ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
28. juuni 2023(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Vastulausemenetlus – Euroopa Liidu ruumilise kaubamärgi taotlus – Pudelis oleva rohulible kuju – Varasemad riigisisesed kaubamärgid – Suhteline keeldumispõhjus – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 8 lõige 3 (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõige 3) – Mõisted „agent“ või „esindaja“ – Otsese lepingulise kokkuleppe nõue
Kohtuasjas T‑145/22,
CEDC International sp. z o.o., asukoht Oborniki Wielkopolskie (Poola), esindaja: advokaat M. Fijałkowski,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: D. Stoyanova-Valchanova ja V. Ruzek,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus
Underberg AG, asukoht Dietlikon (Šveits), esindajad: advokaadid A. Renck ja C. Stöber,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president M. J. Costeira, kohtunikud M. Kancheva (ettekandja) ja U. Öberg,
kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 19. jaanuari 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja CEDC International sp. z o.o. palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada osaliselt Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) viienda apellatsioonikoja 22. detsembri 2021. aasta otsus (asi R 1954/2020-5) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Vaidluse taust
2 Menetlusse astuja Underberg AG esitas 1. aprillil 1996 EUIPO-le vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) muudetud redaktsioonis (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) samuti muudetud redaktsioonis, mis on omakorda asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)) ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.
3 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on alljärgnev ruumiline tähis:
4 Taotletud kaubamärgi kujutisele oli lisatud järgmine kirjeldus: „Kaubamärgi ese on rohekaspruun rohulible pudelis; rohulible pikkus on umbes kolmveerand pudeli kõrgust.“
5 Taotletud kaubamärk tähistab kaupu, mis kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 33 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „piiritusjoogid ja liköörid“.
6 Hageja, kes asendab pärast 27. juulil 2011 toimunud äriühingute ühinemist varasemat hagejat Przedsiębiorstwo Polmos Białystokki (Spółka Akcyjna) (edaspidi „Polmos“), esitas 15. septembril 2003 määruse nr 40/94 artikli 42 (hiljem määruse nr 207/2009 artikkel 41 ja nüüd määruse 2017/1001 artikkel 46) alusel vastulause taotletud kaubamärgi registreerimisele eespool punktis 5 nimetatud kaupade osas.
7 Vastulause tugines muu hulgas järgmistele varasematele kaubamärkidele:
– Prantsuse ruumiline kaubamärk, mis on registreeritud numbriga 95588457, mille taotlus esitati 18. septembril 1995 ja mis registreeriti 18. aprillil 1997 Przedsiębiorstwo Przemyslu Spirytusowego Polmose (edaspidi „PPS Polmos“) nimele, mis loovutati Polmosele 28. augustil 2001 ja mis anti üle hagejale 28. oktoobril 2011 ning mille registreeringut pikendati 20. novembrini 2025 klassi 33 kuuluvatele kaupadele „alkoholjoogid“, mis on kujutatud järgmiselt:
– Saksa ruumiline kaubamärk, mis on registreeritud numbriga 39848553, mille taotlus esitati 25. augustil 1998 ja mis registreeriti 28. aprillil 1999 klassi 33 kuuluvatele kaupadele „alkoholjoogid, eelkõige vodka, viin“, mis on kujutatud järgmiselt:
– Poola kaubamärk, mis on registreeritud numbriga 62018, mida tõendavad mitu Urząd Patentowy Rzeczypospolitej Polskiej’ (Poola Vabariigi patendiamet) väljastatud dokumenti, mis ei sisalda kujutist;
– Poola ruumiline kaubamärk, mis on registreeritud numbriga 62081, mille taotlus esitati 30. augustil 1985, mis registreeriti 20. novembril 1987 ja mille registreeringut pikendati kuni 30. augustini 2025 klassi 33 kuuluva kauba „vodka, viin (alkoholitooted)“ jaoks – see kaubamärk loovutati 1987. aastal PPS Polmosele, kes andis selle 1999. aastal üle hageja õiguseellasele Polmosele – ning mis on kujutatud järgmiselt:
– Poola ruumiline kaubamärk, mis on registreeritud numbriga 85811, mille taotlus esitati 2. augustil 1993, mis registreeriti 3. juulil 1995 Polmose nimele ja mille registreeringut pikendati kuni 2. augustini 2023 klassi 33 kuuluvate „alkoholitoodete“ jaoks ning mis on kujutatud järgmiselt:
– Jaapani ruumiline kaubamärk, mis on registreeritud numbriga 2092826, mille taotlus esitati 17. detsembril 1985, mis registreeriti 30. novembril 1988 Przedsiębiorstwo Handlu Zagranicznego Agrose (edaspidi „PHZ Agros“) nimele klassi 33 kuuluva kauba „vodka, viin“ jaoks:
– Prantsuse ruumiline kaubamärk, mis on registreeritud numbriga 98746752, mille taotlus esitati 19. augustil 1998 Agros Holding S.A. (edaspidi „Agros“) nimel klassi 33 kuuluva kauba „vodka, viin“ jaoks ja mis on kujutatud järgmiselt:
– Saksa registreerimata ruumiline kaubamärk, mida väidetavalt kasutatakse Saksamaal kaubandustegevuses klassi 33 kuuluvate kaupade „alkoholjoogid, eelkõige vodka, viin“ jaoks, järgmisel kujul:
8 Vastulause põhines ka muudel erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides taotletud, veel registreerimata tähistel.
9 Vastulause toetuseks toodi esiteks eespool punktis 7 esitatud varasema ruumilise Prantsuse kaubamärgi nr 95588457 kohta põhjused, mis on nimetatud määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktides a ja b (hiljem määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktid a ja b ning nüüd määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punktid a ja b); teiseks eespool punktis 7 nimetatud kaubamärkide kohta põhjused, mis on nimetatud määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 3 (hiljem määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 3 ja nüüd määruse 2017/1001 artikli 8 lõige 3), ning kolmandaks eespool punkti 7 lõpus ja punktis 8 nimetatud registreerimata tähiste kohta põhjused, mis on nimetatud määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 (hiljem määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 4 ja nüüd määruse 2017/1001 artikli 8 lõige 4).
10 Vastulausete osakond lükkas 18. oktoobril 2010 vastulause tervikuna tagasi.
11 Hageja esitas 17. detsembril 2010 EUIPO‑le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 66–71) alusel kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale.
12 EUIPO neljas apellatsioonikoda jättis 26. märtsi 2012. aasta otsusega (asi R 2506/2010-4) (edaspidi „esimene otsus“) kaebuse rahuldamata.
13 Üldkohtu kantseleisse 29. mail 2012 saabunud hagiavalduses, mis registreeriti numbriga T‑235/12, palus hageja tühistada esimese otsuse.
14 Üldkohus tühistas esimese otsuse 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsusega CEDC International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Underberg (Pudelis oleva rohulible kuju) (T‑235/12, edaspidi „esimene tühistav kohtuotsus“, EU:T:2014:1058). Kõigepealt märkis Üldkohus, et hageja on vaidlustanud EUIPO järeldused ja hinnangud kõigi vastulause põhjuste kohta, see tähendab nende kohta, mis tuginevad määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktile a ning lõigetele 3 ja 4, tuues samas esile, et hageja on öelnud, et tema väited puudutavad üksnes apellatsioonikoja järeldusi kaubamärgi kasutamise kohta esitatud tõendite küsimuses, kuna need järeldused puudutavad samamoodi kõiki vastulause põhjusi. Ta tõdes sama määruse artikli 8 lõike 1 punktis b sätestatud vastulause põhjuse kohta, et kuna apellatsioonikoda ei teostanud objektiivselt ja põhjendatult oma kaalutlusõigust esimest korda tema menetluses varasema Prantsuse ruumilise kaubamärgi nr 95588457 kasutamise kohta esitatud tõendite arvessevõtmiseks, siis rikkus apellatsioonikoda määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 95 lõige 2) ja arvestades selle asjaolu põhjendamata jätmist, mis on samuti tuvastatud, määruse nr 207/2009 artiklit 75 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 94). Seetõttu rahuldas Üldkohus hagi (esimese tühistava kohtuotsuse punktid 29, 69 ja 103).
15 EUIPO neljanda apellatsioonikoja 29. augusti 2016. aasta otsusega (asi R 1248/2015-4) (edaspidi „teine otsus“) jäeti kaebus rahuldamata. Apellatsioonikoda leidis, et isegi kui oleks võetud arvesse esimest korda tema menetluses esitatud tõendeid, ei ole hageja suutnud tõendada varasema ruumilise Prantsuse kaubamärgi nr 95588457 kasutamisviisi, ning järeldas sellest, et vastulause, mis põhineb sellel kaubamärgil ja määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktides a ja b nimetatud põhjustel, tuleb tagasi lükata. Vastulause muude põhjuste ja muude viidatud varasemate õiguste osas „viitas [apellatsioonikoda] sõnaselgelt põhjendustele, mis sisalduvad tema 26. märtsi 2012. aasta otsuses (asi R 2506/2010-4)“. Apellatsioonikoda asus seisukohale, et vastulause tuleb tagasi lükata kõigi vastulause aluseks toodud põhjuste ja kõigi varasemate õiguste osas (teise otsuse punktid 46–49).
16 Üldkohtu kantseleisse 11. novembril 2016 saabunud hagiavalduses, mis registreeriti numbriga T‑796/16, palus hageja tühistada teise otsuse. See menetlus oli EUIPO taotlusel peatatud 29. maist 2017 kuni 12. augustini 2019.
17 Üldkohus tühistas osaliselt teise otsuse 23. septembri 2020. aasta kohtuotsusega CEDC International vs. EUIPO – Underberg (Pudelis oleva rohulible kuju) (T‑796/16, edaspidi „teine tühistav kohtuotsus“, EU:T:2020:439). Esiteks kinnitas ta apellatsioonikoja hinnangu, mille kohaselt ei ole tõendatud varasema Prantsuse ruumilise kaubamärgi nr 95588457 kasutamine sellisena, nagu seda kujutatakse ja nagu see on registreeritud, mistõttu tuleb määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktidel a ja b tuginev vastulause põhjus tagasi lükata. Teiseks tõdes Üldkohus, et kuna apellatsioonikoda piirdus selle määruse artikli 8 lõigetest 3 ja 4 tulenevate vastulause põhjuste puhul „sõnaselge viitega“ arutluskäigule, mis oli esitatud esimeses otsuses, mille Üldkohus tervikuna tühistas, ning seejärel põhistas talle esitatud kaebust rahuldamata jätvat resolutsiooni osaliselt sellise viitega, siis ei ole apellatsioonikoda põhjendanud vaidlustatud otsust õiguslikult piisavalt rikkudes määruse nr 207/2009 artiklit 75. Sellest tulenevalt tühistas ta teise otsuse üksnes osas, mis puudutas määruse nr 40/94 artikli 8 lõigetes 3 ja 4 nimetatud vastulause põhjusi, ning jättis kaebuse rahuldamata ülejäänud osas, see tähendab sama määruse artikli 8 lõike 1 punktides a ja b nimetatud vastulause põhjusi puudutavas osas (teise tühistava kohtuotsuse punktid 179, 204 ja 209).
18 Euroopa Kohtu kantseleisse 26. novembril 2020 saabunud apellatsioonkaebuses, mis registreeriti numbriga C‑639/20 P, esitas hageja apellatsioonkaebuse, nõudes teise tühistava kohtuotsuse osalist tühistamist.
19 Euroopa Kohus jättis 23. märtsi 2021. aasta kohtumäärusega CEDC International vs. EUIPO (C‑639/20 P, ei avaldata, EU:C:2021:227) apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
20 Apellatsioonikodade juhtorgani otsusega, mis tehti pooltele teatavaks 8. oktoobril 2020, määrati asi numbriga R 1954/2020-5 uuesti läbivaatamiseks viiendale apellatsioonikojale.
21 Vaidlustatud otsusega jättis apellatsioonikoda kaebuse rahuldamata. Esiteks märkis apellatsioonikoda määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 3 nimetatud vastulause põhjuse osas kõigepealt, et teatud viidatud varasemaid õigusi ei saa vastulause põhjusena arvesse võtta. Seejärel leidis apellatsioonikoda, et tõenäoliselt tolleaegse Poola Vabariigi kommunistliku režiimi tõttu ei ole hageja suutnud tõendada, et tema ja menetlusse astuja vahel või tema ja PHZ Agrose või Agros Trading Co. Ltd vahel oli taotletud kaubamärgi taotluse esitamise ajal või enne seda lepinguline suhe. Ta järeldas sellest, et varasema ruumilise Prantsuse kaubamärgi nr 95588457 ning varasemate Poola kaubamärkide nr 62081 ja nr 85811 puhul ei saa menetlusse astujat pidada hageja agendiks või esindajaks, mistõttu ei saa vastulauset rahuldada nimetatud artiklis sätestatud teist tingimust silmas pidades. Lõpuks tõdes apellatsioonikoda „terviklikkuse huvides“, et üheski esitatud lepingulises kokkuleppes ei ole sõnaselgelt viidatud eespool nimetatud varasematele kaubamärkidele. Teiseks leidis apellatsioonikoda sama määruse artikli 8 lõikes 4 sätestatud vastulause põhjuse kohta, et hageja ei ole tõendanud, et taotletud, veel registreerimata Saksa kaubamärki on enne kõnealuse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamist Saksamaal tegelikult kasutatud, rääkimata selle kaubandustegevuses kasutamisest ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubandustegevuses, ning et sama kehtib ka teistes liidu riikides väidetavalt kehtivate registreerimata kaubamärgiõiguste kohta, mistõttu tuli vastulause ka sellel põhjusel tagasi lükata.
Poolte nõuded
22 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus osas, mis puudutab määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 kohaseid vastulause põhjusi;
– mõista EUIPO‑lt ja menetlusse astujalt välja Üldkohtus ja apellatsioonikojas toimunud menetluste kulud.
23 EUIPO ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
24 Arvestades asjaomase registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, milleks on 1. aprill 1996, mis on kohaldatava materiaalõiguse kindlakstegemisel määrava tähtsusega, on käesoleva juhtumi asjaoludele kohaldatavad määruse nr 40/94 materiaalõigusnormid (vt selle kohta 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Bimbo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑591/12 P, EU:C:2014:305, punkt 12, ja 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus Primart vs. EUIPO, C‑702/18 P, EU:C:2020:489, punkt 2 ning seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu tuleb käesoleval juhul mõista materiaalõigusnormide osas poolte menetlusdokumentides esitatud viiteid määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 3 või määruse 2017/1001 artikli 8 lõikele 3 nii, et nendega peetakse silmas määruse nr 40/94 artikli 8 lõiget 3, millel on identne sisu.
25 Lisaks, kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse menetlusnorme üldjuhul alates kuupäevast, mil need jõustuvad (vt 11. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EU:C:2012:781, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika), kohaldatakse käesoleva vaidluse suhtes määruse 2017/1001 menetlusnorme.
26 Hageja põhjendab oma hagi kahe väitega, millest esimese kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme, täpsemalt määruse 2017/1001 artikli 95 lõiget 1 ja artikli 94 lõiget 1 koostoimes määruse nr 40/94 artikli 8 lõikega 3, ning teise kohaselt on rikutud viimati nimetatud sätet ennast.
27 Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ise täpsustab hagiavalduse punktis 35, et käsitletav hagi puudutab vaidlustatud otsust üksnes osas, mis käsitleb määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 3 nimetatud vastulause põhjust. Seetõttu tuleb tõdeda, et hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et EUIPO talitused lükkasid tagasi vastulause, mis põhines sama määruse artikli 8 lõikes 4 nimetatud põhjusel, ning et see tagasilükkamine on seega lõplik.
Esimene väide, et rikutud on olulisi menetlusnorme, täpsemalt määruse 2017/1001 artikli 95 lõiget 1 ja artikli 94 lõiget 1 koostoimes määruse nr 40/94 artikli 8 lõikega 3
28 Esimeses väites viitab hageja oluliste menetlusnormide rikkumisele, täpsemalt määruse 2017/1001 artikli 95 lõike 1 rikkumisele, kuna faktilisi asjaolusid ei hinnatud nõuetekohaselt, ja sama määruse artikli 94 lõike 1 – koostoimes määruse nr 40/94 artikli 8 lõikega 3 – rikkumisele põhjenduste puudumise tõttu. Sellel väitel on kolm osa. Esimene osa puudutab seda, et apellatsioonikoda ei hinnanud määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 kohaseid vastulause põhjusi, lähtudes varasemast õigusest, millele vastulauses viidatakse kui „agendi poolt registreeritud kaubamärgile“, st lähtudes Saksa registreerimata ruumilisest kaubamärgist, milleks on rohulible pudelis. Teise väiteosa kohaselt ei uurinud apellatsioonikoda, kas poolte vahel on kaudne agendi- või esindussuhe, arvesse võttes esitatud tõendeid, millest nähtub menetlusse astuja ja tema õiguseellase usaldus- ja lojaalsuskohustus. Kolmanda väiteosa kohaselt eksis apellatsioonikoda, hinnates faktilisi asjaolusid, mis puudutavad pooltevahelise agendi- või esindussuhtega hõlmatud tööstusomandi õiguste ulatust, eelkõige jättes tunnustamata, et menetlusse astuja ja tema õiguseellase usaldus- ja lojaalsuskohustus hõlmab tööstusomandi õigusi Saksa registreerimata ruumilisele kaubamärgile, milleks on rohulible pudelis.
29 Üldkohus peab vajalikuks uurida kõigepealt teist väiteosa.
30 Selleks on allpool kasutatud järgmisi lühendeid:
– „PPS Polmos“ – Poola riigi osalusega äriühing Przedsiębiorstwo Przemyslu Spirytusowego Polmos, kes on Przedsiębiorstwo Polmos Białystoki (Spółka Akcyjna) õiguseellane, kes ise on hageja CEDC International sp. z o.o. õiguseellane;
– „Polmos“ – Przedsiębiorstwo Polmos Białystok (Spółka Akcyjna), kes on PPS Polmose õigusjärglane ja hageja õiguseellane;
– „PHZ Agros“ – Poola riigi osalusega äriühing Przedsiębiorstwo Handlu Zagranicznego Agros, kellele on antud õigus Poola viina välismaale eksportida;
– „Agros“ – Agros Holding S.A. ja/või talle 100% kuuluv tütarettevõtja Agros Trading Sp. z o.o. (inglise keeles Agros Trading Co. Ltd), kes on PHZ Agrose õigusjärglased;
– „Diversa“ – Diversa Spezialitäten GmbH, kes on menetlusse astuja Underberg AG õiguseellane.
31 Oma väidete toetuseks viitab hageja erinevatele ärilise koostöö kokkulepetele, millest peamised on:
– Agrose ja Diversa vahel 10. mail 1983 sõlmitud impordileping (K7-K7a);
– Agrose ja Diversa vahel 8. mail 1987 sõlmitud impordileping (K8-K8a);
– Agrose ja menetlusse astuja vahel 29. oktoobril 1993 sõlmitud leping, kus menetlusse astujat nimetatakse „importijaks“ (K9);
– Agrose ja menetlusse astuja vahel 24. mail 1999 sõlmitud leping, kus menetlusse astujat nimetatakse „importijaks“ (K11).
Teine väiteosa, mis puudutab hageja ja menetlusse astuja kaudse agendi- või esindussuhte olemasolu uurimata jätmist
32 Teises väiteosas heidab hageja apellatsioonikojale ette, et too ei hinnanud tõendeid, mis tema arvates näitavad, et poolte vahel on kaudne usaldussuhe PHZ Agrose või Agrose vahendusel, kes de facto tegutseb PPS Polmose või Polmose (asjaomaste intellektuaalomandi õiguste, sealhulgas sellise ruumilise kaubamärgi omanikud, milleks on rohulible pudelis) agendi või esindajana. Hageja tugineb selles osas erinevatele tõenditele (lisad K1–K11), sealhulgas eespool punktis 31 loetletud kokkulepetele, ja leiab, et kõik need asjaolud koostoimes tõendavad, et Diversale või menetlusse astujale oli vaikimisi pandud usaldus- ja lojaalsuskohustus PPS Polmose või Polmose suhtes, keda de facto esindas agendina PHZ Agros või Agros. Ta toob eelkõige esile, et apellatsioonikoda jättis tunnustamata, et poolte (või nende õiguseellaste) vaheline usaldussuhe nähtub selgelt 10. mai 1983. aasta ja 8. mai 1987. aasta impordilepingutest ning 29. oktoobri 1993. aasta lepingust ja „tegelikult piirdus nende kokkulepete olemasolu kontrollimisega“. Ta väidab, et pealegi tuleneb kohtupraktikast, et kaubamärgiomaniku kaitse jätkub ka pärast selle lepingulise suhte lõppemist, millest tuleneb usalduskohustus. Lõpuks tuleb tema väitel arvesse võtta 1970. aastate kommunistlikku režiimi Poolas ja riigi osalusega äriühingute erastamise „keerulisi asjaolusid“ 1990. aastatel. Ta asub seisukohale, et apellatsioonikoda rikkus oma menetluskohustust kontrollida faktilisi asjaolusid ja põhjendada oma otsust kõigi nende tõendite puhul.
33 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
34 Määruse 2017/1001 artikli 95 lõike 1 esimese lause kohaselt kontrollib EUIPO asju menetledes fakte omal algatusel; registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes piirdub amet siiski kontrollimisel poolte esitatud väidete ning nõuetega.
35 Määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 esimese lause kohaselt peavad EUIPO otsused olema põhjendatud.
36 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhjendamiskohustus oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste paikapidavusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus. Otsuse põhjendamine seisneb nimelt otsuse aluseks olevate kaalutluste formaalses esituses. Kui need kaalutlused sisaldavad viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga selle otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav, ehkki esitatud kaalutlused on valed. Sellest järeldub, et õigusakti sisulise põhjendatuse vaidlustamiseks esitatud etteheited ja argumendid on põhjenduse puudumisele või ebapiisavusele rajaneva väite raames asjakohatud (vt teine tühistav kohtuotsus, punkt 187 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 (mida ei ole määrustega nr 207/2009 ja 2017/1001 muudetud) kohaselt ei registreerita kaubamärgiomaniku vastuseisu korral kaubamärki, kui kaubamärgiomaniku agent või esindaja taotleb registreerimist enda nimel ilma omaniku nõusolekuta, välja arvatud juhul, kui agent või esindaja suudab oma tegevust põhjendada.
38 Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 eesmärk on vältida varasema kaubamärgi kuritarvitamist kaubamärgiomaniku agendi või esindaja poolt, kuna viimased võivad kasutada neid teadmisi ja kogemusi, mis nad on omandanud ärisuhtes kaubamärgiomanikuga, ning seeläbi saada alusetult kasu viimase tehtud jõupingutustest ja investeeringutest (11. novembri 2020. aasta kohtuotsus EUIPO vs. John Mills, C‑809/18 P, EU:C:2020:902, punktid 72 ja 83; 6. septembri 2006. aasta kohtuotsus DEF-TEC Defense Technology vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – DEFENSE Technology (FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR), T‑6/05, EU:T:2006:241, punkt 38, ja 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Mouldpro vs. EUIPO – Wenz Kunststoff (MOULDPRO), T‑796/17, ei avaldata, EU:T:2019:88, punkt 24). Selle sätte eesmärk on seega kaitsta kaubamärgiomaniku õigustatud huve ja kaitsta neid neile kuuluvate kaubamärkide mis tahes meelevaldse hõivamise eest, andes neile õiguse keelata ilma nende nõusolekuta nende agentide või esindajate poolt taotletud registreerimised (8. septembri 2021. aasta kohtuotsus Qx World vs. EUIPO – Mandelay (EDUCTOR), T‑84/20, ei avaldata, EU:T:2021:555, punkt 61).
39 Määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 sõnastusest nähtub, et vastulause eesmärgini jõudmiseks peab esiteks vastulause esitaja olema varasema kaubamärgi omanik, teiseks peab kaubamärgitaotleja olema või olema olnud kaubamärgiomaniku agent või esindaja, kolmandaks peab kaubamärgitaotlus olema esitatud agendi või esindaja nimel ilma omaniku nõusolekuta ning ilma, et agendi või esindaja tegevust saaks õiguspäraselt põhjendada, ning neljandaks peab taotlus puudutama peamiselt identseid või sarnaseid tähiseid ja kaupu. Need tingimused on kumulatiivsed (13. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Safariland vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – DEF-TEC Defense Technology (FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR), T‑262/09, EU:T:2011:171, punkt 61).
40 Seetõttu tuleb kontrollida, kas määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 3 esitatud tingimused on käesoleval juhul täidetud.
– Esimene tingimus, mis puudutab varasemate kaubamärkide omandit
41 Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 45–48 märkis, viitab määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 3 „kaubamärgiomanikule“, täpsustamata, mis liiki varasemat kaubamärki silmas peetakse, see tähendab kas üksnes registreeritud või ka registreerimata kaubamärki, ega ka seda, kas viidatakse üksnes ELi kaubamärgile või ka kolmandate riikide kaubamärkidele.
42 Selles osas tuleb esiteks kõnealuse varasema kaubamärgi liigi osas apellatsioonikoja eeskujul tõdeda, et mõiste „kaubamärk“ määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 tähenduses hõlmab lisaks registreeritud kaubamärkidele ka registreerimata kaubamärke, kuid üksnes ulatuses, milles päritoluriigi õigusnormid tunnustavad seda liiki õigusi.
43 Teiseks, mis puudutab varasema kaubamärgi päritolu, siis kuna määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 sõnastus ei sisalda ühtegi viidet asjaomasele „territooriumile“ erinevalt sama määruse artikli 8 lõike 1 punktist b, siis ei ole oluline, kas varasema kaubamärgiga seotud õigused on Euroopa Liidus kohaldatavad või mitte.
44 Üldkohus lähtus samasugusest põhimõttest kohtuotsuses, mis puudutas kahte taotlust tunnistada kehtetuks kaks ELi kaubamärki vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punktile b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkt b) koostoimes määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikega 3, tuginedes varasemale Poola kaubamärgile, mil pärineb ajast, mil Poola Vabariik ei olnud liidu liikmesriik. Täpsemalt selgitas Üldkohus, et nimetatud määruse artikli 8 lõige 3 ei piira selle kohaldamisala kaubamärkidega, mis on registreeritud liikmesriigis või millel on selles riigis õiguslik toime, sest vastasel juhul kattuks see sama määruse artikli 8 lõigete 1 ja 5 kohaldamisalaga (vt selle kohta 29. novembri 2012. aasta kohtuotsus Adamowski vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Fagumit (FAGUMIT), T‑537/10 ja T‑538/10, EU:T:2012:634, punkt 19).
45 Lisaks tuleb määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 tõlgendamisel võtta arvesse 20. märtsi 1883. aasta tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni (uuesti läbi vaadatud ja muudetud kujul) artiklit 6 f (11. novembri 2020. aasta kohtuotsus EUIPO vs. John Mills, C‑809/18 P, EU:C:2020:902, punkt 65), kuna määruse eesmärk on konventsiooni rakendamine. Mõistet „omanik“ tuleb tõlgendada sellele vastavalt, mis võimaldab ka väljaspool Euroopa Liitu, kuid selle konventsiooni osalisriigis registreeritud kaubamärgiomanikul sellele kaitsele tugineda.
46 Teisisõnu tuleneb sellest, et igas Pariisi konventsiooni osalisriigis asuv varasema kaubamärgi omanik võib tugineda määruse nr 40/94 artikli 8 lõikele 3, kui tema agent või esindaja taotleb kaubamärgi registreerimist Euroopa Liidus ilma tema nõusolekuta.
47 Käesoleval juhul märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 49–53 kõigepealt, et mõnda varasemat õigust, millele tuginetakse, nimelt Saksa kaubamärki nr 39848553 ja Prantsuse kaubamärki nr 98746752, ei saa arvesse võtta, kuna nende registreerimistaotlused esitati pärast taotletud kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeva, mistõttu ei saa need olla määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 kohase vastulause aluseks. Lisaks märkis ta, et vastulause esitamise ajal ei olnud hageja Jaapani kaubamärgi nr 2092826 omanik, kuna see oli sel kuupäeval registreeritud PHZ Agrose nimele ning seetõttu ei vastanud see Jaapani kaubamärk ka selle artikli kohasele nõudele, et vastulause esitaja peab selle esitamise ajal olema kaubamärgiomanik (K15a ja K15d). Lõpuks nentis apellatsioonikoda, et Poola kaubamärgi nr 62018 registreeringut ei pikendatud seaduses ette nähtud tähtaja jooksul ja see on seega lõppenud. Kuna otsuse tegemise kuupäeval peab varasem õigus olema kaitstud, ei saanud see Poola kaubamärk käimasolevas menetluses enam olla nimetatud artikli kohane asjakohane alus.
48 Seetõttu leidis apellatsioonikoda, et kolm varasemat kaubamärki (vt eespool punkt 7), mille puhul hageja oli suutnud tõendada, et ta on kaubamärgiomanik määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 tähenduses, ning mida võis seega arvesse võtta, on varasem Prantsuse kaubamärk nr 95588457, varasem Poola kaubamärk nr 85811 ja varasem Poola kaubamärk nr 62081. Mis puudutab viimati nimetatut, siis võttis apellatsioonikoda seda arvesse „terviklikkuse huvides“, kuna tegemist oli hagejale „parima stsenaariumiga“, kuigi seda kaubamärki tõendas Poola Vabariigi patendiameti kaubamärgiregistri väljavõtte ingliskeelne tõlge ning hageja esitas poolakeelse registreerimistunnistuse ja registreeringu pikendamise originaali 3. juulil 2008 (K31 ja K32), see tähendab kolm aastat pärast seda, kui möödus vastulause põhjendamiseks tõendite esitamise tähtaeg, mis on sätestatud komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse määrus nr 40/94 (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), eeskirja 19 lõikes 1 ja lõike 2 punktis e (nüüd komisjoni 5. märtsi 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2018/625, millega täiendatakse määrust 2017/1001 ning tunnistatakse kehtetuks delegeeritud määrus (EL) 2017/1430 (ELT 2018, L 104, lk 1), artikli 7 lõige 1 ja lõike 2 punkt c), kusjuures see tähtaeg lõppes 7. juulil 2005.
49 Hageja ei vaidlusta neid hinnanguid, välja arvatud Saksa kaubamärki nr 39848553 puudutav hinnang. Selles osas piisab, kui märkida, et selle kaubamärgi registreerimistaotlus esitati 25. augustil 1998, enam kui kaks aastat pärast taotletud kaubamärgi registreerimistaotluse esitamist, mistõttu see ei saa mingil juhul olla sellest varasem.
50 Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades peab Üldkohus nagu apellatsioonikodagi korrakohase õigusemõistmise huvides vajalikuks kontrollida sisuliselt, kas on täidetud teine tingimus, mis puudutab agendi- või esinduslepingu olemasolu varasema Prantsuse kaubamärgi nr 95588457 ning varasemate Poola kaubamärkide nr 62081 ja nr 85811 puhul, ilma et oleks vaja teha otsust asjaolu kohta, kas vastulauses neile kaubamärkidele viidati ja nende kohta esitati tõendeid.
– Teine tingimus, mis puudutab agendi- või esinduslepingu olemasolu
51 Tuleb korrata, et saavutamaks eesmärki vältida varasema kaubamärgi kuritarvitamist kaubamärgiomaniku agendi või esindaja poolt (vt eespool punkt 38), tuleb määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 3 kasutatud mõisteid „agent“ ja „esindaja“ tõlgendada laialt. Neid mõisteid tuleb tõlgendada laialt nii, et need hõlmavad kõiki lepingulisel kokkuleppel põhinevaid suhteid, mille kohaselt üks pooltest esindab teise poole huve ja seda sõltumata sellest, kuidas on õiguslikult kvalifitseeritud lepinguline suhe, mis on loodud ELi kaubamärgi omaniku või esindatava ja kaubamärgitaotleja vahel. Seega piisab selle sätte kohaldamiseks sellest, kui poolte vahel on selline ärilise koostöö kokkulepe, mis loob usaldussuhte, pannes taotlejale otseselt või kaudselt varasema kaubamärgi omaniku huvide suhtes üldise usaldus- ja lojaalsuskohustuse (13. aprilli 2011. aasta kohtuotsus FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR, T‑262/09, EU:T:2011:171, punkt 64, ja 9. juuli 2014. aasta kohtuotsus Moonich Produktkonzepte & Realisierung vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Thermofilm Australia (HEATSTRIP), T‑184/12, ei avaldata, EU:T:2014:621, punktid 58 ja 59; vt selle kohta ka 11. novembri 2020. aasta kohtuotsus EUIPO vs. John Mills, C‑809/18 P, EU:C:2020:902, punktid 84 ja 85).
52 Siiski on vaja, et poolte vahel oleks sõlmitud ärilise koostöö kokkulepe, olgu see kirjalik või mitte. Kui taotleja tegutseb täiesti iseseisvalt, nii et tal ei ole mingeid suhteid omanikuga, ei saa teda pidada agendiks määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 tähenduses. Nii ei saa lihtsalt ostjat või klienti pidada omaniku „agendiks“ või „esindajaks“ selle artikli tähenduses, sest neil isikutel ei ole suhetes kaubamärgiomanikuga erilist konfidentsiaalsuskohustust (vt selle kohta 13. aprilli 2011. aasta kohtuotsus FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR, T‑262/09, EU:T:2011:171, punkt 64; 9. juuli 2014. aasta kohtuotsus HEATSTRIP, T‑184/12, ei avaldata, EU:T:2014:621, punkt 59, ja 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus MOULDPRO, T‑796/17, ei avaldata, EU:T:2019:88, punkt 23). Sellest kohtupraktikast tuleneb, et agendi- või esindusleping peab olema sõlmitud otse poolte vahel, mitte kolmandate isikute vahendusel.
53 Seega, nagu EUIPO õigesti märgib, tähendab asjaolu, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 kohaldamiseks piisab „kaudsest“ suhtest, üksnes seda, et otsustav kriteerium on sisuliselt ärilise koostöö kokkuleppe olemasolu ja laad, mitte selle formaalne kvalifikatsioon. Seega võis siduv usaldussuhe olla loodud lihtsalt pooltevahelise ärikirjavahetusega, sealhulgas e-posti teel (vt selle kohta 9. juuli 2014. aasta kohtuotsus HEATSTRIP, T‑184/12, ei avaldata, EU:T:2014:621, punktid 66 ja 67). Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et vastulause esitaja võib põhimõtteliselt vabalt otsustada, mis liiki tõendi ta peab otstarbekaks EUIPO‑le varasemal kaubamärgil rajaneva vastulause raames esitada (vt analoogia alusel 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Puma, C‑564/16 P, EU:C:2018:509, punkt 58). Sellise lepingulise suhte olemasolu ei saa siiski tõendada tõenäosuse või oletustega, vaid see peab nähtuma konkreetsetest ja objektiivsetest asjaoludest (vt analoogia alusel 12. detsembri 2002. aasta kohtuotsus Kabushiki Kaisha Fernandes vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Harrison (HIWATT), T‑39/01, EU:T:2002:316, punkt 47).
54 Mis puudutab lepingulise suhte lõppemise mõju kaubamärgitaotluse esitamise ajal, siis ei ole vaja, et poolte vahel sõlmitud leping oleks taotluse esitamise ajal veel jõus. Määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 3 on kohaldatav ka kokkulepetele, mille kehtivus on enne kaubamärgitaotluse esitamist lõppenud, kui möödunud ajavahemik on selline, et võib õigusega eeldada, et konfidentsiaalsus- ja lojaalsuskohustus olid kaubamärgitaotluse esitamise ajal endiselt olemas. Selle sätte laiendava tõlgenduse eesmärk on kaitsta varasemate kaubamärkide omanikku isegi pärast sellise lepingulise suhte lõppemist, millest tulenes usalduskohustus (13. aprilli 2011. aasta kohtuotsus FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR, T‑262/09, EU:T:2011:171, punkt 65). Teisisõnu jäi selle tõlgenduse kohaselt selle sättega antud kaitse kestma ka pärast usalduskohustuse ette näinud lepingulise suhte lõppemist, kui eespool nimetatud tingimus on täidetud.
55 Menetluslikust seisukohast lasub lepingulise agendi- või esindussuhte olemasolu tõendamiskoormis vastulause esitajal (vt selle kohta 13. aprilli 2011. aasta kohtuotsus FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR, T‑262/09, EU:T:2011:171, punkt 67, ja 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus MOULDPRO, T‑796/17, ei avaldata, EU:T:2019:88, punkt 30), st varasema kaubamärgi omanikul.
56 Sellest kohtupraktikast tuleneb, et isegi kui määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 3 kasutatud mõisteid „agent“ ja „esindaja“ tuleb tõlgendada laialt, peab poolte vahel siiski olema ärilise koostöö kokkulepe, mis loob usaldussuhte, pannes taotlejale otseselt või kaudselt varasema kaubamärgi omaniku huvide suhtes üldise usaldus- ja lojaalsuskohustuse (14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus MOULDPRO, T‑796/17, ei avaldata, EU:T:2019:88, punkt 33).
57 Käesoleval juhul pidi hageja seega EUIPOs tõendama, et poolte, see tähendab menetlusse astuja ja tema vahel oli selline ärilise koostöö kokkulepe olemas vahetult taotletud kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeval.
58 Kõigepealt olgu märgitud, et eespool punktidest 51–56 nähtub, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 56 õigesti, et selline usaldussuhe võib olla ka kaudne, tulenedes de facto suhtest, ilma et pooled oleksid allkirjastanud turustuslepingu või formaalse agendilepingu.
59 Vaidlustatud otsuse punktides 63–68 märkis apellatsioonikoda, et enne pooltevaheliste suhete olemuse hindamist peab uurima poolte tausta ja nende suhteid ajalises järjestuses. Hageja on ajalooliselt 1973. aastal PPS Polmose viina tootmiseks asutatud esimene riiklik tootmisüksus. See äriühing ja tema hilisemad õigusjärglased vastutasid selle toote tootmise, müügi ja turustamise eest Poolas ning välismaal müüs seda üks teine riigi osalusega äriühing, PHZ Agros. Apellatsioonikoda märkis, et PHZ Agros oli tol ajal ainus äriühing, kellel oli õigus PPS Polmose viina eksportida. Alates 1975. aastast hakati sõlmima turustuslepinguid, kõigepealt PHZ Agros ja menetlusse astuja õiguseellane Diversa aastatel 1975–1992 ning hiljem Agros ja menetlusse astuja. Nende turustuslepingute alusel, mis kehtisid veel kõnealuse kaubamärgitaotluse esitamise ajal, oli PHZ Agrosel ja Agrosel ainuõigus Poola viina turustamiseks Saksamaal, esialgu mitme kaubamärgi osas, mille hulgas oli ka „Grasovka“ etiketti kandev viin.
60 Vaidlustatud otsuse punktides 69–75 märkis apellatsioonikoda hageja esitatud lisade K1–K11 kohta tõepoolest, et enne taotletud kaubamärgi registreerimistaotluse esitamist (st 1. aprillil 1996) kehtis Agrose ja menetlusse astuja vahel 29. oktoobril 1993 sõlmitud kokkulepe (K9), milles viimati nimetatut nimetati „Wyborowa“ ja „Grasovka“ nime kandvate viinade ainuimportijaks Saksamaal. Ta rõhutas siiski, et vastulause esitaja on teine äriühing Polmos, kes oli varasema Prantsuse kaubamärgi nr 95588457 ja varasemate Poola kaubamärkide nr 62081 ja nr 85811 omanik, ning esitatud tõendite kohaselt ei olnud hagejal ega PPS Polmosel menetlusse astujaga kunagi otsest kontakti. Lisaks tõdes ta, et hageja ei ole suutnud kuidagi tõendada, et Agros oli Saksamaal Polmose viina ainulitsentsiaat või -turustaja, kuna Agrost ei ole eespool viidatud lepingus kuskil sõnaselgelt nimetatud. Ta järeldas, et hageja esitatud tõendid ja argumendid ei tõenda ega selgita, et poolte – st menetlusse astuja, kes tegutseb Polmose agendi või esindajana, PPS Polmose õigusjärglase ja hageja õiguseellase – vahel on lepinguline suhe.
61 Vaidlustatud otsuse punktides 76–81 märkis apellatsioonikoda veel, et käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid, et Polmosel oli ärisuhe PHZ Agrose või Agrosega. Apellatsioonikoda leidis, et hageja pelgad väited „endise kommunistliku Poola“ ekspordikorralduse kohta ei ole asjakohased, kuna need eeskirjad ei olnud 1996. aastal kõnealuse kaubamärgi taotlemise ajal enam kohaldatavad ning selle väite toetuseks ei esitatud menetluse üheski etapis ühtegi tõendit. Ta tõdes, et kuigi menetlusse astuja oli Agrosega seotud, ei olnud tal kunagi olnud mingit seost kaubamärgi väidetava omaniku Polmose ega tema õiguseellasega. Ta märkis, et kuigi omal ajal võisid need kaks üksust (nimelt PHZ Agros ja PPS Polmos) olla riiklikud üksused, ei olnud võimalik luua mingit nendevahelist litsentsisüsteemi, kuna seaduse alusel määrati teise riikliku üksuse (käesoleval juhul Polmos) huve välismaal esindama teine riiklik üksus (käesoleval juhul Agros) ning lõplik kasusaaja oli Poola Rahvavabariik, kellest pärast poliitilise režiimi muutumist sai 1989. aastal Poola Vabariik. Hageja sõnul, kes viitas selles osas lisadele K17 ja K31–K36, omandas tema õiguseellane Polmos pärast riiklike äriühingute erastamist kõik õigused kaubamärgile Żubrówka (Saksamaal müügil nimega Grasovka), mille hulgas on käesolevas vastulausemenetluses viidatud varasemad õigused. Apellatsioonikoda tuletas siiski meelde, et varasema Saksa kaubamärgi nr 39848553 registreeringut ei saa arvesse võtta, kuna registreerimistaotluse esitamise kuupäev on hilisem kui taotletud kaubamärgi registreerimistaotluse kuupäev. Veel kinnitas ta vastulausete osakonna otsuse, mille kohaselt on ainus Agrose ja Polmose vahel sõlmitud kokkulepe, nimelt 28. augusti 2001. aasta kaubamärgi loovutamise kokkulepe (K17), mille hageja oli esitanud, hilisem kui taotletud kaubamärgi registreerimistaotlus (1. aprill 1996) ja sellel on erinev õiguslik olemus kui turustuslepingul. Apellatsioonikoda märkis, et lisad K31–K36 on samuti taotletud kaubamärgi taotluse esitamisest hilisemad.
62 Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 82–86, et kuigi hageja palus tal võtta arvesse väga keerulist olukorda „endises kommunistlikus Poolas“ ning rohuliblega seotud ettevõtjate ja kaubamärkide struktuuri ajalugu, peab ta siiski piirduma hageja esitatud tõenditega, mille eesmärk on näidata, et menetlusse astuja on või oli olnud varasemate õiguste omaniku agent või esindaja määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 tähenduses. Ta leidis, et tõenäoliselt tolleaegse Poola kommunistliku režiimi tõttu ei saanud hageja tõendada, et tema ja menetlusse astuja vahel või tema ja PHZ Agrose või Agrose vahel oli taotletud kaubamärgi taotluse esitamise ajal või enne seda lepinguline suhe. Arvestades objektiivseid asjaolusid, nagu Poola poliitiline režiim ja enne 1989. aastat Poolas esinenud omandistruktuur, märkis apellatsioonikoda, et kõiki tõendeid arvesse võttes peab ta asuma seisukohale, et varasema Prantsuse kaubamärgi nr 95588457 ja varasemate Poola kaubamärkide nr 85811 ja nr 62081 osas ei saa menetlusse astujat pidada hageja agendiks või esindajaks. Ta järeldas samuti, et nende varasemate kaubamärkide osas ei saa nimetatud artiklis sätestatud teist tingimust arvestades vastulauset rahuldada.
63 Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, et vastupidi hageja väidetule nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 63–86 (vt eespool punktid 59–62), et apellatsioonikoda analüüsis hageja poolt EUIPO haldusmenetluses esitatud tõendeid koostoimes ega „piirdunud nende kokkulepete olemasolu kontrollimisega“. Pealegi põhjendas apellatsioonikoda oma otsuse nimetatud punktides oma hinnangut pikalt. Siinkohal tuleb korrata, et põhjendamiskohustus on oluline menetlusnõue, mida tuleb eristada põhjenduse põhjendatuse küsimusest, mis käsitleb vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust (vt eespool punkt 36).
64 Pärast nende järelduste esitamist tuleb kontrollida apellatsioonikoja poolt määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 alusel antud hinnangu põhjendatust.
65 Vaidlust ei ole selles, et hageja (või tema õiguseellase) ja menetlusse astuja (või tema õiguseellase) vahel ei olnud formaalselt sõlmitud kokkulepet.
66 Lisaks peab agendi- või esindusleping olema sõlmitud otse poolte vahel, mitte kolmandate isikute vahendusel (vt eespool punkt 52). Niisiis ei tõenda ärisuhted menetlusse astuja ja kolmandast isikust äriühingu vahel, et menetlusse astuja oli hageja agent või esindaja (vt selle kohta 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus MOULDPRO, T‑796/17, ei avaldata, EU:T:2019:88, punkt 32), kuna see kolmandast isikust äriühing, käesoleval juhul PHZ Agros või Agros, ja hageja olid eraldiseisvad juriidilised isikud.
67 Hageja viitab pigem, et tal on menetlusse astujaga (või tema õiguseellasega) „kaudne“ ärisuhe, mille raames teda (või tema õiguseellast) de facto esindas PHZ Agros või Agros.
68 Siiski tuleb tõdeda, et sellise „kaudse“ või de facto ärisuhte olemasolu hageja (või tema õiguseellase) ja menetlusse astuja (või tema õiguseellase) vahel – PHZ Agrose või Agrose vahendusel – ei kinnita tõendid, mis toimikusse esitas hageja, kellel lasub tõendamiskoormis (vt eespool punkt 55).
69 Mis esiteks puudutab 29. oktoobri 1993. aasta kokkulepet (K9), mis reguleeris Agrose ja menetlusse astuja vahelisi suhteid taotletud kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal (ja peaaegu kolm aastat enne seda kuupäeva), siis tuleb märkida, et selles kokkuleppes ei ole otseselt ega kaudselt viidatud Agrosele, kes tegutseks agendi (või litsentsisaaja, turustaja või edasimüüjana) või esindajana mis tahes kolmanda isiku, täpsemalt hageja või tema õiguseellase mis tahes staatuses.
70 Kuigi on tõsi, et 29. oktoobri 1993. aasta kokkuleppe preambulis mainitakse Agrose ja Diversa vahel 8. mail 1987 sõlmitud lepingut (K8), on selles ka täpsustatud, et koostöö jätkub uues kokkuleppes määratletud tingimustel ja et vastavalt selle kokkuleppe artikli 22 punktile a on selles kokkuleppes väljendatud kõik pooltevahelised kokkulepped. Järelikult, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei saa selline üldine viide 1987. aasta lepingule, mis lõppes ja asendati 1993. aasta kokkuleppega, kaasa tuua kaudse usaldus- ja lojaalsuskohustuse kehtestamist määratlemata kolmandate isikute suhtes, nagu hageja või tema õiguseellane on 1993. aasta kokkuleppe poolte suhtes.
71 Mis teiseks puudutab 10. mail 1983 (K7) ja 8. mail 1987 sõlmitud impordilepinguid Agrose ja Diversa vahel, siis hageja viited nende lepingute teatud klauslitele, eelkõige 8. mai 1987. aasta lepingu – seoses tööstusomandiga – artikli 7 esimeses, kolmandas ja seitsmendas lõigus käsitsi lisatud sõnale „Polmos“, ei sea kahtluse alla järeldust, et ühtegi otsest lepingulist kokkulepet hageja ja menetlusse astuja vahel ei ole suudetud tõendada.
72 Kõigepealt tuleb märkida, et 10. mai 1983. aasta ja 8. mai 1987. aasta impordilepingud ei olnud käsitletava kaubamärgitaotluse esitamise ajal enam jõus. Sellega seoses viitab hageja kohtupraktikale, mille kohaselt jätkub kaubamärgiomaniku kaitse ka pärast sellise lepingulise suhte lõppemist, millest tuleneb usalduskohustus, tingimusel et möödunud ajavahemik on selline, et võib õigusega eeldada, et konfidentsiaalsus- ja lojaalsuskohustus olid kaubamärgitaotluse esitamise ajal endiselt olemas (vt eespool punkt 54).
73 Isegi kui eeldada, et 10. mai 1983. aasta ja 8. mai 1987. aasta impordilepingutega loodi hageja ja menetlusse astuja usaldussuhe (mida ei ole; vt allpool punktid 74–78), tuleb siiski asuda seisukohale, et lepingujärgsed usaldus- ja lojaalsuskohustused ei jää määramata ajaks kehtima, vaid neid kohaldatakse üksnes mõistliku üleminekuaja jooksul pärast lepingu lõppemist, mille jooksul pooled võivad oma äristrateegiaid ümber kujundada. Käesoleval juhul sõlmiti need kokkulepped, mille kehtivus on lõppenud, vastavalt ligikaudu 13 ja üheksa aastat enne taotletud kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäeva. Seega pidi mis tahes nimetatud lepingutest tulenev poolte lepinguline suhe vähehaaval nõrgenema ja seejärel lõppema enne käsitletava kaubamärgitaotluse esitamist. Seega ei ole käesoleval juhul täidetud eespool punktis 72 nimetatud tingimus.
74 Igal juhul tuleb märkida, et 10. mai 1983. aasta ja 8. mai 1987. aasta impordilepingud ei sisalda ühtegi viidet, mis toetaks hageja väiteid, et menetlusse astujal oli „kaudne“ usaldus- ja lojaalsuskohustus hageja suhtes. Vastupidi, neist lepingutest nähtub, et need olid sõlmitud üksnes menetlusse astuja (või tema õiguseellase Diversa) ja Agrose vahel.
75 Mis esiteks puudutab 10. mai 1983. aasta impordilepingut, siis kuigi selles on tõepoolest klausel, mis viitab Diversale kui viina „importijale/agendile“ ja „kaubamärgiomanikust tootja esindajale“ (artikli 6 kuues lõik), tuleb tõdeda, et miski selles lepingus ei anna alust järeldada, et lepingupoole Agrose asemel oli mõeldud kaubamärgiomanikku, kes on lepinguväline ja määratlemata kolmas isik (st hageja või tema õiguseellased). Sellele vahetult järgnevas klauslis (artikli 6 seitsmes lõik) on vastupidi täpsustatud, et „Agros kaitseb oma kaubamärke ja/või nende esitamise õigusi“.
76 Mis teiseks mis puudutab 8. mai 1987. aasta impordilepingut, eelkõige selle lepingu artikli 7 esimeses, kolmandas ja seitsmendas lõigus tööstusomandi õiguste omandiga seoses esitatud märkele „Agros/Polmos“ märke „Polmos“ käsikirjalist lisamist, siis ei sea hageja tõlgendus apellatsioonikoja analüüsi kahtluse alla.
77 Sellega seoses tuleb märkida, et vaatamata hageja väitele, et 1987. aasta jaanuaris andis Agros Polmosele üle „Poola kaubamärgi“, milleks on rohulible pudelis (vt hageja poolt lisas K20 esitatud kronoloogia), ei ole hilisemates Agrose ja menetlusse astuja sõlmitud 29. oktoobri 1993. aasta ja 24. mai 1999. aasta kokkulepetes viidatud Polmosele. Seega tuleb tõdeda, et pelgast Polmose mainimisest 8. mai 1987. aasta impordilepingus – mille pool ta ei olnud – käsikirjalise lisandusega, mille kuupäev ei ole pealegi kindel ja millele ei ole keegi alla kirjutanud, ei piisa – ja see isegi ei aita sellele kaasa – tõendamaks, et hageja (või täpsemalt tema õiguseellane Polmos) ja menetlusse astuja (või tema õiguseellane Diversa) olid sõlminud agendi- või esinduslepingu.
78 Samuti tuleb korrata, nagu märkis EUIPO, et kõik hageja argumendid põhinevad oletuslikul eeldusel, et talle kuulub ruumiline kaubamärk, milleks on rohulible pudelis, mida kasutatakse kogu maailmas koos sõnamärgiga Żubrówka ja Saksamaal sõnamärgiga Grasovka. Siiski on 8. mai 1987. aasta impordilepingu artikli 7 teises lõigus sõnaselgelt täpsustatud, et „[s]õna- ja kujutismärgi GRASOVKA omandiõigust reguleerib eraldi leping AGROSe ja DIVERSA vahel“ ning et „[s]ee leping on käesoleva lepingu lahutamatu osa“. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kuigi võib olla keeruline täpselt kindlaks teha, milliste õiguste või kaubamärkide kohta käib käsikirjaline märge „Agros/Polmos“ või millist Polmose viina mõeldakse, on igal juhul selge, et see märge ei puuduta kaubamärgi Grasovka all müüdavat viina. Seda kinnitab Agrose ja menetlusse astuja vaheline 24. mai 1999. aasta kokkulepe (K11), mille artiklis 12 on sõnaselgelt märgitud, et nimetus „Grasovka“ on importija, see tähendab menetlusse astuja registreeritud kaubamärk.
79 Mis kolmandaks puutub taotletud kaubamärgi taotluse esitamise kuupäevast (1. aprill 1996) hilisematesse tõenditesse, siis olgu märgitud, et vastupidi hageja väidetele ei viita need ka sellele, et poolte vahel kehtis taotluse esitamise kuupäeval leping, vaid räägivad pigem vastupidise kasuks.
80 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et hageja ise märkis haldusmenetluses ja kohtuistungil, et ta oli omandanud õigused varasematele kaubamärkidele, millele tugineti 1999. aastal, ning et enne 1999. aastat oli Varssavi (Poola) kohtutes Agrose ja ühe Varssavis asuva Polmose üksuse vahel vaidlus pudelis olevas rohulibles seisnevate kaubamärkide registreerimise ja kasutamise üle (vt hageja poolt lisas K20 esitatud kronoloogia). Ilma et Üldkohus peaks tegema sisulist otsust liikmesriigi õigusega reguleeritud vaidluse kohta, piisab käesolevas menetluses asjaolust, et hageja enda sõnul oli Agrose ja ühe Polmose üksuse vahel vaidlus nende kaubamärkide üle, näitamaks, et Agros ja Polmos olid kaks eraldiseisvat äriühingut, kelle ärihuvid võisid olla väga erinevad või lausa otseses vastuolus. Järelikult on vaevu usutav, et Agros oleks võinud menetlusse astuja (või tema õiguseellase) juures tegutseda hageja (või tema õiguseellase) kaudse või de facto agendi või esindajana.
81 Peale selle, nagu apellatsioonikoda õigesti märkis, on ainus Agrose ja Polmose vahel sõlmitud kokkulepe, mille hageja oli esitanud, st 28. augusti 2001. aasta kaubamärgi loovutamise kokkulepe (K17), hilisem kui taotletud kaubamärgi registreerimistaotlus ja sellel on erinev õiguslik olemus kui turustuslepingul, kuna sellest ei tulene püsivaid suhteid ega üldist usaldus- ja lojaalsuskohustust.
82 Mis neljandaks puutub muudesse tõenditesse, nagu 30. jaanuari 2002. aasta ametlik kiri ja dokumendid, mis tõendavad, et „Żubrówka“ viina turustati Saksamaal kaubamärgi „Grasovka“ all, sealhulgas ühe töötaja ütlus ja veebientsüklopeedia Wikipedia väljavõte, siis tuleb märkida, et hageja ei ole täpsustanud, milles seisnevad nende puhul apellatsioonikoja hindamisvead.
83 Seoses 30. jaanuari 2002. aasta ametliku kirjaga, mille Polmos saatis menetlusse astujale (K19-19a), olgu märgitud, et kuigi on tõsi, et selles viidati turustuslepingutele, mille kohaselt oli Agros „Polmose jaoks ainus „Żubrówka“ viina ja „Grasovka“ baasil valmistatud alkohoolsete jookide ekspordi vahendaja“, siis tuleb tõdeda, et see kiri on asjaomase kaubamärgi registreerimistaotlusest peaaegu kuus aastat hilisem ning lisaks sellele ei saa lihtsalt ühepoolsel kirjal olla sama tõendusväärtust kui poolte lepingulisel kokkuleppel, mis käesoleval juhul puudub.
84 Lisaks olgu seoses 16. veebruari 2011. aasta ütlusega – mis on koostatud poola keeles ja tõlgitud inglise keelde ning mille on esitanud Polmose ja hageja juures alates 1992. aastast töötav ja toodete märgistamise eest vastutav tehnoloogiaspetsialist, milles ta kinnitab muu hulgas, et 1970. aastate algusest alates tootis Polmos „Żubrówka“ viina, mille igas pudelis, sõltumata etikettide muutmisest, oli alati rohulible (esimese tühistava kohtuotsuse punktid 50 ja 51) – märgitud, et kui määruse nr 207/2009 artikli 78 lõike 1 punkti f (nüüd määruse 2017/1001 artikli 97 lõike 1 punkt f) tähenduses on ütluse koostanud huvitatud isiku töötaja, on sellel ütlusel tõendusjõud üksnes siis, kui seda kinnitavad muud tõendid. Nimelt on ütluse andja enda huvides antud ütlusel piiratud tõenduslik väärtus ja seda ütlust peavad toetama täiendavad tõendid, olgugi et see ei luba EUIPO üksustel teha põhimõttelist järeldust, et sellisel ütlusel iseenesest puudub üldse usaldusväärsus. Sellisele ütlusele – kas eraldi võetuna või koos teiste tõenditega – omistatav tõenduslik väärtus sõltub nimelt eeskätt käsitletava juhtumi asjaoludest (vt 22. juuni 2022. aasta kohtuotsus Puma vs. EUIPO – V. Fraas (FRAAS), T‑329/21, ei avaldata, EU:T:2022:379, punktid 41 ja 47 ning seal viidatud kohtupraktika). Olgu märgitud, et käesoleval juhul ei nähtu sellest ütlusest, mis on ligi 15 aastat hilisem taotletud kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäevast, ühtegi viidet sellele, et hageja (või tema õiguseellase Polmose) ja menetlusse astuja (või tema õiguseellase Diversa) vahel oli sel kuupäeval lepinguline kokkulepe. Sama kehtib veebientsüklopeedia Wikipedia väljavõtte kohta, mis pärineb 9. aprillist 2009 ja on kaubamärgi registreerimistaotlusest 13 aastat hilisem.
85 Viiendaks tuleb märkida seoses Poola poliitilise ja majandussüsteemi põhjaliku ümberkujundamisega ajavahemikul 1970–1990, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 76 ja 83 esile tõi, et kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal 1996. aastal ei olnud olukord enam endine ja apellatsioonikoda pidi piirduma hageja esitatud tõenditega, kuna usaldussuhte olemasolu agendi või esindajaga ei saa tõendada tõenäosuse või oletustega (vt eespool punkt 53).
86 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et ei ole suudetud tõendada, et hageja (või tema õiguseellase) ja menetlusse astuja (või tema õiguseellase) vahel on mis tahes otsene või kaudne või de facto ärilise koostöö kokkulepe, mistõttu ei ole menetlusse astujal (või tema õiguseellasel) tekkinud hageja (või tema õiguseellase) suhtes mingisugust usaldus- ja lojaalsuskohustust.
87 Seega ei teinud apellatsioonikoda hindamisviga, kui ta sisuliselt järeldas, et hageja ei ole suutnud tõendada usaldussuhet tema ja menetlusse astuja vahel kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal või enne seda; et ta ei ole täitnud temal lasuvat tõendamiskoormist agendi või esindussuhte kohta otsese lepingulise kokkuleppe olemasolu tõendamisel ning seega ei ole ta suutnud tõendada, et mõni määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 3 sätestatud kumulatiivne tingimus on varasema Prantsuse kaubamärgi nr 95588457 ning varasemate Poola kaubamärkide nr 62081 ja nr 85811 puhul täidetud.
88 Selles osas tuleb rõhutada, et agendi- või esinduslepingu olemasoluga seotud teise tingimuse täitmata jätmisest piisab, et lükata määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 alusel esitatud vastulause tagasi varasemate kaubamärkide osas, mida apellatsioonikoda uuris selle põhjuse raames.
89 Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda ei rikkunud määruse nr 40/94 artikli 8 lõiget 3, täpsemalt ei teinud ta selle sätte kohaldamisel mingit hindamisviga.
90 Eeltoodust, eriti eespool punktist 63, tuleneb ka, et apellatsioonikoda analüüsis faktilisi asjaolusid nõuetekohaselt ja põhjendas oma hinnangut igakülgselt, mistõttu ta ei rikkunud ühtegi olulist menetlusnormi, sealhulgas määruse 2017/1001 artikli 95 lõiget 1 ega sama määruse artikli 94 lõiget 1.
91 Teine väiteosa tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
92 Seetõttu ei ole vaja kontrollida menetlusse astuja argumente, et sisuliselt ja mitmel põhjusel ei ole esile toodud ega tõendatud ükski varasem õigus, millele hageja väidetavalt tugines määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 kohases vastulauses, mistõttu oleks vastulause tulnud vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata ja EUIPO‑le esitatud kaebus oleks tulnud algusest peale põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.
Esimene väiteosa, mille kohaselt ei hinnatud registreerimata Saksa kaubamärki
93 Esimeses väiteosas heidab hageja ette, et apellatsioonikoda jättis määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 3 ette nähtud vastulause põhjuse puhul hindamata registreerimata Saksa kaubamärgi, milleks on rohulible pudelis, ega põhjendanud selles osas oma otsust.
94 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
95 Apellatsioonikoda rõhutas vaidlustatud otsuse punktis 46 määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 3 sätestatud vastulause põhjuse hindamisel, et mõiste „kaubamärk“ selle sätte tähenduses hõlmab isegi registreerimata kaubamärke. Siiski ei viidanud ta sõnaselgelt ühelegi registreerimata Saksa kaubamärgile.
96 Apellatsioonikoda märkis määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 nimetatud vastulause põhjuse hindamise raames vaidlustatud otsuse punktides 101 ja 105, et hageja oli vastulauses määratlenud Saksa kaubamärgi, milleks on rohulible pudelis (vt eespool punkti 7 lõpp), kui registreerimata kaubamärgi selle artikli tähenduses ja et vastulause põhjendustes oli hageja ka väitnud, et talle kuuluvad registreerimata kaubamärgi õigused samale kaubamärgile mitmes muus Euroopa riigis. Ta märkis siiski, et kuigi esitatud dokumentidest nähtub, et Saksamaal ja Poolas müüakse palju viina, ei viita ükski tõend konkreetselt varasemale registreerimata õigusele, vaid üksnes sõnaliselt kirjeldatud viinadele.
97 Vaidlustatud otsuse punktides 112–115 märkis apellatsioonikoda sama põhjenduse raames sarnaselt vastulausete osakonnaga, et esitatud tõenditest ei nähtu mingil moel, et taotletud, veel registreerimata Saksa kaubamärki on sellisena tegelikult kasutatud, ega ka seda, et Saksa avalikkus tunneb selle ära asjaomaste toodete kaubandusliku päritolu selge tähisena. Ta järeldas seega, et vastulause esitaja ei ole suutnud tõendada selle registreerimata kaubamärgi tegelikku kasutamist ega veelgi vähem selle kasutamist Saksamaal enne kaubamärgi registreerimistaotluse esitamist kaubandustegevuses ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubamärgina. Ta leidis, et sama kehtib ka väidetavate registreerimata kaubamärgiõiguste kohta teistes Euroopa riikides, mille puhul ei ole tõendatud, et asjaomast taotletud, veel registreerimata kaubamärki on tegelikult kasutatud ja et kohaldatavat liikmesriigi õigust ei ole mainitud. Kuna määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 4 sätestatud vajalikud tingimused ei olnud täidetud ühegi taotletud, veel registreerimata kaubamärgiõiguse puhul, jättis apellatsioonikoda vastulause ka sel põhjusel rahuldamata.
98 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et hageja ei ole selgitanud, kuidas mõjutab apellatsioonikoja väidetav tegevusetus agendi- või esinduslepingu olemasolu hindamist. Eelkõige ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et selle varasema õiguse suhtes kohaldatav õiguslik ja faktiline raamistik erineb käsitletava väite teises väiteosas käsitletud muude varasemate õiguste omast, mistõttu ei saa vaidluse tulemus seda õigust puudutavas osas olla teistsugune. Käsitletav väiteosa on seega tulemusetu.
99 Igal juhul on see väiteosa ka põhjendamata.
100 Apellatsioonikoja ja hageja eeskujul tuleb küll korrata, et registreerimata kaubamärgid on samuti hõlmatud mõistega „kaubamärk“ määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 tähenduses, kui päritoluriigi õigus tunnustab seda liiki õigusi (vt eespool punkt 42). Lisaks toob hageja esile, et Saksamaal tuleneb registreerimata kaubamärkide kaitse tähise kasutamisest kaubandustegevuses, tingimusel et tähis on vastava ala asjatundjate hulgas omandanud tuntuse kaubamärgina (25. oktoobri 1994. aasta kaubamärkide ja muude eristavate tähiste kaitse seaduse (Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeichen (Markengesetz)) (BGBl. 1994 I, lk 3082), mis on lisatud hagiavaldusele lisana K21, § 4 lõige 2).
101 Siiski tuleb märkida, et hageja ei ole vaidlustanud apellatsioonikoja hinnanguid, mis on esitatud vaidlustatud otsuse punktides 112–115 (vt eespool punkt 97), mis on antud määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 4 alusel ja mis on lõplikud (vt eespool punkt 27).
102 Pealegi ei sea ükski toimikusse lisatud dokument neid hinnanguid kahtluse alla, kuna ei ole tõendatud, et Saksa õiguses sätestatud tingimused hageja väidetud registreerimata kaubamärgi kaitse kohta on täidetud, mistõttu ei ole selle väidetava kaubamärgi olemasolu tõendatud.
103 Need hinnangud, mida ei ole vaidlustatud ega kahtluse alla seatud, toovad tingimata kaasa taotletud, veel registreerimata Saksa kaubamärgi osas vastulause tagasilükkamise nii määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 kui ka sama määruse artikli 8 lõike 4 alusel.
104 Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda ei ole selles osas rikkunud määruse nr 40/94 artikli 8 lõiget 3.
105 Lisaks olgu märgitud, et kuigi tõepoolest oleks olnud soovitav, et apellatsioonikoda oleks viidanud määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 3 sätestatud vastulause põhjuse analüüsimisel sõnaselgelt oma hinnangule, et hageja väidetud registreerimata Saksa kaubamärki ei ole olemas, nagu see on sõnastatud vaidlustatud otsuse punktides 112–115 sama määruse artikli 8 lõike 4 kohta, ei mõjuta see redaktsiooniline puudus siiski kuidagi nimetatud otsuse õiguspärasust ega käesoleva vaidluse tulemust, kuna on tõendatud – ja hageja ei ole seda vaidlustanud –, et hageja väidetud registreerimata Saksa kaubamärgi olemasolu ei ole tõendatud ning et selline tõendamata väide õiguse kohta ei saa olla nimetatud määruse artikli 8 lõike 3 alusel esitatud vastulause aluseks.
106 Seetõttu ei saa apellatsioonikojale ette heita, et ta jättis määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 3 sätestatud vastulause põhjuse hindamata seoses registreerimata Saksa kaubamärgiga, milleks on rohulible pudelis.
107 Lisaks võimaldas vaidlustatud otsuse punktides 112–115 esitatud apellatsioonikoja selge põhjendus hageja väidetud Saksa registreerimata kaubamärgi puudumise kohta hagejal mõista vaidlustatud otsuse põhjendusi, et oma õigusi kaitsta. Veel kontrollis apellatsioonikoda nõuetekohaselt hageja poolt selle kohta esitatud faktilisi asjaolusid.
108 Sellest järeldub, et apellatsioonikoda hindas faktilisi asjaolusid nõuetekohaselt ja põhjendas oma hinnangut piisavalt ega rikkunud seega olulisi menetlusnorme, sealhulgas määruse 2017/1001 artikli 95 lõiget 1 ja sama määruse artikli 94 lõiget 1.
109 Järelikult tuleb esimene väiteosa tagasi lükata.
Kolmas väiteosa, et impordilepingutega hõlmatud tööstusomandi õiguste ulatuse hindamisel on tehtud viga
110 Kolmandas väiteosas leiab hageja, et apellatsioonikoda eksis, kui ta hindas faktilisi asjaolusid seoses nende tööstusomandiõiguste ulatusega, mis on hõlmatud pooltevahelise agendi- või esindussuhtega, täpsemalt õiguste ulatusega, mis on seotud ruumilise kaubamärgiga, milleks on rohulible pudelis, ega põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt oli vastavalt impordilepingute sõnastusele (vt eespool punkt 31) vaidlusalune kaubamärk ainuõiguslik. Täpsemalt toob hageja esile, et apellatsioonikoda ei võtnud arvesse 8. mai 1987. aasta impordilepingu (K8-K8a) artikli 7 esimese lõigu sõnastust, milles sõna „sealhulgas“ kasutamist tuleb mõista nii, et see viitab mitteammendavale loetelule.
111 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
112 Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktides 87–91, et ta uurib „terviklikkuse huvides“ tõendeid põhjalikult, ja asus seisukohale, et ükski esitatud lepinguline kokkulepe ei viita sõnaselgelt kõnealustele varasematele kaubamärkidele, nimelt varasematele Poola kaubamärkidele nr 62081 ja nr 85811 ega varasemale Prantsuse kaubamärgile nr 95588457. Ta märkis, et esimene leping (K4), mis kehtis ajavahemikul 1975–1979, seisnes Wyborowa, Krakuse ja Żubrówka kaubamärke kandva viina „impordilepingus“ (mille kohaselt on Diversa importija), milles oli märgitud, et „Agros kaitseb oma kaubamärke ja/või esitusõigusi“, kuid kus ei ole neid kaubamärke ja õigusi täpsustatud. Hilisemates 10. mai 1983. aasta, 8. mai 1987. aasta ja 29. oktoobri 1993. aasta impordilepingutes (K5–K11), mille on sõlminud Diversa või menetlusse astuja, ei ole enam viiteid kaubamärgile Żubrówka, vaid teistele viina kaubamärkidele, nagu Wyborowa ja Grasovka, ning seejärel alates 1987. aastast „muule tööstusomandile, sealhulgas nende viinade etikettidele, embleemidele ja pakendielementidele“, täpsustamata seda „muud tööstusomandit“. Apellatsioonikoda leidis, et on raske kindlaks teha, kas see sõnastus pidi käima hageja kaubamärkide kohta, kuid sõnad „disainilahendus, embleemid, etiketid ja pakendid“ viitavad sõnasõnalises tähenduses toote välistele elementidele, mitte rohulible asetamisele pudelisse, mistõttu ei hõlma see sõnastus ikkagi asjaomast kaubamärki. Ta rõhutas, et oleks olnud soovitav, et hageja esitatud kokkulepetes oleks sõnaselgelt viidatud eespool nimetatud Poola või Prantsuse kaubamärkide registreeringutele või vähemalt nende kaubamärkide kujutisele (vt eespool punkt 7), kuid käesolevas asjas see nii ei olnud.
113 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et käsitletav väiteosa on suunatud apellatsioonikoja täiendava hinnangu vastu, mille ta esitas „täielikkuse huvides“. Järelikult ei mõjuta sellist hinnangut vaidlustav väiteosa vaidlustatud otsuse resolutsiooni ja see tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata (vt selle kohta 30. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Boehringer Ingelheim International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (RELY-ABLE), T‑640/11, ei avaldata, EU:T:2013:225, punktid 27 ja 28, ning 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Peace United vs. EUIPO – 1906 Collins (MY BOYFRIEND IS OUT OF TOWN), T‑699/21, ei avaldata, EU:T:2022:528, punktid 46 ja 47).
114 Peale selle tuleb käsitletav väiteosa tulemusetuse tõttu tagasi lükata ka seetõttu, et esimese väite teise väiteosa tagasilükkamisest piisab, et jätta määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 alusel esitatud vastulause rahuldamata varasemate kaubamärkide osas, mida apellatsioonikoda selle põhjuse raames uuris (vt eespool punkt 88).
115 Igal juhul on ka see väiteosa põhjendamata, kuna see põhineb vaidlustatud otsuse vääral tõlgendusel.
116 Kuigi vastab tõele, et apellatsioonikoda leidis, et oleks olnud soovitav viidata kaubamärkide registreeringutele, ei piirdunud ta siiski üksnes selle tõendamisega, et esitatud kokkulepetes ei ole kaubamärkidele sõnaselgelt ja konkreetselt viidatud. Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punktides 87–91 (vt eespool punkt 112) rajas ta oma järeldused ka kõigi esitatud kokkulepete põhjalikule hindamisele, selgitades, miks vastavaid kaubamärke, õigusi või tööstusomandi õigusi ei olnud täpsustatud ja miks ei võimalda nende kokkulepete sõnastus selgelt kindlaks teha, millele neis kokkulepetes viidatakse.
117 Peale selle toob hageja ise esile, et kaubamärgiomaniku „huvide“ kaitsmiseks peavad need olema asjaomaste poolte jaoks piisavalt määratletavad, vähemalt üldjoontes. Käesolevas asjas ei ole aga see nii.
118 Pealegi ei ole oluline, kas 8. mai 1987. aasta impordilepingu artikli 7 esimese lõigu algversioonis olev sõna „indem“ tähendab „kaasa arvatud“, nagu väidab hageja, või pigem „vastav“ või „kujul“, nagu väidab menetlusse astuja, ja seega ei ole oluline, kas loetelu „muu tööstusomand, sealhulgas nende viinaga seotud märgised, embleemid ja pakendiosad“ on kirjeldav ja seega mitteammendav või hoopis ainuõiguslik.
119 Igal juhul tuleb tõdeda, et ükski kaubamärk, milleks on rohulible pudelis, ei ole selle tingimuse sõnastuse põhjal selgelt eristatav. Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 90 põhjendatult märkis, viitavad sõnad „etiketid, embleemid ja pakendielemendid“ sõnasõnalises tähenduses toote välistele elementidele, mitte rohulible paigutamisele pudelisse, mistõttu selline sõnastus ei saa hõlmata sellist kaubamärki.
120 Seega järeldas apellatsioonikoda õigesti, et ükski esitatud lepinguline kokkulepe ei viita sõnaselgelt varasematele kaubamärkidele, milleks on rohulible pudelis, eelkõige varasematele Poola kaubamärkidele nr 62081 ja nr 85811 ega varasemale Prantsuse kaubamärgile nr 95588457.
121 Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda ei rikkunud määruse nr 40/94 artikli 8 lõiget 3, eelkõige ei teinud ta selle sätte kohaldamisel mingit hindamisviga.
122 Samuti tuleneb eeltoodust, täpsemalt vaidlustatud otsuse punktidest 87–91 (vt eespool punktid 112 ja 116), et apellatsioonikoda analüüsis faktilisi asjaolusid nõuetekohaselt ja põhjendas oma hinnangut vastavalt määruse 2017/1001 artikli 95 lõikele 1 ja sama määruse artikli 94 lõikele 1.
123 Seega tuleb kolmas väiteosa tagasi lükata.
124 Kõigest eeltoodust tuleneb, et apellatsioonikoda ei rikkunud olulisi menetlusnorme, sealhulgas määruse 2017/1001 artikli 95 lõiget 1 ja artikli 94 lõiget 1 koostoimes määruse nr 40/94 artikli 8 lõikega 3.
125 Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.
Teine väide, et rikutud on määruse nr 40/94 artikli 8 lõiget 3
126 Teises väites heidab hageja apellatsioonikojale sisuliselt ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta tõlgendas määruse nr 40/94 artikli 8 lõikes 3 ette nähtud agendi- või esindussuhte tingimusi, piirates selle artikli kohaldamisala üksnes juhtudega, mil varasemad õigused on sõnaselgelt ja konkreetselt kindlaks määratud seda suhet loovas kirjalikus lepingus. Hageja sõnul kohaldas apellatsioonikoda seega sobimatut tõendamisstandardit, sest seda sätet tuleb tõlgendada laialt nii, et see hõlmab igat liiki suhteid, sõltumata sellest, kas kaubamärgiomaniku üldine usaldus- ja lojaalsuskohustus on kehtestatud sõnaselgelt või kaudselt, ning nii, et see hõlmab kaubamärgiomaniku igat liiki „huve“, mis on seotud pooltevahelise suhtega. Seega ei tohiks üldist usaldus- ja lojaalsuskohustust piirata kõigi hõlmatud elementide selgesõnalise täpsustamise nõudega.
127 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
128 Kõigepealt tuleb meenutada, et toimikusse lisatud tõenditest ei nähtu, et hagejal (või tema õiguseellastel) oleks kunagi olnud otsene lepinguline kokkulepe menetlusse astujaga (või tema õiguseellasega) (vt eespool punktid 63–92). Seega, kuna puuduvad mis tahes tõendid (selgesõnalise või kaudse, kirjaliku või suulise) lepingulise kokkuleppe olemasolu kohta hageja ja menetlusse astuja vahel, ei ole vastupidi hageja ja menetlusse astuja väidetele mingit määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 kohast alust nende kui „tootja“ ja „importija“ vahelise üldise usaldus- ja lojaalsuskohustuse tekkimiseks, mille raames võiks tekkida küsimus, kas sellega hõlmatud elementide kindlaksmääramine on otsene või kaudne. Käesolev väide on seega tulemusetu.
129 Igal juhul tuleb sarnaselt menetlusse astujaga märkida, et see väide põhineb vaidlustatud otsuse vääral tõlgendusel ega ole faktiliselt õige.
130 Apellatsioonikoda ei ole mingil moel kinnitanud, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 kohaldamiseks peavad omaniku ja agendi vahelises lepingulises kokkuleppes olema sõnaselgelt ja konkreetselt nimetatud kõik kaubamärgid, mida nende ärisuhe puudutab, ja pealegi oleks Üldkohus võinud sellise kinnituse hukka mõista.
131 Lisaks olgu märgitud, et kuigi vastab tõele, et mis tahes lepinguline suhe kahe poole vahel, mis puudutab kaupade turustamist, võib põhimõtteliselt olla piisav määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 3 kohaldamiseks, on siiski vaja, et pooled teaksid selgelt ja täpselt, millised on need kaubamärgid, mis on asjaomase kaubamärgiomaniku kasuks kaitstud. Kuigi see on tavaliselt selge selliste sõna- ja kujutismärkide puhul, mida kasutatakse turustatava kauba jaoks, on see vähem selge muude mittetraditsiooniliste kaubamärkide, näiteks ruumiliste kaubamärkide või asendimärkide puhul, nagu need, millele tugineb hageja. Selleks et sellised ebatraditsioonilised kaubamärgid oleksid hõlmatud lepingulise suhtega, on soovitav, et omanik annaks agendile selgelt ja täpselt teada, et ta taotleb ja omab õigusi nendele kaubamärkidele, nii et agent oleks neist teadlik. Konkreetne märge kirjalikus kokkuleppes on kõige sobivam viis seda tagada.
132 Käesoleval juhul tuleb aga tõdeda, et ükski toimikusse lisatud dokument ei tõenda, et hageja (või mõni tema õiguseellastest) oleks teavitanud menetlusse astujat erilisest kaitsest, mida ta taotleb ruumilisele kaubamärgile, mis seisneb pudelis olevas rohulibles, või asendimärgile, milleks on pudelisse pandud rohulible, nagu see on taotletud kaubamärgiga kaitstud.
133 Seega, isegi kui apellatsioonikoda oleks soovinud kinnitada, et kokkulepetes, millega loodi lepinguline suhe, ei olnud neid kaubamärke, millele omanik taotleb õiguskaitset, selgelt nimetatud või neile viidatud, oleks selline väide olnud käsitletaval juhul õige, kuna toimikust ei nähtu, et hageja (või tema õiguseellased) oleks menetlusse astujaga (või tema õiguseellasega) sõlmitud lepingulise suhte raames selgelt ja täpselt taotlenud õigusi kaubamärgile, milleks on rohulible pudelis, kuigi see oleks olnud sellise mittetraditsioonilise kaubamärgi puhul soovitav.
134 Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda ei ole selles osas määruse nr 40/94 artikli 8 lõiget 3 rikkunud.
135 Seega tuleb teine väide tulemusetuse ja igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
136 Arvestades kõiki eeltoodud kaalutlusi, tuleb hagi tervikuna tagasi lükata.
Kohtukulud
137 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
138 Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja CEDC International sp. z o.o-lt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. juunil 2023 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord