Language of document : ECLI:EU:T:2021:588

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

15. september 2021(*)

Riigiabi – Üksikabi avamere tuuleparkide käitamiseks – Kohustus osta elektrienergiat turuhinnast kõrgema hinnaga – Esialgne uurimismenetlus – Otsus jätta vastuväited esitamata – Tühistamishagi – Määruse (EL) 2015/1589 artikli 1 punkt h – Huvitatud poole staatus – Kalandusettevõtjad – Tuuleparkide rajamine püügipiirkondades – Konkurentsisuhe – Puudumine – Vaidlusaluse abi andmisega kalandusettevõtjate huvide konkreetse kahjustamise oht – Puudumine – Otsese ja isikliku puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus

Kohtuasjas T‑777/19,

Coopérative des artisans pêcheurs associés (CAPA) Sarl, asukoht Tréport (Prantsusmaa), ja teised hagejad, kelle nimed on toodud lisas(1), esindaja: avocat M. Le Berre,

hagejad,

keda toetavad

Comité régional des pêches maritimes et des élevages marins des HautsdeFrance (CRPMEM), asukoht Boulogne‑sur‑Mer (Prantsusmaa),

Fonds régional d’organisation du marché du poisson (FROM NORD), asukoht Boulogne‑sur‑Mer,

Organisation de producteurs CME Manche-Mer du Nord (OP CME Manche-Mer du Nord), asukoht Portel (Prantsusmaa),

esindaja: avocate A. Durand,

menetlusse astujad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Stromsky ja A. Bouchagiar,

kostja,

keda toetavad

Prantsuse Vabariik, esindajad: E. de Moustier, P. Dodeller ja T. Stehelin,

ja

Ailes Marines SAS, asukoht Puteaux (Prantsusmaa), esindajad: avocats M. Petite ja A. Lavenir,

ja

Éoliennes Offshore des Hautes Falaises SAS, asukoht Pariis (Prantsusmaa),

Éoliennes Offshore du Calvados SAS, asukoht Pariis,

Parc du Banc de Guérande SAS, asukoht Pariis,

esindajad: avocats J. Derenne ja D. Vallindas,

ning

Éoliennes en Mer Dieppe Le Tréport SAS, asukoht Dieppe (Prantsusmaa),

Éoliennes en Mer Îles d’Yeu et de Noirmoutier SAS, asukoht Nantes (Prantsusmaa),

esindajad: avocats C. Lemaire ja A. Azzi,

menetlusse astujad,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 26. juuli 2019. aasta otsus C(2019) 5498 final riigiabi SA.45274 (2016/NN), SA.45275 (2016/NN), SA.45276 (2016/NN), SA.47246 (2017/NN), SA.47247 (2017/NN) ja SA.48007 (2017/NN) kohta, mida Prantsuse Vabariik kuuele avamere tuulepargile (Courseulles‑sur‑Mer, Fécamp, Saint‑Nazaire, Îles d’Yeu et de Noirmoutier, Dieppe et Le Tréport, Saint‑Brieuc) andis,

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president M. van der Woude, kohtunikud M. J. Costeira, D. Gratsias (ettekandja), M. Kancheva ja T. Perišin,

kohtusekretär: ametnik L. Ramette,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 7. juuni 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Asjaolud ja vaidluse taust

 Faktilised asjaolud

1        Esimese hageja, kelleks on Coopérative des artisans pêcheurs associés (CAPA) Sarl, asutasid Tréporti (Prantsusmaa) kalurid ja ümberkaudsed sadamad kütuse, määrdeainete ja rasvade ostu ja edasimüügi jagamiseks. Teisest kuni üheteistkümnenda hageja (edaspidi „hagi esitanud kalurid“) puhul on tegemist kalandusettevõtjate või laevajuhtidega, kelle asukoht on muu hulgas Tréport, Erquy (Prantsusmaa) ja Noirmoutier (Prantsusmaa) ning kes tegelevad väikesemahulise kalapüügiga Prantsusmaa Manche’i ja Atlandi ranniku lähedal.

2        Ailes Marines SAS (edaspidi „AM“), Éoliennes Offshore des Hautes Falaises SAS (edaspidi „EOHF“), Éoliennes Offshore du Calvados SAS (edaspidi „EOC“), Parc du Banc de Guérande SAS (edaspidi „PBG“), Éoliennes en Mer Dieppe Le Tréport SAS (edaspidi „EMDT“) ja Éoliennes en Mer Îles d’Yeu et de Noirmoutier SAS (edaspidi „EMYN“), kes astusid menetlusse Euroopa Komisjoni nõuete toetuseks (edaspidi „vaidlusaluse abi saajad“), on vastavalt Saint‑Brieuci (Prantsusmaa, edaspidi „Saint‑Brieuci projekt“), Fécampi (Prantsusmaa, edaspidi „Fécampi projekt“), Courseulles‑sur‑Meri (Prantsusmaa, edaspidi „Courseulles‑sur‑Meri projekt“), Saint‑Nazaire’i (Prantsusmaa, edaspidi „Saint‑Nazaire’i projekt“), Dieppe (Prantsusmaa) et du Tréporti (edaspidi „Dieppe/Le Tréporti projekt“) ja Îles d’Yeu et de Noirmoutieri (Prantsusmaa, edaspidi „Îles d’Yeu/Noirmoutieri projekt“) avamere tuuleparkide käitamiseks loodud äriühingud.

3        2011. aastal toimunud esimese hankemenetluse tulemusel valisid Prantsuse ametiasutused välja ühelt poolt äriühingu Éolien Maritime France (EMF) pakkumuse hankeosale, mis hõlmab Saint‑Nazaire’i, Fécampi ja Courseulles‑sur‑Meri projekte, ning teiselt poolt AMi pakkumuse Saint‑Brieuci projektile. 18. aprilli 2012. aasta määrusega anti luba nende projektide elluviimiseks.

4        2013. aastal toimunud teise hankemenetluse tulemusel tunnistasid Prantsuse ametiasutused edukaks äriühingute ENGIE, EDP Renewables ja Neoen Marine’i seotud pakkumuse Îles d’Yeu/Noirmoutieri ja Dieppe/Le Tréporti projektidele. 1. juulil 2014 anti luba viimati nimetatud projektide elluviimiseks.

5        Kuue kõnealuse projekti tulemusena valmivad esimesed Prantsusmaal käitavad avamere tuulepargid. Viimased toodaksid kokku 10,8 TWh elektrienergiat aastas ehk ligikaudu 2% aastasest elektritoodangust Prantsusmaal. Nende eeldatav käitamisaeg on 25 aastat alates nende kasutusele võtmisest. Need kuus projekti asuvad territoriaalselt kalapüügi merepiirkonnas, kus kalastavad ka hagi esitanud hagejad.

6        Komisjoni 26. juuli 2019. aasta otsuse C(2019) 5498 final riigiabi SA.45274 (2016/NN), SA.45275 (2016/NN), SA.45276 (2016/NN), SA.47246 (2017/NN), SA.47247 (2017/NN) ja SA.48007 (2017/NN) kohta, mida Prantsuse Vabariik kuuele avamere tuulepargile (Courseulles‑sur‑Mer, Fécamp, Saint‑Nazaire, Îles d’Yeu et de Noirmoutier, Dieppe et Le Tréport, Saint‑Brieuc) andis (edaspidi „vaidlustatud otsus“), tegemise kuupäeval ei olnud nende tuuleparkide ehitus veel alanud, eelkõige Prantsuse kohtutele esitatud kaebuste tõttu. Tuuleparkide kasutusele võtmine on ette nähtud aastatel 2022–2024 sõltuvalt sellest, millal menetlus nendes kohtuasjades lõpeb.

7        Kõnealuseid projekte subsideeritakse tegevusabiga, mis seisneb äriühingule EDF Obligation d’achat (EDF‑OA) pandud kohustuses osta elektrit turuhinnast kõrgema hinnaga, kusjuures lisakulud hüvitab täies ulatuses riik (edaspidi „vaidlusalune abi“). Selle mehhanismi aluseks on Prantsuse energiaseadustiku (code de l’énergie) artiklid L. 121‑7, L. 311‑10 ja L. 311‑12.

 Haldusmenetlus

8        Prantsuse ametiasutused teatasid komisjonile vaidlusalusest abist Courseulles‑sur‑Meri, Fécampi ja Saint‑Nazaire’i projekti puhul 29. aprillil 2016, Îles d’Yeu/Noirmoutieri ja Dieppe/Le Tréporti projekti puhul 6. jaanuaril 2017 ja Saint‑Brieuci projekti puhul 12. aprillil 2017.

9        Kuna avamere tuuleparkide ehitamist ei olnud veel alustatud, otsustasid Prantsuse ametiasutused esialgu määratud ostuhindade üle uuesti läbi rääkida.

10      Kaks hagi esitanud kaluritest esitasid 9. juunil 2018 komisjonile Saint‑Brieuci projekti puudutava abi kohta kaebuse.

11      Komisjon esitas 29. juunil 2018 taotluse saada ostuhindade üle uuesti läbirääkimiste seisu kohta täiendavat teavet. Prantsuse ametiasutused teatasid 6. detsembril 2018 komisjonile nende läbirääkimiste tulemusest, mis toob kaasa hindade alandamise.

12      18. detsembril 2018 esitasid osa hagi esitanud kaluritest komisjonile kaebuse Dieppe/LeTréporti, Fécampi ja Courseulles‑sur‑Meri projektidele antud vaidlusaluse abi kohta.

13      Komisjon teatas 23. jaanuaril 2019 eespool punktides 10 ja 12 nimetatud kaebused esitanud isikutele, et ta ei pea neid nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 1 punkti h tähenduses huvitatud pooleks. Komisjon leidis, et seetõttu ei saa nende isikute kaebust läbi vaadata „ametliku kaebusena [selle määruse] artikli 24 lõike 2 tähenduses“. Asjaomased isikud vaidlustasid selle seisukoha 21. veebruari 2019. aasta kirjas.

14      28. märtsil 2019 esitasid mitu isikut, sealhulgas üks hagi esitanud kaluritest komisjonile Saint‑Nazaire’i ja Îles d’Yeu/Noirmoutieri projektile antud vaidlusaluse abi kohta kaebuse.

15      Komisjon jättis 3. aprillil 2019 eelmises punktis nimetatud kaebuse rahuldamata analoogsetel põhjustel nendega, mis ta esitas 23. jaanuari 2019. aasta kirjas. Asjaomased isikud vaidlustasid selle seisukoha 12. aprilli 2019. aasta kirjas.

16      26. juulil 2019 võttis komisjon vastu vaidlustatud otsuse.

 Vaidlustatud otsus

17      Esimesena tuvastas komisjon pärast vaidlusaluse abi kirjeldamist (vaidlustatud otsuse punktid 9–60), et abi kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Esiteks märkis ta, et eespool punktis 7 kirjeldatud ostuhindade mehhanismist tulenevalt on nende meetmete rahastamise aluseks riigi ressursid ja need on riigile omistatavad. Teiseks märkis ta, et need meetmed annavad avamere tuuleenergiast elektri tootjatele asjaomastes piirkondades valikulise eelise. Kolmandaks märkis ta, et võttes arvesse Prantsuse elektrivõrgu seotust paljude teiste liikmesriikide elektrivõrkudega, võivad sellised meetmed moonutada Prantsusmaa ja liikmesriikide vahelist elektrikaubandust (vaidlustatud otsuse punktid 61–70).

18      Teisena, olles tuvastanud, et vaidlusalune abi on varem teatamata jätmise tõttu ebaseaduslik, hindas komisjon abi kokkusobivust siseturuga vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile c ja 1. aprilli 2008. aasta keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduste suuniste (ELT 2008, C 82, lk 1; edaspidi „2008. aasta suunised“) jaole 3.1.6.2 („Taastuvate energiaallikate kasutamiseks antav tegevusabi“) ja jaole 3.2 („Abi ergutav mõju ja vajalikkus“), eelkõige nende suuniste punktile 109 (vt vaidlustatud otsuse punktid 71–76).

19      Sellega seoses märkis ta esiteks, et vaidlusalune abi aitab kaasa riigisisestes õigusnormides ja liidu õiguses kehtestatud eesmärkide järgimisele seoses taastuvate energiaallikate osakaaluga energia lõpptarbimises Prantsusmaal ning sellest tulenevalt kliimamuutuste vastasele võitlusele (vaidlustatud otsuse punktid 77–79).

20      Teiseks leidis ta, et vaidlusalune abi on vajalik turutõrke kõrvaldamiseks. Seega oli ta seisukohal, et Prantsuse ametiasutused on tõendanud, et kõnealuste projektide vastavad tootmiskulud („levelised costs of electricity“, LCOE) on turuhinnast tunduvalt kõrgemad, ning seetõttu on Prantsuse ametiasutuste määratud ostuhinnad nende projektide negatiivse kasumlikkuse tõttu vajalikud, et julgustada ettevõtjaid projekte rakendama (vaidlustatud otsuse punktid 80–86).

21      Kolmandaks leidis komisjon, et vaidlusaluse abi puhul on täidetud proportsionaalsuse nõude täitmiseks vajalikud tingimused. Nimelt märkis ta kõigepealt, et vaidlusaluse abi mehhanism tagab, et elektri tootmiskulu ja elektri baashinna vahe eest määratakse hüvitis. Seejärel tuvastas ta, et käitajate valikuprotsess oli mittediskrimineeriv, läbipaistev ja avatud. Lõpuks, arvestades iga kõnealuse projekti oodatavat tulumäära, mis kajastab sarnasest investeeringust oodata võivat tavapärast kasumimäära, ja Prantsuse ametiasutuste võetud kohustusi kulude arengu jälgimiseks, leidis komisjon, et vaidlusalune abi piirdub minimaalselt vajalikuga ja Prantsuse ametiasutuste ette nähtud meetmed on ülemäärase hüvitamise ärahoidmiseks sobivad (vaidlustatud otsuse punktid 87–106).

22      Neljandaks leidis komisjon, et arvestades kõnealuste projektide kogumahtu ja toodetud elektrienergia mahtu võrreldes Prantsuse elektrituru suurusega, on vaidlusalusel abil liikmesriikidevahelisele kaubandusele üksnes piiratud mõju (vaidlustatud otsuse punktid 107 ja 108).

23      Eespool punktides 19–22 meenutatud analüüsi põhjal järeldas komisjon, et iga vaidlusaluse abi positiivne mõju keskkonnale kaalub üles võimaliku konkurentsimoonutuse negatiivse mõju. Lisaks märkis ta, et kuna selle abi rahastamine põhineb maksul, mis elektrienergiat ei puuduta, siis ei ole ELTL artiklite 30 ja 110 alusel diskrimineerimise ohtu. Komisjon leidis seega, et abi on ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobiv, ning otsustas seetõttu vastuväiteid esitamata jätta (vaidlustatud otsuse punktid 109–117).

 Menetlus ja poolte nõuded

24      Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. novembril 2019.

25      Komisjon esitas 13. veebruaril 2020 kostja vastuse.

26      AM esitas 9. märtsil 2020 taotluse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Hagejad esitasid 31. märtsil 2020 selle taotluse kohta oma kirjalikud seisukohad.

27      Prantsuse Vabariik esitas 13. märtsil 2020 taotluse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

28      EOHF, EOC, PBG, EMDT ja EMYN esitasid 17. märtsil 2020 end puudutavas osas taotluse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

29      Comité régional des pêches maritimes et des élevages marins des Hauts-de-France (CRPMEM), mittetulundusühing Fonds régional d’organisation du marché du poisson (FROM NORD) ja aktsiaseltsi vormis muutuva põhikapitaliga laevandusühistu Organisation de producteurs CME Manche‑Mer du Nord (CME), La Manche’i idaosa püügipiirkondades tegutsevate kutseliste kalurite organisatsioonid (edaspidi koos „CRPMEM jt“), kelle liikmeks on ka osa hagi esitanud kaluritest, esitasid 18. märtsil 2020 ühise taotluse astuda menetlusse hagejate nõuete toetuseks. Samal päeval esitasid ka taotluse astuda menetlusse hagejate nõuete toetuseks ühelt poolt Erquy omavalitsusüksus ja teiselt poolt Tréporti ja Mers‑les‑Bains’i omavalitsusüksused (Prantsusmaa) ühiselt.

30      Hagejad esitasid 19. mail 2020 repliigi.

31      Hagejad esitasid 20. mail 2020 oma seisukohad eespool punktides 27–29 nimetatud menetlusse astumise taotluste kohta. Komisjon esitas eespool punktis 29 nimetatud taotluste kohta oma seisukohad ja vaidlustas nende vastuvõetavuse.

32      Üheksanda koja president rahuldas 24. juuli 2020. aasta kohtumäärusega AMA, EOHFi, EOC, PBG, EMDT ja EMYNi menetlusse astumise taotluse. Ta rahuldas sama päeva otsusega Prantsuse Vabariigi menetlusse astumise taotluse.

33      Komisjon esitas 25. augustil 2020 vasturepliigi.

34      Üheksanda koja president rahuldas 21. septembri 2020. aasta kohtumäärusega CAPA jt vs. komisjon (T‑777/19, ei avaldata, EU:T:2020:452) CRPMEMi ja teiste menetlusse astumise taotluse, kuid jättis Erquy omavalitsusüksuse ning Tréporti ja Mers‑les‑Bains’i omavalitsusüksuse menetlusse astumine taotlused rahuldamata.

35      AM esitas menetlusse astuja seisukohad 6. oktoobril 2020. Prantsuse Vabariik, EOHF, EOC, PBG, EMDT ja EMYN esitasid menetlusse astuja seisukohad 7. oktoobril 2020. Hagejad ja komisjon esitasid nimetatud seisukohtade kohta oma seisukohad 26. novembril 2020.

36      CRPMEM jt esitasid menetlusse astuja seisukohad 3. detsembril 2020. Hagejad ja komisjon esitasid nende seisukohtade kohta oma seisukohad vastavalt 20. ja 21. jaanuaril 2021.

37      Hagejad palusid 12. veebruaril 2021 korraldada kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks.

38      Üheksanda koja ettepanekul otsustas Üldkohus 16. aprillil 2021 kodukorra artikli 28 alusel anda kohtuasja lahendamiseks laiendatud koosseisule.

39      3. mail 2021 võetud menetlust korraldava meetmena palus Üldkohus hagejatel esitada kirjalikult teatavad faktilised täpsustused; hagejad vastasid sellele taotlusele 31. mail 2021.

40      Kuues kuni üheteistkümnes hageja esitasid 4. juunil 2021 ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles palusid peatada vaidlustatud otsuse täitmine ja võtta muid ajutisi meetmeid, mille eesmärk oli sisuliselt peatada selle otsuse kohaldamine.

41      Kuna ühel kohtukoosseisu liikmel esines takistus asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president 7. juunil 2021 iseennast tema asemele. Samal päeval toimus kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks. Selle kohtuistungiga lõppes menetluse suuline osa.

42      Üldkohtu asepresident jättis 2. juuli 2021. aasta kohtumäärusega Bourel jt vs. komisjon (T‑777/19 R, ei avaldata, EU:T:2021:407) eespool punktis 40 nimetatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

43      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt;

–        jätta komisjoni toetuseks menetlusse astujate kohtukulud nende endi kanda.

44      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt;

–        mõista CRPMEMilt ja teistelt välja nende menetlusse astumisega kaasnenud kohtukulud.

45      Prantsuse Vabariik palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

46      AM, EOHF, EOC, PBG, EMDT ja EMYN paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

47      CRPMEM jt paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

 Õiguslik käsitlus

48      Komisjon väidab esimese võimalusena formaalselt vastuvõetamatuse vastuväidet esitamata, et hagi on vastuvõetamatu.

49      Komisjon leiab, et hagejad ei ole ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses asjasse puutuvad isikud, kellel on õigus esitada hagi oma menetlusõiguste kaitseks, ning et veelgi enam ei ole nad tõendanud, et nad on erilises olukorras 15. juuli 1963. aasta kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17) tähenduses, mis võimaldaks neil seada kahtluse alla vaidlusaluse abi hindamise otsuse põhjendatuse.

50      Mis puudutab ühelt poolt huvitatud poole staatust, siis väidab komisjon eelkõige, et 24. mai 2011. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kronoply ja Kronotex (C‑83/09 P, EU:C:2011:341) kaalutlused ei ole käesolevale asjale ülekantavad. Nimelt leiab komisjon, et erinevalt hagejatest nimetatud kohtuasjas ei ole hagejad käesolevas asjas vaidlusaluse abi saajatega konkurentsisuhtes. Mis puudutab teiselt poolt hagejate otsest puutumust, siis väidab komisjon, et hagi esitanud kalureid mõjutavad peaasjalikult Prantsuse ametiasutuste regulatiivsed otsused eraldada teatud alad elektritootmisele või koguni keelata nende juurdepääs nendele aladele. Seevastu vaidlusaluse abi andmine ja vaidlustatud otsus mõjutavad nende faktilist olukorda üksnes kaudselt. Lisaks väidab komisjon, et kõnealuste avamere tuuleparkide rajamine ei mõjuta hagi esitanud kalurite faktilist olukorda nii suures ulatuses, kui nad väidavad. Lõpuks väidab komisjon esimese hageja kohta, et viimane ei tegele kalapüügiga.

51      Hagejad väidavad, et nad on huvitatud pooled määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses, tuginedes muu hulgas 24. mai 2011. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kronoply ja Kronotex (C‑83/09 P, EU:C:2011:341) punktidele 63–65.

52      Hagi esitanud kalurid väidavad esiteks, et nende püügitegevus on geograafiliselt piiritletud, mis sõltub nii kalavarudest, ilmastikutingimustest ja püügipiirkondade erinevate sektorite regulatiivsest avatusest kui ka nende kasutatavate laevaliikide ja vastavate meresõidutunnistuste suhtes kehtivatest õigusnormidest. Nii määratakse kindlaks mereruum, kus nad võivad tegutseda, või see on kindlaks määratav nende kodusadamast või ajutiselt kasutatavast sadamast lähtudes. Kõnealuste projektidega seotud alad hõlmavad suure osa sellest ruumist ja nad kasutavad – mõnikord eelistatult – neid alasid oma tegevuses.

53      Teiseks väidavad kalurid, et kõnealustel projektidel on nende tegevusele ettenähtav mõju ühelt poolt projektidega hõlmatud aladel navigatsiooni suhtes ette nähtud regulatiivsete piirangute ja navigatsiooni ebakindla teostatavuse tõttu nendel aladel või lähiümbruses ning teiselt poolt asjaomaste projektide võimaliku negatiivse mõju tõttu merekeskkonnale ja kalavarudele.

54      Kolmandaks rõhutavad hagi esitanud kalurid analoogia alusel 24. mai 2011. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Kronoply ja Kronotex (C‑83/09 P, EU:C:2011:341), et kõnealuste projektide asukohana määratletud mereruumi aladele juurdepääsu ja nende kasutamist tuleb käsitada „toorainena“ nimetatud kohtuotsuse tähenduses, mistõttu on nad nende projektide käitajatega konkurentsisuhtes. Nad lisavad repliigis, et mõiste „huvitatud pool“ määratlus määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses ei sõltu rangelt konkurentsisuhtest.

55      Mis puudutab esimest hagejat, kelle liikmeks on Tréporti kalurid ja ümberkaudsed sadamad, siis Dieppe/Le Tréporti, Fécampi ja Courseulles‑Meri projekt mõjutavad otseselt tema tegevust, mida ei saa mitmekesistada, et see ei piirduks ainult nimetatud liikmeskonna ja paigaga.

56      Komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistava asjaolu põhjendamiseks esitavad Prantsuse Vabariik, AM, EOHF, EOC, PBG, EMDT ja EMYN sisuliselt analoogsed argumendid. Oma seisukohtades nimetatud menetlusse astujate seisukohtade kohta vaidlevad hagejad neile argumentidele vastu.

57      CRPMEM jt esitavad hagejate argumentidega sisulised analoogsed argumendid. Oma seisukohtades CRPMEMi ja teiste menetlusse astujate seisukohtade kohta vaidleb komisjon neile argumentidele vastu.

 Sissejuhatavad kaalutlused

58      Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artikli 108 lõikes 3 on sätestatud, et kui komisjon leiab, et abikava ei sobi siseturuga kokku, algatab ta viivitamata sama artikli lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse. Lõike 2 esimeses lõigus on siiski sätestatud, et kui selles menetluses leiab komisjon pärast asjasse puutuvatelt isikutelt selgituste küsimist, et antud abi ei sobi siseturuga kokku, siis otsustab komisjon, et asjasse puutuv riik peab säärase abi lõpetama või muutma seda komisjoni määratud tähtaja jooksul.

59      Määruse 2015/1589 artikkel 4 näeb siiski ette abimeetmete esialgse uurimise etapi, mille eesmärk on võimaldada komisjonil kujundada esmane arvamus asjaomase abi kokkusobivuse kohta siseturuga.

60      Määruse 2015/1589 artikli 4 lõikes 3 on sätestatud, et kui komisjon leiab, et meetme siseturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi, kuivõrd see jääb ELTL artikli 107 lõike 1 reguleerimisalasse, võtab ta vastu otsuse jätta vastuväited esitamata. Selline otsus kujutab endast vaikimisi keeldumist jätta ELTL artikli 108 lõikes 2 ja nimetatud määruse artikli 6 lõikes 1 nimetatud ametlik uurimismenetlus algatamata (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 45).

61      Seevastu on määruse 2015/1589 artikli 4 lõikes 4 sätestatud, et kui komisjon leiab, et teatatud meetme siseturuga kokkusobivuse kohta ilmnes kahtlusi, peab ta võtma vastu ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse. Määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt kutsutakse selles otsuses kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud pooli üles esitama märkusi ettenähtud aja jooksul.

62      Nendest sätetest tuleneb seega, et otsus jätta vastuväited esitamata puudutab otseselt ja isiklikult kõiki huvitatud pooli määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses. ELTL artikli 108 lõikes 2 ja nimetatud määruse artikli 6 lõikes 1 sätestatud menetluslike tagatistega isikute sellised tagatised saavad olla kindlustatud vaid siis, kui neil on võimalus vaidlustada see otsus Euroopa Liidu kohtus (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h kohaselt tuleb huvitatud pooleks lugeda eelkõige mis tahes isik, ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kelle huve võib abi andmine mõjutada, st eriti selle abi saajaga konkureerivad ettevõtjad ja ametiliidud. Teisisõnu on tegemist määratlemata hulga adressaatidega (vt 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

64      Lisaks peab selleks, et isikut, ettevõtjat või ettevõtjate ühendust saaks kvalifitseerida huvitatud osapooleks, ta õiguslikult piisavalt tõendama, et abil võib olla tema olukorrale konkreetne mõju (24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

65      Seevastu kui hageja seab kahtluse alla abi hindamise otsuse põhjendatuse, ei ole ainuüksi asjaolu, et teda võib pidada asjasse puutuvaks isikuks ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses, hagi vastuvõetavaks tunnistamiseks piisav. Ta peab veel tõendama, et ta on erilises olukorras 15. juuli 1963. aasta kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17) tähenduses. Ta on seda muu hulgas juhul, kui asjaomase otsuse esemeks oleva abiga on oluliselt kahjustatud hageja turupositsiooni (vt 13. detsembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, C‑78/03 P, EU:C:2005:761, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

66      Kui aga hageja palub tühistada vastuväidete esitamata jätmise otsuse, vaidlustab ta peamiselt asjaolu, et komisjoni poolt asjaomase abi suhtes tehtud otsus võeti vastu ilma, et komisjon oleks algatanud ametlikku uurimismenetlust, rikkudes sellega tema menetlusõigusi. Selleks et hageja tühistamisnõue oleks tulemuslik, võib ta esitada kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni kasutuses oleva teabe ja asjaolude hindamise tõttu oleks pidanud abi siseturuga kokkusobivuse kohta ilmnema kahtlusi. Selliste argumentide kasutamise tõttu ei saa aga muutuda hagi ese või vastuvõetavuse tingimused. Vastupidi, kahtluste olemasolu kõnealuse kokkusobivuse kohta on just täpselt see tõend, mille peab esitama, et tõendada, et komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse (vt 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 59).

67      Nagu nähtub eespool punktist 23, on käesolevas asjas vaidlustatud otsuseks vastuväidete esitamata jätmise otsus. Selle otsusega keeldus komisjon seega kaudselt, kuid kindlalt ametliku uurimismenetluse algatamisest. Hagejad aga väidavad, et nad on huvitatud pooled ja esitavad kaks väidet, millest üks puudutab nende menetlusõiguste rikkumist ja teine põhjenduse puudumist. Esimese väite raames esitavad nad põhjused, miks nende arvates tõendavad vaidlustatud otsuse vastuvõtmise asjaolud ja selle otsuse sisu, et komisjonil olid tõsised raskused, mis oleksid pidanud viima ametliku uurimismenetluse algatamiseni. Teise väite raames viitavad nad vaidlustatud otsuse teatud osadele, mida on juba esimese väite raames vaidlustatud, väitmaks, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud oma hinnangut vaidlusaluse abi kokkusobivuse kohta, nii et huvitatud kolmandatel isikutel oleks võimalik mõista põhjusi, miks komisjon leidis, et tal ei ole tõsiseid raskusi.

68      Eespool punktides 62–66 viidatud kohtupraktikat arvestades piisab seega sellest, kui hagejad tõendavad, et nad on käesolevas asjas huvitatud pooled, mida tuleb kontrollida tagapool. Selle analüüsi raames tuleb teha vahet ühelt poolt hagi esitanud kalurite olukorra ja teiselt poolt esimese hageja olukorra vahel.

 Hagi esitanud kalurid kui huvitatud pooled

69      Väite, et hagi esitanud kalurid on huvitatud pooled, toetuseks esitatud argumendid põhinevad kahel alusel: esiteks konkurentsisuhte olemasolu nende tegevuse ja vaidlusaluse abi saajate tegevuse vahel ning teiseks igal juhul oht, et abil on nende olukorrale konkreetne mõju. Neid kahte alust tuleb analüüsida eraldi.

 Hagi esitanud kalurite ja vaidlusaluse abi saajate vahelise konkurentsisuhte olemasolu

70      Hagi esitanud kalurite argumendid tõstatavad küsimuse, kas neid võib pidada vaidlusaluse abi saajatega konkurentsisuhtes olevaks väidetavalt seetõttu, et sama moodi nagu olukorras, mida Euroopa Kohus analüüsis 24. mai 2011. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Kronoply ja Kronotex (C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 67), kasutavad nad sama „toorainet“.

71      Kõigepealt tuleb märkida, et selle argumendiga ei väida hagi esitanud kalurid, et nad on vaidlusaluse abi saajate otsesed konkurendid, st et nad konkureerivad abisaajatega turgudel, kus viimased tegutsevad, s.o elektritootmise turul. Pealegi on ilmne, et see nii ei ole, kuna hagi esitanud kalurid tegelevad üksnes väikesemahulise kalapüügiga. Huvitatud poole mõiste määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses ei ole piiratud asjaomase abi saajate otseste konkurentidega (vt selle kohta analoogia alusel 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 70, ja 10. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Kronoply ja Kronotex vs. komisjon, T‑388/02, ei avaldata, EU:T:2008:556, punkt 73).

72      On tõsi, et nagu nähtub määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h sõnastusest, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas, tähistab selles sättes kasutatud väljend „konkureerivad ettevõtjad“ üksnes asjaomase abi saajate otseseid konkurente. Selle sõnastusest ja eelkõige määrsõnalisest tarindist „eriti“, mille järel kasutatakse muu hulgas väljendit „konkureerivad ettevõtjad“, võib järeldada, et need otsesed konkurendid on vaieldamatult „huvitatud poolte“ hulgas ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punktid 63 ja 64, ning 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

73      Seevastu erinevalt sellisest otsesest konkurentsisuhtest kõnealuse abisaajaga ei saa selline kaudne konkurentsisuhe, millele hagi esitanud kalurid viitavad, anda automaatselt huvitatud poole staatust. Nimelt, nagu nähtub 24. mai 2011. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kronoply ja Kronotex (C‑83/09 P, EU:C:2011:341) punktist 65, ei vabasta selline kaudne konkurentsisuhe neid, kes sellele viitavad, kohustusest tõendada õiguslikult piisavalt, et asjaomasel abil võib olla nende olukorrale konkreetne mõju.

74      Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtuasjas, milles tehti Üldkohtu otsus, mille Euroopa Kohus apellatsiooni korras 24. mai 2011. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Kronoply ja Kronotex (C‑83/09 P, EU:C:2011:341) läbi vaatas, kasutasid hagejad, kes on kiudplaate ja orienteeritud kihtidega plaate valmistavad ettevõtjad, ning asjaomase abi saaja, kes on pabermassi tootja, oma tootmisprotsessis sama toorainet, nimelt toorpuitu. Seetõttu järeldas Üldkohus selle põhjal, et need ettevõtjad on toorpuidu ostjatena konkurentsisuhtes, mille kohta Euroopa Kohus leidis, et õigusnormi ei ole rikutud (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsuse punktid 9, 10, 67 ja 70).

75      Käesolevas asjas tegelevad hagi esitanud kalurid väikesemahulise rannapüügiga, samas kui vaidlusaluse abi saajad käitavad avamere tuuleparke, et toota hulgimüügiturul müüdavat elektrit.

76      Järelikult, nagu rõhutavad komisjon ja tema nõuete toetuseks menetlusse astujad, on ühelt poolt turud, kus hagi esitanud kalurid ja vaidlusaluse abi saajad oma vastavaid tooteid müüvad, täiesti erinevad, ning teiselt poolt ei kasuta nad oma vastavas tootmisprotsessis sama „toorainet“. Mis puudutab iseäranis teisena nimetatud aspekti, siis nagu märgivad EMDT ja EMYN, püüavad kalurid kalavarusid ja avamere tuuleparkide käitajad kasutavad tuule kineetilist energiat.

77      Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka hagi esitanud kalurite väide, et juurdepääsu kõnealuste projektide aladele ja nende kasutamist tuleb käsitada „toorainena“ 24. mai 2011. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Kronoply ja Kronotex (C‑83/09 P, EU:C:2011:341) tähenduses.

78      Nimelt tähistab väljend „tooraine“, mida kasutatakse 24. mai 2011. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Kronoply ja Kronotex (C‑83/09 P, EU:C:2011:341), tavatähenduses töötlemata loodusvara või toodet, mida kasutatakse sisendina kauba tootmisprotsessis. Seega, nagu rõhutab AM, väidavad hagi esitanud kalurid repliigis ekslikult, et nimetatud kohtuotsus käsitleb konkurentsisuhet puidu ühise tarnepiirkonna kasutamisega seoses. Nimelt, nagu eespool punktis 74 meenutati, tuleneb sellest kohtuotsusest, et Üldkohus tuvastas õigesti, et selle kohtuasja hagejad ja asjaomase abi saaja on omavahel ostjatena toorpuiduturul konkurentsisuhtes. Samuti ei kujuta käesolevas asjas avaliku mereruumi ala, mida kasutavad nii hagi esitanud kalurid kui ka vaidlusaluse abi saajad, endast nende vastava majandustegevuse „toorainet“, vaid selleks on loodusvarad, mis sellel alal leiduvad. Nagu eespool punktis 76 juba märgiti, on need varad aga eraldiseisvad ja asjaomased ettevõtjad nende kasutamisel ei konkureeri.

79      Igal juhul, nagu komisjon ja tema nõuete toetuseks menetlusse astujad sisuliselt märgivad, tuleneb käesolevas asjas hagi esitanud kalurite ja vaidlusaluse abi saajate konflikt, mis puudutab juurdepääsu kõnealuste tuuleparkide käitamiseks ette nähtud aladele ja nende kasutamist, Prantsuse ametiasutuste reguleerivatest otsusest, mis käsitlevad avaliku mereruumi erinevate kasutusviiside kontrolli ja haldamist. Seevastu ei tulene see konflikt nimetatud ametiasutuste korraldatud „pakkumisest“ nimetatud juurdepääsu ja kasutamisõiguse saamiseks.

80      Sellega seoses, nagu nähtub eelkõige Prantsuse Vabariigi selgitustest, ei välista nimetatud abisaajatele antud luba tuuleparkide käitamiseks asjaomastel aladel nende muid kasutusvõimalusi, eelkõige kalapüüki, arvestades, et pädevad ametiasutused kohaldavad erinevate kasutusvõimaluste kooseksisteerimise põhimõtet. Kuigi praktikas võidakse kalapüüki neil aladel piirata, nagu ilmneb ka toimikusse lisatud dokumentidest, tuleneb sellest samuti, et need piirangud vastavad nende ametiasutuste taotletud ohutuse ja ohtude ennetamise eesmärkidele, mitte aga sellele, et vaidlusaluse abi saajad kasutavad neile nimetatud ametiasutuste poolt antud ainukasutusõigust. Hagi esitanud kalurite majandustegevuse piirangute võimalikud tagajärjed on seega avalikku mereruumi käsitlevate õigusnormidega lahutamatult seotud ja neid ei saa lugeda kõnealuste tuuleparkide käitajatele antud eeliseks võrreldes kalandusettevõtjatega, kes kasutavad samu alasid (vt selle kohta analoogia alusel 13. märtsi 2001. aasta kohtuotsus PreussenElektra, C‑379/98, EU:C:2001:160, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Lisaks, nagu hagi esitanud kalurid ise märgivad ja nagu Prantsuse Vabariik sisuliselt rõhutab, kehtivad püügipiirkondade juurdepääsu ja nende kasutamise suhtes ranged õigusnormid, mis võivad vajaduse korral keelata kaluritel püügitegevuse, arvestades eelkõige kalavarude majandamise eesmärke. Hagi esitanud kaluritel ei ole seega tingimusteta õigust nende alade kasutamiseks, mis paneks neid „konkureerima“ ettevõtjatega, kellel on luba kasutada nendel aladele jäävaid asukohti elektrienergia tootmiseks.

82      Järelikult ei saa hagi esitanud kalureid pidada huvitatud pooleks, kellel on õigus esitada käesolev hagi väidetava kaudse konkurentsisuhte alusel vaidlusaluse abi saajatega.

 Oht, et vaidlusalusel abil on hagi esitanud kalurite olukorrale konkreetne mõju

83      Kõigepealt tuleb märkida, et nagu hagi esitanud kalurid repliigis väitsid, ei sõltu huvitatud pooleks kvalifitseerimine rangelt otsese või kaudse konkurentsisuhte olemasolust. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mida meenutati eespool punktis 63, viitab see mõiste määratlemata hulgale adressaatidele.

84      Sellega seoses vastab tõele, et kohtupraktikas on arvukalt näiteid olukordadest, kus nii Üldkohus kui ka Euroopa Kohus on lugenud huvitatud poolteks isikuid, kelle huve võib abi andmine mõjutada, kuid pole välja selgitanud, kas need isikud on asjaomase abi saajatega kas või kaudses konkurentsisuhtes.

85      Näiteks 16. septembri 1998. aasta kohtuotsuses Waterleiding Maatschappij vs. komisjon (T‑188/95, EU:T:1998:217, punktid 79–81, 85 ja 86) luges Üldkohus huvitatud pooleks veevarustusettevõtja menetluses, mis puudutas ettevõtjate enda veega varustamise edendamiseks antavat abi, kusjuures selle abi saajad olid nimetatud ettevõtja potentsiaalsed kliendid.

86      Samuti leidis Euroopa Kohus 9. juuli 2009. aasta kohtuotsuses 3F vs. komisjon (C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punktid 45–60 ja seal viidatud kohtupraktika), et hageja, kelleks oli Taani töötajate ametiühing, saab huvitatud poole staatuse tõendamiseks tulemuslikult väita, et asjaomane abi, mida anti maksusoodustuste vormis Taani ja välisriigi meremeestele, kelle olid tööle võtnud Taani laevaomanikud, kes olid lõplikud abisaajad, mõjutas meremeestele kohaldatavate kollektiivlepingute läbirääkimistel tema „konkurentsiseisundit“ teiste ametiühingute suhtes.

87      Lisaks leidis Üldkohus 24. veebruari 2021. aasta kohtuotsuses Braesch jt vs. komisjon (T‑161/18, edasi kaevatud, EU:T:2021:102), et hagejad, kes olid Itaalia Vabariigilt ümberkorralduskava raames abi saanud panga aktsiatele allutatud võlakirjade omanikud, olid tõendanud, et kogu abi andmisel võib olla nende olukorrale konkreetne mõju. Sellega seoses tõdes Üldkohus, et asjaomane abi ja nimetatud liikmesriigi võetud kohustused, mis sisaldavad kulude jagamise meetmeid, mis võivad hagejatele tekitada olulist rahalist kahju, on lahutamatud, kuna nendest kohustustest sõltub abi kokkusobivaks tunnistamine ja kuna abi heakskiitmise otsus muutis need kohustused samal ajal siduvaks (vt selle kohta 24. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Braesch jt vs. komisjon, T‑161/18, edasi kaevatud, EU:T:2021:102, punktid 39 ja 40).

88      Siiski ei ole liidu kohtud varasemas kohtupraktikas, eelkõige eespool punktides 85–87 viidatud kohtuotsustes, võtnud seisukohta sellise konflikti suhtes nagu käesolevas asjas kahe erineva majandustegevuse vahel seoses sama ala kasutamisega erinevate ressursside kasutamiseks, ja väidetavate negatiivsete tagajärgede kohta ühele neist tegevustest selle tõttu, et liikmesriigi ametiasutused otsustasid maksta toetust teisena nimetatud tegevusele. Täpsemalt tõstatab käesolev kohtuasi küsimuse, kas vaidlusaluse abi esemeks olevate tuuleparkide käitamise eeldatavat negatiivset mõju nende ümbruskonnale, eelkõige samaaegsele püügitegevusele, merekeskkonnale ja kalavarudele, võib pidada asjaomase abi andmise konkreetseks mõjuks asjaomaste kalandusettevõtjate olukorrale.

89      Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi põhimõtteliselt ei saa välistada, et abi mõjutab konkreetselt kolmandate isikute huve mõju tõttu, mida abi saanud rajatis oma ümbruskonnale ja eelkõige muule lähiümbruse tegevusele avaldab, tuleneb eespool punktidest 64 ja 73, et kohtupraktika kohaselt peavad need kolmandad isikud selleks, et neid saaks kvalifitseerida huvitatud poolteks, õiguslikult piisavalt tõendama, et sellise konkreetse mõju oht on olemas. Lisaks ei piisa selleks niisuguse mõju olemasolu tõendamisest, vaid tuleb veel tõendada, et selline mõju tuleneb abist endast. Vastupidisel juhul saaks iga üksikisik või ettevõtja, kelle huve võib selline mõju tema asukoha tõttu puudutada, väita, et ta on huvitatud pool, mis oleks ilmselgelt vastuolus ELTL artikli 108 lõikega 2, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas (vt selle kohta analoogia alusel 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt vs. komisjon, T‑812/14 RENV, ei avaldata, EU:T:2019:885, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

90      Käesolevas asjas tuleb esimesena märkida, et nagu väidavad komisjon ja tema nõuete toetuseks menetlusse astujad, tuleneb oht, et kõnealustel projektidel on asjaomastel aladel toimuvale püügitegevusele väidetav mõju, ühelt poolt Prantsuse ametiasutuste otsustest viia need projektid ellu kohtades, kus püügitegevus toimub, ja teiselt poolt otsustest, mida Prantsuse ametiasutused võivad nendel aladel või nende lähiümbruses toimuva meresõidu ja kalapüügi reguleerimiseks teha. Nagu rõhutab Prantsuse Vabariik, väljenduvad need otsused vastavalt käitamislubades ning avaliku ruumi kasutamise ja haldamise otsustes, mitte vaidlusaluse abi andmises.

91      Teisena tuleb märkida, et vaidlusaluse abi andmise otsused ei mõjuta kõnealuste projektide elluviimist ega sellega seotud aladel toimuva püügitegevuse kontrolli ja piiramist.

92      Nimelt, nagu nähtub kõigepealt vaidlustatud otsusest ja hagiavaldusest ning nagu kinnitavad kõnealuste projektide 2011. ja 2013. aasta hankedokumendid, millele vaidlustatud otsus viitab, otsustati nende projektide täpne asukoht juba hankemenetluste kuupäeval ja see oli nende tingimuste lahutamatu osa.

93      Seejärel võeti abi andmise otsus vastu alles pärast hankemenetluste alustamist, kui väljavalitud pakkujate pakkumused vastavaks tunnistati (vaidlustatud otsuse punkt 71). Lisaks ei nähtu vaidlustatud otsusest ega poolte esitatud tõenditest, et asjaomase abi uuesti läbirääkimine 2018. aastal, mis puudutas üksnes abisumma vähendamist, arvestades eelkõige nende projektidega seotud tehnoloogilist ja õiguslikku arengut, mõjutas projektide elluviimise tingimusi.

94      Lõpuks on vaidlusaluse abi maksmine vastavas seoses Prantsuse ametiasutuste kohustusega abi uuesti läbi vaadata juhul, kui kõnealuste projektide tehnilisi omadusi hiljem muudetakse (vaidlustatud otsuse punkt 105). Peale selle näevad kõnealuse abi andmise tingimused ette, et elektrienergia ostjaga sõlmitud lepingu lõppedes abisummat vähendatakse ja et abi kestus on maksimaalselt 20 aastat, millest hiljem elektritootmist enam ei subsideerita (vaidlustatud otsuse punktid 23 ja 24). Tuleb aga tõdeda, et sellise järk‑järgult väheneva abi maksmise mehhanism on täiesti sõltumatu ohust, et kõnealustel projektidel on hagi esitanud kalurite tegevusele väidetav mõju, ega mängi selle suhtes mingit rolli, kuna selline mõju sõltub üksnes võimalikest tehnilistest ja regulatiivsetest meetmetest, mida nimetatud tegevuse piiramiseks või, vastupidi, selle tegevuse kõnealuste projektidega kooseksisteerimise hõlbustamiseks võetakse. Seega isegi pärast seda, kui vaidlusalust abi enam ei maksta, võib väidetav mõju abi maksmise lõppemisele vaatamata alles jääda.

95      Kolmandana võib vaidlusalune abi, mis vastab kõnealuste projektide esemeks olevate rajatiste toodetud elektrienergia ostuhinna ja elektrituru hinna vahele, mõjutada üksnes neid turge, millel abisaajad tegutsevad, s.o järelturuna elektriturgu ja võimalik, et eelnevat turgu, mis puudutab nende rajatiste toimimiseks vajalikke tarneid. Vaidlusalusel abil iseenesest ei saa olla mõju turgudele, kus tegutsevad hagi esitanud kalurid, ning seda viimased ka ei väida.

96      Neljandana, mis puudutab kõnealuste projektide väidetavat mõju kalavarudele ja merekeskkonnale, siis piisab, kui märkida, et sama moodi nagu kõnealuste projektide mõju kalapüügile asjaomastel aladel sõltub see üksnes Prantsuse ametiasutuste otsustest nende projektide elluviimise kohta ning neile kohaldatavatest tehnilistest ja regulatiivsetest meetmetest, mis võivad seda positiivselt või negatiivselt mõjutada. Sellega seoses ei nähtu hagi esitanud kalurite ja nende nõuete toetuseks menetlusse astujate väidetest ega nende väidete põhjenduseks esitatud tõenditest, et vaidlusaluse abi maksmisel oleks seos kõnealuse mõjuga kalavarudele ja merekeskkonnale. Järelikult, ilma et oleks vaja analüüsida komisjoni ja tema nõuete toetuseks menetlusse astujate argumente selle kohta, et sellise mõju kohta tõendid puuduvad, ei saa see mingil juhul anda hagi esitanud kaluritele huvitatud poolte staatust.

97      Eelnevast tuleneb, et vaidlusaluse abi andmise mehhanismil puudub seos kõnealuste projektide väidetava mõjuga hagi esitanud kalurite tegevusele. See mõju on nimelt lahutamatult seotud ühelt poolt energiavarude kasutamise poliitika raames Prantsuse ametiasutuste tehtud otsustega kõnealuste projektide elluviimise kohta asjaomastel aladel ning teiselt poolt avalikku mereruumi käsitlevate õigusnormide ja projektidele kohaldatavate tehniliste meetmetega. Seevastu ei mõjuta see, kui ametiasutuste otsus anda nende projektide käitajatele riigi kantava ostukohustuse kujul abi annab neile subsideerimata elektri tootjatega võrreldes eelise, iseenesest hagi esitanud kalurite majandustulemusi. Vaidlusalust abi ei saa seega iseenesest pidada selliseks, millel võib olla nende olukorrale konkreetne mõju eespool punktis 64 viidatud kohtupraktika tähenduses.

98      Seda järeldust ei sea kahtluse alla hagi esitanud kalurite argumendid, millega nad soovivad tõendada, et vaidlusaluse abi ja nende olukorrale kõnealuste projektidega avaldatava väidetava mõju vahel on seos.

99      Esiteks väidavad hagi esitanud kalurid repliigis ja oma seisukohtades komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astujate seisukohtade kohta, et abi maksmine on vajalik kõnealuste projektide rakendamiseks ja nende käitamiseks.

100    Sellega seoses nähtub ühelt poolt 2008. aasta suuniste jaost 3.2 (abi ergutav mõju ja vajalikkus), millele komisjon vaidlustatud otsuse punktides 81–86 tugines, ja nendest punktidest endist, et abi vajalikkus selliste keskkonnakaitseprojektide elluviimiseks ja käitamiseks nagu kõnealused projektid, on konkreetselt üks abi kokkusobivuse tingimus. Eelkõige peab liikmesriik 2008. aasta suuniste punkti 146 alapunkti c kohaselt abi ergutava mõju tõendamiseks tõendama, et investeering ei oleks ilma abita piisavalt tulutoov. Järelikult, kui nõustuda sellega, nagu väidavad hagejad, et vaidlusaluse abi konkreetse mõju oht nende tegevusele on tõendatud ainuüksi seetõttu, et abi on kõnealuste projektide olemasoluks vajalik, tähendaks see potentsiaalselt huvitatud poole staatuse andmist kõigile ettevõtjatele või üksikisikutele, kelle huve need projektid võivad mõjutada, millega ei saa eespool punktis 89 märgitud põhjustel aga nõus olla. Lisaks tuleb märkida, et selline huvitatud poole staatuse käsitlus võimaldaks praktikas sellistel ettevõtjatel või üksikisikutel keskkonnakaitseks antavat abi käsitlevate vastuväidete esitamata jätmise otsused süstemaatiliselt vaidlustada, kui abi vajalikkuse tõttu on automaatselt tõendatud, et võib esineda konkreetne mõju nende olukorrale.

101    Teiselt poolt tuleb märkida, et nagu nähtub sisuliselt repliigist, ei puuduta hagi esitanud kalurite argumendid käesoleval juhul mitte vaidlusaluse abi enda mõju, vaid kõnealuste projektidega seotud avamere tuuleparkide rajamise otsuste mõju, mis nende sõnul tähendavad eelkõige püügitegevuse täielikku või osalist keelamist ning tehnilisi piiranguid, mis muudavad kalapüügiga tegelemise asjaomastel aladel keeruliseks. Seega, nagu väidavad komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astujad, kujutab vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi endast teatud mõttes vaid jätku hagidele, mis hagi esitanud kalurid liikmesriigi kohtutele kõnealuseid projekte käsitlevate Prantsuse ametiasutuste otsuste peale esitasid. ELTL artikli 194 lõike 2 teisest lõigust tuleneb aga, et aluslepingud ei mõjuta liikmesriikide õigust määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimused, nende valikuid erinevate energiaallikate vahel ning nende energiavarustuse üldstruktuuri (vt selle kohta 22. septembri 2020. aasta kohtuotsus Austria vs. komisjon, C‑594/18 P, EU:C:2020:742, punkt 48).

102    Järelikult, isegi kui hagi esitanud kaluritel võib olla huvi vaidlustada liikmesriigi kohtutes Prantsuse ametiasutuste otsused ja valikud avamere tuuleenergia kasutamise kohta, arvestades potentsiaalset mõju, mis sellisel kasutamisel võib nende olukorrale olla, ei pruugi see asjaolu olla ometi piisav, et anda neile huvitatud poole staatus ametlikus uurimismenetluses, mis puudutab riigiabi maksmist ettevõtjatele, kes osalevad nimetatud otsuste ja valikute rakendamisel.

103    Teiseks ei saa vastupidi hagejate väidetele käesolevas asjas arvesse võtta asjaolu, et hagi esitanud kalurid tegelevad oma sõnul üldist huvi pakkuva tegevusega, millel on ELTL artikli 39 kohaselt eriline tähtsus ja staatus.

104    Tõsi, sellega seoses tuleb kõigepealt sama moodi hagi esitanud kaluritega meenutada, et ELTL artiklis 39 määratletud eesmärgid, mis on ülekantavad ühisele kalanduspoliitikale ELTL artikli 38 lõike 1 alusel, hõlmavad eelkõige eesmärki tagada põllumajandusega tegelevale rahvastikuosale rahuldav elatustase ning nende eesmärkide elluviimisel tuleb muu hulgas arvesse võtta põllumajandusliku tegevuse eripära, mis tuleneb põllumajanduse sotsiaalsest struktuurist ning põllumajanduspiirkondade struktuurilistest ja looduslikest erinevustest.

105    Käesolevas asjas tuleb siiski märkida, et vaidlustatud otsuse punktide 74–79 kohaselt on vaidlusaluse abi eesmärk taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise arendamine, eelkõige selleks, et aidata kaasa Prantsuse Vabariigi eesmärgile suurendada taastuvate energiaallikate osakaalu elektrienergia lõpptarbimises. Need eesmärgid ei ole aga kuidagi seotud ELTL artiklis 39 määratletud ühise kalanduspoliitika eesmärkidega.

106    Seejärel tuleb meenutada, et sellise abi nagu vaidlusalune abi andmise kohta on Euroopa Kohus ELTL artikli 107 lõike 3 punktile c tuginedes leidnud, et nimetatud sätte kohaselt peab riigiabi vastama kahele tingimusele: esimese tingimuse kohaselt peab riigiabi olema mõeldud teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks ja teise tingimuse kohaselt, mis on sõnastatud negatiivselt, ei tohi riigiabi mõjutada ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega. Seega ei sea see säte abi kokkusobivuse eelduseks tingimust, et sellega taotletakse ühist huvi pakkuvat eesmärki, ja seda olenemata asjaolust, et komisjoni sel alusel vastu võetud otsused peavad tagama liidu õiguse järgimise (22. septembri 2020. aasta kohtuotsus Austria vs. komisjon, C‑594/18 P, EU:C:2020:742, punktid 19 ja 20).

107    Järelikult, küsimus, kas ELTL artiklis 39 nimetatud ühist huvi pakkuvaid eesmärke tuleks vaidlusaluse abi analüüsimisel arvesse võtta, nagu väidavad hagi esitanud kalurid, ei ole asjakohane, arvestades ELTL artikli 107 lõike 3 punktis c ette nähtud tingimusi, mida meenutati eespool punktis 106. Seda küsimust ei saa seega arvesse võtta selle hindamisel, kas nad on huvitatud pooled. Nimelt tuleb huvitatud poole õigust esitada ametlikus uurimismenetluses seisukohti ja seega, nagu meenutati eespool punktis 62, vaidlustada vastuväidete esitamata jätmise otsus, millega keelduti kaudselt ametliku uurimismenetluse algatamisest, analüüsida menetluse eesmärki arvestades, milleks on eelkõige võimaldada komisjonil saada kõik vajalikud arvamused, kui abi esmane uurimine ei võimaldanud tal ületada kõiki raskusi, mis abi siseturuga kokkusobivuse kontrollimisel tekkisid (vt selle kohta 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

108    Lõpetuseks olgu märgitud, et igal juhul ei saa kõnealuste projektide väidetav mõju asjaomastel aladel teostatavale kalapüügile ning kalavarudele ja merekeskkonnale – eeldusel, et see on tõendatud – olla tõendiks selle kohta, et kõnealune abi on ELTL artiklis 39 määratletud eesmärkidega vastuolus.

109    Ühelt poolt ei saa ELTL artiklis 39 määratletud eesmärke nende väga üldise laadi tõttu seada kahtluse alla põhjusel, et asjaomastel projektidel võib olla hagi esitanud kalurite tegevusele negatiivne mõju.

110    Teiselt poolt, nagu eespool punktis 81 juba märgiti, ei ole hagi esitanud kaluritel tingimusteta õigust kasutada nende püügipiirkonda hõlmavat avalikku mereruumi ning nii nagu nad ise märgivad, kehtivad juba nende tegevusele piirangud, mis tulenevad seda tegevust reguleerivatest normidest. Pealegi, nagu nähtub muu hulgas hagiavaldusele lisatud püügikoormuse kaartidest, hõlmavad kõnealuste projektide asukohad vaid ühte osa nendest aladest ega ole väidetud ega tõendatud, et need projektid mõjutaksid nende elatustaset või väikesemahulise kalapüügi sotsiaalset struktuuri projektialadel. Lisaks, nagu eespool punktis 80 juba märgiti, siis vastupidi sellele, mida hagejad näivad väitvat, illustreerivad Prantsuse Vabariigi esitatud dokumendid Prantsuse ametiasutuste tahet võimaldada püügitegevuse ja asjaomaste avamere tuuleparkide kooseksisteerimist.

111    Kolmandaks tuleb märkida, et hagi esitanud kalurid väidavad repliigis, et igal juhul on neil vaidlustatud otsuse vaidlustamiseks põhjendatud huvi, kuna mõni neist on esitanud kahe kõnealuse projekti käitamislubade peale liikmesriigi kohtutele hagid.

112    Sellega seoses piisab, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhjendatud huvi ja hagi esitamise õigus vastuvõetavuse kaks eraldi tingimust, mis mõlemad koos peavad füüsilise või juriidilise isiku puhul olema täidetud, et ta saaks esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika). Isegi kui menetlused liikmesriigi kohtutes annavad hagi esitanud kaluritele põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse vaidlustamiseks, tuleb siiski märkida, et nagu nähtub eelkõige eespool punktis 62 viidatud kohtupraktikast, on küsimus, kas hageja on huvitatud pool määruse 2015/1589 artikli 1 punkti h tähenduses ja kas tal on seetõttu õigus vastuväidete esitamata jätmise otsus vaidlustada, seotuda hageja õigusega esitada hagi.

113    Kõigest eelnevast tuleneb, et hagi esitanud kalurid ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et vaidlusalusel abil võib olla nende olukorrale konkreetne mõju. Seega tuleb vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi neid puudutavas osas jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

 Esimene hageja kui huvitatud pool

114    Esimese hageja kohta, kelleks on ühistu, mille asutasid Tréporti kalurid ja ümberkaudsed sadamad kütuse, määrdeainete ja rasvade ostu ja edasimüügi jagamiseks (vt eespool punkt 1), tuleb märkida, et tema tegevus sõltub tema liikmete majandusotsustest, mitte vaidlusaluse abi maksmisest. Seega puudub igal juhul seos abi maksmise ja nimetatud tegevuse arengu vahel, seda enam, et nagu selle kohta esitatud hagiavalduse lisadest nähtub, ei piirdu ühistu liikmeskond vaid hagi esitanud kaluritega, vaid sinna kuulub ligikaudu 70 Hauts-de-France’is, Normandias ja Bretagne’s registreeritud ettevõtjat. Lisaks viitavad esimese hageja liikmete kalalaevade liiklustiheduse kaardid, mis on samuti toimikusse lisatud, hagi esitanud kalurite tegevusest suurema ulatusega tegevusele. Sellest tuleneb, et oht, et vaidlusalusel abil on selle hageja olukorrale konkreetne mõju, ei ole igal juhul tõendatud ning teda ei saa pidada huvitatud pooleks. Järelikult tuleb vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi teda puudutavas osas samuti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

115    Kõike eeltoodut arvestades, ilma et oleks vaja analüüsida komisjoni argumente, mille kohaselt hagejad ei ole erilises olukorras 15. juuli 1963. aasta kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17) tähenduses ja mille kohaselt vaidlusalune abi ei kahjusta oluliselt nende turupositsiooni, tuleb järeldada, et ühelgi hagejal ei ole õigust esitada vaidlustatud otsuse peale hagi.

116    Seega tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

 Kohtukulud

117    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

118    Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hagejate kanda.

119    Kuna Üldkohtu asepresident jättis 2. juuli 2021. aasta kohtumäärusega Bourel jt vs. komisjon (T‑777/19 R, ei avaldata, EU:T:2021:407) ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulude kandmise otsustamise edaspidiseks, tuleb nende kohta otsus teha. Kuna kuues kuni üheteistkümnes hageja on kohtuvaidluse käesolevas menetluses kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele neilt välja mõista.

120    Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannab Prantsuse Vabariik ise oma kohtukulud.

121    Kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt võib Üldkohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab oma kohtukulud ise.

122    Käesolevas asjas tuleb otsustada, et kõik menetlusse astujad peale Prantsuse Vabariigi kannavad oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Coopérative des artisans pêcheurs associés (CAPA) Sarlilt ja teistelt hagejatelt, kelle nimed on toodud lisas.

3.      Mõista ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud välja David Bourelilt ja teistelt hagejatelt kohtuasjas T777/19 R, kelle nimed on toodud lisas.

4.      Jätta Prantsuse Vabariigi, Comité régional des pêches maritimes et des élevages marins des HautsdeFrance’i (CRPMEM), Fonds régional d’organisation du marché du poissoni (FROM NORD), Organisation de producteurs CME MancheMer du Nordi (OP CME MancheMer du Nord), Ailes Marines SASi, Éoliennes Offshore des Hautes Falaises SASi, Éoliennes Offshore du Calvados SASi, Parc du Banc de Guérande SASi, Éoliennes en Mer Dieppe Le Tréport SASi ja Éoliennes en Mer Îles d’Yeu et de Noirmoutier SASi kohtukulud nende endi kanda.

Van der Woude

Costeira

Gratsias

Kancheva

 

      Perišin

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. septembril 2021 Luxembourgis.

Kohtusekretär

 

President

E. Coulon

 

M. Van der Woude


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.


1      Hagejate loetelu lisatakse vaid pooltele teatavaks tehtavale versioonile.