Language of document : ECLI:EU:C:2017:506

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE

esitatud 29. juunil 2017(1)

Kohtuasi C295/16

Europamur Alimentación SA

versus

Dirección General de Comercio y Protección del Consumidor de la Comunidad Autónoma de la Región de Murcia

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Contencioso-Administrativo n° 4 de Murcia (Murcia esimese astme halduskohus nr 4, Hispaania))

Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 2005/29/EÜ – Tarbijate suhtes ebaausad kaubandustavad – Müük hulgimüüjalt jaemüüjatele – Euroopa Kohtu pädevus – Liikmesriigi õigusaktid, mille kohaselt on kahjumlik müük üldiselt keelatud – Erandid kriteeriumide põhjal, mida ei ole direktiivis 2005/29/EÜ ette nähtud






I.      Sissejuhatus

1.        Juzgado de lo Contencioso-Administrativo n°4 de Murcia (Murcia esimese astme halduskohus nr 4, Hispaania) esitatud eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 („ebaausate kaubandustavade direktiiv“)(2).

2.        Eelotsusetaotlus on esitatud vaidluse raames, mis puudutab väärteokaristust, mis määrati hulgimüügi alal tegutsevale ettevõtjale seetõttu, et ta rikkus kahjumliku müügi keeldu, mis on – v.a erijuhtudel – Hispaania jaemüüki käsitlevates õigusaktides ette nähtud.

3.        Et ebaaus kaubandustava, mille tõttu see vaidlus tekkis, ei puuduta mitte otseselt tarbijaid, vaid hulgimüüjat ja jaemüüjaid, ning ei kuulu seega direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse, tuleb konkreetsemalt analüüsida, kas Euroopa Kohus võib siiski eelotsuse küsimuste kohta otsuse teha.

4.        Kui Euroopa Kohus peaks ennast pädevaks tunnistama – nagu ma soovitan –, näib mulle, et vastus esitatud küsimustele tuleneb selgelt tema kohtupraktikast, mille kohaselt on direktiiviga 2005/29 vastuolus liikmesriikide õigusnormid, mille kohaselt on niisugused ebaausad kaubandustavad nagu kahjumlik müük üldiselt keelatud, ning seda isegi juhul, kui nendes õigusnormides on ette nähtud erandid, kui nendega ei ole järgitud selles direktiivis kindlaks määratud keelamise tingimusi.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

5.        Direktiivi 2005/29 põhjendustes 6, 8 ja 17 on märgitud:

„(6)      [K]äesolev direktiiv [ühtlustab] liikmesriikide õigusaktid, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, sealhulgas ebaausat reklaami, mis kahjustavad otseselt tarbijate majandushuve ja seeläbi kaudselt seaduskuulekate konkurentide majandushuve. […] Direktiiv ei hõlma ega mõjuta siseriiklikke õigusakte, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, mis kahjustavad ainult konkurentide majandushuve või mis on seotud ettevõtjatevaheliste tehingutega; võttes täies ulatuses arvesse subsidiaarsuspõhimõtet, saavad liikmesriigid soovi korral neid tavasid kooskõlas ühenduse õigusega jätkuvalt reguleerida. […]

[…]

(8)      Käesolev direktiiv kaitseb otseselt tarbijate majandushuve ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade eest. Sellega kaitseb direktiiv kaudselt ka seaduskuulekaid ettevõtjaid konkurentide eest, kes käesolevas direktiivis sätestatud eeskirju ei järgi, ning garanteerib seega direktiiviga ühtlustatud valdkonnas ausa konkurentsi. […]

[…]

(17)      Suurema õiguskindluse tagamiseks on soovitav määratleda need kaubandustavad, mis on ebaausad kõigil tingimustel. Seepärast on I lisas selliste tavade täielik nimekiri. Need on ainukesed kaubandustavad, mida võib lugeda ebaausateks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust artiklite 5–9 sätetele. Seda nimekirja saab muuta ainult käesolevat direktiivi läbi vaadates.“

6.        Selle direktiivi artikli 1 kohaselt on selle eesmärk „aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisele, lähendades tarbijate majandushuve kahjustavad ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad liikmesriikide õigus- ja haldusnormid“.

7.        Direktiivi 2005/29 artikli 2 punktis d on „ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavasid“ selle direktiivi tähenduses määratletud nii, et nende alla kuuluvad „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“.

8.        Selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 on nähtud ette, et direktiivi „kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal“.

9.        Selle artiklis 4 „Siseturg“ on nõutud, et „[l]iikmesriigid ei piira teenuste osutamise vabadust ega kaupade vaba liikumist käesoleva direktiiviga lähendatava valdkonnaga seotud põhjustel“.

10.      Direktiivi 2005/29 artikkel 5 „Ebaausate kaubandustavade keeld“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Ebaausad kaubandustavad on keelatud.

2.      Kaubandustava on ebaaus, kui see:

a)      on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega,

ja

b)      seoses mingi tootega moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt selle keskmise tarbija majanduskäitumist, kes tootega kokku puutub või kellele see on suunatud, või tarbijarühma keskmise liikme majanduskäitumist, kui kaubandustava on suunatud teatavale tarbijarühmale.

[…]

4.      Eelkõige on ebaausad need kaubandustavad, mis:

a)      on eksitavad vastavalt artiklitele 6 ja 7,

või

b)      on agressiivsed vastavalt artiklitele 8 ja 9.

5.      I lisas on selliste kaubandustavade nimekiri, mida loetakse ebaausateks kõigil tingimustel. Kõikides liikmesriikides kohaldatakse sama ühtset nimekirja ja seda saab muuta ainult käesolevat direktiivi läbi vaadates.“

B.      Hispaania õigus

1.      Jaemüüki käsitlevad õigusaktid

11.      15. jaanuari 1996. aasta seaduse 7/1996 jaekaubanduskorra kohta (Ley 7/1996 de Ordenación del Comercio Minorista,(3) edaspidi „LOCM“) seletuskirja kohaselt on selle seaduse eesmärk „aidat[a] korrigeerida tasakaalustamatust kaubanduse suur- ja väikeettevõtjate vahel ning eelkõige säilitada vaba ja aus konkurents. Ei ole vaja rõhutada, et vaba ja ausa konkurentsi olukorra kõige vahetumad ja käegakatsutavamad mõjud avalduvad üha paremates hindades ja kvaliteedis ning muudes pakkumise ja teenuste tingimustes üldsusele, mis tähendab lõppkokkuvõttes tõhusamat toimimist tarbijate kasuks“.

12.      LOCMi artikli 14 „Kahjumliku müügi keeld“ lõigetes 1 ja 2 on nähtud ette:

„1.      Erandina eelmisest artiklist[, milles on sätestatud hinnavabaduse põhimõte,] ei või üldsusele pakkuda ega müüa [kaupu] kahjumlikult, välja arvatud käesoleva seaduse II jaotise [soodusmüüki käsitlevas] IV peatükis ja [lõpumüüki käsitlevas] V peatükis reguleeritud juhtudel ja kui pakkuja või müüja eesmärk on saavutada ühe või mitme niisuguse konkurendi hinnatase, kes võivad oluliselt kahjustada tema läbimüüki, või kui tegu on riknevate kaupadega, mille kõlblikkusaja lõpp on lähedal.

Igal juhul tuleb järgida ebaausa konkurentsi seadust.

2.      Eelmises lõikes märgitud eesmärkidel arvestatakse, et kahjumliku müügiga on tegemist siis, kui toote müügihind on arve järgi madalam selle ostuhinnast, millest on maha arvatud arvel märgitud allahindluste proportsionaalne osa, või toote asendusmaksumusest, kui see on madalam toote maksumusest või tegelikust tootmise omahinnast, kui kaubandusettevõtja on toote ise valmistanud, millele lisanduvad proportsionaalses summas kaudsed maksud, millega tehingut maksustatakse.“

13.      Seda kahjumliku müügi keeldu kohaldatakse LOCMi kuuenda lisasätte kohaselt, mis lisati sellesse seadusesse 1999. aastal(4), ka „igasuguses õiguslikus vormis juriidilistele isikutele, kes tegelevad hulgikaubandusega“.

14.      Murcia autonoomne piirkond rakendas LOCMi 2006. aastal vastu võetud piirkondliku seadusega(5). Selle seaduse artiklis 54 on raskete rikkumiste eest ette nähtud trahv summas 3001–15 000 eurot. Mis puudutab „raske rikkumise“ esinemise kindlakstegemist, siis selles seaduses on viidatud LOCMile, mille artikli 65 lõike 1 punktis c on kahjumlik müük kvalifitseeritud raskeks rikkumiseks. Eri karistuse summade kindlaksmääramise kriteeriumid omakorda on sätestatud piirkondliku seaduse artiklis 55 ja nende hulgas on „tarbijate huvidele tekitatud“ tõsine kahju.

2.      Ebaausat konkurentsi käsitlevad õigusaktid

15.      10. jaanuari 1991. aasta seaduse 3/1991 ebaausa konkurentsi kohta (Ley 3/1991 de Competencia Desleal,(6) edaspidi „LCD“) preambulis on märgitud:

„[Käesolev] seadus [täidab] vajadust viia konkurentsialane õiguskord vastavusse väärtustega, millele on üles ehitatud meie majandus. Hispaania 1978. aasta põhiseaduses on meie majandussüsteemi raskuskese ettevõtlusvabaduse põhimõttel ja järelikult institutsioonilises plaanis konkurentsivabaduse põhimõttel. Sellest tuleneb tavapärasele seadusandjale kohustus kehtestada täpsed mehhanismid, et takistada selle põhimõtte rikkumist ebaausate võtetega, mis võivad lõpuks häirida turu konkurentsipõhist toimimist.

Seda põhiseadusest tulenevat nõuet täiendab ja kinnitab tarbija kui tüüpilistes turusuhetes nõrgema poole kaitse põhimõttest tulenev nõue, mis on sätestatud põhiseaduse artiklis 51.

See probleemi uus tahk, mida meie traditsioonilises ebaausat konkurentsi käsitlevas õiguses üldiselt ei tunta, oli veel üks põhjus, mille pärast on uue õigusakti väljaandmine äärmiselt tähtis.“

16.      LCD artiklis 17 „Kahjumlik müük“ on sätestatud:

„1.      Hinnad kehtestatakse vabalt, välja arvatud juhul, kui seadustes või määrustes on sätestatud teisiti.

2.      Siiski loetakse alla omahinna või alla ostuhinna müüki ebaausaks järgmistel juhtudel:

a)      kui see võib tarbijaid eksitada sama kaubandusasutuse teiste toodete või teenuste hinnataseme suhtes;

b)      kui sellega halvustatakse teisi tooteid või kaubandusasutuste mainet;

c)      kui see kuulub konkurendi või konkurentiderühma turult kõrvaldamise strateegiasse.“

3.      Seadus 29/2009

17.      Direktiiv 2005/29 võeti Hispaania õiguskorda üle 30. detsembri 2009. aasta seadusega 29/2009, millega muudetakse ebaausa konkurentsi ja reklaami õiguslikku korraldust tarbija- ja kasutaja kaitse parandamiseks (Ley 29/2009 por la que se modifica el régimen legal de la competencia desleal y de la publicidad para la mejora de la protección de los consumidores y usuarios,(7) edaspidi „seadus 29/2009“).

18.      Selle seadusega muudeti muude õigusaktide hulgas LOCMi ja LCD‑d. Nende seaduste eespool viidatud sätted(8) jäid muutumatuks.

19.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et seadusega 29/2009 lisati LOCMi artiklisse 18 veel kolmaski lõige, mille kohaselt „loetakse [müügiedendust] ebaausaks siis, kui on täidetud [LCD] artiklis 5 nimetatud tingimused“.(9)

20.      Ta rõhutab ka, et seadusega 29/2009 muudeti LCD artiklit 4 nii, et selles on sätestatud kriteeriumid, mis võimaldavad kvalifitseerida kaubandustava „ebaausaks“, niisugustena, nagu need on kindlaks määratud direktiivi 2005/29 artiklis 5. Ta lisab, et LCD artiklite 5 ja 7 uus sõnastus on samasugune nagu selle direktiivi artikli 6 („Eksitav tegevus“) ja artikli 7 („Eksitav tegevusetus“) sõnastus.(10)

III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

21.      Europamur Alimentación SA (edaspidi „Europamur“) on hulgimüügiettevõtja, kes müüb tarbe- ja toidukaupu supermarketitele ja kohalikele kauplustele. Et ta on integreeritud hankekeskusesse, võib Europamur pakkuda oma klientidele, väikekauplustele, tooteid konkurentsivõimeliste hindadega, millega nad suudavad võistelda suurte turustuskettidega.

22.      Dirección General de Comercio y Protección del Consumidor de la Comunidad Autónoma de la Región de Murcia (Murcia autonoomse piirkonna kaubanduse ja tarbijakaitse peadirektoraat, Hispaania), varem Dirección General de Consumo, Comercio y Artesanía de la Comunidad Autónoma de la Región de Murcia (Murcia autonoomse piirkonna tarbimise, kaubanduse ja käsitöö peadirektoraat) (edaspidi „piirkondlik haldusasutus“), määras 23. veebruari 2015. aasta otsusega Europamurile 3001 euro suuruse trahvi selle eest, et viimane rikkus LOCMi artiklist 14 tulenevat keeldu, müües teatavaid tooteid, mida ta turustab, kahjumlikult.

23.      Piirkondlik haldusasutus põhjendas seda otsust eelkõige mitme kaalutlusega, mis puudutasid tarbijakaitset.(11) Lisaks võttis piirkondlik haldusasutus trahvi summa kindlaksmääramisel arvesse piirkondliku seaduse 11/2006 artiklis 55 sätestatud „tarbijate huvidele tekitatud tõsise kahju“ kriteeriumi. Ta ei täpsustanud aga, mil määral Europamuri käitumine konkreetselt tarbijate huve kahjustas, sest LOCMi artikli 14 domineeriva tõlgenduse kohaselt võib kahjumlik müük juba iseenesest tarbijaid ja kasutajaid kahjustada.

24.      Europamur esitas selle otsuse peale kaebuse, väites muude põhjenduste hulgas, et on vaja, et väikekauplused saaksid saavutada oma konkurentide hinnataseme, et tema puhul oleks tulnud järgida LCD artiklist 17 tulenevat tõendamiskorda ning et käitumine, mille eest karistus määrati, ei kahjusta tarbijaid kuidagi. Ta väitis ka, et määratud karistus on vastuolus liidu õigusega, sest direktiiv 2005/29 võeti seadusega 29/2009 siseriiklikku õiguskorda üle ebapiisavalt, kuna sellega ei muudetud LOCMi artikli 14 sõnastust.

25.      Piirkondlik haldusasutus kaitses end eelkõige väitega, et LOCMis sätestatud karistuskord, mis on spetsiaalselt ette nähtud tarbijate huvide kaitseks, on sõltumatu LCD‑st, mis on suunatud pigem ettevõtjate omavahelistele suhetele, nii et LOCMi artiklis 14 sätestatud keeld on kohaldatav, ilma et oleks vaja, et esineksid LCD artiklis 17 ette nähtud asjaolud. Ta lisas, et siseriiklik õigusnorm ei ole liidu õigusnormiga vastuolus.

26.      Selles olukorras otsustas Juzgado de lo Contencioso-Administrativo n°4 de Murcia (Murcia esimese astme halduskohus nr 4) 27. aprilli 2016. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 25. mail 2016, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [direktiivi 2005/29] tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm nagu [LOCMi] artikkel 14, mis on rangem kui asjaomane direktiiv, kuna sellega on kahjumlik müük põhimõtteliselt keelatud – ka hulgimüüjate jaoks –, kuna seda tava loetakse väärteoks ja järelikult karistatakse, võttes arvesse, et Hispaania seaduse eesmärk on lisaks turu korraldamisele kaitsta tarbijate huve?

2.      Kas [direktiivi 2005/29] tuleb tõlgendada nii, et viidatud [LOCMi] artikkel 14 on sellega vastuolus ka siis, kui siseriikliku õigusnormiga on lubatud jätta üldine keeld kahjumliku müügi suhtes kohaldamata juhtudel, kui i) rikkuja tõendab, et kahjumliku müügi eesmärk oli saavutada ühe või mitme niisuguse konkurendi hinnatase, kes võivad oluliselt kahjustada tema läbimüüki, või ii) kui tegu on riknevate kaupadega, mille kõblikkusaja lõpp on lähedal?“

27.      Kirjalikke seisukohti esitasid Europamur ja Euroopa Komisjon. 6. aprilli 2017. aasta kohtuistungil esitasid suulisi seisukohti Europamur, Hispaania valitsus ja komisjon.

IV.    Õiguslik analüüs

A.      Põhikohtuasjas kõne all olevate siseriiklike õigusnormide sisu

28.      Juzgado de lo Contencioso-Administrativo n°4 de Murcia (Murcia esimese astme halduskohus nr 4) märgib oma eelotsusetaotluse põhistuses, et LOCMi eesmärk on tarbijakaitse, ka siis, kui müük toimub – nagu põhikohtuasjas – hulgimüüjalt väikekauplustele, kui need ettevõtjatevahelised tehingud kajastuvad tarbijahinnas. Nimelt tuleb tarbijale ostude tegemisel väikekaubanduses kasuks, kui ta saab oste kokku rühmitada hulgilao kaudu, ilma milleta ei oleks jaemüüja suurte poekettide ja kaubanduskeskuste tohutult suuremat ostujõudu arvestades konkurentsivõimeline.

29.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei näita ära täpseid põhjuseid, miks muudeti LOCMi artikkel 14, mis keelab kahjumliku müügi, seadusega 55/1999 LOCMi lisatud kuuenda lisasättega kohaldatavaks ka hulgimüügiettevõtjate suhtes, ning minu teada ei anna seaduse 55/1999 seletuskiri selle kohta mingit teavet. Eelotsusetaotluses on lihtsalt märgitud, et „tarbijakaitse, mis on LOCMi eesmärgiks, on õigustatud sel määral, kuivõrd hulgimüüja kahjumlik müük kahjustab tarbijat ja mõjutab tema käitumist asjaomase toote või tarbekauba suhtes“.

30.      See kohus märgib, et LOCMi artikkel 14 keelab kahjumliku müügi iseenesest, ilma et karistust määrav haldusasutus peaks tõendama, et rikkuja tegevus kahjustas tarbijate huve direktiivi 2005/29 artikli 5 tähenduses, kuid see siseriiklik õigusnorm lubab siiski asjaomasel isikul oma tegevust õigustada kahe konkreetse põhjendusega, st kas eesmärgiga saavutada ühe või mitme niisuguse konkurendi hinnatase, kes võivad oluliselt kahjustada rikkuja läbimüüki, või kahjumlikult müüdavate toodete riknevusega.

31.      Põhikohtuasja kaebaja väidab, et see ümberpööratud tõendamiskoormis, mille puhul peab seda, et etteheidetav tegevus on aus, tõendama oletatav rikkuja, ei ole direktiiviga 2005/29 kooskõlas, sest kahjumlikku müüki ei ole põhimõtteliselt liigitatud direktiivi I lisas kõikidel asjaoludel ebaausaks.

32.      Selles küsimuses rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et isegi kui ettevõtja, kellele heidetakse rikkumist ette, tõendab, et asjaomane kahjumlik müük ei vasta ühelegi direktiivis 2005/29 ette nähtud kriteeriumile, mis peab olema täidetud, et kaubandustava oleks ebaaus,(12) on see müük ikkagi LOCMi artikli 14 kohaselt keelatud ja seega selle eest karistatakse, v.a juhul, kui ettevõtja suudab tõendada, et esineb üks kahest selles artiklis nimetatud õigustavast põhjusest.

33.      Lõpuks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et LOCMi artiklis 14, mida direktiivi 2005/29 ülevõtmisel ei muudetud, „säilib mitmetähenduslik viide sellele, et „igal juhul tuleb järgida [LCD‑d]““, ehkki LCD artiklis 17 ette nähtud kahjumliku müügi keelu kord on vastuolus LOCMist tuleneva korraga.(13)

B.      Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

34.      Võttes arvesse põhikohtuasja nii faktilist kui ka õiguslikku raamistikku, on Hispaania valitsus ja komisjon esitanud vastuväited, et direktiiv 2005/29 ei ole niisuguses kontekstis kohaldatav.

35.      Märgin kohe, et minu arvates on käesolev eelotsusetaotlus, millel on aspekt, mida ei ole varem esinenud ja mis on seotud siseriiklike õigusnormide eripärase kombinatsiooniga,(14) vastuvõetav – võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud teavet, millest ilmneb, et taotletav tõlgendus on talle selle vaidluse lahendamiseks vajalik, ehkki see vaidlus puudutab kahjumlikku müüki ettevõtjate vahel, mis ei kuulu seega selle direktiivi kohaldamisalasse, arvestades et asjakohaste Hispaania õigusnormide kohaselt on niisugune olukord samastatud müügiga ettevõtjalt tarbijale, mis kuulub sellesse kohaldamisalasse.

36.      Selles küsimuses märgin kõigepealt, et Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et niisugune kahjumlik müük nagu põhikohtuasjas käsitletav kujutab endast „kaubandustava“ selle direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d tähenduses ning selle suhtes kohaldatakse seega selles direktiivis sätestatud nõudeid.(15)

37.      Teiseks,hoolimata vastupidisest arvamusest, mida Hispaania valitsus kohtuistungil avaldas, leian, et põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide ja eelkõige LOCMi artikli 14 eesmärk näib olevat tarbijakaitse ning need õigusnormid võivad vastavalt Euroopa Kohtu seda küsimust käsitlevale kohtupraktikale seega kuuluda direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse.(16)

38.      Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, on LOCMi eesmärk selle seaduse seletuskirja kohaselt muu hulgas sõnaselgelt tarbijakaitse.(17) Näib, et Hispaania ülekaalukas kohtupraktika kinnitab seda eesmärki konkreetsemalt LOCMi artikli 14 osas, mis käsitleb eelotsuse küsimustes silmas peetud kahjumliku müügi keeldu.(18) Lisaks tugineti haldusotsuse puhul, millega on põhikohtuasjas tegemist, sõnaselgelt samale eesmärgile.(19)

39.      Isegi eeldusel, et tarbijakaitse ei olnud – nagu Hispaania valitsus kohtuistungil väitis – põhieesmärk, mida Hispaania seadusandja LOCMi vastuvõtmisega taotles, ei ole niisugusel kaalutlusel minu arvates tähtsust, kui on vaja teha kindlaks, kas siseriiklik õigusnorm kuulub direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse või mitte. Euroopa Kohus on muide otsustanud, et kuna see õigusakt ühtlustab täielikult ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad õigusnormid, ei ole põhjendatud valitsuse väide, et siseriiklik õigusnorm ei kuulu sellesse kohaldamisalasse, sest selle õigusnormiga taotletakse peamiselt muid eesmärke kui tarbijakaitse.(20) Euroopa Kohus on juba ka nõustunud, et siseriiklikke õigusakte võib tõepoolest pidada õigusaktideks, mis mõjutavad ettevõtjatevahelisi suhteid, kuid nende eesmärk on samal ajal siiski tarbijakaitse, ja need võivad seega kuuluda direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse.(21) Nii näib mulle olevat ka käesolevas kohtuasjas.

40.      Igal juhul peab põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide sisu ja eesmärgid kindlaks määrama siseriiklik kohus, mitte Euroopa Kohus,(22) ning Euroopa Kohtule on siduv siseriiklike kohtute seisukoht selles küsimuses, mitte Euroopa Kohtus esitatud seisukohad.(23)

41.      Kolmandaks arvan siiski, et eelnevatest kaalutlustest ei piisa, et Euroopa Kohus võiks tunnistada ennast pädevaks käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimustele vastama,(24) arvestades et kõnesoleval kaubandustaval on see eripära, et see ei puuduta mitte otseselt müüki tarbijatele, vaid müüki hulgimüüjalt jaemüüjatele, kes tegelevad ise edasimüügiga tarbijatele.

42.      Tõden nagu ka Hispaania valitsus ja komisjon, et direktiivi 2005/29 kohaldamisala on aga piiratud ettevõtjate ebaausate kaubandustavadega, mis kahjustavad otseselt tarbijate majandushuve, nagu näitavad nii selle direktiivi pealkiri kui ka mitu selle sätet.(25) See ei ole niisugusena seega kohaldatav ebaausate kaubandustavade suhtes, mis kahjustavad „ainult“ konkurentide majandushuve või puudutavad – nagu käesolevas põhikohtuasjas – tehingut ettevõtjate vahel.(26)

43.      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on Euroopa Kohus siiski pädev vastama talle esitatud eelotsuse küsimustele isegi siis, kui liidu õigusnorme, mille tõlgendamist taotletakse, põhikohtuasjas ei kohaldata, ning seda juhtudel, mil need on siseriikliku õigusega otseselt ja tingimusteta kohaldatavaks muudetud. Kui siseriiklikud õigusaktid on lahenduste poolest olukordadele, mis ei kuulu asjaomase liidu akti kohaldamisalasse, kooskõlas selles aktis valitud lahendustega, on olemas liidu kindel huvi tõlgendada selle akti ülevõetud sätteid ühetaoliselt, et vältida tulevasi tõlgenduslahknevusi. Euroopa Kohus peab seega kontrollima, kas on piisavalt täpseid asjaolusid, mis võimaldavad teha selle viite liidu õigusele, võttes arvesse teavet, mis on eelotsusetaotluses selles küsimuses esitatud.(27)

44.      Euroopa Kohtu praktikast ilmneb ka, et isegi kui siseriiklike õigusaktidega, millega on direktiiv siseriiklikku õigusesse üle võetud, ei ole liidu õigusnorme, mille kohta on eelotsuse küsimused esitatud, üle võetud sõna-sõnalt, võib Euroopa Kohus olla pädev eelotsust tegema, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus nõustub, et Euroopa Kohtu esitatud igasugune nende õigusnormide tõlgendus on eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolse põhikohtuasja lahendamise käigus siduv.(28)

45.      Käesolevas kohtuasjas arvan, et on olemas tegelik huvi selle vastu, et Euroopa Kohus tõlgendaks direktiivi 2005/29, arvestades et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud piisavalt täpsetest asjaoludest ilmneb, et selle direktiivi sätted on muudetud siseriikliku õigusega kohaldatavaks – ehkki minu meelest ekslikult(29) – niisuguste olukordade suhtes nagu põhikohtuasjas, mis ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse.(30)

46.      Eelotsusetaotlusest ilmneb küll, et siseriiklikke õigusnorme, mida vaidlustatud otsusega põhikohtuasjas kohaldati, st LOCMi artiklit 14, mis keelab kahjumliku müügi jaekaubanduses, ning LOCMi kuuendat lisasätet, millega seda keeldu laiendati hulgimüüjatele, ei muudetud – ilma seda muutmata jätmist sõnaselgelt põhjendamata – seadusega 29/2009, millega direktiiv 2005/29 Hispaania siseriiklikku õigusesse üle võeti.(31)

47.      LOCMi muid sätteid seadusega 29/2009 siiski muudeti, millest järeldub, et siseriiklik seadusandja otsustas selle ülevõtmise puhul teadlikult selle artikli 14 ja kuuenda lisasätte sõnastuse säilitada – väga tõenäoliselt seepärast, et ta leidis, et viimased on direktiiviga 2005/29 kooskõlas. Minu arvates kujutab otsus siseriiklikud õigusnormid säilitada endast samasugust direktiivi ülevõtmise toimingut nagu sisulised muudatused: siseriiklike õigusnormide ümbersõnastamine või tühistamine.

48.      Märgin ka, et vaidlustatud karistus põhines LOCMi artiklil 14, millele on eelotsuse küsimustes sõnaselgelt viidatud, ning et kui vaidlus põhikohtuasjas puudutaks müüki mitte hulgimüüja ja jaemüüjate vahel, vaid otse ettevõtja ja tarbijate vahel, ei oleks mingit kahtlust, et Euroopa Kohus on pädev nendele küsimustele vastama. Ainult selle artikli 14 kohaldamisala laiendamise tõttu ettevõtjatevahelise müügi suhtes LOCMi kuuenda lisasättega valitsebki käesolevas kohtuasjas ebaselgus. Eelotsusetaotlusest aga ilmneb, et direktiivi 2005/29 siin taotletava tõlgenduse mõju on õiguslikult sama mõlemal juhtumil, sest kui Euroopa Kohus leiaks, et niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu LOCMi artikkel 14 on selle direktiiviga vastuolus, oleks otsene tagajärg see, et vaidlustatud otsus ja seega määratud rahatrahv ei ole Hispaania õiguse kohaselt hästi põhjendatud.

49.      Lisaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et LOCMi artikli 14 lõike 1 teises lõigus on viidatud sõnaselgelt LCD sätetele(32), samuti eelkõige LOCMi artikli 18 lõikele 3 niisugusena, nagu seda on muudetud seadusega 29/2009.(33) Selle viimase seadusega sõnastati aga ümber mitu LCD artiklit, eelkõige selleks, et lisada sellesse seadusesse kriteeriumid, mis võimaldavad kvalifitseerida kaubandustava „ebaausaks“ direktiivi 2005/29 tähenduses,(34) ning kaebaja väidab just, et pädev piirkondlik haldusasutus oleks pidanud neid kriteeriume järgima.(35)

50.      Selles konkreetses kontekstis arvab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et „[t]ekib küsimus, kas [direktiivi 2005/29 tuleb tõlgendada nii, et sellega] on vastuolus LOCMi artikli 14 niisugune tõlgendamine[, mis domineerib Hispaania kohtupraktikas] ning mille kohaselt on kahjumlik müük iseenesest keelatud ja karistatav, ilma et oleks vaja tuvastada, et esineb eksitavat tegevusetust või agressiivseid või üldiselt ebaausaid kaubandustavasid“, ehkki „[direktiivis 2005/29] ei ole kaubandustavade hulgas, mida igal juhul loetakse ebaausaks, kahjumlikku müüki nimetatud“.(36)

51.      Minu arvates tuleb seega järeldada, et direktiivi 2005/29 sätteid, mis võeti – vähemalt osaliseltki – üle Hispaania asjakohastesse õigusnormidesse, peab Euroopa Kohus tõlgendama ühetaoliselt, et vältida selles küsimuses lahknevate tõlgenduste ohtu, ning arvestades asjaolu, et vastus esitatud küsimustele näib põhikohtuasja lahendamisel määrav.

52.      Kõige eelneva põhjal olen arvamusel, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav ja et Euroopa Kohus peab tunnistama ennast pädevaks vastama küsimustele, mis on talle käesolevas kohtuasjas esitatud.

C.      Niisuguste siseriiklike õigusnormide lubatavus nagu põhikohtuasjas käsitletavad direktiivist 2005/29 lähtudes

53.      Oma kahe esimese eelotsuse küsimusega – mida minu arvates tuleb analüüsida koos – küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiiviga 2005/29 on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, millega kahjumlik müük on põhimõtteliselt keelatud, sh tehingud hulgi‑ ja jaemüüjate vahel, v.a kas juhul, kui rikkuja tõendab, et kahjumliku müügi eesmärk oli saavutada ühe või mitme niisuguse konkurendi hinnatase, kes võivad oluliselt kahjustada tema läbimüüki, või juhul, kui asjaomased tooted on riknevad kaubad, mille kõlblikkusaja lõpp on lähedal.

54.      Selles küsimuses on minu kaalutlused üsna napid, sest minu arvates ilmneb Euroopa Kohtu seda küsimust käsitlevast kohtupraktikast üsna selgelt, et esitatud küsimustele tuleb vastata jaatavalt.

55.      Euroopa Kohus on nimelt juba otsustanud, et direktiivi 2005/29 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt on kahjumiga müügiks pakkumine ja müük põhimõtteliselt keelatud, ilma et iga juhtumi faktilisi asjaolusid arvesse võttes oleks vaja direktiivi artiklites 5–9 toodud kriteeriumide põhjal kindlaks teha, kas asjasse puutuv kaubandustehing on „ebaaus“, ning ilma et pädevatele kohtutele oleks selleks kaalutlusõigus antud, kui selle sättega taotletakse tarbijakaitse eesmärke.(37)

56.      Viimases küsimuses meenutan üksnes, et käesolevas kohtuasjas avaldas eelotsusetaotluse esitanud kohus erinevalt Hispaania valitsusest oma suulistes seisukohtades arvamust, et LOCMi eesmärk on eeskätt tarbijakaitse, ning mulle näib, et selle seaduse seletuskirjast ilmneb tõesti nii.(38)

57.      Et teha niisugune otsus, nagu eespool märgitud, meenutas Euroopa Kohus kõigepealt, et kuna direktiiviga 2005/29 on täielikult ühtlustatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad õigusnormid, siis ei saa liikmesriigid – nagu on selgelt sätestatud direktiivi artiklis 4 – kehtestada rangemaid meetmeid, kui on direktiiviga kindlaks määratud, ja seda olenemata sellest, kas taotletakse tarbijakaitse kõrgema taseme saavutamist.(39)

58.      Seejärel rõhutas Euroopa Kohus, et direktiivi artiklis 5 on sätestatud kriteeriumid, millest lähtudes saab kindlaks määrata asjaolud, mille tõttu tuleb kaubandustavasid pidada ebaausaks ning seega keelatuks. Ta lisas, et direktiivi 2005/29 I lisas on kehtestatud ammendav loetelu 31 kaubandustavast, mida vastavalt selle direktiivi artikli 5 lõikele 5 loetakse ebaausaks „kõigil tingimustel“, millest tuleneb – nagu direktiivi põhjendus 17(40) sõnaselgelt täpsustab –, et need on seega ainsad kaubandustavad, mida võib lugeda ebaausaks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust sama direktiivi artiklite 5–9 sätetele.(41)

59.      Lõpuks märkis ta, et sellist tava, mis seisneb kauba kahjumiga müügiks pakkumises või müügis, direktiivi 2005/29 I lisas ei esine ning et seetõttu ei saa see olla keelatud „kõigil tingimustel“, vaid üksnes juhul, kui üksikjuhtumi hindamise tulemusel on võimalik tuvastada, et selle näol on tegemist ebaausa tavaga.(42)

60.      Ma arvan nagu ka Europamur ja komisjon, et see arutluskäik ja sellest tulenev järeldus on täielikult ülekantavad käesolevale kohtuasjale. Mis puudutab põhikohtuasjas käsitletavat siseriiklikku õigusnormi, st LOCMi artiklit 14, siis eelotsusetaotlusest ilmneb, et kahjumlik müük on selle kohaselt põhimõtteliselt keelatud, ilma et ametiasutusel, kelle ülesanne on määrata rikkujatele karistusi, oleks tarvis tõendada, et vastav kaubandustehing oli „ebaaus“ direktiivi 2005/29 artiklites 5–9 sätestatud kriteeriumidest lähtudes.(43) Niisugune keeld on Euroopa Kohtu eespool viidatud kohtpraktika kohaselt aga vastuolus selles direktiivis sätestatud nõuetega.(44)

61.      Mis puudutab vaidlusaluses siseriiklikus õigusnormis sätestatud keelu erandite võimalikku mõju, millele on teises eelotsuse küsimuses viidatud,(45) siis piisab, kui märkida, et LOCMi artikli 14 lõpus nimetatud kaks põhjust, mis võimaldavad teha erandi(46) ning mida pädevad ametiasutused ja Hispaania kohtud võivad võtta arvesse, et vabastada karistusest kahjumliku müügiga tegelenu, kes neile tugineb, põhinevad kriteeriumidel, mida ei ole nendes artiklites 5–9 ette nähtud kriteeriumide hulgas,(47) ehkki direktiiviga 2005/29 on see valdkond ammendavalt ühtlustatud.(48)

62.      Arvan ka, et tõendamiskoormise ümberpööramine selle siseriikliku õigusnormiga(49) ei ole direktiiviga 2005/29 kehtestatud korraga kooskõlas, sest selles direktiivis on määratud kindlaks teatav hulk kaubandustavasid, mida võib kõigil tingimustel pidada „ebaausaks“, ning kehtestatud tingimused, mis peavad olema täidetud, et pädevad asutused võiksid kvalifitseerida ebaausaks tavad, mida selles loetelus ei ole, ja karistada nende eest.(50)

63.      Nagu komisjon rõhutas, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liikmesriigi õigusaktides ette nähtud konkreetsed erandid, mis võimaldavad jätta tava üldise keelu kohaldamata, „ei asenda […] oma piiratud ja kindlaksmääratud olemuse tõttu analüüsi, mille peab direktiivi [2005/29] artiklites 5–9 toodud kriteeriumide põhjal kaubandustava „ebaaususe“ küsimuse iga üksikjuhtumi konkreetses olukorras läbi viima, kui tegemist on […] tavaga, mida ei ole direktiivi I lisas nimetatud“.(51)

64.      Samamoodi on Euroopa Kohus tunnistanud direktiiviga 2005/29 kehtestatud korraga vastuolus olevaks siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt analüüsiti seda, kas asjaomane kaubandustava on ebaaus, alles pärast keeldu, mis oli nähtud ette juhuks, kui ei järgitud kohustust saada eelnev luba, ning seda põhjendusel, et sellel taval ei olnud nii – oma laadi ja eelkõige vastava ajateguri tõttu – ettevõtjale mingit majanduslikku mõtet.(52) Seega peab kaubandustava ebaausa laadi analüüs kindlasti konkreetselt eelnema võimalikule karistusele, v.a selle direktiivi I lisas sõnaselgelt nimetatud juhtudel.

65.      Olen niisiis arvamusel, et direktiivi 2005/29 tuleb tõlgendada nii, et niisugused siseriiklikud õigusaktid nagu põhikohtuasjas käsitletavad on sellega vastuolus.

V.      Ettepanek

66.      Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de lo Contencioso-Administrativo n°4 de Murcia (Murcia esimese astme halduskohus nr 4, Hispaania) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 („ebaausate kaubandustavade direktiiv“), tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusaktid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mille kohaselt on põhimõtteliselt keelatud pakkuda kaupu müügiks ja müüa neid kahjumlikult ning milles on nähtud ette põhjused, mis võimaldavad teha sellest põhimõttest erandi kriteeriumide põhjal, mida ei ole selles direktiivis sätestatud.


1 –      Algkeel: prantsuse.


2 –      ELT 2005, L 149, lk 22.


3 –      BOE nr 15, 17.1.1996, lk 1243.


4 –      Säte, mis lisati LOCMi 29. detsembri 1999. aasta seaduse 55/1999, millega kehtestatakse maksu‑, haldus‑ ja sotsiaalmeetmed (Ley 55/1999 de Medidas fiscales, administrativas y del orden social) (BOE nr 312, 30.12.1999, lk 46095; edaspidi „seadus 55/1999“), artikli 56 lõike 1 punktiga 8.


5 –      22. detsembri 2006. aasta seadus 11/2006, millega reguleeritakse Murcia piirkonna jaekaubandust (Ley 11/2006 Sobre régimen del comercio minorista de la región de Murcia) (BORM nr 2, 3.1.2007, lk 141; edaspidi „piirkondlik seadus 11/2006“).


6 –      BOE nr 10, 11.1.1991, lk 959.


7 –      BOE nr 315, 31.12.2009, lk 112039.


8 –      Vt käesoleva ettepaneku punktid 11–16.


9 –      Vt seaduse 29/2009 artikkel 4. Märgin, et selles artiklis on viidatud ka muudetud LCD artiklile 22 (mis käsitleb mitmetasandilist müüki) ja artiklile 23 (mis käsitleb püramiidskeemide keeldu) ning LOCM artiklile 32 (mis käsitleb müüki kingituse või preemia vormis).


10 –      Vt seaduse 29/2009 artikkel 1.


11 –      Näiteks märkis haldusasutus, et allahindlused „ei tohi kahjustada lepingulise nõusoleku õiget kujunemist tarbijate ja kasutajate kahjuks seoses teatava ettevõtja või asutuse hindade õige tasemega“. Ta rõhutas ka „selle rikkumise sotsiaalset tähtsust, mis kahjustab Murcia piirkonna kaubandusala ettevõtjaid ja tarbijaid tervikuna, […] sest rikkuja majanduslik eesmärk on mitmetahuline, s.o muu hulgas teha pakkumisi, mis toimivad peibutise või lõksuna niisuguste toodete osas nagu käesoleval juhul, eesmärgiga õhutada tarbijaid ostma tooteid ja teenuseid samast kaubandusasutusest, nagu ka varjatud kavatsus heidutada või kõrvaldada konkurente“.


12 –      Need on vastavalt selle direktiivi artikli 5 lõigetele 1 ja 4 ametialase hoolikuse rikkumine, tarbijate käitumise moonutamine, eksitav ja agressiivne tava.


13 –      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et LCS artikli 17 kohaselt ei loeta ebaausaks mitte igasugust kahjumlikku müüki nagu LOCMi artikli 14 järgi, vaid ainult seda, mille puhul esinevad selle seaduse artiklis 17 kirjeldatud asjaolud (tarbijate eksitamine, toote või kaubandusasutuse halvustamine või püüd konkurenti kõrvaldada), ning et seega tuleb niisuguse müügi eest karistamiseks tõendada, et see on ebaaus.


14 –      Käesolev kohtuasi tõstatab uue õigusliku küsimuse, mis puudutab eelotsusetaotluse vastuvõetavust, sest tuleb teha kindlaks, kas Euroopa Kohus peab vastama küsimusele, kas liidu õigusega on vastuolus siseriiklik õigusnorm (st LOCMi artikkel 14), mis kuulub kindlalt direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse, kuid on teise siseriikliku õigusnormi abil (st LOCMi kuues lisasäte) muudetud kohaldatavaks juhtumi suhtes, mida selle direktiivi kohaldamisala ei hõlma. Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punktid 41 jj.


15 –      Vt 7. märtsi 2013. aasta kohtumäärus Euronics Belgium (C‑343/12, EU:C:2013:154, punktid 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika), milles on märgitud, et niisugune müük, mille „eesmärk on meelitada tarbijaid kaupmehe äriruumidesse ja õhutada nimetatud tarbijaid sisseoste tegema“, „kuulub […] selgelt ettevõtja kaubandusstrateegia valdkonda ning on vahetult seotud ettevõtja müügi ja selle edendamisega“. 4. mai 2017. aasta kohtuotsuses Vanderborght (C‑339/15, EU:C:2017:335, punkt 23) meenutas Euroopa Kohus, et selle artikli 2 punktis d on mõiste „kaubandustava“ määratlemisel kasutatud „väga üldist sõnastusviisi“.


16 –      Vt eelkõige kohtuotsus, 17.1.2013, Köck (C‑206/11, EU:C:2013:14, punktid 28–33), ning kohtumäärused, 7.3.2013, Euronics Belgium (C‑343/12, EU:C:2013:154, punkt 17), ja 8.9.2015, Cdiscount (C‑13/15, EU:C:2015:560, punkt 29).


17 –      Olles viidanud ühele lõigule sellest seletuskirjast, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et „üks [LOCMi] ilmselgeideesmärke on tarbijakaitse“ (kohtujuristi kursiiv), ja kinnitab seda analüüsi oma esimese eelotsuse küsimuse lõpul. Vt ka käesoleva ettepaneku punktid 11 ja 28.


18 –      Eelotsusetaotluse kohaselt näitab Hispaania autonoomsete piirkondade Tribunales Superiores de Justicia’te (kõrgeimad kohtud) peaaegu üksmeelne seisukoht, et „just eesmärgiga tagada oma esemelises kohaldamisalas tarbijatele ja kasutajatele tõhusam kaitse on [LOCM ja konkreetselt selle artikkel 14] palju piiravam kui [LCD ja konkreetselt selle artikkel 17], mis puudutab kahjumliku müügi tava“.


19 –      Vt käesoleva ettepaneku punkt 23 ja 11. joonealune märkus.


20 –      Vt 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag (C‑540/08, EU:C:2010:660, punktid 25–28) Austria valitsuse väidete kohta, mille kohaselt taotleti põhikohtuasjas käsitletava õigusnormiga peamiselt ajakirjandusvabaduse säilitamisega seotud eesmärke.


21 –      Vt kohtumäärus, 7.3.2013, Euronics Belgium (C‑343/12, EU:C:2013:154, punkt 18). Vt selle kohta ka direktiivi 2005/29 põhjendus 8, mille kohaselt kaitseb direktiiv kaudselt ka seaduskuulekaid ettevõtjaid konkurentide eest, kes käesolevas direktiivis sätestatud eeskirju ei järgi.


22 –      Eelotsusetaotluse raames ei ole Euroopa Kohtul pädevust tõlgendada liikmesriigi siseriiklikku õigust ega otsusta selle üle, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendab seda õigesti (eelkõige kohtumäärus, 30.6.2011, Wamo, C‑288/10, EU:C:2011:443, punktid 26 jj, ning kohtuotsused, 13.6.2013, Kostov, C‑62/12, EU:C:2013:391, punktid 24 ja 25; 21.9.2016, Etablissements Fr. Colruyt, C‑221/15, EU:C:2016:704, punkt 15, ning 4.5.2017, HanseYachts, C‑29/16, EU:C:2017:343, punkt 34).


23 –      Vt eelkõige kohtuotsused, 8.6.2016, Hünnebeck (C‑479/14, EU:C:2016:412, punkt 36), ja 21.6.2016, New Valmar (C‑15/15, EU:C:2016:464, punkt 25).


24 –      Vt analoogia alusel kohtuotsus, 17.10.2013, RLvS (C‑391/12, EU:C:2013:669, punktid 34 ja 35).


25 –      Vt eelkõige direktiivi 2005/29 põhjendused 6–8, artikkel 1, artikli 2 punkt d ja artikli 3 lõige 1.


26 –      Vt eelkõige kohtujuristi ettepanek, Trstenjak, kohtuasi Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag (C‑540/08, EU:C:2010:161, punktid 43 jj); kohtumäärus, 30.6.2011, Wamo (C‑288/10, EU:C:2011:443, punkt 22); kohtuotsus, 17.1.2013, Köck (C‑206/11, EU:C:2013:14, punkt 30), ja kohtumäärus, 8.9.2015, Cdiscount (C‑13/15, EU:C:2015:560, punkt 26).


27 –      Vt eelkõige kohtuotsused, 18.10.2012, Nolan (C‑583/10, EU:C:2012:638, punktid 45 jj), ning 7.11.2013, Romeo (C‑313/12, EU:C:2013:718, punktid 21 jj); kohtumäärus, 12.5.2016, Sahyouni (C‑281/15, EU:C:2016:343, punktid 27 jj), ning kohtuotsus, 15.11.2016, Ullens de Schooten (C‑268/15, EU:C:2016:874, punktid 53 jj).


28 –      Vt selle kohta kohtuotsus, 7.1.2003, BIAO (C‑306/99, EU:C:2003:3, punktid 90 jj).


29 –      Vt käesoleva ettepaneku punktid 53 jj.


30 –      Seevastu kohtuistungil märkis komisjon, et ei leidnud piisavalt täpseid asjaolusid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et Hispaania seadusandjal oli kavatsus laiendada direktiivis 2005/29 ette nähtud kaitsekorda ettevõtjatevahelistele tehingutele.


31 –      Põhjused, miks neid sätteid ei muudetud, eelotsusetaotlusest ei ilmne ning mulle näib, et seaduse 29/2009 preambulis ei ole kaalutlusi, mis puudutaksid konkreetselt kahjumliku müügi õiguslikku regulatsiooni. Hispaania valitsus kinnitas oma suulistes seisukohtades – ühtegi asjakohast allikat ära näitamata –, et kuna seadusandja leidis, et LOCMi artikkel 14 ei kuulu tarbijakaitse valdkonda, ei muutnudki ta seda artiklit direktiivi 2005/29 ülevõtmisel.


32 –      Olgu märgitud, et LCD eesmärk on selle preambulit arvestades ka tarbijakaitse (vt käesoleva ettepaneku punkt 15).


33 –      Vt käesoleva ettepaneku punkt 19, 9. joonealune märkus ja punkt 33.


34 –      Vt käesoleva ettepaneku punkt 20.


35 –      Kohtuistungil märkis Europamur, et seaduse 29/2009 preambuli kohaselt on selle eesmärk ühtlustada ebaausate kaubandustavade valdkonnas kohaldatavaid õiguslikke kordi, ükskõik kes on asjaomase kauba adressaat – ettevõtja või tarbija –, ning et seepärast tuleb LOCMi ja LCD sätteid tõlgendada koostoimes.


36 –      Vt käesoleva ettepaneku punkt 32.


37 –      Vt kohtumäärus, 7.3.2013, Euronics Belgium (C‑343/12, EU:C:2013:154, punktid 30 ja 31).


38 –      Vt käesoleva ettepaneku punktid 11 ja 38.


39 –      Vt eelkõige kohtuotsus, 9.11.2010, Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag (C‑540/08, EU:C:2010:660, punkt 30); kohtumäärus, 7.3.2013, Euronics Belgium (C‑343/12, EU:C:2013:154, punkt 24), ja kohtuotsus, 10.7.2014, komisjon vs. Belgia (C‑421/12, EU:C:2014:2064, punkt 61).


40 –      Selle põhjenduse kohaselt võimaldab see, kui selles lisas esitatakse „täielik nimekiri“ „kaubandustavadest, mis on ebaausad kõigil tingimustel“, „[tagada s]uurema õiguskindluse“.


41 –      Vt kohtuotsused, 23.4.2009, VTB-VAB ja Galatea (C‑261/07 ja C‑299/07, EU:C:2009:244, punktid 56 jj), ning 17.1.2013, Köck (C‑206/11, EU:C:2013:14, punktid 35 jj); kohtumäärus, 7.3.2013, Euronics Belgium (C‑343/12, EU:C:2013:154, punktid 25–28); kohtuotsus, 3.4.2014, 4finance (C‑515/12, EU:C:2014:211, punktid 30 jj), ning kohtumäärus, 8.9.2015, Cdiscount (C‑13/15, EU:C:2015:560, punktid 38 jj).


42 –      Vt kohtumäärus, 7.3.2013, Euronics Belgium (C‑343/12, EU:C:2013:154, punkt 29).


43 –      Oma esimese eelotsuse küsimuse sõnastuses rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et see keeld on põhimõtteline. Vt käesoleva ettepaneku punktid 30–32 ja 50.


44 –      Vt käesoleva ettepaneku punktid 55–59.


45 –      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et niisuguseid kahjumliku müügi keelust erandi tegemise põhjuseid ei olnud vastupidi ette nähtud Belgia õigusaktides, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 7. märtsi 2013. aasta kohtumäärus Euronics Belgium (C‑343/12, EU:C:2013:154).


46 –      Meenutan, et selle sätte kohaselt võib ettevõtja, kellele heidetakse ette kahjumliku müügi keelu rikkumist, teda ähvardavat karistust vältida nii, et tõendab kas seda, et kahjumliku müügi eesmärk oli saavutada ühe või mitme niisuguse konkurendi hinnatase, kes võivad oluliselt kahjustada tema läbimüüki, või seda, et asjaomased tooted on riknevad tooted, mille kõlblikkusaja lõpp oli lähedal.


47 –      Direktiivi 2005/29 nendes artiklites ei ole nimetatud ei vajadust saavutada konkurentide hinnatase ega müüdavate toodete riknevust.


48 –      Selle direktiiviga läbi viidud ühtlustamise kohta vt eelkõige kohtujuristi ettepanek, Trstenjak, liidetud kohtuasjad VTB-VAB ja Galatea (C‑261/07 ja C‑299/07, EU:C:2008:581, punktid 74 jj).


49 –      Vt käesoleva ettepaneku punktid 30–32.


50 –      Europamur märgib selles küsimuses õigesti, et tõendamiskoormist, mis seisneb selles, et tuleb tõendada, et etteheidetav käitumine ei ole ebaaus, st tõendada faktilise asjaolu puudumist, ei ole direktiivis 2005/29 nähtud ette ning see kujutab endast rangemat meedet, kui on ette nähtud selles direktiivis, ja seega meedet, mis on selle artikliga 4 vastuolus.


51 –      Kohtuotsus, 23.4.2009, VTB-VAB ja Galatea (C‑261/07 ja C‑299/07, EU:C:2009:244, punktid 64 jj), ning kohtujuristi ettepanek, Trstenjak, liidetud kohtuasjad VTB-VAB ja Galatea (C‑261/07 ja C‑299/07, EU:C:2008:581, punktid 84 jj). Vt selle kohta ka kohtuotsus, 11.3.2010, Telekomunikacja Polska (C‑522/08, EU:C:2010:135, punktid 31 ja 33).


52 –      Vt kohtuotsus, 17.1.2013, Köck (C‑206/11, EU:C:2013:14, punktid 48 jj).