Zoï Apostolopoulou ja Anastasia Apostolopoulou-Chrysanthaki 21. veebruaril 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 21. detsembri 2021. aasta otsuse peale kohtuasjas T-721/18 ja T-81/19: Apostolopoulou ja Apostolopoulou-Chrysanthaki versus komisjon
(kohtuasi C-124/22 P)
Kohtumenetluse keel: kreeka
Pooled
Apellandid: Zoï Apostolopoulou ja Anastasia Apostolopoulou-Chrysanthaki (esindaja: dikigoros Dionysios Gkouskos)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:
tühistada Üldkohtu 21. detsembri 2021. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-721/18 ja T-81/191 ;
rahuldada täielikult hagid liidetud kohtuasjades T-721/18 ja T-81/19;
mõista vastaspoolelt välja hagejate kohtukulud esimeses kohtuastmes ja apellatsiooniastmes.
Väited ja peamised argumendid
Apellandid põhjendavad oma apellatsioonkaebust viie väitega.
1. Esimene väide: vastuolulised ja ekslikud põhjendused seoses hea halduse põhimõtte rikkumisega komisjoni poolt
Apellandid vaidlustavad kohtuotsuse selles osas, milles apellantide argument, mille kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet, on tagasi lükatud, leides, et kummastki liidetud kohtuasjades esitatud hagist ei nähtu faktilised ja õiguslikud asjaolud, millel see väide põhineb, apellantide sõnul on vastavad põhjendused on vastuolulised ja ekslikud: 1) kuna Üldkohus ise leidis, et esitatud hagid on oma sisult täpsed, selged ja üksikasjalikud, ning lükkas tagasi komisjoni väite, mille kohaselt hagid on ebatäpsuse tõttu vastuvõetamatud (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 73); 2) kuna Üldkohus ise leidis (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 124), et komisjon on hagejaid puudutavates menetlusdokumentides tõesti esitanud ebaõigeid kinnitusi, mis apellantide hinnangul tähendab hea halduse põhimõttega vastuolus olevat käitumist. Seega ei ole vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud mitte ainult ära näidatud (nagu nähtub ka lihtsalt hagidokumentide lugemisest), vaid Üldkohus on nende kohta teinud ka otsuse; 3) kuna Üldkohtu järeldus, et komisjon on kohtumenetluses esitanud hagejate kohta ebaõigeid kinnitusi, püüdes tagasi saada summasid, mida EI ole võimalik hagejatelt nõuda, näitab juba ise, et komisjon on hea halduse põhimõtet ilmselgelt rikkunud. Vastasel korral tuleks möönda, et kui liidu institutsioon esitab liikmesriigi kohtus liidu kodanikke kahjustavaid valeväiteid, on see hea halduse nõuetega kooskõlas.
2. Teine väide: õigusvastased põhjendused, mis on rajatud argumentidele, mida ei ole esitatud, ja hagiavalduses esitatud nõuete läbi vaatamata jätmine komisjoni teatavate ebaõigete ja laimavate väidetega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise osas
Üldkohus ei analüüsinud ebaõigeid ja laimavaid väiteid ega üksikuid lauseid, mille komisjon oma kirjalikes menetlusdokumentides oli hagejate kohta esitanud ning mis kirjeldavad faktilisi asjaolusid ja mõlema hagi eset, et teha kindlaks, kas nendega on kahjustatud hagejate isikuõigusi ja kas nende alusel saab nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, nagu mõlemad hagejad oma hagiavalduses nõudsid, ning tuvastas selle asemel hoopis, et komisjon ei ole süüdistanud hagejaid pettuses, ja jättis sellele hinnangule tuginedes hüvitisnõuded rahuldamata. Kohtu selline järeldus ei ole aga seotud hagi esemega, kuna oma hagiavaldustes ei nõudnud hagejad kahju hüvitamist põhjendusel, et komisjon süüdistas neid pettuses. Selle hinnanguga tegi Üldkohus otsuse väite kohta, mida hagejad ei ole esitanud, mistõttu see põhjendus ei ole õiguspärane. Seega jättis Üldkohus esiteks haginõuete kohta otsuse tegemata ja teiseks jättis oma otsuses õiguspärased põhjendused esitamata.
3. Kolmas väide: hagejate argumentide moonutamine ja vastukäivad hinnangud menetlusõiguste heauskse kasutamise põhimõtte ja õiguse õiglasele kohtumenetlusele rikkumise küsimustes
Risti vastukäivalt kinnitas Üldkohus küll õigesti, et hagejad väidavad, et komisjonile kohtuasjas T-81/19 ette heidetud käitumine on vastuolus nii poolte ausus- ja lojaalsuskohustusega, mis on liikmesriikide seaduste ühine üldprintsiip, kui ka õiglase õigusemõistmise üldpõhimõttega (õigus õiglasele kohtumenetlusele), kuid seejärel asus seisukohale, et hagejad ei ole liidu õigusnormide rikkumisele osutanud. See nähtub aga lihtsalt juba nende hagiavalduste lugemisest. Nii toimides on Üldkohus jätnud kohtuasjas T-81/19 hagiavalduse nõuete selle osa kohta otsuse tegemata ning on esitanud vastuolulised ja ebaseaduslikud põhjendused.
4. Neljas väide: hagi eseme moonutamine ning ELTL artiklite 299, 268 ja 340 väär tõlgendamine ja kohaldamine
Üldkohus tuvastas ekslikult: 1) et vaidluse esemeks on komisjoni esindajate tegevus (seadusjärgsed esindajad), samas kui vaidluse pool on komisjon ise, kes vastutab kahju hüvitamise eest tulenevalt oma lepinguvälisest vastutusest; 2) et komisjoni aususkohustuse rikkumine ja hagejate õiguse õiglasele kohtumenetlusele rikkumine kuuluvad täitemeetmete õiguspärasuse kontrolli valdkonda, mis on liikmesriigi kohtute pädevuses, samas kui hagiavaldustes sisalduvad väited, mis käsitlevad komisjoni toime pandud rikkumisi, puudutavad liidu kodanike põhiõiguste rikkumist liidu institutsiooni poolt, mille alusel tekib õigus saada hüvitist tulenevalt lepinguvälisest vastutusest, mis ELTL artiklite 268 ja 340 alusel on Üldkohtu ainupädevuses; 3) et hagejad osutavad riigisiseste menetlusnormide rikkumisele, samas kui hagejad osutasid liikmesriikide seaduste ühiste üldprintsiipide, liidu õiguse üldpõhimõtete ja isikute liidu õiguskorras kaitstud põhiõiguste rikkumisele, nagu nähtub lihtsalt juba hagiavalduste lugemisest ja nagu Üldkohus on oma otsuses ka ise möönnud.
5. Viies väide: ELTL artiklite 299, 317 ja 325 väär tõlgendamine ja kohaldamine
Üldkohus nõustus küll täielikult väitega, et komisjon esitas hagejate kohta „VALEväiteid“, kuid laiendas täiesti meelevaldselt komisjoni õigust nõuda meetmega võimaldatud sundtäitmist, jättes paradoksaalselt ja õigusteoorias ennekuulmatul moel tähelepanuta asjaolu, et komisjon ei saa seda oma väidetavat võõrandamatut õigust kasutada valetades ja rikkudes hagejate üksikisiku põhiõigusi, mis kujutavad endast demokraatlikku alammäära liidu institutsioonide mis tahes õigusvastase tegevuse vastu.
____________
1 ECLI:EU:T:2021:933.