Language of document : ECLI:EU:T:2022:46

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

2. veebruar 2022(*)

Majandus- ja rahapoliitika – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve – EKP-le antud järelevalvealased eriülesanded – Krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus – Põhiaktsionärile kolmandas riigis süüdistuse esitamine – Hea maine kriteerium – Hea maine tajumine turul – Süütuse presumptsioon – Proportsionaalsus – Kaitseõigused

Kohtuasjas T‑27/19,

Pilatus Bank plc, asukoht Ta’Xbiex (Malta),

Pilatus Holding Ltd., asukoht Ta’Xbiex,

esindaja: avocat O. Behrends,

hagejad,

versus

Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: E. Yoo, M. Puidokas ja A. Karpf,

kostja,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou, A. Nijenhuis ja A. Steiblytė,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada EKP 2. novembri 2018. aasta otsus, millega tunnistati kehtetuks Pilatus Bankile antud tegevusluba tegutseda krediidiasutusena,

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president M. van der Woude, kohtunikud M. J. Costeira (ettekandja), M. Kancheva, B. Berke ja T. Perišin,

kohtusekretär: ametnik I. Pollalis,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 26. veebruari 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

1        Hagejad on Pilatus Bank plc, kes on Maltal asutatud vähem oluline krediidiasutus ja kelle suhtes teeb vahetult usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet Malta Financial Services Authority (MFSA, Malta finantsteenuste järelevalveamet), ning Pilatus Holding Ltd., kes on selle krediidiasutuse otsene enamusaktsionär.

2        United States Department of Justice’i (Ameerika Ühendriikide justiitsministeerium) 19. märtsi 2018. aasta pressiteate kohaselt vahistati Ameerika Ühendriikides Ali Sadr, kellele kuulub kaudselt esimese hageja kapitalist ja hääleõigustest 100%, süüdistatuna kuues kuriteoepisoodis, mis on seotud tema väidetava osalemisega süsteemis, mille kaudu omastati Iraani isikute ja ettevõtjate kasuks ühe Venezuelas asuva projekti rahastamiseks makstud ligikaudu 115 miljonit USA dollarit (USD).

3        United States Attorney for the Southern District of New Yorki (Ameerika Ühendriikide New Yorgi lõunapiirkonna prokurör) süüdistusakti kohaselt olid teatud rahalised vahendid, mida kasutati 2013. aastal esimese hageja asutamiseks ja rahastamiseks, Venezuela projektiga seotud ebaseaduslikku päritolu.

4        Pärast A. Sadrile Ameerika Ühendriikides süüdistuse esitamist sai esimene hageja muu hulgas hoiuste väljamaksmise taotlusi kokku 51,4 miljoni euro suuruses summas, mis moodustas ligikaudu 40% tema bilansis kajastatud hoiustest.

5        MFSA võttis 21. märtsil 2018 vastu direktiivi hääleõiguste äravõtmise või peatamise kohta, millega ta andis muu hulgas korralduse, et A. Sadr kutsutaks viivitamatult tagasi esimese hageja juhataja ametikohalt ja vabastataks kõigist muudest otsustusfunktsioonidega ülesannetest, et peatataks tema hääleõiguste kasutamine ning et ta hoiduks kõnealuse hageja mis tahes õiguslikust või kohtus esindamisest.

6        Samal päeval võttis MFSA vastu moratooriumi käsitleva direktiivi, millega ta kohustas esimest hagejat mitte andma luba ühekski pangatehinguks, eelkõige nimetatud hageja aktsionäride ja juhatuse liikmete raha väljavõtmiseks ning hoiustamiseks.

7        MFSA võttis 22. märtsil 2018 vastu direktiivi pädeva isiku määramise kohta, et anda sellele isikule sisuliselt need peamised volitused, mis tavaliselt on esimese hageja juhtorganitel seoses hageja konkreetsete tegevustega ja tema varadega.

8        Euroopa Keskpank (EKP) sai 29. juunil 2018 MFSA ettepaneku tunnistada esimese hageja tegevusluba tegutseda krediidiasutusena kehtetuks vastavalt nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63), artikli 14 lõikele 5.

9        MFSA esitas 2. augustil 2018 EKP-le muudetud ettepaneku esimese hageja krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks.

10      EKP palus 31. augusti 2018. aasta kirjas esimesel hagejal esitada oma seisukohad tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu kohta viie tööpäeva jooksul alates selle kirja kättesaamisest.

11      Esimene hageja palus 6. septembril 2018 pikendada ärakuulamise tähtaega 14 päeva võrra ja võimaldada tal tutvuda selle menetluse toimikuga.

12      Esimese hageja palvel pikendati tähtaega esimest korda kuni 17. septembrini 2018, seejärel teist korda kuni 21. septembrini 2018.

13      EKP andis 13. septembri 2018. aasta kirjas esimesele hagejale loa tutvuda haldusmenetluse toimikuga.

14      Esimene hageja esitas 21. septembril 2018 tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu kohta enda seisukohad, milles väljendas oma juhatuse ja aktsionäride vastuseisu tegevusloa kehtetuks tunnistamisele.

15      EKP võttis 2. novembril 2018 määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a ja artikli 14 lõike 5 alusel vastu otsuse, millega ta tunnistas kehtetuks esimesele hagejale antud tegevusloa tegutseda krediidiasutusena (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

II.    Menetlus ja poolte nõuded

16      Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. jaanuaril 2019.

17      EKP esitas kostja vastuse 28. märtsil 2019.

18      Üldkohtu endise teise koja president andis 17. mai 2019. aasta otsusega Euroopa Komisjonile loa astuda menetlusse EKP nõuete toetuseks.

19      Komisjon esitas menetlusse astuja seisukohad ettenähtud tähtajaks.

20      Hagejad esitasid oma seisukohad menetlusse astuja seisukohtade kohta 2. augustil 2019.

21      Hagejad esitasid repliigi 28. juunil 2019 ja EKP esitas vasturepliigi 21. augustil 2019.

22      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõikele 5, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd üheksanda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

23      Üldkohtu teise koja ettepanekul otsustas Üldkohus kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasja edasi laiendatud koosseisule.

24      Üldkohtu presidendi 25. veebruari 2021. aasta otsusega määrati koja koosseisu täiendamiseks uus kohtunik ja koja president.

25      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (üheksas koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa ning poolte suulised seisukohad kuulati ära 26. veebruari 2021. aasta kohtuistungil.

26      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul palus Üldkohus 26. veebruaril 2021 kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames EKP-l vastata ühele küsimusele ning teistel pooltel esitada oma seisukoht. See nõue täideti määratud tähtaegade jooksul.

27      Üldkohtu presidendi 12. augusti 2021. aasta otsusega määrati käesolev kohtuasi uuele ettekandja-kohtunikule.

28      Pärast kohtunik B. Berke surma 1. augustil 2021 jätkasid kolm käesolevale kohtuotsusele alla kirjutanud kohtunikku nõupidamist vastavalt kodukorra artiklile 22 ja artikli 24 lõikele 1.

29      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja EKP-lt.

30      EKP, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi teist hagejat puudutavas osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta hagi kõnealust hagejat puudutavas osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        jätta hagi esimest hagejat puudutavas osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Vastuvõetavus

31      EKP, keda toetab komisjon, väidab sisuliselt, et hagi on vastuvõetamatu osas, milles see on esitatud teise hageja nimel ja eest, kuna teine hageja ei ole tõendanud, et tal on isiklik ja eraldiseisev huvi vaidlustatud otsuse tühistamise vastu ning et otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult.  

32      Hagejad märgivad, et hagi on teist hagejat – kes on esimese hageja otsene enamusaktsionär – puudutavas osas vastuvõetav.  

33      Sellega seoses tuleb meenutada, et krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus ei puuduta otseselt selle krediidiasutuse aktsionäre, mille tegevusluba on kehtetuks tunnistatud (vt selle kohta 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt, C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, EU:C:2019:923, punktid 107–115 ning resolutsioon).

34      Järelikult, nagu väidavad EKP ja komisjon, on hagi vastuvõetamatu osas, milles selle on esitanud teine hageja.

B.      Sisulised küsimused

35      Hagejad põhjendavad oma hagi üheteistkümne väitega.

36      Esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 1024/2013 artikli 14 lõiget 5 ja hea halduse põhimõtet. Teise väite kohaselt on tehtud hindamisviga seoses tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjuse olemasoluga. Kolmandas väites leitakse, et EKP ei teostanud oma kaalutlusõigust või teostas seda ebaõigesti. Neljanda väite kohaselt jäeti olulised asjaolud uurimata ning erapooletult ja objektiivselt hindamata. Viies kuni kaheksas väide käsitlevad vastavalt proportsionaalsuse põhimõtte, nemo auditur-põhimõtte, süütuse presumptsiooni ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Üheksas väide puudutab määruse nr 1024/2013 artikli 19 ja põhjenduse 75 rikkumist ning võimu kuritarvitamist. Kümnes väide käsitleb kaitseõiguste, eelkõige õiguse olla ära kuulatud rikkumist ning üheteistkümnenda väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust.

1.      Esimene väide, et rikutud on määruse nr 1024/2013 artikli 14 lõiget 5 ja hea halduse põhimõtet

37      Hagejad väidavad, et EKP ei täitnud määruse nr 1024/2013 artikli 14 lõikest 5 tulenevaid kohustusi ja et ta rikkus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41, kui ta lubas MFSA-l 21. ja 22. märtsi 2018. aasta direktiive vastu võttes de facto tunnistada tegevusloa ilma nõuetekohase menetluseta kehtetuks, ning kuna EKP piirdus üksnes MFSA otsuse kinnitamisega.

38      Vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna see on sisuliselt üksnes MFSA poolt otsustatu kinnitamine, mitte EKP tegelik otsus.

39      Selles kontekstis oleks EKP pidanud hagejate sõnul sekkuma määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti c alusel ja tulenevalt oma kohustusest tagada kõrged järelevalvestandardid, et tagada sisuliselt, et järgitakse asjaomaseid usaldatavusnõudeid, pädevuse jaotust seoses tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustega ja põhilisi menetlusnorme, sealhulgas seda, et panka peaksid reguleeriva asutusega suheldes tegelikult esindama tema tõelised esindajad, mitte et seda „esindab“ reguleeriva asutuse kontrollitav isik.

40      EKP ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

41      Esimesena tuleb meenutada, et määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt on EKP ainupädevuses krediidiasutustele tegevuslubade andmine ja krediidiasutuste tegevuslubade kehtetuks tunnistamine eelkõige kõigi nendes liikmesriikides asutatud krediidiasutuste osas, mille rahaühik on euro.

42      Lisaks on määruse nr 1024/2013 artikli 14 lõikes 5 sätestatud, et EKP võib asjakohases liidu õiguses sätestatud juhtudel krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistada omal algatusel pärast konsulteerimist sellise osaleva liikmesriigi riikliku pädeva asutusega, kus krediidiasutus on asutatud, või sellise liikmesriigi riikliku pädeva asutuse ettepaneku alusel.

43      Määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punktist a ja artikli 14 lõikest 5 tulenevalt ei ole MFSA‑l pädevust tunnistada kehtetuks krediidiasutuste tegevuslube, vaid ta võib üksnes teha vajaduse korral EKP‑le tegevusloa kehtetuks tunnistamise ettepaneku.

44      Ent nagu on märgitud eespool punktides 8 ja 9, otsustas just EKP vastavalt määruse nr 1024/2013 artikli 14 lõikele 5 tunnistada esimese hageja tegevusloa MFSA ettepaneku alusel kehtetuks.

45      Lisaks tuleb tõdeda, et kuigi MFSA ületas oma pädevuse piire ja võttis vastu tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse, ei kujuta selline liikmesriigi pädeva asutuse otsus endast – erinevalt 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsuses Berlusconi ja Fininvest (C‑219/17, EU:C:2018:1023) käsitletud otsusest – akti, millega vaidlustatud otsus algatatakse või valmistatakse ette või tehakse selle vastuvõtmiseks mittesiduv ettepanek, ning seega ei muuda see vaidlustatud otsust õigusvastaseks (vt selle kohta analoogia alusel 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Berlusconi ja Fininvest, C‑219/17, EU:C:2018:1023, punkt 44).

46      Kuna ka eespool punktides 6 ja 7 mainitud MFSA direktiivid, mis puudutavad moratooriumi ja pädeva isiku määramist, ei ole vaidlustatud otsust algatavad või ettevalmistavad aktid ega ka selle mittesiduvad ettepanekud, ei muuda nende võimalik õigusvastasus vaidlustatud otsust õigusvastaseks.

47      Nimelt on kõnealused MFSA direktiivid, mis käsitlevad küll sama olukorda, muud otsused, mida ei ole tehtud määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a alusel.

48      Seega ei võimalda hagejate argumendid asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus on vastu võetud määruse nr 1024/2013 artikli 14 lõiget 5 rikkudes.

49      Teisena, mis puudutab hagejate argumenti, et EKP oleks pidanud määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel sekkuma, siis tuleb meenutada, et selle sätte kohaselt võib EKP juhul, kui see on vajalik kõrgete järelevalvestandardite järjepideva kohaldamise tagamiseks, otsustada teostada ise vahetult kõiki asjakohaseid volitusi ühe või enama krediidiasutuse puhul.

50      Määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkt b annab EKP‑le küll võimaluse otsustada teostada ise vahetult kõiki asjakohaseid volitusi ühe krediidiasutuse suhtes, kuid ei pane talle kohustust teha ise krediidiasutuse üle otsest järelevalvet.

51      Sellest tuleneb, et EKP võib määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel otsustada sekkuda juhul, kui ta leiab, et tema sekkumine on vajalik vältimaks, et riigi pädevad asutused kohaldavad kõrgeid järelevalvestandardeid ebajärjepidevalt.

52      Kuna hagejad ei tõenda, et EKP sekkumise puudumine käesolevas asjas tõi kaasa kõrgete järelevalvestandardite ebajärjepideva kohaldamise, siis ei saa EKP-le põhjendatult ette heita, et ta ei sekkunud määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 5 punkti b alusel ja kooskõlas väidetud kohustusega tagada kõrged järelevalvestandardid.

53      Sellest tuleneb, et asjaolu, et EKP ei otsustanud teha ise esimese hageja üle otsest järelevalvet, ei saa muuta vaidlustatud otsust õigusvastaseks.

54      Eeltoodut arvestades ei võimalda hagejate argumendid asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus on vastu võetud määruse nr 1024/2013 artikli 14 lõiget 5 ja artikli 6 lõike 5 punkti c rikkudes.

55      Kolmandana, mis puudutab hea halduse põhimõtte rikkumist, siis väidavad hagejad pelgalt seda, et kuna EKP võimaldas MFSA-l ilma nõuetekohase menetluseta de facto tunnistada tegevusloa kehtetuks, siis eiras ta hagejate õigust sellele, et nende asja käsitletakse erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul.

56      Kuna hagejad ei põhjenda oma hea halduse põhimõtte rikkumist käsitlevat etteheidet konkreetsete argumentidega ja üksnes piirduvad selle põhimõtte nimetamisega, tuleb asuda seisukohale, et see etteheide on vastuvõetamatu vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse Üldkohtu menetluses sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja kodukorra artikli 76 punkti d alusel.

57      Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.

2.      Teine väide, et seoses tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjuse olemasoluga on tehtud hindamisviga

58      Hagejad väidavad sisuliselt, et vaidlustatud otsuses on tehtud hindamisviga, sest EKP põhjendas tegevusloa kehtetuks tunnistamist sellega, et A. Sadri suhtes on koostatud süüdistusakt finantskuritegude eest.

59      Sellega seoses väidavad hagejad, et EKP ei saanud tugineda pelgale pressiteatele, mille olid edastanud Ameerika Ühendriikide ametiasutused, eriti kuna selles pressiteates oli täpsustatud, et kõiki selles kirjeldatud fakte tuleb käsitada väitena.

60      Lisaks leiavad hagejad, et EKP ei uurinud asjaomases süüdistusaktis kirjeldatud faktilisi asjaolusid ega tõdenud nende üldist laadi. Täpsemalt väidavad nad, et EKP ei võtnud arvesse asjaolu, et tegemist oli süüdistusega nende reeglite rikkumise eest, mis puudutavad Ameerika Ühendriikide kehtestatud sanktsioone Iraani Islamivabariigi suhtes, samas kui süüks pandav tegevus ei ole liidu õiguse seisukohast õigusvastane.

61      EKP ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

62      Tuleb meenutada tegevusloa kehtetuks tunnistamisele kohaldatavat õiguslikku raamistikku ja vaidlustatud otsuse põhjendusi, mis puudutavad tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjuse olemasolu, ning seejärel kontrollida, kas EKP tegi selles osas hindamisvea, nagu väidavad hagejad.

63      Esimesena, kuna aktsionär ja krediidiasutus on kaks eraldiseisvat isikut, siis tuleb kõigepealt kontrollida, kas krediidiasutuse aktsionäri puudutav asjaolu võib olla asjakohane niisuguse seda krediidiasutust käsitleva usaldatavusnõuete täitmise järelevalve otsuse puhul nagu tema tegevusloa kehtetuks tunnistamine.

64      Sellega seoses tuleb esmalt meenutada, et määruse nr 1024/2013 – mis võeti vastu, et tagada krediidiasutuste turvalisus ja toimekindlus ning finantssüsteemi stabiilsus liidus ja kõikides liikmesriikides (nimetatud määruse artikli 1 lõige 1) – artikli 4 lõike 1 punkt a ja artikli 14 lõige 5 näevad ette, et EKP on pädev andma krediidiasutustele tegevuslubasid ja krediidiasutuste tegevuslubasid kehtetuks tunnistama liidu asjakohases õiguses ette nähtud juhtudel.

65      Määruse nr 1024/2013 põhjenduses 20 on täpsustatud, et krediidiasutustele tegevuslubade andmine enne tegevuse alustamist on peamine usaldatavusnõuete täitmise meetod tagamaks, et nimetatud teenuseid osutavad ainult need ettevõtjad, kellel on kindel majanduslik alus, korraldus, mis võimaldab tegeleda hoiuste kaasamise ja laenuandmisega seotud spetsiifiliste riskidega, ning sobivad juhid.

66      Lisaks on määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõikes 3 sätestatud, et EKP kohaldab talle antud ülesannete täitmisel ja järelevalve kõrgete standardite tagamise eesmärki silmas pidades kogu asjakohast liidu õigust ja kui kõnealusteks liidu õigusaktideks on direktiivid, neid direktiive riigisisesesse õigusse üle võtvaid õigusakte.

67      Seejärel tuleb ühelt poolt nentida, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338), artikli 14 lõikes 2 on sätestatud, et pädevad asutused keelduvad krediidiasutusele tegevuse alustamiseks luba andmast, kui nad krediidiasutuse kindla ja usaldusväärse juhtimise tagamise vajadusest lähtudes ei ole veendunud aktsionäride või osanike sobivuses kooskõlas selle direktiivi artikli 23 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidega.

68      Direktiivi 2013/36 artikli 23 lõige 1 näeb ette kriteeriumid, millele krediidiasutuses olulist osalust omandada sooviv aktsionär peab vastama, et teda saaks pidada sobivaks, arvestades eesmärki tagada krediidiasutuste kindel ja usaldusväärne juhtimine ning tema tõenäolist mõju asjasse puutuvale krediidiasutusele. Nende kriteeriumide hulgas on muu hulgas hea maine kriteerium.

69      Direktiivi 2013/36 artiklis 23 ette nähtud hea maine kriteeriumi korratakse Malta õiguses 15. novembri 1994. aasta pangandusseaduse (Banking Act; Malta seaduste 371. peatükk) artikli 13 A osa lõikes 9, mis kasutab direktiiviga sama sõnastust.

70      Teiselt poolt võivad pädevad asutused direktiivi 2013/36 artikli 18 alusel tunnistada antud tegevusloa kehtetuks, kui krediidiasutus ei vasta enam nendele tingimustele, mille alusel tegevusluba anti.

71      Eespool punktides 64–70 nimetatud sätete koostoimes tõlgendamisest tuleneb, et kriteeriumid, mida omandajad peavad täitma, et saada luba olulise osaluse omandamiseks, sealhulgas hea maine kriteerium, on kohaldatavad aktsionäride sobivuse hindamisel, mis viiakse läbi selleks, et tunnistada kehtetuks krediidiasutusele tegevuse alustamiseks antud luba.

72      Sellest järeldub, et pädevad asutused võivad krediidiasutusele tegevuse alustamiseks antud loa kehtetuks tunnistada, kui, arvestades vajadust tagada selle krediidiasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine ning liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi säilitamine ning toimekindlus, need asutused ei ole veendunud sellele krediidiasutusele mõju avaldada võivate aktsionäride või osanike sobivuses eelkõige seetõttu, et neil ei ole hea maine.

73      Teisena tuleb märkida, et hea maine mõiste on määratlemata õigusmõiste. Nimelt ei sisalda direktiivi 2013/36 artikli 23 lõige 1 selle mõiste ammendavat määratlust ega loetelu tegudest, mis võivad kuuluda selle mõiste kohaldamisalasse. See eeldab, et pädevad asutused analüüsivad krediidiasutuses olulist osalust omandada sooviva aktsionäri vastavust hea maine kriteeriumile juhtumipõhiselt, võttes arvesse tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid, selle kriteeriumi aluseks olevaid põhjuseid ning eesmärke, mida selle kriteeriumiga soovitakse saavutada. Õiguskindluse põhimõttega ei ole seega vastuolus see, kui nimetatud ametiasutustel on kõnealuse kriteeriumi kohaldamisel kaalutlusruum.

74      Lisaks on väljakujunenud kohtupraktikas leitud, et liidu õiguse sätte tõlgendamisel ei tule arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (vt selle kohta 7. juuni 2005. aasta kohtuotsus VEMW jt, C‑17/03, EU:C:2005:362, punkt 41 ning seal viidatud kohtupraktika).

75      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA), Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) ning Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) vastu võetud akti „Ühissuunised finantssektoriga seotud olulise osaluse omandamise ja suurendamise usaldatavushindamiseks“ punktis 10.9 on märgitud ühelt poolt, et potentsiaalse omandaja mainet tuleks pidada heaks, kui puuduvad seda ümber lükkavad usaldusväärsed tõendid ja sihtettevõtja järelevalveasutusel pole mõistlikku alust tema heas maines kahelda, ning teiselt poolt, et arvesse tuleks võtta kogu hindamiseks kättesaadavat asjaomast teavet.

76      Teiseks tuleb märkida, et hea maine viitab tavatähenduses sellise isiku sobivusele, kes vastab tavapärastele normidele ja reeglitele, samuti tähistab see mainet, mis isikul on selle sobivuse ja tema käitumise osas üldsuse silmis.

77      Seega sõltub hea maine nii isiku käitumisest kui ka sellest, kuidas teine isik seda käitumist tajub.

78      Kolmandaks väärib märkimist, et krediidiasutuste aktsionäride hea maine hindamise eesmärk on tagada nende asutuste kindel ja usaldusväärne juhtimine, tagada krediidiasutuste omanike jätkuv sobivus ja finantstugevus ning seeläbi tagada liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi säilitamine ja toimekindlus (määruse nr 1024/2013 põhjendused 16, 17 ja 22).

79      Nende õigusnormidega, mille hulka kuulub direktiivi 2013/36 artikli 23 lõige 1, taotletavate eesmärkide saavutamine sõltub aga tihedalt usaldusest, mis on üldsusel ja pangandusturul osalejatel krediidiasutuste suhtes. Nimelt võib sellise usalduse kaotusega kaasneda nende krediidiasutuste rahastamise vähenemine ja see võib tekitada seega riski mitte ainult asjaomasele asutusele, vaid liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemile.

80      Seega tuleb asuda seisukohale, et krediidiasutuste aktsionäride head mainet tuleb hinnata seda arvestades, kas nende käitumine vastab kohaldatavatele seadustele ja õigusnormidele ning kuidas üldsus ja finantsturu osalised seda käitumist ja nende mainet tajuvad.

81      Kolmandana tuleb meenutada, et EKP leidis vaidlustatud otsuses, et esimene hageja ei vasta enam krediidiasutuse tegevusloa tingimustele ning seda olukorda ei saa heastada, sest tema mainele ja ärimudelile on tekkinud pöördumatu kahju.

82      Kõigepealt tuletas EKP meelde, et A. Sadrile kuulus kaudselt 100% esimese hageja kapitalist ja hääleõigustest.

83      Seejärel märkis EKP, et Ameerika Ühendriikide justiitsministeeriumi 19. märtsil 2018 avaldatud pressiteatest nähtub, et A. Sadr vahistati Ameerika Ühendriikides süüdistatuna kuues kuriteoepisoodis, mis olid seotud tema väidetava osalemisega süsteemis, mille kaudu omastati Iraani isikute ja ettevõtjate kasuks ühe Venezuelas asuva elamuprojekti rahastamiseks makstud ligikaudu 115 miljonit USA dollarit, ning et A. Sadr vabastati kautsjoni vastu pärast tema passide ja reisidokumentide hoiule andmist, kuid ta jäi elektroonilise järelevalve alla.

84      Lisaks märkis EKP, et kõnealune süüdistusakt sai rahvusvahelises meedias suure tähelepanu osaliseks ning esimese hageja kohta ilmusid negatiivsed ajaleheartiklid, mis kahjustasid tõsiselt viimase mainet eelkõige Ameerika Ühendriikide New Yorgi lõunapiirkonna prokuröri väidete tõttu, et teatud rahalised vahendid, mida kasutati 2013. aastal esimese hageja asutamiseks ja rahastamiseks, olid Venezuela projektiga seotud ebaseaduslikku päritolu.

85      EKP leidis seega sisuliselt, et arvestades küll süütuse presumptsiooni ja asjaolu, et A. Sadrile esitatud süüdistused olid vaid pelgad väited, tekitas tema süüdistamine siiski tõsiseid kahtlusi tema kui esimese hageja aktsionäri usaldusväärsuses.

86      EKP täpsustas samuti, et vastavalt eespool punktis 75 nimetatud ühissuunistele hinnatakse aktsionäri usaldusväärsust juhtumipõhiselt ning see ei satu kahtluse alla mitte ainult lõpliku süüdimõistmise korral, vaid arvesse tuleb võtta mis tahes usaldusväärsest allikast pärit teavet. Seega võivad pooleliolevad kriminaalmenetlused, eelkõige juhul, kui tegemist on teatavates kuritegudes – nagu pettus või finantskuritegu, sealhulgas rahapesu – süüdistamisega, mõjutada asjaomase isiku mainet ja seega ka järelevalve all olevat krediidiasutust.

87      EKP lisas, et käesoleval juhul oli esimese hageja aktsionäride struktuur eriti tähtis, kuna selle struktuuri järgi oli A. Sadr ainus peamine aktsionär, kes kontrollis seda hagejat.

88      Kuna A. Sadr ei olnud esimese hageja üle kontrolli andva olulise osaluse omanikuna EKP sõnul enam sobiv direktiivi 2013/36 artikli 14 lõike 2 ja artikli 23 lõike 1 punkti a ning need sätted üle võtnud riigisiseste sätete tähenduses, järeldas ta sellest, et oli alust asuda seisukohale, et nimetatud hageja ei vasta enam tingimustele, mille kohaselt talle tegevusluba anti.

89      Lisaks täpsustas EKP sisuliselt põhjuseid, miks usaldatavusnõuete täitmise järelevalve raames, mille eesmärk erinevalt kriminaalmenetlusest on riske ennetada ja ära hoida, mitte isikuid karistada, piisas süüdistuse esitamisest selleks, et seada asjasse puutuva aktsionäri hea maine kahtluse alla.

90      EKP arvates nõuab usaldatavusnõuete täitmise järelevalve tulevikku vaatavat perspektiivi, mis võtab arvesse finantsturgude sõltuvust üldsuse usaldusest finantsturgudel osalejate vastu, mistõttu võis A. Sadri vastu süüdistuse esitamist põhjendatult arvesse võtta. Nimelt leidis ta, et see süüdistus seab esimese hageja ainuaktsionäri maine üldsuse silmis otseselt kahtluse alla, hoolimata sellest, et teda ei ole lõplikult süüdi mõistetud.

91      See on nii seda enam, et kõnealune kriminaalmenetlus mõjutas käesolevas asjas esimese hageja enda mainet, mis tekitas turul negatiivse meeleolu, mida kinnitab asjaolu, et pärast kriminaalmenetluse alustamist tehti palju taotlusi hoiuste väljavõtmiseks, mis moodustasid 40% selle hageja bilansis kajastatud hoiuste kogusummast, ning samuti lõpetati korrespondentpangasuhted.

92      A. Sadrile süüdistuse esitamine oli pealegi üks reitinguagentuuri poolt kogu Malta pangandussektorile antud riskimäära halvenemise teguritest, mis nähtub sellest, et selle reitinguagentuuri hindamisaruandes viidatakse muu hulgas nendele süüdistustele.

93      Lisaks sellele tugines EKP ühelt poolt esimese hageja peamise laenusaaja kirjale, milles taotleti tema laenu ennetähtaegset lõpetamist, mis moodustas 90% hageja laenulepingutest, olles seetõttu hageja peamine sissetulekuallikas.

94      Teiselt poolt võttis EKP arvesse asjaolu, et 10% ülejäänud laenulepingute puhul –nimelt viis laenu – ei täitnud kolm laenusaajat enam laenu põhiosa ja intresside maksmise kohustust, samas kui kaks ülejäänut taotlesid oma laenu ennetähtaegset lõpetamist.

95      Vaidlustatud otsus oli seega sõnaselgelt põhjendatud eespool punktides 81–94 kirjeldatud erinevate põhjustega, mis seavad kahtluse alla nii eesmärgi tagada selle krediidiasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine kui ka eesmärgi tagada liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi säilitamine.

96      Neljandana tuleb selles kontekstis hinnata, kas käesolevas asjas võis kolmanda riigi õiguse alusel rasketes finantskuritegudes süüdistuse esitamine aktsionärile, kellel on kaudselt täielik kontroll esimese hageja üle, mõjutada tema head mainet nii, et see seaks kahtluse alla selle krediidiasutuse finantsseisundi ning liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi toimekindluse.

97      Esiteks, mis puudutab hagejate argumenti, et vaidlustatud otsuses on tehtud hindamisviga, kuna EKP põhjendas tegevusloa kehtetuks tunnistamist sellega, et A. Sadrile on esitatud süüdistus finantskuritegudes, siis tuleb tõdeda, et EKP leidis, et see süüdistus võib tekitada kahtlusi selle aktsionäri – kellele kuulub krediidiasutuses oluline osalus direktiivi 2013/36 artikli 23 tähenduses – heas maines ja sobivuses ning seega selles, kas selle krediidiasutuse juhtimine on kindel ja usaldusväärne.

98      Samuti väärib märkimist, et EKP rõhutas, et arvestades pangandusturu eripära, mis sõltub väga palju hoiustajate ja krediidiasutuse partnerite ning laiemalt ka üldsuse usaldusest, tuleb sellist kahtlust pidada piisavaks, et põhjendatud oleks pädevate asutuste poolt selliste meetmete võtmine, mille eesmärk on piirata niisuguste süüdistuste mõju asjasse puutuva krediidiasutuse juhtimisele ning liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi toimekindlusele.

99      Täpsemalt põhjendati kehtetuks tunnistamise otsust konkreetsete negatiivsete tagajärgedega, mida süüdistusakt, mis puudutas esimese hageja üle kaudselt täielikku kontrolli omavat aktsionäri, oli tekitanud selle aktsionäri ja selle hageja mainele, üldsuse usaldusele tema vastu ning seega tema kindlale juhtimisele ning liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi toimekindlusele.

100    Nende tagajärgede hulgas tõi EKP välja märkimisväärsel hulgal esitatud hoiuste väljavõtmise taotlused, mis moodustasid rohkem kui 40% esimese hageja bilansis kajastatud hoiuste kogusummast, korrespondentpangasuhete lõpetamised ja kõnealuse hageja peamiste laenusaajate poolt lepingute ülesütlemised, aga ka reitinguagentuuri antud riskimäära halvenemine kogu Malta pangandussektorit puudutavas osas.

101    Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi süüdistuse esitamisest krediidiasutuses kaudselt olulist osalust omavale aktsionärile ei piisa ainuüksi selleks, et seada kahtluse alla tema head mainet, võib asjaolu, et üldsus ning selle krediidiasutuse kliendid ja partnerid tajuvad seda mainet pärast süüdistuse esitamist negatiivselt, õigustada – tingimusel et seda on tõendatud konkreetsete tõenditega – krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamist, kui see võib ohustada seda krediidiasutust ja pangandusturgu tervikuna.

102    Nimelt, arvestades seda, kui oluline on üldsuse usaldus pangandusturul osalejate vastu, on süüdistuse saanud aktsionäri hea maine tajumisega arvestamine põhjendatud usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eesmärkidega, kuna selle järelevalvega soovitakse panustada liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi toimekindluse säilitamisse.

103    Teiseks, mis puudutab hagejate argumenti, et EKP ei võtnud arvesse süüdistusakti mõju esimese hageja kindlale ja usaldusväärsele juhtimisele, siis tuleb täpsustada, et see, kuidas turg head mainet tajub, tuleb kindlaks teha juhtumi objektiivsetest asjaoludest lähtudes.

104    Sellega seoses tuleb rõhutada, et hagejad ei vaidle vastu sellele, et esimese hageja põhiaktsionärile süüdistuse esitamine mõjutas negatiivselt riskimäära hinnangut, mille reitinguagentuur andis Malta pangandussektorile tervikuna, ning see tõi kaasa hoiuste väljavõtmise ja korrespondentpangasuhete lõpetamise ning tema peamiste laenusaajate poolt lepingute ülesütlemise.

105    Hagejad piirduvad kinnitusega, et kõnealusel süüdistusaktil oli piiratud mõju ja et hoiuseid võeti välja väga piiratud ulatuses.

106    Tõenditest, mille EKP esitas vastuseks Üldkohtu menetlust korraldavale meetmele, ilmneb aga, et esimese hageja olukord halvenes pärast A. Sadrile süüdistuse esitamist oluliselt.

107    Nagu on nimelt märgitud vaidlustatud otsuses ja nagu kinnitab peamise laenusaaja laenulepingu ülesütlemise taotlus, kuid ka MFSA antud luba esimesele hagejale – mille koopia esitas EKP – nõustuda selle laenu ennetähtaegse tagasimaksmisega, oli hageja kaotanud suurema osa oma laenuportfellist ja seega ka võimest saada tulu.

108    Lisaks, nagu on märgitud vaidlustatud otsuses ja nagu kinnitavad EKP esitatud mitme hoiustaja taotlused kontode sulgemiseks ning vastavate rahaülekannete tegemiseks, oli esimene hageja saanud hoiustajatelt märkimisväärses ulatuses hoiuste väljavõtmise taotlusi.

109    Esimese hageja juhatuse liikmed möönsid oma 10. mai 2018. aasta kirjas pädevale isikule probleeme kapitalisatsiooni ja likviidsusega ning samuti, et kolm hoiustajat olid esitanud hoiuste väljavõtmise taotlused, mille koopiad esitas EKP. Selles kirjas plaanivad juhatuse liikmed isegi kõigile hoiustajatele mõistliku aja jooksul summade tagasimaksmist.

110    Lisaks, isegi kui eeldada, et hoiuste väljavõtmine toimus EKP arvatust väiksemas mahus, nagu väidavad hagejad, piisab muudest tuvastatud tagajärgedest igal juhul selleks, et tõendada, et asjaomane süüdistusakt avaldas seetõttu, et see kahjustas esimese hageja ainuaktsionäri head mainet üldsuse silmis, olulist negatiivset mõju selle hageja juhtimise kindlusele ning liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi toimekindlusele.

111    Järelikult, kuna A. Sadrile süüdistuse esitamine kahjustas tema isiklikku ja esimese hageja – kelle ainuaktsionär ta oli – mainet ning tõi kaasa rea negatiivseid tagajärgi, mis seadsid kahtluse alla liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi toimekindluse, tuleb hagejate argument, et EKP ei võtnud arvesse kõnealuse süüdistusakti mõju hageja kindlale ja usaldusväärsele juhtimisele, samuti tagasi lükata.

112    Nimelt, nagu nähtub eespool punktidest 99–111, tugines EKP reale teguritele ja negatiivsetele tagajärgedele, mis järgnesid kõnealusele süüdistusaktile ning millest ilmneb objektiivselt, et kliendid tajusid aktsionäri head mainet negatiivselt ja olid kaotanud pärast seda akti esimese hageja vastu usalduse; nendega kaasnes risk kõnealusele hagejale ning liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemile.

113    Võttes arvesse vajadust tagada krediidiasutuste kindel ja usaldusväärne juhtimine ning liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi säilitamine ja toimekindlus, ei teinud EKP viga, kui ta leidis, et tulenevalt A. Sadrile süüdistuse esitamisest ja sellele vastavast tema hea maine tajumisest esimese hageja hoiustajate ja laenusaajate poolt, mis väljendus esimese hageja olukorda mõjutavates märkimisväärsetes negatiivsetes tagajärgedes, oli selle aktsionäri hea maine puudumise tõttu, nagu seda pangandusturg tajus, esimesele hagejale antud krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamine põhjendatud.

114    Kolmandaks, mis puudutab hagejate argumenti, et EKP oleks pidanud kontrollima kõnealuses süüdistusaktis ette heidetud käitumist ja tegelikke faktilisi asjaolusid, siis tuleb ühelt poolt tõdeda, et EKP-l ei ole kriminaaluurimise pädevust ja ta ei tohi sekkuda sellise pädevusega asutuste tegevusse. Teiselt poolt, kui EKPd kohustataks kontrollima süüdistusakti faktilisi asjaolusid enne seda, kui ta võtab meetmeid, et piirata turul riski, mida tekitab krediidiasutus, mille aktsionäri süüdistatakse finantskuritegude toimepanemises, mille puhul on negatiivsed tagajärjed juba hakanud avalduma, läheks see vastuollu määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a ja artikli 14 lõike 5 ning direktiivi 2013/36 artikli 14 lõike 2 ja artikli 23 eesmärgiga, mis nõuab kiiret ja tõhusat ennetavat reageerimist.

115    Sellega seoses tuleb rõhutada, et hagejad ei vaidle vastu süüdistusakti aluseks olnud faktilistele asjaoludele, vaid piirduvad kinnitusega, et need ei ole liidu õiguses õigusvastased ja et nende õigusvastasus asjasse puutuva kolmanda riigi õiguses tekitab kahtlusi.

116    Võttes aga arvesse konkreetseid negatiivseid tagajärgi esimesele hagejale ja Malta pangandussektorile, mis olid juba avaldunud, ei saa EKP-le õiguspäraselt ette heita, et ta ei võtnud arvesse asjaolu, et kõnealune süüdistusakt puudutas Iraani Islamivabariigi suhtes Ameerika Ühendriikide kehtestatud sanktsioone puudutavate reeglite rikkumisi, samas kui süüks pandav käitumine ei pruugi olla õigusvastane liidu õiguse seisukohast, või ei arvestanud asjaolu, et tegemist oli üksnes tehniliste rikkumistega, millega seoses võib endiselt esineda kahtlusi.

117    Isegi kui eeldada, et tegevus, mille tõttu A. Sadrile Ameerika Ühendriikides süüdistus esitati, ei ole liidu õiguse või isegi asjasse puutuva kolmanda riigi õiguse alusel õigusvastane, ei olnud kõige olulisem asjaolu, mida tuli arvesse võtta, nagu EKP vaidlustatud otsuse 8. leheküljel märkis, mitte tema suhtes süüdistusaktis esitatud süüdistuste põhjendatus, mis pealegi ei kuulu EKP pädevusse, vaid nende süüdistuste tagajärjed A. Sadri mainele, esimese hageja olukorrale ja pangandusturule tervikuna.

118    Nimelt hindas EKP esimese hageja aktsionäri head mainet, nagu seda tajub üldsus, ning asjaomased isikud reageerisid selle aktsionäri suhtes süüdistuse esitamisele, ilma et nad oleksid arvestanud selle põhjendatust asjasse puutuva kolmanda riigi või liidu õiguse alusel.

119    Sellegipoolest peab EKP sellisel juhul vajaduse korral võtma arvesse kõiki haldusmenetluses esitatud asjaolusid, mis võivad tõendada, et selline süüdistuse esitamine ei mõjuta asjaomase krediidiasutuse mainet või juhtimist, ning mis võib teatud juhul tuleneda sellest, et need süüdistused on pahausksed või ilmselgelt põhjendamatud.

120    Neljandaks ei saa samadel põhjustel ja vastupidi hagejate väidetele asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega tunnustas EKP või pööras täitmisele sanktsioone, mille Ameerika Ühendriigid kehtestasid Iraaniga ärisuhteid pidavate ettevõtjate vastu, nõukogu 22. novembri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2271/96, mis käsitleb kaitset kolmanda riigi vastuvõetud õigusaktide eksterritoriaalse kohaldamise mõju ja nendel õigusaktidel põhinevate või neist tulenevate meetmete eest (EÜT 1996, L 309, lk 1; ELT eriväljaanne 10/01, lk 75), muudetud viimasena komisjoni 6. juuni 2018. aasta delegeeritud määrusega (EL) 2018/1100, millega muudetakse määruse nr 2271/96 lisa (ELT 2018, L 199 I, lk 1), artikli 4 tähenduses.

121    Viiendaks kinnitavad hagejad, et vaidlustatud otsuses tuvastatud tagajärjed ei tulene üksnes kõnealusest süüdistusaktist, vaid ka järelevalvemeetmetest, mille MFSA pärast seda süüdistusakti võttis.

122    Kuid olenemata sellest, milline on MFSA meetmete mõju, ei saa EKP-le siiski põhjendatult ette heita, et ta tegi järeldused negatiivsetest tagajärgedest, mis pärast süüdistusakti olid juba tekkinud esimese hageja juhtimisele ja pangandusturule, ja tunnistas selle hageja tegevusloa kehtetuks.

123    Kuuendaks, vastupidi sellele, mida leiavad hagejad, ei ole tähtsust sellel, et A. Sadri tõenäoline mõju oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ajutiselt peatatud MFSA võetud järelevalvemeetmetega, millega peatati tema hääleõigused.

124    Kuna MFSA meetmed olid ajutised, ei saanud need püsivalt kõrvaldada asjaomase aktsionäri mõju esimese hageja juhtimisele.

125    Lisaks põhjendati vaidlustatud otsust nii riskidega, mida asjaomane aktsionär võis esimese hageja juhtimisele tekitada, kui ka konkreetsete negatiivsete tagajärgedega, mida selle hageja mainele ja juhtimise kindlusele oli kõnealune süüdistusakt juba põhjustanud sõltumata selle aktsionäri mis tahes otsusest.

126    Hagejate argument, et EKP ei võtnud arvesse asjaomase aktsionäri tõenäolise mõju kõrvaldamist esimesele hagejale, mille tõttu ei olnud tema hea maine enam tähtis, tuleb seega tagasi lükata.

127    Seitsmendaks, arvestades esimesele hagejale tekkinud konkreetseid negatiivseid tagajärgi, mis vaidlustatud otsuses tuvastati, tuleb ainetuna tagasi lükata hagejate väited, et A. Sadri vastu esitatud süüdistused ei olnud esimese hagejaga seotud ning et asjakohased faktilised asjaolud leidsid aset enne esimese hageja asutamist.

128    Kaheksandaks, mis puudutab hagejate argumenti, et hoiuste väljavõtmisele viitamine ei ole asjakohane, kuna tegevusloa kehtetuks tunnistamine tugines esimese hageja üle kaudset kontrolli omava aktsionäri sobivusele, mitte aga likviidsuse puudumisele või ebapiisavatele omavahenditele, siis ei saa selle argumendiga nõustuda, kuna hoiuste väljavõtmine tuvastati kui kõnealuse hageja maine‑ ja juhtimisprobleemide – mis tekkisid seoses seda kaudset aktsionäri puudutava süüdistusaktiga – konkreetne negatiivne tagajärg ning mitte selleks, et kirjeldada likviidsuse puudumise või ebapiisavate omavahendite riski.

129    Üheksandaks, nagu on järeldatud eespool punktis 71, ja vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, muudab direktiivi 2013/36 artikli 14 lõige 2 koostoimes artikliga 18 kriteeriumid, millega hinnatakse, kas krediidiasutuses olulise osaluse omandamiseks tuleb luba anda, kohaldatavaks hindamisele, mida viiakse läbi krediidiasutusele tegevusloa andmisel või kehtetuks tunnistamisel.

130    Seega ei saa EKP-le põhjendatult ette heita, et ta tugines hea maine mõiste tõlgendamisel oma arutluskäigu põhjendamiseks EBA suunistele, mis käsitlevad oluliste osaluste omandamist.

131    Eespool punktis 130 viidatud sätetest ega direktiivi 2013/36 sätetest ei tulene siiski, et loa kehtetuks tunnistamise menetluse suhtes kehtiksid samad nõuded kui menetluse suhtes, mis tuleb läbi viia oluliseks osaluseks loa saamise taotluste puhul.

132    Vastupidi hagejate väidetele ei ole vaidlustatud otsus seega selle tõttu väär, et see võeti vastu pärast tegevusloa kehtetuks tunnistamise menetlust, milles ei järgitud eelkõige tähtaegade osas olulisele osalusele loa andmise menetluse jaoks ette nähtud nõudeid, kuna neid nõudeid ei saa analoogia alusel kohaldada tegevusloa kehtetuks tunnistamise menetlusele, mille jaoks selliseid nõudeid ei ole ette nähtud.

133    Arvestades kõiki vaidlustatud otsuses tuvastatud asjaolusid tõendamaks ühelt poolt, et esimese hageja aktsionäril ei olnud hea maine eelkõige seda silmas pidades, kuidas asjaomane avalikkus seda tajus, ja teiselt poolt negatiivseid tagajärgi, mida selliselt tajumine sellele hagejale kogumis tekitas, tuleb seega tagasi lükata hagejate argumendid, mille kohaselt on vaidlustatud otsuses tehtud hindamisviga, kuna EKP tugines tegevusloa kehtetuks tunnistamisel A. Sadri finantskuritegudes süüdistava süüdistusakti olemasolule.

134    Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.

3.      Kolmas väide, et EKP ei teostanud oma kaalutlusõigust või teostas seda ebaõigesti

135    Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna EKP ei teostanud oma kaalutlusõigust või teostas seda ebaõigesti.

136    Hagejad märgivad, et asjaolu, et EKP otsustas tegevusloa kehtetuks tunnistada, tähendab, et EKP arvates ei olnud tal kaalutlusõigust, et ta piirdus MFSA poolt otsustatu kinnitamisega ja et ta muutis oma arvamust pärast seda, kui ta oli esialgu järeldanud, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei ole põhjendatud.

137    EKP ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

138    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et asjaolu, et EKP otsustas tegevusloa kehtetuks tunnistada, ja asjaolu, et ta järgis MFSA ettepanekut, ei tõenda, et ta ei teostanud kaalutlusõigust.

139    Edasi tuleb nentida, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse lehekülgedest 5–12, analüüsis EKP ise üksikasjalikult esimese hageja olukorda ega piirdunud ainult MFSA otsustest järelduste tegemisega.

140    Seega ei saa EKP-le vastupidi hagejate väidetele põhjendatult ette heita, et ta kinnitas MFSA poolt otsustatu ega teostanud oma kaalutlusõigust.

141    Lõpuks, isegi kui eeldada, et EKP muutis haldusmenetluses oma arvamust, ei tõenda see asjaolu kaalutlusõiguse teostamata jätmist või selle ebaõiget teostamist.

142    Vastupidi, asjaolu, et EKP kaalus erinevaid lahendusi – selle tõendatust eeldades –, kinnitab pigem, et ta viis tegelikult läbi hindamise ega piirdunud ainult MFSA otsustest järelduste tegemisega.

143    Hagejad ei ole seega suutnud tõendada, et EKP ei teostanud oma kaalutlusõigust või teostas seda ebaõigesti.

144    Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata.

4.      Neljas väide, et asjasse puutuvad faktilised asjaolud jäeti uurimata ning erapooletult ja objektiivselt hindamata

145    Hagejad väidavad sisuliselt, et EKP ei uurinud asjasse puutuvaid faktilisi asjaolusid erapooletult ja objektiivselt, kuna ta ei hinnanud A. Sadrile süüdistuse esitamise tegelikku mõju esimese hageja mainele ega eristanud kõnealuseid faktilisi asjaolusid MFSA võetud meetmete ja EKP avalike avalduste tagajärgedest, arvestades, et vaidlustatud otsus põhineb MFSA järeldustel, mille aluseks on Ameerika Ühendriikide õiguskaitseasutuste esialgsed ja väga umbmäärased väited.

146    EKP ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

147    Selles osas piisab, kui tõdeda, et neljanda väite põhjendamisel kordavad hagejad üksnes teise väite põhjendamiseks esitatud argumente.

148    Seega tuleb neljas väide lükata tagasi samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 62–134.

5.      Viies väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

149    Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, sest sisuliselt ei ole proportsionaalsust puudutavatel kaalutlustel seost tegevusloa kehtetuks tunnistamise põhjusega, milleks on A. Sadrile Ameerika Ühendriikides süüdistuse esitamine, kuna selle aktsionäri suhteline mõju ei õigusta seisukohta, et talle süüdistuse esitamine kujutab endast riski esimese hageja juhtimisele, ning kuna EKP ei kaalunud vajalikul määral teisi lahendusi, mis oleksid tegevusloa kehtetuks tunnistamisest vähem piiravad.

150    EKP ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

151    Vaidlustatud otsuses märkis EKP kõigepealt, et tegevusloa kehtetuks tunnistamise eesmärk oli lõpetada seaduse rikkumine esimese hageja poolt ning takistada selle hageja hoiustajatele ja teistele võlausaldajatele ning kogu riigi pangandussektorile kahju tekkimist, mis võib kaasneda asjaoluga, et selle hageja põhiaktsionär ei ole enam sobiv.

152    Lisaks, võttes arvesse bilanssi ja esimese hageja mainele tekitatud kahju, leidis EKP, et selle hageja kolmandale isikule müümisel ei ole realistlikke eduväljavaateid eelkõige seetõttu, et hagejal puudub suure tõenäosusega frantsiisiväärtus.

153    Sellega seoses täpsustas EKP, et ta võttis arvesse esimese hageja kapitali ja tema likviidsuse halvenemist, mis oli seotud tema maine kahjustamisega teda puudutavat negatiivset meediakajastust arvestades, ning tugines teabele, mille esitas pädev isik MFSA taotlusel ja mis sisuliselt kinnitas, et esimene hageja ei ole elujõuline.

154    EKP tugines ka esimese hageja peamise laenusaaja kirjale, milles – arvestades eelkõige süüdistusaktis kirjeldatud faktilisi asjaolusid – taotleti tema laenu ennetähtaegset lõpetamist, mis moodustas 90% hageja laenulepingutest, olles seetõttu hageja peamine sissetulekuallikas.

155    Lisaks võttis EKP arvesse asjaolu, et 10% esimese hageja ülejäänud laenulepingute puhul – nimelt viis laenu – ei täitnud kolm laenusaajat enam laenu põhiosa ja intresside maksmise kohustust, samas kui kaks ülejäänut taotlesid oma laenu ennetähtaegset lõpetamist.

156    Lisaks rõhutas EKP, et esimese hageja refinantseerimise võimalused näisid väga piiratud, kuna tema laenuportfell vähenes 159 miljonilt eurolt 2017. aasta märtsis 66 miljoni euroni 2018. aasta märtsis, kuna A. Sadrile süüdistuse esitamise ja EBA uurimise tõttu, mis puudutasid Malta asutuste võimalikke seadusrikkumisi esimese hageja üle järelevalve tegemisel, oli ta saanud negatiivset kajastust, ning samuti seetõttu, et suurem osa tema suhetest korrespondentpankadega olid lõppenud, mistõttu ta pidi kandma nendes teistes pankades hoitud rahalised vahendid üle Bank Ċentrali ta’ Maltale (Malta keskpank).

157    Seejärel märkis EKP, et pädeva isiku esitatud teabest nähtub sisuliselt, et esimese hageja kapitali olukord halveneb, et ta on ilma jäetud finantseerimisallikatest ja tal on vähe võimalusi uusi leida ning et tema likviidsus on ebakindel.

158    Lõpuks, olles märkinud, et MFSA võetud meetmed ei saa esimese hageja olukorda heastada ja tema elujõulisust taastada ning et viimati nimetatul tekib igakuiselt tegevuskahjum, leidis EKP, et selle hageja hoiustajatele ja võlausaldajatele tekkinud riski arvestades tuleb mõistliku aja jooksul mis tahes muud samaväärset järelevalvemeedet pidada ebareaalseks.

159    EKP järeldas sellest, et esimese hageja tegevusluba tuleb kehtetuks tunnistada.

160    Esimese hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamist peeti seega proportsionaalseks põhjusel, et see meede oli vajalik – arvestades selle hageja rahastamisprobleeme, rikkumiste raskust ja tema elujõulisuse puudumist, mis tulenes asjaolust, et tema ainuaktsionär ei vastanud enam hea maine tingimusele, pidades silmas, kuidas üldsus seda tajub – selleks, et taastada õiguspärane olukord, tagada hageja kindel juhtimine, piirata riske tema hoiustajatele ja võlausaldajatele ning riske liidu ja Malta finantssüsteemile.

161    Lisaks leiti, et esimese hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamisega taotletavat eesmärki ei ole kahjustatud maine, väärtuse puudumise ning hageja rahastamis‑ ja likviidsusprobleemide tõttu võimalik saavutada muude järelevalvemeetmetega või kolmandatele isikutele müümisega.

162    Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et liidu institutsioonide aktid oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik (vt 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

163    Esimesena, mis puudutab esimese hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamisega taotletud eesmärki, siis piisab märkimisest, et vaidlustatud otsusega taotletakse eelkõige kõnealustes õigusnormides ette nähtud õiguspärast eesmärki tagada krediidiasutuste kindel ja usaldusväärne juhtimine ning liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi säilitamine ja toimekindlus.

164    Kuna tegemist ei ole ainsa taotletava eesmärgiga, ei saa hagejate argument, et õiguspärase olukorra taastamise eesmärk on abstraktne, seada kahtluse alla vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

165    Teisena, mis puudutab vaidlustatud otsuse võimet tagada nende eesmärkide saavutamine, milleks on tagada krediidiasutuste kindel ja usaldusväärne juhtimine ning liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi säilitamine ja toimekindlus, siis piisab, kui tõdeda, et krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamine, mis takistab sellel krediidiasutusel oma tegevust jätkata, on sobiv aitamaks vältida seda, et selle krediidiasutuse juhtimine ei ole ei kindel ega usaldusväärne ning et selle tegevus ohustab liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi säilitamist ja toimekindlust.

166    Kolmandana tuleb seega kontrollida, kas vaidlustatud otsus läks nende eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

167    Sellega seoses väidavad hagejad, et taotletavaid eesmärke oleks saanud saavutada proportsionaalsemate meetmetega: ühelt poolt esimese hageja müügiga kolmandale isikule ja teiselt poolt EKP avalike avaldustega, mille eesmärk oleks sisuliselt minimeerida hageja aktsionärile esitatud süüdistuse tagajärgi.

168    Mis puudutab esiteks müüki kolmandale isikule, siis leidis EKP, et arvestades hoiuste väljavõtmise taotlusi; korrespondentpankadega suhete lõpetamist, mille tõttu oli esimene hageja sunnitud kandma nende pankadega ühiselt omatud rahalised vahendid üle Bank Ċentrali ta' Maltale; suure tõenäosusega frantsiisiväärtuse ja elujõulisuse puudumist; kapitali olukorra ja likviidsuse halvenemist ning selle hageja peamiste laenusaajate poolt lepingute ülesütlemist, ei olnud kõnealuse hageja kolmandale isikule müümisel realistlikke eduväljavaateid.

169    Hagejad ei eita aga esimesele hagejale esitatud hoiuste väljavõtmise taotluste olemasolu, vaid üksnes nende ulatust. Nad ei vaidle ka vastu sellele, et suhted korrespondentpankadega lõpetati, et esimese hageja rahalised vahendid kanti üle Bank Ċentrali ta' Maltale ja et lahkusid selle hageja peamised laenusaajad, kes olid tema peamine sissetulekuallikas.

170    Hagejad piirduvad väidetega, et hoiuste väljavõtmise taotlusi oli äärmiselt piiratud ulatuses ning et esimesel hagejal oli sõltumatute hinnangute alusel frantsiisiväärtus, ta oli elujõuline ja saavutas häid tulemusi.

171    Hagejad ei saa aga põhjendatult väita, et esimene hageja oli elujõuline, tal oli frantsiisiväärtus ja ta saavutas häid tulemusi, tunnistades samas, et ta oli kaotanud oma peamised laenusaajad ja põhilised rahastamisallikad ning et ta pidi tegelema hoiuste tagasivõtmise taotlustega ja korrespondentpankadega suhete lõppemisega, mis tõi kaasa tema rahaliste vahendite ülekandmise Bank Ċentrali ta' Maltale.

172    Teiseks, mis puudutab EKP võimalust teha avalikke avaldusi, et sisuliselt minimeerida kõnealuse süüdistusakti tagajärgi esimesele hagejale, siis tuleb tõdeda, et arvestades selle hageja aktsionäri maine ja seetõttu hageja enda maine kahjustamist ning nende rahaliste raskuste olulisust, mis tekkisid pärast sellele aktsionärile süüdistuse esitamist ja enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, ei oleks niisugused avaldused saanud olla alternatiivseks meetmeks, et saavutada eesmärke, mis seisnevad selle hageja kindlas ja usaldusväärses juhtimises ning liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi säilitamises.

173    Järelikult ei saa EKP‑le põhjendatult ette heita, et ta ei kaalunud neid alternatiivseid meetmeid.

174    Eeltoodut arvestades ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus läheb kaugemale sellest, mis oli taotletud eesmärkide saavutamiseks vajalik.

175    Neljandana esitavad hagejad rea argumente, mis puudutavad õigusnormide ja põhjendamiskohustuse rikkumist ning hindamisviga.

176    Kõigepealt väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuses „ei käsitleta“ küsimust, kas tegevusloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne, kui ilmneb, et pangal on kaudne aktsionär, kes väidetavalt ei ole enam sobiv seetõttu, et talle on esitatud Ameerika Ühendriikides süüdistus.

177    Siinkohal piisab tõdemisest, et vaidlustatud otsuses esitatud selgitustest (vt eespool punktid 152–160) nähtub selgelt ja ühemõtteliselt EKP arutluskäik ning need võimaldasid hagejatel mõista, miks esimese hageja tegevusluba kehtetuks tunnistati, ning Üldkohtul teostada kontrolli (vt eespool punktid 161–171).

178    Seejärel väidavad hagejad, et kaalutlused, millele esimese hageja finantsolukorraga seoses tugineti, on alusetud ning esitatud põhjuse osas, st et hageja põhiaktsionär ei ole sobiv, tõendamata.

179    See argument kordab sisuliselt hagejate argumenti, mille kohaselt EKP ei kontrollinud ega tõendanud, et esimese hageja aktsionäri süüdistusakt mõjutas selle aktsionäri head mainet ja kõnealuse hageja mainet nii, et viimati nimetatu tegevusloa kehtetuks tunnistamine oleks olnud põhjendatud.

180    Siiski, nagu nähtub teise väite analüüsist ning eespool punktidest 160, 161 ja 172, ei saa esimesele hagejale tekkinud negatiivsete tagajärgedega arvestamise tõttu heita EKP-le põhjendatult ette, et ta ei tõendanud seost kõnealuse süüdistuse ja vaidlustatud otsuses esile toodud esimese hageja finantsprobleemide vahel, mis tulenevad asjaomase aktsionäri mainest ja sellest, kuidas üldsus seda tajus.

181    Lisaks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt arvesse võetud asjaomase aktsionäri nõrka mõju esimese hageja juhtimisele ja riski, mida ta selle juhtimise jaoks endast kujutab.

182    Kuid nagu nähtub eespool punktidest 124–126, ei saa EKP-le põhjendatult ette heita, et ta ei võtnud arvesse A. Sadri mõju puudumist, mis tulenes tema hääleõiguste peatamisest MFSA poolt, sest see meede oli ajutine.

183    Nimelt, arvestades esimesele hagejale juba tekkinud konkreetseid negatiivseid tagajärgi, ei saa see argument tõendada, et tegevusloa kehtetuks tunnistamist ei saanud pidada vajalikuks ainuüksi seetõttu, et nimetatud hageja aktsionäril oli nõrk mõju tema hääleõiguste äravõtmise tõttu enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

184    Lõpuks, mis puudutab hagejate argumenti, et EKP räägib endale vastu, kuna Läti keskpanga presidenti puudutavas kohtuasjas, milles tehti 26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Rimšēvičs ja EKP vs. Läti (C‑202/18 ja C‑238/18, EU:C:2019:139), väitis ta Euroopa Kohtus vastupidi vaidlustatud otsuses väljendatud seisukohale, et formaalne süüdistusakt korruptsioonisüütegude süüdistuses ei õigusta süüdistatava ametist vabastamist, ja nõudis konkreetsete tõendite esitamist, siis piisab tõdemisest, et selle kohtuasja ese ei ole sama mis käesolevas kohtuasjas ning see ei puudutanud krediidiasutuse aktsionäri hea maine ja sobivuse hindamist ega nende mõju sellele krediidiasutusele.

185    Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata.

6.      Kuues väide, et rikutud on nemo auditur-põhimõtet

186    Hagejad leiavad sisuliselt, et esimese hageja põhilised probleemid tulenesid peamiselt MFSA aktidest, eelkõige viimase sobimatust reageerimisest A. Sadri süüdistusele Ühendriikides, ning sellest, et EKP ei sekkunud. Nad leiavad, et selle hageja maineprobleemid olid peamiselt tingitud MFSA ja EKP avalikest avaldustest ning leketest. Seega ei peaks EKP saama vaidlustatud otsuse põhjendamisel tugineda omaenda taunitava tegevuse tagajärgedele, kuna ta ei täitnud oma ülesannet nõuetekohaselt.

187    EKP ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

188    Nagu nähtub eespool punktist 53, ei ole EKP‑l kohustust teha krediidiasutuse üle otsest järelevalvet ja järelikult ei saa talle sekkumata jätmist õiguspäraselt ette heita. Seega ei saa asuda seisukohale, et ta ei ole täitnud oma sellekohast ülesannet nõuetekohaselt.

189    Seega asjaolu, et EKP ei otsustanud teha ise esimese hageja üle otsest järelevalvet, ei saa muuta vaidlustatud otsust õigusvastaseks.

190    Lisaks tuleb meenutada, et nagu nähtub eespool punktidest 45–53, ei muuda asjaolu, et MFSA aktid, mida ei võetud vastu vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses, on väidetavalt õigusvastased, vaidlustatud otsust õigusvastaseks, kuna tegemist ei ole seda otsust ettevalmistavate aktidega.

191    Lõpuks, mis puudutab hagejate väidet, et esimese hageja maineprobleemid on peamiselt tingitud MFSA ja EKP avalikest avaldustest ning leketest, siis piisab, kui märkida, et nad ei viita oma väite põhjendamiseks ühelegi avaldusele ega lekkele, mistõttu ei ole need väidetavad faktilised asjaolud ja järeldused, mida nad püüavad nendest teha, tõendatud.

192    Seega tuleb argumendid nemo auditur-põhimõtte rikkumise kohta tagasi lükata.

193    Järelikult tuleb kuues väide tagasi lükata.

7.      Seitsmes väide, et rikutud on süütuse presumptsiooni põhimõtet

194    Hagejad on seisukohal, et EKP rikkus esimese hageja õigust süütuse presumptsioonile, sest ta tugines süüdistusaktile, uurimata selle aktiga seotud faktilisi asjaolusid, ja tõlgendas seda vääralt.

195    EKP ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

196    Sellega seoses tuleb meenutada, et Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikes 2 ja põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõte on põhiõigus, mis annab üksikisikutele õigusi, mille tagamine on liidu kohtute ülesanne (vt 2. septembri 2009. aasta kohtuotsus El Morabit vs. nõukogu, T‑37/07 ja T‑323/07, ei avaldata, EU:T:2009:296, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

197    Süütuse presumptsiooni põhimõte nõuab, et igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Sellega ei ole vastuolus selliste meetmete võtmine, mille eesmärk ei ole alustada asjaomase isiku suhtes kriminaalmenetlust (vt selle kohta analoogia alusel 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus Anbouba vs. nõukogu, T‑592/11, ei avaldata, EU:T:2013:427, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

198    Süütuse presumptsiooni põhimõttega ei ole seega vastuolus selliste meetmete võtmine, mis ei kujuta endast sanktsiooni ega sisalda kriminaalsüüdistust (vt selle kohta analoogia alusel 14. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Gossio vs. nõukogu, T‑406/13, ei avaldata, EU:T:2015:7, punkt 97), ega selliste meetmete võtmine, millega ei tuvastata faktilist asjaolu, et kuritegu on tegelikult toime pandud (vt selle kohta analoogia alusel 18. mai 2017. aasta kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, T‑410/16, ei avaldata, EU:T:2017:349, punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika).

199    Seega tuleb kontrollida, kas neid põhimõtteid arvestades võimaldavad hagejate argumendid asuda seisukohale, et rikutud on esimese hageja süütuse presumptsiooni.

200    Esiteks ei võimalda asjaolu, et kõnealust süüdistusakti puudutavaid faktilisi asjaolusid ei vaadatud uuesti läbi, asuda seisukohale, et esimese hageja süütuse presumptsiooni on rikutud.

201    Nimelt märkis EKP vaidlustatud otsuses selgelt, et see süüdistusakt sisaldab väiteid.

202    Seega ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus sisaldas kriminaalsüüdistust või et sellega tuvastati faktiline asjaolu, et kuritegu pandi tegelikult toime, eespool punktides 197 ja 198 meenutatud kohtupraktika tähenduses.

203    Neil asjaoludel ei saa asjaolu, et EKP ei vaadanud uuesti läbi kõnealuses süüdistusaktis sisalduvaid faktilisi asjaolusid, tõendada süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist.

204    Sellega seoses tuleb rõhutada, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalvel, mille eesmärk on tagada krediidiasutuste kindel juhtimine ning liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi toimekindluse säilitamine, on kriminaalmenetlusest erinevad eesmärgid, kuivõrd viimati nimetatu eesmärk on seaduses ette nähtud karistatava käitumise eest karistamine.

205    Seega ei ole kõige tähtsam asjaolu, mida tuleb arvesse võtta, mitte kõnealuses süüdistusaktis sisalduva süüdistuse põhjendatus, mille kohta EKP oma seisukohta ei võtnud, vaid selle süüdistuse tagajärjed esimese hageja mainele ja tema ainuaktsionärile ning liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi toimekindlusele.

206    Teiseks, mis puudutab hagejate argumenti, et EKP ei ole tõendanud, et väidetavad usaldatavusnõuete rikkumised pandi tõepoolest toime, siis tuleb märkida, et see kattub teise ja neljanda väite põhjenduseks esitatud väidetavate hindamisvigadega.

207    Seega tuleb see argument samadel põhjendustel, nagu on esitatud eespool punktides 62–134, tagasi lükata.

208    Järelikult tuleb seitsmes väide tagasi lükata.

8.      Kaheksas väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet

209    Hagejad viitavad diskrimineerimisele, mis tuleneb sellest, et ühtegi teist Malta kodanikule kuuluvat panka, mille aktsionäridele või juhtidele on ametlikult süüdistus esitatud, ei ole koheldud samamoodi, ja sellest, et vaidlustatud otsus ei sisalda selle kohta mingit võrdlevat analüüsi.

210    EKP ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

211    Olgu meenutatud, et võrdse kohtlemise või ka diskrimineerimiskeelu põhimõte nõuab, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (15. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Gualtieri vs. komisjon, C‑485/08 P, EU:C:2010:188, punkt 70).

212    Sellega seoses piirduvad hagejad väitega, et paljudele aktsionäridele ja isegi mitme panga juhtidele on esitatud ametlik süüdistus, ilma et see oleks mõjutanud nende pankade olukorda; selle väite tõendamiseks ei ole nad aga esitanud ühtegi tõendit. Seega piisab nentimisest, et nad ei ole tõendanud, et mõnda teist Malta kodanikule kuuluvat panka, mille aktsionäridele või juhtidele on esitatud finantskuritegude eest ametlik süüdistus, on koheldud erinevalt.

213    Lisaks ei tulene võrdse kohtlemise põhimõttest, et EKP peaks selleks, et näidata, et ta on seda põhimõtet järginud, esitama igas oma usaldatavusnõuete täitmist puudutavas otsuses võrdleva analüüsi, milles on vajaduse korral nimetatud teisi sarnases olukorras olevad finantsinstitutsioone ja meetmeid, mida EKP on nende suhtes otsustanud võtta.

214    Seega tuleb argument vaidlustatud otsuses võrdleva analüüsi puudumise kohta samuti tagasi lükata.

215    Järelikult tuleb kaheksas väide tagasi lükata.

9.      Üheksas väide, mis puudutab määruse nr 1024/2013 artikli 19 ja põhjenduse 75 rikkumist ning võimu kuritarvitamist

216    Hagejad leiavad, et MFSA ja EKP otsuste vastuvõtmise kronoloogia, ühe vastaspoole ja teatavate meediakanalite, aga ka MFSA ja EBA väidetav kriitika ja valesüüdistused ning pädeva isiku määramise kahtlased asjaolud, samuti kogu juhtumi asjaolud ja vaidlustatud otsuses veenva põhjenduse puudumine annavad sisuliselt alust arvata, et MFSA ei uurinud A. Sadrile esitatud süüdistust vajalikul määral.

217    Hagejad järeldavad sellest, et MFSA meetmete tegelikeks põhjusteks olid soov, et teda peetaks tõhusaks reguleerivaks asutuseks, ja kavatsus anda tulutoov ülesanne nõustavale äriühingule, kes on seotud määratud pädeva isikuga; need põhjused olid seega ka aluseks vaidlustatud otsusele, mis kujutab endast EKP poolt tema sõltumatuse kohustuse rikkumist ja võimu kuritarvitamist.

218    EKP ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

219    Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1024/2013 artikkel 19 sätestab, et ühtse järelevalvemehhanismi raames tegutsevad EKP ja riiklikud pädevad asutused täidavad neile käesoleva määrusega antud ülesandeid sõltumatult. Määruse põhjenduses 75 on märgitud, et oma ülesannete tõhusaks täitmiseks peaks EKP täitma talle antud järelevalveülesandeid täielikult sõltumatult, eelkõige sõltumatuna lubamatust poliitilisest mõjust ja sektori sekkumisest, mis võiks kahjustada tema tegevuslikku sõltumatust.

220    Samuti väärib märkimist, et õigusaktiga on võimu kuritarvitatud üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud ainult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele on viidatud, või aluslepingus spetsiaalselt vastava juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetluse vältimiseks (10. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑342/03, EU:C:2005:151, punkt 64).

221    Seega tuleb kontrollida, kas hagejate argumendid võimaldavad järeldada, et vaidlustatud otsus võeti vastu määruse nr 1024/2013 artiklit 19 ja põhjendust 75 rikkudes ning kas need sisaldavad objektiivseid, asjakohaseid ja ühtelangevaid tõendeid selle kohta, et see otsus tehti peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele viidati, või aluslepingus spetsiaalselt vastava juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetluse vältimiseks.

222    Kõigepealt tuleb tõdeda, et hagejate argumentides käsitletakse ainult seda, et MFSA soovis saavutada muid eesmärke kuid need, mida taotletakse asjasse puutuvate õigusnormidega, ja et see riiklik asutus ei olnud väidetavalt sõltumatu, ning nad väidavad, et nende asjaolude tõttu on vaidlustatud otsus õigusvastane.

223    Kuid isegi kui eeldada, et MFSA ei täitnud oma sõltumatuse kohustust ja püüdis saavutada muid eesmärke kui need, mis on välja toodud, ei saa sellest siiski järeldada, et vaidlustatud otsuses esinevad samad puudused.

224    Nimelt on määruse nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt krediidiasutustele tegevuslubade andmine ja nende kehtetuks tunnistamine EKP ainupädevuses.

225    EKP otsused võetakse seega vastu MFSA hinnangust sõltumatu hindamise alusel, võttes arvesse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid, sealhulgas asjaolusid, millele MFSA on viidanud oma ettepanekut sisaldavas otsuses.

226    Kuna sellest tuleneb, et EKP ei ole kohustatud järgima MFSA ettepanekut sisaldavat otsust, ei saa MFSA väidetavad rikkumised tähendada EKP sõltumatuse puudumist ning seega kujutada endast määruse nr 1024/2013 artikli 19 ja põhjenduse 75 rikkumist.

227    Peale selle tuleb tõdeda, et hagejad ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal, et EKP võttis vaidlustatud otsuse vastu ainult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele on viidatud, või aluslepingus spetsiaalselt vastava juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetluse vältimiseks.

228    Lisaks, nagu nähtub teise väite analüüsist, võttis EKP vaidlustatud otsuse vastu eesmärgiga tagada liidu ja iga liikmesriigi finantssüsteemi säilitamine ning toimekindlus.

229    Hagejad ei ole seega tõendanud, et vaidlustatud otsusega püüti saavutada muid eesmärke kui asjasse puutuvate õigusnormidega taotletud eesmärgid.

230    Järelikult tuleb üheksas väide tagasi lükata.

10.    Kümnes väide, et rikutud on kaitseõigusi ja iseäranis õigust olla ära kuulatud

231    Kõigepealt väidavad hagejad, et esimese hageja kaitseõigusi ja õigust olla ära kuulatud on eiratud, kuna viimati nimetatu jäeti ilma tema seaduslikest esindajatest ja tegelikust esindamisest, sest määrati pädev isik, keda peeti haldusmenetluses selle hageja ainsaks esindajaks.

232    Hagejad järeldavad sellest, et esimese hageja õigust olla ära kuulatud ei järgitud, sest see õigus anti pädevale isikule, kuigi oleks tulnud anda nimetatud hageja juhatuse liikmetele.

233    Lisaks ei ole esimese hageja juhatuse liikmetel juurdepääsu nimetatud hageja valduses olevatele dokumentidele ja arvutisüsteemidele ega tema rahalistele vahenditele, mis takistab viimati nimetatul tõenditega põhjendada väiteid oma väärtuse ja õigusnormidest tulenevate nõuete täitmise kohta. Samuti ei saanud see hageja ega saa endiselt rahastada oma seadusjärgset esindamist.

234    EKP ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

235    Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et kaitseõigused, sealhulgas õigus olla ära kuulatud, kuuluvad põhiõiguste hulka, mis on liidu õiguskorra lahutamatu osa ja sätestatud põhiõiguste hartas (vt selle kohta 23. septembri 2015. aasta kohtuotsus Cerafogli vs. EKP, T‑114/13 P, EU:T:2015:678, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus ECDC vs. CJ, T‑395/15 P, ei avaldata, EU:T:2016:598, punkt 53).

236    Õigus olla ära kuulatud on kaitstud nii põhiõiguste harta artiklitega 47 ja 48, millega tagatakse kaitseõiguste järgimine ja õigus õiglasele kohtulikule arutamisele mis tahes kohtumenetluses, kui ka harta artikliga 41, millega tagatakse õigus heale haldusele.

237    Põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 kohaselt kätkeb õigus heale haldusele nimelt igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada (vt selle kohta 5. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus ECDC vs. CJ, T‑395/15 P, ei avaldata, EU:T:2016:598, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

238    Kaitseõiguste austamise põhimõte nõuab, et isikul, kelle suhtes võidakse teha tema huve kahjustav otsus, võimaldatakse esitada tarvilikult oma seisukoht talle süüks pandud asjaolude kohta, millega vaidlusalust otsust põhjendatakse (vt selle kohta 7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C 219/00 P, EU:C:2004:6, punkt 66; 12. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, T‑228/02, EU:T:2006:384, punkt 91, ning 19. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Mitsubishi Electric vs. komisjon, T‑409/12, EU:T:2016:17, punkt 38).

239    Sellega seoses tuleb arvesse võtta – mida hagejad ka ei vaidlusta – asjaolu, et esimene hageja sai EKP 31. augusti 2018. aasta kirja, milles EKP palus tal esitada oma seisukohad tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu kohta, ning tema 13. septembri 2018. aasta kirja, millega EKP võimaldas tal tutvuda haldusmenetluse toimikuga; nendele kirjadele vastates märkis esimene hageja ainult seda, et ta kinnitab oma vastuseisu kavandatavale otsusele.

240    Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et esimesel hagejal oli tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu kohta seisukohtade esitamiseks aega kokku kolm nädalat.

241    Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et esimesele hagejale anti võimalus esitada tõhusalt oma seisukoht talle vaidlustatud otsuses süüks pandud asjaolude kohta.

242    Teiseks, mis puudutab hagejate argumente, et esimese hageja kaitseõigusi rikuti sellega, et tema juhatuse liikmed ei saanud maksta oma õigusnõustajale tasu ning pääseda ligi esimese hageja vahenditele ja teabele, siis tuleb tõdeda, et need asjaolud tulenevad üksnes pädeva isiku määramisest haldusmenetluses hageja ainsaks esindajaks ja see nimetamine kuulub Malta õiguse kohaselt üksnes MFSA pädevusse.

243    Ent nagu nähtub eespool punktidest 45 ja 46, ei kujuta selline pädeva isiku määramise riigisisene otsus endast liikmesriigi pädeva asutuse akti, millega vaidlustatud otsus algatatakse või valmistatakse ette või tehakse selle vastuvõtmiseks mittesiduv ettepanek, ning seega ei muuda see vaidlustatud otsust õigusvastaseks (vt selle kohta analoogia alusel 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Berlusconi ja Fininvest, C‑219/17, EU:C:2018:1023, punkt 44).

244    Mis puudutab Malta õigusega ette nähtud otsust, mis kuulub MFSA pädevusse, siis ei saa EKPd kindlasti pidada vastutavaks tagajärgede eest, mida selline otsus endaga kaasa tõi.

245    Kohustus austada oma otsuste adressaatide õigust olla ära kuulatud ei tähenda institutsiooni jaoks kohustust tagada ja võimaldada, et neil adressaatidel oleks riigisiseste õigusnormide kohaselt võimalus maksta advokaadile tasu ning saada juurdepääs oma vahenditele, et kasutada oma õigust olla ära kuulatud.

246    Vastasel juhul tähendaks see, et liidu institutsioonide otsused võiksid olla õigusvastased põhjustel, mis on seotud selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamisega, mis ei kuulu nende institutsioonide pädevusse ja mille üle neil puudub igasugune kontroll.

247    EKP‑le ei saa põhjendatult ette heita ka seda, et ta oma üldise pädevuse alusel anda riiklikele pädevatele asutustele ühtse järelevalvemehhanismi raames juhiseid ei takistanud MFSAd võtmast usaldatavusnõuete täitmise tagamiseks vastu pädeva isiku määramise otsust ainult sel eesmärgil, et esimese hageja juhatuse liikmed saaksid kasutada selle hageja rahalisi vahendeid, et maksta nende õigusnõustajale tasu ning tutvuda dokumentidega ja teabega, mis võimaldaks neil kasutada oma õigust olla ära kuulatud.

248    Ühelt poolt ei ole EKP‑l sellega seoses mingit kohustust peale kohustuse paluda oma otsuste adressaatidel nende seisukohtade esitamist, ja teiselt poolt, kui see nii oleks, kahjustaks see liikmesriigi ja liidu usaldatavusnõuete täitmise järelevalve eeskirjade eesmärkide saavutamist.

249    Järelikult ei muuda hagejate esitatud asjaolud, isegi kui need vastavad tõele, vaidlustatud otsust õigusvastaseks.

250    Neil asjaoludel peavad hagejad riigisisesel tasandil vaidlustama pädeva isiku määramise õiguspärasuse ja vajaduse korral selle isiku nende otsuste õiguspärasuse, millega keelduti rahuldamast hagejate taotlusi õigusnõustajale tasu maksmise jaoks rahaliste vahendite saamiseks või vahenditele või teabele juurdepääsuks, kusjuures hagejad võivad vajaduse korral taotleda eelotsusetaotluse esitamist, et paluda Euroopa Kohtul hinnata, kas sellised otsused või pädeva isiku määramine on vastuolus liidu õigusega, eelkõige õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele.

251    Esimene hageja võis nõutavate tingimuste täitmise korral samuti taotleda EKP‑lt juurdepääsu dokumentidele või teabele, kuid ka Üldkohtult tasuta õigusabi või menetlust korraldava meetme võtmist vajalike dokumentide saamiseks.

252    Sellega seoses tuleb samuti märkida, et vaatamata käesolevas menetluses esitatud mitmele tähtaja või kohtuistungi edasilükkamise taotlusele ning menetluse peatamise taotlustele ei esitanud hagejad Üldkohtus tõendeid, mis oleksid kinnitanud, et esimene hageja on käesoleva menetluse jooksul pöördunud MFSA või Malta kohtute poole selleks, et tema õigusnõustajale võimaldataks juurdepääs vahenditele või dokumentidele.

253    Järelikult tuleb kümnes väide tagasi lükata.

11.    Üheteistkümnes väide, et rikutud on põhjendamiskohustust

254    Hagejate sõnul võeti vaidlustatud otsus vastu põhjendamiskohustust rikkudes, sest selle pealiskaudne ja ebamäärane põhjendus ei võimalda teha kindlaks otsuse põhjendatust, hinnata A. Sadrile Ameerika Ühendriikides esitatud süüdistuse aluseks oleva väidetava rikkumise raskust ega kontrollida, kas see käitumine on rikkumine liidu õiguse seisukohast.

255    EKP ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

256    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikas on leitud, et huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse – mis kuulub kaitseõiguste tagamise põhimõtte juurde – eesmärk on ühelt poolt anda puudutatud isikule piisavalt teavet selle kohta, kas õigusakt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab selle kehtivuse liidu kohtus vaidlustada, ja teiselt poolt võimaldada viimati nimetatud kohtul teha kontrolli selle akti õiguspärasuse üle (28. juuni 2005. aasta kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EU:C:2005:408, punkt 462; 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 148, ning 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Iran Insurance vs. nõukogu, T‑12/11, ei avaldata, EU:T:2013:401, punkt 70).

257    ELTL artikliga 296 nõutavast põhjendusest peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma akti andnud institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isik saaks teada võetud meetmete põhjused ja pädev kohus saaks teha kontrolli (vt 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 138 ning seal viidatud kohtupraktika).

258    Kuigi liidu akti põhjendusest, mis on nõutud ELTL artikli 296 teises lõigus, peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt asjaomase akti vastuvõtja arutluskäik selliselt, et huvitatud isikud saaksid teada võetud meetme põhjused ning Euroopa Kohus teha kontrolli, ei ole sellegipoolest nõutav, et põhjendused sisaldaksid kõiki asjakohaseid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid (19. novembri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑63/12, EU:C:2013:752, punkt 98, ning 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 70).

259    Esiteks tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsusest nähtub selgelt ja ühemõtteliselt EKP arutluskäik, nii et selle põhjendused võimaldavad esimesel hagejal saada teada võetud meetme põhjused ja pädeval kohtul teha oma kontrolli.

260    Nimelt nähtub vaidlustatud otsusest selgelt, et selle põhjuseks oli A. Sadrile Ameerika Ühendriikides süüdistuse esitamine finantskuritegude toimepanemises ja selle süüdistuse negatiivne mõju esimese hageja mainele ning finantsolukorrale, mis seadsid kahtluse alla eesmärgi tagada selle krediidiasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine.

261    Samuti nähtub selgelt, et esimese hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamist peeti proportsionaalseks põhjusel, et see meede oli vajalik – arvestades panga rahastamisprobleeme, rikkumiste raskust ja tema elujõulisuse puudumist, mis tulenes tema aktsionärile süüdistuse esitamisest ja tema maine kahjustamisest –, selleks et taastada õiguspärane olukord, tagada panga kindel juhtimine, piirata riske tema hoiustajatele ja võlausaldajatele ning riske liidu ja Malta pangandusturule.

262    Lisaks leiti, et esimese hageja tegevusloa kehtetuks tunnistamisega taotletud eesmärki ei ole tema kahjustatud maine, tema väärtuse puudumise ning rahastamis‑ ja likviidsusprobleemide tõttu võimalik saavutada muude järelevalvemeetmetega või tema müümisega kolmandatele isikutele.

263    Neid asjaolusid arvestades tuleb tagasi lükata hagejate argument, et vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduse pealiskaudsuse ja ebamäärasuse tõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas otsus oli põhjendatud.

264    Teiseks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuse põhjendused ei võimalda hinnata A. Sadrile Ameerika Ühendriikides esitatud süüdistuse aluseks oleva väidetava rikkumise raskust ja kontrollida, kas see käitumine oli rikkumine.

265    Vaidlustatud otsuses on aga täpsustatud, et kõnealune süüdistusakt puudutab tuvastatud finantskuritegusid, mida peetakse selliseks, et need võivad tekitada tõsiseid kahtlusi tema kui esimese hageja aktsionäri usaldusväärsuses.

266    Lisaks sisaldab vaidlustatud otsus viidet ametlikele veebisaitidele viitavatele linkidele, mis võimaldavad tutvuda A. Sadri süüdistusaktiga Ameerika Ühendriikides ja sel puhul avaldatud pressiteatega.

267    Kuna süüdistused, mis viisid A. Sadrile Ameerika Ühendriikides süüdistuse esitamiseni, on vaidlustatud otsuses välja toodud ja selles viidatakse kõnealusele süüdistusaktile, siis vastupidi hagejate väidetele ei saa asuda seisukohale, et selle otsuse põhjendus ei võimalda hinnata selle süüdistuse aluseks olnud väidetava rikkumise raskust.

268    Seega ei saa nõustuda hagejate argumentidega, et võimatu on hinnata A. Sadrile Ameerika Ühendriikides esitatud süüdistuse aluseks oleva väidetava rikkumise raskust ja kontrollida, kas see käitumine oli rikkumine.

269    Järelikult tuleb üheteistkümnes väide tagasi lükata.

IV.    Hagejate taotlused menetluse peatamiseks, menetlust korraldavate meetmete võtmiseks ja menetlustoimingute tegemiseks

270    Esiteks esitasid hagejad 25. veebruari 2021. aasta kirjas menetlust korraldava meetme võtmise, menetlustoimingu tegemise ning ekspertiisitaotlused, selleks et tõendada, et Üldkohtu menetluse ajal oli Ameerika Ühendriikides A. Sadri vastu esitatud süüdistusest loobutud.

271    EKP ja komisjon esitasid selle taotluse kohta oma märkused.

272    Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu akti õiguspärasust analüüsida selle akti vastuvõtmise ajal olemas olnud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel (vt 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, C‑562/14 P, EU:C:2017:356, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika), mistõttu otsuse vastuvõtmisest hilisemad aktid ei saa mõjutada selle otsuse kehtivust (17. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Alcogroup ja Alcodis vs. komisjon, C‑403/18 P, EU:C:2019:870, punktid 45 ja 46).

273    Kuna A. Sadrile esitatud süüdistustest loobumine toimus pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, ei saanud see eespool punktis 272 viidatud kohtupraktika kohaselt mõjutada selle otsuse õiguspärasust, mistõttu ei saa hagejate taotlust rahuldada.

274    Teiseks esitasid hagejad 21. mai 2021. aasta kirjas menetlust korraldava meetme võtmise ja menetlustoimingu tegemise taotluse, selleks et nad saaksid võtta seisukoha kohtujurist Hogani ettepaneku suhtes kohtuasjas Bank Melli Iran (C‑124/20, EU:C:2021:386), mis puudutab määruse nr 2271/96 (viimati muudetud delegeeritud määrusega 2018/1100) tõlgendamist.

275    EKP ja komisjon esitasid selle taotluse kohta oma märkused.

276    Selles osas tuleb meenutada, et eespool punktis 120 esitatud põhjustel ei mõjuta määrus nr 2271/96 käesolevat hagi.

277    Nimelt, EKP ei tunnustanud ega muutnud täidetavaks sanktsiooni kehtestavat otsust määruse nr 2271/96 tähenduses, sest ta hindas kõnealuse aktsionäri head mainet, nagu seda turg tajus, ning asjaomased isikud reageerisid süüdistuse esitamisele, ilma et nad oleksid arvestanud selle põhjendatust asjasse puutuva kolmanda riigi või liidu õiguse alusel.

278    Järelikult ei saa hagejate taotlust rahuldada.

279    Kolmandaks taotlesid hagejad 21. veebruari 2021. aasta kirjas menetluse peatamist, et „anda EKP‑le ja MFSA‑le võimalus järgida Malta uut kohtupraktikat, mis kinnitab, et pangale juurdepääs on tõhusa esindamise eeltingimus“.

280    EKP ja komisjon kuulati seoses selle taotlusega ära.

281    Kuna aga – nagu on märgitud eespool punktides 245 ja 246 – EKP‑l ei ole mingit kohustust järgida Malta kohtupraktikat ja kuna esimene hageja ei ole MFSA või Malta kohtute poole pöördumisest teavitanud, ei saa käesoleva menetluse peatamist käsitada nii, et seda nõuavad korrakohase õigusemõistmise põhimõtted kodukorra artikli 69 punkti d tähenduses.

282    Järelikult ei saa seda hagejate taotlust rahuldada.

283    Eeltoodut arvestades tuleb hagi seega tervikuna rahuldamata jätta.

V.      Kohtukulud

284    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb EKP kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejatelt.

285    Kodukorra artikli 138 lõike 1 järgi kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Komisjon kannab seega ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Pilatus Bank plc ja Pilatus Holding Ltd. kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Keskpanga (EKP) kohtukulud.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

Van der Woude

Costeira

Kancheva

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 2. veebruaril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.