KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 14. jaanuaril 2020(1)
Kohtuasi C‑641/18
LG
versus
Rina SpA,
Ente Registro Italiano Navale
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Genova (Genova kohus, Itaalia))
Eelotsusetaotlus – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil‑ ja kaubandusasjades – Määruse (EÜ) nr 44/2001 esemeline kohaldamisala – Kohtulik puutumatus – Laevu klassifitseerivate ja sertifitseerivate äriühingute tegevus
I. Sissejuhatus
1. Määruses (EÜ) nr 44/2001(2) on sätestatud – kasutades teistes rahvusvahelise eraõiguse valdkonda kuuluvates liidu õigusaktides kasutatud sõnastust –, et seda määrust kohaldatakse „tsiviil‑ ja kaubandusasjades“. Käesolev eelotsusetaotlus asetub selle määruse kohaldamisala kindlaksmääramist käsitleva kohtupraktika hulka.
2. Käesolevas kohtuasjas tekitab eelotsusetaotluse esitanud kohtus määruse nr 44/2001 kohaldamisala puudutavaid kahtlusi kohtuliku puutumatuse vastuväide, millele kostjad põhikohtuasjas tuginevad. Sisuliselt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul võtta seisukoht rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtte ja rahvusvahelise eraõiguse valdkonda kuuluva liidu õigusakti suhte küsimuses.
3. Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige teada, kas ja kui jah, siis mil määral võib eelotsuse küsimusele antavat vastust mõjutada soov tagada õigus kohtulikule arutamisele, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47. Sellest seisukohast vaadatuna peegeldab see küsimus praegust arutelu inimõiguste mõju üle rahvusvahelisele eraõigusele.
4. Niisiis annab käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Kohtule võimaluse paigutada liidu rahvusvaheline eraõigus rahvusvahelise õiguse konteksti selle termini laiemas tähenduses. Ma teen käesolevas ettepanekus Euroopa Kohtule ettepaneku tõlgendada nii määrust nr 44/2001 kui ka rahvusvahelist tavaõigust nii, et tema otsus aitab kaasa rahvusvahelise õiguse arengule üldiselt.
II. Õiguslik raamistik
A. Rahvusvaheline õigus
5. Montego Bays 10. detsembril 1982 sõlmitud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon(3) (edaspidi „Montego Bay konventsioon“) kujutab endast mereõiguse olulist osa. See jõustus 16. novembril 1994 ja kiideti ühenduse nimel heaks otsusega 98/392/EÜ(4).
6. Selle konventsiooni artikli 90 kohaselt on igal riigil õigus saata avamerele oma lipu all sõitvaid laevu. Selle konventsiooni artikli 91 lõigete 1 ja 2 järgi kehtestab riik oma lipu all sõitmise tingimused ning annab laevale, millele ta on andnud õiguse sõita oma lipu all, asjakohased dokumendid.
7. Montego Bay konventsiooni artikli 94 lõikes 1 on sätestatud, et riik teostab oma lipu all sõitvate laevade haldus-, tehnilistes ja sotsiaalküsimustes oma jurisdiktsiooni ja kontrolli. Lisaks võtab riik selle konventsiooni artikli 94 lõigete 3–5 kohaselt oma lipu all sõitvate laevade suhtes mereohutuse tagamise meetmeid. Nimetatud meetmetega tagatakse eelkõige, et laeva vaatab enne registreerimist ning seejärel kindla ajavahemiku järel üle kvalifitseeritud isik. Neid meetmeid võttes peavad riigid järgima üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju, korda ja tavasid.
8. Selles kontekstis on rahvusvahelise konventsiooni inimelude ohutusest merel(5) (edaspidi „konventsioon SOLAS“) – mille osalised on kõik liikmesriigid – põhieesmärgiks täpsustada miinimumnõudeid laevade konstrueerimise, varustamise ja sisseseade ning kasutamise alal, mis tagaksid nende ohutuse.
9. Selle konventsiooni II‑1 peatüki A‑1 osa eeskirja 3‑1 kohaselt tuleb laevad projekteerida, ehitada ja neid hooldada vastavalt administratsiooni poolt – st selle konventsiooni sõnastuse kohaselt selle riigi valitsuse poolt, mille lipu all on laeval luba sõita – tunnustatud klassifitseerimisühingu laeva ülesehitust, mehaanikat ja elektrisüsteemi käsitlevatele nõuetele, nagu näeb ette eeskiri XI/1, või kohaldatavatele administratsiooni riigisisestele standarditele, mis näevad ette samaväärse ohutuse taseme.
10. Konventsioon SOLAS I peatüki eeskirjas 6 on nähtud ette:
„a) Laevade ülevaatust ja inspekteerimist mahus, mis on kehtestatud käesolevate eeskirjadega ja nendes lubatud vabastustega, peavad korraldama administratsiooni ametiisikud. Administratsioon võib volitada ülevaatust tegema ja inspekteerima selleks nimetatud ülevaatajaid või tunnustatud organisatsioone.
b) Kui administratsioon volitab punkti a kohaselt ülevaatust tegema ja inspekteerima selleks nimetatud ülevaatajaid või tunnustatud organisatsioone, peab administratsioon andma neile vähemalt õiguse:
i) nõuda laeva remonti;
ii) sadamariigi asjaomaste võimude nõudmise korral teha laeva ülevaatust või seda inspekteerida.
Administratsioon peab organisatsioonile teatama nimetatud ülevaatajatele ja tunnustatud organisatsioonidele oma volituste delegeerimise tingimustest ja delegeeritud vastutuse ulatusest.
c) Kui nimetatud ülevaataja või tunnustatud organisatsioon teeb kindlaks, et laeva või selle seadmete seisukord ei vasta olulisel määral tunnistustes märgitud andmetele või et laev ei ole meresõidukõlblik ega ohutu inimestele selle pardal, peab nimetatud ülevaataja või tunnustatud organisatsioon kohe tagama meetmete võtmise puuduste kõrvaldamiseks ja sellest õigel ajal administratsioonile teatama. Kui vajalikke meetmeid puuduste kõrvaldamiseks ei võeta, tuleb asjaomased tunnistused kehtetuks tunnistada ja sellest kohe administratsioonile teatada; […]
d) Administratsioon peab igal juhul täielikult tagama tervikliku ja tõhusa ülevaatuse ja inspekteerimise ning võtma vajalikke meetmeid selle kohustuse täitmiseks.“
B. Liidu õigus
11. Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 järgi „kohaldatakse [seda määrust] tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes“.
12. Selle määruse artikli 2 lõike 1 järgi „kaevatakse [selle määruse kohaselt] isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata“.
III. Põhikohtuasi, menetlus Euroopa Kohtus ja eelotsuse küsimus
13. Panama Vabariigi lipu all sõitva laevaga Al Salam Boccaccio ’98 2006. aastal Punasel merel toimunud ja üle 1000 inimelu nõudnud laevaõnnetuse ohvrite pereliikmed ja selle laevaõnnetuse üle elanud reisijad esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Tribunale di Genovale (Genova kohus, Itaalia) hagi äriühingute Rina SpA ja Ente Registro Italiano Navale vastu.
14. Hagejad väidavad eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et kostjate klassifitseerimis- ja sertifitseerimistegevuse ning nende vastu võetud otsuste ja suuniste täitmise tõttu oli laev ebastabiilne, sellega sõitmine ebaturvaline ning et see põhjustas laeva uppumise. Hagejad nõuavad selle laevaõnnetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.
15. Kostjad vaidlevad hagejate nõuetele vastu, tuginedes eelkõige kohtuliku puutumatuse vastuväitele. Nad märgivad, et on kohtusse kaevatud seoses sertifitseerimis‑ ja kvalifitseerimistoimingutega, mida nad on teinud suveräänse välisriigi, Panama Vabariigi volituse alusel. Nendes toimingutes avalduvad selle välisriigi suveräänsed eelisõigused, kelle nimel ja huvides need kostjad tegutsesid.
16. Hagejad väitsid kohtuliku puutumatuse vastuväite kohta, millele kostjad tuginevad, et Itaalia kohus on määruse nr 44/2001 artikli 2 lõike 1 alusel pädev tegema otsust nende nõuete kohta. Nad väidavad esiteks, et see määrus ei ole kohaldatav üksnes siis, kui vaidlus puudutab – nagu on märgitud selle määruse artikli 1 lõikes 1 – maksu‑, tolli‑ ja haldusasju; teiseks, et kohtuliku puutumatuse vastuväide ei hõlma sisuliselt selliste tehniliste eeskirjadega reguleeritud tegevusi, mis ei kuulu kaalutlusõiguse alla ja mis jäävad igatahes suveräänse riigi poliitiliste valikute ja eelisõiguste hulgast välja, ning kolmandaks, et klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoimingud ei ole avaliku võimu teostamisel tehtud toimingud, kui lähtuda harta artiklist 47 ning Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 lõikest 1 ning direktiivi 2009/15/EÜ(6) põhjendusest 16.
17. Selles olukorras otsustas Tribunale di Genova (Genova kohus) 28. septembri 2018. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. oktoobril 2018, menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:
„Kas […] määruse [nr 44/2001] artikli 1 [lõiget] 1 ja artikli 2 [lõiget] 1 tuleb – pidades silmas ka […] harta artiklit 47, EIÕK artikli 6 lõiget 1 ja direktiivi [2009/15] põhjendust 16 – tõlgendada nii, et vaidluse korral, milles palutakse reisiparvlaeva uppumisest põhjustatud surmades ja kehavigastustes seisnev kahju hüvitada ning tuvastada vastutus hooletuse eest, välistavad need sätted liikmesriigi kohtu võimaluse eitada vaidluse kuulumist oma alluvusse ja tunnustada nende klassifitseerimise ja/või sertifitseerimisega tegelevate ning selles liikmesriigis asuvate eraõiguslike üksuste ja isikute kohtulikku puutumatust seoses selle klassifitseerimis- ja/või sertifitseerimistegevusega liitu mittekuuluva kolmanda riigi nimel?“
18. Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled, Prantsuse valitsus ja Euroopa Komisjon. Samad asjast huvitatud menetlusosalised olid esindatud kohtuistungil, mis toimus 18. septembril 2019.
IV. Õiguslik analüüs
19. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma eelotsuse küsimusega sisuliselt välja selgitada, kas ta peab kohtuliku puutumatuse vastuväite tõttu, millele kostjad tuginevad, põhikohtuasja lahendamisest loobuma, või peab ta asuma seisukohale, et kuna kostjate asukoht on kohtu asukohariigi territooriumil ning arvestades harta artiklist 47 ja EIÕK artikli 6 lõikest 1 tulenevaid kaalutlusi, on määrus nr 44/2001 põhikohtuasja suhtes kohaldatav, ning tunnistama end selle määruse artikli 2 lõike 1 alusel pädevaks seda vaidlust lahendama.
20. Eelotsuse küsimuse sõnastus võib esmapilgul viia mõttele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib ainult, kas ta on kohtuliku puutumatuse vastuväite tõttu, millele kostjad tuginevad, kohustatud jätma kasutamata oma pädevuse, mis tal määruse nr 44/2001 alusel on. Sellest vaatevinklist eeldab eelotsuse küsimus, et see määrus on põhikohtuasja asjaoludel ratione materiae kohaldatav.
21. Eelotsusetaotluse põhjendustest ilmneb aga, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi eelkõige määruse nr 44/2001 esemelise kohaldamisala suhtes. Kui kasutada eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastust, siis ta soovib teada, kas selle määruse artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et vaidlusalune tegevus, millega kostjad kolmanda riigi volituse alusel tegelevad, kuulub „haldusasjade“ hulka.
22. Lisaks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsuse küsimuses eelkõige määruse nr 44/2001 artikli 2 lõikele 1. See viide on vaieldamatult vihje sellele, et kostjate asukoht on eelotsusetaotluse esitanud kohtu asukohaliikmesriigi territooriumil, st Itaalias.
23. Seejuures on määruse nr 44/2001 kohaldamisala selles määruses ette nähtud kõikide kohtualluvuse aluste osas sama. Põhjus, miks see asjaolu võib olla käesoleva eelotsuse küsimuse kontekstis asjakohane, on nimelt niisugune, et see asjaolu näitab, et põhikohtuasja faktilised asjaolud ja kohtu asukohariigi territoorium ja seega liidu territoorium on omavahel seotud ja isegi lähedased. Ei saa välistada, et niisuguse seose olemasolu võib avaldada mõju, mis puudutab õigust kohtulikule arutamisele, kohtuliku puutumatuse seisukohast.(7)
24. Tegelikult soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sellega, kui viitab kohtulikule puutumatusele, millele kostjad tuginevad, teada, kas ta võib selle vastuväite tõttu keelduda kasutamast oma pädevust, mis tal määruse nr 44/2001 alusel on.
25. Arvestades eespoolt märgitut ja olles eelnevalt analüüsinud eelotsuse küsimuse vastuvõetavust (A jagu), tuleb selleks, et anda küsimusele vastus, millest on kasu, esiteks kindlaks teha, kuidas suhestub riikide kohtulikku puutumatust puudutav rahvusvahelise tavaõiguse põhimõte määruse nr 44/2001 esemelise kohaldamisalaga (B jagu), teiseks on asjakohane analüüsida, kas sellesse kohaldamisalasse kuulub kahju hüvitamise nõue eraõiguslike isikute vastu seoses klassifitseerimis‑ ja/või sertifitseerimistegevusega, millega need üksused tegelevad (C jagu), ning kui eelmisele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis tuleb kolmandaks arutada küsimust, kas kohtuliku puutumatuse tõttu, millele need isikud tuginevad, peab liikmesriigi kohus jätma oma sellest määrusest tuleneva pädevuse kasutamata (D jagu).(8)
A. Vastuvõetavus
26. Kostjad väidavad, et eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu. Nad märgivad esiteks, et ainult siis, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus oleks lükanud tagasi kohtuliku puutumatuse vastuväite, oleks ta saanud kasutada oma pädevust esitada eelotsusetaotlus. Igal juhul ei ole määruse nr 44/2001 sätted, mida tõlgendada palutakse, kuidagi seotud kohtuliku puutumatuse vastuväitega, mis on põhikohtuasjas rahvusvahelise tavaõiguse alusel esitatud. Teiseks ei puuduta eelotsuse küsimus oletatavat vastuolu liidu õigusnormi ja riigisisese õigusnormi vahel. Kolmandaks ja viimaseks on see määrus Euroopa Kohtu praktika kohaselt kohaldatav ainult vaidluste suhtes, mis käsitlevad vastutust jure gestionis tehtud tegude eest, ning asi allub vaidlusaluste tegude laadi puudutavates sisulistes küsimustes eranditult liikmesriigi kohtule.
27. Mina ei nõustu kostjate kahtlustega eelotsuse küsimuse vastuvõetavuse osas.
28. Mis puudutab esiteks kostjate argumenti, et Tribunal di Genova (Genova kohus) oleks pidanud tegema ise otsuse kohtuliku puutumatuse vastuväite kohta ning et sellel ei ole mingit seost määruse nr 44/2001 tõlgendusega, siis mulle tundub, et see argument peegeldab tõlgendust, et niisuguse puutumatuse vastuväitega nõustumise korral kaob vajadus analüüsida liidu õiguses, konventsioonis või riigisiseses õiguses ette nähtud kohtualluvuseeskirju, et võiks järeldada, kas kohus, kelle poole on pöördutud, võib asjas otsuse teha või mitte.(9)
29. Et see on nii, pidi Euroopa Kohus kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Lechouritou jt(10), võtma kõigepealt seisukoha Brüsseli konventsiooni(11) kohaldamisala kohta ja seejärel selle konventsiooni kohaldatavuse kohta vaidluse suhtes, milles ühel poolel oli kohtulik puutumatus. Vastates selle konventsiooni kohaldamisala puudutavale küsimusele, ei leidnud Euroopa Kohus, et see küsimus oli vastuvõetamatu. Selles kohtuasjas oli see, et vaidlusalused teod on jure imperii toime pandud teod, vähem vaieldav kui tegude puhul, mille kohta on esitatud käesolev eelotsusetaotlus. Ka kohtuotsuses Mahamdia(12) võttis Euroopa Kohus seisukoha määruses nr 44/2001 sätestatud kohtualluvuseeskirjade tõlgendamise kohta, ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus oli ainult „eeldanud“ – nagu Euroopa Kohus näib olevat rõhutanud –, et põhikohtuasja asjaolud ei ole niisugused, et kostjast riik võiks tugineda kohtulikule puutumatusele.
30. Liidu õiguse tõlgendamise küsimuste puhul eeldatakse, et need on asjakohased, ning ainult harvadel äärmuslikel juhtudel keeldub Euroopa Kohus seega nendele vastamast, eelkõige siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja tegelike asjaolude või esemega või kui probleem on hüpoteetiline.(13) Käesolevas kohtuasjas – nagu ka eespool viidatud kohtuasjades – ei ole võimalik tuvastada, et puudub tegelik ja otsene seos määruse nr 44/2001 sätete ja põhikohtuasja eseme vahel.
31. Teiseks, argumendi kohta, et eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu sel põhjusel, et ei puuduta liidu ja riigisisese õiguse väidetavat vastuolu, tuleb märkida ainult seda, et selle argumendiga eiratakse eelotsusetaotluse olemust. Eelotsusemenetluse raames ei võta Euroopa Kohus seisukohta ei riigisisese õiguse tõlgendamise ega selle vastavuse kohta liidu õigusele.(14)
32. Lõpuks ja kolmandaks on vaja juhtida tähelepanu, et argument, et määrus nr 44/2001 ei saa olla põhikohtuasja suhtes kohaldatav, eeldab vastamist eelotsuse küsimusele. Nagu näitab pooltevaheline arutelu, ei ole vastus küsimusele, kas klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoimingud kujutavad endast jure imperii tehtud tegusid ega kuulu seega mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ alla selle määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses, kaugeltki ilmne. Lisaks, kuigi põhikohtuasja faktilisi asjaolusid on ainsana pädev hindama liikmesriigi kohus, võib eelotsusetaotluse kohta otsust tegev Euroopa Kohus vastavalt talle usaldatud ülesandele esitada täpsustusi, mis liikmesriigi kohut tõlgendamisel aitavad.
33. Sellest järeldub, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetav.
B. Riikide kohtulikku puutumatust puudutava rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtte ja määruse nr 44/2001 esemelise kohaldamisala suhe
1. Riikide kohtulikku puutumatust puudutav rahvusvahelise tavaõiguse põhimõte
34. Kohtulik puutumatus on takistus, mis ei võimalda riigi kohtutel võtta seisukohta teise riigi vastutuse küsimuses, ning rajaneb rahvusvahelisel õiguspõhimõttel par in parem non habet imperium, st et võrdsel ei ole võimu võrdse üle.(15)
35. Euroopa Kohus on seda kohtuliku puutumatuse tõlgendust kinnitanud kohtuotsuses Mahamdia .(16)Ta on ka üldises sõnastuses selgitanud, et rahvusvahelise praktika praeguses seisus ei ole kohtulik puutumatus absoluutne ja selle võib välistada, kui kohtule esitatud hagi puudutab jure gestionis tehtud tegusid, mis ei kuulu avaliku võimu teostamise alla.(17) Seega on Euroopa Kohus kaudselt nõustunud, et suhtelise puutumatuse teooria vahetab välja absoluutse puutumatuse teooria, mille kohaselt on riigil puutumatus olenemata sellest, mis laadi on teod, mille tõttu nõutakse selle riigi vastutuse tuvastamist.
36. Selles küsimuses peab täpsustama, et kohtulik puutumatus, millele kostjad põhikohtuasjas tuginevad, ei rajane mitte sellel, et tuginejaks isikuks on riik, vaid selle isiku ülesannete laadil (funktsionaalne puutumatus ehk puutumatus ratione materiae). Võib aga väita, et kuna tunnustatakse suhtelist puutumatust, mis rajaneb vahetegemisel jure imperii tehtud tegude ja jure gestionis tehtud tegude vahel, siis on riikide kohtulik puutumatus, mis kaasneb avaliku võimu teostamisega, peamiselt funktsionaalset laadi.
37. Kuigi suhteline kohtulik puutumatus, mis rajaneb niisugusel vahetegemisel, näib olevat rahvusvahelises õiguses kindla kuju võtnud,(18) on selle kohtuliku puutumatuse täpset ulatust siiski raske kindlaks määrata, sest see vahetegemine on raskesti mõistetav. Niisugune raskus on seda suurem, kui võtta esiteks arvesse kaasaegse riigi tegevuse teatavat privatiseerimist ja teiseks avalik-õiguslikku laadi konkreetsete ülesannete andmist turul tegutsevatele ettevõtjatele, sest see asjaolu võib tekitada kahtlust, kas nende positsioon eraõiguslike isikute suhtes on puhtalt äriline.
38. See raskus selgitab põhjuseid, miks ei ole riikide kohtulikku puutumatust puudutava rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtte kodifitseerimine olnud väga populaarne. Riikide immuniteedi Euroopa konventsiooni(19) (edaspidi „Baseli konventsioon“) on ratifitseerinud ainult mõned Euroopa riigid, samas kui riikide ja nende vara kohtuliku immuniteedi konventsioon(20) (edaspidi „New Yorgi konventsioon“) ei ole veel isegi jõustunud. New Yorgi konventsiooni sätteid käsitatakse mõnikord rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtete väljendusena.(21) Kuigi see konventsioon võib olla aluseks puutumatuseõiguse üldiste suundade kindlaksmääramisel, saab see siiski vaevalt olla siduvate konkreetsete juhiste allikas, eelkõige mis puudutab selle sätteid, mille kohta esitati koostamisel vastuväiteid.(22) Nii on see eelkõige täpsete kriteeriumidega, mis võimaldavad teha vahet jure imperii tehtud tegude ja jure gestionis tehtud tegude vahel(23).
39. Et rahvusvahelisel tasandil ei ole õigusnorme kehtestatud, reguleerib riikide kohtuliku puutumatuse põhimõtet igal juhul endiselt suurel määral rahvusvaheline tavaõigus.
2. Rahvusvahelise tavaõiguse mõju määruse nr 44/2001 esemelisele kohaldamisalale
40. Nagu ilmneb ELL artikli 3 lõikest 5, toetab liit rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist. Seega on liit akti vastuvõtmisel kohustatud järgima rahvusvahelist õigust tervikuna, sealhulgas rahvusvahelist tavaõigust, mis on liidu institutsioonidele siduv.(24) Seda arvestades asus Euroopa Kohus seisukohale, et liidu teiseseid õigusnorme tuleb tõlgendada ja nende kohaldamisala piirata, lähtudes rahvusvahelise õiguse asjakohastest normidest.(25)
41. Miski ei takista aga seadusandjal vastu võtta kohtualluvuseeskirju, mida võib kohaldada ratione materiae vaidluste suhtes, milles üks pool võib tugineda kohtulikule puutumatusele.(26) Rahvusvaheline tavaõigus nõuab seda, et niisuguse vaidlusosalise suhtes ei teostataks vastu tema tahtmist jurisdiktsiooni.(27)
42. Järelikult ei tohi määruse nr 44/2001 sätete tõlgendamine rahvusvahelisest tavaõigusest lähtudes viia selleni, et selle määruse esemeline kohaldamisala ei hõlma vaidlusi, milles üks pooltest võib tugineda kohtulikule puutumatusele. Lisaks tuleb küsimust, kas see määrus võib olla teatavas vaidluses ratione materiae kohaldatav, a priori eristada küsimusest, kas sellest määrusest tulenevat pädevust saab selles vaidluses kasutada.
43. Kohtuotsuse Mahamdia(28)tõlgendamine võib küll a priori viia mõttele, et liidu seadusandja valis siiski lahenduse, mille kohaselt langeb mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ kokku kohtuliku puutumatuse negatiivse kohaldamisalaga(29). Selles kohtuotsuses eristas Euroopa Kohus kõigepealt määruse nr 44/2001 kohaldamist teatavas vaidluses ja selle määruse esemelist kohaldamisala selles vaidluses. Seejärel näis ta märkivat, et põhikohtuasja asjaolude üheainsa analüüsimise tulemusena võib hinnata küsimusi, kas kohtulik puutumatus ei võimalda seda määrust kohaldada ja kas seda kohaldatakse ratione materiae.
44. Kõigepealt märgin, et mõistan seda kohtuotsust siiski nii, et mis puudutab a priori määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse kuuluvaid vaidlusi – nagu see on kahtlemata niisuguseid eraõiguslikke lepinguid nagu töölepingud puudutavate vaidlustega(30) –, siis kui on tõendatud, et kohtulik puutumatus ei takista seda määrust kohaldada, tuleb seda ammugi vaidluses kohaldada.
45. Teiseks seaks seisukoht, et määruse nr 44/2001 esemeline kohaldamisala langeb kokku kohtuliku puutumatuse negatiivse kohaldamisalaga, küsimuse alla põhilise vahetegemise selles määruses, mille kohaselt eristatakse esiteks vaidlusi tsiviil‑ ja kaubandusasjades ning teiseks vaidlusi, mis ei kuulu nendesse valdkondadesse. Seda näitab asjaolu, et ehkki see, et territoriaalne üksus võib tugineda riikide kohtulikule puutumatusele, on kaheldav, on see üksus siiski kaasatud haldustegevusse.(31) Seejuures võivad tal olla avaliku võimu eelisõigused. Kas sel juhul tuleb asuda seisukohale, et kõik territoriaalsete üksuste toimingud kuuluvad mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ alla seetõttu, et sellel üksusel ei saa olla kohtulikku puutumatust?
46. Kolmandaks seisneb vaidlusi tekitav riikide puutumatuseõiguse küsimus selles, et kas vaidlusalused toimingud tuleb kvalifitseerida vastavalt kohtu asukohariigi seadusele või rahvusvahelisele avalikule õigusele omastele lahendustele.(32) Olenemata vastusest sellele küsimusele määrust nr 44/2001 puudutavas osas, tuleb vaidlusi, mis kuuluvad tsiviil‑ ja kaubandusasjade hulka, ning vaidlusi, mis sinna ei kuulu, eristada liidu õiguse autonoomsete kriteeriumide põhjal, mille Euroopa Kohus on oma praktikas välja toonud. Järelikult ei ole avaliku võimu teostamisel tehtud tegu (acta jure imperii) puutumatuseõigusest lähtudes tingimata avaliku võimu teostamisel tehtud tegu liidu õiguse autonoomsetest kriteeriumidest lähtudes.
47. Nendel põhjustel arvan, et liidu seadusandja oleks võinud inspiratsiooni ammutada rahvusvahelisest tavaõigusest, et leida sealt üldiseid juhiseid acta jure imperii ja acta jure gestionis vahelise vahetegemise kohta. Olen siiski arvamusel, et ta ei ole kasutanud kohtuliku puutumatuse mõistet, et määratleda just piiriülese tähtsusega tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö regulatsiooni ulatus ja konkreetselt määruse nr 44/2001 esemeline kohaldamisala.
48. Seega ei tundu olevat vajalik tugineda määruse nr 44/2001 esemelist kohaldamisala käsitlevate kaalutluste raames riikide kohtulikku puutumatust käsitlevale rahvusvahelise tavaõiguse põhimõttele.
C. Määruse nr 44/2001 esemeline kohaldamisala
1. Mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ ning avaliku võimu teostamisel tehtud toimingud Euroopa Kohtu praktikas valitud tähenduses
49. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib eelotsusetaotluse põhjendustes – nagu mina märkisin käesoleva ettepaneku punktis 21 –, et käsitletaval juhul on vaja teha kindlaks, kas määruse nr 44/2001 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „haldusasjad“ selle õigusnormi tähenduses hõlmab vaidlusalust tegevust, millega kostjad kolmanda riigi volituse alusel tegelesid.
50. Lisaks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus nendes põhjendustes kostjate väitele, et nad tegelesid klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistegevusega avaliku võimu toimingutena (acta jure imperii), sest nad tegutsesid kolmanda riigi volituse alusel ja viimase nimel. See kohus nõustub, et kostjad tegutsesid kolmanda riigi volituse alusel ja tema nimel. Tal on aga kahtlusi, kas klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoimingud tuleb kvalifitseerida jure imperii tehtud tegudeks ning järelikult kas tal on kohustus tunnustada kohtulikku puutumatust, mille kostjad väidavad endal olevat.
51. Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõikes 1 ei ole avaliku võimu teostamisel tehtavaid tegusid (acta jure imperii) ega ka vastutust nende tegude eest sõnaselgelt mainitud. Selles sättes on ainult ette nähtud, et seda määrust kohaldatakse tsiviil‑ ja kaubandusasjade suhtes (esimene lause) ning et seda ei kohaldata seevastu maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes (teine lause).(33)
52. Selles küsimuses ilmneb eelkõige määruse nr 44/2001 põhjendusest 7, et liidu seadusandja kavatsus oli valida selle määruse artikli 1 lõikes 1 kasutatud mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ lai kontseptsioon ja seega selle määruse lai kohaldamisala.(34) See avaldub asjaolus, et põhimõtteliselt on kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kaubandusasjad ja kuuluvad seega määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse.(35) Lisaks on Euroopa Kohus väljakujunenud kohtupraktikas selgitanud, et selle määruse kohaldamisala on määratletud peamiselt lähtuvalt asjaoludest, mis iseloomustavad vaidlusosaliste vaheliste õigussuhete laadi või vaidluse eset.(36)
53. Kui pidada õigeks viimast, kuulub praktiliselt iga kahju hüvitamise nõue – v.a määruse nr 44/2001 artikli 1 lõikes 2 ette nähtud erandid – paratamatult selle määruse kohaldamisalasse. Nii oleks see ammugi nõuetega, mille on esitanud kolmandad isikud, kellel ei oleks tavaliselt väidetava teo toimepanijaga mingit õiguslikku seost enne selle kahju tekkimist ja ainus seos nende vahel on seos, mis tuleneb kahju tekitanud sündmusest.
54. Tuleb siiski esiteks märkida, et kahju hüvitamise nõue on põhimõtteliselt suunatud tegude vastu, mis tekitasid kahju, millele üks vaidlusosalistest tugineb. Niisugused teod ei välistada nõuet mõistest „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“, et määrus nr 44/2001 oleks kohaldatav vaidluses, milles on niisugune nõue esitatud.(37)
55. Teiseks, kui määruses nr 44/2001 ei ole jure imperii tehtud tegusid mainitud, siis selle määruse järeltulija, nimelt määruse nr 1215/2012 puhul on teisiti, sest selle artikli 1 lõike 1 teises lauses on sätestatud, et seda ei kohaldata eelkõige „maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes ega riigi vastutuse suhtes tegevuse või tegevusetuse eest riigivõimu teostamisel (acta jure imperii)“.
56. Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõiget 1 uuesti sõnastades ei muudetud määruse nr 1215/2012 kohaldamisala võrreldes määruse nr 44/2001 kohaldamisalaga. Jure imperii tehtud tegusid puudutav lisandus on ainult selgitus(38) ning seega võib nende määruste artikli 1 lõikeid 1 pidada samaväärseks(39).
57. Maksu‑, tolli‑ ja haldusasjade loetlemine määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 teises lauses ei kujuta endast ammendavat loetelu ning näitab ainult valdkondi, kus võivad tekkida vaidlused, mis ei kuulu tsiviil‑ ja kaubandusasjade hulka. Sellele loetelule eelneb sõna „eelkõige“ ning asjaomased valdkonnad on vähemalt inglis- ja prantsuskeelses versioonis eraldatud sõnaga „või“.
58. Seega tuleb määruse nr 44/2001 kohaldamisala piiritlemiseks teha kindlaks selle määruse artikli 1 lõike 1 teises lauses mainitud valdkondade ühised tunnused ning asuda seisukohale, et need aitavad kindlaks määrata tsiviil‑ ja kaubandusasjad seeläbi, et ütlevad, millega ei ole nende puhul tegemist.(40)
59. Just sellest loogikast lähtudes ongi Euroopa Kohus oma mahukas määruse nr 44/2001 artikli 1 lõiget 1 käsitlevas kohtupraktikas korduvalt otsustanud, et selle, et niisugune vaidlus võiks kuuluda tsiviil‑ ja kaubandusasjade hulka selle määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses, välistab avaliku võimu eelisõiguste avaldumine ühel vaidlusosalisel seetõttu, et ta kasutab ulatuslikumaid volitusi, kui on nähtud ette eraõiguslike isikute vahelistes suhetes kohaldatavates õigusnormides.(41) Seda arvestades on Euroopa Kohus juba otsustanud, et nõue, millega liikmesriigi maksuamet nõuab hüvitist kahju eest, mille põhjustas kuritegelik ühendus selles liikmesriigis toime pandud käibemaksupettusega, kuulub mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ alla tingimusel, et see ametiasutus oli seoses asjaomase nõudega eraõiguslike isikutega samaväärses olukorras.(42) Järeldan sellest, et selle kindlaks tegemisel, kas määrus nr 44/2001 on vaidluses kohaldatav või mitte, ei tohi keskenduda valdkonnale, kuhu võib kuuluda toiming, mille tõttu vaidluse raames vastutuse kohaldamist nõutakse. Tuleb hoopis vastata küsimusele, kas toiming tehti avaliku võimu eelisõigusi kasutades.
60. Selles kohtupraktikast lähtudes tulebki analüüsida, kas määrus nr 44/2001 on põhikohtuasjas kohaldatav. Kõigepealt on vaja selgitada välja, milles seisnevad klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoimingud, mille tõttu vaidlus põhikohtuasjas tekkis ja vastutuse kohaldamist selles vaidluses nõutakse, ning seejärel selgitada välja, kas need toimingud tehti avaliku võimu eelisõigusi kasutades Euroopa Kohtu kindlaks määratud tähenduses.
2. Klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoimingud
61. Riikide kohustused nende lipu all sõitvate laevade klassifitseerimise ja sertifitseerimise osas tulenevad niisugustest rahvusvahelistest mereohutust ja merereostuse ärahoidmist käsitlevatest konventsioonidest nagu Montego Bay konventsioon ja konventsioon SOLAS.
62. Nende konventsioonide ja vastava rahvusvahelise praktika analüüsist tuleneb,(43) et klassifitseerimistegevus seisneb selles, et klassifitseerimisühinguteks nimetatud isikud annavad välja class certificate’i (klassifitseerimissertifikaat, mis kinnitab, et laev on ehitatud vastavalt selle klassi suhtes kohaldatavatele nõuetele ja seda on hoitud vastavas seisukorras). Esialgu täitsid need sertifikaadid eraõiguslikku otstarvet ja need anti välja eelkõige kindlustuskaitse saamiseks. Nagu aga väidab komisjon, on klassifitseerimissertifikaadi saamine praegu õigusnormides ette nähtud sertifitseerimise eeltingimus.(44)
63. Õigusnormides ette nähtud sertifitseerimine omakorda viidi – ja viiakse ka praegu – läbi nende kohustuste täitmiseks, mis tulenevad rahvusvahelistest mereohutust ja merereostuse ärahoidmist käsitlevatest konventsioonidest.(45) Selle raames annab laeva lipuriik või selleks volitatud isik tema nimel välja õigusnormides ette nähtud sertifikaadi (statutory certification).
64. Praktikas tagab inspekteerimise ja külastused laeva klassifitseerimise ja sertifitseerimise eesmärgil ning sertifikaatide väljaandmise sama majandusüksus. Need toimingud tehakse tasu eest ühe või mitme kaubanduslepingu alusel, mis on laeva omanikuga otse sõlmitud.
65. See lühike kirjeldus peegeldab põhikohtuasja asjaolusid. Panama Vabariigiga 1999. aastal sõlmitud lepingu (edaspidi „1999. aasta leping“) alusel tegid kostjad selle riigi volituse alusel ja tema nimel ning väidetavalt tema huvides klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoiminguid. Seejuures viisid nad tasu eest ka laeva Al Salam Boccaccio ’98 omanikuga sõlmitud lepingu kohaselt läbi inspekteerimised ja külastused selle laeva klassifitseerimiseks ja sertifitseerimiseks ning seejärel andsid välja klassifitseerimissertifikaadid ja õigusnormides ette nähtud sertifikaadid.
66. Põhikohtuasja faktiliste asjaolude niisugusest kirjeldusest lähtudes tulebki kindlaks teha, kas vaidlusalused toimingud, mis seisnesid laeva klassifitseerimises ja sertifitseerimises eraõigusliku isiku poolt esiteks riigi volituse alusel, teiseks tema nimel ja huvides ning kolmandaks nende rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks, mis tal on mereohutuse ja merereostuse ärahoidmise valdkonnas, tehti avaliku võimu eelisõigusi kasutades, lähtudes kriteeriumidest, mille Euroopa Kohus on määranud kindlaks mõistet „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ käsitlevas kohtupraktikas.
3. Riigi volituse alused tehtavad toimingud
67. Ainuüksi asjaolu, et kostjad tegid teatavaid toiminguid teatava riigi volituse alusel, ei ole määrava tähtsusega, et asuda seisukohale, et nendest toimingutest tulenev nõue ei kuulu mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ alla määruse nr 44/2001 tähenduses.
68. Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et ainuüksi asjaolu, et mõned volitused on antud ja isegi delegeeritud avaliku võimu aktiga, ei tähenda, et neid volitusi kasutatakse jure imperii.(46)
69. Juhtudel, mis puudutavad mitut suhet, mille pooled on kord ametiasutus ja eraõiguslik isik, kord ainult eraõiguslikud isikud, tuleb teha kindlaks õigussuhe, mis valitseb vaidluseosaliste vahel, ning analüüsida esitatud nõuet.(47) Sellest seisukohast ei mõjuta asjaolud, mis suhet delegeeriva ametiasutuse ja delegeeritu vahel iseloomustavad ja mille tõttu võib see suhe jääda määruse nr 44/2001 kohaldamisalast välja, selle delegeeritu ja tema teenuse saajate õigussuhte laadi.(48)
70. Samamoodi peab olema kolmandate isikutega, kellel ei ole delegeerituga lepingulisi õigussuhteid. Lõppude lõpuks on igasugune kolmanda isiku kahju hüvitamise nõue suunatud toimingute vastu, mis on delegeeritu ja tema teenuse saajate suhte tulemus. Toiming, mis tehakse ilma avaliku võimu eelisõigusi kasutamata, ei muuda laadi olenevalt isikust, kes kandis selle toimingu tõttu kahju. Veelgi enam, isikul, kes tegi lepingupartneri suhtes toiminguid, mis kuuluvad mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ alla, ei saa olla võimalik vältida seda, et asi allub samade toimingute tõttu kolmandate isikute esitatud kahju hüvitamise nõuete osas tsiviilkohtutele.
4. Riigi nimel ja huvides tehtavad toimingud
71. Asjaolu, et klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoimingud tehti delegeeriva riigi nimel ja huvides, ei ole samuti iseenesest määrava tähtsusega ega iseloomusta neid toiminguid nii, et need tehti avaliku võimu teostamisel määruse nr 44/2001 artikli 1 lõiget 1 käsitleva kohtupraktika tähenduses.
72. Euroopa Kohtu asjakohase praktika lugemine võib küll viia mõttele, et teatavate ülesannete täitmine riigi huvides toob kaasa selle, et vaidlus ei kuulu tsiviil‑ ja kaubandusasjade hulka.
73. Kohtuotsuses Kuhn(49) otsustas Euroopa Kohus, et mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ alla ei kuulu vaidlus, mille pooled on eraõiguslik isik ja liikmesriik ning mis puudutab niisuguse meetme kehtestamist, millega see riik kehtestas kõikide riigi emiteeritud võlakirjade omanike suhtes nende võlakirjade finantstingimuste olulise muudatuse. Näib, et Euroopa Kohus jõudis niisugusele järeldusele, leides kõigepealt, et niisugune meede tähendab ulatuslikumate volituste kasutamist, kui on sätestatud eraõiguslike isikute vahelisi suhteid reguleerivates üldnormides.(50) Seejärel keskendus Euroopa Kohus kontekstile, milles see meede võeti, ja selle üldist huvi taotlevale eesmärgile,(51) milleks on riigi huvid riigirahanduse valdkonnas ja eurotsooni huvid finantsstabiilsuse valdkonnas. Lõpuks tuvastas Euroopa Kohus, et arvestades, millistes erakorralistes tingimustes ja asjaoludel see meede võeti, ja arvestades ka selle meetme üldist huvi pakkuvat eesmärki, oli põhikohtuasjas tegemist avaliku võimuga.(52)
74. Minu arvates ei saa seda kohtuotsust siiski mõista nii, et toimingu üldisest eesmärgist – mida näitab kontekst, milles see toiming tehakse – piisab juba iseenesest, et teha otsus, et see toiming kujutab endast avalikku võimu.
75. Esiteks oleks sellega nõustumine, et ilma liiga suuri volitusi kasutamata tehtud toimingu eesmärgist piisab, et asuda seisukohale, et selle toimingu tõttu tekkinud vaidlus ei kuulu mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ alla, vastuolus hästi väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt jääb vaidlus võimu eelisõiguste kasutamise korral tsiviil‑ ja kaubandusasjade valdkonnast välja.(53)
76. Teiseks, kuigi liiga suurte volituste kasutamine kujutab endast usaldusväärset ja objektiivselt kontrollitavat kriteeriumi, siis riigi nimel tehtava toimingu eesmärgiga on teisiti. Isik, keda toiming kahjustas, ei pruugi tingimata selle toimingu eesmärki teada. Kohtualluvuse ettenähtavus on aga üks liidu raames tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö aluseks olevaid põhimõtteid.(54) Ehkki definitsiooni poolest puudutab see põhimõte pädevuse jaotust liikmesriikide kohtute vahel, on kohtualluvuse ettenähtavuse seisukohast veelgi olulisem teada, kas määrus nr 44/2001, millega on kehtestatud selle jaotuse raamistik, on konkreetse juhtumi suhtes kohaldatav.
77. Kolmandaks võib konkreetsel juhul igal tehtaval toimingul, mille teeb riik või mis tehakse riigi nimel, olla valitsemise eesmärk. Sellega nõustumine, et mõned nõuded ei kuulu mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ alla nende toimingute eesmärgi tõttu, mis nende nõueteni viis, võimaldaks jätta terved kategooriad puhtaid tsiviilasju väljapoole määruse nr 44/2001 kohaldamisala.(55)
78. Nendel põhjustel kujutab asjaolu, et teatavad toimingud tehakse nende eesmärki arvestades üldistes või avalikes huvides, endast minu arvates ainult ühte märki, et need toimingud tehti, kasutades ulatuslikumaid volitusi, kui on sätestatud eraõiguslike isikute vahelisi suhteid reguleerivates normides.
79. See tõlgendus leiab kinnitust, kui lugeda kohtuotsust Pula Parking(56), milles kohus leidis, et vaidlus, mis puudutas seda, et kohaliku omavalitsuse osalusega äriühing võttis parkimistasu, mis viis eelotsusetaotluse esitamiseni, kuulub mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ alla, kuigi avaliku parkimise haldamine ja nende tasude võtmine kujutavad endast – nagu ilmneb sellest kohtuotsusest – kohaliku omavalitsuse ülesannet. Selles kohtuotsuses on seega rõhutatud, et „üldise või avaliku huviga sarnastes huvides tegutsemine“ ei tähenda „avaliku võimu teostamist“ määruse nr 44/2001 artikli 1 lõiget 1 käsitleva kohtupraktika tähenduses.
80. Lisaks otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Sonntag(57), et asjaolu, et riigikooli õpetajal on ametniku staatus ja ta tegutseb sellena, ei saa olla määrava tähtsusega ja jätta Brüsseli konventsiooni kohaldamisalast välja kahju hüvitamise nõuet, mis on selle õpetaja vastu esitatud. Euroopa Kohus leidis selles küsimuses, et isegi kui ametnik tegutseb riigi nimel, ei teosta ta alati avalikku võimu. Sellest tuleneb, et ainuüksi riigi nimel tegutsemine ei tähenda, et asjaomased toimingud on tehtud avalikku võimu teostades eespool nimetatud tähenduses.
81. Euroopa Kohus valis niisuguse tõlgenduse hoolimata sellest, et asjaomase õpetaja vastutuse tagajärjed kattis avalik-õiguslik tagatis, isegi avalik-õiguslik sotsiaalkindlustusskeem.(58) Nagu märkis kohtujurist Darmon oma ettepanekus kohtuasjas Sonntag(59), ei jäta niisuguse tagatise olemasolu, mis ei ole seotud kriteeriumidega, mille Euroopa Kohus on kindlaks määranud oma „tsiviil‑ ja kaubandusasju“ käsitlevas kohtupraktikas, Brüsseli konventsiooni kohaldamisalast välja toimingut, mis kuulub oma olemuselt sellesse.
82. Asjaolu, et riigi nimel tegutsenud isiku toimingutega põhjustatud kahju hüvitamiseks võidakse kasutada avalik-õiguslikke vahendeid, ei jäta nendest toimingutest tekkinud vaidlusi selle konventsiooni ja seega määruse nr 44/2001 esemelisest kohaldamisalast välja. Järeldan, et riigi nimel tehtud toimingutest tekkinud vaidlused ei jää samuti selle määruse kohaldamisalast välja sel põhjusel, et võidakse tuvastada selle riigi vastutus kahju eest, mida asjaomased toimingud põhjustasid.(60)
83. Asjaolu, et asjaomased toimingud tehti volitused delegeerinud riigi nimel ja huvides, ega ka võimalik riigi vastutuse kohaldamine kahju eest, mida need toimingud tekitasid, ei ole iseenesest määravad ega muuda neid toiminguid toiminguteks, mis tehti, kasutades ulatuslikumaid volitusi, kui on sätestatud eraõiguslike isikute vahelisi suhteid reguleerivates õigusnormides.
5. Riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks tehtavad toimingud
84. Asjaolu, et eraõiguslik isik teeb volituse alusel riigi nimel ja huvides toiminguid, et täita selle riigi rahvusvahelisi kohustusi mereohutuse ja merereostuse ärahoidmise alal, ei tähenda, et neid toiminguid tehakse avalikku võimu teostades.
85. Kohtuotsust Rüffer(61) võib tõesti tõlgendada nii, et nõue, mille on esitanud riiklike veeteede haldaja, et talle hüvitataks kulutused, mis ta tegi vraki minemaviimiseks, ei kuulu mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ alla, sest see minemaviimine toimus rahvusvahelise keskkonnakaitsealase kohustuse täitmiseks ja riigisiseste õigusnormide alusel.
86. Niisugusest vaatevinklist kõneleb see kohtuotsus tõlgenduse kasuks, mille kohaselt ei kohaldata määrust nr 44/2001 põhikohtuasja suhtes.
87. Kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Rüffer, täitis asjaomane ametiasutus – nagu Euroopa Kohus isegi märkis(62) – jõepolitsei ülesandeid ja oli eraõiguslike isikute suhtes avaliku võimu positsioonis.
88. Krundi omanik ei saa omastada sellel krundil asuvat vara, seda müüa või kasutada saadud summat selleks, et katta selle vara minemaviimise kulud, v.a juhul, kui kasutati ulatuslikumaid volitusi, kui on sätestatud eraõiguslike isikute vahelisi suhteid reguleerivates üldnormides.(63) Ükskõik missugune on nende volituste allikas, kas need on rahvusvahelised või riigisisesed, ning ükskõik milliste eraõiguslike isikute kaitse on nende volituste kasutamisel mängus, välistab avaliku võimu eelisõiguste kasutamine asjaomaste toimingute tegemisel määruse nr 44/2001 kohaldamise.
89. Jääb veel kontrollida, kas vaidlusalused toimingud, st laeva klassifitseerimine ja sertifitseerimine, tehti avaliku võimu eelisõigusi kasutades ega kuulu seega mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ alla määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses. Selleks võib olla vaja analüüsida delegeerimist, mille teel on riik andnud teatavad ülesanded eraõiguslikule isikule, ja seadusi, mis reguleerivad sellest delegeerimisest tulenevat kohustuste täitmist, et teha kindlaks, missuguseid erinevaid volitusi vaidlusaluste toimingute tegemiseks kasutatakse, ja otsustada, kas vastavalt kriteeriumidele, mille Euroopa Kohus on mõistet „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ käsitlevas kohtupraktikas kindlaks määranud, kasutatakse nende toimingute tegemisel avaliku võimu eelisõigusi.(64)
6. Klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoimingute tegemisel kasutatavate volituste mitmekesisus
90. Mis puudutab põhikohtuasja, siis laeva klassifitseerimiseks ja sertifitseerimiseks tehtavad inspekteerimised ja külastused võivad viia selleni, et sertifikaat tühistatakse, või – nagu on nähtud ette konventsioonis SOLAS – selleni, et tunnustatud isik nõuab, et laev remonditaks. Seda tehes peab see isik kohaldama mereohutust ja merereostuse ärahoidmist käsitlevaid õigusnorme.
91. Selles küsimuses tuleb esiteks märkida, et miski ei viita sellele, et isik, kes teeb klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoimingud, oleks avaliku võimu positsioonis muude eraõiguslike isikute suhtes peale laeva omaniku.
92. Teiseks, isegi juhul, kui keskenduda selle isiku positsioonile omaniku suhtes, tuleneb 1999. aasta lepingust, et kostjad osutasid oma teenuseid tasu eest eraõigusliku lepingu alusel, mis oli sõlmitud otseselt laeva Al Salam Boccaccio ’98 omanikuga. Miski ei näita, et selle lepingu osalised ei saanud nende teenuste hinda vabalt kindlaks määrata. Lisaks oleksid kostjad 1999. aasta lepingu järgi võinud lisada sellesse lepingusse tingimusi, mis nende vastutust piiravad. Järeldan, et selle lepingu tingimusi ei määratud kindlaks mitte ühepoolselt, vaid lepinguvabadust kasutades. Et see vabadus hõlmab eelkõige õigust vabalt valida majanduspartnerit, näib mulle vajalik märkida, et hagejad väidavad, et kõnesoleva laeva omanik valis kostjad välja teiste isikute hulgast, kes laeva lipuriigile klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoiminguid teevad.
93. Seega, missugune ka ei oleks kostjate positsioon laeva omaniku suhtes, asetub see positsioon viimase nõusolekul loodud lepingulisse raamistikku ning ta nõustus inspekteerimiste ja külastustega ja oli nõus kandma nende kulusid. Seega isegi juhul, kui kostjad oleksid saanud kasutada korrigeerimisvolitusi, oleksid nad seda teinud raamistikus, millega omanik vabatahtlikult nõustus.
94. Seejärel tuleb kolmandaks juhtida tähelepanu, et 1999. aasta lepingust ilmneb, et kohaldatavate õigusaktide tõlgendamine ja vastavuse kindaksmääramine või muude nõuete heakskiitmine kui kohaldatavates aktides kindlaks määratud nõuded on Panama administratsiooni eelisõigused. Selles lepingus on sätestatud, et vabastamine kohaldatavate õigusaktidega kindlaks määratud nõuetest kuulub samuti selle administratsiooni eelisõiguste hulka ja need vabastused oleks pidanud kindlaks määrama tema enne sertifikaadi väljaandmist. Ehkki õigusloometegevus on avaliku võimu teostamine, ei näita miski, et volitused delegeerinud riik ei oleks säilitanud oma ainupädevust selle tegevuse alal. Seevastu niisugused tegevused, millega tegelevad kostjad, kelle tegevusalaks on – nagu ilmneb 1999. aasta lepingust – kinnitada laevade vastavust kohaldatavates õigusaktides kindlaks määratud asjakohastele nõuetele ning anda välja tehnilised vastavussertifikaadid, näivad olevat tehnilist laadi.
95. Selles olukorras ei tulene asjaolu, et sertifikaat tühistatakse seetõttu, et laev ei vasta nendele nõuetele, niisuguste isikute nagu kostjad otsuste tegemise pädevusest, sest nende roll piirdub kontrollimistega vastavalt eelnevalt kindlaks määratud õiguslikule raamistikule. Kui laev ei saa sertifikaadi tühistamise tulemusena enam merd sõita, siis sanktsiooni tõttu, mis on – nagu kostjad kohtuistungil nõustusid – kehtestatud seadusega.
96. Lõpuks ja neljandaks tuleb märkida, et kasulikke juhiseid võib saada – nagu komisjon kohtuistungil märkis – mahukast kohtupraktikast, mis käsitleb asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust.(65)
97. Konkreetselt tuleb märkida, et kohtuotsuses Rina Services jt(66) täpsustas Euroopa Kohus, et sertifitseerimisvolitustega äriühingute sertifitseerimistegevus ei kuulu ELTL artiklis 51 nimetatud erandi kohaldamisalasse ning seda seetõttu, et need äriühingud on tulunduslikud ettevõtjad, kes tegutsevad oma tegevusalal konkurentsitingimustel, ja neil ei ole otsuste tegemise pädevust, mis on seotud avaliku võimu eelisõiguste kasutamisega.
98. Selles olukorras ei saa minu arvates väita, et toimingud, mida kostjad laeva Al Salam Boccaccio ’98 klassifitseerimiseks ja sertifitseerimiseks ning vastavate sertifikaatide väljaandmiseks tegid, tehti avaliku võimu eelisõigusi kasutades.
7. Vahejäreldus
99. Minu analüüsist tuleneb, et esiteks ei jäta ainuüksi asjaolu, et kostjad tegid vaidlusalused toimingud riigi volituse alusel, vaidlust juhul, kui nõutakse vastutuse kohaldamist nende toimingute eest, määruse nr 44/2001 esemelisest kohaldamisalast välja.(67) Teiseks ei avalda asjaolu, et need toimingud tehti volitused delegeerinud riigi nimel ja huvides, samuti niisugust mõju.(68) Kolmandaks tuleb lõpuks märkida, et asjaolu, et need toimingud tehti selle riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks, ei sea eelnevaid kaalutlusi kahtluse alla.(69)
100. Avaliku võimu eelisõiguste kasutamine toimingute tegemisel viib siiski alati selleni, et määrust nr 44/2001 ei kohaldata ratione materiae vaidluses, mille raames tuginetakse vastutusele nende toimingutega seoses. Võttes aga arvesse mitmesuguseid volitusi, mida kostjad laeva Al Salam Boccaccio ’98 klassifitseerimise ja sertifitseerimise toimingutega seoses kasutasid, ei saa neid toiminguid pidada avaliku võimu eelisõiguste kasutamiseks.(70)
101. Eelneva põhjal tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 44/2001 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ alla selle sätte tähenduses kuulub kahju hüvitamise nõue eraõiguslike isikute vastu seoses nende klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistegevusega kolmanda riigi volituse alusel, nimel ja huvides.
D. Riikide kohtulikku puutumatust puudutava rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtte mõju määrusest nr 44/2001 tuleneva pädevuse kasutamisele
102. Ainus küsimus, mis veel tekib, on eelotsusetaotluse esitanud kohtus esitatud kohtuliku puutumatuse vastuväite mõju määrusest nr 44/2001 tuleneva pädevuse kasutamisele. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas rahvusvahelise praktika praeguses seisus saavad kostjad tugineda riikide kohtulikule puutumatusele. Kui see on nii, tuleb teiseks analüüsida, kas arvestades asjaolu, et kostjate asukoht on liikmesriigi territooriumil ning määrus nr 44/2001 on põhikohtuasjas ratione materiae kohaldatav, on eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski pädev selles vaidluses otsust tegema.
103. Arvan, et Euroopa Kohus on pädev tõlgendama rahvusvahelist tavaõigust niisuguses ulatuses, nagu see õigus võib mõjutada liidu õiguse tõlgendamist.
104. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kui olukord, mis viis kohtuasjani, milles esitati eelotsusetaotlus, ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, ei ole ta pädev tõlgendama ja kohaldama niisuguseid rahvusvahelise tavaõiguse norme, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus kavatseb asjaomase olukorra suhtes kohaldada, nagu riikide kohtulikku puutumatust käsitlevad sätted.(71) Ja vastupidi, kui asjaomane olukord kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse ja selle õiguse tõlgendamist võib mõjutada rahvusvahelise tavaõiguse norm, võib Euroopa Kohus tõlgendada ka seda sätet.
105. Seda seisukohta kinnitab kohtuotsus Mahamdia(72), milles Euroopa Kohus määras kindlaks riikide kohtulikku puutumatust puudutava rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtte sisu ning järeldas, et määruse nr 44/2001 kohaldamine põhikohtuasja suhtes ei ole selle põhimõttega vastuolus.
106. Nagu ma aga märkisin käesoleva ettepaneku punktis 46, ei ole selge, kas jure imperii tehtud tegusid ja jure gestionis tehtud tegusid tuleb eristada kohtu asukohariigi kriteeriumide või rahvusvahelise õiguse kriteeriumide põhjal. Kuid isegi need, kes pooldavad põhimõtet, et vaidlusalused toimingud tuleb kvalifitseerida kohtu asukohariigi õiguse põhjal, leiavad, et see kvalifitseerimine peab olema kooskõlas rahvusvahelise õigusega.(73) Selle mõttesuuna järgimine puutumatuseõiguse sisu kindlaksmääramisel vastavalt rahvusvahelisele õigusele omastele lahendustele peaks võimaldama teha kindlaks kohtuliku puutumatuse alal üldiselt tunnustatud nõuded.
1. Klassifitseerimise ja sertifitseerimisega tegelevate isikute kohtulik puutumatus
107. Näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei välista, et kostjad võivad tugineda kohtulikule puutumatusele, kuid ta ei vii läbi analüüsi, mille eesmärk oleks teha kindlaks asjakohane rahvusvahelise tavaõiguse norm. Ainult kostjad väidavad, et võivad tugineda kohtulikule puutumatusele kogu oma tegevuse ulatuses. Nad põhjendavad seda väidet konventsioonide ja 1999. aasta lepinguga ning Prantsusmaa ja Itaalia kohtute otsustega. Prantsuse valitsus on arvamusel, et kostjatel on see puutumatus ainult sertifitseerimistegevuse osas.
108. Meenutan, et rahvusvahelise tavaõiguse norm on olemas ainult siis, kui on olemas tegelik praktika koos opinio juris’ega, st teatava reegli tunnustamine õigusena. Sellest põhimõttest lähtudes tulebki teha kindlaks, kas suhtelise puutumatuse teooria kohaselt on riikide kohtuliku puutumatuse põhimõtte sisu niisugune, et kostjad võivad tugineda puutumatusele.
109. Mis puudutab esiteks kostjate viidatud kohtupraktikat, siis see ei võimalda üheselt tuvastada, et klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoiminguid tegev isik võib tugineda kohtulikule puutumatusele niisugustel asjaoludel nagu käesolevas asjas. Veelgi enam, riikide kohtupraktika põhjalikum analüüs ei võimalda samuti asuda seisukohale, et niisugustel isikutel on üldiselt kohtulik puutumatus.(74)
110. Mis puudutab teiseks kohtuliku puutumatuse ratione materiae piire, siis neid on puutumatuseõiguse kirjalikes allikates harva täpsustatud. Lisaks isegi juhul, kui niisugused allikad on olemas, toob nende analüüs välja ka kohtulike puutumatuste ühetaolise käsitamise puudumise, mis puudutab riigist õiguslikult erinevaid üksusi.(75)
111. Selles küsimuses märgin, et kohtuotsuse Mahamdia(76) lugemisel võib tekkida mõte, et Euroopa Kohus ammutas inspiratsiooni New Yorgi konventsioonist, kui määras kindlaks, kas põhikohtuasja pool võib tugineda kohtulikule puutumatusele või mitte.
112. Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et vaidluse raames, milles kolmanda riigi saatkonna töötaja palub maksta hüvitist ja vaidlustab selle riigiga sõlmitud töölepingu ülesütlemise, ei ole sellel riigil kohtulikku puutumatust, kui selle töötaja ametikohustused ei kuulu avaliku võimu teostamise hulka või kui hagi ei kahjusta riigi huve tema turvalisuse valdkonnas.(77)
113. Kuigi Euroopa Kohus ei esitanud sõnaselgelt põhjuseid, miks ta määras kindlaks tingimuse, et hagi peab kahjustama riigi huve tema turvalisuse valdkonnas, on samasugune väljend olemas New Yorgi konventsiooni sätetes, mis käsitlevad töölepinguga seotud menetlusi.
114. Hoolimata minu kõhklustest, kas see konventsioon on asjakohane,(78) märgin, et selle sissejuhatavate sätete kohaselt tähistab termin „riik“ eelkõige riigiasutusi või ‑organeid või muid üksusi, kui neil on õigus teha ja nad teevad ka tegelikult toiminguid, mis kuuluvad riigi suveräänse võimu teostamise valdkonda. Selle konventsiooni ettevalmistavatest materjalidest ilmneb aga, et eeldatakse, et nendel üksustel ei ole õigust täita valitsemise ülesandeid ja nad ei saa seega tavaliselt kohtulikule puutumatusele tugineda.(79) Lisaks on sama konventsiooni kaubandustehinguid käsitletavates sätetes ette nähtud, et kui riigi üksus või riigi loodud üksus on eraldi juriidiline isik ja tal on õigusvõime ning ta osaleb menetluses, mis puudutab kaubandustehingut, milles ta osaleb, ei kahjusta see kohtulikku puutumatust, mis on asjaomasel riigil. See peab nii olema ammugi siis, kui tegemist on niisuguste mitteriiklike üksustega nagu kostjad.
115. Mis puudutab lõpuks küsimusi kohtuliku puutumatuse vastuväite kohta, siis eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib direktiivi 2009/15 põhjendust 16. Selles on märgitud, et „[k]ui tunnistatud organisatsioon, selle inspektorid või selle tehniline personal väljastavad ameti nimel nõutavaid sertifikaate, peaksid liikmesriigid kaaluma neile delegeeritud tegevusega proportsionaalse õigusliku tagatise ja kohtuliku kaitse võimaldamist, sealhulgas asjakohast õigust kaitsele, v.a immuniteeti, mis on eelisõigus, millele kui suveräänsuse lahutamatule osale saavad tugineda vaid liikmesriigid ning mida seetõttu ei saa delegeerida“.
116. See direktiiv täiendab liikmesriikidele rahvusvahelisest õigusest, näiteks Montego Bay konventsioonist ja konventsioonist SOLAS tulenevaid kohustusi. Täpsemalt on selles direktiivis sätestatud meetmed, mida liikmesriigid peavad järgima oma suhetes isikutega, kellel on õigus läbi viia laevade inspekteerimist, külastust ja sertifitseerimist, ning seda selleks, et tagada vastavus rahvusvahelistele mereohutust ja merereostuse ärahoidmist käsitletavatele konventsioonidele, soodustades samas teenuste vaba osutamise eesmärki.
117. Sellega seoses on direktiivis 2009/15 ette nähtud, et kui liikmesriik usaldab ülesanded sertifitseerimise alal heakskiidetud isikule, on ta kohustatud lisama selle isikuga sõlmitud lepingusse viimase rahalist vastutust käsitlevad tingimused. Nende tingimustega jätab liikmesriik endale õiguse esitada nende isikute vastu hagi juhul, kui ta tunnistatakse viimases kohtuastmes mereõnnetuse eest vastutavaks.
118. Näib, et täiendina tunnustatud organisatsiooni nendele spetsiifilistele kohustustele seoses rahalise vastutusega on direktiivi 2009/15 põhjenduses 16 selgitatud, et sellistel isikutel nagu põhikohtuasja kostjad ei ole sellist kohtulikku puutumatust nagu riigil.
119. Direktiivi 2009/15 niisuguse tutvustuse täienduseks ja et see võib olla eelotsuse küsimusele vastamisel asjakohane, juhin tähelepanu, et rakendusdirektiivi 2014/111/EL(80) põhjenduse 21 mainimisega näib eelotsusetaotluse esitanud kohus viitavat sellele, et hiljutisi arenguid arvestades ei ole direktiiv 2009/15 kooskõlas rahvusvahelise õigusega või vähemalt rahvusvahelise praktikaga mereohutuse ja merereostuse ärahoidmise valdkonnas. Rakendusdirektiivi 2014/111 põhjendusest 21 ilmneb nimelt, et mis puudutab liidu õigust, siis riiklik tunnistus on avalik-õiguslikku laadi, samas kui klassifitseerimistunnistus on eraõiguslikku laadi. Seevastu rahvusvahelisel tasandil on „riiklikku sertifitseerimist ja riiklikke teenuseid“ süstemaatiliselt mainitud teenustena, mida osutab tunnustatud organisatsioon „lipuriigi nimel“, kusjuures see on vastuolus õigusliku vahetegemisega liidu õiguses.
120. Selles küsimuses piisab, kui tõdeda, et esiteks olen ma käesolevas ettepanekus lähtunud eeldusest, et klassifitseerimissertifikaat ei täida puhtalt eraõiguslikke funktsioone,(81) ning teiseks puudutab direktiivi 2009/15 põhjendus 16 avalik-õiguslikke sertifikaate.
121. Kostjad väidavad küll esiteks, et direktiiv 2009/15 ei ole põhikohtuasja faktiliste asjaolude suhtes kohaldatav; teiseks, et liidul ei ole pädevust suruda liikmesriikidele peale selle õiguse oma tõlgendust, kuigi selle direktiivi põhjendus 16 näib kujutavat endast rahvusvahelise tavaõiguse tõlgendust;(82) kolmandaks, et see direktiivi puudutab üksnes liikmesriike, ning neljandaks, et igatahes ei ole põhjendusel mingit õigusjõudu.
122. Tuleb siiski esiteks märkida, et kuigi direktiivid 2009/15 ja 2014/111 ei ole tõesti põhikohtuasja faktiliste asjaolude suhtes ratione temporis kohaldatavad, tuleb selle kindlaks tegemiseks, kas vaidlusosaline võib tugineda kohtulikule puutumatusele, lähtuda riikide puutumatuseõigusest niisugusena, nagu see eksisteeris põhikohtuasja ajal.(83)
123. Teiseks, kuna rahvusvaheline tavaõigus puudutab küsimusi, mille ese kuulub rahvusvaheliste organisatsioonide pädevusse, võib ka nende praktika aidata kujundada ja väljendada rahvusvahelise tavaõiguse norme.(84)
124. Selles küsimuses pean märkima, et liidu sõlmitud Montego Bay konventsioon määrab kindlaks lipuriikide rahvusvaheliste kohustuste piirjooned mereohutuse ja merereostuse ärahoidmise alal. Võttes vastu direktiivi 2009/15, kasutas liit oma pädevust reguleerida meetmeid, mida liikmesriigid peavad oma suhetes volitatud isikutega järgima, kusjuures need suhted on sõlmitud nende rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Lisaks tuleneb liikmesriikide kohtute pädevus teha otsuseid volitatud isikute vastutust käsitlevates vaidlustes liidu õigusest, st määrusest nr 44/2001. Seega on klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoiminguid tegevate isikute kohtuliku puutumatuse küsimus seotud liidu volitusega.
125. Kolmandaks on tõsi, et direktiiv 2009/15 puudutab ainult liikmesriike. See piirang ei tulene siiski mitte liidu seadusandja tahtest anda oma kohtulikku puutumatust puudutava rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtte tõlgendusele piiratud ulatus, vaid sellest, et liidu volitus puudutab ainult liikmesriike. Nii iga seadusandja kui ka iga kohtu pädevus on aga territoriaalselt piiratud. See ei takista neil aidata kaasa rahvusvahelise tavaõiguse normide kujunemisele või väljendumisele, mis – v.a piirkondlikud tavad – peavad olema üldiselt ühetaolised ega tohi minna märkimisväärselt omavahel vastuollu.
126. Neljandaks tuleb märkida, et kuigi põhjendus ei ole õiguslikult siduv, võib see olla esiteks rahvusvahelise organisatsiooni praktika vorm, mis võib rahvusvahelise õiguse seisukohast aidata kaasa rahvusvahelise tavaõiguse normide kujunemisele või väljendumisele.(85) Rahvusvahelise õiguse tähenduses avaldub riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide praktika nende käitumises ja võib esineda väga mitmesuguses vormis.(86) Teiseks võib põhjendust pidada millekski, mis näitab, et normi ei ole tunnustatud õigusena (opinio juris).
127. Missugune ka ei ole rahvusvahelise tavaõiguse tõlgenduse laad, mille võib tuletada direktiivi 2009/15 põhjendusest 16, ei kujuta see põhjendus endast liidu seisukoha juhuslikku avaldumist, mis puudutab eraõigusliku isiku klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoimingute kvalifitseerimist toiminguteks, mille puhul ei teostata avalikku võimu. See tõlgendus vastab minu määruse nr 44/2001 analüüsi tulemusele. Meenutan, et sellest analüüsist tuleneb, et võttes arvesse jure imperii tehtud tegude ja jure gestionis tehtud tegude eristamise kriteeriume, mille Euroopa Kohus on välja arendanud oma mõistet „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ käsitlevas praktikas, tuleb eraõiguslike isikute tehtavaid klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoiminguid pidada tegudeks, mis tehti ilma avaliku võimu eelisõigusi kasutamata.(87)
128. Selles olukorras ei saa pilti, mis joonistub minu analüüsi tulemusena, samastada olukorraga, kus on ilma kahtluseta olemas tegelik praktika koos opinio juris’ega, mis puudutab rahvusvahelise tavaõiguse normi, mis võimaldab kostjatel tugineda põhikohtuasjas riikide kohtulikule puutumatusele. Mulle tundub vajalik meenutada, et klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistoiminguid tegevate isikute kohtuliku puutumatuse tunnustamisest keeldumine ei anna kohe vastust tema vastutuse küsimuses. Seda küsimust tuleb käsitleda vastavalt kohaldatava õiguse materiaalõigusnormidele. Seejuures ei tohi unustada, et niisugustel isikutel võib olla ka sisuline puutumatus.(88)
129. Kokkuvõtteks tuleb asuda seisukohale, et riikide kohtulikku puutumatust puudutav rahvusvahelise tavaõiguse põhimõte ei takista kohaldamast määrust nr 44/2001 vaidluses, mis käsitleb kahju hüvitamise nõuet eraõiguslike isikute vastu seoses nende isikute klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistegevusega kolmanda riigi volituse alusel, nimel ja huvides.
2. Täiendavad märkused kohtuliku puutumatuse kohta
130. Ammendavuse huvides ja juhuks, kui Euroopa Kohus ei peaks nõustuma minu analüüsiga, mis käsitleb riikide kohtulikku puutumatust puudutava rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtte sisu, võib lühidalt esitada kolm märkust.
131. Esiteks on riikide kohtuliku puutumatuse ja määruses nr 44/2001 sätestatud kohtualluvuseeskirjade suhet raske asetada konteksti.
132. Määrus nr 44/2001 sisaldab – nagu väidavad kostjad – sätet, mis reguleerib selle määruse suhet liikmesriikidele siduvate konventsioonidega ja milleks on selle artikkel 71. Selle õigusnormi kohaselt ei mõjuta see määrus konventsioone, millega liikmesriigid on liitunud ja millega reguleeritakse kohtualluvust või kohtuotsuste tunnustamist või täitmist konkreetses valdkonnas. Õigusteooria kohaselt reguleerib viidatud õigusnorm eelkõige määruse nr 44/2001 ja Baseli konventsiooni suhet.(89) Järeldan, et küsimus, kas kohtuliku puutumatuse vastuväite korral saab jurisdiktsiooni teostada, kuulub „konkreetsesse valdkonda“ selle määruse artikli 71 tähenduses, sest konkreetne valdkond kuulub selle määruse kohaldamisalasse.(90)
133. Ei Itaalia Vabariik ega Panama Vabariik ei ole aga Baseli konventsiooni osalisriigid. Igal juhul tuleneb kohtuliku puutumatuse vastuväide põhikohtuasjas – nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus ja väidavad kostjad – rahvusvahelisest tavaõigusest.
134. Määruse nr 44/2001 artikkel 71 puudutab ainult konventsioone, mille osalised liikmesriigid oli selle määruse vastuvõtmise hetkel. Selle sätte staatilisus ei vasta selle rahvusvahelise tavaõiguse arenemisele, kusjuures see õigus on lisaks nii liikmesriikidele kui ka liidule siduv.(91) Seisukoht, et määruse nr 44/2001 artikkel 71 määrab kindlaks selle määruse ja riikide kohtulikku puutumatust puudutava rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtte suhte, tähendaks, et liidu seadusandja soovis kivistada rahvusvahelise tavaõiguse seisus, milles see oli selle määruse vastuvõtmise hetkel. Niisugune lahendus oleks ilmselges vastuolus ELL artikli 3 lõikega 5, mille kohaselt toetab liit rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arengut.
135. Olen seega arvamusel, et määruse nr 44/2001 artikkel 71 ei ole asjakohane, mis puudutab selle määruse ja kohtuliku puutumatuse suhet. Et selles määruses puuduvad asjakohased sätted, tuleb seda suhet minu arvates analüüsida, lähtudes kohtupraktikas liidu õiguse ja rahvusvahelise õiguse suhte kohta antud selgitustest, kusjuures need selgitused on suures osas kodifitseeritud ELL artikli 3 lõikes 5.(92)
136. Selles kontekstis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et rahvusvahelistel konventsioonidel, mis on liidu õiguskorra lahutamatu osa ja liidule siduvad, on esimus teiseste õigusaktide suhtes ja neid viimaseid tuleb tõlgendada võimaluse korral kooskõlas nende konventsioonidega.(93) V.a juhul, kui rahvusvaheliste konventsioonide ja rahvusvahelise tavaõiguse normide vahel on erinevused,(94) siis kui need viimased on liidu õiguskorra osa ja liidule siduvad,(95) peab neil olema teiseste õigusaktide suhtes esimus. Selles olukorras tuleb niisuguseid teisesed õigusakte nagu määrus nr 44/2001 tõlgendada kooskõlas rahvusvahelise tavaõiguse normidega.(96) Samal ajal tuleb selle määruse sätteid tõlgendada, lähtudes põhiõigustest, mis on nende õiguspõhimõtete lahutamatu osa, mille järgimise tagab Euroopa Kohus ja mis on nüüd lisatud hartasse.(97)
137. Kahe kohustuse olemasolu, milleks on kohustus toetada rahvusvahelise õiguse järgimist ja kohustus tagada liidu õiguskorra autonoomia järgimine, võib tekitada pingeid, mille liit peab lahendama. Nii on see eelkõige siis, kui rahvusvaheline õigus kohustab liikmesriigi kohut tunnustama kohtulikku puutumatust, samas kui liidu õigus kohustab seda kohut kasutama pädevust, mis tal määruse nr 44/2001 artikli 2 lõike 1 alusel on.
138. Teiseks tuleb sellega seoses märkida, et selleks, et rahvusvahelisest lepingu‑ või tavaõigusest tulenev kohustus võiks olla liidu õiguskorra osa, ei tohi see kohustus seada ohtu konstitutsioonilist ülesehitust ja väärtusi, millel liit rajaneb.(98)
139. Seda näitavad kaks kohtuotsust. Esiteks kohtuotsus Ungari vs. Slovakkia,(99) milles Euroopa Kohus leidis, et asjaolu, et liidu kodanik täidab riigipea ülesandeid, võib õigustada talle ELTL artikliga 21 antud liikumisõiguse kasutamise piiramist rahvusvahelise tavaõiguse normide ja mitmepoolsete lepingusätete alusel, mille kohaselt on riigipeal rahvusvahelistes suhetes eristaatus, mis eeldab eelkõige eesõigusi ja puutumatusi. Euroopa Kohus järeldas, et selle asja asjaoludel ei tulenenud ELTL artiklist 21 teisele riigile kohustust tagada juurdepääs oma territooriumile.
140. Teine on kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon(100), milles Euroopa Kohus otsustas sisuliselt, et rahvusvahelise lepinguga kehtestatud kohustused ei tohi tuua kaasa seda, et kahjustatakse liidu konstitutsioonilist põhimõtet, mille kohaselt tuleb liidu õigusaktidega järgida põhiõigusi.
141. Pealtnäha teineteisega vastuolus liidu õiguse ja rahvusvahelise õiguse suhte need kaks tõlgendust annavad tunnistust sellest, kui tähtis on säilitada tasakaal liidu konstitutsioonilise identiteedi säilitamise ja selle tagamise vahel, et liidu õigus ei muutu vaenulikuks rahvusvahelisele kogukonnale, vaid on selle aktiivne koostisosa.(101)
142. See, kui asukohariigi kohus tunnustab kohtulikku puutumatust, ei takista nõude esitajal taotleda menetluse algatamist kostjast riigi kohtus, sest viimane on põhimõtteliselt pädev tegema otsust selle riigi vastu esitatud nõude kohta. Teistmoodi võib olla kohtuliku puutumatuse tunnustamisega eraõiguslike isikute puhul, mis jäävad väljapoole riiki, kelle puutumatusele tuginetakse. Kui puudub ruumiline seos selle riigiga, võib juhtuda, et selle riigi kohtud ei ole pädevad tegema otsust niisuguste isikute vastu suunatud nõuete kohta. Rahvusvaheliste kohtute tõlgenduste kohaselt ei sõltu õigus kohtulikule puutumatusele sellest, kas on olemas muud tõhusad õiguskaitsevahendid, mis võimaldavad saavutada hüvitamise,(102) ning seega sellest, kas nõude esitaja saab pöörduda teise kohtu poole. Pean tunnistama, et mu tähelepanu paelub argument, et olukordade puhul, mis kuuluvad a priori liikmesriigi kohtute alluvusse, ei tuleks rahvusvahelise tavaõiguse normi, millel on niisugune toime, ilma vahet tegemata liidu õiguskorda lisada.
143. Juhtusid, mil nõude esitaja ei saa pöörduda ühegi kohtu poole, sest tunnustatakse kohtulikku puutumatust, on vähe(103) ja igal juhul on neid raske kindlaks teha. Eelotsusetaotluse esitanud kohus nõustub, et põhikohtuasja asjaolusid arvestades allub vaidlus põhikohtuasjas kindlasti Panama kohtutele. Keeldumine selle tunnistamisest, et riikide kohtulikku puutumatust puudutav rahvusvahelise tavaõiguse põhimõte kuulub liidu õiguskorda, toob mõnikord siiski kaasa lahkulöömise rahvusvahelise kogukonna õigustikust kõikide vaidluste osas, sh vaidlused, milles nõude esitajal on võimalik pöörduda mõne teise kohtu poole.
144. Seega mitte unustades, kuidas mõjutab kohtulik puutumatus õigust kohtulikule arutamisele, ning pidades meeles vajadust säilitada tasakaal liidu konstitutsioonilise identiteedi säilitamise ja rahvusvahelise õiguse järgimise vahel, tuleb asuda seisukohale, et see põhimõte on osa liidu õiguskorrast.
145. Eelneva põhjal tuleb kolmandaks analüüsida, kas harta artiklist 47 ja EIÕK artikli 6 lõikest 1 lähtudes võib liikmesriigi kohus keelduda tunnustamast kohtulikku puutumatust ja kasutada pädevust, mis tal on määruses nr 44/2001 sätestatud kohtualluvuseeskirja kohaselt.
146. Õigus kohtulikule arutamisele on EIÕK artikli 6 lõikes 1 ette nähtud õiguse õiglasele kohtumenetlusele olemuslik koostisosa.(104) Ka harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte koosneb erinevatest koostisosadest, mille hulgas on eelkõige õigus kohtulikule arutamisele.(105)
147. EIK praktika analüüs näitab, et tema silmis kujutab kohtuliku puutumatuse tunnustamine endast selle õiguse piiramist. Sellel piiramisel on aga õiguspärane eesmärk, st eesmärk järgida rahvusvahelist õigust, et soodustada viisakust ja häid suhteid riikide vahel tänu teise riigi suveräänsuse austamisele. Lisaks ei ole see piiramine tavaliselt ebaproportsionaalne, kui peegeldab rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, mida riikide puutumatuse valdkonnas üldiselt tunnustatakse.(106)
148. Seda mõttesuunda järgides leidis Supreme Court of the United Kingdom (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) hiljuti, et kui puudub riikide kohtuliku puutumatuse põhimõttest tulenev kohustus, rikutakse keeldumisega oma jurisdiktsiooni teostada EIÕK artiklit 6 ja – mis puudutab liidu õigusel põhinevaid nõudeid – ka harta artiklit 47.(107) Ta ei analüüsinud oma kohtuotsuses siiski, kas kohtuliku puutumatuse tunnustamine mõjutab määrusest nr 44/2001 tuleneva pädevuse kasutamist. Küll aga näib see kohus olevat arvanud, et harta artikli 47 vahetu horisontaalse õigusmõju tõttu võib sellele tugineda kolmanda riigi suhtes, et jätta kohaldamata riigisisene kohtulikku puutumatust käsitlev õigusnorm vaidluses, milles hagi põhineb liidu õiguskorraga tagatud õigusel.
149. Käsitletaval juhul ei põhine põhikohtuasjas esitatud hagi sisu liidu õigusel.
150. Selles küsimuses tuleb kõigepealt märkida, et kui liikmesriigi kohus on pädev vaidluses otsust tegema määruse nr 44/2001 alusel, rakendab see kohus liidu õigust harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.(108) Lisaks kujutab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte endast liidu õiguse üldpõhimõtet. Järelikult, kui mingil põhjusel on harta artikliga 47 tagatud kaitse ulatus piiratud õiguste ja vabadustega harta artikli 52 lõike 1 tähenduses, peaks see üldpõhimõte „täitma lünga“.(109)
151. Seejärel tuleb märkida, et harta artiklist 47 üksi piisab – ja seda ei pea täpsustama liidu või riigisisese õiguse täiendavad sätted –, et anda eraõiguslikele isikutele õigus, millele saab tugineda kui niisugusele.(110) Et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte hõlmab õigust kohtulikule arutamisele, peab eraõiguslik isik saama tugineda liikmesriikide ametiasutustes oma õigusele pöörduda pädeva kohtu poole.
152. Lõpuks on vaja märkida, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kohustus jätta kohaldamata iga riigisisene õigusnorm, mis on vastuolus liidu õigusnormiga, millel on vahetu õigusmõju, ei sõltu sellest, et eraõiguslike isikute õiguslik olukord võib muutuda, kui riigisisene kohus jätab riigisisese kohtualluvuseeskirja kohaldamata ja teeb otsuse talle esitatud nõude kohta.(111) Nii peab see olema ka selle mõjuga, kui kaalutakse, kumb on olulisem, kas rahvusvahelisest õigusest tulenevad kohustused või liidu õigusest tulenevad kohustused.(112)
153. Selles kontekstis ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi, kas on olemas tegelik võimalus pöörduda Panama kohtute poole. Ta tunnistab ka, et põhikohtuasjas ei ole tegemist kuritegudega, mis pandi toime rahvusvahelisi norme jus cogens rikkudes. Selles olukorras olen arvamusel, et õigus kohtulikule arutamisele ei takista eelotsusetaotluse esitanud kohtul tunnustada põhikohtuasjas kohtulikku puutumatust.
154. Ilma et see muudaks eespool esitatud täiendavaid märkusi kohtuliku puutumatuse ulatuse kohta põhikohtuasjas, jään oma käesoleva ettepaneku punktis 129 esitatud seisukoha juurde.
V. Ettepanek
155. Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale di Genova (Genova kohus, Itaalia) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „tsiviil‑ ja kaubandusasjad“ alla selle sätte tähenduses kuulub kahju hüvitamise nõue eraõiguslike isikute vastu seoses nende isikute klassifitseerimis‑ ja sertifitseerimistegevusega kolmanda riigi volituse alusel, nimel ja huvides.
Riikide kohtulikku puutumatust puudutav rahvusvahelise tavaõiguse põhimõte ei takista kohaldada niisugust nõuet käsitlevas vaidluses määrust nr 44/2001.