Kohtuasi T-189/03

ASM Brescia SpA

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Riigiabi – Abikava, mis puudutab Itaalia ametiasutuste poolt teatavatele avalikke teenuseid osutavatele ettevõtjatele maksuvabastustena ja soodustingimustel laenudena antud abi – Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobimatuks – Tühistamishagi – Isiklik puutumus – Vastuvõetavus – EÜ artikli 87 lõike 3 punkt c – EÜ artikli 86 lõige 2

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Füüsilised ja juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid – Komisjoni otsus, millega keelatakse sektoriaalne abikava

(EÜ artikli 230 neljas lõik)

2.      Riigiabi – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid

(EÜ artikli 87 lõige 1)

3.      Riigiabi – Komisjoni otsus, millega tuvastati abi kokkusobimatus ühisturuga ning määrati selle tagastamine – Kohustus nõuda tagasi summad, mida kõnealuse abikava alusel abi saanud isikud said – Puudumine

(EÜ artikli 88 lõige 2)

4.      Riigiabi – Olemasolev abi ja uus abi – Uue abina määratlemine

(EÜ artikkel 88; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 1 punki b alapunktid i ja v)

5.      Riigiabi – Mõiste – Meetmed, millega hüvitatakse ettevõtjale avaliku teenuse pakkumisega tekkivad kulutused – Väljaarvamine

(EÜ artikli 86 lõige 2 ja artikli 87 lõige 1)

1.      Füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole otsuse adressaat, saab vaid siis väita, et see otsus puudutab teda isiklikult, kui otsus puudutab teda teatavate teda iseloomustavate omaduste või asjaolude tõttu, mis eristavad teda kõigist teistest, ning mis muudab ta identifitseeritavaks analoogselt otsuse adressaadiga.

Põhimõtteliselt ei saa ettevõtja vaidlustada komisjoni otsust, millega keelatakse sektoriaalne abikava, kui see otsus puudutab teda vaid põhjusel, et ta kuulub asjaomasesse sektorisse ja et ta võib selle kava alusel toetust saada. Niisugune otsus on hagejast ettevõtja suhtes üldkohaldatav meede, mida kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja mis tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale.

Siiski, juhul kui kõnealune otsus ei puuduta ettevõtjat mitte ainult tulenevalt tema kuulumisest kõnesoleva sektori ettevõtjate hulka, kes võisid potentsiaalselt kõnealuse abikava alusel abi saada, vaid ka tulenevalt sellest, et ettevõtja oli saanud nimetatud abikava raames individuaalset abi, mille tagastamist komisjon nõuab, siis puudutas nimetatud otsus teda isiklikult ning tema poolt selle otsuse peale esitatud hagi on vastuvõetav.

(vt punktid 40–42)

2.      Kontrollides, kas abi mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust ning kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, ei pea komisjon tõendama mitte abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid üksnes uurima, kas need abimeetmed võivad mõjutada kaubavahetust ja kahjustada konkurentsi.

Kui komisjon annab tehtava otsuse põhjendustes hinnangu, kas abikava on sellega ette nähtud meetmetest tulenevalt niisugune, et sellest saavad kasu eelkõige ettevõtjad, kelle tegevusalaks on liikmesriikidevaheline kaubandus, võib ta uurida üksnes seda abikava iseloomustavaid asjaolusid.

Igasugune ühenduse turul tegutsevale ettevõtjale antud abi võib põhjustada konkurentsimoonutusi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Liikmesriikidevahelist kaubanduse mõjutatust ei ole võimalik kindlaks määrata lävendi või protsendimääraga nii, et alla teatava määra niisugust mõjutamist ei ole toimunud. Tegelikult ei välista abimeetme suhteliselt tagasihoidlik maht või abi saava ettevõtja suhteline väiksus a priori seda, et seejuures ei võiks tegemist olla liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamisega.

Mis puudutab tingimust, mis seondub riikidevahelise kaubanduse mõjutamisega, siis asjaolu, et riigiabi saanud äriühing tegutseb ainult oma liikmesriigi turul või „oma” territooriumil, ei ole määrava tähtsusega. Käsitletav meede on mõjutanud riikidevahelist kaubandust, kui teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate võimalused asjassepuutuva liikmesriigi turul teenuste osutamiseks on vähenenud.

(vt punktid 66–69 ja 80)

3.      Ebaseadusliku abi ühisturuga kokkusobimatuse tuvastamise loogiliseks tagajärjeks on see, et abi andmine lõpetatakse ning nõutakse tagasi abisumma ja sellega kaasnevad intressid. See kehtib nii individuaalse abi kui ka abikava raames välja makstud abi puhul.

Sellegipoolest ei välista abikava üldine ja abstraktne analüüs seda, et selle kava alusel konkreetsel juhul välja makstud summa ei kuulu EÜ artikli 87 lõikes 1 ette nähtud keelu alla, näiteks seetõttu, et abi andmine üksikjuhul on hõlmatud de minimis eeskirjaga.

Kuigi riigi ametiasutuste roll piirdub juhul, kui komisjon võtab vastu otsuse, millega tunnistab abimeetme ühisturuga kokkusobimatuks, üksnes selle otsuse rakendamisega ning neil ei ole selles osas kaalutlusruumi, võivad riigi ametiasutused selle otsuse rakendamisel neid reservatsioone arvesse võtta. Seega on komisjon teinud tagastamiskorralduse üksnes niisuguse abi osas, mis vastab EÜ artikli 87 tingimustele, ja mitte nende summade osas, mis on küll kõnesoleva kava alusel välja makstud, kuid ei ole abi või kujutavad endast olemasolevat või ühisturuga kokkusobivat abi vastavalt kategooriate alusel kehtestatud eranditele, de minimis eeskirjale või komisjoni mõnele muule otsusele.

Siseriiklik kohus on pädev tõlgendama abi ja olemasoleva abi mõisteid ning võib võtta seisukoha üht või teist konkreetset kohaldamisjuhtumit iseloomustavate asjaolude kohta, pöördudes vajaduse korral eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse.

(vt punktid 85–88)

4.      Nii EÜ artikli 88 sisust kui eesmärgist tuleneb, et olemasolevaks abiks selle artikli lõike 1 mõttes tuleb pidada abimeetmeid, mis olid olemas enne EÜ asutamislepingu jõustumise kuupäeva, ning abimeetmeid, mida oleks saanud nõuetekohaselt rakendada EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud tingimustel, samas kui uue abina, mille suhtes kehtib viimati nimetatud sättes ette nähtud teatamiskohustus, tuleb käsitleda meetmeid, millega kehtestatakse abimeetmed või muudetakse neid, kusjuures muudatused võivad puudutada nii olemasolevaid abimeetmeid kui ka esialgseid projekte, millest komisjonile teatatakse. Kui muudatus puudutab esialgse abikava sisulist poolt, muutub see kava uueks abikavaks. Siiski ei ole niisuguse sisulise muudatusega tegemist juhul, kui uus element on esialgsest kavast selgelt eristatav.

(vt punktid 97 ja 101)

5.      Riigi poolt võetud meede, mille raames on ette nähtud hüvitis abi saavate ettevõtjate poolt avalike teenuste osutamisega täidetud ülesannete eest, nii et need ettevõtjad ei saa tegelikult rahalisi soodustusi ja et seega ei aseta see meede kõnesolevaid ettevõtjaid soodsamasse konkurentsiolukorda kui need ettevõtjad, kes nendega konkureerivad, ei kujuta endast põhimõtteliselt riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes. Siiski, et niisuguse hüvitise puhul oleks välistatud selle kvalifitseerimine riigiabina, peab olema täidetud teatud arv kumulatiivseid tingimusi, mis on määratletud Altmarki kohtuotsuses. Muu hulgas peab olema täidetud tingimus, et abi saav ettevõtja peab olema reaalselt vastutav avaliku teenuse osutamise eest, kusjuures tema ülesanded peavad olema täpselt kindlaks määratud, ning tingimus, et hüvitis ei tohi ületada summat, mis on vajalik avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisel tekkinud kulutuste osalikuks või täielikuks katmiseks, arvestades nendega seotud tulu ning mõistlikku kasumit ülesannete täitmise eest.

Tingimus, mille kohaselt abi saav ettevõtja peab olema reaalselt vastutav avaliku teenuse osutamise eest, kehtib ka EÜ artikli 86 lõikes 2 ette nähtud erandi puhul, mis puudutab ettevõtjaid, kelle ülesandeks on osutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid või kes on fiskaalmonopolid. Nimetatud kahel juhul peab käsitletav meede igal juhul esiteks vastama avaliku teenuse määratlemise ja lepingu sõlmimise põhimõtetele ning teiseks proportsionaalsuse põhimõttele.

(vt punktid 123–127)