KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 19. oktoobril 2016(1)
Kohtuasi C‑477/16 PPU
Openbaar Ministerie
versus
Ruslanas Kovalkovas
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad))
Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2002/584/JSK – Euroopa vahistamismäärus – Mõisted „õigusasutus“ ja „kohtuotsus“ – Liikmesriigi justiitsministeeriumi poolt välja antud Euroopa vahistamismäärus vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks
1. Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) esitab käesolevas eelotsusetaotluses samad küsimused, mille ta esitas Euroopa Kohtule teises varasemas asjas,(2) aga erineva nüansiga, sest vaidluse esemeks oleva vahistamismääruse(3) on välja andnud Leedu Vabariigi justiitsministeerium. Kui kohtuasjas Poltorak oli vahistamismääruse teinud Rootsi Politseiamet, siis nüüd tuleb välja selgitada, kas Leedu justiitsministeerium võib kuuluda raamotsuse 2002/584/JSK(4) artikli 6 lõikes 1 sätestatud mõiste „õigusasutus“ alla.
2. Kuna küsimused on identsed, tuleb mul siin suures osas korrata kaalutlusi, mille ma esitan ettepanekus, mille teen samal kuupäeval kohtuasjas Poltorak. Pealegi muutsid Leedu ametivõimud 2014. aastal oma vahistamismääruse korda, et viia see nõukogu soovituste kohaselt vastavusse raamotsuse nõuetega, mis tähendab, et üldiselt on see eelotsusetaotlus selgelt „ajalooline“ ja piirdub konkreetse vahistamismäärusega, mille täitmisega on tegu.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. EL leping
3. Artiklis 6 on sätestatud:
„1. Liit tunnustab 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartas [edaspidi „harta“], nagu seda on kohandatud 12. detsembril 2007. aastal Strasbourgis, sätestatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid, millel on aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud.
Harta sätted ei laienda mingil viisil liidu pädevust, mis on määratletud aluslepingutega.
Hartas esitatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid tõlgendatakse vastavalt harta VII jaotise üldsätetele, mis reguleerivad selle tõlgendamist ja kohaldamist, võttes nõuetekohaselt arvesse hartas osutatud selgitusi, milles on esitatud asjaomaste sätete allikad.
2. Liit ühineb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga [allkirjastatud Roomas 4. novembril 1950 (edaspidi „EIÕK“)]. Sellega ühinemine ei mõjuta liidu pädevust, mis on määratletud aluslepingutega.
3. [EIÕKga] tagatud ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenevad põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted.“
2. Harta
4. Artikli 47 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele“ kohaselt:
„Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.
Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. Igaühel peab olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud.
[…]“.
3. Raamotsus
5. Põhjenduses 5 on märgitud:
„Tulenevalt eesmärgist kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks tuleks kaotada liikmesriikidevaheline väljaandmine ja asendada see õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga. […]“.
6. Põhjenduses 6 on ette nähtud:
„Käesolevas raamotsuses sätestatud Euroopa vahistamismäärus on esimene kindel meede kriminaalõiguse valdkonnas, millega kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mida Euroopa Ülemkogu nimetas õigusalase koostöö nurgakiviks.“
7. Põhjenduses 8 on märgitud:
„Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehtud otsuseid tuleb piisavalt kontrollida, mis tähendab, et selle liikmesriigi õigusasutus, kus tagaotsitav on vahistatud, peab tegema otsuse tema üleandmise kohta.“
8. Lisaks on põhjenduses 10 rõhutatud, et:
„Euroopa vahistamismääruse toimimine põhineb suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel. Selle kohaldamise võib peatada ainult siis, kui üks liikmesriik on raskelt ja jätkuvalt rikkunud Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid ja kui rikkumise on nimetatud lepingu artikli 7 lõike 1 alusel kindlaks teinud nõukogu ja sellel on artikli 7 lõikes 2 sätestatud tagajärjed.“
9. Artiklis 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ on sätestatud:
„1. Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.
2. Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.
3. Käesolev raamotsus ei [ole] mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.“
10. Artiklis 6 „Pädevate õigusasutuste määramine“ on ette nähtud:
„1. Vahistamismääruse teinud õigusasutus on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel.
2. Vahistamismäärust täitev õigusasutus on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma selle riigi õiguse alusel.
3. Iga liikmesriik teatab nõukogu peasekretariaadile, milline on tema õiguse alusel pädev õigusasutus.“
11. Artiklis 7 keskasutuse kohta on ette nähtud:
„1. Iga liikmesriik võib määrata pädevaid õigusasutusi abistama keskasutuse või mitu keskasutust, kui see on tema õigussüsteemis nii sätestatud.
2. Liikmesriik võib, kui see osutub vajalikuks tulenevalt tema kohtusüsteemi korraldusest, panna oma keskasutuse(d) vastutama Euroopa vahistamismääruste edastamise ja vastuvõtmise haldamise ning kogu muu ametliku kirjavahetuse eest, mis on nendega seotud.
[…]“.
12. Seoste kohta muude juriidiliste dokumentidega on artikli 31 lõike 1 punktis a sätestatud:
„1. Alates 1. jaanuarist 2004 asendab käesolev raamotsus liikmesriikidevahelistes suhetes väljaandmise valdkonnas kohaldatavate konventsioonide järgmised sätted, piiramata nende kohaldamist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel:
a) 13. detsembri 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsioon, selle 15. oktoobri 1975. aasta lisaprotokoll, selle 17. märtsi 1978. aasta teine lisaprotokoll ning 27. jaanuari 1977. aasta terrorismi tõkestamise Euroopa konventsiooni väljaandmist puudutavad sätted;
[…]“
B. Leedu õigus
2013. aastal kehtivad Euroopa vahistamismääruse väljaandmise ja isiku Euroopa vahistamismääruse alusel üleandmise eeskirjad (Europos arešto orderio išdavimo ir asmens perėmimo pagal Europos arešto orderi taisyklės).(5)
13. Selle lõike I punkti 4 kohaselt annab justiitsministeerium vahistamismääruse välja selleks, et vahistada isik, kellele on kohtuotsusega määratud vabadusekaotuslik karistus ja kes on karistuse täitmise vältimiseks põgenenud, tingimusel et karistusaeg on vähemalt neli kuud ja on alust arvata, et asjaomase isiku võib tabada mõnest liikmesriigist.
14. Vastavalt lõike II punktile 7 saadab in absentia süüdimõistmise korral kohus süüdimõistva kohtuotsuse ärakirja justiitsministeeriumile koos vahistamismääruse eelnõuga, võttes arvesse vahistamismääruse menetlemise nõudeid, mis on sätestatud eeskirjades.
15. Vastavalt lõike II punktile 8 saadab karistust täitmisele pöörav institutsioon süüdimõistetu põgenemise korral justiitsministeeriumile vahistamismääruse vastuvõtmise taotluse.
16. Lõike III punkti 12 alusel analüüsib justiitsministeerium õigus- või kinnipidamisasutuse esitatud dokumente ja kui nimetatud eeskirjades sätestatud tingimused on täidetud, annab välja vahistamismääruse, hinnates süüteo raskusastet ja liiki, nagu ka süüdimõistetu isiksust. Kui justiitsministeeriumi hinnangul ei ole alust vahistamismäärust menetlusse võtta, saadab ta taotluse tagasi taotlevale institutsioonile.
17. Lõike III punkti 16 kohaselt allkirjastab vahistamismääruse, kui see välja antakse, justiitsminister või tema volitatud isik.
II. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
18. 29. juunil 2016 taotles Rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus) juures tegutsev prokurör sellel kohtul menetlusse võtta vahistamismäärus, mille oli välja andnud 2013. aasta augustis täpsustamata kuupäeval Leedu Vabariigi justiitsministeerium nõudega vahistada ja üle anda Leedu kodanik R. Kovalkovas, kellel ei ole Madalmaades elu- ega asukohta ja kes praegu viibib Zwaagi kinnipidamisasutuses (Madalmaad).
19. Vahistamismääruse eesmärk on pöörata täitmisele Jonava esimese astme kohtu (Leedu) 13. veebruari 2012. aasta kohtuotsus, millega määrati R. Kovalkovasele mitme isikuvastase süüteo toimepanijana nelja aasta ja kuue kuu pikkune vabadusekaotuslik karistus.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas vahistamismääruse on teinud raamotsuse artikli 6 lõikes 1 tähenduses „õigusasutus“ ja seega, kas see on selle otsuse artikli 1 lõike 1 tähenduses „kohtuotsus“.
21. Sellega seoses otsustas Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas mõisted „õigusasutus“, mida on kasutatud raamotsuse […] artikli 6 lõikes 1, ja „kohtuotsus“, mida on kasutatud raamotsuse […] artikli 1 lõikes 1, on liidu õiguse autonoomsed mõisted?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav: milliste kriteeriumide alusel on võimalik kindlaks määrata, kas vahistamismääruse välja andnud liikmesriigi asutus on selline „õigusasutus“ ning kas tema tehtud […] vahistamismäärus on seega selline „kohtuotsus“?
3. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav: kas Leedu Vabariigi justiitsministeerium kuulub mõiste „õigusasutus“ alla, mida on kasutatud raamotsuse […] artikli 6 lõikes 1, ja kas nimetatud asutuse tehtud […] vahistamismäärus on seega „kohtuotsus“ raamotsuse […] artikli 1 lõike 1 tähenduses?
4. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav: kas sellise asutuse nagu Leedu Vabariigi justiitsministeerium määramine õigusasutuseks, kes teeb vahistamismääruse, on liidu õigusega kooskõlas?“
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendab käesolevaid eelotsuse küsimusi samade põhjustega, mille ta esitas eelotsusetaotluses kohtuasjas Poltorak (C‑452/16 PPU) ja millele ta lisab hulga märkusi.(6)
23. Esiteks märgib ta, et vastavalt nõukogu raamotsuse ettepanekule eristab vahistamismääruse süsteemi selle sisuliselt õiguslik olemus, millega on kaotatud väljaandmismenetlusele iseloomulik poliitiline etapp.
24. Teiseks märgib ta, et raamotsuse põhjendusi 5 ja 6 silmas pidades tahetakse selle otsusega välistada poliitikute sekkumine vahistamismääruse väljaandmise ja täitmise otsustesse.
25. Kolmandaks märgib ta, et kuna raamotsuses ei määratletud mõistet „õigusasutus“, ei saa järeldada, kas justiitsministeeriumi saab selleks kvalifitseerida, juhul kui oletada, et see mõiste on liikmesriikide õiguse omaette kategooria, nagu see on liidu õiguse autonoomne mõiste.
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võib asjaolu, et vahistamismäärus on tehtud kohtuotsuse tulemusel, olla oluline, sest tuleks mõista, et vahistamismäärus põhineb raamotsuse artikli 8 lõike 1 punkti c tähenduses „kohtuotsusel“ ja et seega on justiitsministeerium selle välja andnud Leedu kohtu taotlusel. Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus) kordab selles suhtes ühte Supreme Courti (kõrgeim kohus, Ühendkuningriik) kohtuotsust, milles on kehtestatud tingimused selleks, et saaks lugeda, et ministri poolt menetlusse antud vahistamismääruse on välja andnud õigusasutus.(7) Kuna see kohtuotsus on tehtud enne Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas Bob-Dogi,(8) on Rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus) arvates eelotsusetaotlus asjakohane, sest viimati nimetatud Euroopa Kohtu otsuses rõhutati, et vahistamismääruse võib välja anda ainult asutus, kelle staatus ja pädevusalad võimaldavad talle anda piisava kohtuliku kaitse.
III. Menetlus Euroopa Kohtus
27. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 2. septembril 2016 koos taotlusega, et seda menetletaks eelotsuse kiirmenetluses (ELTL artikli 267 neljas lõik).
28. Euroopa Kohus otsustas 12. septembri 2016. aasta haldusistungil käsitleda kohtuasja eelotsuse kiirmenetluse korras ja koos kohtuasjaga Poltorak (C‑452/16 PPU). Ta otsustas ühtlasi kodukorra artikli 111 alusel jätta menetluse kirjalik osa ära ja vastavalt kodukorra artiklile 109 paluda Leedu Vabariigil anda mõne täpsustuse oma vahistamismääruse süsteemi kohta.
29. Leedu Vabariigilt taotletud teave esitati Leedu valitsuse kirjaga, mis registreeriti Euroopa Kohtus 23. septembril 2016.
30. 5. oktoobril 2016 peeti koos kohtuasjaga C‑452/16 ühine avalik kohtuistung, millel osalesid R. Poltoraki esindaja menetluses, Madalmaade, Saksamaa, Kreeka, Soome ja Rootsi valitsus ja komisjon.
IV. Õiguslik analüüs
31. Nagu ma käesoleva ettepaneku alguses juba märkisin, on Rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus) esitatud küsimused analoogsed kohtuasjas Poltorak esitatud küsimustega. Analoogia on tegelikult täielik, kuigi selle kohtu jaoks on uuel eelotsusetaotlusel „eriline mõõde“, sest vahistamismääruse on välja andnud „poliitik justiitsministeeriumi esindajana“.(9)
32. Minu arvates siiski ei ole see asjaolu kvalitatiivselt erinev kohtuasjast Poltorak. Kummalegi nendes kahes kohtuasjas vahistamismääruse välja andnud organitest ei saa omistada „õigusasutuse“ staatust raamotsuse tähenduses; olgu siis, nagu esimesel juhul, selle „politsei“ staatuse või, nagu nüüd, „poliitilise“ staatuse pärast. Kokkuvõttes ei saa need anda põhiõiguste ja -vabaduste austamise tagatist, mis on vastastikuse usalduse aluseks, millel põhineb raamotsuse süsteem.
33. Järelikult olen ma oma ettepanekus kohtuasjas Poltorak punktides 27–30 esitatud põhjustel seisukohal, et vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele on jaatav ja et seega väljendid „õigusasutus“ ja „kohtuotsus“ vastavalt raamotsuse artikli 6 lõike 1 ja artikli 1 lõike 1 tähenduses on liidu õiguse autonoomsed mõisted ning neid tuleb tõlgendada kogu Euroopa Liidus ühetaoliselt.
34. Vastus teisele ja kolmandale küsimusele kooskõlas kohtuasjas Poltorak minu ettepaneku punktides 34–54 esitatud argumentidega peaks olema, et niisugune asutus nagu Leedu Vabariigi justiitsministeerium ei vasta vajalikele tingimustele selleks, et see kvalifitseerida „õigusasutuseks“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses. Rootsi politseiametiga seoses arendatud argumentatsioon on mutatis mutandis ülekantav Leedu justiitsministeeriumile, kes „kujundab ja […] rakendab riigi poliitikat“ oma vastutusalasse kuuluvates küsimustes.(10)
35. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmetest, mis põhinevad nõukogu 2007. aasta hindamisaruandel,(11) on Leedu Vabariigi poolt vahistamismääruse väljaandmise tingimuseks, et on olemas riigisisene vahistamismäärus või jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Sel juhul saavad määrust täitev kohus või, kui isik on pärast süüdimõistmist põgenenud, kinnipidamisasutus taotleda justiitsministeeriumilt vahistamismääruse väljaandmist. Viimane annab vahistamismääruse menetlusse pärast seda, kui ta on analüüsinud asjaomaseid dokumente ja veendunud, et on alust vahistamismäärus välja anda.
36. Minu arvates see süsteem raamotsusele ei vasta.(12) Nagu ma selgitan oma ettepaneku punktis 60 kohtuasjas Poltorak, võiks analüüsitav mudel sellele otsusele vastata, kui Leedu justiitsministeerium „vastaks järgmistele nõuetele, mida ma pean tingimata vajalikuks nende kohtulike tagatiste säilitamiseks, millel vahistamismääruse süsteem põhineb: a) ta peaks toimima õigusasutuse volitusel ja järelevalve all raamotsuse artikli 6 tähenduses; ja b) tal ei tohiks olla diskretsiooniõigusi ega kaalutlusruumi vahistamismääruse väljaandmise suhtes ning ta peaks toimima õigusasutuselt saadud volituse alusel. Viimase ülesanne oleks veel määruse suhtes kahtluse korral konsulteerida eelotsuse korras Euroopa Kohtuga raamotsuse tõlgendamise küsimuses.“
37. Vahistamismääruse väljaandmise menetluse algatus kinnipidamisasutuselt, ilma õigusasutuse sekkumiseta, tähendab, et esimene nimetatud nõuetest ei ole täidetud.
38. Kui algatus tuleb aga õigusasutuselt, on justiitsministeeriumil teatav kaalutlusruum otsustada, kas ta lõpuks vahistamismääruse välja annab, ilma et oleks teada, et tema otsuse suhtes võiks teha kohtulikku kontrolli.
39. Euroopa Kohtu teabetaotlusele vastates kinnitab Leedu valitsus, et justiitsministeeriumi otsus vahistamismääruse kohta on võimalik alles siis, kui kohus on hinnanud, kas vahistamismääruse väljaandmine vastab proportsionaalsuse või menetlusautonoomia põhimõtetele.(13) Kui justiitsministeeriumil on selles suhtes kahtlusi, võib ta pöörduda kohtu poole, et see põhjendaks täpsemalt, et vahistamismääruse väljaandmise taotlus vastab nendele põhimõtetele.(14) Leedu valitsus selgitab seejärel mõneti mitmetähenduslikult, et kui saadakse „kohtult eitav vastus […] vahistamismääruseväljaandmise vastavuse kohta proportsionaalsuse ja menetlusautonoomia põhimõtetele […]“, siis vahistamismäärust ei anta. Kui aga saadakse „vastus, et […] vahistamismääruse väljaandmine“ on nendele põhimõtetele vastav, siis antakse vahistamismäärus välja.(15)
40. Märgin, et Leedu valitsuse kinnitus on mõneti mitmetähenduslik, sest tema selgitustest võib järeldada, et proportsionaalsust hindab ainult kohus. Määrav ei ole aga niivõrd kohtu „vastus“, kuivõrd justiitsministeeriumi enda antav hinnang sellele. Muul viisil ei ole arusaadav, kuidas võiks kohus anda „eitava vastuse […] vahistamismääruse väljaandmise vastavuse kohta proportsionaalsuse ja menetlusautonoomia põhimõtetele“. Kõnealune eitav vastus on pigem selle, millise hinnangu annab sellele vastusele justiitsministeerium, kes – nagu nähtub vahistamismääruse eeskirjast nr 12 – teeb vahistamismääruse väljaandmise asjakohasuse kohta lõpliku otsuse.
41. Nendel asjaoludel ei ole täidetud minu ettepaneku punktis 66 kohtuasjas Poltorak nimetatud tingimus, s.o et vahistamismääruse välja andev asutus peab toimima „tema suhtes järelevalvet teostava tõelise õigusasutuse volitusel ja kontrolli all“.(16)
42. Eespool öeldut arvestades ei saa jätta mainimata asjaolu, mis eristab käesolevat kohtuasja kohtuasjast Poltorak. See on asjaolu, mis ei ole seotud mitte vahistamismääruse välja andnud asutuse poliitilise „erimõõtmega“, vaid sellega – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise märkis(17) ja Leedu valitsus kinnitas –, et Leedu Vabariik teatas nõukogule 6. veebruaril 2014, et edaspidi võivad vahistamismääruse välja anda ainult teatavad kohtud, mitte seega justiitsministeerium.
43. Isegi kui see asjaolu iseenesest ei tähenda, et eelotsusetaotluse ese on ära langenud (sest põhikohtuasja menetluses arutatav vahistamismäärus anti vastavalt varasemale süsteemile ega ole teada, et Leedu kohtud oleksid vastu võtnud teise selle asendamiseks), on kindlasti oluline, kuna õigusnormide muutmine: a) muudab vähimagi sekkumise liikmesriigi menetlusautonoomiasse mittevajalikuks, erinevalt sellest, mis oli minu arvates vältimatult vajalik kohtuasjas Poltorak; ja b) Leedu Vabariik ise otsustas viia oma mudeli vastavusse raamotsusest tulenevate nõuetega.
44. Lõpuks, mis puudutab Leedu valitsuse esitatud taotlust,(18) mida toetasid kohtuistungil Madalmaade valitsus ja komisjon, et kui Euroopa Kohus otsustab, et justiitsministeeriumi välja antud vahistamismäärus ei ole olemuselt kohtuotsus, piirataks Euroopa Kohtu otsuse kehtivusaega, siis viitan oma ettepaneku punktidele 68–70 kohtuasjas Poltorak, kus ma selgitan põhjusi, miks ma olen seisukohal, et kehtivusaega ei ole vaja piirata.
V. Ettepanek
45. Esitatud arutluskäigust lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) esitatud küsimustele järgmiselt:
1. Väljendid „kohtuotsus“ ja „õigusasutus“, mida on vastavalt kasutatud nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK) artikli 1 lõikes 1 ja artikli 6 lõikes 1, on liidu õiguse autonoomsed mõisted ja neid tuleb tõlgendada kogu Euroopa Liidus ühetaoliselt.
2. Asutus, mille volitused on määratletud nii nagu Leedu Vabariigi justiitsministeeriumil, ei vasta nõuetele, et see kvalifitseerida „õigusasutuseks“ raamotsuse 2002/584/JSK artikli 6 lõike 1 tähenduses ja tema antud Euroopa vahistamismäärus käesolevas asjas ei ole olemuselt „kohtuotsus“ nimetatud raamotsuse artikli 1 lõike 1 tähenduses.