KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 16. juunil 2011(1)
Kohtuasi C‑139/10
Prism Investments BV
versus
Arilco Holland B.V. pankrotihaldur J. A. van der Meer
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad))
Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine – Keeldumise põhjused – Sisulised vastuväited kohtuotsuses nimetatud nõuete kohta
I. Sissejuhatus
1. See eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(2). Selle ese on küsimus, kas täidesaatva riigi kohtud tohivad täitmismääruse suhtes algatatud apellatsioonimenetluse raames kontrollida poole – kelle vastu täitmist taotletakse (edaspidi „võlgnik”) – vastuväidet, et ta on välisriigi kohtuotsuses tuvastatud nõude täitnud pärast otsuse langetamist.
II. Õiguslik raamistik
2. Määruse nr 44/2001 III peatükk käsitleb kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist.
3. Artikli 38 lõige 1 puudutab kohtuotsuste täitmist:
„1. Liikmesriigis tehtud ning selles riigis täitmisele pööratavat otsust täidetakse teises liikmesriigis, kui see on mõne huvitatud isiku taotlusel seal täidetavaks kuulutatud.”
4. Vastavalt artiklile 41 kuulutatakse kohtuotsus täitmisele pööratavaks kohe pärast artiklis 53 nimetatud vorminõuete täitmist ilma artiklite 34 ja 35 kohase kontrollimiseta. Poolel, kelle vastu täitmist taotletakse, ei ole menetluse selles staadiumis õigust teha taotluse kohta mingeid esildisi. Vastavalt artiklile 43 võib kumbki pool täitmismääruse taotluse kohta tehtud otsuse edasi kaevata.
5. Artikkel 45 puudutab apellatsioonkaebuse menetlemist ja sätestab järgmist:
„1. Kohus, kellele esitatakse artikli 43 või artikli 44 alusel apellatsioonkaebus, keeldub kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või tühistab selle ainult artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustel. Kohus teeb oma otsuse viivitamata.
2. Mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.”
6. Artikkel 34 sätestab:
„Otsust ei tunnustata:
1. kui tunnustamine oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse;
2. kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud otsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus;
3. kui see on vastuolus kohtuotsusega, mis on tehtud nendesamade asjaosaliste vahelise vaidluse puhul selles liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse;
4. kui see on vastuolus varem sama hagi põhjal samu asjaosalisi hõlmavas asjas teises liikmesriigis või kolmandas riigis tehtud otsusega, kui varasem kohtuotsus vastab taotluse saanud liikmesriigis tunnustamiseks vajalikele tingimustele.”
7. Artikkel 35 sätestab:
„1. Otsust ei tunnustata ka juhul, kui see on vastuolus II peatüki 3., 4. või 6. jao sätetega ning artiklis 72 sätestatud juhul.
2. Eelmises lõikes märgitud juhul pädevuse aluseid kontrollivale kohtule, kellelt taotletakse tunnustamist, on siduvad need asjaolud, mis on otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevuse aluseks.
3. Võttes arvesse lõiget 1, ei või otsuse teinud liikmesriigi kohtu pädevust kontrollida. Artikli 34 punktis 1 osutatud avaliku korraga seonduvat kontrolli kohtualluvuse puhul teha ei või.”
III. Asjaolud ja eelotsuse küsimus
8. Hof van Beroep te Brusseli 5. detsembri 2006. aasta otsusega mõisteti Prism Investments B.V‑lt (edaspidi „Prism”) välja 1 048 232,30 eurot Arilco Holland B.V. (edaspidi „Arilco”) kasuks.
9. Arilco suhtes algatati 2007. aasta augustis pankrotimenetlus ja J. A. van der Meer määrati pankrotihalduriks. Pankrotihaldur esitas 3. septembril 2007. aastal Rechtbank’s Hertogenboschile määruse nr 44/2001 artikli 38 alusel taotluse maksmise kohta tehtud otsuse osas täitmismääruse andmiseks, et seda Madalmaades täita. See taotlus rahuldati.
10. Prism esitas selle peale määruse nr 44/2001 artikli 43 alusel apellatsioonkaebuse ja taotles täitmismääruse tühistamist. Põhjenduseks väitis ta, et ta on kohtuotsusest, mille kohta anti täitmismäärus, tulenevad kohustused juba tasaarvestamise kaudu täitnud.
11. Rechtbank jättis oma 22. juuli 2008. aasta otsusega Prismi apellatsioonkaebuse rahuldamata. Seda põhjendati sellega, et vastavalt määruse artiklile 45 saab täitmismäärust tühistada ainult artiklites 34 ja 35 nimetatud põhjustel. Täitmise suhtes esitatud vastuväide ei ole seal loetletud põhjuste hulgas ja seda ei saa seetõttu täitmismääruse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemise käigus arvestada, vaid tegeliku täitmise hilisemas astmes.
12. Rechtbanki sellise otsuse peale esitas Prism kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud Hoge Raadile. Hoge Raad otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas kohus, kes peab otsustama apellatsioonkaebuse üle määruse nr 44/2001 artikli 43 või 44 alusel, võib nimetatud määruse artikli 45 alusel keelduda kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või tühistada selle muul põhjusel kui selle määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjusel, mis esitatakse täitmisele kuuluva otsuse täitmise vastu ja mis on tekkinud pärast asjakohase kohtuotsuse tegemist, nagu põhjus, et kohtuotsus on täidetud?”
13. Euroopa Kohtu menetluses esitasid kirjalikud märkused Arilco pankrotihaldur, Belgia Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Madalmaade Kuningriik, Rootsi Kuningriik, Tšehhi Vabariik, Ühendkuningriik ja Euroopa Komisjon. 10. veebruaril 2011. aastal toimunud kohtuistungil osalesid Madalmaade Kuningriik, Tšehhi Vabariik, Saksamaa Liitvabariik ja komisjon.
IV. Hinnang
14. Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kas võlgniku sisuliste vastuväidete arvestamine täidetavaks tunnistamise menetluses on vastuolus määruse nr 44/2001 artikliga 45. Mõiste „sisulised vastuväited” all peetakse silmas neid vastuväiteid, mis on tekkinud pärast täitmisele kuuluva otsuse tegemist ja millest tingitult otsuses tuvastatud nõuded hiljem ära langevad. Selleks võib näiteks olla vastuväide, et nõue on makstud või tasaarvestatud. Nii väidab põhikohtuasja kostja, et kohtuotsuses nimetatud rahasumma maksmise nõue on vahepeal tasaarvestamise tulemusena täidetud. Eelotsustaotluse esitanud kohus küsib nüüd, kas sellist täitmismääruse peale esitatud vastuväidet tasaarveldamise kohta on apellatsioonimenetluses lubatud arvesse võtta.
15. Enne kui pöördun määruse artikli 45 tõlgendamise juurde, tuleb esmalt käsitleda Ühendkuningriigi valitsuse väidet põhikohtuasjas tehtud otsuse täidetavuse kohta.
A. Otsuse täidetavus määruse nr 44/2001 artikli 38 tähenduses
16. Ühendkuningriik on seisukohal, et täitmisele kuuluvas kohtuotsuses tuvastatud nõuete täitmisega langeb täidetavus ära juba selles riigis, kus otsus on tehtud, ja seega on täitmismäärus ka sellega vastuolus.
17. Ühendkuningriigiga tuleb küll nõustuda selles, et otsuse täidetavus liikmesriigis, kus see on tehtud, on selle otsuse täitmise tingimuseks liikmesriigis, kus selle täitmist taotletakse.(3) See tuleneb ainuüksi määruse artiklist 38, mille kohaselt liikmesriigis tehtud „ning selles riigis täitmisele pööratavat otsust”(4) saab täita teises liikmesriigis. Samavõrd õige on, et otsuse täitmisel ei tohi anda sellele õigusjõudu, mida tal ei ole selles liikmesriigis, kus see tehti.(5)
18. Ainuüksi otsuses nimetatud nõuete täitmisega ei lange ära otsuse täidetavus, samuti ei anta otsusele selle täitmisega välisriigis õigusjõudu, mida tal otsuse teinud riigis ei olnud.
19. Mõistega „täidetav” on määruse artiklis 38 nimelt peetud silmas ainult välisriigis tehtud otsuste täidetavust vormilises tähenduses.(6) Kohtuotsust ei saa vormiliselt täita, kui otsuse vastu esitati või võidakse esitada apellatsioonkaebus ja otsus jäeti viivitamata täidetavaks tunnistamata.(7)
20. Seetõttu on Euroopa Kohus kohtuotsuses Apostolides otsustanud, et „täidetavuse” küsimuses on ebaolulised tegelikud täitmise võimalused otsuse teinud riigis. Selle kohaselt ei saa asjaolu, et hagejal võib olla raskusi vaidlusaluste kohtuotsuste täitmise taotlemisega Küprose põhja-alal, halvata nende otsuste täidetavust ning seetõttu ei takista see selle liikmesriigi kohtutel, kus taotlus esitati, nende otsuste täidetavaks tunnistamist.(8)
21. Sarnaselt peab määruse artikli 38 tähenduses olema täidetavuse seisukohalt ebaoluline see, kas nõude täitmine võib olla vastuväiteks kohtuotsuse tegelikule täitmisele liikmesriigis, kus kohtuotsus tehti. Otsuse täidetavus ei lange ära automaatselt, kui täidetakse kohtuotsuse aluseks olevad nõuded.
22. Erinevalt Ühendkuningriigi valitsuse väidetest on käesolevas asjas küllaltki vaieldav ka täitmine tasaarvestamise kaudu. Pankrotihalduri kirjast nähtub, et ta eitab kategooriliselt tasaarvestamist. Lisaks näib ka väidetava tasaarvestamise õiguslik hindamine äärmiselt keeruline. Tasaarvestamise mõju täitmisele tuleks seega ka riigis, kus kohtuotsus tehti, esmalt mingis vormis kohtulikult selgitada. Seega ei too tasaarvestamine isegi riigis, kus kohtuotsus tehti, kaasa täitmisele kuuluva kohtuotsuse õigusjõu automaatset lõppemist.
23. Otsuse vormiline täidetavus määruse artikli 38 tähenduses on seega, hoolimata võlgniku väidetud nõude täitmisest, endiselt jõus.(9) Ühendkuningriigi vastuväite taga on mure, et võlgnik võib olla sunnitud tasuma nõude eest veel teist korda. Seetõttu olgu juba eelnevalt selgitatud: kui nõude täitmise vastuväidet ei saa täidetavaks tunnistamise menetluses arvestada, ei tähenda see, et võlgnikku saaks kaitsmatult mitmekordselt nõude suhtes vastutama panna.
24. Käesoleval juhul ei ole nimelt tegemist küsimusega, kas nõude täitmisele saab vastuväitena üldse otsuse täitmisel tugineda, vaid üksnes küsimusega, kas seda tohib juba kasutada täidetavaks tunnistamise menetluses täidesaatva riigi apellatsioonikohtus.
B. Kontrolli ulatus apellatsioonimenetluses, määruse nr 44/2001 artikkel 45
25. Määruse nr 44/2001 artikkel 45 sätestab, et artiklite 43 ja 44 alusel esitatud apellatsioonkaebust menetlev kohus võib ainult artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustel keelduda kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või selle tühistada.
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei ole põhikohtuasjas määruse nr 44/2001 artiklite 34 või 35 kohaselt ükski põhjus asjakohane. Võlgnik on pigem esitanud ainult vastuväite, et täitmisele kuuluvas kohtuotsuses nimetatud nõue on tasaarvestamise kaudu kustunud.
27. Seetõttu tuleb selgitada, kas apellatsioonikohus tohib seda vastuväidet arvesse võtta.
1. Grammatiline tõlgendamine
28. Artikli 45 lõike 1 esimese lause sõnastus välistab sõnaselgelt muude kui määruse artiklites 34 ja 35 nimetatud takistavate põhjuste kontrollimise. Seal sätestatakse, et kohus „tohib” keelduda kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või tühistab selle „ainult” artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustel.(10) Nõude täitmist ei ole vastuväitena sätestatud.
29. Artikli 45 ammendavat olemust rõhutab põhjendus 18. Selle kohaselt võib võlgnik esitada apellatsioonkaebuse, kui ta leiab, et „on olemas mõni põhjus täitmata jätmiseks”.(11) Kuna määruses ei ole valitud sõnastust „põhjus täidetavaks kuulutamisest keeldumiseks”, on ilmselge, et lähtutakse sellest, et keeldumise põhjused on määruses ammendavalt sätestatud ja peab esinema just üks nimetatud põhjustest.
2. Varasem regulatsioon Brüsseli konventsioonis
30. Liikmesriigid, kes käesolevas kohtuasjas toetavad võimalust võtta arvesse nõude täitmise vastuväidet, viitavad Brüsseli konventsiooni (mis on määrusele eelnenud õigusakt) mõlemale selgitavale aruandele Neis aruannetes oli – kuigi ilma igasuguste põhjendusteta – ette nähtud, et Brüsseli konventsiooni artiklis 36 sätestatud kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise menetluse raames võib apellatsioonkaebuses sellele tugineda, et nõue on juba täidetud.(12)
31. Tuginemine õiguslikele seisukohtadele määrusele eelneva õigusakti kohta ei pruugi siiski kokkuvõttes olla veenev. Brüsseli konventsiooni selgitusi saab määruse nr 44/2001 tõlgendamisel arvestada üksnes selles osas, milles määruse sõnastus ja normatiivne sisu on vastavuses konventsiooniga.
32. Artikli 45 lõike 1 esimese lause puhul ei ole see nii. Brüsseli konventsioonis oli apellatsioonimenetlus täitmismääruse peale sätestatud artiklis 36. See ei sisaldanud ühtegi väljendit apellatsioonimenetluse kontrolli ulatuse kohta, mis oleks samaväärne määruse artiklis 45 kasutatud sõnaga „ainult”. Erinevalt määrusest toimus Brüsseli konventsiooni alusel juba esimeses etapis täitmismääruse andmisel täitmise tunnustamisest keeldumise põhjuste kohtulik kontroll. Ainult siin leidus praeguse artikliga 45 samaväärne kontrolli ulatuse piirang.(13) Apellatsioonimenetluse osas ei olnud Brüsseli konventsioonis kontrolli eseme ja ulatuse kohta midagi sätestatud.
33. Ka vastavate sätete sõnastust kõrvale jättes erineb määrus konventsioonist märgatavalt täitmise tunnustamise menetluse osas. Määrusega nr 44/2001 kehtestatud uute sätete keskseks eesmärgiks oli täidetavaks tunnistamise menetluse kiirendamine ja formaalsemaks muutmine.(14)
34. Nii täidetavaks tunnistamise menetlus kui ka tunnustamisest keeldumise põhjused töötati olulisel määral ümber.(15) Otsustav muudatus seisneb selles, et täidetavaks tunnistamise esimeses astmes ei viida kohtus enam läbi keeldumise põhjuste kontrolli. Keeldumise põhjuste kontroll võib määruse alusel toimuda alles apellatsioonimenetluse raames. Nende muudatustega täpsustas ja kiirendas määrus seega oluliselt täidetavaks tunnistamise menetlust.
35. Märkimisväärne on ka see, et kahest selgitavast aruandest ühe autor nõustub oma määrusele nr 44/2001 antud kommentaaris erinevalt Brüsseli konventsiooni kohta antud seisukohast arvamusega, et menetluses määruse artikli 43 jj alusel ei ole sisulised vastuväited lubatavad, kuna võlgniku õiguskaitse vajadusi saab ka tegeliku täitemenetluse raames arvesse võtta.(16)
36. Juba äsja kirjeldatud konventsiooni ja määruse vahelistest erinevustest tulenevalt ei saa käesolevas kohtuasjas teha järeldusi ka Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas Coursier(17), millele on eelkõige viidanud Ühendkuningriigi valitsus.
37. Selle kohtuasja ese oli pankrotimenetluses tehtud kohtuotsuse arvessevõtmine nõude tasumise kohta tehtud kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisel teises liikmesriigis. Täpsemalt oli tegemist ühe Prantsusmaal nõude tasumise kohta tehtud kohtuotsuse täitmisega Luksemburgis. Pärast Prantsusmaal kohtuotsuse tegemist tehti Prantsusmaal kohtuotsus, millega algatati võlgniku suhtes pankrotimenetlus piisavate varade puudumise tõttu. Selle tulemusena ei saanud Prantsusmaa õiguse kohaselt nõude tasumise kohta tehtud kohtuotsust enam täita.
38. Seega tekkis küsimus, kas asjaolu, et Prantsusmaal pankrotimenetluses tehtud kohtuotsusest tulenevalt ei saanud kohtuotsust enam Prantsusmaal täita, tuli arvesse võtta Luksemburgis kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise menetluse raames. Euroopa Kohus tuvastas siin, et tegemist oli välisriigi pankrotimenetluses, seega valdkonnas, mis on sõnaselgelt Brüsseli konventsiooni kohaldumisalast välistatud, tehtud kohtuotsuse mõjude arvestamisega. Seetõttu on täidesaatva riigi kohtute asi määratleda Brüsseli konventsiooni artikli 36 alusel apellatsioonikaebust menetledes, millised on kohtuotsuse õigusmõjud täidesaatvas riigis, pidades silmas nii siseriiklikku õigust kui ka rahvusvahelist eraõigust.(18)
39. Selle arvamuse pimesi ülekandmine käesolevale juhtumile on välistatud. Euroopa Kohus küll mainis kohtuotsuse Coursier sissejuhatavates märkustes ka kohustuse täitmist seoses välisriigi kohtuotsuse täitmise võimatusega.(19) Konkreetsel juhul oli tegemist aga, nagu juba mainitud ning nagu Rootsi valitsus õigustatult rõhutab, pankrotiõiguse erilise valdkonnaga. Seetõttu ei saa lähtuda sellest, et Euroopa Kohtul oli muu hulgas kohustuse täitmist mainides soov otsustada lõplikult täitmise kui vastuväite asjaolude üle. Ainuüksi Brüsseli konventsiooni ja määruse nr 44/2001 kirjeldatud erinevuste tõttu ei saa seda Euroopa Kohtu praktikat käesolevale juhtumile üle kanda.
3. Teleoloogiline tõlgendamine
40. Sõnastuse kõrval võivad seetõttu artikli 45 tõlgendamisel olla otsustavad ainult määruses nr 44/2001 sätestatud täidetavaks tunnistamise menetluse enda mõte ja eesmärk.
41. Määrus tagab liikmesriikide tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste vaba liikumise sellega, et kohtuotsuste kiire ja raskusteta tunnustamise ja täitmise huvides lihtsustatakse formaalsusi.(20) See ilmneb eelkõige määruse põhjendustest 2, 6, 16 ja 17. Tulenevalt vastastikusest usaldusest õigusemõistmisse liidus tunnustatakse liikmesriikide kohtuotsuseid põhimõtteliselt ilma täiendavate menetlusteta.(21)
42. Selle vastastikuse usalduse alusel on – nagu määruse põhjenduses 17 on kirjeldatud – ka põhjendatud menetluse (millega kohtuotsus tunnistatakse täidetavaks) kiireks ja efektiivseks muutmine: selleks tuleb täitmismäärus tegelikult välja anda peaaegu automaatselt pärast esitatud dokumentide formaalset kontrollimist, ilma et kohus saaks omal algatusel kontrollida käesoleva määruse kohaseid jõustamata jätmise põhjusi. Keeldumise põhjuste kontrollimine võib toimuda ainult apellatsioonimenetluses.
43. Kiiruse nõue on väljendatud ka artikli 45 lõike 1 teises lauses. Selle kohaselt teeb apellatsioonkaebust menetlev kohus oma otsuse viivitamata.
44. Neid kaalutlusi arvestades kujutab täitmismääruse andmisest keeldumine või selle tühistamine vastavalt artiklile 45 endast erandit, mida tuleb Euroopa Kohtu praktika kohaselt kitsalt tõlgendada.(22)
45. Teiseks nõuab „kohtuotsuste kiire ja raskusteta tunnustamise ja täitmise”(23) eesmärk arvestamist kahe põhimõttega: esmalt kiiret ja lihtsat täitmismääruse andmist ja teisalt täidetavaks tunnistamise menetluse ühtsust kogu liidus.
46. Nende põhimõtetega ei ole kooskõlas täitmise kui vastuväite arvessevõtmine täidetavaks tunnistamise menetluses.
47. Sisuliste vastuväidete arvessevõtmisega muutuks täidetavaks tunnistamise menetlus mahukamaks, keerukamaks ja ajaliselt pikemaks. Piltliku näite selle kohta annab käesolev juhtum. Vastuväide, mille võlgnik täitmismääruse peale esitas, puudutab nimetatud nõude väidetavat täitmist tasaarvestamise kaudu. Nagu pankrotihalduri kirjast nähtub, eitatakse tasaarvestamist täielikult. Tasaarvestamise tingimuste esinemist ei ole järelikult võimalik selgitada ei lihtsalt ega ka kiiresti. Nõude osas, millega tasaarvestatakse, võib olla vaja läbi viia mahukas asjaolude selgitamine. Lisaks sellele võib Madalmaade kohtuniku jaoks olla vajalik saada isegi ekspertiis tasaarvestamise tingimuste ja tagajärgede kohta Belgia õiguses.
48. Lisaks ei sobi nõude täitmise kui vastuväite kontrollimiseks tihti vajalik asjaolude selgitamine määruse artiklis 45 sätestatud apellatsioonimenetluse konteksti. Seda on esmajoones näha sellest, et määruse kohaselt on reeglina pädevateks kohtuteks kõrgemad kohtud,(24) Saksamaal näiteks Oberlandesgerichtid. Kui sisulised vastuväited oleks täidetavaks tunnistamise menetluses lubatud, siis oleks kõrgemad kohtud antud juhul esimeseks kohtuastmeks. See ei näi mitte vaid süsteemiga vastuolus olevat, vaid poolte jaoks oleks üks asja sisuliselt lahendav kohtuaste vähem.
49. Neid täidetavaks tunnistamise menetluse efektiivsusel põhinevaid väiteid ei saa kõigutada ka viide menetlusökonoomiale, mida on eelkõige rõhutanud Saksamaa valitsus.
50. See vastuväide puudutab seda, et pooltel ei ole tarvis läbi viia kaht menetlust, kui neil on võimalik esitada oma sisulised vastuväited täidetavaks tunnistamisel ja mitte alles lõppastmes tegeliku täitemenetluse käigus.
51. Esmapilgul näib see väide mõistlik. Lähemal vaatlusel aga selgub, et see puudutab igal juhul ainult olukorda, kui võlgnik esitab apellatsioonimenetluses nii määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud tunnustamise põhjused kui ka materiaalõigusliku vastuväite. Ainult siis saavutatakse sisuliste vastuväidete arvestamise võimaluse eitamisega täidetavaks tunnistamise menetluses see, et esmalt tuleb täitmismääruse peale esitada apellatsioonkaebus ja seejärel algatada veel ka täitemenetlus. Seda, et võlgnik esitaks üheaegselt vastuväitena määruse artiklites 34 ja 35 ette nähtud keeldumise aluse ja lisaks ka nõude täitmise kui vastuväite, esineb erakordselt harva.
52. Kui võlgnik esitab ainult nõude täitmise vastuväite – nagu käesoleval juhul, kus võlgnik ei tuginenud lisaks määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustele – ja seda ei lubata täidetavaks tunnistamise menetluses, siis on kokkuvõttes tegemist vaid ühe kohtumenetlusega. Kui selle vastuväite arvestamine ei ole täidetavaks tunnistamise menetluses tagatud, siis ei pea võlgnik esitama mitte apellatsioonkaebust, vaid üksnes esitama oma vastuväited täitemenetluses. Seega ei ole tegemist kahe menetluse läbiviimisega.
53. Kui jääda sõnastusest tulenevate keeldumise põhjuste ammendava olemuse juurde, siis tagatakse lisaks kogu liidus menetluse ühtne ülesehitus. Sellega ei saaks kaasneda see, et ühes liikmesriigis arvestatakse sisulisi vastuväiteid ja teises mitte. Selline kõrvalekaldumine oleks vastuolus täidetavaks tunnistamise menetluse ühtsusega kogu liidus. Menetluse selline ühtsus on aga välisriigi kohtuotsuste täitmise lihtsuse ja ootuspärasuse tähtis aspekt.
54. Nagu komisjon on veenvalt kirjeldanud, on määruse eesmärk asetada täidetavaks tunnistamise menetluse lihtsustamise ja täpsustamisega välisriigi kohtuotsused võimalikult kiiresti samaväärsesse olukorda siseriiklike kohtuotsustega.(25) Kiire ja vormiliselt ühtse täitmismääruse andmisega peab siseriiklikke ja välisriigi kohtuotsuseid kohtlema võrdselt. Ka Belgia valitsus on õigesti rõhutanud, et määruse raames tuleb välisriigi kohtuotsuseid siseriiklike otsustega võimalikult suurel määral ühetaoliselt kohelda. Sellega ei tohi seega kaasneda nende ebavõrdset kohtlemist võrreldes puhtalt siseriiklike asjaoludega. Ka puhtalt siseriiklike asjaolude puhul on aga võlgnikule tagatud nõude täitmise kui vastuväite esitamine üksnes tegelikus täitemenetluses.
55. Sellega seoses tuleb mainida ka Saksamaa valitsuse vastust ühele küsimusele kohtuistungil. Saksa õiguse kohaselt ei ole kohtuotsus automaatselt täidetav, vaid vajab täitmiseks eelnevalt niinimetatud klausli lisamist, millega täidetavus kindlaks tehakse. Kui näha selles klauslis analoogiat täitmismäärusega kohtuotsuste piiriülese täitmise puhul, siis kerkib küsimus, kas neid mõlemaid asjaolude kogumeid koheldakse võrdselt. Saksamaa valitsus tunnistas, et Saksa õiguses võib tekkida siseriiklike ja piiriüleste asjaolude ebavõrdne kohtlemine. Klausli lisamise menetluses Saksamaal ei ole nimelt võimalik nõude täitmist kui vastuväidet arvesse võtta, vaid selle saab esitada alles tegeliku sundtäitmise raames. Välisriigi kohtuotsuste täitmisel aga lubab Saksa õigus võtta arvesse nõude täitmist kui vastuväidet täidetavaks tunnistamise menetluses.
56. Menetlusökonoomia väide ei saa – nagu eelnevalt juba kirjeldatud – õigustada sellist ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu nõuab ka võrdse kohtlemise põhimõte seda, et täidetavaks tunnistamise raames võetaks arvesse eranditult määruses sõnaselgelt nimetatud keeldumise alused ja teised vastuväited – nagu see on ka siseriiklike kohtuotsuste täitmisel – tuleb esitada tegeliku sundtäitmise käigus.
4. Erijuhtum, kus võlgnik esitab vastuväiteid, mille osas pooled ei vaidle –Pädevad kohtud sisuliste vastuväidete esitamisel
57. Käesolevas põhikohtuasjas on vaieldav kohtuotsuses nimetatud nõude täitmine poolte vahel tasaarvestamise kaudu. Paljugi räägib selle kasuks, et juhtumitel, kus pooled nõude täitmise üle ei vaidle või kus nõude täitmine on õiguspäraselt kindlaks tehtud, tuleb kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise menetluses põhimõtteliselt eitatava arvessevõetavuse osas teha erand, kuna täidetus kui vastuväide, mille üle pooled ei vaidle, ei põhjusta menetluse venimist.(26) Kuna see küsimus ei ole aga käesoleva menetluse ese, siis ei tule seda lõplikult lahendada.
58. Samuti ei ole käesoleva menetluse ese küsimus, millises liikmesriigis peab kostja esitama nõude täitmise vastuväite. Tegemist oli vaid küsimusega, kas seda tohib esitada kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise menetluses. Kõik käesolevas menetluses osalevad pooled on automaatselt lähtunud sellest, et kui nõude täitmise vastuväidet ei saa esitada täidetavaks tunnistamise menetluses, tuleb see esitada tegeliku täitemenetluse raames täidesaatvas riigis. Õiguskirjanduses on aga ka seisukohti, mis kaalutlevad, kas selle puhul on pädevad vaid otsuse teinud riigi kohtud.(27) Vastus sellele küsimusele võib tuleneda määruse nr 44/2001 artikli 22 punktist 5, mis sätestab täidesaatva riigi ainupädevuse „kohtuotsuste täitmisega seotud menetluste” puhul.
59. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole aga selle kohta küsimust esitanud ja see küsimus ei ole seega menetluse ese, siis ei saa seda probleemi käesoleva kohtuasja raames lõplikult lahendada. Kui Euroopa Kohus peaks siiski soovima seda küsimust lahendada, tuleb minu arvates algatada uuesti suuline menetlus, et anda menetlusosalistele võimalus arvamust avaldada.
60. Kokkuvõttes jääb veel üle korrata, et selliste sisuliste vastuväidete – mis on tekkinud pärast täitmisele kuuluva kohtuotsuse tegemist ja mis puudutavad kohtuotsuses nimetatud nõuet – arvessevõtmise tagajärjel apellatsioonimenetluses määruse nr 44/2001 artikli 43 jj kohaselt hakkaks menetlus venima ja muutuks mahukamaks, mis ei ole kooskõlas määruses sätestatud kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetluse kontseptsiooniga. Seega on selliste sisuliste vastuväidete arvestamine vastuolus määruse nr 44/2001 artikli 45 lõike 1 esimese lausega.
V. Ettepanek
61. Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimusele järgmiselt:
See, kui kohus, kes peab otsustama apellatsioonkaebuse üle nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 43 või 44 alusel, kontrollib poolte vahel vaieldavat võlgniku vastuväidet, et ta on pärast kohtuotsuse tegemist täitmisele kuuluvas otsuses nimetatud nõude täitnud, on vastuolus määruse artikliga 45.