Kohtuasi T-194/03

Il Ponte Finanziaria SpA

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Sõnalist osa „Bainbridge” sisaldava ühenduse kujutismärgi taotlus – Sõnalist osa „Bridge” sisaldavad varasemad siseriiklikud sõna- ja kujutismärgid ning ruumilised kaubamärgid – Kasutamise tõendamine – Kasutamine erineval kujul – „Kaitsvad” kaubamärgid – Kaubamärkide perekond

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 15 lõige 1, artikli 43 lõiked 2 ja 3, artikli 50 lõike 1 punkt a ja artikli 56 lõige 2)

2.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 15 lõike 2 punkt a)

3.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks registreeritud varasema identse või sarnase kaubamärgi omaniku vastulause

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 8 lõike 1 punkt b)

4.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks registreeritud varasema identse või sarnase kaubamärgi omaniku vastulause

(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 8 lõike 1 punkt b)

1.      Määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta ülesehituses kujutab tähise tegelik kasutamine kaubanduses kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, endast põhitingimust, mille esinemisel tunnustatakse kaubamärgi omaniku ainuõigusi, mis kujutavad endast kaubamärkidele antud kaitse eset. Nii panevad määruse nr 40/94 artikli 15 lõige 1, artikli 50 lõike 1 punkt a, artikli 43 lõiked 2 ja 3 ning artikli 56 lõige 2 kaubamärgi omanikule kohustuse seda kasutada või kohustuse vastulause-, tühistamis- või kehtetuks tunnistamise menetluses selle tegelikku kasutamist tõendada.

Need sätted näevad küll ette ka erandi, mille kohaselt vabaneb kaubamärgi omanik selliste kohustuste täitmata jätmise tagajärgedest juhul, kui kasutamata jätmine on „õigustatud”. Sellegipoolest tuleb tõdeda, et nendes sätetes sisalduv mõiste „õigustatud” viitab põhjustele, mis tulenevad kaubamärgi kasutamise takistustest, või olukordadele, milles kaubamärgi kasutamine kaubanduses osutuks antud juhtumi asjakohaseid asjaolusid arvesse võttes liiga kulukaks. Sellised takistused võivad tuleneda siseriiklikest õigusnormidest, mis kehtestavad näiteks kaubamärgiga tähistatud kaupade turustamisele piiranguid, mistõttu sellistele õigusnormidele võib kaubamärgi kasutamata jätmise õigustuseks tugineda. Seevastu ei saa ühenduse kaubamärgi taotlusele vastulause esitanud siseriikliku registreeringu omanik temal vastavalt määruse nr 40/94 artikli 43 lõigetele 2 ja 3 lasuvast tõendamiskoormisest vabanemiseks tugineda siseriiklikule sättele, mis – nagu Itaalia kaubamärgiseaduse artikli 42 lõige 4 – võimaldab kaubamärgina registreerida tähiseid, mis ei ole mõeldud kaubanduses kasutamiseks seetõttu, et nende ainus ülesanne on pakkuda kaitset teisele tähisele, mida kaubanduses kasutatakse. Sellised registreeringud ei ole kooskõlas ühenduse kaubamärki käsitlevate õigusnormidega, nagu need tulenevad määrusest nr 40/94, ning nende tunnustamine siseriiklikul tasandil ei saa endast kujutada ühenduse kaubamärgi taotlusele esitatud vastulause aluseks oleva varasema kaubamärgi kasutamata jätmise „õigustust” selle määruse artikli 43 lõigete 2 ja 3 tähenduses.

(vt punktid 43, 46)

2.      Määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 15 lõike 2 punkt a, millele hageja viitab, puudutab juhtumit, kui registreeritud siseriiklikku või ühenduse kaubamärki kasutatakse kaubanduses registreeritud kujust veidi erineval kujul. Selle sätte eesmärk, mis väldib kaubamärgi kasutatava kuju ja registreeritud kuju range vastavuse kehtestamist, on võimaldada kaubamärgi omanikul teha tähises selle kaubandusliku kasutamise raames muudatusi, mis eristusvõimet muutmata võimaldavad seda paremini kohandada asjaomaste kaupade või teenuste turustamise ja reklaamimise nõuetega. Vastavalt sätte eesmärgile tuleb selle materiaalõiguslikku kohaldamisala pidada piiratuks olukordadega, milles kaubamärgi omaniku poolt nende kaupade või teenuste tähistamiseks, mille jaoks see on registreeritud, konkreetselt kasutatav tähis kujutab endast sama kaubamärgi kaubanduses kasutatavat kuju. Sellistes olukordades, kus kaubanduses kasutatav tähis erineb kaubamärgi registreeritud kujust üksnes tühiste elementide poolest, nii et mõlemat tähist võib pidada üldjoontes samaväärseteks, näeb eespool viidatud säte ette, et registreeritud kaubamärgi kasutamise kohustust saab täita, tõendades selle tähise kasutamist, mis kujutab endast kaubanduses kasutatavat kuju. Seevastu kõnealuse määruse artikli 15 lõike 2 punkt a ei võimalda registreeritud kaubamärgi omanikul vabaneda temal lasuvast kohustusest kasutada seda kaubamärki, tuginedes enda kasuks eraldiseisva registreeringu esemeks oleva sarnase kaubamärgi kasutamisele.

(vt punkt 50)

3.      Keskmise Itaalia tarbija seisukohast puudub ühelt poolt sõnalist osa „Bainbridge” sisaldava kujutismärgi, mille registreerimist ühenduse kaubamärgina taotletakse järgmiste Nizza kokkuleppe klassidesse 18 ja 25 kuuluvate kaupade jaoks: „Nahk, tehisnahk ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse; loomanahad; reisikohvrid, reisikastid; päikese- ja vihmavarjud, jalutuskepid; piitsad, hobuseriistad ja sadulsepatooted” ning „Rõivad, jalatsid, peakatted”, ja teiselt poolt sõnamärkide FOOTBRIDGE, OVER THE BRIDGE ja THE BRIDGE, sõnalist osa „the bridge wayfarer” sisaldava mitmeosalise kaubamärgi ja märget „the bridge” esitava ruumilise kaubamärgi, mis on registreeritud varem Itaalias samadesse klassidesse kuuluvate identsete kaupade jaoks, segiajamise tõenäosus, vaatamata varasemate kaubamärkide tugevale eristusvõimele ja asjaomaste kaupade identsusele, kuna vastandatud tähised ei ole semantiliselt sarnased ja kuna vastandatud tähiste visuaalse külje võrdlemisel ilmnevad nende suured erinevused, mis võimaldavad ainsat ühisosa, st kuuetähelist jada, mis moodustab ingliskeelse sõna „bridge”, pidada ebapiisavaks, et kõnealustest kaubamärkidest jäävat tervikmuljet arvesse võttes tuvastada nende segiajamise tõenäosuse hindamise seisukohast märkimisväärset visuaalset sarnasust. Vastandatud tähiste foneetiline sarnasus on väikese tähtsusega, kui tegemist on kaupadega, mida turustatakse sellisel viisil, et tavaliselt tajub asjaomane avalikkus ostu sooritamisel neid kaupu tähistavat kaubamärki visuaalselt.

(vt punktid 101, 114, 116)

4.      Juhul kui ühenduse kaubamärgi taotlusele esitatud vastulause põhineb mitmel varasemal kaubamärgil, siis kujutab segiajamise tõenäosuse olemasolu hindamisel endast asjakohast tegurit asjaolu, et neil kaubamärkidel on tunnused, mis võimaldavad neid pidada samasse „seeriasse” või „perekonda” kuuluvateks, mis võib toimuda eelkõige juhul, kui need sisaldavad täies ulatuses sama eristavat elementi koos neid üksteisest eristava lisatud graafilise või sõnalise elemendiga, või juhul, kui neid iseloomustab algupärase kaubamärgi osaks oleva sama ees- või järelliite kordumine.

Sellistel juhtudel võib segiajamise tõenäosus tekkida taotletava kaubamärgi ja varasemate seeriakaubamärkide seostamise võimalusest, kui taotletaval kaubamärgil on viimastega sarnasusi, mis võivad panna tarbija arvama, et see kuulub samasse seeriasse ja et järelikult on sellega tähistatud kaupadel sama kaubanduslik päritolu kui varasemate kaubamärkidega kaitstud kaupadel või sellega seotud päritolu. Niisugune taotletava kaubamärgi ja varasemate seeriakaubamärkide seostamise tõenäosus, mis võib kaasa tuua vastandatud tähistega tähistatud kaupade kaubandusliku päritolu segiajamise, võib esineda isegi juhul, kui taotletava kaubamärgi ja varasemate ükshaaval vaadeldud kaubamärkide võrdlus ei võimalda tuvastada otsest segiajamise tõenäosust. Sellisel juhul ei tulene tõenäosus, et tarbija võib kõnealuste kaupade või teenuste kaubandusliku päritolu osas eksida, võimalusest, et ta ajab taotletava kaubamärgi segi ühe või teise varasema seeriakaubamärgiga, vaid võimalusest, et ta leiab, et taotletav kaubamärk kuulub samasse seeriasse.

Sellegipoolest saab seostamise tõenäosusele viidata üksnes juhul, kui on kumulatiivselt täidetud kaks tingimust. Esiteks peab varasemate registreeringute seeria omanik esitama tõendeid kõikide seeriakaubamärkide kasutamise kohta või vähemalt sellise hulga kaubamärkide kohta, mis võib „seeria” moodustada. Teiseks peab taotletav kaubamärk mitte ainult olema seeriakaubamärkidega sarnane, vaid sellel peab olema ka tunnuseid, mille alusel võib seda seeriaga seostada. Selline ei ole olukord näiteks juhul, kui varasemate seeriakaubamärkide ühisosa kasutatakse taotletavas kaubamärgis teistsuguses asendis kui see, milles ta tavaliselt on seeriakaubamärkides, või kui ühisosa on erineva semantilise sisuga.

(vt punktid 123–127)