AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

13. november 2007

Kohtuasi F‑76/06

Ioannis Tsirimokos

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ametnikud – Töötingimused – Poole kohaga töötamine pensionile jäämisele valmistumiseks – Poole kohaga töötamisel saadava põhipalga arvutamisel ülekantud pensioniõiguste väljajätmine – Haldusjuhtide kogu järeldus nr 241/05

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega I. Tsirimokos palub tühistada parlamendi 5. oktoobri 2005. aasta otsus, mida kinnitab 19. aprilli 2005. aasta otsus, ning millega jäeti rahuldamata kaebus selle kohta, et ei võetud arvesse ühenduste pensioniskeemi ülekantud pensioniõigusi sellise põhipalga protsendimäära arvutamisel, mis talle määrati pensionile jäämisele valmistumiseks poole kohaga töötamise taotluse rahuldamisel.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Töötasu – Poole kohaga töötamine enne pensionile jäämist

(Personalieeskirjad, IVa lisa artikli 4 punkt b ning VIII lisa artiklid 2–5, 9, 9a ja 11)

2.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Eseme ja aluse samasus

(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 2)

1.      Personalieeskirjade IVa lisa artikli 4 punkt b, mis reguleerib sellise vähendatud põhipalga arvutamise üksikasjalikke eeskirju, mida saadakse poole kohaga töötamisel pensionile jäämisele valmistumiseks, sisaldab ammendavat loetelu teenistusaastatest, mida tuleb võtta arvesse sellise põhipalga protsendimäära arvutamisel, millele asjaomasel isiku on õigus. Selles on ette nähtud, et võetakse arvesse teenistusaastaid VIII lisa artiklite 2–5, 9 ja 9a tähenduses, kuid personalieeskirjade VIII lisa artiklile 11 selles ei viidata. Järelikult ei ole nimetatud artiklis 11 viidatud ühenduse pensioniskeemi ülekantud pensiõiguste tulemusel saadud teenistusaastaid personalieeskirjade IVa lisa artikli 4 punktis b mõeldud.

Seda personalieeskirjade IVa lisa artikli 4 punkti b grammatilist tõlgendust toetavad kaks kaalutlust, mis on seotud sätte kontekstiga. Esiteks kujutab personalieeskirjade IVa lisa artiklis 4 sätestatu endast iseseisvat korda, mis reguleerib sellise põhipalga arvutamise üksikasjalikke eeskirju, mida saadakse poole kohaga töötamisel ametniku pensionile jäämisele valmistumiseks, ning see kord on osa osalise tööajaga töö üksikasjalike eeskirjade üldisest korrast, mis sisaldub personalieeskirjade IVa lisas. Personalieeskirjade VIII lisa artiklis 11 sätestatud norm on spetsiifiline pensioniskeemile ning seda ei saa pidada sellise üldise põhimõtte väljenduseks, mille kohaselt tuleb tegelikult teenistuses oldud aja hulka arvestada enne ühenduste teenistusse asumist tehtud töö. Teiseks ei nähtu personalieeskirjade IVa lisa artikli 4 kontekstist ning nende normide eesmärgist, mille osaks see säte on, st osalise tööajaga töö üksikasjalike eeskirjade kord, et tuleb arvesse võtta aastaid enne ühenduste teenistusse asumist, et arvutada sellise põhipalga protsendimäära, mis talle määrati pensionile jäämisele valmistumiseks poole kohaga töötamise taotluse rahuldamisel.

Mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtet, kui võrrelda institutsiooni teenistuses saadud teenistusaastaid nende teenistusaastatega, mis on saadud pensioniõiguste ülekandmise tulemusel, siis tuleb tõdeda, et rahasumma, mille ametnik toob ühenduse eelarvesse, võrreldes ühenduse institutsioonide teenistuses oldud ajavahemikuga, ei ole sama väärtusega. Seega ametnik, kes kandis ühenduse teenistusse asumisel ühenduse pensioniskeemi üle vara, mis vastab siseriikliku pensioniskeemi raames saadud õigustele, ei ole sarnases olukorras ametnikuga, kes on varem ühenduste teenistusse asunud ning on alates sellest ajast osalenud ühenduse pensioniskeemis tema palgast kinnipeetud summade kaudu.

(vt punktid 34–39 ja 41)

Viited:

Euroopa Kohus: 11. september 2007, kohtuasi C‑227/04 P: Lindorfer vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑6767, punktid 67 ja 68).

Esimese Astme Kohus: 16. detsember 2004, kohtuasi T‑11/02: Pappas vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑381 ja II‑1773, punkt 44).

2.      Halduskaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses ja järgneva hagi vastavuse reegel nõuab vastuvõetamatuse ähvardusel, et ühenduste kohtule esitatud väide peab olema esitatud juba kohtueelses menetluses, nii et ametisse nimetav asutus saaks tutvuda piisava põhjalikkusega asjaomase isiku etteheidetega vaidlustatud otsusele. Nimetatud reeglit õigustab kohtueelse menetluse eesmärk, milleks on võimaldada ametniku ja administratsiooni vahel tekkinud erimeelsuste lahendamist kohtuvälise kokkuleppega. Nimetatud asutust peab seega selgelt teavitama kaebaja esitatud etteheidetest, et esimesena nimetatu saaks teha ettepaneku kohtuväliseks kokkuleppeks.

(vt punkt 45)

Viited:

Euroopa Kohus: 1. juuli 1976, kohtuasi 58/75: Sergy vs. komisjon (EKL 1976, lk 1139, punkt 32); 14. märts 1989, kohtuasi 133/88: Del Amo Martinez vs. parlament (EKL 1989, lk 689, punkt 9).

Esimese Astme Kohus: 29. november 2006, kohtuasi T‑135/05: Campoli vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑297 ja II‑A‑2‑1527, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).