Kohtuasi C‑579/13

P

ja

S

versus

Commissie Sociale Zekerheid Breda

ja

College van Burgemeester en Wethouders van de gemeente Amstelveen

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Centrale Raad van Beroep)

Eelotsusetaotlus – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Direktiiv 2003/109/EÜ – Artikli 5 lõige 2 ja artikli 11 lõige 1 – Siseriiklikud õigusnormid, millega on pikaajalise elaniku staatuse saanud kolmandate riikide kodanikele kehtestatud rahatrahvi ähvardusel integreerumiskohustus, mille täitmist tõendab eksam

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (teine koda), 4. juuni 2015

Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Sisserändepoliitika – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Direktiiv 2003/109 – Siseriiklikud õigusnormid, millega on pikaajalise elaniku staatuse saanud kolmandate riikide kodanikele kehtestatud rahatrahvi ähvardusel integreerumiskohustus, mille täitmist tõendab eksam – Lubatavus – Tingimus – Kontrollimine siseriikliku kohtu poolt

(Nõukogu direktiiv 2003/109, artikli 5 lõige 2 ja artikli 11 lõige 1)

Riigisisene õigusnorm, mis paneb juba pikaajalise elaniku staatust omavatele kolmandate riikide kodanikele integratsioonieksami sooritamise kohustuse, mille täitmata jätmise korral kohaldatakse rahatrahvi, ei ole direktiiviga 2003/109 (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) ja eeskätt selle artikli 5 lõikega 2 ja artikli 11 lõikega 1 vastuolus juhul, kui selle riigisisese normi rakenduseeskirjad ei ohusta kõnealuse direktiiviga taotletavaid eesmärke – seda peab aga kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Asjaolul, kas pikaajalise elaniku staatus on saadud enne või pärast integratsioonieksami sooritamise kohustuse kehtestamist, ei ole sel puhul tähtsust.

Andes direktiivi 2003/109 artikli 5 lõikega 2 liikmesriikidele õiguse teha pikaajalise elaniku staatuse saamine riigisisese õiguse kohaselt sõltuvaks teatavate integratsioonitingimuste eelnevast täitmisest, ei ole kõnealuse sättega liikmesriike kohustatud ega neil keelatud nõuda kolmandate riikide kodanikelt, et nad täidaksid pärast pikaajalise elaniku staatuse saamist integratsioonikohustusi.

Kuivõrd kolmandate riikide kodanikud ei ole niisuguste integratsioonimeetmete kasulikkuse osas nagu teadmiste omandamine riigi keele ja ühiskonna kohta ka liikmesriikide kodanikega sarnases olukorras, ei riku asjaolu, et integreerumiskohustust ei ole kehtestatud liikmesriigi kodanikele, pikaajalise elaniku staatusega kolmandate riikide kodanike õigust olla vastavalt direktiivi 2003/109 artikli 11 lõikele 1 liikmesriigi kodanikega võrdselt koheldud.

(vt punktid 35, 38, 42, 43 ja 56 ning resolutsioon)