KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ANTHONY COLLINS
esitatud 23. novembril 2023(1)
Kohtuasi C‑221/22 P
Euroopa Komisjon
versus
Deutsche Telekom AG
Apellatsioonkaebus – Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Kohtuotsus, millega otsus osaliselt tühistati ja millega määratud trahvisummat vähendati – Komisjoni kohustus maksta intressi – Viivitusintress – ELTL artiklid 266 ja 340 – Delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012 artikkel 90
I. Sissejuhatus
1. Liidu institutsioon võtab vastu otsuse, mille alusel maksab ettevõtja talle ajutiselt rahasumma. Seejärel tühistab Euroopa Kohus osa sellest otsusest või otsuse tervikuna. Ettevõtja taotleb liidu institutsioonilt selle summa tagastamist koos „viivitusintressiga“, mis on arvutatud alusetult makstud summalt alates selle summa tasumise päevast kuni Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni. Kas liidu institutsioon on liidu õiguse alusel kohustatud selle nõude täitma? See on kokkuvõtlikult küsimus, millele komisjon palub Euroopa Kohtul käesolevas apellatsioonimenetluses vastata.
2. Sellele küsimusele vastamine puudutab ELTL artikli 266 esimest lõiku. Kas need meetmed, mida liidu institutsioonilt võidakse Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks nõuda, hõlmavad ka käesolevas kohtuasjas nõutava „viivitusintressi“ tasumist? Hinnang tuleb anda sellise kohtupraktika kontekstis, milles kasutatakse mõistet „viivitusintress“, et kirjeldada eraldiseisvat õigusmõistet, millel on mitu erinevat eesmärki. Mõnikord meenutab see arutelu Muna Muna ja Alice’i kuulsat mõttevahetust Lewis Carrolli raamatus „Alice peeglitagusel maal“.(2)
II. Faktilised asjaolud ja menetlus
A. Apellatsioonkaebuse taust
3. Komisjon võttis 15. oktoobril 2014 vastu otsuse C(2014) 7465 (final) Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 102 ja EMP lepingu artiklis 54 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39523 – Slovak Telekom) (edaspidi „2014. aasta otsus“). 2014. aasta otsuses järeldati, et Deutsche Telekom AG ja Slovak Telekom a.s on rikkunud ELTL artiklit 102 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 54. Komisjon määras Deutsche Telekomile ja Slovak Telekomile solidaarselt 38 838 000 euro suuruse trahvi ning Deutsche Telekomile eraldi 31 070 000 euro suuruse trahvi.
4. Deutsche Telekom esitas 24. detsembril 2014 hagi 2014. aasta otsuse tühistamise nõudes.
5. Deutsche Telekom maksis 16. jaanuaril 2015 komisjonile ajutiselt 31 070 000 eurot.
6. Üldkohus vähendas 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsusega Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, EU:T:2018:930; edaspidi „2018. aasta kohtuotsus“) 12 039 019 euro võrra selle trahvi summat, mille eest Deutsche Telekom oli tunnistatud ainuisikuliselt vastutavaks. Komisjon tagastas 19. veebruaril 2019 selle summa Deutsche Telekomile.
7. 21. veebruaril 2019 esitas Deutsche Telekom 2018. aasta kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.
8. Deutsche Telekom palus 12. märtsil 2019 komisjonil maksta 12 039 019 eurolt viivitusintressi ajavahemiku eest 16. jaanuarist 2015 kuni 19. veebruarini 2019. Deutsche Telekom tugines oma nõude põhjendamiseks 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsusele Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81).
9. Komisjon keeldus 28. juuni 2019. aasta kirjas (edaspidi „vaidlusalune otsus“) Deutsche Telekomile viivitusintressi maksmast, väites, et 2018. aasta kohtuotsuse kohaselt oli nõutav vähendatud trahviosa nimiväärtuse hüvitamine. Kohaldades komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (edaspidi „delegeeritud määrus nr 1268/2012“),(3) artiklit 90, maksis komisjon tagasi nimiväärtuse ilma intressita, sest nimetatud summa tootlus oli asjasse puutuval ajavahemikul olnud negatiivne. Komisjon lisas, et ta oli esitanud apellatsioonkaebuse 12. veebruari 2019. aasta kohtuotsuse Printeos vs. komisjon (T‑201/17, EU:T:2019:81) peale.
10. Euroopa Kohus jättis komisjoni apellatsioonkaebuse 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39; edaspidi „kohtuotsus Printeos“) rahuldamata.
11. Euroopa Kohus jättis 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsusega Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑152/19 P, EU:C:2021:238) rahuldamata Deutsche Telekomi apellatsioonkaebuse 2018. aasta kohtuotsuse peale, mistõttu muutus määratud trahvi vähendamine lõplikuks.
B. Vaidlustatud kohtuotsus
12. Deutsche Telekom esitas 9. septembril 2019 Üldkohtule hagi vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes. Lisaks nõudis ta, et komisjoni kohustataks hüvitama kahju, mis tekkis Deutsche Telekomile seetõttu, et ta ei saanud alusetult makstud summat kasutada. Teise võimalusena nõudis ta, et Üldkohus kohustaks komisjoni maksma viivitusintressi alusetult makstud summalt ajavahemiku eest trahvi ajutisest tasumisest kuni selle hüvitamise kuupäevani. Viivitusintressi arvutamise aluseks pidi olema Euroopa Keskpanga („EKP“) refinantseerimistehingute intressimäär, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra, või teise võimalusena intressimäär, mida Üldkohus peab sobivaks. Samuti nõudis ta, et Üldkohus kohustaks komisjoni maksma võlgnetavalt summalt viivitusintressi alates nimetatud kohtu menetluses otsuse tegemise ajast kuni päevani, mil komisjon selle summa tagasi maksab.
13. Üldkohus jättis 19. jaanuari 2022. aasta otsusega Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑610/19, EU:T:2022:15; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“) rahuldamata nõude maksta hüvitist kahju eest, mis tekkis seetõttu, et alusetult makstud summat ei olnud võimalik kasutada. Deutsche Telekom ei ole tõendanud, et tal on tekkinud saamata jäänud tulu, sest ta ei saanud investeerida seda summat oma äritegevusse, või et asjaolu, et ta ei saanud seda kasutada, tingis selle, et ta pidi teatud projektidest loobuma.
14. Mis puudutab nõuet maksta hüvitist seoses komisjoni keeldumisega maksta viivitusintressi alusetult makstud summalt alates selle tasumise kuupäevast kuni selle hüvitamiseni, siis järeldas Üldkohus, et 2014. aasta otsus kujutas endast ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selget rikkumist, mille tulemusel oli Deutsche Telekomile tekkinud kahju. Üldkohus leidis, et ELTL artikli 266 esimene lõik on õigusnorm, mille eesmärk on anda õigusi eraõiguslikele isikutele. Kui liidu kohus tühistab meetme, siis on sellel ex tunc õigusmõju, mis tähendab selle kõrvaldamist tagasiulatuvalt. Kui liidu institutsioonile on alusetult makstud rahasumma, siis tekib õigus selle summa tagasimaksmiseks koos viivitusintressiga. Viivitusintressi maksmise eesmärk on hüvitada kindla summaga asjaolu, et isik ei saanud võlgnetavat summat kasutada, ja ärgitada võlgnikku täitma tühistavat kohtuotsust niipea kui võimalik. Seega on viivitusintressi tasumine lahutamatu osa ELTL artikli 266 esimesest lõigust tulenevast komisjoni kohustusest taastada trahvi tühistamise korral hageja esialgne olukord. Viivitusintressi maksmise kohustuse eesmärk on maksta kindlasummaline hüvitis seoses objektiivse viivitusega, mis tuleneb esiteks kohtumenetluse kestusest, teiseks sellise ettevõtja õigusest endise olukorra taastamisele, kes tasus ajutiselt trahvi, mis hiljem tühistati või mida hiljem vähendati, ja kolmandaks liidu kohtute otsuste ex tunc õigusmõjust. Üldkohus nõustus sellega, et „viivitusintressi“ maksmise kohustus ei saa ärgitada komisjoni enne, kui tehakse kohtuotsus trahvi täieliku või osalise tühistamise kohta, alusetult saadud summat tagasi maksma.
15. Üldkohus lükkas tagasi komisjoni väite, mille kohaselt on ta delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 alusel kohustatud maksma tagasi üksnes alusetult saadud summalt „kogunenud intressi“.(4) „Viivitusintressi“ maksmise kohustus eksisteerib sõltumata delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 alusel kogunenud summade maksmisest. Seetõttu otsustas Üldkohus, et puudub vajadus teha otsus Deutsche Telekomi väite suhtes, mis puudutas delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõiget 4.
16. Üldkohus järeldas, et komisjoni kohustus tasuda viivitusintressi alates ajutise makse saamisest tuleneb ELTL artikli 266 esimeses lõigus sätestatud kohustusest täita 2018. aasta kohtuotsus. Trahvi ajutise maksmise tulemusel tekkiva tagastusnõude maksimaalne summa oli kindel või selle sai nimetatud makse tegemise kuupäeval objektiivsete tegurite alusel kindlaks teha. Tasumisele kuuluv intress oli viivitusintress ja tasandusintressi küsimust ei tekkinud. Ta leidis, et viivitusintressi maksmisest keeldumine vastas ELTL artikli 266 teises lõigus sätestatud tingimustele tõlgendatuna koostoimes ELTL artikli 340 teise lõiguga, mille alusel saab tugineda Euroopa Liidu lepinguvälisele vastutusele.
17. Viivitusintressi määra kindlakstegemiseks kohaldas Üldkohus analoogia alusel delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklit 83 „Viivis“. Komisjon oli kohustatud maksma EKP peamistele refinantseerimistehingutele kohaldatava intressimäära alusel, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra, nimelt 3,55% ajavahemikul 16. jaanuarist 2015 kuni 19. veebruarini 2019, kokku 1 750 522,83 eurot.
18. Viimaks lisas Üldkohus, et alates vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamisest kuni nimetatud hüvitise täieliku tasumiseni komisjoni poolt tuli võlgnetavat summat suurendada viivitusintressi võrra, mis arvutatakse EKP peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatava intressimäära alusel, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.
C. Apellatsioonkaebus
19. Komisjon esitas käesoleva apellatsioonkaebuse 28. märtsil 2022. Ta taotles selle määramist suurkojale, et Euroopa Kohus saaks uuesti analüüsida lähenemisviisi, mida ta oli kasutanud kohtuotsuses Printeos.(5)
20. Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuses kaks väidet. Esimese väite kohaselt rikuti vaidlustatud kohtuotsuses õigusnormi, kui selles leiti, et ELTL artikkel 266 kehtestab komisjonile tingimusteta kohustuse tasuda viivitusintressi ajavahemiku eest trahvi ajutisest tasumisest kuni alusetult makstud summa tagastamiseni. Teise väite kohaselt rikuti vaidlustatud kohtuotsuses õigusnormi, kui analoogia alusel delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktiga b leiti, et komisjon on kohustatud tasuma viivitusintressi EKP peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatava intressimäära alusel, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.
21. Deutsche Telekom palub, et Euroopa Kohus jätaks apellatsioonkaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
22. Poolte suulised seisukohad ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 12. juuli 2023. aasta kohtuistungil.
III. Hinnang
A. Vastuvõetavus
23. Deutsche Telekom leiab, et apellatsioonkaebus tuleks vastuvõetamatuse tõttu tervikuna läbi vaatamata jätta, kuivõrd tegelikult on see suunatud jõustunud kohtuotsuse Printeos vastu. Üldkohus kohaldas nimetatud kohtupraktikat õigesti ja ei saa seetõttu olla rikkunud õigusnormi. Deutsche Telekom on seisukohal, et argumendid, millele komisjon tugineb kohtuotsuse Printeos kritiseerimiseks, on samuti vastuvõetamatud, kuivõrd neid ei esitatud Üldkohtus.
24. Lisaks sellele väidab Deutsche Telekom, et apellatsioonkaebuse esimene väide on vastuvõetamatu, kuna komisjon ei toonud välja ühtegi vaidlustatud kohtuotsuse punkti, milles oleks leitud, et komisjoni kohustus maksta viivitusintressi on oma olemuselt karistuslik. Viivitusintressi maksmine ei ole karistus, vaid pigem kindlasummaline hüvitis selle eest, et ettevõtja ei saa oma raha kasutada. Samuti väidab Deutsche Telekom, et apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa ja teine väide üksnes kordavad Üldkohtus esitatud väiteid ja on seetõttu vastuvõetamatud. Apellatsioonkaebuse esimese väite teine, kolmas, neljas, viies ja kuues osa on vastuvõetamatud, sest need väited on apellatsioonkaebusega esitatud käesolevas menetluses esimest korda.
25. Komisjon vastab, et apellatsioonkaebus on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse, mitte kohtuotsuse Printeos vastu. Mitu vaidlustatud kohtuotsuses esitatud kaalutlust kohtuotsuses Printeos ei sisaldu. Mis puudutab apellatsioonkaebuse esimest väidet, siis vaidlustab komisjon järelduse, mille kohaselt on ta kohustatud tasuma viivitusintressi, nii nagu see on kindlaks määratud vaidlustatud kohtuotsuses. Lisaks sellele väidab komisjon, et isegi kui apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa ja teine väide kordavad väiteid, mille ta esitas Üldkohtus, on tal õigus seda teha, kui ta vaidlustab seda, kuidas Üldkohus on liidu õigust tõlgendanud ja kohaldanud. Apellatsioonkaebuse esimese väite teises kolmandas, neljandas, viiendas ja kuuendas osas on esitatud argumendid, mille ta esitas Üldkohtus, ja nendega vaidlustatakse mitu järeldust, milleni jõuti vaidlustatud kohtuotsuses.
26. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170 esimese lõigu kohaselt ei või apellatsioonkaebuses muuta Üldkohtu menetluses olnud hagi eset. Kui apellatsiooni korras vaidlustatakse see, kuidas Üldkohus tõlgendas või kohaldas liidu õigust, võib esimeses kohtuastmes lahendatud õigusküsimused apellatsioonimenetluses uuesti läbi vaadata võtta.(6) Kui apellant ei saaks apellatsioonkaebust esimeses astmes kasutatud väidete ja argumentidega põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte.(7) Kui apellant ei saaks seda teha, õõnestaks see ka väljakujunenud reeglit, mille kohaselt piirdub Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonimenetluses esimeses astmes arutatud väidetele ja argumentidele antud õigusliku hinnanguga.(8) Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et apellandil on õigus esitada apellatsiooniastmes väiteid, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse pinnalt ja mille eesmärk on selle kohtuotsuse õigsust õiguslikult kritiseerida.(9) Liidu kohtute kohtupraktikaga, sh kohtuotsuse Printeos tõlgendamise ja kohaldamisega vaidlustatud kohtuotsuses, kaasnevad õigusküsimused, mida on võimalik selliselt vaidlustada. Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata Deutsche Telekomi vastuväide apellatsioonkaebuse kui terviku vastuvõetamatuse kohta tagasi.
27. Apellatsioonkaebuse esimese väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta kohustas komisjoni viivitusintressi tasuma, sest ta jättis arvesse võtmata selle intressi karistusliku olemuse. Komisjon ei väida, et Üldkohus tegi hinnangu andmisel reaalse vea, vaid pigem seda, et ta ei võtnud oma õiguslikus analüüsis arvesse asjakohast kaalutlust. Seega pole sugugi üllatav, et komisjon ei ole viidanud vaidlustatud kohtuotsuse punktidele, milles on leitud, et viivitusintress on oma olemuselt karistuslik. Komisjoni seisukoht on selgelt õiguslik. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata Deutsche Telekomi vastuväide apellatsioonkaebuse esimese väite vastuvõetamatuse kohta tagasi.
28. Need tähelepanekud on minu hinnangul piisavad, et vastata Deutsche Telekomi vastuväidetele i) apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osa ja teise väite vastuvõetavusele seoses sellega, et neis on korratud Üldkohtus esitatud väiteid, ja ii) apellatsioonkaebuse esimese väite teise, kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda osa vastuvõetavusele seoses sellega, et need on esimest korda esitatud apellatsiooniastmes. Kahtluste välistamise huvides sedastan, et apellatsioonkaebuse esimese väite teise, kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda osa kohta esitatud erinevad väited on vaidlustatud kohtuotsusest tulenevad õigusküsimused, mida komisjonil on õigus Euroopa Kohtus esitada.
29. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata Deutsche Telekomi vastuväide apellatsioonkaebuse vastuvõetavuse kohta tagasi ja tunnistada apellatsioonkaebus täies ulatuses vastuvõetavaks.
B. Sisulised küsimused
1. Õigusnormi rikkumine, kui tuvastati kohustus maksta viivitusintressi alates trahvi esialgse tasumise kuupäevast
– Poolte argumendid
30. Apellatsioonkaebuse esimesel väitel on kuus osa. Esimese väiteosa kohaselt on vaidlustatud kohtuotsuses rikutud õigusnormi, kuivõrd sellega kohustati komisjoni maksma viivitusintressi summas 12 039 019 eurot alates trahvi esialgse sissenõudmise kuupäevast kuni 2018. aasta kohtuotsuse tegemiseni. Komisjon tagastas põhisumma, mille ta 2018. aasta kohtuotsuse tulemusel Deutsche Telekomile võlgnes. See, kui delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõiget 4, mille õiguspärasuse suhtes Üldkohus otsust ei teinud, kohaldati esialgu sissenõutud trahvisummale, tõi kaasa negatiivse intressi. Komisjon ei kandnud seda kahju Deutsche Telekomile üle.
31. Apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas märgib komisjon, et vaidlustatud kohtuotsus on vastuolus kohtuotsusele Printeos eelnenud kohtupraktikaga. Kohtupraktika, mis käsitleb alusetult sissenõutud tasusid,(10) ebaseadusliku riigiabi tagastamist(11) ja dumpinguvastase tollimaksu hüvitamist,(12) viitab sellele, et käesolevas apellatsioonimenetluses käsitletavatega analoogsetel asjaoludel on komisjon alusetu rikastumise vältimiseks kohustatud maksma tasandusintressi, mitte viivitusintressi. Kohtupraktikas, mis puudutab konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahvide tagasimaksmist, on jõutud sama tulemuseni.(13) Kuigi kohtuotsuses Guardian Europe(14) on viidatud „viivitusintressile“, maksis komisjon selle trahvi koos kogunenud intressiga tagasi delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 alusel, mistõttu viivitusintressi küsimust tegelikult ei tekkinud. Kohtuotsus IPK International(15) puudutas viivitusintressi tasumist alates Üldkohtu otsusest, millega tühistati otsus rahalise abi andmise tühistamise kohta ja millega seega taastati otsus selle abi maksmise kohta. See kohtuasi ei puudutanud viivitusintressi tasumist trahvi ajutisest sissenõudmisest kuni sellise otsuse tegemiseni, millega selle kohaldamise otsus osaliselt või täielikult tühistati.
32. Komisjon möönab, et ELTL artikli 266 esimene lõik kohustab teda maksma ajutiselt tasutud trahvi koos kogunenud intressiga tulenevalt delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 kohaldamisest, et vältida Euroopa Liidu alusetut rikastumist. Vaidlustatud kohtuotsuses on viivitusintress, mis on oma olemuselt karistuslik, aetud segamini tasandusintressiga. Komisjoni kohustus maksta ajutiselt sissenõutud trahvidelt praeguses majandusolukorras viivist tooks kaasa asjaomaste ettevõtjate alusetu rikastumise.
33. Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmanda osa kohaselt ei ole vaidlustatud kohtuotsuses arvesse võetud delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõiget 4. Selle sätte kohaldamata jätmiseks oleks Üldkohus pidanud otsustama, et see on vastuolus ELTL artikliga 266. Üldkohtu otsus jätab delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 ilma selle soovitavast toimest, kuivõrd intressisumma, mis selle kohaldamisega koguneks, ei oleks praktikas kunagi suurem kui viivitusintressi määra kohaldamise tulemusel saadud summa.
34. Apellatsioonkaebuse esimese väite neljanda osa kohaselt ei vasta käesoleva asja asjaolud Euroopa Liidu lepinguvälisele vastutusele tuginemise tingimustele. Kuna trahvi ajutine maksmine oli õiguspärane, ei olnud komisjon summa saamise ajal kohustatud tasuma viivitusintressi. Seetõttu ei saanud ta toime panna piisavalt selget õigusnormi rikkumist. Kuna kohtumenetluse kestus tõi kaasa mõningase viivituse ja komisjon ei saanud seda tegurit mõjutada, ei saa ta vastutada õigusnormi piisavalt selge rikkumise eest. Lisaks sellele väidab komisjon, et Deutsche Telekom ei ole tõendanud, et ta kandis kahju, mille suurus on võrdsustatav EKP peamistele refinantseerimistehingutele kohaldatava intressimääraga, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.
35. Apellatsioonkaebuse esimese väite viiendas osas leiab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuses rikuti õigusnormi, kui selles leiti, et 2018. aasta kohtuotsuse ex tunc mõju kohustab teda maksma viivitusintressi alates trahvi ajutise sissenõudmise kuupäevast. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse komisjoni otsuste õiguspärasust, kuni ei ole tuvastatud vastupidist.(16) Kuivõrd liidu kohtutesse esitatud hagidel ei ole peatavat toimet, oli 2014. aasta otsus täitmisele pööratav, kuni Üldkohus selle tühistas. Trahvi tagasimaksmise kohustus ei saanud seega tekkida enne 2018. aasta kohtuotsuse kuulutamist. Lisaks ei olnud summa, mida komisjon võis Deutsche Telekomile võlgneda, enne seda kohtuotsust ei kindel ega objektiivsete asjaolude alusel kindlaks tehtav. See, et oli võimalik teha kindlaks maksimaalne võlgnetav summa, ei puutu asjasse.
36. Vastupidi Deutsche Telekomi väidetele on komisjon juhul, kui ettevõtja ei esita Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(17) (edaspidi „finantsmäärus“), artikli 78 ja sellele järgnevate artiklite alusel pangatagatist, kohustatud otsuse täitmisele pöörama, nõudes trahvi ajutiselt sisse. Kui ta seda ei teeks, tekiks oht, et komisjonil ei ole pärast kõigi õiguskaitsevahendite ammendumist võimalik trahvi sisse nõuda, näiteks juhul, kui ettevõtja on vahepeal pankrotistunud, ja niiviisi jääksid liidu finantshuvid kaitsmata.
37. Komisjon rõhutab, et ettevõtjatel on valik, kas esitada pangatagatis ja jätta võlgnetav summa kohtumenetluse ajaks enda kätte või maksta trahv ajutiselt ära. Viimati nimetatud juhul saab ettevõtja delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 kohaldamise tulemusel kogunenud intressi, mille maksmise eesmärk on hüvitada piisavalt see, et ta ei ole saanud alusetult makstud summat kasutada, või selle väärtuse vähenemine. Ettevõtja, kes väidab, et ta kandis alusetu makse tegemise tulemusel täiendavat kahju, saab ELTL artikli 340 alusel esitada ka kahju hüvitamise hagi.
38. Komisjon väidab, et vaidlustatud kohtuotsusega kaasnevad absurdsed tagajärjed. Esiteks, teostades oma täielikku pädevust trahvisumma määramisel, asendavad liidu kohtud komisjoni hinnangu enda omaga. Kuivõrd ei ole võimalik ette teada, kas liidu kohtud kasutavad seda pädevust, ja kui kasutavad, siis millise trahvisumma nad määravad, ei saa komisjoni kohustada maksma viivitusintressi ajavahemike eest, mis eelnevad selle pädevuse teostamisele. Teiseks, kui komisjon võtab vastu uue otsuse määrata samasugune trahv pärast seda, kui liidu kohtud on esialgse otsuse arvutusvigade tõttu tühistanud, tähendab komisjoni kohustus maksta viivitusintressi selle trahvi vähendamist. Kolmandaks, olukorrad, mil Üldkohus ja Euroopa Kohus jõuavad trahvide õiguspärasuse suhtes erinevale järeldusele, põhjustavad nende suuruse väljaselgitamisel märkimisväärset ebakindlust.(18) Need kaalutlused näitavad, et enne lõpliku kohtuotsuse tegemist ei ole võimalik teha kindlaks summat, mille komisjon võib lõpuks olla kohustatud tagasi maksma ettevõtjale, kes on trahvi ajutiselt tasunud.
39. Apellatsioonkaebuse esimese väite kuuendas osas leiab komisjon, et nõue maksta viivitusintressi alates trahvi ajutise sissenõudmise kuupäevast kahjustab selle hoiatavat mõju. Trahvide määramisel ei saa komisjon prognoosida ei kohtumenetluste kestust ega tulemust. Kohtuotsusest Printeos ja vaidlustatud kohtuotsusest tuleneva põhimõtte kohaldamisel võivad seetõttu olla ebaproportsionaalsed ja soovimatud tagajärjed, nagu ilmestab Inteli kohtuasi.(19)
40. Deutsche Telekom palub Euroopa Kohtul apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.
41. Seoses apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osaga leiab Deutsche Telekom, et kohtupraktika ei nõua viivituse tuvastamist olemasoleva võla tasumisel, et kohustada liidu institutsiooni tasuma viivitusintressi. Komisjon keeldus intressi maksmast, kui ta hüvitas selle osa trahvist, mis tühistati.
42. Deutsche Telekom leiab, et kohtupraktika, millele viidati apellatsioonkaebuse esimese väite teise osa põhjendamiseks, puudutab olukordi, mis erinevad käsitletavast juhtumist, ja seetõttu puudub vastuolu viidatud kohtupraktika ja kohtuotsuse Printeos vahel. Kohtupraktika ei toeta komisjoni seisukohta, mille kohaselt võib ta hoiduda intressi maksmisest, kui ajutiselt sissenõutud trahv ei tooda intressi.
43. Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmas osa tuleks tagasi lükata, sest delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõige 4 ei mõjuta kohustust maksta viivitusintressi ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel. Deutsche Telekom väidab, et komisjon on kohustatud maksma kas viivitusintressi või delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 kohaldamise tulemusel saadud intressi, olenevalt sellest, kumb on suurem. Kui Euroopa Kohus tõlgendab seda sätet nii, et see välistab kohustuse maksta intressi ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel, tugineb Deutsche Telekom õigusvastasuse väitele, mille ta esitas esimeses astmes.
44. Vastusena apellatsioonkaebuse esimese väite neljandale osale leiab Deutsche Telekom, et intressi maksmisest keeldumise puhul on tegemist ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selge rikkumisega, mis põhjustas talle kahju. Deutsche Telekom oli seetõttu sunnitud esitama kahju hüvitamise hagi ELTL artikli 266 teise lõigu ja ELTL artikli 340 alusel, kui ta soovis selle kahju eest hüvitist saada.
45. Apellatsioonkaebuse esimese väite viies osa tuleks tagasi lükata, sest kuigi komisjoni otsuste kehtivust eeldatakse ja need on täitmisele pööratavad, ei ole komisjon kohustatud trahve ajutiselt sisse nõudma. Finantsmääruse nõuet, mille kohaselt peab komisjon nõuded sisse nõudma, ei kohaldata trahvide suhtes. Samuti ei peaks konkurentsiõiguse valdkonna kohtumenetluse riske kandma üksnes ettevõtjad. Trahvisumma määramise otsuse tühistamise hagis esitatud väidete analüüsimisel on võimalik kindlaks teha maksimaalne summa, mille komisjon võib olla kohustatud tasuma. Seega on vaidlustatud kohtuotsuses õigesti leitud, et osalise tühistamise ex tunc mõju kohustas komisjoni maksma alusetult tasutud summalt viivitusintressi alates trahvi ajutise sissenõudmise kuupäevast.
46. Kuigi Deutsche Telekom tunnistab, et konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratavate trahvide hoiatav mõju on õiguspärane eesmärk, kordab ta seoses apellatsioonkaebuse esimese väite kuuenda osaga väidet, et komisjon ei ole kohustatud trahve ajutiselt sisse nõudma. Kohustus maksta viivitusintressi alates trahvi ajutise sissenõudmise kuupäevast on tagajärg, mis kaasneb komisjoni otsusega nõuda trahv sisse enne, kui kõik õiguskaitsevahendid on ammendatud. Kui komisjon lükkaks trahvi sissenõudmise selle ajani edasi, säiliks trahvi hoiatav mõju, kuivõrd asjasse puutuv ettevõtja peaks alustatud menetluste ajaks säilitama piisavad finantsreservid. Viimaks ei puutu vaidlustatud kohtuotsuses sõnastatud põhimõtete tagajärjed kohtuotsusele Intel asjasse.
– Õiguslik analüüs
47. ELTL artikli 266 esimene lõik kohustab liidu institutsiooni, kelle akt on tühistatud, võtma kõik selle kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Mul on selle sätte kohta kolm tähelepanekut. Esimene on see, et selliste meetmete võtmise kohustus sõltub kohtuotsuse olemasolust. Oluline on eristada kohtuotsuse olemasolu selle tagajärgedest. Akti tühistav kohtuotsus on õiguslikult ja tegelikult olemas alates selle kuulutamise hetkest. Sellel hetkel kaotab see kohtuotsus nimetatud akti liidu õiguskorrast alates kuupäevast, mil see meede jõustus.(20) On ilmne, et kohtuotsust pole võimalik enne selle kuulutamist täita. Enamgi veel, liidu institutsioon ei saa hoomata meetmeid, mida ta võib olla kohustatud kohtuotsuse täitmiseks võtma, enne kui ta teab, mida ta peab täitma. 2014. aasta otsus oli selle vastuvõtmise ajal õiguspärane. Varsti pärast seda ja selle otsuse täitmiseks maksis Deutsche Telekom ajutiselt komisjonile kogu trahvi. 2018. aasta kohtuotsuse tegemisel ilmnes, et Deutsche Telekom oli osa sellest summast maksnud alusetult ja selle osa suurust ei olnud võimalik enne selle sündmuse toimumist hinnata.
48. Kui kohtuotsuse olemasolu on selle täitmiseks vajalike meetmete võtmise nõude eeltingimus, siis tuleneb sellest, et komisjon ei oleks enne 2018. aasta kohtuotsuse kuulutamist saanud käituda ELTL artikli 266 esimese lõigu vastaselt. Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 111 järeldus, mille kohaselt oli komisjon rikkunud ELTL artikli 266 esimest lõiku enne 2018. aasta kohtuotsuse tegemist, mistõttu on ta kohustatud maksma Deutsche Telekomile viivitusintressi, on seega nii õiguslikult kui ka loogiliselt põhjendamatu.
49. Minu teine tähelepanek on see, et ELTL artikli 266 esimeses lõigus ei ole määratletud kohtuotsuse täitmiseks vajalikke meetmeid, mille peab kõigepealt kindlaks tegema asjasse puutuv institutsioon ja vaidluse korral kindlaks määrama liidu kohtud.(21) Seda kohustust on võimalik täita mitmel viisil, sh uue meetme vastuvõtmisega, meetme vastuvõtmisest hoidumisega või, nagu käesolevas asjas, raha maksmise või tagasimaksmisega.(22) Kui meede on enne selle täielikku või osalist tühistamist täidetud, isegi kui see täitmine on ajutine, on ELTL artikli 266 esimeses lõigus sätestatud vajalike meetmete hulgas kohustus taastada võimalikult suures ulatuses olukord, milles hageja oli enne tühistatud meetme vastuvõtmist.(23) Selliste meetmete hulgas peab loogiliselt olema komisjoni kohustus tagada, et raha alusetult maksnud pool saab selle tagastamisel tagasi raha samas väärtuses. See kohustus eksisteerib sõltumata kahju hüvitamise nõudest, mille olemasolu ELTL artikli 266 teine lõik sõnaselgelt tunnistab. ELTL artikli 266 esimesest lõigust tulenev kohustus eristub ka võimalikust kohustusest tagastada alusetu rikastumise alusel saadu, mille liidu institutsioon võib olla saanud seetõttu, et tema käes on talle alusetult makstud raha. Seetõttu nõustun Deutsche Telekomi väitega, et endise olukorra täieliku taastamise kohustus on iseseisev ega sõltu delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõikes 4 sätestatud mehhanismi kohaldamisest, mis pealegi näib olevat loodud selleks, et võtta arvesse liidu institutsioonide mis tahes alusetut rikastumist.(24)
50. Minu kolmas tähelepanek on, et ELTL artikli 266 esimene lõik kehtestab liidu institutsioonidele selge kohustuse tagada liidu kohtute kohtuotsuste täielik toime. Selle eesmärk ei ole neid karistada. ELTL artikli 266 esimeses lõigus ei ole ette nähtud selliste meetmete õiguslikku alust, mis kohustaks liidu institutsiooni maksma ülemäärast või karistuslikku intressi. ELTL artikli 266 teine lõik toetab seda tähelepanekut, kuna selles on sõnaselgelt säilitatud ettevõtja õigus tugineda Euroopa Liidu lepinguvälisele vastutusele, sõltumata sellest, kui suures ulatuses on liidu institutsioon järginud selle artikli esimest lõiku. Aluslepingutes on seega selgelt eristatud õigus nõuda liidu institutsioonidelt liidu kohtute kohtuotsuse täitmise tagamiseks vajalike meetmete võtmist ja õigus saada hüvitist kahju eest, mis on tekitatud liidu institutsioonide õigusvastase käitumisega.(25)
51. Üldkohus jättis rahuldamata Deutsche Telekomi hagi, milles ta palus hüvitada kahju, mida ta väidetavalt kandis, kuna ta ei saanud kasutada raha, mille ta oli ajutiselt maksnud. Selle järelduse suhtes ei ole vastuapellatsioonkaebust esitatud. Nii sel põhjusel kui ka käesoleva ettepaneku punktides 47 ja 48 nimetatud põhjustel ei teki juhul, kui komisjon ei ole enne 2018. aasta kohtuotsuse kuulutamist rikkunud ELTL artikli 266 esimest lõiku, küsimust kahju hüvitamise kohta ELTL artikli 266 teise lõigu alusel koostoimes ELTL artikli 340 teise lõiguga.
52. Seega tuleb veel vastata küsimusele, kas ELTL artikli 266 esimene lõik võib kohustada komisjoni maksma viivitusintressi alusetult makstud summalt alates selle makse tegemise ajast kuni sellise kohtuotsuse tegemiseni, millega kõrvaldatakse õiguslik põhjendus, mis oli selle summa maksmise aluseks.
53. Aluslepingud viivitusintressi ei nimeta. Niivõrd, kui liidu õigusaktid viitavad sellele mõistele delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 pealkirjas, on ingliskeelses tekstis kasutatud termin default interest esitatud prantsuse keeleversioonis kui Intérêts moratoires, hispaaniakeelses tõlkes kui Intereses moratorios, portugali keeleversioonis kui Juros de mora ja itaalia versioonis kui Interessi di mora. Need väljendid on tuletatud ladinakeelsest sõnast mora, mis tähendab „viivitust“. Rooma õiguse kohaselt kohaldati mora debitoris’t olukorras, kus võlgnik ei täitnud määratletud ajavahemiku jooksul selgelt kindlaks tehtud kohtustust: teisisõnu oli tegemist kohustuste tähtaegse täitmise stiimuliga ja seega karistusega selle eest, kui ei täidetud nõuet tasuda rahasumma, mille suurus oli nõude esitamise hetkel kindlakstehtav.
54. Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikkel 83 peegeldab seda algupära. Artikli 83 lõikes 1 on sätetatud, et „[…] kõikide artikli 80 lõike 3 punktis b nimetatud tähtajaks tasumata saadaolevate summade pealt [arvestatakse] viivist käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt“. Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 80 lõike 3 kohaselt teatatakse võlateatega võlgnikule, et liit on saadaoleva summa kindlaks määranud ja et kui võlg tasutakse enne tähtaja möödumist, ei tule viivist maksta. Lisaks sellele teatatakse võlateatega võlgnikule, et kui võlg ei ole ette nähtud tähtajaks tagasi makstud, arvestatakse võlalt viivist delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklis 83 nimetatud määra järgi, nimelt määra järgi, mida EKP kohaldab oma peamiste refinantseerimisoperatsioonide suhtes, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra. Sellest tuleneb, et viivitusintressi tuleb tasuda, kui liidu institutsioon on andnud võlgnikule võlgnetava summa tasumiseks tähtaja ja võlgnik ei tasu võlga nimetatud tähtpäevaks. Võlateates viidatud summa tasumine enne selle tähtaja möödumist viivitusintressi kaasa ei too.
55. Nimetatud sätted on kooskõlas termini „viivitusintress“ grammatilise tõlgendusega, mille kohaselt tuleb sellist intressi tasuda siis, kui võlgnik rikub kohustust maksta summa konkreetse tähtaja jooksul. Kuivõrd komisjon ei rikkunud kohustust tagastada alusetult makstud summa Deutsche Telekomile, ei näi sellise intressi tasumine olevat vajalik meede, et täita liidu kohtute otsust ELTL artikli 266 esimese lõigu tähenduses.
56. Autoriteetsete seisukohtade kohaselt ei tunnustata liikmesriikide õigussüsteemides üldpõhimõtet, mille kohaselt arvestatakse viivitusintressi alates kahju tekkimise kuupäevast.(26) Kas liikmesriikide õigusnormid kohustavad maksma viivitusintressi olukorras, mille puhul kohtumääruse tulemusel leitakse, et rahasumma või osa sellest on riigi haldusasutusele makstud alusetult? Leian, et praeguse apellatsioonimenetlusega analoogses olukorras ei teki sellist küsimust Saksa, Iiri, Austria ja Soome õiguse kohaselt, kuivõrd konkurentsiõiguse rikkumiste eest määratavaid trahve ei kohaldata enne, kui kõik õiguskaitsevahendid on ammendatud. Üheteistkümnes liikmesriigis(27) näib haldusasutustele olevat kehtestatud kohustus maksta alates sissenõudmise hetkest intressi rahalt, mis on sisse nõutud õiguspäraselt, kuid mille puhul hiljem leitakse, et see on makstud alusetult. Selle kohustuse eesmärk on hüvitada see, et nimetatud raha ei olnud võimalik kasutada, ja/või vältida alusetut rikastumist. See ei viita viivitusele tagasimakse tegemisel.(28) Seega ei ole selline intress viivitusintress selle mõiste tavapärases tähenduses. Olukorras, kus avaliku sektori asutus viivitab alusetult makstud summade hüvitamisega, näib neljas liikmesriigis olevat kehtestatud konkreetne kohustus maksta viivitusintressi.(29)
57. Järgmiseks käsitlen Euroopa Kohtu praktikat selles küsimuses.
58. Varases kohtupraktikas eristati intressi, mis oli seotud viivitusega võla tasumisel, mida hiljem tähistati kui viivitusintressi, mille puhul oli nõutav võla tasumise tähtpäevast teavitamine, ja tasandusintressi, mis kuulus tasumisele seoses õigusvastasest teost tuleneva kahjuga, mille puhul teavitamine ei olnud vajalik.(30) Järgnevas kohtupraktikas kinnitati, et viivitusintressi tuleb tasuda üksnes siis, kui rahasumma tasumise või tagasimaksmise kohustuse täitmisel esineb viivitus.(31) Seega hakati viivitusintressi arvestama alates selle kohtuotsuse kuupäevast, milles otsustati, et liidu institutsioon on võlgu.(32) Kui komisjon tagastas summad, mille kohta hiljem leiti, et need on alusetult makstud, leidis Esimese Astme Kohus, et komisjoni kohaldatud intressimääral oli viivitusintressist erinev eesmärk, kuna esimene oli suunatud ühenduse alusetu rikastumise vältimisele, samas kui teine oli suunatud nende summade tagastamisega põhjendamatult viivitamise piiramisele.(33)
59. Kohtuotsus Corus erines sellest kohtupraktikast vormiliselt, aga väidetavalt mitte sisuliselt. Komisjon keeldus maksmast intressi summalt, mille ta oli Corusele hüvitanud seetõttu, et konkurentsiõiguse rikkumise tõttu määratud trahv osaliselt tühistati.(34) Corus esitas Esimese Astme Kohtule kahju hüvitamise hagi, nõudes muu hulgas intressi hüvitisena selle eest, et ta ei saanud kasutada komisjonile ajutiselt makstud raha.(35) Kirjeldades seda nõuet kui „viivitusintressi“ nõuet, rahuldas Esimese Astme Kohus selle, lähtudes vajadusest hüvitada raha väärtuse vähenemine ja vältida liidu alusetut rikastumist.(36) Esimese Astme Kohus mõistis Corusile välja summa, mis vastas intressile, mille alusetult makstud trahvisumma oleks selle ajutise sissenõudmise ja tagasimaksmise vahelisel ajal komisjoni hinnangul teeninud.(37) Termini „viivitusintress“ kasutamine varjas seega asjaolu, et Esimese Astme Kohus määras intressi, tuginedes endise olukorra taastamise ja alusetu rikastumise mõistetele, mis on asjakohased liidu kohtute otsuse täitmiseks võetud meetmete puhul. Eraldi nõude alusel mõistis Esimese Astme Kohus sisuliselt välja viivitusintressi, mida arvutati alates kuupäevast, mil komisjon maksis tagasi trahvi põhisumma, kuni kuupäevani, mil tehti kohtuotsus Corus.(38)
60. Kohtuasi IPK International sai alguse sellest, et vaidlustati edukalt komisjoni otsus, millega tühistati teatud finantsabi, mida komisjon oli algul IPK‑le andnud. Selle otsuse tühistamisel maksis komisjon hagejale koos tasandusintressiga nii need summad, mis ta oli temalt sisse nõudnud, kui ka need, mida ta ei olnud talle välja maksnud.(39) IPK esitas uue hagi, et tühistada komisjoni otsus, millega keelduti viivitusintressi maksmisest. Üldkohus järeldas, et „sõltumata intressi täpsest nimetusest“ tuleb intress arvutada nii, nagu tegemist oleks viivitusintressiga, nimelt lähtudes EKP poolt peamistele refinantseerimistoimingutele kohaldatavast intressimäärast, suurendades seda 2 protsendipunkti võrra.(40) Üldkohus mõistis komisjonilt välja viivitusintressi alates selle kohtuotsuse kuupäevast, millega tühistati intressi maksmisest keeldumine.(41) Sarnaselt kohtuasjaga Corus eristas Üldkohus kohtuotsusega välja mõistetud summadelt intressi määramisel intressi, millele ei andnud nimetust, ja viivitusintressi, nagu seda mõistet oli seni Euroopa Kohtu praktikas kirjeldatud.
61. Komisjon kaebas Üldkohtu otsuse edasi. Oma ettepanekus eristas kohtujurist Bot kahju hüvitamise nõuete kontekstis tasandusintressi ja viivitusintressi ning nõustus, et viivitusintressi maksmise kohustus ei saa tekkida enne seda, kui on kuulutatud kohtuotsus, milles tehakse kindlaks kahju heastamise kohustus. Ta ei kohaldanud seda lähenemisviisi alusetult makstud raha tagasimaksmise nõuetele.(42) Seda tehes tõlgendas ta kohtuotsust Corus(43) nii, nagu Esimese Astme Kohus oleks mõistnud välja viivitusintressi, kuigi tegelikult, nagu ka käesoleva ettepaneku punktis 59 on selgitatud, mõistis ta välja midagi, mille puhul objektiivse analüüsi järgi oli tegemist intressiga, mille eesmärk oli endise olukorra taastamine ja alusetu rikastumise vältimine. Jaotises pealkirjaga „Kohtupraktikast tulenevad juhised“ leidis kohtujurist Bot, et tasandusintress ja viivitusintress „näi[vad] […] täitvat sama rolli, st [need] korva[vad] kahju, mida eraõiguslik võlausaldaja kandis seetõttu, et ei saanud oma nõudele vastavat summat kasutada“.(44) Ta lisas, et „tasandusintress […] korvab aja, mis möödus kuni selleni, kui kohus kahju summat hindas, sõltumata ükskõik missugusest viivitusest, mida võib pidada võlgniku süüks, samas kui viivitusintressiga hüvitatakse kindlasummaliselt [viivitamine] nõude tasumisel, ning seda summas, mis võimaldab võlausaldajal saada umbes sama summa, mille ta oleks saanud, kui ta oleks need vahendid investeerinud“.(45) Kohtujurist Bot leidis, et õigus sellisele viivitusintressile tulenes ELTL artikli 266 esimesest lõigust.(46) Sellegipoolest järeldas ta kohtupraktikast, et liidu kohtute „esmane mure peab tühistamise korral olema see, et kohaldada nii rangelt kui võimalik põhimõtet restitutio in integrum, mis eeldab tagasipöördumist endise olukorra juurde ja mille puhul tuleb tagada, et igaüks oleks taas oma esialgses olukorras, kaotamata ega võitmata midagi“.(47) Just see viimane tähelepanek rajab ELTL artikli 266 esimeses lõigus sätestatud kohustused pigem endise olukorra taastamise kui rahaliste kohustuste kiire täitmise vajadusele. Kohtujurist Bot isegi kritiseeris vaidlustatud kohtuotsust selle eest, et selles eristatakse tasandusintressi ja viivitusintressi.(48)
62. Kohtuotsuses IPK International lähtus Euroopa Kohus napisõnalisemast põhjendusest.(49) Ta leidis, et „viivitusintressi maksmine on tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalik meede […], kuna selle eesmärk on hüvitada kindlasummaliselt asjaolu, et isik ei saanud nõudele vastavat summat kasutada, ja ärgitada võlgnikku täitma tühistavat kohtuotsust niipea kui võimalik“.(50) Euroopa Kohus leidis, et Üldkohus oli rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas, et komisjon võlgnes tasandusintressi, samas kui kohtuotsuse täitmise raames tuli määrata viivitusintress ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel.(51)
63. Mulle teadaolevalt oli Euroopa Kohtu otsus IPK International esimene kord, kui Euroopa Kohus leidis, et viivitusintressi eesmärk on hüvitada kindla summaga see, et võlgnetavaid summasid ei olnud võimalik kasutada. Sellele järeldusele jõudmise alust ega selgitust kohtuotsuses ei ole. See näib pärinevat kohtujurist Boti ettepaneku punktist 77, mis samuti ei viita ühelegi alusele ega esita ühtegi õigustust selle järelduse põhjenduseks. Kuigi Euroopa Kohus lisas, et viivitusintressi eesmärk on samuti ärgitada võlgnikku tühistamisotsust võimalikult kiiresti täitma, tegi ta esimest korda otsuse, et intressi võib maksta ka ajavahemiku eest, mis eelneb täitmisele kuuluva kohtuotsuse kuulutamisele. Ei ole kohe selge, kuidas saavutatakse maksenõuete täitmisele ärgitamise õiguspärane eesmärk, kui tekitatakse kohustus maksta viivitusintressi ajavahemiku eest, mis eelneb kohtuotsuse tegemisele, erinevalt sellest, kui viivitusintressi maksmise kohustus kehtestatakse alates selle kohtuotsuse tegemise kuupäevast.(52) Nagu käesoleva ettepaneku punktides 48–49 on täheldatud, ei toeta ELTL artiklis 266 miski seda järeldust.
64. Kohtuotsuses Wortmann ei nõustunud Euroopa Kohus väitega, mille kohaselt pärast seda, kui liidu kohtud on määruse tühistanud, on riigisisesed ametiasutused kohustatud maksma selle määruse alusel alusetult sisse nõutud dumpinguvastaselt tollimaksult viivist.(53) Selle asemel leidis ta, et „nende tollimaksude summale, mille pädev siseriiklik tolliasutus asjaomasele ettevõttele tagasi maksis, tuleb lisada vastavad intressid“.(54) Kohtujurist Campos Sánchez-Bordona on samuti väljendanud seisukohta, et kohtuotsuse IPK International tõlgendamisel tuleb lähtuda selle vaidluse eriomastest joontest, mistõttu ei saa teha järeldust, nagu oleks Euroopa Kohus soovinud muuta oma viivitusintressi määratlust puudutavat kohtupraktikat.(55) Seejärel leidis ta, et kuigi kohtupraktikas on välja töötatud liidu õiguse põhimõte, mille kohaselt tuleb liidu õigust rikkudes alusetult makstud summad maksta koos intressiga tagasi alates selle alusetu makse kuupäevast, ei tulene sellest, et samast kuupäevast tuleb arvestada viivitusintressi.(56)
65. Vaidlustatud kohtuotsuses on viidatud ka Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Guardian Europe. 2014. aasta novembris rahuldati Guardian Europe’i hagi vähendada trahvi, mille komisjon oli talle 2007. aastal määranud.(57) 2014. aasta detsembris maksis komisjon vastavalt delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõikele 4 tagasi selle trahvi tühistatud osa koos sellelt arvestatud intressiga summas 988 620 eurot.(58) Seejärel alustas Guardian Europe menetlust Euroopa Liidu vastu, nõudes kohtumenetluse kestuse tõttu väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõue loeti vastuvõetavaks, kuivõrd selles ei vaidlustatud 2014. aasta detsembri otsust, mis oli jõustunud.(59) Üldkohus mõistis välja kahjuhüvitise varalise kahju eest summas 654 523,43 eurot, suurendades seda „tasandusintressiks“ nimetatu võrra Guardian Europe’i asukohaliikmesriigi aastase inflatsioonimäära alusel kuni Üldkohtu otsuse tegemiseni. Samuti mõistis ta välja viivitusintressi sellelt summalt alates selle kohtuotsuse tegemisest kuni makse saamiseni.(60)
66. Apellatsiooniastmes väitis Euroopa Liit, et Üldkohus oli rikkunud õigusnormi, lükates tagasi tema väite selle kohta, et hagi on vastuvõetamatu. Kuigi Euroopa Kohus kinnitas Üldkohtu sellekohast järeldust,(61) näib ta olevat Üldkohtu kohtuotsust valesti tõlgendanud, kuivõrd ta leidis, et 988 620 euro suurune summa oli „viivitusintress“,(62) kuigi tegelikult vastas see „kogunenud intressile“, mida komisjon oli tasunud delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 alusel.(63) Lõpuks järeldas Euroopa Kohus, et Üldkohus oli rikkunud õigusnormi, kui ta mõistis välja hüvitise Guardian Europe’ile, ja jättis kahju hüvitamise hagi rahuldamata.(64)
67. Kohtuotsus Printeos, millele vaidlustatud kohtuotsus tugineb, näib olevat kohtupraktika kõige värskem oluline ülekordamine. Komisjon määras Printeosele konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi, mille see ettevõtja ajutiselt tasus.(65) Pärast selle otsuse tühistamist maksis komisjon trahvi täies ulatuses ilma intressita tagasi, kuivõrd selle fondi tootlus, millesse ta oli trahvi investeerinud,(66) oli olnud negatiivne.(67) Printeos esitas kahju hüvitamise hagi, tuginedes ELTL artikli 266 teisele lõigule koostoimes ELTL artikli 340 teise lõiguga.(68) Kohtuistungil väitis Printeos, et tema nõuet maksta tasandusintressi tuleb mõista viivitusintressi nõudena. Hoolimata täiendavast viitest sellele, et ta ei soovi jääda selle väite juurde, et tema hüvitise nõude põhiline õiguslik alus on ELTL artikli 266 esimese lõigu rikkumine,(69) tugines Üldkohus oma analüüsis nimetatud sättele.(70) Tuginedes Euroopa Kohtu otsusele ja kohtujurist Boti ettepanekule kohtuasjas IPK International,(71) järeldas Üldkohus, et ELTL artikli 266 esimene lõik kohustab komisjoni maksma tagasi trahvi põhisumma koos viivitusintressi kui kindlasummalise hüvitisega selle eest, et seda summat ei olnud võimalik trahvi ajutise sissenõudmise kuupäevast kuni põhisumma tagasimaksmise kuupäevani kasutada.(72)
68. Kohtuotsuses Printeos leiti, et kooskõlas põhimõttega iura novit curia oli Üldkohtul õigus kirjeldada taotletavat intressi kui viivitusintressi ja mitte tasandusintressi, nagu oli väidetud hageja esialgses nõudes.(73) Sisuliselt eristas Euroopa Kohus viivitusintressi ja tasandusintressi. Viivitusintressi eesmärk on hüvitada kindla summaga asjaolu, et isik ei saanud nõudele vastavat summat kasutada, ja ärgitada võlgnikku täitma tühistavat kohtuotsust niipea kui võimalik,(74) samas kui tasandusintressi eesmärk on korvata aeg, mis möödus, kuni kohus hindas kahju summat, sõltumata viivitusest, mida võib pidada võlgniku süüks.(75) Niisiis järeldas Euroopa Kohus, et Üldkohus ei olnud rikkunud õigusnormi, kui ta mõistis komisjonilt välja viivitusintressi.(76) Kuivõrd see kohtuasi puudutas kindlaksmääratud summa, nimelt Printeosele määratud ja hiljem tühistatud trahvi tagasimaksmist, ei saanud tasandusintressi küsimust tekkida.(77)
69. Mul on kohtuotsuse Printeos kohta neli järgmist tähelepanekut.
70. Esiteks on Euroopa Kohtu tasandusintressi käsitus – mis lähtub ELTL artikli 266 teisest lõigust koostoimes ELTL artikli 340 teise lõiguga, piirdudes aja möödumise tõttu kaotatud raha hüvitamisega – liiga kitsas. Raha alusetu maksmise eest hüvitise väljamõistmist võib õigustada mitu põhjust, sealhulgas konkreetse ärivõimaluse kaotamine nende vahendite kättesaamatuse tõttu, mida Deutsche Telekomil ei õnnestunud Üldkohtule esitatud asjaolude põhjal tõendada.(78)
71. Teiseks viitas Euroopa Kohus kohtuotsusele IPK International,(79) et põhjendada väidet, mille kohaselt on viivitusintressi eesmärk hüvitada kindla summaga võlgnetavate summade kasutamata jäämine. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 63 on täheldatud, näib see väide pärinevat kohtujurist Boti ettepanekust selles kohtuasjas,(80) milles ei viidatud ühelegi alusele ega esitatud selle põhjendamiseks ühtegi selgitust. Õiguskirjanduses on seda kohtupraktikat kritiseeritud seetõttu, et see hägustab viivitusintressi ja tasandusintressi eristamist, muutes viivitusintressi määratlust.(81) Sellega sarnaselt on avaldatud ka arvamust, et nimetatud kohtupraktikas on segamini aetud viivitusintressi ja tasandusintressi vaheline vahetegu.(82) Kui viivitusintressi näol on tegemist võla kiire tagasimaksmise stiimuliga ja seda arvestatakse hüvitise summa kindlaks määranud kohtuotsuse tegemisest kuni makse tegemiseni, võetakse tasandusintressi puhul arvesse kohtuotsuse tegemisele eelnev ajavahemik, kuivõrd selle eesmärk on hüvitada raha kasutamise võimaluse puudumisest tulenev kahju.(83) Minu arvates on nendes tähelepanekutes veenvalt selgitatud, miks on oluline, et esineb vahetegu viivitus- ja tasandusintressi vahel, mis selle kriitika sihtmärgiks olevas kohtupraktikas täiesti puudub.
72. Kolmandaks, vastusena kriitikale, mille kohaselt ei ole viivitusintressi maksmise kohustuse puhul tegemist kohtuotsuse täitmise stiimuliga, kuivõrd seda intressi arvutatakse alates trahvi ajutisest tasumisest, väitis Euroopa Kohus, et stiimul on vaid üks viivitusintressi maksmise kahest eesmärgist, kusjuures teine eesmärk on pakkuda kindlasummalist hüvitist raha kasutamise võimaluse ärajäämise eest.(84) Selles vastuses aetakse tasandus- ja viivitusintressi mõisted taas lihtsalt segi, ilma et selleks oleks viidatud mingile alusele ega antud selgitusi.(85) Tasandusintressi eesmärk on maksta hüvitist. Viivitusintressi eesmärk on tagada sissenõutavaks muutunud võlgade kiire tasumine. Nende kahe mõiste vahel esinevat erinevust ei ole võimalik ära kaotada.
73. Neljandaks lisas Euroopa Kohus, et viivitusintressi maksmise kohustus alates trahvi ajutise tasumise kuupäevast on „asjaomase institutsiooni jaoks stiimul, et ta näitaks üles erilist tähelepanu niisuguste otsuste vastuvõtmisel“.(86) See vastus jätab tähelepanuta kriitika, mille kohaselt ei saa kohustus maksta viivist kohtuotsuse tegemisele eelneva aja eest olla stiimuliks kohtuotsuse võimalikult kiireks täitmiseks, mis on viivitusintressi oluline omadus. Euroopa Kohus pakub välja, et viivitusintressi maksmise ohu tõttu peaks komisjon olema eriti tähelepanelik, et vältida rikkumiste toimepanemist trahvide määramisel. Liidu institutsioonidel, sh Euroopa Kohtul, on üldine kohustus mitte toime panna õigusrikkumisi. Kui see juhtub, näevad aluslepingud ette, et asjakohased õiguskaitsevahendid on endise olukorra taastamine vastavalt ELTL artikli 266 esimesele lõigule ja tekkinud kahju hüvitamine vastavalt ELTL artikli 266 teisele lõigule koostoimes ELTL artikli 340 teise lõiguga.
74. Lähtudes Euroopa Kohtu kehtivast praktikast pärast kohtuotsust Printeos, näib, et alusetu makse tegemisest kuni selle hüvitamiseni arvutatu ja „viivitusintressina“ kirjeldatu eesmärk on ühtaegu a) hüvitada kindla summaga võlgnetava raha kasutamise võimaluse ärajäämine; b) tekitada kohtuotsuse täitmise stiimul ja c) toimida liidu institutsioonide jaoks stiimulina olla niisuguste otsuste vastuvõtmisel eriliselt tähelepanelik. Käesolevas ettepanekus on rõhutatud, et „viivitusintress“ ei ole endise olukorra taastamisele suunatud intress, mida tuleb tasuda ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel, ega ELTL artikli 266 teises lõigus sätestatud tasandusintress.(87) Aluslepingutes ei ole õiguslikku alust sellise intressi tasumise nõudele, mida kohtuotsus Printeos näib olevat käsitlenud. Välja arvatud juhtudel, mil seda arvestatakse kohtuotsuse tegemise järgse ajavahemiku suhtes, ei saa selline „viivitusintress“ kujutada endast ka kohtuotsuse täitmise stiimulit enne, kui kohtuotsus on tehtud, mis on ELTL artikli 266 esimese lõigu kohaldamise tingimus. Väitega, et sellise „viivitusintressi“ puhul on tegemist õiguse järgimise stiimuliga, ei kehtestata mitte üksnes eripärast kontseptsiooni, mille kohaselt täidab Euroopa Kohus mingisugust distsiplinaarfunktsiooni, et tuletada liidu institutsioonidele meelde, et nad täidaksid oma kohustusi, vaid toob ka sisse karistusliku aspekti, millele ELTL artikli 266 esimene lõik ei anna mingit õiguslikku alust. Viimaks ei sisalda aluslepingud kohustust maksta kindlasummalist intressi. Mis tahes intressi maksmise nõude analüüsimisel tuleb aluseks võtta olenevalt korrast vähemalt üks neljast õiguslikust kohustusest, millele pool võib sellega seoses tugineda: endise olukorra taastamine, hüvitise maksmine, alusetu rikastumise teel saadu tagastamine ja selliste summade kiire tasumine.
75. Hiljutises kohtuotsuses Gräfendorfer leidis Euroopa Kohus, et igal isikul, kellelt liikmesriigi ametiasutus on nõudnud tasu, tollimaksu, maksu või muu makse tasumist liidu õigust rikkudes, on liidu õiguse alusel õigus saada asjasse puutuvalt liikmesriigilt vastava rahasumma tagasimaksmine koos intressiga, et hüvitada selle summa kasutamise võimaluse ärajäämine.(88) Sellest kohtuotsusest nähtub, et alusetult tasutud summade kasutamise võimatusest tuleneva kahju võib heastada viitega nõudele taastada endine olukord ja/või maksta hüvitist. Miski selles kohtuotsuses ei toeta mõtet, et liidu õigus kohustab riigisiseseid ametiasutusi maksma liidu õigust rikkudes tasutud rahasummalt viivitusintressi, mida arvutatakse alates selle tasumise kuupäevast. Tulenevalt Euroopa Kohtu lähenemisest kohtuotsuses Gräfendorfer näib olevat tekkinud küllaltki ebatavaline olukord, kus liidu institutsioon, kelle puhul on leitud, et ta on saanud raha alusetult, peab maksma viivitusintressi selle rahasumma saamisest kuni selle tagastamiseni, samas kui riigisisene ametiasutus, kes saab raha sarnastel asjaoludel, peab üksnes hüvitama alusetult makstud rahasummade kasutamise võimaluse ärajäämise. Seda erinevat kohtlemist ei ole kuidagi põhjendatud ja pole kaugeltki selge, kuidas seda põhjendada.
76. Õiguspärased eriarvamused liidu õiguse tõlgendamise ja kohaldamise suhtes on Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluse tavapärane tunnus.(89) Komisjoni kohustamine viivitusintressi maksmiseks olukorras, kus ta ei ole kohtuotsuse täitmisega viivitanud, näib olevat eriti ebasobiv juhul, kui kohtuvaidlus liidu kohtutes kestab märkimisväärse aja jooksul, mille üle komisjonil puudub kontroll.(90) Terviklikkuse huvides lisan, et vastupidi Deutsche Telekomi väidetele ei saa komisjon kehtivate õigusnormide kohaselt lükata trahvi sissenõudmist edasi ajani, mil kohtumenetlus liidu kohtutes on lõppenud.(91) Finantsmääruse artikli 78 lõike 2 kohaselt määratakse komisjoni käsutusse antud omavahendid ja kõik saadaolevad summad kindlaks sissenõudekorraldusega. Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõikes 1 on veel sätestatud, et kui Euroopa Kohtusse esitatakse hagi komisjoni otsuse vastu, millega on määratud trahv, maksab võlgnik kas asjaomased summad ajutiselt või esitab pangatagatise. Nendes sätetes ei anna miski komisjonile õigust lükata trahvi sissenõudmine edasi kuni kohtumenetluse tulemuse selgumiseni.
77. Kokkuvõttes, kui tuvastatakse, et ettevõte on teinud alusetu makse liidu institutsioonile, tuleb summa puhul, mille institutsioon peab õigusnormide kohaselt sellele ettevõtjale tagastama, arvesse võtta nelja järgmist nõuet:
– tagada, et ettevõtja saab vastavalt ELTL artikli 266 esimesele lõigule rahaliselt täpselt sama väärtuse kui summa, mille ta maksis (restitutio in integrum);
– maksta ettevõtjale hüvitist kahju eest, mida ta kandis seetõttu, et ta ei saanud oma raha kasutada vastavalt ELTL artikli 266 teisele lõigule koostoimes ELTL artikli 340 teise lõiguga;
– tagastada delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 kohaselt see, mille liidu institutsioon on võinud saada alusetu rikastumise teel;
– kui need summad on kindlaks tehtud, peab liidu institutsioon nad viivitamata tagastama, et mitte rikkuda oma kohustusi, mis tulenevad ELTL artikli 266 esimesest lõigust.
78. Analüüsin apellatsioonkaebuse esimest väidet nendest järeldustest lähtudes.
– Hinnang apellatsioonkaebusele
79. Viivitusintressi eesmärk on ärgitada võlgnikku kiiresti täitma liidu kohtute otsust. Komisjon täitis 2018. aasta kohtuotsuse 2019. aasta veebruaris, tagastades trahvi tühistatud osa. Sellest tuleneb, et ainus viivitusintress, mida komisjon võib olla kohustatud tasuma, on seostatav ajavahemikuga nende kahe kuupäeva vahel. Osas, milles Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuses kohustuse maksta viivitusintressi 2018. aasta kohtuotsuse tegemisele eelneva ajavahemiku eest, rikkus ta õigusnormi. See järeldus ei mõjuta komisjoni kohustust järgida restitutio in integrum’i põhimõtet, mis hõlmab kohustust maksta tagasi summa, mis võtab arvesse raha väärtuse vähenemist,(92) Deutsche Telekomi õigust nõuda hüvitist kahju eest, mis tal võis tekkida trahvi esialgse sissenõudmise tõttu (mida ta ka kasutas), ega väiteid, mis võivad põhineda komisjoni alusetul rikastumisel. Seetõttu soovitan Euroopa Kohtul otsustada, et apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa on põhjendatud.
80. Seoses väitega, et vaidlustatud kohtuotsus on vastuolus kohtuotsusele Printeos eelnenud kohtupraktikaga, täheldan, et varajases kohtupraktikas eristati selgelt viivitusintressi ja tasandusintressi. Kohtuotsusega Corus algas protsess, millega esmalt kasutati viivitusintressi mõistet selleks, et kirjeldada midagi, mida see ei olnud, ning seejärel hägustas kohtuotsus IPK International viivitusintressi ja tasandusintressi vahetegu sedavõrd, et vahe kadus. Võib lisada, nagu komisjon on õigesti täheldanud, et Euroopa Kohtu otsus Guardian Europe ei toeta väidet, et komisjon on kohustatud maksma viivist, sest selles kohtuasjas oli komisjon maksnud intressi vastavalt delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõikele 4, mille eest Euroopa Kohus komisjoni ei kritiseerinud. Seetõttu soovitan Euroopa Kohtul otsustada, et apellatsioonkaebuse esimese väite teine osa on põhjendatud.
81. Komisjon väidab, et vaidlustatud kohtuotsuses tulnuks analüüsida Deutsche Telekomi esitatud õigusvastasuse väidet delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 kohta, kuna selle sätte eesmärk on vastata käesoleva juhtumi asjaoludele.(93) Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõige 4 ei mõjuta ELTL artikli 266 esimesest lõigust tulenevaid komisjoni kohustusi, kuivõrd nimetatud sätte eesmärk ei ole tagada selle aluslepingu sätte järgimine ja see ei saa seda ka tegelikult teha. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku apellatsioonkaebuse esimese väite kolmas osa tagasi lükata.
82. Käesoleva kohtuotsuse punktides 47–50 ja 69–74 toodud põhjustel ei olnud selle näol, et komisjon sai kätte trahvi ajutise makse, tegemist õigusnormi piisavalt selge või muud laadi rikkumisega, mida oleks olnud võimalik tuvastada enne 2018. aasta kohtuotsuse tegemist. Seetõttu ei olnud ta sellele sündmusele eelnenud perioodi eest kohustatud maksma Deutsche Telekomile viivitusintressi. Ainuüksi sellel alusel ja ilma et oleks tarvis analüüsida teisi komisjoni esitatud väiteid, soovitan Euroopa Kohtul otsustada, et apellatsioonkaebuse esimese väite neljas osa on põhjendatud.
83. Apellatsioonkaebuse esimese väite viiendas osas on leitud, et 2018. aasta kohtuotsuse ex tunc mõju ei kohusta komisjoni maksma viivitusintressi alates trahvi ajutise sissenõudmise kuupäevast. ELTL artikli 299 kohaselt on komisjoni otsused ettevõtjatele rahalise kohustuse kehtestamise kohta viivitamatult täitmisele pööratavad. 2018. aasta kohtuotsuse ex tunc mõju, mis seisnes trahvisumma vähendamises, nõudis, et komisjon hüvitaks Deutsche Telekomile rahasumma, mille puhul leiti, et ta on selle viimati nimetatult õigusvastaselt sisse nõudnud. Selle tagasimakse tegemisel pidi komisjon ELTL artikli 266 esimese lõigu kohaselt võtma arvesse raha väärtuse vähenemist, mis tuleneb ajutise sissenõudmise kuupäeva ja 2018. aasta kohtuotsuse tegemise kuupäeva vahelise aja möödumisest. See kohustus ei laienenud komisjoni kohustusele maksta Deutsche Telekomile viivitusintressi, mida arvutatakse alates ajutise tasumise kuupäevast kuni 2018. aasta kohtuotsuse tegemiseni. Seega soovitan Euroopa Kohtul apellatsioonkaebuse esimese väite viienda osaga nõustuda.
84. Kohtupraktika kohaselt võib komisjon võtta vastu poliitika, millega tagatakse, et liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud sanktsioonidel on hoiatav mõju.(94) Selline poliitika ei saa mõjutada komisjoni kohustust maksta viivitusintressi olukorras, kus ta ei ole kohtuotsust kohe täitnud. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku apellatsioonkaebuse esimese väite kuues osa tagasi lükata.
85. Soovitan Euroopa Kohtul apellatsioonkaebuse esimese väite esimese, teise, neljanda ja viienda osaga nõustuda ning selle väite ülejäänud osas tagasi lükata.
2. Õigusnormi rikkumine tasumisele kuuluva viivitusintressi määra kindlakstegemisel
– Poolte argumendid
86. Komisjon esitab neli argumenti, et põhjendada oma apellatsioonkaebuse teist väidet, mille kohaselt on vaidlustatud kohtuotsuses rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus kohaldas delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punkti b analoogia alusel, kui ta otsustas, et tasumisele kuuluv viivitusintress tuleb arvutada EKP peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatava intressimäära alusel, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.
87. Esiteks reguleerib delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punkt b viivitusintressi tasumist võlgnike poolt olukorras, kus nad on sattunud viivitusse komisjonile makse tegemisel võlateate alusel, mis peab sisaldama teatud teavet. Viivitusintress on oma olemuselt selline, et seda ei saa sisse nõuda enne, kui on olemas põhisumma tasumise kohustus.
88. Teiseks oli Euroopa Kohtu otsuse Guardian Europe(95) viide viivitusintressile ebaõige, kuna see kohtuasi puudutas „kogunenud intressi“ tasumist, mida arvutati delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 alusel – menetlus, mida Euroopa Kohus kinnitas.
89. Kolmandaks on vaidlustatud kohtuotsuses vääralt tõlgendatud kohtuotsust Printeos, milles Euroopa Kohus mõistis Printeose taotlusel välja intressi EKP peamistele refinantseerimistoimingutele kohaldatava intressimäära alusel, suurendades seda 2 protsendipunkti võrra. Ei Üldkohus ega Euroopa Kohus ei mõistnud välja viivitusintressi delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktis b sätestatud määra alusel alates trahvi ajutise sissenõudmise kuupäevast.
90. Neljandaks on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135 rikutud õigusnormi, kui selles on leitud, et Deutsche Telekomi olukord juhul, kui ta oleks jätnud trahvi tasumata, oleks olnud analoogne olukorraga, milles komisjon oli pärast 2018. aasta kohtuotsuse tegemist. Need olukorrad ei ole võrreldavad. Kui Deutsche Telekom oli kohustatud tasuma trahvi 2014. aasta otsuse alusel, mille kehtivust eeldati, kuni see 2018. aasta kohtuotsusega osaliselt tühistati, ei olnud komisjonil enne selle kohtuotsuse tegemist kohustust hüvitada osa ajutiselt sissenõutud trahvist.
91. Kui Euroopa Kohus peaks need väited tagasi lükkama, leiab komisjon, et viivitusintressi tuleks arvutada EKP peamistele refinantseerimistoimingutele kohaldatava intressimäära alusel, suurendades seda 1,5 protsendipunkti võrra, lähtudes delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõikest 4, mida kohaldatakse juhul, kui võlgnik jätab asjasse puutuvaks tähtpäevaks pangatagatise esitamata. Täiendava võimalusena palub komisjon Euroopa Kohtul kindlaks teha asjakohane intressimäär, mis tuleb fikseerida viivitusintressi määrast väiksemana, kuivõrd viimati nimetatu on olemuselt karistuslik.
92. Deutsche Telekom väidab, et apellatsioonkaebuse teine väide tuleb tagasi lükata, kuna kohtuotsuses Printeos on üheselt kindlaks tehtud, et komisjon peab tasuma viivitusintressi EKP peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatava intressimäära alusel, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra, lähtudes delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktist b. Üldkohtul ei olnud vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel selles osas mingit kaalutlusruumi. Euroopa Kohtu otsuses Guardian Europe on viidatud delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 kohaldamisel „viivitusintressile“ ja mitte „kogunenud intressile“.
93. Samuti väidab Deutsche Telekom, et delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõikes 4 sätestatud viivitusintressi määra ei saa analoogia alusel kohaldada, sest pangatagatise esitamata jätmine ei ole võrreldav kohustusega maksta viivitusintressi alusetult tasutud rahasummalt. Selle põhjus on, et ettevõtja, kes esitab trahvi ajutise maksmise asemel pangatagatise, kannab olulisi sellega seotud kulusid, mida ta ei saa komisjonilt tagasi nõuda ka siis, kui liidu kohtud trahvi hiljem tühistavad või seda vähendavad.
– Hinnang
94. Kui Euroopa Kohus rahuldab apellatsioonkaebuse esimese väite, soovitan järeldada, et ka apellatsioonkaebuse teine väide on põhjendatud, sest käesoleva ettepaneku punktides 47–50 ja 69–74 esitatud põhjustel ei ole viivitusintress käesoleval juhul kohaldatav. Kuigi delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punkt b näeb ette viivitusintressi määra, saab seda kohaldada selliste asjaolude kogumi korral, mida praeguses kohtuasjas ei esine. Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõikest 1 tõlgendatuna koostoimes sama määruse artikli 80 lõike 3 punktiga b ja c selgub, et viivitusintress kuulub tasumisele üksnes siis, kui on läbi saanud tähtaeg, mille komisjon on võla tasumiseks määranud. Seda ei saa analoogia alusel kohaldada intressi arvutamisele summadelt, mis tuli tasuda enne liidu kohtute otsust, milles tuvastati nii võla olemasolu kui ka summa. Seega ei puutu delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punktis b sätestatud viivitusintressi määr asjasse seoses intressimääraga, mida võib selliselt summalt sisse nõuda.
95. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku nõustuda apellatsioonkaebuse teise väitega ja seega vaidlustatud kohtuotsus tühistada.
IV. Üldkohtule esitatud hagi
96. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teisele lausele võib Üldkohtu otsuse tühistamise korral Euroopa Kohus teha ise asjas lõpliku otsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.
97. Lähtudes käesoleva ettepaneku punktides 79–85, 94 ja 95 esitatud kaalutlustest, teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta rahuldamata vaidlustatud kohtuotsuses esitatud nõue tühistada vaidlusalune otsus ja mõista kahju hüvitamiseks välja viivitusintress hiljem tühistatud trahviosalt, mida arvutatakse alates ajutise sissenõudmise kuupäevast.
V. Kohtukulud
98. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.
99. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
100. Kodukorra artikli 138 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui aga kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Euroopa Kohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.
101. Küsimused, mille komisjon käesolevas apellatsioonkaebuses tõstatab, on seotud mitme kohtuasjaga, mis on pooleli nii Üldkohtus(96) kui ka Euroopa Kohtus(97), ning kohtuotsus, mille Euroopa Kohus teeb käesolevas apellatsioonkaebuses, on tõenäoliselt nende suhtes määrav. Seega on juhuslik, et Deutsche Telekom võttis endale legitimus contradictor’i rolli, millega tema esindajad on hästi hakkama saanud. Neid asjaolusid arvestades leian, et oleks ebaproportsionaalne määrata ühele ettevõttele vastutus kõikide kulude eest kohtuasjas, mis võib osutuda näidiskohtuasjaks. Arvestades, et praegune õiguslik olukord näib olevat muutnud nendes satelliitmenetlustes lahendamist vajavad küsimused tarbetult keeruliseks, olen seisukohal, et Deutsche Telekomil oli mõistlik alustada kohtumenetlust vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja komisjonil oli mõistlik esitada apellatsioonkaebus Üldkohtu otsuse peale, millega see taotlus rahuldati. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku, et ta jätaks kummagi poole kogu menetlusega seotud kohtukulud tema enda kanda.
VI. Ettepanek
102. Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:
1. Tühistada Üldkohtu 19. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑610/19, EU:T:2022:15).
2. Lõpetada menetlus kohtuasjas T‑610/19, Deutsche Telekom vs. komisjon.
3. Jätta Deutsche Telekom AG ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda kohtuasjas T‑610/19, Deutsche Telekom vs. komisjon, ja kohtuasjas C‑221/22 P, komisjon vs. Deutsche Telekom.