Kohtuasi T-58/09

Schemaventotto SpA

versus

Euroopa Komisjon

Tühistamishagi – Koondumised – Koondumiskavast loobumine – Otsus lõpetada määruse (EÜ) nr 139/2004 artikli 21 lõike 4 alusel algatatud menetlus – Vaidlustamatu akt – Vastuvõetamatus

Kohtumääruse kokkuvõte

1.      Konkurents – Koondumised – Määrus nr 139/2004 – Kontrollimenetlus – Määruse artikli 21 lõike 4 kolmandas lõigus viidatud üldised huvid – Komisjoni pädevus võtta vastu otsus siseriiklike meetmetega kaitstud üldise huvi tunnustamise kohta – Piirid

(Nõukogu määrus nr 139/2004, artikkel 8 ja artikli 21 lõige 4)

2.      Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Pärast koondumisest loobumist tehtud komisjoni otsus mitte jätkata määruse nr 139/2004 (kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle), artikli 21 lõike 4 alusel algatatud menetlust – Menetlus, mis on laadilt liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus – Väljaarvamine

(EÜ artikli 86 lõige 3, EÜ artiklid 226 ja 230; nõukogu määrus nr 139/2004, artikli 21 lõige 4)

1.      Kui liikmesriik soovib kaitsta ja teatab üldisest huvist, mis erineb määruses nr 139/2004, kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle, arvesse võetust, algatab komisjon selle määruse artikli 21 lõike 4 kolmanda lõigu alusel kontrollimenetluse. Komisjon on seejärel kohustatud uurima, kas see huvi on kooskõlas ühenduse õiguse üldiste põhimõtete ja muude sätetega ning teatama oma otsusest asjaomasele liikmesriigile 25 tööpäeva jooksul alates nimetatud teate saamisest, vältides võimalusel seda, et tema otsus tehakse alles siis, kui siseriiklikud meetmed on kavandatud ühenduse seisukohalt olulisele koondumisele juba lõpliku takistuse seadnud. Sel juhul on komisjon määruse nr 139/2004 artikli 8 alusel võetud otsuse tõhususe tagamiseks kohustatud võtma liikmesriigi suhtes vastu otsuse, millega ta kas tunnustab asjassepuutuva huvi esinemist, arvestades selle kooskõla ühenduse õiguse üldiste põhimõtete ja muude sätetega, või ei tunnusta sellise huvi esinemist, arvestades selle vastuolu nimetatud põhimõtete ja sätetega.

Arvestades, et määruse nr 139/2004, kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle, artikli 21 lõikes 4 ette nähtud menetlus käsitleb vaid komisjoni kontrolli konkreetsete koondumistehingute üle, sõltub komisjoni otsuse vastuvõtmise pädevus aga koondumise kokkuleppe sõlmimisest. Kuna komisjon ei ole määruse nr 139/2004 alusel pädev otsust vastu võtma enne koondumise kokkuleppe sõlmimist, ei ole tal seda pädevust ka siis, kui selle lepingu sõlmimisest loobutakse, isegi kui puudutatud ettevõtjad jätkavad oma läbirääkimisi, et sõlmida kokkulepe „mõnes teises vormis”.

Seega, kui koondumisest loobutakse, ei ole komisjon enam pädev lõpetama määruse nr 139/2004 artikli 21 lõike 4 alusel algatatud menetlust otsusega, milles ta tunnustab asjassepuutuvate siseriiklike meetmetega kaitstavat üldist huvi.

(vt punktid 112, 115–117)

2.      Kirjal, milles komisjon teatab liikmesriigile otsusest, et ta ei jätka enam määruse nr 139/2004, kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle, artikli 21 lõike 4 alusel algatatud menetlust, ei ole õiguslikult siduvaid tagajärgi, mis mõjutaksid hagejaks oleva ettevõtja − kes on hiljem teostamata jäänud koondumistehingu pool − huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis. Selline otsus ei saa seega olla vaidlustatav akt.

Nimelt, määruse nr 139/2004 artikli 21 lõike 4 alusel algatatud menetluse jätkamisega pärast asjassepuutuvate ettevõtjate poolt koondumisest loobumist ei kavatsenud komisjon enam vastu võtta otsust, milles ta tunnustab asjassepuutuvate siseriiklike meetmetega kaitstava üldise huvi esinemist, vaid pigem otsuse, milles tuvastatakse, et liikmesriik on rikkunud selle määruse artiklit 21.

Nii tegutsedes ei olnud komisjoni õiguslikuks raamistikuks enam nimetatud määruse artikli 21 lõike 4 alusel algatatud menetlus, vaid see jätkus EÜ artiklis 226 või EÜ artikli 86 lõikes 3 sätestatud liikmesriigi rikkumise tuvastamise menetlusena. Komisjonil on seega kaalutlusõigus otsustada, kas ta menetleb liikmesriigi rikkumise tuvastamise menetlusi EÜ artikli 226 alusel ja EÜ artikli 86 lõike 3 alusel.

(vt punktid 120, 124 ja 125)