Language of document : ECLI:EU:T:2022:138

ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda laiendatud koosseisus)

16. märts 2022(*)

Energeetika – Määrus (EL) 2017/459 – Komisjoni vastuvõetud võrgueeskirjad, mis hõlmavad „võimsuse lisamise menetlust“ – ACERi otsus, millega kiidetakse heaks võimsuse lisamise hange – Õigusvastasuse väide – Komisjoni pädevuse puudumine – Määruse (EÜ) nr 715/2009 artikli 6 lõige 11, artikli 7 lõige 3 ja artikli 8 lõige 6

Liidetud kohtuasjades T‑684/19 ja T‑704/19,

Magyar Energetikai és Közmű-szabályozási Hivatal (MEKH), asukoht Budapest (Ungari), esindajad: advokaadid G. Stanka, J. Burai‑Kovács, G. Szikla ja Á. Kulcsár,

hageja kohtuasjas T‑684/19,

FGSZ Földgázszállító Zrt., asukoht Siófok (Ungari), esindajad: advokaadid M. Horányi, N. Niejahr ja S. Zakka,

hageja kohtuasjas T‑704/19,

versus

Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (ACER), esindajad kohtuasjas T‑684/19: P. Martinet, D. Lelovitis ja N. Keyaerts, keda abistasid advokaadid E. Ameye, M. de Sousa Ferro ja Cs. Nagy, ning kohtuasjas T‑704/19: P. Martinet, D. Lelovitis ja N. Keyaerts, keda abistasid advokaadid E. Ameye ja M. de Sousa Ferro,

kostja,

keda toetavad

Energie-Control Austria für die Regulierung der Elektrizitäts- und Erdgaswirtschaft (EControl), esindaja: advokaat S. Polster,

ja

Euroopa Komisjon, esindajad: O. Beynet ja A. Sipos,

menetlusse astujad,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) 9. aprilli 2019. aasta otsus nr 05/2019 ja ACERi apellatsiooninõukogu 6. augusti 2019. aasta otsus nr A‑004‑2019,

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president V. Tomljenović, kohtunikud V. Kreuschitz, F. Schalin, P. Škvařilová‑Pelzl ja I. Nõmm (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik A. Juhász‑Tóth,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 27. oktoobri 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluste taust

1        Aastal 2015 alustasid hageja kohtuasjas T‑704/19, FGSZ Földgázszállító Zrt. (edaspidi „FGSZ“), kes on gaasi ülekandevõrgu haldur Ungaris, ning Bulgaaria, Rumeenia ja Austria ülekandevõrgu haldurid energiasõltumatuse suurendamiseks piirkondlikku koostööprojekti, tuues turule Musta mere gaasi. Kõnealune projekt nimega „Rohuat/BRUA“ nägi ette lisandvõimsuse suurendamise kahes ühenduspunktis, millest üks on Rumeenia ja Ungari ning teine Ungari ja Austria vahel.

2        Projekt jagati 26. mail 2017 kaheks eraldi projektiks, millest üks puudutas ühenduspunkti Ungarist Austriasse (edaspidi „HUAT‑projekt“). Selle tõttu viisid FGSZ ja Austria gaasi ülekandevõrgu haldur Gas Connect Austria GmbH (edaspidi „GCA“) HUAT‑projekti osas läbi turunõudluse hindamise vastavalt komisjoni 16. märtsi 2017. aasta määruse (EL) 2017/459, millega kehtestatakse gaasi ülekandesüsteemide võimsuse jaotamise mehhanismide võrgueeskiri ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 984/2013 (ELT 2017, L 72, lk 1), artiklile 26.

3        FGSZ ja GCA avaldasid 27. juulil 2017 ühise hindamisaruande, milles nad järeldasid, et võrgu kasutajatel on mittesiduv huvi lisandvõimsuse vastu, mis võimaldab korraldada lisandvõimsuse hanke määruse 2017/459 artikli 3 punkti 9 tähenduses. Aruandest tulenes siiski asümmeetriline tulemus, kuna Austria poolelt GCA‑le esitatud taotlusi oli ligikaudu kaks korda rohkem kui taotlusi, mis esitati Ungari poolelt FGSZile.

4        Määruse 2017/459 artikli 27 lõike 3 alusel korraldasid FGSZ ja GCA 19. oktoobrist kuni 19. novembrini 2017 ühise avaliku konsulteerimise projektiettepaneku eelnõu kohta.

5        FGSZ esitas 6. aprillil 2018 ametlikult hagejale kohtuasjas T‑684/19, Magyar Energetikai és Közmű-szabályozási Hivatalile (MEKH), kes on Ungari energia- ja avalike teenuste sektorit reguleeriv amet, määruse 2017/459 artikli 28 lõike 1 alusel võimsuse lisamise HUAT‑projekti hanke ettepaneku, toonitades, et ta ei ole selle hanke korraldamise poolt ning seega ei tee ta ettepanekut lisandvõimsuse enampakkumise läbiviimiseks vastavalt selle määruse artiklile 29.

6        GCA esitas 9. aprillil 2018 HUAT‑projekti hanke ettepaneku Austria elektri- ja maagaasisektorit reguleerivale asutusele Energie-Control Austria für die Regulierung der Elektrizitäts- und Erdgaswirtschaftile (E‑Control), kes astus menetlusse Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) toetuseks.

7        E‑Control võttis 27. aprillil 2018 vastu otsuse, millega kiideti heaks HUAT‑projekti hanke ettepanek.

8        MEKH võttis 5. oktoobril 2018 vastu otsuse, millega lükati tagasi HUAT‑projekti hanke ettepanek.

9        ACER teatas 10. oktoobril 2018 MEKHile ja E‑Controlile, et ta tuvastas, et kuue kuu jooksul pärast seda, kui viimati nimetatud riigisisene reguleeriv asutus sai HUAT‑projekti hanke ettepaneku, ei tehtud ühtegi kooskõlastatud otsust ning et järelikult oli tal Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 713/2009, millega luuakse Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (ELT 2009, L 211, lk 1), artikli 8 lõike 1 alusel õigus teha selle ettepaneku kohta otsus.

10      ACER võttis 9. aprillil 2019 vastu otsuse nr 05/2019, millega kiideti heaks HUAT‑projekti hanke ettepanek (edaspidi „esialgne otsus“).

11      MEKH ja FGSZ esitasid vastavalt 6. ja 7. juunil 2019 määruse nr 713/2009 artikli 19 alusel ACERi apellatsiooninõukogule esialgse otsuse peale kaks kaebust.

12      ACERi apellatsiooninõukogu jättis 6. augusti 2019. aasta otsusega (edaspidi „apellatsiooninõukogu otsus“) esialgse otsuse peale esitatud kaebused rahuldamata.

II.    Menetlus ja poolte nõuded

13      MEKH ja FGSZ esitasid hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 7. ja 15. oktoobril 2019.

14      Euroopa Komisjon esitas 21. ja 22. jaanuaril 2020 taotluse kohtuasjades T‑684/19 ja T‑704/19 ACERi nõuete toetuseks menetlusse astumiseks.

15      E‑Control esitas 23. jaanuaril 2020 taotluse kohtuasjades T‑684/19 ja T‑704/19 ACERi nõuete toetuseks menetlusse astumiseks.

16      Üldkohtu teise koja president andis 2. märtsi ja 5. juuni 2020. aasta otsustega komisjonile menetlusse astumise loa.

17      Üldkohtu teise koja president andis 28. aprilli ja 4. juuni 2020. aasta määrustega E‑Controlile menetlusse astumise loa.

18      Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõike 3 alusel määrati kohtuasi 22. detsembril 2020 uuele ettekandja‑kohtunikule, kes kuulub teise koja koosseisu.

19      Üldkohtu teise koja president otsustas 27. juuli 2021. aasta määrusega liita kohtuasjad T‑684/19 ja T‑704/19 menetluse suulise osa ja menetlust lõpetava kohtulahendi huvides. Samas määruses jättis teise koja president rahuldamata ACERi poolt FGSZiga seoses esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse, mis puudutas apellatsiooninõukogu otsusele vastavat kostja vastuse lisa kohtuasjas T‑684/19, kuna FGSZ oli sellest otsusest tingimata teadlik, olles otsuse adressaat.

20      Üldkohtu teise koja ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasja laiendatud koosseisule.

21      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (teine koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ning esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi.

22      Kuna teise laiendatud koja kohtunikul esines takistus käesoleva asja arutamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president koja koosseisu täiendamiseks teise kohtuniku.

23      MEKH palub Üldkohtul:

–        tühistada „ACERi apellatsiooninõukogu heakskiidetud esialgne otsus“;

–        mõista kohtukulud välja ACERilt.

24      FGSZ palub Üldkohtul:

–        tühistada esialgne otsus ja apellatsiooninõukogu otsus;

–        teise võimalusena tühistada esialgse otsuse artikli 1 lõiked 1 ja 2 ning artikli 2 lõige 4 apellatsiooninõukogu otsusega kinnitatud kujul;

–        kolmanda võimalusena tühistada apellatsiooninõukogu otsus;

–        mõista kohtukulud välja ACERilt.

25      ACER palub Üldkohtul:

–        kohtuasjas T‑684/19:

–        tunnistada esimese väite esimene ja teine osa ning teise väite teine osa vastuvõetamatuks;

–        tunnistada koos või teise võimalusena põhjendamatuks kõik väited ja sellest tulenevalt jätta hagi tervikuna rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja MEKHilt;

–        kohtuasjas T‑704/19:

–        tunnistada kõik väited põhjendamatuks ja jätta seetõttu hagi tervikuna rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja FGSZilt.

26      Komisjon ja E‑Control paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

27      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 6. novembri 2020. aasta kohtuistungil. Lisaks loobus FGSZ oma hagist esialgse otsuse peale esitatud osas, mis kanti kohtuistungi protokolli.

III. Õiguslik käsitlus

28      Kõigepealt tuleb märkida, et erinevalt FGSZist, kes kohtuistungil loobus esialgse otsuse peale esitatud hagist, vaidlustab MEKH oma kaebuses nii esialgse otsuse kui ka apellatsiooninõukogu otsuse. Seega tuleb analüüsida viimati nimetatud hagi vastuvõetavust osas, milles see on esitatud esialgse otsuse peale.

A.      Kohtuasjas T684/19 hagi vastuvõetavus osas, milles see on esitatud esialgse otsuse peale

29      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuuluvad hagi vastuvõetavuse tingimused, mis on kindlaks määratud ELTL artiklis 263, vastuvõetavust takistavate asjaolude alla ja seega peab Üldkohus neid omal algatusel kontrollima (vt selle kohta 16. mai 2019. aasta kohtuotsus Pebagua vs. komisjon, C‑204/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:425, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

30      Eespool punktis 21 viidatud menetlust korraldavate meetmete raames esitasid pooled oma seisukoha hagide vastuvõetavuse kohta osas, milles need olid esitatud esialgse otsuse peale, arvestades ühelt poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/942, millega asutatakse Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet (uuesti sõnastatud) (ELT 2019, L 158, lk 22), millega asendati määrus nr 713/2009, põhjendust 34 ja artikli 28 lõiget 1 ning teiselt poolt ELTL artikli 263 viiendat lõiku.

31      Esimesena tuleb märkida, et mis puudutab eesõiguseta hageja esitatud hagisid, siis on ELTL artikli 263 viiendas lõigus täpsustatud, et „[õ]igusaktides, millega luuakse liidu organeid ja asutusi, võib ette näha eritingimused ja erikorra seoses füüsiliste või juriidiliste isikute hagide esitamisega nende organite ja asutuste õigusaktide vastu, mille eesmärgiks on tekitada nende suhtes õiguslikke tagajärgi“.

32      Käesolevates vaidlustes tulenevad ELTL artikli 263 viiendas lõigus nimetatud hagidega seotud eritingimused ja erikord määrusest 2019/942.

33      Nimelt nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et menetlusõiguse norme kohaldatakse üldiselt alates päevast, mil need jõustuvad, erinevalt materiaalõiguse normidest, mida tõlgendatakse tavaliselt nii, et need on enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes kohaldatavad üksnes siis, kui selline võimalus nähtub selgelt nende sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest (vt 26. märtsi 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Moravia Gas Storage, C‑596/13 P, EU:C:2015:203, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Sellest järeldub, et käesoleval juhul on kohtuasjas T‑684/19 hagi vastuvõetavuse kindlaksmääramiseks kohaldatavad menetlusnormid osas, milles hagi on esitatud esialgse otsuse peale, need, mis on ette nähtud määruses 2019/942. Nimelt on oluline märkida, et esialgse otsuse (9. aprill 2019) ja apellatsiooninõukogu otsuse (6. august 2019) vastuvõtmise vahelisel ajal asendati määrus nr 713/2009 määrusega 2019/942, mis jõustus 4. juulil 2019.

35      Teisena tuleneb määruse 2019/942 põhjendusest 34 ning artiklitest 28 ja 29, et füüsilised ja juriidilised isikud, kes ei nõustu ACERi otsusega, mis neile on adresseeritud või mis puudutab neid isiklikult ja otseselt, peavad pöörduma apellatsiooninõukogu poole, kui see õigus on neile ette nähtud. Kui vastav õigus on olemas, saavad nad vaidlustada Üldkohtus üksnes selle apellatsiooninõukogu otsuse.

36      Nimelt esiteks on määruse 2019/942 põhjenduses 34 märgitud:

„Kui ACERil on õigus teha otsuseid, peaks huvitatud isikutel protsessi säästlikkuse huvides olema õigus pöörduda apellatsiooninõukogu poole, mis on küll ACERi osa, kuid on selle ameti mis tahes haldus- ja regulatiivstruktuurist sõltumatu. Oma töö ja täieliku sõltumatuse tagamiseks peaks apellatsiooninõukogul olema ACERi eelarves eraldi eelarverida. Järjepidevuse huvides peaks apellatsiooninõukogu liikmete määramine või ametisse tagasi nimetamine võimaldama kõnealuse nõukogu liikmete osalist väljavahetamist. Apellatsiooninõukogu otsust on võimalik Euroopa Liidu Kohtus (Euroopa Kohus) vaidlustada.“

37      Teiseks on määruse 2019/942 artiklis 29 „Euroopa Kohtusse kaebamine“ täpsustatud, et „Euroopa Kohtule võib esitada hagi ACERi poolt käesoleva määruse alusel tehtud otsuse tühistamiseks ja kohaldatava tähtaja jooksul tegevusetusest tuleneva hagi alles pärast seda, kui artiklis 28 osutatud apellatsioonimenetlus on ammendatud. […]“.

38      Kolmandaks on sellega seoses määruse 2019/942 artikli 28 „Otsused, mille peale võib kaebuse esitada“ lõikes 1 ette nähtud, et „[i]ga füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas riiklik reguleeriv asutus, võib esitada kaebuse temale adresseeritud ja artikli 2 punktis d nimetatud otsuse peale või sellise otsuse peale, mis teda vormiliselt teisele isikule adresseeritud otsusena siiski otseselt ja isiklikult puudutab“. Selle artikli lõikes 2 on sätestatud, et „[a]pellatsiooninõukogu teeb kaebuse kohta otsuse nelja kuu jooksul pärast kaebuse esitamist“.

39      Järelikult, kuna esialgse otsuse peale saab esitada kaebuse apellatsiooninõukogule, tuleneb määruse 2019/942 põhjenduse 34 ning artiklite 28 ja 29 koostoimest, et Üldkohtus saab vaidlustada üksnes apellatsiooninõukogu otsuse.

40      Kolmandana, eeldusel et määrus nr 713/2009 on kohaldatav ratione temporis, tuleb jõuda samale järeldusele, sest selle määruse artiklis 20 oli sätestatud, et „[…] Euroopa Kohtule võib esitada hagi vastavalt [ELTL] artiklile [263], et vaidlustada apellatsiooninõukogu otsus või ameti otsus, kui puudub apellatsiooninõukogule edasikaebuse esitamise õigus“ (vt selle kohta 24. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Austrian Power Grid ja Vorarlberger Übertragungsnetz vs. ACER, T‑333/17, ei avaldata, EU:T:2019:760, punktid 31 ja 32).

41      Kõike eespool toodut arvestades ei ole MEKHil õigust nõuda esialgse otsuse tühistamist.

42      Sellest järeldub, et hagi kohtuasjas T‑684/19 tuleb tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles hagi on esitatud esialgse otsuse peale.

B.      Nõuete põhjendatus

43      Oma vastavate nõuete toetuseks esitavad MEKH ja FGSZ sisuliselt 14 väidet. Üldkohus leiab, et piisab, kui analüüsida kohtuasjas T‑684/19 esitatud esimest väidet, milles MEKH leiab, et määruse 2017/459 V peatükk on õigusvastane.

44      MEKH väidab, et määruse 2017/459 V peatükk on õigusvastane, kuna see peatükk ületab pädevust, mis on komisjonile antud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 715/2009 maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1775/2005 (ELT 2009, L 211, lk 36), ning seetõttu tuleb see ELTL artikli 277 alusel tunnistada käesolevate vaidluste suhtes kohaldamatuks.

45      ACER, keda toetab komisjon, väidab, et õigusvastasuse väide on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.

1.      Õigusvastasuse väite vastuvõetavus

46      Esiteks väidab ACER, et õigusvastasuse väide on vastuvõetamatu, kuna määruse 2019/942 artikli 29 alusel saab Üldkohtus esitada vaid väiteid, millele on tuginetud ACERi apellatsiooninõukogus.

47      Tõsi on see, et MEKH ei väitnud ACERi apellatsiooninõukogus, et määruse 2017/459 V peatükk on õigusvastane.

48      Lisaks on ACERil õigus, kui ta rõhutab sisuliselt, et määruse 2019/942 artiklis 29 sisalduv kohustus enne Euroopa Liidu Kohtule hagi esitamist lõpetada menetlus ACERi apellatsiooninõukogus tähendab põhimõtteliselt seda, et väiteid, mida apellatsiooninõukogus ei esitatud, ei saa esimest korda esitada Üldkohtus tühistamishagi raames. Kuna tühistamishagi puudutab üksnes apellatsiooninõukogu otsust, tuleb see hagi läbi vaadata lähtuvalt vaidluste faktilisest ja õiguslikust raamistikust sellisena, nagu see oli enne esitatud apellatsiooninõukogus.

49      Sellist lähenemist ei saa siiski järgida Üldkohtus esimest korda esitatud õigusvastasuse väite puhul, kuna samasuguste argumentide esitamine ACERi apellatsiooninõukogus ei oleks kuidagi saanud edukas olla.

50      EL toimimise lepinguga kehtestatud seadusandlikust ja kohtusüsteemist tuleneb nimelt, et üksnes liidu kohus on ELTL artikli 277 kohaselt pädev tunnistama üldkohaldatava akti õigusvastaseks ning tegema sellest järelduse, et see ei ole kohaldatav tema menetluses oleva vaidlustatud üksikakti suhtes, kuna liidu institutsioonile, asutusele või organile, kelle poole on riigisiseselt võimalik pöörduda, ei ole sellist pädevust aluslepingutega antud (vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus BCE vs. Cerafogli, T‑787/14 P, EU:T:2016:633, punkt 49).

51      Järelikult, kuna ACERi apellatsiooninõukogul ei olnud õigust hinnata määruse 2017/459 V peatüki kehtivust, vaid vastupidi, ta pidi seda kohaldama seni, kuni liidu kohus tuvastab selle võimaliku õigusvastasuse, siis ei saa MEKHile ette heita, et ta ei tõstatanud apellatsiooninõukogus selle peatüki õigusvastasust.

52      Teiseks rõhutab ACER vasturepliigis, et „[ELTL] artiklis 263 sätestatud tähtaeg [määruse 2017/459] kehtivuse vaidlustamiseks oli hagi esitamise ajal möödunud“.

53      Sellega seoses nähtub ELTL artikli 277 sõnastusest endast, et võimalus tugineda üldkohaldatava akti õigusvastasusele kohtuasjas, milles see akt vaidlustatakse, on olemas „[o]lenemata [ELTL] artikli 263 kuuendas lõigus ettenähtud tähtaja möödumisest“.

54      Lisaks, niivõrd kuivõrd ACER viitab nendes argumentides kohtupraktikale, mille kohaselt ei või ELTL artiklis 277 sätestatud õigusvastasuse väitele tugineda füüsiline või juriidiline isik, kes jättis süükspandava tegevuse peale kaebuse selleks ettenähtud aja jooksul esitamata, siis tuleb toonitada, et see kohtupraktika kuulub kohaldamisele üksnes siis, kui niisugune kaebus on igasuguse kahtluseta vastuvõetav (vt selle kohta 22. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Schintgen vs. komisjon, T‑343/02, EU:T:2004:111, punkt 26; vt samuti selle kohta analoogia alusel 27. novembri 2012. aasta kohtuotsus Pringle, C‑370/12, EU:C:2012:756, punktid 41 ja 42, ning 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Georgsmarienhütte jt, C‑135/16, EU:C:2018:582, punkt 14 ning seal viidatud kohtupraktika).

55      Käesoleval juhul ei saa asuda seisukohale, et määruse 2017/459 peale MEKHi esitatud tühistamishagi vastuvõetavus oleks ilmselge. Vastupidi, kuna tegemist on üldkohaldatava aktiga, mis vajab rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ja kuna MEKH ei ole seotud eelisõigusega hagejaga selle artikli teise lõigu tähenduses, oleks sellise hagi vastuvõetavus olnud vähemalt kaheldav.

56      Kolmandaks väidab ACER sisuliselt, et õigusvastasuse väide tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kuna määrus 2017/459 ei ole apellatsiooninõukogu otsuse õiguslik alus, sest see otsus võeti vastu ACERile määrusega nr 713/2009 antud pädevuse alusel.

57      Ka nende argumentidega ei saa nõustuda.

58      Nimelt kui kohtupraktikast tuleneb, et õigusvastasuse väidet ELTL artikli 277 alusel võib esitada üksnes üldkohaldatava akti vastu, mis on otseselt või kaudselt kohaldatav käesolevas asjas, mida hagiavaldus puudutab, siis on Euroopa Kohus nõustunud sellega, et see tingimus on täidetud nii üldkohaldatava akti nende sätete puhul, mis kujutavad endast vaidlustatud üksikotsuseid, kui ka nende sätete puhul, millel on otsene õiguslik seos selliste otsustega (vt selle kohta 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punktid 67–70 ning seal viidatud kohtupraktika).

59      Esimeses väites leiab MEKH, et määruse 2017/459 V peatükk on õigusvastane, kuna see peatükk ületab määrusega nr 715/2009 komisjonile antud pädevust. Kuna määrus 2017/459 on aluseks normidele, mida ACERi apellatsiooninõukogu oma otsuses kohaldas, on tingimata olemas otsene õiguslik seos eespool punktis 58 viidatud kohtupraktika tähenduses.

60      Eespool toodut arvestades tuleb järeldada, et õigusvastasuse väide on vastuvõetav.

2.      Õigusvastasuse väite põhjendatus

61      MEKH väidab, et määruse 2017/459 V peatükk on õigusvastane, kuna määrus nr 715/2009 ei võimalda komisjonil vastu võtta võrgueeskirja, mis näeb ette lisandvõimsuse loomise protsessi, mis viib selleni, et haldur peab tegema selle lisandvõimsuse loomiseks vajalikke investeeringuid.

62      Sisuliselt koosneb käesolev väide kahest osast. Ühelt poolt leiab MEKH, et määruse 2017/459 V peatükk on vastuolus määruse nr 715/2009 õigusliku alusega, milleks on ELTL artikkel 114. Teiselt poolt leiab ta, et see peatükk ei puuduta pädevust, mis komisjonile on võrgueeskirja vastuvõtmiseks antud viimati nimetatud määrusega.

63      ACER, keda toetab komisjon, leiab, et käesoleva väite kaks osa ei ole põhjendatud. Kõigepealt on ta seisukohal, et õigusvastasuse väide on tulemusetu kolmel põhjusel.

64      ACERi esimene põhjendus puudutab õigusvastasuse väite aluseks oleva eelduse ekslikkust, kuna määruse 2017/459 V peatükk ei kohusta edastusvõrgu haldureid tegema investeerimisotsuseid, et luua võrgus lisandvõimsusi.

65      Nende argumentidega ei saa nõustuda.

66      Määruse 2017/459 V peatükis on nimelt kehtestatud menetlus, mis koosneb sisuliselt seitsmest etapist, mille tulemusena tekib olenevalt olukorrast ülekandevõrgu haldurite kohustus teha investeeringuid, mis on vajalikud võrgus lisandvõimsuste loomiseks.

67      Esiteks peavad asjaomased ülekandevõrgu haldurid määruse 2017/459 artikli 26 kohaselt hindama võimsuse lisamise hanke puhul turunõudlust ühenduspunkti kummalgi pool.

68      Teiseks, kui eelmises etapis selgub, et turunõudlus võib olla olemas lisandvõimsuse hanke jaoks, siis määruse 2017/459 artiklis 27 on ette nähtud, et asjaomased ülekandevõrgu haldurid algatavad vastava projekti kavandamise faasi.

69      Kolmandaks peavad asjaomased ülekandevõrgu haldurid määruse 2017/459 artikli 28 lõike 1 kohaselt esitama oma riiklikule reguleerivale asutusele heakskiitmiseks lisandvõimsuse projekti.

70      Neljandaks peavad pädevad riiklikud reguleerivad asutused määruse 2017/459 artikli 28 lõike 2 kohaselt projekti heaks kiitma või jõudma projekti osas kokkuleppele.

71      Viiendaks on määruse 2017/459 artiklis 29 täpsustatud, et niipea kui riiklik reguleeriv asutus on lisandvõimsuse projekti heaks kiitnud, pannakse need lisandvõimsused enampakkumisele, selleks et võrgukasutajatel tekiks siduv kohustus omandada võimsusi pakkumise erinevatel tasemetel.

72      Kuuendaks selgub määruse 2017/459 artiklitest 22–25, et saadud siduvate kohustuste alusel viib tasuvusanalüüsi läbi kas riigisisene reguleeriv asutus või ülekandevõrgu haldur.

73      Seitsmendaks ja viimasena tuleneb määruse 2017/459 artikli 22 lõikest 3, et kui tasuvusanalüüsi tulemus on positiivne vähemalt ühe sellise pakkumusmäära korral, mis sisaldab lisandvõimsust, siis „alustatakse hanget“. Positiivse tulemuse puudumisel „lõpetatakse selline lisandvõimsuse pakkumise menetlus“.

74      Sellest tuleneb, et kui määruse 2017/459 V peatükis sätestatud erinevad tingimused on täidetud, eelkõige see, et võrgukasutajatel on lisandvõimsuste omandamiseks siduvad kohustused, mille alusel selgub tasuvusanalüüsis võimsuse lisamise majanduslik elujõulisus, „alustatakse hanget“ määruse 2017/459 artikli 22 lõike 3 kohaselt, mis tähendab, et võrguhaldur on kohustatud looma lisandvõimsusi, tehes sinna vajalikke investeeringuid.

75      Seda järeldust järgisid ka ACERi instantsid ise. Nimelt nähtub juba esialgse otsuse (resolutsiooni artikli 2 lõige 4) sõnastusest endast, et ACER nägi FGSZile ja GCA‑le ette kohustuse viia HUAT‑projekt ellu 1. oktoobriks 2024, kui selle projekti tasuvusanalüüsi tulemus on positiivne. Lisaks tunnistas ACERi apellatsiooninõukogu ise oma otsuse punktis 99, et määruse 2017/459 artikli 22 lõike 3 ning artiklite 28 ja 29 koostoimes võib selline kohustus tekkida.

76      ACERi teine põhjendus puudutab õigusvastasuse väite tulemusetust, kuna apellatsiooninõukogu otsust ei võetud vastu mitte määruse 2017/459 V peatüki, vaid määruse nr 713/2009 artikli 8 lõike 1 alusel.

77      Tuleb meenutada, et apellatsiooninõukogu otsusega asus ACER riiklike reguleerivate asutuste asemele, selleks et läbi viia neljas etapp lisandvõimsusi puudutavas protsessis, mis on määruse 2017/459 V peatükis kehtestatud ja mida on kirjeldatud eespool punktides 66–73.

78      Seetõttu ja eespool punktis 59 esitatutega analoogsetel põhjustel kohaldatakse apellatsiooninõukogu otsuses, isegi kui see on vastu võetud määruse nr 713/2009 artikli 8 lõike 1 alusel, määruse 2017/459 V peatükis sisalduvaid sätteid, mis on seega selle õiguspärasuse tingimuseks, mistõttu õigusvastasuse väide ei ole tulemusetu, nagu väidab ACER.

79      Lõpuks rõhutab ACER kolmandas põhjenduses, et MEKH vaidlustab üksnes määruse 2017/459 V peatüki kehtivuse, kuigi selle määruse muud sätted viitavad lisandvõimsuse loomisele võrgus.

80      Sellega seoses piisab, kui rõhutada, et asjaolu, et määruse 2017/459 muud sätted viitavad lisandvõimsuse loomisele ja neid ei ole käesolevas õigusvastasuse väites sõnaselgelt nimetatud, ei oma tähtsust, kuna oluline on üksnes küsimus, kas selle määruse V peatükk, mida apellatsiooninõukogu otsuses kohaldati, on õigusvastane, mis tähendab, et see tunnistatakse ELTL artikli 277 alusel käesolevate vaidluste suhtes kohaldamatuks.

81      Kuna need ACERi sissejuhatavad väited lükati tagasi, tuleb analüüsida käesoleva väite kahe osa põhjendatust.

a)      Esimese väiteosa, mille kohaselt on määrus 2017/459 vastuolus määruse nr 715/2009 õigusliku alusega, põhjendatus

82      MEKH väidab sisuliselt, et komisjon ei saanud määruse 2017/459 V peatükis ette näha võimalust teha ülekandevõrgu halduritele individuaalseid otsuseid, millega pannakse neile investeerimiskohustus, ilma et ta rikuks määruse nr 715/2009 õiguslikku alust, milleks on ELTL artikkel 114, mis näeb ette ühtlustamismeetmete võtmise, mis MEKHi hinnangul ei saa sisaldada sellise õigusliku regulatsiooni kehtestamist, mis hõlmab eraõiguslikele ettevõtjatele adresseeritud üksikotsuste vastuvõtmist.

83      ELTL artikli 114 lõike 1 teises lauses on sätestatud, et „[s]eadusandliku tavamenetluse kohaselt ning pärast konsulteerimist majandus- ja sotsiaalkomiteega võtavad Euroopa Parlament ja nõukogu liikmesriikides nii õigus- kui ka haldusnormide ühtlustamiseks meetmed, mille eesmärk on siseturu rajamine ja selle toimimine“.

84      Määruse nr 715/2009 artiklis 1 on täpsustatud, et selle määruse eesmärk on eelkõige „kehtestada mittediskrimineerivad eeskirjad maagaasi ülekandesüsteemile juurdepääsutingimuste kohta, võttes arvesse siseriiklike ja piirkondlike turgude konkreetset eripära, et tagada gaasi siseturu tõhus toimimine“, „soodustada sellise hästi toimiva ja läbipaistva hulgimüügituru teket, mida iseloomustaks kõrgetasemeline gaasi tarnekindlus“, ning „sätestada piiriülese gaasikaubanduse jaoks võrgule juurdepääsu eeskirjade ühtlustamise mehhanismid“.

85      Esiteks tuleb meenutada, et väljendiga „ühtlustamise meetmed“ soovisid aluslepingu koostajad anda liidu seadusandjale sõltuvalt üldisest kontekstist ning ühtlustatavale valdkonnale eriomastest asjaoludest kaalutlusruumi, et valida soovitud tulemuseni jõudmiseks sobivaim ühtlustamismeetod, eriti valdkondades, mida iseloomustavad keerulised tehnilised üksikasjad (22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2014:18, punkt 102).

86      Teiseks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et ühelt poolt teatud valdkondades vaid üldnormide ühtlustamine ei pruugi olla piisav turu ühtsuse tagamiseks ning teiselt poolt ei võimalda miski ELTL artikli 114 sõnastuses järeldada, et liidu seadusandja poolt selle artikli alusel võetud meetmed peavad oma adressaatide osas piirduma üksnes liikmesriikidega (22. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. parlament ja nõukogu, C‑270/12, EU:C:2014:18, punktid 106 ja 107).

87      Kolmandaks tuleb järelikult asuda seisukohale, et ELTL artikliga 114 ei ole vastuolus see, kui komisjon töötab määruse nr 715/2009 alusel välja õigusnormid, mis olenevalt olukorrast toovad ühele või mitmele ülekandevõrgu haldurile kaasa kohustuse teha vajalikke investeeringuid võrgus lisandvõimsuse saavutamiseks, tingimusel et see kohustus ei ole ilmselgelt sobimatu, et saavutada selle ühtlustamise eesmärgid.

88      Neljandaks, arvestades seda, kui oluline võib olla võrgus piisava võimsuse olemasolu gaasi siseturu nõuetekohaseks toimimiseks ja varustuskindluseks, tuleb tõdeda, et määruse 2017/459 V peatükis sätestatud ja eespool punktides 66–73 selgitatud võimsuse suurendamise protsessi võib raskusteta siduda määruse nr 715/2009 eesmärkidega, mis on sätestatud selle artiklis 1.

89      Seega tuleb esimene väiteosa tagasi lükata.

b)      Teise väiteosa, mille kohaselt ületab määruse 2017/459 V peatükk komisjonile määrusega nr 715/2009 antud pädevust, põhjendatus

90      MEKH väidab sisuliselt, et määruse 2017/459 V peatükk ületab komisjonile määruse nr 715/2009 artikli 8 lõikega 6 võrgueeskirja vastuvõtmiseks antud pädevuse piire.

91      ACER, keda toetab komisjon, leiab, et lisandvõimsusi käsitlevad määruse 2017/459 sätted on määrusega nr 715/2009 kooskõlas. Ta rõhutab, et lisandvõimsust puudutavate eeskirjade vastuvõtmine on oma määratluselt riigiülene küsimus, et need eeskirjad on eriti vajalikud viimati nimetatud määruse eesmärkide saavutamiseks ning et need kuuluvad komisjonile antud pädevuse hulka, mis võimaldab tal muuta sama määruse väheolulisi sätteid võrgueeskirja vastuvõtmisel, mis käsitlevad eelkõige võimsuse eraldamist, varustuskindlust ja võrguühendust.

92      Komisjon rõhutab samuti, kui tähtis on sellel turul maagaasi siseturu nõuetekohase toimimise ja konkurentsi kaitse jaoks gaasijuhtmete suurte võrkude reguleerimine, kuna need on loomulikud monopolid, mis võivad viia kuritarvitava tegevuseni, nagu võrgu arendamise ja laiendamise strateegiliste investeeringute piiramine. Ta lisab, et vajadus tagada piisav omavaheline seotus riigi energiasüsteemide vahel energia siseturu rajamise huvides tuleneb ELTL artiklitest 170, 172 ja 194.

93      Lisaks rõhutab komisjon sisuliselt, et vaatamata ühelt poolt gaasi tootmise ja turustamise ning teiselt poolt gaasi ülekande struktuurilisele eraldamisele võib esineda majanduslikke stiimuleid mitte teha taristusse vajalikke investeeringuid, säilitada võrgu kasutamise tase ja kohaldada ülekoormuse tariife. See on põhjus, miks nii määrus nr 715/2009 kui ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 94), näevad ülekandevõrgu halduritele ette kohustused, mis on seotud piiriülese ülekandevõimsuse rajamisega, ning riigi reguleerivatele asutustele ülesande tagada nende järgimine.

94      Komisjon väidab samuti, et määruse nr 715/2009 artikli 16 lõigete 2 ja 5 sõnastusest tuleneb, et piiriülese jaotamise mõiste eeldab tingimata võimalust suurendada olemasolevat võimsust energia toimiva siseturu rajamise ja konkurentsi kaitsmise huvides sellel turul. Lisaks meenutab ta sisuliselt, et ülekandevõrgu haldurite kohustus teha investeerimisotsus, kui teatavad tingimused on täidetud, on vajalik, et saavutada direktiivi 2009/73 artikli 42 lõike 2 punktis a sätestatud piiriülese võimsuse koordineeritud jaotamise eesmärk.

95      Esimesena meenutab Üldkohus, et määruse 2017/459 õiguslik alus on määruse nr 715/2009 artikli 6 lõige 11 ja artikli 7 lõige 3 ning sellega kehtestatakse „gaasi ülekandesüsteemide võimsuse jaotamise mehhanismide võrgueeskirjad“, tunnistades samal ajal kehtetuks komisjoni 14. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 984/2013, millega kehtestatakse gaasi ülekandesüsteemide võimsuse jaotamise mehhanismide võrgueeskirjad ning täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 715/2009 (ELT 2013, L 273, lk 5), millest pärines varasem võrgueeskiri. Määruse 2017/459 V peatükk puudutab „võimsuse lisamise menetlust“. Nagu on selgitatud eespool punktides 67–74, võib see menetlus kaasa tuua gaasi ülekandesüsteemi halduri kohustuse luua nimetatud võrgus lisandvõimsusi, kui teatud tingimused on täidetud.

96      Teisena tuleneb komisjonile võrgueeskirja vastuvõtmiseks antud pädevus määruse nr 715/2009 artikli 6 lõikest 11, artikli 7 lõikest 3 ja artikli 8 lõikest 6. Nende sätete koostoimes tõlgendamise tagajärg on nimelt see, et komisjonil on õigus välja töötada võrgueeskiri Euroopa maagaasi ülekandevõrgu haldurite võrgustiku (edaspidi „ENTSOG“) asemel, kusjuures ENTSOG kujutab endast selle määruse artikli 4 kohaselt kõikide gaasi ülekandevõrgu haldurite koostööstruktuuri liidu tasandil.

97      Mis puudutab esiteks määruse nr 715/2009 artiklit 6, siis sellega kehtestatakse võrgueeskirja koostamise menetlus. Kuigi see menetlus näeb ette võrgueeskirja väljatöötamise ENTSOGi poolt koos ACERi ja komisjoniga, on selle lõike 11 esimeses lõigus ette nähtud, et „[k]omisjon võib omal algatusel, kui Euroopa maagaasi ülekandesüsteemi haldurite võrgustik […] ei ole […] töötanud välja võrgueeskirja […], või […] võtta vastu ühe või mitu võrgueeskirja artikli 8 lõikes 6 loetletud valdkondades“. Seega on komisjonile võrgueeskirja vastuvõtmiseks antud pädevuse ulatus piiratud üksnes valdkondadega, milles ENTSOG oleks võinud need eeskirjad välja töötada, see tähendab määruse nr 715/2009 artikli 8 lõikes 6 nimetatud valdkondadega.

98      Teiseks on määruse nr 715/2009 artikli 6 lõike 11 teises lõigus täpsustatud, et võrgueeskirjas võetud meetmete „eesmärk on muuta käesoleva määruse [vähem olulisi] sätteid, täiendades seda“, ning need meetmed „võetakse vastu vastavalt artikli 28 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele“. Viimati nimetatud säte viitab nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (EÜT 1999, L 184, lk 23; ELT eriväljaanne 01/03, lk 124), nn „komiteemenetluse otsuse“, mida on muudetud nõukogu 17. juuli 2006. aasta otsusega 2006/512/EÜ (ELT 2006, L 200, lk 11), artikli 5a lõigetele 1–4. Sarnane viide on ka määruse nr 715/2009 artikli 7 lõikes 3, mis käsitleb olemasolevasse võrgueeskirja komisjoni tehtud muudatusi.

99      Kolmandana eeldab järelikult käesolev väiteosa seda, et kõigepealt tuleb kontrollida, kas määruse 2017/459 V peatükk on seostatav määruse nr 715/2009 artikli 8 lõikes 6 sätestatud valdkondadega, mida nimetatakse selle määruse artikli 6 lõike 11 esimeses lõigus. Eitava vastuse korral tuleb seejärel analüüsida, kas nimetatud peatükk on seostatav määruse nr 715/2009 ebaolulise elemendi muudatusega, mis on lubatav sama määruse artikli 6 lõike 11 teise lõigu ja artikli 7 lõike 3 alusel.

1)      Komisjonile määruse nr 715/2009 artikli 6 lõike 11 esimese lõiguga ja artikli 8 lõikega 6 antud pädevuse ulatus

100    Eespool punktis 97 esitatud põhjustel on määruse nr 715/2009 artikli 6 lõikes 11 antud pädevuse ulatus piiratud valdkondadega, mis on loetletud selle määruse artikli 8 lõikes 6, mida tulebki seega tõlgendada.

101    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka õigusnormi konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see norm on (vt 7. juuni 2005. aasta kohtuotsus VEMW jt, C‑17/03, EU:C:2005:362, punkt 41 ning seal viidatud kohtupraktika).

i)      Määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 6 grammatiline tõlgendamine

102    Määruse nr 715/2009 artikli 8 lõikes 6 loetletud valdkondade hulka, mille jaoks tuleb vastu võtta võrgueeskiri, kuuluvad „võimsuse jaotamise ja ülekoormuse juhtimise eeskirjad“ punktis g, millele viitab MEKH oma menetlusdokumentides. ACER mainib lisaks punktides a–c nimetatud valdkondi, mis puudutavad vastavalt „võrgu turvalisus- ja töökindluseeskirj[u]“, „võrguühenduste eeskirj[u]“ ja „juurdepääsueeskirj[u] kolmandatele isikutele“.

103    Tuleb siiski tõdeda, et ainus valdkond, mille jaoks tuleb kehtestada võrgueeskiri, mille sõnastus võib olenevalt olukorrast katta lisandvõimsuste küsimuse, on määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 6 punktis g viidatud valdkond, mis puudutab „võimsuse jaotamise ja ülekoormuse juhtimise eeskirj[u]“. Nimelt ei ole teised selles lõikes nimetatud valdkonnad, eelkõige „võrgu turvalisus- ja töökindluseeskirjad“, „võrguühenduste eeskirjad“ ja „juurdepääsueeskirjad kolmandatele isikutele“, millele ACER viitab, sellise sõnastusega, mis võiks hõlmata nimetatud võrgus lisandvõimsuste loomise küsimust.

104    Määruse nr 715/2009 artiklis 2 antakse mainitud määruses, sealhulgas selle artikli 8 lõike 6 punktis g kasutatud mõistete ja väljendite määratlused. Võimsuse mõiste on selle artikli lõike 1 punktis 3 määratletud üldiselt. Seejärel jagatakse see mõiste erinevateks osadeks: selle artikli lõike 1 punktis 4 „kasutamata võimsus“, punktis 16 „kindel võimsus“, punktis 18 „tehniline võimsus“ ja punktis 19 „lepinguline võimsus“. Ülekoormusega tegelemise mõiste on määratletud punktis 5. Punktid 21 ja 23 käsitlevad samuti ülekoormuse mõistet vastavalt „lepingutega“ ülekoormamise ja „füüsili[se]“ ülekoormamise määratluse kaudu.

105    Nendest määratlustest tuleneb, et võimsuse mõiste puudutab vaieldamatult olemasolevat võrguvõimsust ning et ülekoormuse haldamine toimub selles võrgus olemasoleva võimsuse alusel. Seevastu ei nähtu ühestki nimetatud määratlusest sõnaselgelt, et seda mõistet võiks mõista nii, et see hõlmab ka lisandvõimsuse loomist kõnealuses võrgus või et „ülekoormusega tegelemi[st]“ võiks tõlgendada nii, et see näeb ette võimaliku ülekoormuse kadumist lisandvõimsuse loomise teel.

106    Seega esiteks on võimsuse mõiste määratletud kui „maksimaalne voog […], millele võrgu kasutaja omab õigust vastavalt ülekandelepingu sätetele“. Kuna mõeldud on ainult võimsust, millele võrgu kasutaja „omab õigust“, tähendab selline määratlus pigem seda, et mõeldud on ainult praegust võimsust võrgus, mitte võimalikke tulevikus tekkivaid võimsusi.

107    Teiseks tuleb märkida, et kuigi määruses nr 715/2009 käsitletakse võimsuse mõistet suures hulgas erinevates variantides, ei mainita „tulevikus tekkiva[id võimsusi]“. Alles määruse 2017/459 artikli 3 punktis 1 on komisjon määratlenud need kui „tehniline võimsus, mis võib turupõhiste menetluste tulemusena tulevikus lisanduda, või võimalik uus rajatav võimsus, mida võidakse pakkuda füüsilisse taristusse investeerimise tulemusel või pikaajalise võimsuse optimeerimise ja selle jaotamise teel, kui tasuvusanalüüs annab selleks positiivse tulemuse, [erinevatel] juhtudel“.

108    Kolmandaks ei näe väljendi „ülekoormusega tegelemine“ määratlus ega väljendite „lepingutega ülekoormamine“ ja „füüsiline ülekoormamine“ määratlus ette lisandvõimsuse loomist võrgus lahendusena võrgu ülekoormuse või küllastumise probleemidele.

ii)    Määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 6 kontekstipõhine tõlgendamine

109    Määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 6 kontekstipõhisel tõlgendamisel tuleb analüüsida, kas selle määruse üldisest ülesehitusest või olenevalt olukorrast teistest liidu õigusnormidest tuleneb, et võrgueeskirja kehtestamisel selle määruse artikli 8 lõikega 6 ENTSOGile ja järelikult selle määruse artikli 6 lõike 11 esimese lõiguga komisjonile antud pädevuse ulatus laieneb normidele, mis reguleerivad lisandvõimsuse loomist võrgus.

110    See ei ole nii, kuna määruse nr 715/2009 analüüsimisel tervikuna ilmneb, et selgelt eristatakse ühelt poolt selle määruse artikli 8 lõikes 6 loetletud valdkondi, mille puhul on ENTSOG pädev välja töötama asjakohaseid norme võrgueeskirja raames, ning teiselt poolt võrgus lisandvõimsuse loomiseks selliste vajalike investeeringute raamistikku, milleks on ENTSOGil üksnes toetamise ja koordineerimise roll.

111    Esimesena väljendub see ENTSOGile võrgu arendamiseks antud pädevuse laadis, nagu see pädevus tuleneb määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 3 punkti b ja artikli 8 lõike 10 koostoimest.

112    Ühelt poolt, kuigi määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 3 punkt b näeb ette, et ENTSOG võtab võrgu arengukava vastu kogu liidus, on seal täpsustatud, et kõnealune kava on üksnes „mittesiduv“. Lisaks põhineb kava sama määruse artikli 8 lõike 10 kohaselt „liikmesriikide investeerimiskavadel“.

113    Teiselt poolt, kuigi liiduülese võrgu arengukavas, mille ENTSOG võttis vastu määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 10 punkti c alusel, „määratakse kindlaks investeerimislüngad, eelkõige seoses piiriülese võimsusega“, ei anna see säte ENTSOGile mingit pädevust tuvastatud lünkade ületamiseks. Ainult temal on määruse artikli 8 lõike 10 kolmanda lõiguga võimalus lisada nimetatud kavale „ülevaa[d]e võrgu piiriülese võimsuse suurendamise tõketest, mis tulenevad eri heakskiitmismenetlustest või -tavadest“.

114    Sellest tuleneb, et võrgu arendamine kogu liidus on esmajoones liikmesriikide ülesanne ja ENTSOGi roll seisneb üksnes nende liikmesriikide pädevuse teostamise koordineerimises. Seega oleks määruse nr 715/2009 sisemise loogikaga vastuolus selle tõlgendamine nii, et artikli 8 lõike 6 alusel antakse ENTSOGile normatiivne pädevus nende eeskirjade väljatöötamisel, mis reguleerivad võrgus täiendava võimsuse loomist.

115    Teisena nähtub nii määruse nr 715/2009 artiklist 16 kui ka selle määruse võrdlusest direktiiviga 2009/73, et võrgus võimsuse suurendamise eeskirju ei käsitleta selles määruses valdkonnana, mille suhtes võib selle alusel hiljem õigusnorme kehtestada.

116    Esiteks, mis puudutab määruse nr 715/2009 artiklit 16, siis see käsitleb „võimsuse jaotamis[t]“ ja „ülekoormusega tegelemi[st]“ ning hõlmab seega sama valdkonda nagu võrgueeskiri, mida ENTSOG on nimetatud määruse artikli 8 lõike 1 ja lõike 6 punkti g alusel pädev välja töötama.

117    Ühest küljest on määruse nr 715/2009 artikli 16 lõigetes 1–4 ülekandevõrgu halduritele sätestatud täpsed kohustused võrgus võimsuse jaotamise ning lepingute ja füüsilise ülekoormusega tegelemiseks. Need kohustused puudutavad siiski ainult senise võimsuse eraldamist ja ülekoormusega tegelemist üksnes olemasoleva võimsuse alusel, st võtmata arvesse tulevikus investeeringutest tuleneda võivaid lisandvõimsusi. Nendes lõigetes ei ole nimelt käsitletud lisandvõimsusi ega nendega seotud uusi investeeringuid. Uute võrguinvesteeringute küsimust käsitletakse seevastu sõnaselgelt selle artikli lõikes 5.

118    Teisest küljest on määruse nr 715/2009 artikli 16 lõige 5 palju vähem piirav kui selle artikli neli esimest lõiget. Selles rõhutatakse vaid ühelt poolt, et „[ü]lekandesüsteemi haldurid hindavad korrapäraselt turu nõudlust uute investeeringute järele“, ning teiselt poolt, et „[u]usi investeeringuid kavandades hindavad ülekandesüsteemide haldurid turu nõudlust ja võtavad arvesse varustuskindlust“. Ülekandevõrgu halduril ei lasu mingit kohustust teha täiendavaid investeeringuid, mis on seotud võrgus valitseva seisundiga või varustuskindlusega.

119    Teiseks tuleb märkida, et ainsad sätted, mis võivad panna ülekandevõrgu haldurile kohustuse teha uusi investeeringuid võrku lisandvõimsuste loomiseks, asuvad direktiivis 2009/73, mis võeti vastu samal ajal määrusega nr 715/2009 „kolmanda energiapaketi“ raames.

120    Seega peab direktiivi 2009/73 artikli 13 lõikest 2 tulenevalt ülekandevõrgu haldur looma „piisava piiriülese võimsuse, et integreerida üleeuroopaline ülekandeinfrastruktuur, mis rahuldab kõik majanduslikult mõistlikud ja tehniliselt teostatavad võimsusvajadused ning võtab arvesse gaasi varustuskindlust“. Lisaks on selle direktiivi artikli 22 „Võrkude arendamine ja volitused teha investeerimisotsuseid“ lõikes 1 ette nähtud, et „[…] ülekandesüsteemi haldurid [esitavad] igal aastal reguleerivale asutusele võrgu kümneaastase arengukava, mis põhineb olemasoleval ja prognoositaval nõudlusel ja pakkumisel“. Viimati nimetatud artikli lõike 3 kohaselt peab see kava põhinema „tootmise, tarnimise ja tarbimise ning teiste riikidega toimuva kaubanduse mõistlik[el] prognoos[idel]“.

121    Lisaks tuleneb direktiivi 2009/73 artikli 41 lõike 1 punktidest b ja g, et reguleeriv asutus peab tagama, et ülekandevõrgu haldur täidab oma liidu õigusest tulenevaid kohustusi, sealhulgas piiriüleseid küsimusi, ning et see järelevalvekohustus laieneb ülekandevõrgu haldurite investeerimiskavadele.

122    See järelevalveülesanne väljendub eelkõige direktiivi 2009/73 artikli 22 lõigetes 4–7, mis kohustavad riigisisest reguleerivat asutust vastavalt konsulteerima võrgu tegelike või võimalike kasutajatega ülekandevõrgu halduri esitatud kümneaastase arengukava alusel, analüüsima selle kava täielikkust ja kooskõla võrgu arengukavaga kogu liidus, millele osutatakse määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 3 punktis b, jälgima ja hindama võrgu kümneaastase arengukava rakendamist ning vajaduse korral võtma meetmed, kui võrgu haldur ei tee investeeringut.

123    Eespool toodust tuleneb, et ülekandevõrgu haldur on direktiivi 2009/73 alusel kohustatud tegema võrgu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikke investeeringuid ja vajaduse korral looma lisandvõimsusi ning et liikmesriik peab oma riigisisese reguleeriva asutuse abil jälgima nende kohustuste täitmist.

124    Lisaks tuleb tõdeda, et direktiivi 2009/73 ükski säte ei näe ette liidu tasandil õigusliku raamistiku vastuvõtmist ülekandevõrgu haldurite investeerimiskohustuste täitmise korra või nende kohustuste järelevalve korra kohta riigisisese reguleeriva asutuse poolt.

125    Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi direktiivi 2009/73 artikli 42 lõike 2 punktis a, millele viitab komisjon, on rõhutatud, kui oluline on teha koostööd riigisiseste reguleerivate asutuste vahel, eelkõige selleks, et „võimalda[da] saavutada […] vastastikuse ühendamise võimsuse piisava taseme, sealhulgas võrkude uute vastastikuste ühendamiste abil“, on selles sätestatud üksnes kohustus teha reguleerivate asutuste vahel koostööd „piirkondlikul tasandil“. Seega ei saa asuda seisukohale, et see säte näeb ette, et komisjon võtab vastu õigusakti, mis käsitleb lisandvõimsuse loomist ühenduspunktides.

126    Seega tuleb määruse nr 715/2009 ja direktiivi 2009/73 analüüsist järeldada, et seadusandja soovis „kolmanda energiapaketi“ vastuvõtmisel, et võrgu arendamist ja lisandvõimsuste loomist puudutavate liidu asjakohaste õigusnormide rakendamine kuulub üksnes liikmesriikide pädevusse, ilma et ta annaks vastava pädevuse ENTSOGile ja komisjonile.

iii) Määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 6 teleoloogiline tõlgendamine

127    Seoses määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 6 teleoloogilise tõlgendamisega esitavad ACER ja komisjon erinevaid argumente, et põhjendada liidu tasandil õigusnormide vastuvõtmist investeeringute valdkonnas, mis võimaldaks luua lisandvõimsusi. Seega väidavad nad, et maagaasi siseturu nõuetekohaseks toimimiseks on vajalik reguleerida gaasijuhtmete suuri võrkusid, selleks et neil oleks piisavalt investeeringuid ja neid ei riivaks ülekandevõrgu haldurite konkurentsi piirav tegevus, kuna viimased on loomuliku monopoli seisundis.

128    Kuigi siinkohal on tõsi, et liidu seadusandja võib määruses nr 715/2009 ette näha võrgus lisandvõimsuste loomise, selleks et eelkõige saavutada liidu energiapoliitika eesmärk „tagada energiaga varustamise kindlus liidus“, mis on ette nähtud ELTL artikli 194 lõike 1 punktis b, tuleb siiski tõdeda, et ükski selle määruse põhjendustest ei võimalda tuvastada eesmärki, mis seisneb selles, et ENTSOGile ja järelikult komisjonile antakse pädevus välja töötada võrgueeskirjad, mis hõlmavad selliste lisandvõimsuste loomiseks vajalike investeeringute küsimust.

129    Vastupidi, nagu on rõhutatud eespool punktis 126, nähtub määrusest nr 715/2009 ja direktiivist 2009/73, et „kolmanda energiapaketi“ vastuvõtmisel oli seadusandja kavatsus delegeerida liidu asjakohaste õigusnormide rakendamine selles valdkonnas ainult liikmesriikidele.

130    Seda järeldust kinnitab määruse nr 715/2009 ettevalmistavate materjalide arvessevõtmine. Nõukogu 9. jaanuari 2009. aasta ühisest seisukohast (EÜ) nr 12/2009 eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1775/2005 (ELT 2009, C 75E, lk 38) nähtub nimelt, et ta eelistas määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 3 punkti b ja artikli 16 sõnastust, millele on viidatud vastavalt eespool punktides 112 ja 118, sõnastusele, mida kaalusid komisjon ja Euroopa Parlament, lükates seega kõrvale viited, mis olid kavandatud võrgus tehtavatele investeeringutele ja lisandvõimsuse loomisele.

131    Ühelt poolt, mis puudutab määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 3 punkti b, siis meenutas MEKH oma vastustes menetlust korraldavatele meetmetele õigesti, et nõukogu kaldus ENTSOGile planeerimiseks antud rolli osas komisjoni ettepanekust kõrvale, eelistades väljendit „võrgu arengukava“ väljendile „investeeringute kava“, ning rõhutas selle kava „mittesiduvat“ laadi.

132    Teiselt poolt, mis puudutab määruse nr 715/2009 artiklit 16, siis ei järginud nõukogu Euroopa Parlamendi muudatusettepanekut, millele komisjon oli andnud oma nõusoleku ja mille tulemusel tunnistati, et ülekandevõrgu halduril on kohustus luua lisandvõimsusi pärast menetlust, mis on teataval määral sarnane määruse 2017/459 V peatükis sätestatuga ja mida on kirjeldatud eespool punktides 66–73.

133    Nimelt oli selle muudatusettepaneku eesmärk lisada määruse nr 715/2009 artiklile 16 lõik, mis näeb ühelt poolt ette ülekandevõrgu halduri kohustuse „[p]ikaajalise füüsilise ülekoormuse korral leevenda[da] […] ülekoormust olemasolevat võimsust suurendades, võttes seejuures aluseks turunõudluse“, ning teiselt poolt ülekandevõrgu halduri kohustuse viia „turunõudluse hindamiseks“ läbi esialgne vaba märkimismenetlus.

134    Eespool toodut arvestades tuleb järeldada, et määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 6 grammatilisest, kontekstipõhisest ja teleoloogilisest tõlgendusest tuleneb, et see säte ei anna ENTSOGile sellist pädevust, mis võimaldaks tal lisada võrgueeskirjadesse normid, mis võivad panna gaasi ülekandevõrgu haldurile kohustuse luua selles võrgus lisandvõimsusi.

135    Sellest tuleneb, et komisjonil ei olnud üksnes määruse nr 715/2009 artikli 6 lõike 11 esimese lõigu alusel pädevust vastu võtta sätteid lisandvõimsusega seotud protsessi kohta, mis on ette nähtud määruse 2017/459 V peatükis.

2)      Komisjonile määruse nr 715/2009 artikli 6 lõike 11 teise lõiguga ja artikli 7 lõikega 3 antud pädevuse ulatus

136    Eespool punktis 99 esitatud põhjustel tuleb kontrollida, kas selline pädevus võib olenevalt olukorrast tuleneda määruse nr 715/2009 artikli 6 lõike 11 teisest lõigust ja artikli 7 lõikest 3, mis lubavad komisjonil võrgueeskirjade vastuvõtmisel või muutmisel muuta nimetatud määruse ebaolulisi osi.

137    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et alusakti olulisteks säteteks on need, mille vastuvõtmiseks on vaja teha liidu seadusandja vastutusalasse kuuluvaid poliitilisi valikuid (vt 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

138    Valdkonnas olulisteks kvalifitseeritavate sätete kindlakstegemine peab põhinema objektiivsetel asjaoludel, mida saab kohtulikult kontrollida, ning see nõuab asjaomase valdkonna omaduste ja eripäraga arvestamist (vt 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

139    Käesoleval juhul tuleb meenutada, et määruse 2017/459 V peatükk sarnaneb määruse nr 715/2009 muudatusega, mille tulemusel laiendatakse lisandvõimsuse loomist määruse nr 715/2009 artikli 8 lõike 6 punktis g ette nähtud pädevust „võimsuse jaotamise ja ülekoormuse juhtimise eeskirjade“ valdkonnas ENTSOGile ja sellest tulenevalt komisjonile, kuigi see pädevus puudutab vaid olemasolevaid võrguvõimsusi.

140    Eespool punktides 114–126 esitatud põhjustel nähtub aga määruse nr 715/2009 ülesehitusest ja koostoimes direktiiviga 2009/73, mis võeti vastu samal ajal, et seadusandja tegi poliitilise valiku, mis seisnes selles, et ta andis lisandvõimsuste loomist puudutavate liidu asjakohaste õigusnormide rakendamise vaid liikmesriikidele, delegeerimata sellekohast pädevust ENTSOGile ja komisjonile. Seega tuleb eespool punktis 137 viidatud kohtupraktikat arvestades asuda seisukohale, et määruse 2017/459 V peatükiga tehtud muudatus puudutab määruse nr 715/2009 olulist osa, mida viimati nimetatud määruse artikli 6 lõike 11 teine lõik ja artikli 7 lõige 3 ei hõlma.

141    Kõigest eespool toodust tuleneb, et komisjonile ei olnud määrusega nr 715/2009 antud pädevust võtta vastu sätteid, mis reguleerivad lisandvõimsusi puudutavat protsessi, mis on sätestatud määruse 2017/459 V peatükis.

142    Seega tuleb nõustuda õigusvastasuse väitega ja tunnistada määruse 2017/459 V peatükk ELTL artikli 277 alusel kohaldamatuks. Sellest tuleneb, et apellatsiooninõukogu otsus, milles seda peatükki kohaldatakse, tuleb tühistada erga omnes (vt selle kohta 1. juuni 2006. aasta kohtuotsus P & O European Ferries (Vizcaya) ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon, C‑442/03 P ja C‑471/03 P, EU:C:2006:356, punkt 43 ning seal viidatud kohtupraktika), ilma et oleks vaja teha otsus teiste väidete kohta, mis on käesolevates kohtuvaidlustes esitatud.

143    Järelikult tuleb käesolevad hagid rahuldada osas, milles need on suunatud apellatsiooninõukogu otsuse vastu.

IV.    Kohtukulud

144    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna ACER on käesolevas asjas kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, tuleb kõik hagejate kohtukulud vastavalt nende nõudele välja mõista ACERilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

145    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Komisjon kannab oma kohtukulud seega ise.

146    Lisaks tuleb kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel jätta E‑Controli kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tunnistada Magyar Energetikai és Közmű-szabályozási Hivatali (MEKH) hagi vastuvõetamatuks osas, milles see puudutab Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) 9. aprilli 2019. aasta otsust nr 05/2019.

2.      Tühistada ACERi apellatsiooninõukogu 6. augusti 2019. aasta otsus nr A-004-2019.

3.      Jätta ACERi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja MEKHi ja FGSZ Földgázszállító Zrt. kohtukulud.

4.      Jätta Euroopa Komisjoni ja Energie-Control Austria für die Regulierung der Elektrizitäts- und Erdgaswirtschafti (E-Control) kohtukulud nende endi kanda.

Tomljenović

Kreuschitz

Schalin

Škvařilová-Pelzl

 

      Nõmm

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. märtsil 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord




*      Kohtumenetluste keeled: inglise ja ungari.