EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)
16. detsember 2021(*)
Eelotsusetaotlus – ELTL artikkel 63 – Kapitali vaba liikumine – Maanteeliiklus – Mootorsõidukite registreerimine ja maksustamine – Liikmesriigis elav sõidukijuht – Muus liikmesriigis registreeritud sõiduk – Lühiajaliselt tasuta kasutada antud sõiduk – Riigisisesed õigusnormid, mis keelavad isikutel, kes on elanud Itaalias kauem kui 60 päeva, liigelda selles liikmesriigis välismaal registreeritud sõidukiga
Kohtuasjas C‑274/20,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Giudice di pace di Massa (Massa rahukohtunik, Itaalia) 16. juuni 2020. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. juunil 2020, menetluses
GN,
WX
versus
Prefettura di Massa Carrara – Ufficio Territoriale del Governo di Massa Carrara,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: kohtu asepresident L. Bay Larsen kuuenda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud N. Jääskinen (ettekandja) ja M. Safjan,
kohtujurist: A. Rantos,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– GN ja WX, esindaja: avvocato M. Kòsa,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Garofoli,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja J. Očková,
– Soome valitsus, esindaja: M. Pere,
– Euroopa Komisjon, esindajad: E. Montaguti, B.‑R. Killmann ja L. Malferrari,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artiklite 18, 21, 26, 45, 49–55 ja 56–62 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt GNi ja WXi ning teiselt poolt Prefettura di Massa Carrara – Ufficio Territoriale del Governo di Massa Carrara (Massa Carrara prefektuur – Massa Carrara piirkondlik valitsusasutus, Itaalia) vahel seoses väärteoprotokolliga.
Õiguslik raamistik
3 30. aprilli 1992. aasta seadusandliku dekreedi nr 285, millega kehtestatakse liiklusseadustik (decreto legislativo no 285 – Nuovo codice della strada) (GURI regulaarne lisa nr 114, 18.5.1992), põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „liiklusseadustik“) artikli 93 lõikes 1‑bis on ette nähtud:
„Kui lõikest 1‑ter ei tulene teisiti, on isikutel, kes on Itaaliasse elama asunud rohkem kui 60 päeva tagasi, keelatud liigelda välismaal registreeritud sõidukiga.“
4 Eelotsusetaotlusest nähtub, et selle seadustiku artikli 93 lõike 1‑bis rikkumise eest karistatakse haldustrahviga summas 712–2848 eurot.
5 Seadustiku artikli 93 lõikes 1‑ter on sätestatud:
„Juhul, kui tegemist on sõidukiga, mille on liisinud või ilma juhita rentinud teises Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna riigis asutatud ettevõtja, kellel ei ole Itaalias filiaali ega muud tegevusüksust, samuti juhul, kui tegemist on sõidukiga, mis on ühenduse tolliseadustikku järgides antud kasutada Itaalias elavale isikule, kes töötab töölepingu või koostöölepingu alusel mõne sellise teises Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna riigis asutatud ettevõtja heaks, kellel ei ole Itaalias filiaali ega muud tegevusüksust, tuleb sõidukis hoida sõiduki registrijärgse omaniku allkirja ja kuupäevaga dokumenti, kus on märgitud sõiduki omanik ja kasutamise kestus. Sellise dokumendi puudumisel loetakse, et sõiduk on antud kasutada selle juhile.“
6 Tsiviilseadustiku (Codice Civile) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artiklis 43 on „elukoht“ määratletud kui „koht, kus isik harilikult viibib“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
7 GN elab Itaalias, tema abikaasa WX elab samas Slovakkias.
8 Kui WX viibis 17. veebruaril 2019 Itaalias, sõitsid GN ja WX viimase Slovakkias registreeritud autoga supermarketisse.
9 Autot juhtis alguses WX ja pärast GN.
10 Sel ajal pidas Massa Carrara liikluspolitsei nad kinni ja kontrollis dokumente. Politseikontrolli käigus koostati GNi suhtes, kes kontrolli ajal autot juhtis, ning WXi kui sõiduki omaniku suhtes väärteoprotokoll; samuti tehti korraldus sõiduk kinni pidada liiklusseadustiku artikli 93 lõike 1‑bis rikkumise tõttu, sest GN, kes oli elanud Itaalias kauem kui 60 päeva, juhtis välismaal registreeritud autot.
11 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kohaldatava riigisisese õiguse järgi on isikutel, kes on elanud Itaalias kauem kui 60 päeva, keelatud kasutada seal välismaal registreeritud autot ning et Itaalias selle autoga sõita, peavad nad selle registreerima Itaalias, kuid selleks tuleb täita keerukaid ja kulukaid bürokraatlikke formaalsusi.
12 Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et mootorsõiduki registreerimine Itaalias tähendab, et lisaks registreerimiskuludele ja üsna keerulisele bürokraatlikule asjaajamisele on puudutatud isikul kohustus lasta sõidukile teha Itaalias uus ülevaatus, tasuda Itaalias automaks ka poolelioleva aasta pealt, mille eest on vastav maks juba välisriigis tasutud, ning kohustus muretseda Itaalia kindlustusseltsilt uus kindlustuspoliis.
13 See kohus leiab, et Itaalia õigusnormidega kõigile isikutele, kes on elanud Itaalias kauem kui 60 päeva, kehtestatud keeld liigelda Itaalias teises liikmesriigis registreeritud autoga, olenemata sellest, kelle nimele on auto registreeritud, kujutab endast diskrimineerimist kodakondsuse alusel. Peale selle leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kohustus registreerida Itaalias mootorsõidukid, mis on juba registreeritud teises liikmesriigis, võib puudutatud liidu kodanikel kaudselt – kuid olulisel määral – raskendada või piirata teatavate ELi toimimise lepingus sätestatud õiguste kasutamist.
14 Nendel asjaoludel otsustas Giudice di pace di Massa (Massa rahukohtunik) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas väljendit „diskrimineerimine kodakondsuse alusel“ ELTL artikli 18 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidel on keelatud kehtestada õigusnorme, mis võiksid teiste liikmesriikide kodanikele kas või kaudselt, varjatult ja/või sisuliselt raskusi tekitada?
2. Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas [liiklusseadustiku] artikli 93 lõige 1‑bis, mille kohaselt on Itaalias üle 60 päeva elanud isikutel keelatud välismaiste numbrimärkidega liigelda (olenemata sellest, kelle nimele sõiduk on registreeritud), võib teiste liikmesriikide kodanikele (välismaise numbrimärgiga autode omanikele) raskusi tekitada ning olla seega kodakondsuse alusel diskrimineeriv?
3. Kas seda, et
a) ELTL artikkel 21 näeb ette „õigus[e] vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil“;
b) ELTL artikkel 26 näeb ette „siseturu“, mis „hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt aluslepingute sätetele“;
c) ELTL artikli 45 kohaselt „[t]agatakse töötajate liikumisvabadus liidu piires“;
d) ELTL artiklitega 49–55 „keelatakse piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil“;
e) ELTL artiklitega 56–62 „keelatakse liidu piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse“,
tuleb tõlgendada nii, et keelatud on ka riigisisesed õigusnormid, mis võivad kas või kaudselt, varjatult ja/või sisuliselt piirata või raskendada liidu kodanikel selliste õiguste ja vabaduste teostamist nagu õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, töötajate liikumisvabadus liidu piires, asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus, või neid mingil moel mõjutada?
4. Kas juhul, kui kolmandale küsimusele vastatakse jaatavalt, võib [liiklusseadustiku] artikli 93 lõige 1‑bis, mis keelab Itaalias üle 60 päeva elanud isikutel välismaiste numbrimärkidega liigelda (olenemata sellest, kelle nimele sõiduk on registreeritud), piirata, raskendada või mõjutada mingil moel selliste õiguste ja vabaduste teostamist nagu õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, töötajate liikumisvabadus liidu piires, asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
15 Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas ELTL artikleid 18, 21, 26, 45, 49–55 ja 56–62 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene säte, mis keelab liikmesriigis üle 60 päeva elanud isikutel liigelda seal muus liikmesriigis registreeritud mootorsõidukiga ja seda olenemata sellest, kelle nimele sõiduk on registreeritud.
16 Siinkohal tuleb üle korrata, et ehkki formaalselt käsitlevad eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused ELTL artiklite 18, 21, 26, 45, 49–55 ja 56–62 tõlgendamist, ei takista see Euroopa Kohtul esitamast liikmesriigi kohtule kõiki liidu õiguse tõlgendamise aspekte, mis võivad olla tarvilikud liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas see kohus neile oma küsimuses viitas või mitte (vt eelkõige 29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Nagy, C‑583/14, EU:C:2015:737, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 Euroopa Kohus on erinevates liikmesriikides elavate kodanike vahel sõlmitud laenulepingu kohta juba otsustanud, et mootorsõiduki piiriülese tasuta kasutamiseks laenamise puhul on tegemist kapitali liikumisega ELTL artikli 63 tähenduses (29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Nagy, C‑583/14, EU:C:2015:737, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Kuna kohaldamisele kuulub ELTL artikkel 63, mis näeb ette diskrimineerimiskeelu erinormid, ei ole ELTL artikkel 18 seega kohaldatav (29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Nagy, C‑583/14, EU:C:2015:737, punkt 24).
19 ELTL artiklid 49–55, mille kohaselt on keelatud asutamisvabaduse piirangud, ei ole pealegi põhikohtuasja seisukohalt olulised, sest eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitatu järgi ei ole põhikohtuasi seotud ei füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alustamise ega jätkamisega.
20 Kuivõrd Euroopa Kohtule esitatud toimikus ei ole ühtegi asjaolu, mis võimaldaks tuvastada seose põhikohtuasjas kõne all oleva olukorra ja ELTL artiklites 56–62 ette nähtud teenuste osutamise vabaduse vahel, ei ole nende artiklite tõlgendamine põhikohtuasja lahendamiseks samuti asjakohane.
21 Peale selle ei sisalda eelotsusetaotlus ühtegi asjaolu, mis võimaldaks teha kindlaks seose kõnealuse olukorra ja töötajate vaba liikumise vahel, mis on ette nähtud ELTL artiklis 45.
22 Viimasena olgu märgitud, et kuna ELTL artiklis 26 on ette nähtud, et siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse muu hulgas kapitali vaba liikumine vastavalt aluslepingute sätetele, ja kuna ELTL artikkel 63 kuulub kohaldamisele, ei kohaldata esimesena mainitud artiklit.
23 Kuivõrd põhikohtuasjas on kõne all see, et ühe liikmesriigi elanik laenab oma sõiduki teise liikmesriigi elanikule, tuleb niisiis esitatud küsimusi kõigepealt käsitleda ELTL artikli 63 alusel ja seejärel vajaduse korral ELTL artikli 21 alusel (vt selle kohta 29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Nagy, C‑583/14, EU:C:2015:737, punkt 25).
24 Järelikult tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks esitatud küsimused ümber sõnastada ja asuda seisukohale, et nende küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikleid 21 ja 63 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis keelavad kõigil liikmesriigis üle 60 päeva elanud isikutel liigelda seal muus liikmesriigis registreeritud mootorsõidukiga ja seda olenemata sellest, kelle nimele sõiduk on registreeritud.
Piirangu olemasolu
25 ELTL artikli 63 lõike 1 tähenduses kujutavad piiranguid need liikmesriigi kehtestatud meetmed, mille tõttu võivad tema elanikud hoiduda laenulepingute sõlmimisest teistes liikmesriikides (vt eelkõige 29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Nagy, C‑583/14, EU:C:2015:737, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Liiklusseadustiku artikli 93 lõike 1‑bis kohaselt on isikutel, kes on Itaaliasse elama asunud kauem kui 60 päeva tagasi, keelatud liigelda välismaal registreeritud sõidukiga.
27 Järelikult isik, kes on elanud Itaalias kauem kui 60 päeva – nagu GN –, kellel on teises liikmesriigis registreeritud sõiduk ja kes soovib sellega Itaalias liigelda, peab selle sõiduki registreerima viimati nimetatud liikmesriigis, mis – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib – toob kaasa tasude ja maksude tasumise ning keerukate bürokraatlike formaalsuste täitmise.
28 Kuivõrd laenuks kasutada andmise olemuslik komponent seisneb võimaluses laenuks saadud asja kasutada, tuleb aga tõdeda, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed sätted, mis kohustavad isikuid, kes on elanud Itaalias kauem kui 60 päeva, tasuma teises liikmesriigis registreeritud sõiduki Itaalia teedel kasutamise eest maksu, sealhulgas juhul, kui sõiduki laenas teise liikmesriigi elanik tasuta, toovad endaga kaasa tasuta piiriüleseks kasutamiseks antud mootorsõidukite laenamise maksustamise (vt selle kohta 26. aprilli 2012. aasta kohtuotsus van Putten, C‑578/10–C‑580/10, EU:C:2012:246, punkt 39). Seevastu Itaalias registreeritud sõiduki laenamist tasuta kasutamiseks kõnealuse maksuga ei maksustata.
29 Niisiis võib selline erinev kohtlemine vastavalt riigile, kus laenatud sõiduk on registreeritud, pärssida Itaalia elanike tahet laenata teise liikmesriigi elaniku pakutavat sõidukit, mis on selles teises riigis registreeritud (vt selle kohta 10. septembri 2020. aasta kohtumäärus Wallonische Region (laenutatud sõiduki registreerimine), C‑41/20–C‑43/20, ei avaldata, EU:C:2020:703, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Seega kujutavad käesoleva kohtuotsuse punktis 24 osutatud riigisisesed õigusnormid – kuivõrd nende tõttu võivad Itaalia elanikud hoiduda laenulepingute sõlmimisest teistes liikmesriikides – endast kapitali vaba liikumise piirangut ELTL artikli 63 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 26. aprilli 2012. aasta kohtuotsus van Putten, C‑578/10–C‑580/10, EU:C:2012:246, punktid 40 ja 41).
Piirangu põhjendatus
31 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et selline ELi toimimise lepinguga tagatud põhivabaduste piirang on lubatud ainult siis, kui sellega taotletakse aluslepinguga kooskõlas olevat õiguspärast eesmärki ja kui seda õigustab ülekaalukas üldine huvi. Peale selle peab meetme kohaldamine niisugusel juhul olema kõnealuse eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale, kui on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige 29. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Nagy, C‑583/14, EU:C:2015:737, punkt 31, ja 23. septembri 2021. aasta kohtumäärus Wallonische Region (õigusvõimeta äriühingu sõiduki registreerimine), C‑23/21, ei avaldata, EU:C:2021:770, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Itaalia valitsus väidab sisuliselt, et põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormide eesmärk on ennetada seda, et Itaalias elavad ja töötavad isikud paneksid välisriigis registreeritud sõidukeid Itaalias tavaliselt kasutades toime niisuguseid ebaseaduslikke tegusid nagu lõivude, maksude ja teemaksude tasumata jätmine, võiksid hoiduda kõrvale karistuste kandmisest või saada kasu soodsamatest kindlustusmaksetest, aga ka see, et kontrollimise kohustusega politseinikel oleks keeruline, kui mitte võimatu, teha kindlaks, kes nende sõidukitega tegelikult liikleb.
33 Euroopa Kohus on maksupettuste vastu võitlemise eesmärkide kohta sõidukite registreerimismaksu ja mootorsõidukimaksu valdkondades juba tõdenud, et liikmesriik võib kehtestada registreerimismaksu teises liikmesriigis registreeritud sõiduauto puhul, kui see sõiduk on mõeldud alaliseks kasutamiseks peamiselt esimesena nimetatud liikmesriigi territooriumil või kui seda tegelikult niimoodi kasutatakse (vt selle kohta 26. aprilli 2012. aasta kohtuotsus van Putten, C‑578/10–C‑580/10, EU:C:2012:246, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Seevastu juhul, kui need tingimused ei ole täidetud, on liikmesriigis registreeritud sõiduki seos muu liikmesriigiga väiksem ning seetõttu on kõnealuse piirangu põhjendamiseks vaja teistsugust põhjendust (26. aprilli 2012. aasta kohtuotsus van Putten, C‑578/10–C‑580/10, EU:C:2012:246, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab andma hinnangu põhikohtuasjas kõnealuste laenusuhete kestuse ning laenatud sõidukite tegeliku kasutamise laadi kohta (26. aprilli 2012. aasta kohtuotsus van Putten, C‑578/10–C‑580/10, EU:C:2012:246, punkt 49).
36 Pealegi nähtub kuritarvituste ennetamise eesmärgi kohta Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi õigussubjektid ei saa liidu õigusnormidele tugineda pettuse või kuritarvituse eesmärgil, ei saa üldiselt eeldada, et kuritarvitamist kujutab endast asjaolu, et Itaalias elav isik kasutab selle liikmesriigi territooriumil sõidukit, mis on registreeritud teises liikmesriigis ja mille talle on tasuta laenanud selles teises liikmesriigis elav isik (10. septembri 2020. aasta kohtumäärus Wallonische Region (laenutatud sõiduki registreerimine), C‑41/20–C‑43/20, ei avaldata, EU:C:2020:703, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Liikluskontrolli tõhususe nõudega seotud põhjenduse kohta, millele Itaalia valitsus oma kirjalikes seisukohtades viitas, tuleb märkida, et ei ole selge, miks oleks kontrollide läbiviimise kohustusega politseinikel keeruline, kui mitte võimatu, teha kindlaks, kes välismaal registreeritud sõidukitega tegelikult sõidab.
38 Lisaks olgu Itaalia valitsuse nimetatud eesmärgi kohta, et sõidukijuht ei saa kasu soodsamatest kindlustusmaksetest, märgitud, et eelotsusetaotlusest ega valitsuse kirjalikest seisukohtadest ei nähtu, mille poolest kujutab see eesmärk endast ELi toimimise lepinguga kooskõlas olevat õiguspärast eesmärki ja mille poolest õigustab seda ülekaalukas üldine huvi vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 31 viidatud kohtupraktikale. Tuleb aga üle korrata, et tuginedes põhjendusele, millega võib õigustada kõnealuse aluslepinguga tagatud põhivabaduse piiramist, peab see liikmesriik konkreetselt tõendama ülekaaluka üldise huvi olemasolu (vt selle kohta 8. mai 2003. aasta kohtuotsus ATRAL, C‑14/02, EU:C:2003:265, punkt 69).
39 Viimasena olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa maksutulu vähenemist pidada ülekaalukaks üldiseks huviks, millele tuginedes võib õigustada mõnd põhivabadusega üldjuhul vastuolus olevat meedet (vt eelkõige 7. septembri 2004. aasta kohtuotsus Manninen, C‑319/02, EU:C:2004:484, punkt 49; 22. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sofina jt, C‑575/17, EU:C:2018:943, punkt 61, ning 10. septembri 2020. aasta kohtumäärus Wallonische Region (laenutatud sõiduki registreerimine), C‑41/20–C‑43/20, ei avaldata, EU:C:2020:703, punkt 55).
40 Järelikult tuleb esitatud küsimustele vastata, et ELTL artikli 63 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis keelavad kõigil liikmesriigis üle 60 päeva elanud isikutel seal liigelda muus liikmesriigis registreeritud mootorsõidukiga ja seda olenemata sellest, kelle nimele sõiduk on registreeritud, ilma et arvesse võetakse selle sõiduki kasutamise kestust esimesena nimetatud liikmesriigi teedel ning ilma et puudutatud isik saaks tugineda maksust vabastamise õigusele, kui sama sõiduk ei ole mõeldud alaliselt kasutamiseks peamiselt esimeses liikmesriigis ning seda tegelikult niimoodi ei kasutata.
41 ELTL artikli 21 tõlgendamise kohta ei ole neil asjaoludel vaja otsust teha.
Kohtukulud
42 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:
ELTL artikli 63 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis keelavad kõigil liikmesriigis üle 60 päeva elanud isikutel seal liigelda muus liikmesriigis registreeritud mootorsõidukiga ja seda olenemata sellest, kelle nimele sõiduk on registreeritud, ilma et arvesse võetakse selle sõiduki kasutamise kestust esimesena nimetatud liikmesriigi teedel ning ilma et puudutatud isik saaks tugineda maksust vabastamise õigusele, kui sama sõiduk ei ole mõeldud alaliselt kasutamiseks peamiselt esimeses liikmesriigis ning seda tegelikult niimoodi ei kasutata.
Allkirjad