UG 29. augustil 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda laiendatud koosseisus) 21. juuni 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-571/17 RENV: UG versus komisjon
(kohtuasi C-546/23 P)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: UG (esindaja: advokaat M. Richard)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada Üldkohtu (seitsmes koda laiendatud koosseisus) 21. juuni 2023. aasta otsus kohtuasjas T-571/17 RENV osas, milles Üldkohus leidis, et apellandi töölepingu ülesütlemine oli põhjendatud, ja mõistis talt välja kolmandiku komisjoni kohtukuludest;
sellega seoses määrata apellandile varalise kahju hüvitamiseks 68 000 euro suurune summa;
määrata apellandile mittevaralise kahju hüvitamiseks 40 000 euro suurune summa;
mõista komisjonilt välja kõik kohtukulud ja advokaadikulud, mis apellandil tuleb käesolevas menetluses enda kaitsmiseks kanda ning mille esialgne suurus on hinnanguliselt 10 000 eurot, mis võib menetluse käigus suureneda;
mõista komisjonilt välja kõik kohtukulud ja apellandi advokaadikulud, mis tal käesoleva vaidlusega seos on tekkinud ja mille suurus on hinnanguliselt 30 000 eurot.
Väited ja peamised argumendid
Esiteks rikutakse vaidlustatud kohtuotsuses lapsehoolduspuhkuse tõttu töölepingu ülesütlemise keeldu, mis tuleneb määruse nr 31, millega kehtestatakse Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused (edaspidi „personalieeskirjad“), artikli 42a sätetest koostoimes miinimumnõuetega, mis on sätestatud vanemapuhkuse raamkokkuleppe (direktiiv 2010/18/EL1 ) klausli 5 lõikes 4, ning Euroopa Liidu põhiõiguse harta (edaspidi „harta“) artikli 33 lõikest 2.
Kuna apellandi töölepingu ülesütlemise otsuse aluseks on selgelt lapsehoolduspuhkuse kasutamine, kujutab see endast diskrimineerimist ja rikub Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklit 14 koosmõjus EIÕK artikliga 8, mis tagab õiguse perekonnaelu austamisele, ja EIÕK protokolli nr 12 artikliga 1.
Teiseks on vaidlustatud kohtuotsuses moonutatud kirja töölepingu ülesütlemise põhjuste kohta ja kohtutoimikus sisalduvaid dokumente, jättes arvesse võtmata, et töölepingu ülesütlemine oli ajendatud apellandi ametiühingualasest tegevusest personalikomitee kohalikus sektsioonis ja kesktasandil.
Igal juhul on töötajate esindaja töölepingu ülesütlemine muudel kui mõjuvatel põhjustel vastuolus direktiivi 2002/14/EÜ1 artiklis 7 sätestatud miinimumnõuetega ja harta artikliga 12. Lisaks kujutab see endast diskrimineerimist ametiühinguga seotud ülesannete täitmise tõttu, mis on EIÕK artikliga 14 koostoimes artikliga 11 keelatud.
Kolmandaks ei ole vaidlustatud kohtuotsuses esile toodud kõiki ilmseid hindamisvigu, mis komisjon töölepingu ülesütlemist põhjendavas kirjas tegi, andes komisjonile apellandi suhtes menetlusliku eelisseisundi ega tagades seega poolte võrdsust, millega rikutakse EIÕK artiklit 6 ja harta artiklit 47, mis tagab tõhusa õiguskaitse.
Eelkõige väidab apellant, et rikutud on personalieeskirjade artikli 51 lõikest 2 tulenevat õigust olla ära kuulatud, et töölepingu ülesütlemise põhjuseid ei ole täpsustatud, et ta ei ole põhjuseta puudunud ning et tema tööalane ebapädevus ei ole tõendatud.
Neljandaks väidab apellant teise võimalusena, et talle määratud karistus ei ole proportsionaalne.
Lõpuks palub apellant lisaks kohtukuludele komisjonilt välja mõista 68 000 euro suurune hüvitis talle tekitatud varalise kahju eest ja 40 000 euro suurune hüvitis talle tekitatud mittevaralise kahju eest.
____________
1 Nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ (ELT 2010, L 68, lk 13).
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses (EÜT 2002, L 80, lk 29; ELT eriväljaanne 05/04, lk 219).