiooni kahtluse alla seadnud. Nimelt on selline abikavaks kvalifitseerimine teistsugust laadi kui riigiabi olemasolu hindamine. See viimane seisneb selles, et analüüsitakse, kas üksikjuhtumil on ELTL artikli 107 lõikes 1 osutatud neli kumulatiivset kriteeriumi täidetud. Seevastu abikavaks kvalifitseerimise eesmärk on võimaldada komisjonil menetluse tõhususe eesmärgil ühe haldusmenetluse raames analüüsida koos mitut individuaalset abi (vt selle kohta 5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑47/91, EU:C:1994:358, punkt 21).

148    Kuna hageja aga ei põhjendanud oma argumente, millega ta soovis vaidlustada vaidlusaluste meetmete abikavaks kvalifitseerimise, on komisjon ja Üldkohus hageja tõttu sunnitud tegema oletusi põhjenduste ja täpsete faktiliste ja õiguslike kaalutluste kohta, mis võivad olla hageja vaidlustuse aluseks. Just sellist olukorda, mis on õiguskindlusetuse allikas ja vastuolus hea õigusemõistmisega, soovitaksegi kodukorra artikliga 76 vältida (vt selle kohta 19. mai 2008. aasta kohtumäärus TF1 vs. komisjon, T‑144/04, EU:T:2008:155, punkt 57).

149    Sellest tuleneb, et vastupidi hageja väidetule ei tähenda nõue, et ta oma argumenti põhjendaks, seda, et tõendamiskoormis ümber pööratakse. Kuna komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et seadus nr 10/2010 ja selle rakendusaktid moodustasid abikava, siis kui hageja soovis selle kvalifikatsiooni vaidlustada, oli tema ülesanne esitada selle kohta argumendid.

150    Eelnevat analüüsi ei sea kahtluse alla 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsuse Belgia ja Magnetrol International vs. komisjon (T‑131/16 ja T‑263/16, edasi kaevatud, EU:T:2019:91) punktile 87 tuginev hageja argument, kuna hageja ei saa Üldkohtu küsimusele vastates korvata seda, et hagiavalduses endas ei esitatud piisavalt selgelt ja täpselt väidet, milles vaidlustatakse vaidlusaluste meetmete abikavaks kvalifitseerimine, ilma et kodukorra artikli 76 punkt d kaotaks igasuguse mõtte (vt selle kohta analoogia alusel 19. mai 2008. aasta kohtumäärus TF1 vs. komisjon, T‑144/04, EU:T:2008:155, punkt 30).

151    Argument on igal juhul väär. Nimelt ei ole lennujaamakäitajad „riiklikud ametiasutused“, mida on silmas peetud 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsuse Belgia ja Magnetrol International vs. komisjon (T‑131/16 ja T‑263/16, edasi kaevatud, EU:T:2019:91) punktist 87 tulenevas nõudes, mille kohaselt ei või juhul, kui riiklikud ametiasutused abikava rakendavad, neil olla kaalutlusruumi asjaomase abi kesksete elementide kindlaksmääramisel ega selle andmise põhjendatuse osas, kuna seaduse nr 10/2010 ja selle rakendusaktide kohaselt oli see autonoomse piirkonna täidesaatva võimu roll. Pealegi nähtub vastupidi hageja väidetule vaidlustatud otsusest, eelkõige põhjendustest 360, 387 ja 402, et komisjon leidis, et lennujaamakäitajatel ei olnud kaalutlusruumi, kuna neil oli vaidlusaluse abikava rakendamisel vahendaja roll.

152    Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et teise väite esimene osa tuleb osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teise väite teine osa, et konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele vaidlusaluse abikava avaldatavat mõju puudutavad põhjendused on ebapiisavad

153    Hageja väidab sisuliselt, et isegi kui eeldada, et komisjon võis piirduda vaidlusaluse abikava analüüsimisega, on vaidlustatud otsust ebapiisavalt põhjendatud osas, et kava võis konkurentsi kahjustada ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Täpsemalt, vaidlustatud otsuse põhjendustes 390–392 esitas komisjon üksnes ringtõestuse, mille moodustavad kinnitused lennutranspordi sektori liberaliseerimise kohta, ilma et ta selgitaks, kuidas sai hageja märgatava eelise, nagu on ometi nõutud kohtpraktikas, mis tuleneb 14. oktoobri 1987. aasta kohtuotsusest Saksamaa vs. komisjon (248/84, EU:C:1987:437, punkt 18).

154    Komisjon leiab, et vaidlustatud otsuse põhjendused 390–392, mille järeldusi hageja ei ole vaidlustanud, on asjasse puutuvat kohtupraktikat, sh 14. oktoobri 1987. aasta kohtuotsust Saksamaa vs. komisjon (248/84, EU:C:1987:437) arvestades piisavalt põhjendatud.

155    Sellega seoses, riigisisese meetme riigiabiks kvalifitseerimiseks ei tule tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja tegelikku konkurentsi moonutamist, vaid tuleb üksnes hinnata, kas abi võib mõjutada seda kaubandust ja kahjustada konkurentsi (vt selle kohta 15. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑66/02, EU:C:2005:768, punkt 111, ja 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato „Venezia vuole vivere“ jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 134).

156    Eelkõige siis, kui liikmesriigi antud abi tugevdab teatavate ettevõtjate seisundit liidusiseses kaubanduses teiste konkureerivate ettevõtjate suhtes, tuleb leida, et abi mõjutab viimaseid (vt 9. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Ministerio de Defensa ja Navantia, C‑522/13, EU:C:2014:2262, punktid 51 ja 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

157    Lisaks võib komisjon sellise abikava puhul nagu käesolevas asjas piirduda kava omaduste uurimisega, et hinnata vaidlustatud otsuse põhjendustes, kas selles kavas ette nähtud abi suurte summade või protsentide, toetavate investeeringute omaduste või muude üksikasjade tõttu tagab kava abisaajatele võrreldes nende konkurentidega märgatava eelise ning on kasulik peamiselt liikmesriikidevahelises kaubanduses osalevatele ettevõtjatele. Nii ei ole komisjon sellist kava käsitlevas otsuses kohustatud kava alusel igal üksikjuhul antud abi analüüsima. Alles abi tagasinõudmise staadiumis on vaja kontrollida iga asjasse puutuva ettevõtja individuaalset olukorda (vt selle kohta 14. oktoobri 1987. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, 248/84, EU:C:1987:437, punkt 18, ja 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato „Venezia vuole vivere“ jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 63).

158    Käesolevas asjas selgitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 390–392, et lennuettevõtjad, kellele lennujaamakäitajad abikava alusel makseid tegid, tegutsesid sektoris, mida iseloomustab tihe konkurents eri liikmesriigist pärit ettevõtjate vahel, ning osalesid seega liidusiseses kaubanduses. Veel tuleb märkida, et nagu nähtub pealegi vaidlustatud otsusest ja eelkõige põhjenduses 427 toodud tabelist 15, olid lennuettevõtjatele tehtud maksete summad potentsiaalselt suured.

159    Eespool punktides 155–157 välja toodud põhimõtteid arvestades olid vaidlustatud otsuse põhjendused 390–392 vastupidi hageja väidetule komisjonil lasuva põhjendamiskohustuse seisukohast piisavad ning komisjon ei olnud kohustatud põhjalikumalt selgitama, kuidas konkreetselt sai hageja vaidlusalusest abikavast märgatava eelise (vt selle kohta 7. märtsi 2002. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑310/99, EU:C:2002:143, punktid 88 ja 89, ning 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato „Venezia vuole vivere“ jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punktid 114 ja 121).

160    Järelikult tuleb teise väite teine osa põhjendamatuse tõttu ja seega teine väide tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas väide, et on rikutud õigusnormi, kuna komisjon ei analüüsinud, kas vaidlusalune makse kujutas endast vähese tähtsusega abi

161    Kolmandas väites, mis jaguneb kaheks osaks, väidab hageja sisuliselt, et komisjon tegi esiteks vea, kui jättis omal algatusel analüüsimata, kas vaidlusalune makse oli vähese tähtsusega abi, ning teiseks, kui ta leidis, et 2006. aasta vähese tähtsusega abi käsitlev määrus ei olnud sellele maksele kohaldatav.

162    Komisjon palub kolmanda väite edutuna ja igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmanda väite esimene osa, mis puudutab omal algatusel selle analüüsimist, kas vaidlusalune makse on vähese tähtsusega abi

163    Hageja väidab, et komisjon tegi riigiabi olemasolu hindamisel vea, kui ta jättis kontrollimata, kas vaidlusalune makse oli vähese tähtsusega abi, kuna selle kontrollimine on lahutamatult seotud liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise kriteeriumi analüüsimisega ning on seega õigusküsimus, mida komisjon peab alati analüüsima omal algatusel.

164    Seda järeldust ei sea kahtluse alla kohtupraktika, mis tuleneb 9. juuni 2011. aasta kohtuotsusest Comitato „Venezia vuole vivere“ jt vs. komisjon (C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368), milles komisjon viitas, et väita, et abikava raames on selle hindamine, kas meetmed võivad endast kujutada vähese tähtsusega abi, liikmesriigi ametiasutuste ülesanne. Nimelt, erinevalt käesolevast asjast analüüsis komisjon kõigepealt selles teises asjas oma 25. novembri 1999. aasta otsuses 2000/394/EÜ, mis puudutab abimeetmeid, mis on Venezia ja Chioggia territooriumil tegutsevate ettevõtjate kasuks ette nähtud seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995, millega kehtestatakse sotsiaalmaksuvähendused (EÜT 2000, L 150, lk 50), ja mis nimetatud kohtuotsuse raames vaidlustati, põhjenduses 110 sõnaselgelt vähese tähtsusega abi küsimust. Edasi, erinevalt vaidlustatud otsusest, milles käsitletakse vaid siseturuga kokkusobimatut abi, on otsuses 2000/394 „segatüüpi“ resolutsioon, milles kohustatakse teatavat siseturuga kokkusobimatut abi tagasi nõudma, järeldades samas, et muu abi on siseturuga kokkusobiv, mistõttu nõudis selle otsuse täitmine tingimata riiklike ametiasutuste poolt sõltumatut analüüsi. Viimaks, käesolevas asjas on vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 1 lõikes 2 hageja nimeliselt abi saajana välja toodud ning resolutsiooni artikli 2 lõikes 1 kohustatakse seda abi tagasi nõudma, takistades nii riiklike ametiasutuste sõltumatut analüüsi, samas kui otsuse 2000/394 resolutsioonis ei ole nimeliselt välja toodud selle abi saajaid, mida tagasi nõudma kohustatakse.

165    Samuti väidab komisjon vääralt, et ta ei olnud kohustatud omal algatusel hindama vähese tähtsusega abi olemasolu, kuna hageja ei palunud tal haldusmenetluses seda teha. Sellega seoses, 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Salzgitter vs. komisjon (T‑308/00 RENV, EU:T:2013:30, punkt 121), millele komisjon viitas, ei puutu asjasse, kuna kohtuotsuse see osa, millele komisjon tugineb, puudutab meetme valikulisuse kriteeriumi, mitte – nagu käesolevas asjas – kaubanduse mõjutamise kriteeriumi. Lisaks sellele jättis haldusmenetluses, mis eelnes otsusele, mis selle kohtuotsuse raames vaidlustati, Saksamaa Liitvabariik esitamata väite, et komisjoni uurimise all oleva maksusüsteemi ja teise maksusüsteemi samaaegne kehtimine kõrvaldas selles asjas eelise hagejale võimaldatud vaidlusalustest soodustustest ühe osa puhul. See esitamata jätmine aga puudutab asjakohaseid asjaolusid ja on seega faktiküsimus, samas kui käesolevas asjas puudutab hageja väidetud tegemata jätmine küsimust, kas vaidlusalune makse on vähese tähtsusega abi, ja seega õigusküsimust, mida komisjon pidi uurima omal algatusel.

166    Komisjon palub kolmanda väite esimese osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

167    Selles suhtes tuleb meeles pidada, et komisjon võib abikava analüüsimisel piirduda kava omaduste uurimisega ega ole kohustatud kava alusel igal üksikjuhul antud abi analüüsima. Alles abi tagasinõudmise staadiumis on vaja kontrollida liikmesriigi tasandil iga asjasse puutuva ettevõtja individuaalset olukorda (vt selle kohta 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato „Venezia vuole vivere“ jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 63).

168    Järelikult ei pidanud komisjon vastupidi hageja väidetule analüüsima, kas vaidlusalune makse oli vähese tähtsusega abi, kuna seda peavad abi tagasinõudmise staadiumis analüüsima Itaalia ametiasutused.

169    Seda järeldust ei sea kahtluse alla kolm argumenti, mille hageja esitas selleks, et piirata eespool punktis 167 viidatud kohtupraktika ulatust, eesmärgiga eristada vaidlustatud otsust ja otsust 2000/394, mis vaidlustati hagide raames, mille kohta see kohtupraktika on.

170    Esimesena, mis puudutab asjaolu, et erinevalt käesolevast asjast osutati otsuses 2000/394 sõnaselgelt põhjenduses 110 vähese tähtsusega abi reeglitele, siis piisab, kui tõdeda, et komisjon ei analüüsinud põhjenduses 110 konkreetselt, kas selles otsuses kõne all olevad meetmed on vähese tähtsusega abi, vaid piirdus – nagu komisjon õigesti märgib – üldise viitega vähese tähtsusega abi reeglitele. Järelikult ei põhjenda vaidlustatud otsuses analoogse põhjenduse puudumine käesoleva asja eristamist asjaoludest, mis olid asjakohased kohtuasjas, milles tehti 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato „Venezia vuole vivere“ jt vs. komisjon (C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368). See järeldus kehtib seda enam, et nagu märgib komisjon, on ELTL artikli 288 kohaselt vähese tähtsusega abi käsitlevad määrused kõikides liikmesriikides vahetult kohaldatavad.

171    Liiati on Euroopa Kohus juba tagasi lükanud Üldkohtu põhjenduskäigu, mis on sarnane hageja esitatud argumentidega. Nimelt, 28. novembri 2008. aasta kohtuotsuses Hotel Cipriani jt vs. komisjon (T‑254/00, T‑270/00 ja T‑277/00, EU:T:2008:537, punktid 100–111 ja 251–252) otsustas Üldkohus, et kuigi selles kohtuasjas kõne all olnud otsuse täitmisel ei pea riiklikud ametiasutused igal üksikjuhul kontrollima, kas ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud, ei pidanud need asutused selle juhtumi puhul vähese tähtsusega individuaalset abi tagasi nõudma, kuna otsust 2000/394 tuli selle põhjendust 110 arvestades tõlgendada nii, et abiks ei kvalifitseerita meetmeid, mis vastasid vähese tähtsusega abi reeglile. Kuid oma 9. juuni 2011. aasta kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere“ jt vs. komisjon (C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368) otsustas Euroopa Kohus, lahendades apellatsioonkaebust, mis esitati 28. novembri 2008. aasta kohtuotsuse Hotel Cipriani jt vs. komisjon (T‑254/00, T‑270/00 ja T‑277/00, EU:T:2008:537) peale, et osas, milles Üldkohus tugines sellele järeldusele jõudmiseks otsuse ulatuse väärale tõlgendusele, mille kohaselt ei olnud liikmesriigi ametiasutused kohustatud igal üksikjuhtumil kontrollima, kas antud eelis võis selle saaja juhtumil liidus konkurentsi kahjustada ja kaubandust mõjutada, eiras Üldkohus Euroopa Kohtu varasemat kohtupraktikat, mille kohaselt juhul, kui komisjon teeb üldise ja abstraktse otsuse riigiabi kava kohta, mille ta tunnistab siseturuga kokkusobimatuks, ja määrab kava alusel saadud summade tagasinõudmise, on liikmesriigi ülesanne kontrollida eraldi iga sellise ettevõtja olukorda, keda tagasinõudmine puudutab (vt selle kohta 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato „Venezia vuole vivere“ jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punktid 61–64 ja 114–117).

172    Teisena, seoses argumendiga, mis puudutab otsuse 2000/394 segatüüpi resolutsiooni, piisab, kui märkida, et arvestades eespool punktis 171 esitatud kaalutlusi, kui Euroopa Kohus osutas vajadusele, et liikmesriigi ametiasutused viiksid läbi individuaalse analüüsi, ei tuginenud ta sellele asjaolule, vaid tuletas meelde kohtupraktikat kohustuste kohta, mis on liikmesriigi ametiasutustel, kui nad täidavad abikava puudutavat komisjoni otsust.

173    Kolmandana, on tõsi, et otsuse 2000/394 resolutsioonis ei tehta nimeliselt kindlaks siseturuga kokkusobimatu abi saajaid erinevalt vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 1 lõikest 2, milles on hageja nimeliselt välja toodud. See asjaolu ei oma siiski tähtsust, kuna hageja individuaalse olukorra kontrollimine on tingimata Itaalia ametiasutuste ülesanne, kuna komisjon piirdus vaidlusaluse abikava omaduste analüüsimisega. Igal juhul nähtub vaidlustatud otsuse resolutsiooni lugemisel peale artikli 1 lõike 2, et komisjon ootab Itaalia ametiasutustelt, et nad analüüsiksid individuaalselt abisaajate olukorda, kuna resolutsiooni artiklis 4 palus ta Itaalia Vabariigil esitada talle muu hulgas abisaajate täpne nimekiri, igalt abisaajalt tagasinõutav kogusumma ning vaidlustatud otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus.

174    Selles küsimuses ilmneb, et Itaalia ametiasutused on abi tagasinõudmise otsuse hagejale teatavaks teinud. Kui hagejale kohtuistungil selle kohta küsimusi esitati, vastas ta, et ta ei esitanud otsuse peale riigisisest hagi erinevalt sellest, mida ta ometi komisjonile nende vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest hilisemas kirjavahetuses teatas. Arvestades eespool viidatud kohtupraktikat komisjoni ja liikmesriigi ametiasutuste vastavate rollide kohta, ei saa hageja aga käesolevat hagi kasutada selleks, et heastada riigisisese hagi esitamisega seoses toime pandud hoolsuskohustuse rikkumine.

175    Ülejäänud osas tuleb hageja argumendid, milles vaidlustatakse selle kohtuasja asjakohasus, milles tehti 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Salzgitter vs. komisjon (T‑308/00 RENV, EU:T:2013:30), tagasi lükata. Kuna abikavast kasusaajate individuaalset olukorda peavad analüüsima liikmesriigi ametiasutused, mitte komisjon, siis on edutu küsimus, kas komisjon pidi analüüsima eraldi seda, kas vaidlusalune makse oli vähese tähtsusega abi, ilma et hageja oleks temalt seda palunud.

176    Eeltoodut arvesse võttes tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

 Kolmanda väite teine osa, mis puudutab vähese tähtsusega abi käsitlevate määruste kohaldamist

177    Hageja väidab, et vaidlusalune makse oli vähese tähtsusega abi, kuna makse vastab 2006. aasta vähese tähtsusega abi käsitleva määruse tingimustele.

178    Täpsemalt, mis puudutab 2006. aasta vähese tähtsusega abi käsitleva määruse kohaldamisala, siis leiab hageja, et käesolevas asjas on ratione materiae ja ratione temporis kohaldatav pigem see määrus kui 2013. aasta vähese tähtsusega abi käsitlev määrus, nagu andis mõista komisjon oma 18. augusti 2017. aasta e-kirjas.

179    Edasi, mis puudutab tingimusi, millele abi peab vastama, et seda saaks pidada vähese tähtsusega abiks, siis leiab hageja, et 2006. aasta vähese tähtsusega abi käsitleva määruse artikli 2 lõikes 2 kehtestatud 200 000 euro ülempiir kolme eelarvesaasta jooksul ei ole käesolevas asjas ületatud, arvestades vaidlusaluse makse summat 30 000 eurot. See järeldus on veelgi enam kohaldatav seoses rahastamiskuludega, mis on asjakohane summa, nagu väitis hageja teises väites. Lisaks sellele kinnitab komisjon vääralt, et on ebatõenäoline, et 200 000 euro ülempiiri ei ole ületatud, arvestades arvukat abi, mida sai Lufthansa kontsern, kuhu hageja kuulub. Täpsemalt ei saa Lufthansa kontserni teistele üksustele antud abi arvesse võtta, kuna „ettevõtja funktsionaalne mõiste“, millele komisjon tugineb, ei ole kohaldatav, kuna 2006. aasta vähese tähtsusega abi käsitlevas määruses seda ei ole.

180    Hageja ei ole nõus, et vaidlusalusele maksele on kohaldatav 2006. aasta vähese tähtsusega abi käsitleva määruse artikli 2 lõikes 4 osutatud tingimus, mis näeb ette, et abi „brutotoetusekvivalenti“ peab olema võimalik täpselt ja enne arvutada, ning millele komisjon viitas oma 18. augusti 2017. aasta e-kirjas.

181    Igal juhul vaidleb hageja vastu sellele, et tema ülesanne on tõendada, et 2006. aasta vähese tähtsusega abi käsitleva määruse tingimused on käesolevas asjas täidetud. Selles määruses on ette nähtud, et abisaajatel lasub tõendamiskoormis liikmesriigi ametiasutuste suhtes, kuid sellist koormist ei ole ette nähtud komisjoni suhtes.

182    Komisjon palub teise väiteosa edutuna tagasi lükata, kuna isegi kui eeldada, et vaidlusalune makse võib olla vähese tähtsusega abi, on selle tuvastamine Itaalia ametiasutuste ülesanne. Igal juhul ei ole teine väiteosa põhjendatud, kuna hageja ei tõendanud, et kõik 2006. aasta vähese tähtsusega abi käsitleva määruse tingimused olid käesolevas asjas täidetud.

183    Sellega seoses piisab, kui märkida, et kolmanda väite teise osa põhjendamiseks esitatud argumendid on edutud. Nimelt, nagu nähtub kolmanda väite esimese osa analüüsist, ei olnud komisjoni ülesanne analüüsida, kas vaidlusalune makse võis olla vähese tähtsusega abi. Neid asjaolusid arvestades ei sea need argumendid, mis on liiati peamiselt suunatud komisjoni seisukoha vastu, mille ta võttis e-kirjavahetuses, mis on hilisem vaidlustatud otsuse vastuvõtmisest, otsuse õiguspärasust kahtluse alla.

184    Ülejäänud osas väitis hageja kohtuistungil, et vaidlusalust makset, mis tehti 19. aprillil 2013, ei rahastatud vahenditest, mis olid pärit autonoomselt piirkonnalt, kuna nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduse 89 punktist b, kiitis autonoomne piirkond küll heaks iga-aastased maakonna toetused, mis eraldati SOGAERile ja GEASARile aastaks 2013, kuid neid ei makstud neile lõpuks kunagi välja.

185    Sellega seoses nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduses 427 esitatud tabelist 15 ning tabelitest, milles on kokkuvõtlikult esitatud ajavahemikus 2010–2013 SOGAERi võetud meetmed ja millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 113 ning mille komisjon esitas vastuseks ühele Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et vaidlusalust lepingut tuleb pidada 2012. aastasse kuuluvaks. Järelikult on vaidlusalune makse, mis tehti 2013. aasta kevadel, hõlmatud 2012. aastaks antud maakonna toetusega, mis maksti SOGAERile. Igal juhul kuulub see küsimus osas, milles hageja soovib selle järelduse vaidlustada, analüüsi alla, mille tema individuaalse olukorra kohta peavad tegema Itaalia ametiasutused.

186    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmas väide tagasi lükata ja järelikult hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

187    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Germanwings GmbHlt.

Papasavvas

Svenningsen

Valančius

Csehi

 

      Nihoul

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. mail 2020 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord



*      Kohtumenetluse keel: saksa.