Kohtuasi T‑555/22

Prantsuse Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

 Üldkohtu (kuues koda) 8. mai 2024. aasta otsus

Keeltekasutuse kord – Teade avaliku konkursi korraldamise kohta kaitsetööstuse ja kosmose valdkonna administraatorite ja ekspertide töölevõtmiseks – Teise keele valiku piiramine inglise keelega – Määrus nr 1 – Personalieeskirjade artikli 1d lõige 1, artikkel 27 ja artikli 28 punkt f – Diskrimineerimine keeleoskuse põhjal – Teenistuse huvid – Proportsionaalsus

Ametnikud – Konkurss – Avaliku konkursi kulg – Katsetel osalemise keeled – Teise keele valiku piiramine – Diskrimineerimine keele tõttu – Põhjendamine teenistuse huvidega – Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine – Tõendamiskoormis

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 21 lõige 1 ja artikkel 22; ametnike personalieeskirjad, artikli 1d lõige 1, artikkel 27 ja artikli 28 punkt f ning III lisa artikli 1 lõike 1 punkt f; nõukogu määrus nr 1, artikkel 1)

(vt punktid 23–29, 35–39, 65–69, 72, 88 ja 89)

Kokkuvõte

Üldkohus, kellele Prantsuse Vabariik, keda toetasid veel kolm liikmesriiki – Belgia Kuningriik, Kreeka Vabariik ja Itaalia Vabariik –, esitas hagi, tühistas avaliku konkursi EPSO/AD/400/22 teate. Konkursi eesmärk oli koostada reservnimekiri kaitsetööstuse ja kosmose valdkonna administraatorite ja ekspertide töölevõtmiseks komisjonis. Hagi lahendades võttis Üldkohus esimest korda seisukoha küsimuses, kas saab pidada õiguspäraseks avaliku konkursi keeltekasutuse korda, millega piiratakse konkursi teise keele valikut üksnes ühe liidu ametliku keelega (inglise keel) ja nähakse ette, et kõik otsustavad katsed konkursil viiakse läbi ainult selles keeles.

Prantsuse Vabariik väitis, et kõnealune konkursiteade rikkus Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artiklit 1d, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21 ja 22, mis käsitlevad vastavalt diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja keelelise mitmekesisuse austamist. Hageja selgitas, et arvestades muude liidu ametlike keelte kui inglise keele, eelkõige prantsuse keele kasutamist ja vajalikkust komisjonis, ei saa põhjendus, mis tugineb vajadusele, et töölevõetud isikud oleksid kohe töövalmis, sellist piirangut õigustada, kuna see ei vasta teenistuse tegelikele vajadustele. Hageja lisas, et igal juhul ei ole komisjon tõendanud, et selline diskrimineerimine on proportsionaalne.

Üldkohtu hinnang

Kõigepealt märkis Üldkohus, et konkursi kandidaatide teise keele valiku piiramine piiratud arvu keeltega, välistades teised ametlikud keeled, kujutab endast diskrimineerimist keeleoskuse põhjal, mis on personalieeskirjade artikli 1d lõikega 1 üldjuhul keelatud. Nimelt eelistatakse teatud potentsiaalseid kandidaate, kel on määratud keeltest vähemalt ühe rahuldav oskus, kuna nad saavad konkursil osaleda ja neid saab nii võtta tööle liidu ametnike või teenistujatena, samas kui teised, kel seda oskust ei ole, jäetakse välja.

Ulatuslikku kaalutlusõigust, mis on liidu institutsioonidel oma teenistusüksuste töö korraldamisel ning Euroopa Personalivaliku Ametil (EPSO), kui ta täidab institutsioonide poolt talle antud volitusi, piirab tingimata personalieeskirjade artikkel 1d. Seega erinev kohtlemine keeleoskuse põhjal, mis tuleneb konkursi keeltekasutuse korra piirangust piiratud arvu ametlike keeltega, on lubatud üksnes siis, kui sellised piirangud on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalsed teenistuse tegelike vajadustega. Lisaks peab iga spetsiifilise keeleoskusega seotud tingimus tuginema selgetele, objektiivsetele ja ootuspärastele kriteeriumidele selleks, et kandidaatidel oleks võimalik mõista selle tingimuse põhjendusi ja liidu kohtutel kontrollida selle tingimuse õiguspärasust.

Diskrimineerimine keeleoskuse põhjal võib olla põhjendatud teenistuse huviga saada teenistusse ametnikke, kes oskavad asjaomases teenistusüksuses kasutatavat keelt või kasutatavaid keeli, et olla kohe töövalmis. Institutsioon, kes on piiranud valikumenetluse keeltekasutuse korda piiratud arvu liidu ametlike keeltega, peab siiski tõendama, et selline piirang on sobiv, vastamaks tegelikele vajadustele, mis on seotud töölevõetud isikute täidetavate töökohustustega, et see on nende vajadustega proportsionaalne ning et see tugineb selgetele, objektiivsetele ja ootuspärastele kriteeriumidele. Üldkohus peab omalt poolt igal konkreetsel juhul analüüsima, kas see piirang on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalne teenistuse tegelike vajadustega.

Esiteks, mis puudutab keelelise piirangu objektiivset põhjendamist teenistuse tegelike vajadustega, siis peab selline piirang olema seotud töölevõetud isikute täidetavate tööülesannetega. Teisisõnu peab komisjon tõendama, et konkursiteates kirjeldatud tööülesanded iseenesest nõuavad inglise keele oskust B2‑tasemel. Käesolevas asjas ei ole komisjon siiski seostanud töölevõetud isikute vajadust osata inglise keelt B2‑tasemel, et olla kohe töövalmis, konkreetsete tööülesannetega, mida need isikud peavad hakkama täitma, vaid on seostanud selle üksnes asjaoluga, et neil isikutel tuleb neid ülesandeid täita teenistusüksustes, kus praegused töötajad kasutavad nende ülesannete täitmiseks peamiselt inglise keelt. Niisugused argumendid, millega väidetakse vaid seda, et tööülesandeid tuleb täita inglise keeles seepärast, et neid juba täidetakse selles keeles, ei tõenda üldjuhul, et vaidlusalune keeleline piirang on sobiv, et vastata töölevõetud isikute täidetavate töökohustustega seotud tegelikele vajadustele. Peale selle ei vasta väidetava „väljakujunenud asjaolu“ esinemine olukorrale, milles on hiljuti loodud teenistusüksus, mille töökohad olid konkursiteate avaldamise ajal alles moodustamisel. Üldkohus märkis, et komisjoni argumendid ei ole igal juhul nende kinnituseks esitatud dokumentidega piisavalt tõendatud. Järelikult ei ole komisjon tõendanud, et keeleline piirang oli põhjendatud.

Teiseks, mis puudutab keelelise piirangu proportsionaalsust, siis peavad institutsioonid omavahel kaaluma konkursi keelte arvu piiramist põhjendavat õiguspärast eesmärki ja töölevõetud ametnike võimalusi õppida institutsioonides teenistuse huvides vajalikke keeli. Kuna komisjon sellist kaalumist läbi ei viinud, ei ole ta õiguslikult piisavalt tõendanud, et vaidlusalune keeleline piirang oli proportsionaalne teenistuse vajadustega.