EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
15. oktoober 2014(*)
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 97/81/EÜ – Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni raamkokkulepe osalise tööaja kohta – Osalise tööajaga töölepingu muutmine täistööajaga töölepinguks ilma töötaja nõusolekuta
Kohtuasjas C‑221/13,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunale ordinario di Trento (Itaalia) 11. aprilli 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 25. aprillil 2013, menetluses
Teresa Mascellani
versus
Ministero della Giustizia,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president M. Ilešič, kohtunikud A. Ó Caoimh, C. Toader, E. Jarašiūnas (ettekandja) ja C. G. Fernlund,
kohtujurist: N. Wahl,
kohtusekretär: ametnik A. Impellizzeri,
arvestades kirjalikus menetluses ja 20. märtsi 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– T. Mascellani, esindaja: avvocato F. Valcanover,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocato dello Stato M. Russo ja avvocato dello Stato G. Fiengo,
– Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,
– Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja D. Martin,
olles 22. mai 2014. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada 6. juunil 1997 sõlmitud osalist tööaega käsitlevat raamkokkulepet (edaspidi „raamkokkulepe”), mis on toodud nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (EÜT 1998, L 14, lk 9; ELT eriväljaanne 05/03, lk 267) lisas.
2 Taotlus on esitatud T. Mascellani ja Ministero della Giustizia (justiitsministeerium) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on otsus, milles nähti ette hageja osalise tööajaga töölepingu muutmine täistööajaga töölepinguks.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 97/81 artiklis 1 on täpsustatud, et direktiivi eesmärk on rakendada sellele lisatud tööandjate ja töövõtjate üldorganisatsioonide ehk Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni raamkokkulepe.
4 Raamkokkuleppe preambuli teise lõigu kohaselt:
„Tõdedes liikmesriikide olukorra erinevust ning tunnistades, et teatavates valdkondades ja tegevusaladel on osaline tööaeg töösuhte tunnuseks, sätestab käesolev kokkulepe osalise tööajaga seotud üldpõhimõtted ja miinimumnõuded. See illustreerib tööturu osapoolte tahet kehtestada üldine raamistik osalise tööajaga töötajate diskrimineerimise kõrvaldamiseks ning aidata kaasa osalise tööajaga töötamise võimaluste arendamisele nii tööandjatele kui ka töötajatele vastuvõetaval viisil.”
5 Kokkuleppe klauslis 1 on sätestatud:
„Käesoleva raamkokkuleppe eesmärk on:
a) kõrvaldada osalise tööajaga töötajate diskrimineerimine ja parandada osalise tööajaga töötamise kvaliteeti;
b) soodustada osalise tööajaga töö arendamist vabatahtlikkuse alusel ja aidata kaasa paindlikule tööaja korraldusele tööandjate ja töötajate vajadusi arvesse võtval viisil.”
6 Raamkokkuleppe klausli 3 kohaselt:
„Käesolevas kokkuleppes kasutatakse järgmisi mõisteid:
[...]
2) võrreldav täistööajaga töötaja – samas ettevõttes täistööajaga töötaja, kellel on sama liiki tööleping või töösuhe, kes teeb sama või samalaadset tööd; seejuures pööratakse tähelepanu sellistele kaalutlustele nagu ettevõttes töötatud aeg ja kvalifikatsioon/oskused.
Kui samas ettevõttes ei ole võrreldavat täistööajaga töötajat, siis tuleb võrrelda kohaldatava kollektiivlepingu alusel või kui kohaldatav kollektiivleping puudub, siis kooskõlas siseriikliku seaduse, kollektiivlepingute või tavadega.”
7 Raamkokkuleppe klausli 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte” punktis 1 on ette nähtud:
„Osalise tööajaga töötajate suhtes ei või ainult osalise tööaja tõttu rakendada vähem soodsamaid töötingimusi, kui on võrreldavatel täistööajaga töötajatel, kui erinevat kohtlemist ei õigusta objektiivsed põhjused.”
8 Raamkokkuleppe klausli 5 punkti 2 kohaselt:
„Töötaja keeldumine üleminekust täistööajaga töölt osalisele tööajale või vastupidi ei tohiks iseenesest olla mõjuv põhjus töösuhte lõpetamiseks, ilma et see piiraks töösuhte lõpetamist vastavalt siseriiklikule seadusele, kollektiivlepingule või tavale muudel põhjustel, mis võivad tuleneda asjassepuutuva ettevõtte tootmisnõuetest.”
Itaalia õigus
9 4. novembri 2010. aasta seaduse nr°183, mis annab valitsusele volituse raske ja ohtliku töö valdkonnas, asutuste ümberkorraldamisel, puhkuste, sundpuhkuste ja lubatud töölt puudumiste valdkonnas, sotsiaalse kaitse meetmete võtmiseks, tööturuteenuste korraldamiseks, tööhõivet soodustavate meetmete võtmiseks, kutseõppe ja naiste tööhõive tarvis, mitteametliku töötamise vastaste meetmete võtmiseks ning avalikus sektoris töötamise ja töövaidluste lahendamise suhtes kehtivate õigusnormide vastuvõtmiseks (Legge nr 183 – Deleghe al Governo in materia di lavori usuranti, di riorganizzazione di enti, di congedi, aspettative e permessi, di ammortizzatori sociali, di servizi per l’impiego, di incentivi all’occupazione, di apprendistato, di occupazione femminile, nonché misure contro il lavoro sommerso e disposizioni in tema di lavoro pubblico e di controversie di lavoro) (Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI” nr 262, 9.11.2010, regulaarne lisa; edaspidi „seadus nr 183/2010”), artiklis 16 on ette nähtud, et kohaldades esmakordselt 25. juuni 2008. aasta dekreetseaduse nr 112 (GURI nr 147, 25.6.2008, regulaarne lisa nr 152/L) artikliga 73 vastu võetud õigusnorme, on 30. märtsi 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 165 artikli 1 lõikes 2 ja selle hilisemates muudatustes nimetatud ametiasutustel 180 päeva jooksul pärast seaduse nr 183/2010 jõustumist, järgides õigluse ja heausksuse põhimõtteid, võimalik uuesti läbi vaadata otsused, millega töösuhe muudeti täistööajaga töösuhtest osalise tööajaga töösuhteks ning mis tehti enne 2008. aasta dekreetseaduse nr 112 (mis on – koos muudatustega – kinnitatud 6. augusti 2008. aasta seadusega nr 133 (GURI nr 195, 21.8.2008, regulaarne lisa)) jõustumist.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
10 Põhikohtuasja hageja on Ministero della Giustizia töötaja, töötades osalise tööajaga eelotsusetaotluse esitanud kohtu teenistuses. Alates 28. augustist 2000 on ta töötanud 50% täistööajast, mis jaotatakse kolmele päevale nädalas.
11 Pärast seaduse nr 183/2010 jõustumist vaatas Ministero della Giustizia 8. veebruari 2011. aasta otsusega nr 20384 uuesti läbi põhikohtuasja hagejale võimaldatud osalise tööajaga töökorralduse ning lõpetas selle nimetatud seaduse artikli 16 alusel ühepoolselt, kohustades hagejat töötama alates 1. aprillist 2011 täistööajaga, mis jaotatakse kuuele päevale nädalas.
12 Põhikohtuasja hageja teatas 16. märtsil 2011 Ministero della Giustiziaʼle, et ta vaidleb vastu tööaja muutmisele täistööajaks. Tribunale ordinario di Trento (Trento esimese astme kohus) haldusdirektor kohustas 21. märtsi 2011. aasta otsusega nr 1882 hagejat alluma uuele tööaja korraldusele.
13 Põhikohtuasja hageja esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagi Ministero della Giustizia ja haldusdirektori otsuste tühistamiseks. Hageja selgitab, et osalise tööajaga töötamine võimaldas talle vaba aega oma pere eest hoolitsemiseks ja kutseõppeks. Ta leiab, et direktiivis 97/81 on ette nähtud põhimõte, mille kohaselt ei tohi töötaja osalist tööaega muuta täistööajaks tema tahte vastaselt ja järelikult on seaduse nr 183/2010 artikkel 16 selle direktiiviga vastuolus.
14 Ministero della Giustizia väidab aga omalt poolt, et seaduse nr 183/2010 artikkel 16 ei ole direktiiviga 97/81 vastuolus.
15 Eelotsusetaotluse esitanud kohus on sarnaselt põhikohtuasja hagejaga seisukohal, et nimetatud artikkel 16, mis võimaldab tööandjal muuta osalise tööajaga tööleping täistööajaga töölepinguks töötaja tahte vastaselt, on direktiiviga 97/81 vastuolus, kuna see artikkel diskrimineerib osalise tööajaga töötajaid, kelle tööaja kestust võib avalik-õiguslik tööandja erinevalt täistööajaga töötajatest ühepoolselt muuta. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei aidata selle meetmega kaasa osalise tööajaga töötamise võimaluste arendamisele ei tööandjate ega töötajate tarvis. Ta leiab lisaks, et see siseriiklik meede on vastuolus raamkokkuleppe klausli 5 punktiga 2, mis tema arvates nõuab selles ette nähtud töösuhte lõpetamise keeldu arvestades, et kui tööandja soovib muuta töölepingut, peab tal selleks olema töötaja nõusolek.
16 Neil asjaoludel otsustas Tribunale ordinario di Trento menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. [K]as direktiiviga [97/81] […] rakendatud [raam]kokkuleppe klausli 5 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et see ei võimalda näha liikmesriikide õigusaktides ette tööandja võimalust muuta osalise tööajaga tööleping täistööajaga töölepinguks isegi vastu töötaja tahtmist?
2. [K]as direktiiviga 97/81 on vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm (nagu [seaduse nr 183/2010] artikkel 16), mis näeb ette tööandja võimaluse muuta osalise tööajaga tööleping täistööajaga töölepinguks isegi vastu töötaja tahtmist?”
Eelotsuse küsimuste analüüs
17 Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma teises küsimuses direktiivile 97/81, siis tuleb kõigepealt märkida, et vastavalt selle direktiivi artiklile 1 on direktiivi eesmärk rakendada raamkokkulepe. Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtus kerkis küsimus, kas osalise tööajaga töölepingu muutmine täistööajaga töölepinguks seaduse nr 183/2010 artikli 16 alusel ilma T. Mascellani nõusolekuta on vastuolus raamkokkuleppe sätetega.
18 Seega tuleb tõdeda, et oma küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamkokkulepet ja eelkõige selle klausli 5 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt võib tööandja muuta osalise tööajaga töölepingu täistööajaga töölepinguks ilma asjaomase töötaja nõusolekuta.
19 Tuleb meenutada, et direktiiviga 97/81 ja raamkokkuleppega soovitakse esiteks edendada osalise tööajaga töötamist ja teiseks kaotada osalise tööajaga ja täistööajaga töötajate vaheline diskrimineerimine (vt selle kohta kohtuotsused Bruno jt, C‑395/08 ja C‑396/08, EU:C:2010:329, punktid 24 ja 77, ning Michaeler jt, C‑55/07 ja C‑56/07, EU:C:2008:248, punkt 21).
20 Direktiivi 97/81 põhjenduses 5 selgitatakse, et „Euroopa Ülemkogu Esseni istungjärgu otsustes rõhutati vajadust võtta meetmeid, et edendada tööhõivet ning naiste ja meeste võrdseid võimalusi, samuti nõuti meetmeid kasvu tööhõivet intensiivistava mõju suurendamiseks eelkõige paindlikuma töökorralduse kaudu viisil, mis vastaks nii töötajate soovidele kui ka konkurentsinõuetele.” Lisaks tuleneb selle direktiivi põhjendusest 11 ja raamkokkuleppe preambuli teisest lõigust, et raamkokkulepe illustreerib tööturu osapoolte tahet arendada osalise tööajaga töötajate võimalusi sellisel alusel, mis oleks vastuvõetav nii tööandjatele kui ka töötajatele.
21 Sellega seoses on direktiivi 97/81 põhjenduses 14 märgitud, et raamkokkulepe on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv liikmesriikidele, kuid jätab vormi ja meetodite valiku riigi ametiasutustele. Raamkokkuleppe preambuli teisest lõigust nähtub samuti, et raamkokkulepe sätestab osalise tööajaga seotud üldpõhimõtted ja miinimumnõuded. Vastavalt raamkokkuleppe kaalutlusele 6 jätab kokkulepe iga liikmesriigi olukorra arvessevõtmiseks nimetatud üldpõhimõtete, miinimumnõuete ja sätete kohaldamise korraldamise liikmesriikidele ja tööturu osapooltele.
22 Nende miinimumnõuete hulgas on ka raamkokkuleppe klausli 5 punktis 2 toodud nõue, et „[t]öötaja keeldumine üleminekust täistööajaga töölt osalisele tööajale või vastupidi ei tohiks iseenesest olla mõjuv põhjus töösuhte lõpetamiseks, ilma et see piiraks töösuhte lõpetamist […] muudel põhjustel, mis võivad tuleneda asjassepuutuva ettevõtte tootmisnõuetest”.
23 Sellest klauslist nähtub, et see ei kohusta liikmesriike vastu võtma õigusnorme, mis seaksid osalise tööajaga töölepingu täistööajaga töölepinguks muutmise tingimuseks töötaja nõusoleku. Selle õigusnormi eesmärk on nimelt üksnes välistada, et töötaja keeldumine tema töölepingu muutmisest võiks olla ainukeseks põhjuseks tema töölepingu lõpetamiseks, ilma et selleks esineksid muud objektiivsed põhjused.
24 Eeltoodust nähtub, et raamkokkuleppe klausli 5 punktiga 2 ei ole vastuolus õigusnormid, mille kohaselt võib tööandja siin toodud põhjustel muuta osalise tööajaga töölepingu täistööajaga töölepinguks ilma asjaomase töötaja nõusolekuta.
25 Ühtlasi peavad sellised õigusnormid olema kooskõlas raamkokkuleppe eesmärgiga, milleks on raamkokkuleppe klausli 1 punkti b kohaselt eelkõige aidata kaasa paindlikule tööaja korraldusele tööandjate ja töötajate vajadusi arvesse võtval viisil.
26 Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu arusaama, et osalise tööajaga töölepingu täistööajaga töölepinguks muutmise võimalus ilma töötaja nõusolekuta on diskrimineeriv, siis tuleb meenutada, et vastavalt raamkokkuleppes taotletavale eesmärgile kaotada osalise tööajaga ja täistööajaga töötajate vaheline diskrimineerimine, on töötingimuste osas raamkokkuleppe klausliga 4 vastuolus see, kui osalise tööajaga töötajaid koheldakse vähem soodsal viisil kui võrreldavaid täistööajaga töötajaid vaid seetõttu, et nad töötavad osalise tööajaga, välja arvatud juhul, kui erinev kohtlemine on õigustatud objektiivsetel põhjustel (kohtuotsus Bruno jt, EU:C:2010:329, punkt 25).
27 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, nagu seda märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 51, et olukord, kus osalise tööajaga tööleping muudetakse täistööajaga töölepinguks ilma asjaomase töötaja nõusolekuta, ja olukord, kus töötajat ähvardab oht, et tema täistööajaga tööleping võidakse muuta osalise tööajaga töölepinguks vastu tema tahtmist, ei ole omavahel võrreldavad, kuna tööaja vähendamisega ei kaasne samad tagajärjed kui selle suurendamisega, eelkõige töötaja töötasustamise osas, mis kujutab endast vastutasu töö tegemise eest.
28 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et raamkokkulepet ja eelkõige selle klausli 5 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt võib tööandja muuta osalise tööajaga töölepingu täistööajaga töölepinguks ilma asjaomase töötaja nõusolekuta.
Kohtukulud
29 Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
6. juunil 1997 sõlmitud osalist tööaega käsitlevat raamkokkulepet, mis on esitatud nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta lisas, ja eelkõige selle klausli 5 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt võib tööandja muuta osalise tööajaga töölepingu täistööajaga töölepinguks ilma asjaomase töötaja nõusolekuta.
Allkirjad