ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

7. juuli 2015(*)

Juurdepääs dokumentidele – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Konkurentsieeskirjade kohaldamise menetlust käsitlevad dokumendid – Taotlus, mis käsitleb kõiki dokumente – Dokumendi väljastamisest keeldumine – Taotlus, mis käsitleb ühte dokumenti – Sisukord – Konkreetse ja individuaalse hindamise kohustus – Kolmanda isiku ärihuvide kaitsega seotud erand – Kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärkide kaitsega seotud erand – Ülekaalukas üldine huvi – Kahju hüvitamise nõue – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas T‑677/13,

Axa Versicherung AG, asukoht Köln (Saksamaa), esindajad: advokaadid C. Bahr, S. Dethof ja A. Malec,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Clotuche-Duvieusart ja H. Krämer, keda abistasid advokaadid R. Van der Hout ja A. Köhler,

kostja,

keda toetab

Saint-Gobain Sekurit Deutschland GmbH & Co. KG, asukoht Aachen (Saksamaa), esindajad: advokaadid B. Meyring ja E. Venot,

menetlusse astuja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta otsus Gestdem 2012/817 ja 2012/3021, millega jäeti rahuldamata kaks taotlust tutvuda dokumentidega, mis asuvad juhtumi COMP/39.125 (autoklaas) toimikus,

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees S. Papasavvas, kohtunikud N. J. Forwood (ettekandja) ja E. Bieliūnas,

kohtusekretär: ametnik K. Andová,

arvestades menetluse kirjalikus osas ja 11. veebruari 2015. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Euroopa Ühenduste Komisjon tuvastas 12. novembri 2008. aasta otsuses K(2008) 6815 (lõplik) [ELTL artiklis 101] ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (COMP/39.125 – autoklaas) (edaspidi „autoklaasi otsus”), et mitu ettevõtjat on osalenud autoklaasi sektori kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses, ning määras neile trahvi kogusummas 1,383 miljardit eurot.

2        Autoklaasi otsus puudutas ja oli adresseeritud muu hulgas järgmistele ettevõtjatele: esiteks AGC Flat Glass Europe SA (millest sai AGC Glass Europe SA), AGC Automotive Europe SA ja AGC Automotive Germany GmbH (millest sai AGC Glass Germany GmbH) (edaspidi koos „AGC”) ja teiseks Saint-Gobain Glass France SA, Saint-Gobain Sekurit France SA ja Saint-Gobain Sekurit Deutschland GmbH & Co. KG (edaspidi koos „SG”).

3        Hageja Axa Versicherung AG, kes tegutseb eelkõige autokindlustuse sektoris, esitas 16. veebruari 2012. aasta kirjaga, mis registreeriti numbriga Gestdem 2012/817, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (ELT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne01/03, lk 331) alusel komisjonile taotluse tutvuda juhtumi COMP/39.125 toimiku sisukorra tervikversiooniga (edaspidi „esimene taotlus”). Hageja põhjendas seda esimest taotlust vajadusega põhjendada kahju hüvitamise hagi, mille ta oli 31. jaanuaril 2012 esitatud Landgericht Düsseldorf’ile (Düsseldorfi esimese astme kohus, Saksamaa) AGC vastu, mille raames SG oli hiljem menetlusse kaasatud. Komisjon andis 7. märtsi 2012. aasta otsusega loa osaliselt tutvuda taotletud dokumendiga, märkides, et selle dokumendi teisi osasid ei saa talle edastada, kuna nende suhtes kehtisid teatud erandid õigusest dokumentidega tutvuda, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artiklis 4 (edaspidi „7. märtsi 2012. aasta otsus”).

4        Hageja esitas 18. juuni 2012. aasta kirjaga, mis registreeriti numbriga Gestdem 2012/3021, komisjonile uue taotluse tutvuda juhtumi COMP/39.125 toimiku kõigi dokumentide tervikversiooniga (edaspidi „teine taotlus”). See taotlus jäeti 3. august 2012. aasta otsusega rahuldamata.

5        Hageja esitas komisjonile 23. märtsi ja 17. augusti 2012. aasta kirjadega kaks kordustaotlust kõnealuste dokumentidega tutvumiseks. Komisjon andis 29. oktoobri 2013. aasta otsusega Gestdem 2012/817 ja 2012/3021 (edaspidi „vaidlustatud otsus”) hagejale loa tutvuda suurema osaga juhtumi COMP/39.125 toimiku sisukorrast, kui 7. märtsi 2012. aasta otsusega võimaldati, jättes kaks kordustaotlust ülejäänud osas rahuldamata.

6        Selle järelduse tegemiseks tuvastas komisjon esiteks, et hageja kahe taotluse esemeks olevad dokumendid olid osaks selle menetluse toimikust, mille tagajärjel tehti autoklaasi otsus, et selle otsuse peale oli Üldkohtule esitatud mitu tühistamishagi ja et need menetlused olid veel pooleli. Komisjon lisas, et Üldkohtus olid pooleli ka tühistamishagid ärakuulamise eest vastutava komisjoni ametniku otsuste peale, mis käsitlesid autoklaasi otsuse lõpliku mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamist (vaidlustatud otsuse punkt 1).

7        Teiseks täpsustas komisjon hageja kahe taotluse ulatust. Ta järeldas sisuliselt, et esimene taotlus puudutas juhtumi COMP/39.125 toimiku sisukorra tervikversiooni ja eelkõige kolme liiki teavet, mida ei olnud veel hagejale 7. märtsi 2012. aasta otsusega edastatud: st esiteks viited selle juhtumi raames peetud kirjavahetusele nende ettevõtjatega, kes taotlesid, et neile kohaldataks komisjoni 8. detsembri 2006. aasta teatist, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT C 298, lk 17; edaspidi „leebema kohtlemise programm”), kuna seda teavet ei olnud võimalik tuletada autoklaasi otsuse esialgsest mittekonfidentsiaalsest versioonist või ei avaldatud seda nimetatud otsuse peale esitatud tühistamishagides; teiseks menetluses osalenud füüsiliste isikute, kolmandate ettevõtjate ja advokaadibüroode nimed; ja kolmandaks teatud äriteave, mis ei ole avalik ja mis võib olla tundlik (vaidlustatud otsuse punktid 2.1 ja 2.3). Mis puudutab teist taotlust, siis märkis komisjon, et see puudutas juhtumi COMP/39.125 toimikus olevate dokumentide olulist tervikut. Ta märkis samuti, et tema talitused jagasid need dokumendid menetluse varasemas etapis nelja kategooriasse vastavalt hageja esitatud nõuetele, st autoklaasi otsuse adressaatidega toimunud kirjavahetus (A kategooria); kolmandate isikutega toimunud kirjavahetus (B kategooria); menetluse käigus toimunud kontrollide käigus võetud dokumendid (C kategooria); ja komisjoni sisemised dokumendid (D kategooria) (vaidlustatud otsuse punktid 2.2 ja 2.3).

8        Kolmandaks leidis komisjon, et teise taotluse rahuldamata jätmise aluseks oli rida põhjuseid (vaidlustatud otsuse punktid 3 ja 4). Ta märkis esmalt sisuliselt, et võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) ja komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruses (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL artiklite 101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), esitatud konkurentsieeskirjade rakendamise menetluste eripäraseid sätteid, siis kehtib konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluste toimikutes sisalduvatele dokumentidele määruse nr 1049/2001 alusel üldine eeldus, et nendega ei saa tutvuda (vaidlustatud otsuse punkt 4.1). Seejärel leidis ta, et siinses asjas tuli üldiselt eeldada, et kõigile teises taotluses käsitletud dokumentidele kehtis selle määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes esitatud erand dokumentidega tutvumisest, mis puudutas kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärkide kaitset, ja sama määruse artikli 4 lõike 2 esimeses taandes esitatud erand, mis käsitles ärihuvide kaitset (vaidlustatud otsuse punkt 4.2). Lõpuks lisas komisjon, et kõigile D kategooriasse kuuluvatele dokumentidele kehtis selle määruse artikli 4 lõike 3 teises taandes sätestatud erand, mis käsitles asjaomase institutsiooni sisekasutuseks mõeldud arvamuste kaitset (vaidlustatud otsuse punkt 4.2).

9        Neljandaks otsustas komisjon võimaldada hagejal täiendavalt tutvuda juhtumi COMP/39.125 toimiku sisukorraga (vaidlustatud otsuse punktid 3 ja 5). Sellega seoses leidis ta, et ta võis edastada hagejale teavet, mis võimaldab tuvastada menetluses osalenud ettevõtjaid esindanud advokaadibüroosid, osas, kus see teave oli juba avalik. Komisjon leidis seevastu, et muud teavet, millega tutvumist ta hagejale 7. märtsi 2012. aasta otsuses ei võimaldanud, ei saa endiselt talle edastada, olgu siis tegu menetluse raames leebema kohtlemise programmi kohaldamist taotlenud ettevõtjatega toimunud kirjavahetusega (vaidlustatud otsuse punkt 5.1), selles menetluses osalenud füüsiliste isikute (vaidlustatud otsuse punkt 5.2) ja kolmandate ettevõtjate nimedega (vaidlustatud otsuse punkt 5.3), või mitmesuguse tundliku äriteabega (vaidlustatud otsuse punkt 5.4).

10      Viiendaks ja viimaseks märkis komisjon, et ta ei saanud hagejale võimaldada osalist juurdepääsu kõnealustele dokumentidele peale toimiku sisukorra (vaidlustatud otsuse punkt 6). Ta lisas, et ta ei suuda tuvastada mingitki ülekaalukat üldist huvi määruse nr 1049/2001 tähenduses, mis võiks põhjendada seda, et ta hagejale selle teabe edastab, sõltumata selle määruse artikli 4 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandite kohaldatavusest (vaidlustatud otsuse punkt 7).

 Menetlus ja poolte nõuded

11      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. detsembril 2013.

12      Pärast Euroopa Kohtu 27. veebruari 2014. aasta otsuse tegemist kohtuasjas komisjon vs. EnBW (C‑365/12 P, EKL, EU:C:2014:112), palus Üldkohus pooltel esitada kirjalikud märkused viidatud kohtuotsuse võimalikust mõjust siinsele kohtuasjale. Pooled täitsid need nõuded ette nähtud tähtaja jooksul.

13      Saint-Gobain Sekurit Deutschland GmbH & Co. KG (edaspidi „SGSD”) esitas 28. aprillil 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks. Pooled ei esitanud selle kohta vastuväiteid.

14      Üldkohtu kolmanda koja esimehe 27. juuni 2014. aasta määrusega anti SGSD‑le luba menetlusse astuda.

15      Lisaks kohustas Üldkohus oma 24. juuni 2014. aasta määrusega komisjoni esitama juhtumi COMP/39.125 toimiku sisukorra tervikversioon ning esitas 25. juunil 2014 pooltele küsimusi. Pooled täitsid need nõuded.

16      Olles Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 47 lõike 1 alusel otsustanud, et menetlusdokumentide teistkordne vahetamine ei ole vajalik, andis Üldkohus pooltele loa täiendavaid dokumente esitada pärast seda, kui hageja oli esitanud põhjendatud taotluse võtta üksikasjalikum seisukoht seoses kohtuotsusega komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool (EU:C:2014:112).

17      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohtu kolmanda koja esimees alustada menetluse suulist osa.

18      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu suulistele küsimustele antud vastused kuulati ära 11. veebruari 2015. aasta kohtuistungil.

19      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

21      SGSD palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

22      Oma hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet, mis käsitlevad sisuliselt:

–      esiteks määruse nr 1049/2001 artiklite 2 ja 4 rikkumist, kuna komisjon ei täitnud oma kohustust viia teise taotluse kohta läbi individuaalne ja konkreetne uurimine;

–      teiseks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande ning artikli 4 lõike 3 teise lõigu rikkumist, kuna komisjon on teise taotluse uurimise raames nendes sätetes esitatud erandeid dokumentidega tutvumise õigusest ning ülekaalukat üldist huvi valesti tõlgendanud ja kohaldanud;

–      kolmandaks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 rikkumist, kuna komisjon ekslikult ei võimaldanud tal osaliselt tutvuda teises taotluses käsitletud dokumentidega;

–      neljandaks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande, artikli 4 lõike 3 teise lõigu ja artikli 4 lõike 1 punkti b rikkumist, kuna komisjon oli ekslikult keeldunud edastamast talle esimeses taotluses käsitletud dokumenti tervikuna;

–      viiendaks ebapiisavat põhjendust.

23      Nende väidete sisu silmas pidades tuleb koos analüüsida esimest, teist ja kolmandat väidet ning viiendat väidet osas, mis puudutab teist taotlust (vt analoogia alusel kohtuotsus komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punktid 33 ja 34), ja seejärel neljandat ja viiendat väidet osas, mis puudutavad esimest taotlust.

A –  Esimene, teine ja kolmas väide ning viies väide osas, mis puudutab teist taotlust

24      Esimeses väites märgib hageja sisuliselt, et komisjon on õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas pärast jäika ja abstraktset arutluskäiku (millele võiks viidata mis tahes konkurentsieeskirjade kohaldamise menetlust puudutavate dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata jätmiseks), et kõigi teises taotluses käsitletud dokumentide suhtes kehtis määruse nr 1049/2001 alusel üldine eeldus, et nendega ei saa tutvuda, ja jättis taotluse seetõttu rahuldamata, ilma et ta oleks eelnevalt selles käsitletud dokumente individuaalselt ja konkreetselt uurinud.

25      Teises väites märgib hageja sisuliselt, et komisjon on ekslikult tõlgendanud ja kohaldanud kolme erandit dokumentidega tutvumise õigusest, millele on vaidlustatud otsuses viidatud, olgu siis arutlusel teises taotluses käsitletud kõik dokumendid või dokumentide kategooriad, mida komisjoni talitused on kunstlikult määratlenud (vt eespool punkt 7). Nimelt ei oleks siinses asjas saanud kasutada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandit, mis on seotud ärihuvide kaitsega; ega selle määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandit, mis puudutab kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärkide kaitset, ega ka sama määruse artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud erandit, mis käsitleb institutsioonide sisekasutuseks mõeldud arvamuste kaitset. Igal juhul on komisjon õigusnormi rikkunud või teinud hindamisvea, kui ta ei võtnud arvesse ülekaalukat üldist huvi, mis seisneb selles, et konkurentsivastase tegevuse tõttu kannatanutel on võimalus nõuda kahjuhüvitist, ega edastanud hagejale – pärast selle ülekaaluka üldise huvi ja iga mainitud erandiga kaitstud huvi omavahel kaalumist – juhtumi COMP/39.125 toimiku dokumente, mida ta vajas selle nõudeõiguse tõhusaks teostamiseks.

26      Kolmandas väites märgib hageja, et komisjon on rikkunud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6 ja proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta ei võimaldanud hagejal tutvuda teises taotluses käsitletud dokumentide või nende osadega, mille suhtes ei saanud kohaldada erandeid, millele komisjon tugines vaidlustatud otsuses.

27      Viiendas väites märgib hageja eelkõige, et komisjon on rikkunud ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustust, jättes teise taotluse rahuldamata pärast üldist ja abstraktset arutluskäiku, mida kohaldati kõigile kõnealustele dokumentidele või dokumentide kategooriatele, selle asemel, et võtta arvesse nende dokumentide konkreetset sisu.

28      Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud vastuses, mis esitati pärast kohtuotsust komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool (EU:C:2014:112) ja seejärel repliigis, väitis hageja lõpuks sisuliselt, et see kohtuotsus ei seadnud kahtluse alla tema erinevate väidete sisulist põhjendatust.

29      Komisjon, keda toetab SGSD, vaidleb kõigile neile argumentidele vastu.

30      Sellega seoses tuleb kõigepealt hinnata hageja erinevaid argumente, mis vaidlustavad komisjoni järeldust, et tuleb üldiselt eeldada, et teises taotluses käsitletud dokumentidele kehtisid teatud erandid määruses nr 1049/2001 sätestatud õigusest dokumentidega tutvuda; seejärel tuleb hinnata neid argumente, mis seavad kahtluse alla komisjoni järelduse, et puudub ülekaalukas üldine huvi, mis põhjendaks nende dokumentide avalikustamist.

1.     Üldine eeldus ja komisjoni kohaldatud erandid

31      ELTL artikli 15 lõike 3 alusel on igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel ja juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, õigus pääseda ligi liidu institutsioonide dokumentidele.

32      Selle alusel on määruse nr 1049/2001 eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda liidu institutsioonide dokumentidega, mille suhtes on samal ajal sätestatud teatud piirangud – nagu see ilmneb eelkõige selle määruse artiklis 4 sätestatud erandite korrast –, mis tulenevad teatud avalikest või erahuvidest (kohtuotsus, 29.6.2010, komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EKL, EU:C:2010:376, punkt 51, ja komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 61).

33      Eelkõige ilmneb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesest ja kolmandast taandest, et institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, ning kontrollimiste, uurimise ja audiitorkontrolli eesmärki, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

34      See erandite kord põhineb tasakaalu leidmisel konkreetse juhtumi puhul esinevate vastandlike huvide vahel, milleks on ühelt poolt huvid, millele asjaomaste dokumentide avaldamine tuleks kasuks, ja teiselt poolt huvid, mida see avaldamine ohustaks (kohtuotsused, 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EKL, EU:C:2013:738, punkt 42, ja komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 63).

35      Kuna need erandid teevad erandi üldsuse võimalikult laiaulatuslikust juurdepääsust liidu institutsioonide dokumentidele, tuleb neid tõlgendada ja kohaldada täht-tähelt (kohtuotsused, 17.10.2013, nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EKL, EU:C:2013:671, punkt 30, ja 3.7.2014, nõukogu vs. in’t Veld, C‑350/12 P, EKL, EU:C:2014:2039, punkt 48).

36      Seega ei piisa niisugusele dokumendile juurdepääsu keelamise õigustamiseks, mille avalikustamist taotleti, põhimõtteliselt sellest, et see dokument puudutab ühte määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 nimetatud tegevust. Taotluse saanud institutsioon on põhimõtteliselt kohustatud ka selgitama küsimust, kuidas juurdepääs sellele dokumendile võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb mõni selles artiklis ette nähtud erand või erandid, millele ta viitas (kohtuotsused, 1.7.2008, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EKL, EU:C:2008:374, punkt 49, ja komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 64). Pealegi peab kahjustamise ohtu saama mõistlikult ette näha ja see ei tohi olla ainult oletuslik (kohtuotsused Rootsi ja Turco vs. nõukogu, eespool viidatud, punkt 43, ja nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 35 eespool, EU:C:2013:671, punkt 31).

37      Asjaomane institutsioon võib siiski selles osas tugineda teatud liiki dokumentidele kohaldatavatele üldistele eeldustele, kuna sama laadi dokumentide avalikustamise taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi (kohtuotsused komisjon vs. technische Glaswerke Ilmenau, punkt 32 eespool, EU:C:2010:376, punkt 54, ja komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 65).

38      Seega, kui taotlus käsitles kõiki teatavat liiki dokumente, võib asjaomane institutsioon tugineda üldisele eeldusele, mille kohaselt selliste dokumentide avalikustamine kahjustab üldjuhul mõnd määruse nr 1049/2001 artiklis 4 nimetatud huvi kaitset, asjaomasel institutsioonil menetleda kõikehõlmavalt sõnastatud taotlust ja vastata sellele samal moel (kohtuotsused LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 34 eespool, EU:C:2013:738, punktid 47 ja 48, ja komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punktid 67 ja 68).

39      Eelkõige juhul, kui tegu on taotlusega tutvuda konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluse toimikus olevate kõigi dokumentidega, on liidu kohus leidnud esiteks, et komisjonil on õigus eeldada (ilma iga kõnealust dokumenti individuaalselt ja konkreetselt uurimata), et nende avalikustamine kahjustab põhimõtteliselt kontrollimiste ja uurimise eesmärki ning menetluses osalenud ettevõtjate ärihuve, mis on selles kontekstis tihedalt seotud (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punktid 79−93, ja 13.9.2013, Madalmaad vs. komisjon, T‑380/08, EKL, EU:T:2013:480, punktid 30−42).

40      Selle kohtupraktika aluseks olevaid põhjendusi arvestades (vt eespool punktid 37 ja 38), ei ole seda tüüpi eelduse kasutamine piiratud olukorraga, kui taotlus käsitleb konkurentsieeskirjade kohaldamine menetluse toimikus olevaid „kõiki” dokumente, ega ka olukorraga, kui see taotlus puudutab sellises toimikus sisalduvaid dokumente „kõikehõlmavalt ja eristusteta”, nagu hageja väitis oma repliigis. Vastupidi, nagu väitsid õigustatult komisjon ja SGSD vasturepliigis ja menetlusse astuja seisukohtades, võib seda eeldust kasutada ka juhul, kui taotlus puudutab tervikuna toimikus sisalduvaid konkreetsemaid dokumente, mida identifitseeritakse viitega nende ühistele tunnustele või nende kuulumise alusel ühte või enamasse üldkategooriasse (vt selle kohta kohtuotsus, 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EKL, EU:C:2012:393, punktid 10 ja 123), nagu hageja oli enda sõnul siinses asjas teinud. Siiski on hageja poolt läbi viidud identifitseerimisel üks väga suhteline omadus, kuna huvitatud isik piirdus toimiku sisukorras viidatud dokumentide jagamisega kolme kategooriasse vastavalt sellele, kas need olid tema arvates „asjassepuutuvad”, „võisid olla asjassepuutuvad” või „asjassepuutumatud”, ning pani selle jaotuse alusel märke „1”, „2” või „3” vastavate viidete äärde.

41      Seejärel märkis liidu kohus, et komisjonil on õigus tugineda sellisele üldisele eeldusele, kuni asjaomast menetlust ei saa lugeda lõppenuks, olgu siis seetõttu, et see ei ole veel viinud otsuse vastuvõtmiseni, või siis seetõttu, et selle otsuse peale on esitatud tühistamishagid, mis on endiselt menetluses kuupäeval, kui komisjon saab taotluse tutvuda asjaga seotud toimikus olevate dokumentidega ja selle taotluse kohta otsuse teeb (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punktid 70, 98 ja 99, ja Madalmaad vs. komisjon, punkt 39 eespool, EU:T:2013:480, punkt 43).

42      Lõpuks leidis Euroopa Kohus, et komisjonile antud võimalus tugineda üldisele eeldusele, kui ta käsitleb taotlust tutvuda kõigi dokumentidega, tähendab, et kõnealuste dokumentide suhtes ei kohaldu tervikliku või isegi osalise avalikustamise kohustus (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 134, ja 7.10.2014, Schenker vs. komisjon, T‑534/11, EKL, EU:T:2014:854, punkt 108).

43      Käesolevas asjas ei ole esmalt vaidlust selles, et teine taotlus käsitles juhtumi COMP/39.125 toimikus olevaid kõiki dokumente. Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud vastustes täpsustas hageja, et see taotlus puudutas kahte kategooriat dokumente, st 2425 dokumenti, mida ta luges „asjassepuutuvaks”, ja 1523 dokumenti, mis tema arvates „võisid olla asjassepuutuvad” seoses tema kahju hüvitamise hagiga AGC ja SG vastu, st kokku 3948 dokumenti. Komisjon märkis – ilma et talle oleks selles küsimuses vastu vaieldud –, et see vastas umbkaudu 90%‑le asjaomase toimiku dokumentidest.

44      Seejärel tuleb märkida, et kõik need 3948 dokumenti kuulusid kontrollimiste ja uurimise alla määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses. Nimelt olid kõik need dokumendid koostatud või kogutud komisjoni poolt seoses uurimisega, millega kaasnesid kontrollimised ja mis viidi läbi juhtumi COMP/39.125 raames, et saada teavet ja tõendeid tuvastamaks, kas esines liidu konkurentsieeskirjade rikkumine või mitte. Lisaks, arvestades selle menetluse eesmärki, tuleb järeldada, et need dokumendid võisid sisaldada tundlikku äriteavet, mis puudutas poolte strateegiat ja tegevust ning nende ärisuhteid kolmandate isikutega (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 79, ja Madalmaad vs. komisjon, punkt 39 eespool, EU:T:2013:480, punkt 34).

45      Lõpuks ei ole vaidlust selles, et nii hageja poolt komisjonile teise taotluse esitamise kuupäeval kui ka hetkel, kui komisjon selle kohta otsuse tegi, olid Üldkohtus pooleli mitu hagi autoklaasi otsuse tühistamiseks. Nende hagide kohta on seejärel tehtud 27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Saint-Gobain Glass France jt vs. komisjon (T‑56/09 ja T‑73/09, EKL, EU:T:2014:160), 10. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Soliver vs. komisjon (T‑68/09, EKL, EU:T:2014:867), ja 17. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Pilkington Group jt vs. komisjon (T‑72/09, EU:T:2014:1094).

46      Arvestades neid erinevaid asjaolusid, mida mainitakse vaidlustatud otsuse punktides 1 ja 2.2−2.3, võis komisjon ilma põhjendamiskohustust või õigusnormi rikkumata järeldada, et hageja teises taotluses käsitletud 3948 dokumendi suhtes kehtis üldine eeldus, et nende avalikustamine kahjustaks põhimõtteliselt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandit, mis puudutab kontrollimiste ja uurimise eesmärki.

47      Eespool punktis 42 mainitud kohtupraktikat silmas pidades ei ole komisjon vaidlustatud otsust ebapiisavalt põhjendanud ega õigusnormi rikkunud või teinud hindamisviga, kui ta leidis, et ta ei saanud võimaldada ka isegi osaliselt kõnealuste 3948 dokumendiga tutvumist.

48      Ükski hageja käesolevate väidete raames esitatud argumentidest ei ole viimati esitatud järelduse vaidlustamiseks kohane.

49      Eelkõige ei ole hagejal alust esiteks heita komisjonile ette, et ta kehtestas kunstlikud dokumentide kategooriad ning kohaldas nende suhtes abstraktset ja asendatavat arutluskäiku.

50      Komisjon märkis tõepoolest teise taotluse ulatust kirjeldades, et tema talitused olid selle taotluse menetlemise varasemas ja esialgsemas staadiumis leidnud, et 3948 kõnealust dokumenti kuulusid nelja erinevasse kategooriasse, tuginedes hageja enda pakutud esitlusele (vaidlustatud otsuse punkt 2.2).

51      Sellegipoolest, kui ta seejärel hindas seda taotlust, ei korranud komisjon oma talituste varasemat kategooriatesse jaotamist, vaid järeldas sisuliselt, et üldine eeldus, millele ta oli otsustanud tugineda, hõlmas esmalt kõiki taotluses käsitletud dokumentide kategooriaid, seejärel kõiki dokumente igas selles kategoorias, ja lõpuks iga dokumenti tervikuna.

52      Igal juhul ei omanud tähtsust, et kõnealused 3948 dokumenti kuulusid ühte või teise kategooriasse, mille komisjoni talitused olid välja töötanud, kuna kohtupraktika võimaldas sellel institutsioonil tugineda vaid ühele üldisele eeldusele (nagu ta vaidlustatud otsuses ka tegi), mida kohaldati kõigile neile dokumentidele, nagu nad oleks kuulunud vaid ühte kategooriasse (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsused komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 32 eespool, EU:C:2010:376, punkt 61, ja LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 34 eespool, EU:C:2013:738, punkt 64), ilma et ta oleks pidanud eelnevalt igaühte neist individuaalselt ja konkreetselt hindama.

53      Teiseks on käesolevate väidete raames tulemusetu hageja kriitika komisjoni konkreetse arutluskäigu kohta, mis puudutas komisjoni leebema kohtlemise programmi raames kogutud dokumentide avalikustamisega seotud võimalikku riski (vaidlustatud otsuse punkt 4.1, kuues lõik ja punkt 4.2 kaheksas kuni kümnes lõik).

54      Lõpuks, teist taotlust käsitledes (mis puudutas kokku 3948 dokumenti, mis asusid juhtumi COMP/39.125 toimikus) ja ilma et see mõjutaks esimese taotluse käsitlemist (mis puudutas üksnes selle toimiku sisukorda), võis komisjon järeldada, et nende dokumentide suhtes kehtis eespool punktides 46 ja 52 viidatud üldine eeldus, sõltumata mis tahes konkreetsest kaalutlusest, mis puudutas leebema kohtlemise programmi raames kogutud dokumentide laadi või sisu (kohtuotsus komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 97).

55      Kolmandaks on tulemusetud hageja argumendid, millega ta vaidlustab seda, et komisjon tugines teise taotluse rahuldamata jätmisel kumulatiivselt nii vajaduse korrale mitte kahjustada kolmandate isikute ärihuve (vaidlustatud otsuse punkt 4.2, kaheteistkümnes lõige) ja sisedokumentide osas vajaduse korral mitte kahjustada sisekasutuseks mõeldud arvamuste kaitset (vaidlustatud otsuse punkt 4.2, üheteistkümnes ja kaheteistkümnes lõik).

56      On tõsi, et liidu institutsioon võib selleks, et hinnata tema valduses olevate dokumentidega tutvumise taotlust, võtta arvesse määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud mitut keeldumise alust (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 40 eespool, EU:C:2012:393, punktid 113 ja 114), nagu komisjon siinses asjas tegi.

57      Siiski ei ole võimalikel õigusnormi rikkumistel või hindamisvigadel, mida komisjon võis teha esiteks ärihuve puudutavate erandite rakendamisel ja teiseks sisekasutuseks mõeldud arvamuste kaitset puudutavate erandite rakendamisel, siinses asjas mõju vaidlustatud otsuse õiguspärasusele, kuna ei ilmne, et see on õigusvastane, kuna ta oli üldiselt eeldanud, et kõigile kõnealustele dokumentidele kehtis tervikuna erand, mis puudutas kontrollimiste ja uurimise eesmärkide kaitset, nagu märgiti eespool punktis 46.

58      Neljandaks ei ole asjassepuutuvad repliigis esitatud uued argumendid, mis käsitlesid komisjoni 11. juuni 2013. aasta ettepanekust COM (2013) 404 final, ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral, isegi kui need oleksid vastuvõetavad (sellele vaidleb, aga komisjon vastu). Nimelt, sõltumata kõigist kaalutlustest, mis puudutavad selle ettepaneku seisundit ja ulatust hetkel, kui komisjon vaidlustatud otsuse vastu võttis, on ettepanekus selgelt märgitud, et selles esitatud sätted ei mõjuta määruses nr 1049/2001 esitatud reegleid dokumentidega tutvumise kohta, nagu komisjon ka õigustatult rõhutas.

2.     Üldise eelduse ümberlükkamine ja hageja viidatud ülekaalukas üldine huvi

59      Üldise eelduse kasutamine ei välista võimalust tõendada, et dokument, mille avalikustamist taotletakse, ei kuulu selle eelduse alla või et dokumendi avalikustamine on põhjendatud ülekaalukate üldiste huvidega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 alusel (kohtuotsused komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 32 eespool, EU:C:2010:376, punkt 62, ja komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 100). Selle tarvis peab taotleja viitama konkreetselt asjaoludele, mis põhjendavad kõnealuse dokumendi avalikustamist (kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 34 eespool, EU:C:2013:738, punkt 94).

60      Kohustust kontrollida, kas kõnealune üldine eeldus on tõepoolest kohaldatav, ei saa seevastu tõlgendada nii, et komisjon peab kõiki taotletud dokumente individuaalselt hindama. Niisugune kohustus võtaks sellelt üldiselt eelduselt kasuliku mõju, milleks on võimaldada komisjonil vastata kõikehõlmavale juurdepääsu taotlusele samuti kõikehõlmavalt (kohtuotsused LPN ja Finlande vs. komisjon, punkt 34 eespool, EU:C:2013:738, punkt 68, ja Komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 101).

61      Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et hageja ei väitnud oma hagis ega komisjoni ees, et teatud kindel individuaalne dokument teise taotlusega hõlmatud dokumentide kogumikus ei kuulunud eespool punktides 46 ja 52 viidatud üldise eelduse alla.

62      Nimelt, olles hagiavalduses sisuliselt vaidlustanud sellise eelduse kasutamise põhimõtte, piirdus hageja repliigis vaid väitega, et tuleks lugeda, et see eeldus on ümber lükatud kõigi kõnealuste dokumentide osas kahel põhjusel. Esiteks väitis ta, et ta ei piirdunud kavatsusega esitada kahju hüvitamise hagi, vaid et ta oli juba sellise hagi Landgericht Düsseldorfile esitanud. Teiseks väitis ta, et taotletud dokumendid pärinevad enam kui viie aasta tagant ja seega ei väärinud oma vanuse tõttu enam kaitset.

63      Esimene nendest väidetest ei ole määrav, nagu märgib ka SGSD. Ehkki kohtuotsus komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool (EU:C:2014:112, punktid 103 ja 106) tehti seoses juhtumiga, kus dokumentidega tutvumist taotlenud isikul oli kavatsus esitada kahju hüvitamise hagi, kuid ei olnud seda veel teinud, samas kui hageja oli juba ammu oma nõude esitanud, siis see asjaolu ei võimalda iseenesest järeldada, et komisjoni viidatud üldine eeldus ei ole kohaldatav mõnele konkreetsele dokumendile käesolevas asjas käsitletud dokumentidest. Mis puudutab teist, laadilt väga üldist väidet, siis tuleb meelde tuletada, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 7 on sätestatud, et selles määruses esitatud erandeid võib kohaldada kuni 30 aasta jooksul, või vajaduse korral koguni kauem. Asjaolu, et hageja taotletud dokumendid on siinses asjas enam kui viis aastat vanad, ei saa iseenesest seega ümber lükata komisjoni üldist eeldust (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 40 eespool, EU:C:2012:393, punktid 124 ja 125).

64      Kuna hagist ei tulene asjaolusid, mis võiksid vaidlustatud otsuse aluseks oleva üldise eelduse ümber lükata, siis ei saa hageja väita, et komisjon oli kohustatud hageja taotletud dokumente konkreetselt ja individuaalselt hindama (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 128).

65      Teiseks väidab hageja siiski, et komisjon on õigusnormi rikkunud või teinud hindamisvea, kui ta esiteks ei võtnud arvesse ülekaalukat üldist huvi, mis seisneb selles, et konkurentsivastase tegevuse tõttu kahju saanud isikutel on võimalus nõuda kahju hüvitamist, ega edastanud hagejale – pärast seda, kui ta kaalus vaidlustatud otsuses omavahel seda ülekaalukat üldist huvi ja iga mainitud erandiga kaitstud huvi – juhtumi COMP/39.125 toimiku dokumente, mida ta vajas selle nõudeõiguse tõhusaks teostamiseks. Repliigis lisas ta sisuliselt, et ta tegi kõik, mis oli tema võimuses, et tõendada vajadust saada teises taotluses tuvastatud 3948 dokumenti, ja vähemalt 2425 dokumenti nende hulgast, mida ta pidas „asjassepuutuvaks”, arvestades tema valduses olnud teavet ja eelkõige toimiku sisukorra mittekonfidentsiaalset versiooni, mille komisjon oli talle edastanud vastusena esimesele taotlusele.

66      Sellega seoses tuleb meenutada, et igal isikul on õigus nõuda talle liidu konkurentsieeskirjade rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. See õigus tugevdab nimelt liidu konkurentsiõiguse normide toimivust, kuna see võib pärssida tahet luua kartelle ja harrastada muid, sageli varjatud tegevusi, mis võivad piirata või kahjustada konkurentsi, aidates seega kaasa tõhusa konkurentsi säilitamisele liidus (kohtuotsused, 20.9.2001, Courage ja Crehan, C‑453/99, EKL, EU:C:2001:465, punktid 26 ja 27, ja komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 104).

67      Kuid niivõrd üldist laadi kaalutlused üksi ei saa kaaluda üles konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluse toimiku dokumentide avalikustamisest keeldumist õigustavaid põhjusi, mis tuginevad asjaolule, et nendele dokumentidele tervikuna kehtib üldine eeldus, et nende avalikustamine kahjustaks põhimõtteliselt eelkõige kontrollimiste ja uurimise eesmärkide kaitset (kohtuotsus komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 105).

68      Nimelt selleks, et õigus hüvitisele oleks tegelikult kaitstud, ei tule igat sellise menetluse toimikus asuvat dokumenti edastada määruse nr 1049/2001 alusel juurdepääsu taotlevale isikule seetõttu, et viimane kavatseb esitada kahju hüvitamise hagi, kuna on vähetõenäoline, et kahju hüvitamise hagi peab põhinema selle menetluse toimiku kõigil materjalidel (kohtuotsus komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 106; vt samuti selle kohta kohtuotsus, 6.6.2013, Donau Chemie jt, C‑536/11, EKL, EU:C:2013:366, punkt 33). Sama kehtib ka siis, kui toimikus asuvate dokumentidega tutvuda sooviv isik on juba esitanud kahju hüvitamise hagi, kuna on endiselt vähetõenäoline, et see nõue peab põhinema toimiku kõigil materjalidel, nagu komisjon vasturepliigis ka märkis.

69      Seetõttu tuleb igal isikul, kes nõuab liidu konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist, tõendada, miks tal on vaja tutvuda ühe või teise komisjoni toimikus oleva dokumendiga, et viimane saaks igal üksikul juhul kaaluda nende dokumentide avalikustamist ja kaitsmist õigustavaid huve, võttes arvesse juhtumi kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid (kohtuotsused komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 107, ja Schenker vs. komisjon, punkt 42 eespool, EU:T:2014:854, punkt 95).

70      Kui see vajadus puudub, ei saa liidu konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu tekkinud kahju eest hüvitise saamise huvi olla käsitatav ülekaaluka üldise huvina määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 tähenduses (kohtuotsused komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 108, ja Schenker vs. komisjon, punkt 42 eespool, EU:T:2014:854, punkt 96).

71      Käesolevas asjas, nagu hageja meenutas repliigis ja Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud vastuses, tuvastas ta teises taotluses 3948 dokumenti, mis olid „asjassepuutuvad” või „võisid olla asjassepuutuvad” seoses tema poolt Landgericht Düsseldorfile esitatud hagiga, märkides vastavalt numbrid „1” või „2” nende dokumentide viidete kõrvale toimiku sisukorra mittekonfidentsiaalses versioonis, mille komisjon oli talle edastanud vastusena esimesele taotlusele. Lisaks oli ta hagiavalduse sissejuhatuses otseselt viidanud kaheksale „asjassepuutuvale” dokumendile või dokumendile, mis „võisid olla asjassepuutuvad” nende 3948 dokumendi hulgast, mida teine taotlus puudutas.

72      Siiski piirdus ta järgnevates menetlusdokumentides üksnes kõikehõlmava väitega, et need dokumendid „huvitasid” teda ja et ta „pidi nendega tutvuma, et põhjendada [oma] kahju hüvitamise hagi”, kuna need dokumendid „sisalda[sid] ilmselgelt teavet kokkulepete ja hinnatõusude kohta, milles [autoklaasi otsusega tuvastatud ja karistatud] kartellikokkuleppe osalised olid kokku leppinud”, ja et „[oli] hädavajalik, [et ta] saab selle teabega tutvuda, et tõendada ja arvuliselt määratleda tegelikku kahju, mis talle tekkis”.

73      Seevastu ei põhjendanud ta – nagu komisjon õigustatult esile tõstis – miks üks või teine dokument oli talle vajalik, olgu kas või konkreetsete faktiliste argumentide või juriidiliste arutluskäikude väljatoomisega, mida teatud dokumendi saamine võis aidata tal põhjendada siseriiklikus kohtus, kes pidi nende nõuete kohta otsuse tegema.

74      Ükski hageja esitatud argumentidest ei sea seda järeldust kahtluse alla.

75      Esiteks ei ole siinses asjas veenev väide, et tal oli võimatu end täpsemalt väljendada, kuna komisjon võimaldas tal ainult osaliselt tutvuda toimiku sisukorraga. Nimelt, välja arvatud viited „leebema kohtlemise dokumentidele”, mille teatud menetluse pooled esitasid, ning viited komisjoni sisedokumentidele, mis kõik tervikuna välja jäeti, siis piirdus see institutsioon üksnes sellega, et ta kustutas sisukorras esitatud toimiku dokumentide viidete hulgast konkreetsed elemendid, mis komisjoni sõnul on isikuandmed või tundlik äriteave. Üldkohus leiab, et seda eristamist silmas pidades võimaldas hagejale teise taotluse esitamise ajal kättesaadav mittekonfidentsiaalne versioon toimiku dokumentide viidetest (millest oli välja jäetud „leebema kohtlemise dokumendid” ja komisjoni sisedokumendid) huvitatud isikul esitada täpsemalt ja üksikasjalikumalt kui see, kuidas ta oli väitnud komisjonis (vt eespool punktid 40, 71 ja 72), ja seejärel siinse asja raames, põhjuseid, miks üks või teine dokument oli tema kahju hüvitamise hagi esitamiseks vajalik, täpsustades näiteks (nagu eelnevalt märgiti) konkreetsed faktilised argumendid või juriidilised arutluskäigud, mida teatud dokumendi saamine võis aidata tal põhjendada siseriiklikus kohtus, kes pidi nende nõuete kohta otsuse tegema.

76      Teiseks ilmneb vaidlustatud otsusest tõepoolest, et „[hageja] rõhutas [oma] kordustaotluses […] asjaolu, et Saksa tsiviilkohtumenetluse õiguses puudu[sid] sobivad eeskirjad, mis annaksid loa taotleda [kõnealuseid] dokumente inter partes” (vaidlustatud otsuse punkt 7 kolmas lõik). Siiski tuleb märkida, et hageja ei ole seda väidet, mida viimati kohtuistungil korrati, kordagi oma hagi raames edasi arendanud ega ammugi mitte tõendanud. Euroopa Kohus on juba leidnud, et ei saa lugeda tõendatuks vajadust tutvuda konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluse toimiku kõigi dokumentidega, kui taotleja väitis, et tema tegevus sõltus tingimata nendest dokumentidest, kuid ei tõendanud vähemalt seda, et tal ei olnud ühtegi teist moodust neid tõendeid saada (kohtuotsus komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 132; vt samuti selle kohta kohtuotsus Donau Chemie jt, punkt 68 eespool, EU:C:2013:366, punktid 32 ja 44).

77      Selles olukorras ei saa siinses asjas järeldada, et komisjon on õigusnormi rikkunud või teinud hindamisvea, kui ta leidis esiteks, et „omavahel kaaludes teenis konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamisega seotud huvi siinses asjas paremini see, kui kõnealused dokumendid püsisid konfidentsiaalsed”, teiseks, et „ei esine[nud] mingit ülekaalukat üldist huvi, mis põhjendaks nende avalikustamist määruse nr 1049/2001 tähenduses”, ja kolmandaks, et „siinses asjas [jäi] peale uurimise eesmärkide kaitsega seotud huvi, mis on esitatud [selle määruse] artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes” (vaidlustatud otsuse punkt 7, kuues ja seitsmes lõik).

78      Kõiki eespool mainitud kaalutlusi arvesse võttes tuleb käesolevad väited tervikuna tagasi lükata.

B –  Neljas väide ja viies väide osas, mis puudutab hageja esimest taotlust

79      Neljanda väitega märgib hageja sisuliselt, et komisjon on ekslikult keeldunud võimaldamast talle juurdepääsu esimeses taotluses käsitletud ühe dokumendi tervikversioonile, st juhtumi COMP/39.125 toimiku sisukorrale.

80      Esiteks, komisjoni esitatud väga üldised ja osaliselt spekulatiivsed selgitused nii vaidlustatud otsuses kui ka 7. märtsi 2012. aasta otsuses seoses vajadusega mitte kahjustada tema leebema kohtlemise programmi tõhusust ega kahjustada juhtumi COMP/39.125 raames selle programmi kohaldamist taotlenud ettevõtjate ärihuve, ning seoses kontrollimiste ja uurimise eesmärkide kaitsega, ei põhjenda iseenesest terviklikku ja absoluutset keeldumist võimaldada hagejale juurdepääsu „leebema kohtlemise dokumentide” viidetele, mis selles sisukorras esinesid.

81      Teiseks on komisjon ekslikult keeldunud võimaldamast tutvuda sisukorras esineva teabega, mis puudutab füüsiliste isikute identiteeti, viidates abstraktselt vajaduse korral mitte kahjustada isikuandmete kaitset, selle asemel, et individuaalselt ja konkreetselt tuvastada põhjuseid, mis takistavad iga asjaomase info edastamist. Igal juhul oli hageja piisavalt tõendanud põhjuseid, miks tal oli vaja selle teabega tutvuda, et ta saaks kasutada oma õigust kahju hüvitamisele kooskõlas üldise huviga, mis on seotud sellega, et konkurentsivastase tegevuse tõttu kahju saanud isikud saaksid nõuda selle kahju hüvitamist.

82      Kolmandaks oli komisjon ekslikult (ja ilma mingi individuaalse ja konkreetse uurimiseta) keeldunud võimaldamast tal tutvuda sisukorras viidatud kolmandate ettevõtjate nimedega, kes „tegutsesid liftide ja eskalaatorite sektoris”, ehkki selline viide oli esiteks ilmselgelt asjassepuutumatu, ja teiseks ei oleks sellise teabe edastamine saanud kahjustada asjaomaste isikute ärihuve.

83      Neljandaks ja viimaseks oli komisjon ekslikult (ja üldistel ning abstraktsetel põhjustel) keeldunud võimaldamast juurdepääsu teabele, mis puudutas sõidukite mudeleid, autotootjate nimesid ja muud tundlikku äriteavet, mis oli esitatud sisukorras, ehkki see teave oli täiesti hädavajalik, et ta saaks kasutada oma õigust kahju hüvitamisele, ja et see huvi peaks üles kaaluma teised asjaga seotud huvid.

84      Viienda väitega märgib hageja sisuliselt, et komisjon on eiranud ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustust, jättes esimese taotluse rahuldamata üldise arutluskäigu alusel, mis ei võtnud arvesse asjaomase dokumendi konkreetset sisu, nagu seda illustreerib näite põhjendusest, mida kasutati, et keelduda edastamast talle kolmandate ettevõtjate nimesid, mis olid sisukorras esitatud.

85      Komisjon, keda toetab SGSD, vaidleb kõigile neile argumentidele vastu.

86      Esmalt tuleb analüüsida hageja argumente, mis puudutavad sisukorras esitatud erinevat tüüpi teavet, millega tutvumist komisjon keelas; st esiteks viited „leebema kohtlemise dokumentidele” (vaidlustatud otsuse punkt 5.1), teiseks füüsiliste isikute nimed (vaidlustatud otsuse punkt 5.2), kolmandaks kolmandate ettevõtjate nimed (vaidlustatud otsuse punkt 5.3) ja neljandaks muu tundlik äriteave (vaidlustatud otsuse punkt 5.4). Seevastu ei tule kontrollida vaidlustatud otsuse sisulist põhjendatust osas, kus keeldutakse hagejale edastamast viiteid komisjoni sisedokumentidele, kuna tema neljanda väite pealkirjale vaatamata (vt eespool punkt 22), ei viidata selles ühelegi konkreetsele argumendile sellega seoses. Teiseks hinnatakse ülekaaluka üldise huvi olemasolu puudutavaid argumente, millele hageja viitab otsesõnu üksnes seoses teatud tüüpi käsitletud teabega.

1.     Komisjoni kohaldatud üldised eeldused ja erandid

a)     Keeldumine võimaldamast tutvuda „leebema kohtlemise dokumentide” viidetega

87      Vaidlustatud otsuse punktis 5.1 leidis komisjon, et „selles staadiumis ei ole võimalik avalikustada [sisukorras esitatud] leebema kohtlemise dokumentide kirjeldust” „samadel põhjustel, mida on selgitatud eespool punktis 4.2, kuna viited nendele dokumentidele annavad nende dokumentide sisu kohta teavet, mida tuleks konfidentsiaalseks lugeda”. Nii toimides viitas ta arutluskäigule, mille alusel ta eelnevalt keeldus võimaldamast hagejal tutvuda kõigi teises taotluses käsitletud dokumentidega, kuna selle dokumentide kogu suhtes kehtis üldine eeldus, et selle avalikustamine kahjustaks esiteks kolmandate isikute ärihuve ja teiseks kontrollimiste ja uurimise eesmärkide kaitset (vt eespool punkt 8).

88      Kuna komisjon kostja vastuses väidab, et „jättes kõrvale [selle] üldise eelduse kohaldatavuse, märkis [ta] samuti 7. märtsi 2012. aasta otsuses […] ja [vaidlustatud otsuses] üksikasjalikult, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes toodud erandid on kohaldatavad”, siis tuleb kohe märkida, et see väide on üksnes osaliselt täpne.

89      Nimelt ei ilmne selline hinnang sugugi vaidlustatud otsusest. Vastupidi, olles välja toonud Euroopa Kohtu praktika, mis annab komisjonile loa kasutada üldisi eeldusi, et käsitleda taotlusi koondumiste või riigiabi toimikutes asuvate kõigi dokumentide kohta (vaidlustatud otsuse punkt 4.2, esimene ja neljas lõik), piirdus komisjon oma otsuses selgitusega, miks tema arvates see kohtupraktika on esiteks kohaldatav ka konkurentsivastase tegevuse toimikutele (vaidlustatud otsuse punkt 4.2, viies kuni kaheteistkümnes lõik), ja eelkõige nendes toimikutes olevatele „leebema kohtlemise dokumentidele” (vaidlustatud otsuse punkt 4.2, kaheksas kuni kümnes lõik), ja teiseks miks seda saab üle võtta ka nimetatud toimikute sisukordades esitatud viidetele taolistele dokumentidele (vaidlustatud otsuse punkt 5.1).

90      Selles olukorras ei saa vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta 7. märtsi 2012. aasta otsuses esitatud põhjendusi, milles komisjoni talitused selgitasid üksikasjalikumalt põhjuseid, miks nende arvates ja esimese taotluse menetlemise selles esialgses staadiumis ei saanud neid viiteid avalikustada, välja arvatud osas, kus need selgitavad põhjendusi, mida see institutsioon – kes vastavalt eelnevalt märgitule tugines üldisele eeldusele – lõpuks kasutas (vt selle kohta kohtuotsus, 6.4.2000, Kuijer vs. nõukogu, T‑188/98, EKL, EU:T:2000:101, punkt 44).

91      Võttes arvesse hageja argumente selle põhjenduse vaidlustamiseks, tuleb esmalt kindlaks määrata, kas komisjon võis õigustatult keelduda võimaldamast tutvuda kõnealuse teabega, tuginedes üldisele eeldusele (nagu ta vaidlustatud otsuses tegi). Üksnes siis, kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb seejärel hinnata, kas komisjon on õigustatult kasutanud üldist eeldust, millele ta siinses asjas tugines.

 Üldise eelduse kasutamise sisuline põhjendatus

92      Kui komisjonil palutakse dokument avalikustada, on ta kohustatud igal üksikjuhtumil hindama, kas dokument on hõlmatud määruse nr 1049/2001 artiklis 4 loetletud eranditega, mis puudutavad üldsuse õigust tutvuda institutsioonide dokumentidega (vt selle kohta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 36 eespool, EU:C:2008:374, punkt 35).

93      Kuna neid erandeid tuleb tõlgendada ja kohaldada kitsendavalt, siis on taotluse saanud institutsioon põhimõtteliselt kohustatud ka kõnealuse dokumendiga tutvumisest lubamise keeldumisel selgitama küsimust, kuidas selle dokumendiga tutvumine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb mõni määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erand. Peale selle peab kahjustamise oht olema mõistlikult ettenähtav ja see ei tohi olla ainult oletuslik (vt eespool punktides 35 ja 36 viidatud kohtupraktika).

94      Sellise hindamise raames võib institutsioon tugineda üldisele eeldusele, isegi kui taotlus puudutab vaid ühte dokumenti. Siiski olukorras, kus üldise eelduse kasutamise eesmärk ei ole võimaldada käsitleda kõikehõlmavalt taotlust, mis ise on kõikehõlmav, on Euroopa Kohus leidnud, et eeldust kasutada kavatsev institutsioon peab kontrollima, kas teatud liiki dokumentide suhtes üldjuhul kohaldatavad üldist laadi kaalutlused on tõepoolest kohaldatavad ka konkreetse dokumendi suhtes, mille avalikustamist taotletakse (kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 36 eespool, EU:C:2008:374, punktid 50 ja 57; vt samuti selle kohta kohtuotsus nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 35 eespool, EU:C:2013:671, punktid 72 ja 73).

95      Käesolevas asjas ilmneb sellest, et vastupidi hageja poolt hagis väidetule, võis komisjon tugineda üldisele eeldusele, et otsustada vaidlustatud otsuse punktis 5.1 jätta rahuldamata esimene taotluse mitte tervikuna, vaid osas, mis puudutas teavet, mis selle institutsiooni sõnul kuulub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande erandite alla.

96      Seevastu ei olnud komisjonil alust väita, nagu ta kostja vastuses tegi, et „sisukord on juhtumi [COMP/39.125] toimiku osa ja seega kehtib sellele üldine eeldus”, et „sellega ei saa tutvuda”, mida tunnistati ka kohtuotsuses komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool (EU:C:2014:112).

97      Nimelt ei järeldanud Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, et konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluse „terve” toimiku suhtes kehtib „üldine eeldus, et sellega ei saa tutvuda”, nagu ka komisjon rõhutas vastuses hageja esimesele väidete grupile (vt eespool punkt 40), vaid üksnes, et institutsioon, millele on esitatud taotlus sellises toimikus sisalduvate „kõigi” dokumentide kohta, võib kasutada üldist eeldust, et käsitleda seda kõikehõlmavat taotlust vastaval viisil. Lisaks ilmneb Euroopa Kohtu praktikast selgelt, et liidu institutsioonidele sellise üldise eelduse kasutamise võimaldamise eesmärk on lubada neil institutsioonidel käsitleda taotlusi, mille esemeks ei ole mitte üksainus dokument, vaid dokumentide kogum (kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 34 eespool, EU:C:2013:738, punktid 47 ja 48).

98      Hageja esimene taotlus ei puudutanud dokumentide kogu, vaid üksnes ühte dokumenti. Lisaks ei väida komisjon, et see taotlus tulenes strateegiast jagada kõiki dokumente käsitlev taotlus kunstlikult mitmeks individuaalseks taotluseks. Seetõttu ei ole komisjonil alust siinses asjas seda väita (vt eespool punktid 3−5).

 Siinses asjas viidatud üldise eelduse kasutamise sisuline põhjendatus

99      Nagu juba märgiti (vt eespool punkt 94), kuna komisjon otsustas kasutada üldist eeldust, et jätta hageja esimene taotlus rahuldamata osas, mis puudutas viiteid selles taotluses käsitletud ainsas dokumendis sisalduvatele „leebema kohtlemise dokumentidele”, siis pidi ta tuginema üldistele kaalutlustele, mida võis pidada tavaliselt kohaldatavaks konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluse toimiku sisukorra sellele osale, ja kontrollima, kas need kaalutlused olid ka tegelikult siinses asjas kohaldatavad.

100    See nõue ei tähenda tingimata, et komisjon peab läbi viima kõnealuse dokumendi konkreetse hindamise (kohtuotsus nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 35 eespool, EU:C:2013:671, punkt 73), nii nagu ka selle institutsiooni kohustust kontrollida, kas kõnealune üldine eeldus on tõepoolest kohaldatav, ei saa tõlgendada nii, et ta peab kõiki taotletud dokumente individuaalselt hindama (vt eespool punkt 60).

101    Siiski on komisjon kohustatud faktiliselt ja õiguslikult piisavalt põhjendama tutvumisest lubamise keeldumist, tuginedes mõistlikult ootuspärasele riskile, et võidakse konkreetselt ja tegelikult kahjustada ühte või enamat huvi, mis on kaitstud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 toodud eranditega (vt selle kohta kohtuotsused Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 36 eespool, EU:C:2008:374, punktid 49 ja 50, ja nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 35 eespool, EU:C:2013:671, punktid 31, 36−38, 54 ja 74).

102    Käesolevas asjas tuleb kõigepealt selle kohta esitada viis järeldust.

103    Esiteks ei ole vaidlust selles, et esimese taotluse raames, mida kinnitati kordustaotlusega 23. märtsil 2012, ei soovinud hageja tutvuda juhtumi COMP/39.125 toimikus olevate „leebema kohtlemise dokumentidega” kitsas tähenduses. Nimelt palus ta üksnes, et talle edastataks viited nendele dokumentidele, mis on esitatud nimetatud toimiku sisukorra tervikversioonis, mida aga ei olnud mittekonfidentsiaalses versioonis, mille komisjon 7. märtsil 2012 edastas (vt eespool punktid 3, 5 ja 7). Selle dokumendi tervikversiooni – mis edastati vastusena Üldkohtu määratud menetlustoimingule (vt eespool punkt 15) – hindamine võimaldab järeldada, et neid viiteid on sisuliselt kahte liiki. Esiteks on tegu kuupäevadega, millal ettevõtjad, kes olid komisjonilt palunud leebema kohtlemise programmi kohaldamist, edastasid sellele institutsioonile kõnealused „leebema kohtlemise dokumendid”, ja teiseks nende dokumentide pealkirjadega.

104    Teiseks keeldus komisjon edastamist mitte üksnes neid viiteid tervikuna, vaid ka iga üksikut viidet tervikuna. Seda liiki viidetega on seega toimitud erinevalt, kui sisukorras esitatud teiste dokumentide viidete puhul, mis on käesolevate väidete esemeks (vt eespool punkt 86), mille hulgast komisjon piirdus üksnes suunatult teatud konkreetse teabe kustutamisega põhjendusega, et tema sõnul oli tegu isikuandmetega (nagu füüsiliste isikute nimed) või tundliku äriteabega (nagu kolmandad ettevõtjad või viited sõidukimudelitele), tehes samal ajal ülejäänud viited kättesaadavaks (vt eespool punkt 75).

105    Kolmandaks ilmneb vaidlustatud otsuse punkti 5.1 ja punkti 4.2 (millele esimene neist viitab) koostoimes tõlgendamisest, et see „leebema kohtlemise dokumentide” viidete tervikuna kustutamine hagejale edastatud juhtumi COMP/39.125 sisukorra mittekonfidentsiaalsest versioonist oli ajendatud üldistest kaalutlustest, mille kohaselt nende avalikustamine „võiks kahjustada [komisjoni leebema kohtlemise programmi] tõhusust”. Sellega seoses leiab komisjon vaidlustatud otsuses esmalt, et selle leebema kohtlemise programmi kohaldamist taotlevad ettevõtjad ootavad, et teavet, mille nad komisjonile selle raames edastavad, käsitletakse konfidentsiaalsena; seejärel, et see ootus väärib kaitset; ja lõpuks, et leebema kohtlemise programmide (mis kujutavad endast kasulikke vahendeid konkurentsieeskirjade rikkumiste avastamiseks ja karistamiseks) tõhusust võidakse kahjustada, kui kõnealune teave tehtaks avalikuks (vaidlustatud otsuse punkt 4.2, kaheksas kuni kümnes lõik).

106    Neljandaks täpsustab komisjon kostja vastuses nende üldiste kaalutluste mõtet ja ulatust, viidates analüüsile, mille tema talitused olid eelnevalt 7. märtsi 2012. aasta otsuses teinud. Ta märgib esiteks, et „sisukorra avalikustamine, kuna seal sisaldub kirjeldus leebema kohtlemise taotlejate kirjavahetuse kohta, avaldaks algusest peale [nende] koostöö laadi ja ulatuse”; seejärel sedastas, et „sisukorra teatud märksõnadest ilmneb juba füüsiliste isikute isik ja koostöö enne haldusmenetlust ja selle ajal”, samas kui „sisukorras tsiteeritud teatud dokumentide kirjeldus ja kuupäev annavad juba teavet nende sisust, eelkõige teavet leebema kohtlemise taotlejate ärisuhete, hindade, kulustruktuuride, turuosade või muu tundliku äriteabe kohta”; ja lõpuks märkisid, et „leebema kohtlemise taotlejate huvi […], et kaitstaks kogu sellise teabe konfidentsiaalsust, mis võiks neile kahju tekitada” on „eriti väärt kaitset”. Ta järeldab sellest, et „sellise teabe avalikustamine läheb vastuollu leebema kohtlemise taotlejate ärihuvide kaitsega” ja et „tõsine kahju”, mida see võiks seega huvitatud isikutele „tekitada”, võiks „pärssida koostöötahet tulevaste uurimiste raames”, ehkki „sisukorra detailsuse aste ei ole ilmselgelt sama, mis [leebema kohtlemise] dokumentide endi puhul”.

107    Viiendaks ilmneb vaidlustatud otsuse punkti 4.2, kui terviku struktuurist, et nende üldiste kaalutluste alusel eeldas komisjon üldiselt, et hageja taotletud sisukorras esinevate „leebema kohtlemise dokumentide” viidete avalikustamine kahjustaks tingimata nii kontrollimiste ja uurimise eesmärkide kaitset kui ka menetluspoolte ärihuvide kaitset.

108    Nende põhjenduste sisulise põhjendatuse kritiseerimiseks väidab hageja hagiavalduse punktides 128−141 sisuliselt, et komisjon oli arutlenud nii, justkui oleks esimene taotlus käsitlenud „leebema kohtlemise dokumente” endid, mitte aga pelgalt viiteid neile dokumentidele ühes sisukorras; ja et vaidlustatud otsuses esitatud üldised ja spekulatiivsed kaalutlused, mis käsitlesid vajadust mitte kahjustada leebema kohtlemise programmi, ei põhjendanud hageja suhtes siinses tehtud keeldumist lubada täielikku juurdepääsu neile viidetele.

109    Seejärel tuleb märkida, et need argumendid on osaliselt põhjendatud.

110    Esiteks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punkti 5.1 ega seal viidatud punkti 4.2 sõnastus, ega isegi 7. märtsi 2012. aasta otsuse sõnastus – olgu siis eraldi või koos – ei põhjenda vaidlustatud otsuses tehtud keeldumise terviklikku laadi.

111    Nimelt piirdus komisjon selle otsuse punktis 5.1 kinnitusega, et „viited [juhtumi COMP/39.125 toimiku sisukorras esitatud leebema kohtlemise] dokumentidele annavad teavet nende dokumentide sisu kohta, mida tuleks konfidentsiaalseks lugeda”. Mis puudutab punkti 4.2 kaheksandat ja üheksandat lõiku, siis esitas komisjon nendes kaalutlused, mille põhjal ta eeldas üldiselt, et konkurentsieeskirjade kohaldamise teatud menetluste toimikus olevate „leebema kohtlemise dokumentide” avalikustamine „võiks kahjustada [komisjoni leebema kohtlemise programmi] tõhusust”, ja niisiis kahjustada nende menetluste osaliste ärihuve ning kontrollimiste ja uurimise eesmärkide kaitset (Vt eespool punktid 87 ja 105).

112    Nagu komisjon kostja vastuses kinnitas, tuginedes 7. märtsi 2012. aasta otsusele, siis tuleb neid kahte kaalutluste gruppi koostoimes tõlgendada nii – nagu hageja hagiavalduses tegi –, et siinses asjas tuli eeldada üldiselt, et sisukorras esitatud leebema kohtlemise dokumentide viidete edastamine võis kahjustada komisjoni leebema kohtlemise programmi tõhusust ja seega kahjustada asjaomase menetluse poolte ärihuve ning selle menetlusega seotud kontrollimiste ja uurimise eesmärkide kaitset, kuna – ja selles ulatuses kui – see edastamine avalikustaks kolmandatele isikutele nendes viidetes või nende aluseks olevates „leebema kohtlemise dokumentides” olevat „konfidentsiaalset teavet”. Täpsemalt leidis komisjon, et selliseks konfidentsiaalseks teabeks on esiteks viited selle programmi kohaldamist taotlenud ettevõtjate koostöö kohta ja teiseks komisjoni talituste kogutud tundlik äriteave (vt eespool punktid 106 ja 107).

113    Isegi kui tunnistada, et komisjon võis vaidlustatud otsuses esiteks samamoodi käsitleda toimikus asuvaid erinevaid dokumente, mida määratleti „leebema kohtlemise dokumentideks”, arvestades nende laadi või sisu, ja teiseks eeldada üldiselt, et nende dokumentide avalikustamine võiks kahjustada tema leebema kohtlemise programmi tõhusust ning seega kahjustada kolmandate isikute ärihuve ning tema kontrollimiste ja uurimise eesmärkide kaitset, siis õigustab selline arutluskäik siiski isegi vaidlustatud otsuse sõnastuse kohaselt üksnes seda, et keeldutakse osaliselt avaldamast „teavet nende dokumentide sisu kohta, mida tuleks konfidentsiaalseks lugeda”.

114    Seevastu ei õigusta see arutluskäik seda, et tervikuna kustutatakse kõik viited, mis sisaldavad sellist konfidentsiaalset teavet, sh nende kõige neutraalsemaid või kahjutumaid osasid, võrreldes selle täpse suunatud eristamisega, mida komisjon tegi teiste viidete kohta, mis on käesolevate väidete esemeks (vt eespool punkt 104).

115    Teisisõnu ei saa komisjoni viidatud üldisi kaalutlusi lugeda isegi vaidlustatud otsuse sõnastuse alusel tavapäraselt ja tõhusalt kohaldatavaks kõigile kõnealustele viidetele. Seetõttu ei saa nendega põhjendada hageja suhtes täielikku avalikustamisest keeldumist, vaid saab õigustada kõige enam osalist keeldumist, mis tugineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 6 ja on piiratud sellega, mis on vajalik ja proportsionaalne, et kaitsta kaitset väärivat teavet (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsused, 6.12.2001, nõukogu vs. Hautala, C‑353/99 P, EKL, EU:C:2001:661, punktid 27−29, ja 25.4.2007, WWF European Policy Programme vs. nõukogu, T‑264/04, EKL, EU:T:2007:114, punkt 50).

116    Seda hinnangut ei sea kahtluse alla asjaolu, et üldine eeldus, millele komisjon võib tugineda, käsitledes kõikehõlmavalt taotlusi, mis ise puudutavad konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluse toimikus olevaid kõiki dokumente, toob kaasa selle, et nende dokumentide sisu ei kuulu isegi mitte osaliselt mis tahes avalikustamiskohustuse alla (vt eespool punkt 42). Kohtupraktikast ilmneb nimelt selgelt, et kui institutsioon kohaldab üldist eeldust taotluse korral, mis ise käsitleb kõiki dokumente, mitte aga ühte dokumenti, siis selline toiming toob nimetatud tagajärje kaasa (kohtuotsused komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 134, ja komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 40 eespool, EU:C:2012:393, punkt 133). Seevastu ei ilmne kohtupraktikast, et ehkki küll selline tagajärg kaasneb üldise eelduse kohaldamise korral selles konkreetses olukorras, oleks Euroopa Kohus soovinud kahtluse alla seada üldisema ulatusega kohtupraktikat, millele eespool punktis 115 viidati. Lisaks leidis Euroopa Kohus, et isegi selles konkreetses olukorras oli asjaomasel institutsioonil kohustus avalikustada taotluses käsitletud dokumendid tervikuna või osaliselt, kui ta leidis, et sellega seotud menetluse tunnused seda võimaldavad (kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, punkt 34 eespool, EU:C:2013:738, punkt 67). Lõpuks, arvestades seda nõuet piirata avalikustamisest keeldumist sellega, mis on vajalik ja proportsionaalne nende huvide kaitsega, mis on kaitset väärt, siis ei saa üldist avalikustamisest keeldumist ammugi lubada siinses asjas, kus praktikas muudetakse kui mitte võimatuks, siis vähemalt ülemäära keeruliseks kahju hüvitamise õiguse tõhus kasutamine, mis hagejal lepingust tuleneb (vt allpool punktid 130−134).

117    Teiseks ei ole komisjoni poolt hagejale kõnealuste viidete edastamisest keeldumise absoluutne laad faktiliselt ega õiguslikult rohkem põhjendatud kui selle terviklik laad, arvestades keeldumise põhjenduseks esitatud kaalutlusi.

118    Vastab tõele, et komisjon võis sisuliselt järeldada, et nende viidete edastamine „võiks kahjustada” tema leebema kohtlemise programmi tõhusust, samuti nagu „leebema kohtlemise dokumentide” endi avalikustamine, kui see toob kaasa selle, et kolmandale isikule antakse teada tundlikku äriteavet või konfidentsiaalseid andmeid poolte koostöö kohta, mis neis dokumentides sisaldub. Liidu kohus on nimelt juba märkinud, et leebema kohtlemise programmid kujutavad endast kasulikku vahendit, et tõhusalt võidelda konkurentsieeskirjade rikkumiste avastamise ja lõpetamise nimel, ning teenivad sel viisil ELTL artiklite101 ja 102 tõhusa kohaldamise eesmärki ning et nende programmide tõhusust võib siiski kahjustada leebema kohtlemise menetlusega seotud dokumentide edastamine isikutele, kes soovivad esitada kahju hüvitamise hagi. Seega näib mõistlik tõdeda, et dokumentide niisugune võimalik edastamine võib pärssida konkurentsiõiguse rikkumisega seotud isiku tahet kasutada selliseid leebema kohtlemise programme (kohtuotsused, 14.6.2011, Pfleiderer, C‑360/09, EKL, EU:C:2011:389, punkt 26, ja Donau Chemie jt, punkt 68 eespool, EU:C:2013:366, punkt 42). Ehkki see kohtupraktika puudutab siseriiklike konkurentsiasutuste kehtestatud leebema kohtlemise programme, kehtib sama arutluskäik analoogia alusel ka komisjoni programmi suhtes (vt selle kohta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, punkt 39 eespool, EU:T:2013:480, punkt 41, ja kohtujuristi ettepanek, Villalón, kohtuasi komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2013:643, punktid 68 ja 69), nagu seda komisjon ka kostja vastuses märkis.

119    Siiski tuleneb kohtupraktikast samuti, et kuigi nende kaalutlustega võib olla põhjendatud see, et keelduda võib loa andmisest tutvuda teatavate dokumentidega, mis asuvad konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluse toimikus, ei tähenda see siiski, et dokumentidega tutvumise loa andmisest võib süstemaatiliselt keelduda, kuna igat kõnealuste dokumentidega tutvumise taotlust tuleb hinnata juhtumipõhiselt, võttes arvesse kõiki asjassepuutuvaid andmeid (vt kohtuotsus Donau Chemie jt, punkt 68 eespool, EU:C:2013:366, punkt 43, ja seal viidatud kohtupraktika).

120    Arvestades nimelt seda, kui olulised on liidus tõhusa konkurentsi säilitamiseks siseriiklikesse kohtutesse esitatud kahju hüvitamise hagid, ei ole nende andmetega tutvumiseks loa andmisest keeldumise põhjendamiseks piisav pelk viide ohule, et juurdepääs tõenditele, mis asuvad konkurentsimenetlust puudutavas toimikus ja mis on vajalikud nende hagide tõendamiseks, kahjustab kõnealuse leebema kohtlemise programmi tõhusust, mille raames edastati need dokumendid pädevale konkurentsiametile (vt kohtuotsus Donau Chemie jt, punkt 68 eespool, EU:C:2013:366, punkt 46, ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta kohtujuristi ettepanek, Villalón, kohtuasi komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2013:643, punktid 70−74).

121    Seevastu asjaolu, et niisugune keeldumine võib takistada vastavate hagide esitamist, andes samuti asjaomastele ettevõtjatele, kes on juba vähemalt osaliselt saanud kaitse rahaliste karistuste puhul, võimaluse hoiduda kahju saanud isikute ees ka täitmast oma kohustust hüvitada ELTL artikli 101 rikkumise tõttu tekkinud kahju, tingib selle, et keeldumine põhineks ülekaalukatel põhjustel, mis on seotud viidatud huvi kaitsega ning mis kehtivad iga dokumendi puhul, millega tutvumise loa andmisest keelduti (kohtuotsus Donau Chemie jt, punkt 68 eespool, EU:C:2013:366, punkt 47; vt samuti selle kohta kohtujuristi ettepanek, Villalón, kohtuasi komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2013:643, punkt 78).

122    Seetõttu pelgalt ohu olemasolu, et konkreetne dokument kahjustab avalikku huvi, mis on seotud kõnealuse leebema kohtlemise programmi tõhususega, võib seega olla põhjenduseks, et jätta see dokument avaldamata (kohtuotsus Donau Chemie jt, punkt 68 eespool, EU:C:2013:366, punkt 48; vt samuti selle kohta kohtujuristi ettepanek, Villalón, kohtuasi komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2013:643, punkt 77).

123    Seetõttu ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui komisjon või siseriiklikud kohtud peavad otsustama – ehkki küll erinevates õiguslikes ja menetluslikes raamistikes – küsimust juurdepääsust dokumentidele, mis on kogutud leebema kohtlemise programmi rakendamise raames ja mis on konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluse toimikus, peavad nad hoiduma jäiga ja absoluutse seisukoha võtmisest, mis võib kahjustada kas konkurentsieeskirjade järgimist tagavate asutuste poolt nende eeskirjade tõhusat kohaldamist, või siis neist eeskirjadest isikutele tulenevate õiguste kasutamist. Seetõttu peavad nad kaaluma iga juhtumi puhul erinevaid huve, mis põhjendavad kõnealuste dokumentide edastamist või nende kaitset. Sellise kaalumise raames peavad nad võtma arvesse juhtumi kõiki olulisi asjaolusid ja eelkõige taotleja huvi tutvuda dokumentidega, mida ta soovib saada, et põhjendada oma kahju hüvitamise hagi, võttes arvesse esiteks muid võimalusi, mis tema käsutuses võivad olla, ja teiseks reaalseid kahjulikke tagajärgi, mille võib selline tutvumine kaasa tuua avalikele huvidele või teiste isikute seaduslikele huvidele (vt selle kohta kohtuotsused Donau Chemie jt. punkt 68 eespool, EU:C:2013:366, punktid 30−34, 44 ja 45, ja komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punkt 107).

124    Need kaalutlused kehtivad veelgi enam sellises olukorras, kus sarnaselt siinsega on isik, kes leiab, et talle on konkurentsieeskirjade rikkumisega kahju tekitatud, esitanud juba siseriiklikule kohtule kahju hüvitamise hagi ja palub komisjonilt võimalust tutvuda mitte selle rikkumise olemasolu tuvastanud otsuse aluseks oleva menetluse toimikus esitatud „leebema kohtlemise dokumentidega”, vaid üksnes selle toimiku sisukorras esinevate viidetega nendele dokumentidele. Nimelt, kui pelk viide leebema kohtlemise programmi tõhususe kahjustamise ohule ei ole piisav, et põhjendada otsust, millega üldiselt ja absoluutselt keeldutakse andmast luba tutvuda toimikus asuvate „leebema kohtlemise dokumentide”, arvestamata tegelikke kahjulikke tagajärgi, mida nende dokumentide avaldamine võib tegelikult kaasa tuua, siis ammugi ei või selline viide põhjendada terviklikku ja absoluutset keeldumist edastada üksnes viiteid nendele dokumentidele sellisele isikule, kes taotleb nendega tutvumist, et põhjendada kahju hüvitamise hagi.

125    Nagu hageja õigustatult väidab, siis tugineb käesolevas asjas keeldumine anda hagejale luba üldistel ja spekulatiivsetel kaalutlustel, mille kohaselt kõnealuste viidete edastamise avalikustamine võiks kahjustada komisjoni leebema kohtlemise programmi tõhusust, ja niisiis kahjustada nende menetluste osaliste ärihuve ning kontrollimiste ja uurimise eesmärkide kaitset (vt eespool punktid 105 ja 106).

126    Siiski ei tõenda need üldised ja spekulatiivsed kaalutlused siinses asjas faktiliselt ega õiguslikult piisavalt, et esines mõistlikult ootuspärane risk, et võidakse konkreetselt ja tegelikult kahjustada komisjoni viidatud huve, mis põhjendaks absoluutset keeldumist avalikustada kuupäevi, pealkirju ja muid viiteid „leebema kohtlemise dokumentidele”, mis asuvad sisukorras, välja arvatud konfidentsiaalne teave, mida need viited võivad sisaldada.

127    Selline keeldumine võib täielikult võtta jõu põhimõttelt, et erandeid dokumentidega tutvumise õigusest, tuleb tõlgendada ja kohaldada kitsendavalt, et tagada, et mis tahes dokumenti või dokumendi väljavõtet, millele ei kohaldata määruses nr 1049/2001 sätestatud erandeid, saaks edastada isikutele, kes soovivad sellega tutvuda (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsus nõukogu vs. Access Info Europe, punkt 35 eespool, EU:C:2013:671, punkt 40), välja arvatud, kui seda keelaks ülekaalukas üldine huvi.

128    Kolmandaks, kuna mõlemad pooled tuginevad 7. märtsi 2012. aasta otsusele, vastavalt selleks, et kas vaidlustada või siis põhjendada keeldumist edastada viiteid leebema kohtlemise dokumentidele, mis asusid juhtumi COMP/39.125 toimiku sisukorras, siis tuleb märkida, et selles otsuses esitatud arutluskäik, mida komisjon kostja vastuses meelde tuletas (vt eespool punktid 106 ja 112), ei põhjenda samuti vaidlustatud otsuses esitatud üldist ja absoluutset keeldumist võimaldada hagejale siinses asjas nende viidetega tutvuda.

129    Eelkõige, ehkki ta toob välja kaalutlusi, mis võivad põhjendada täielikku keeldumist võimaldada tutvuda sisukorras esitatud viidetega teatud tüüpi „leebema kohtlemise dokumentide” kohta, näiteks viited komisjonile edastatud „avaldustele”, mille esitasid ettevõtjad, kes taotlesid komisjoni leebema kohtlemise programmi kohaldamist (vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, 16. detsember 2010, Mazák, kohtuasi Pfleiderer, punkt 118 eespool, EU:C:2010:782, punktid 44 ja 47), siis ei õigusta 7. märtsi 2012. aasta otsus keeldumist, mis ulatub viidetele kõigi nende dokumentide kohta.

130    Lisaks ilmneb toimikust, et hagejal oli nii komisjonile esimese taotluse esitamise hetkel (16. veebruar 2012) kui ka siis, kui komisjon tegi asjas lõpliku otsuse (29. oktoober 2013), üksnes autoklaasi otsuse esialgne mittekonfidentsiaalne versioon.

131    Sellega seoses tuleb märkida, et ehkki komisjon võttis autoklaasi otsuse vastu 12. novembril 2008, tegi ta tollel kuupäeval teatavaks vaid esialgse mittekonfidentsiaalse versiooni, mille hageja lisas hagiavaldusele. Nimelt võtsid konkurentsi peadirektoraat ja komisjoni ärakuulamise eest vastutav ametnik vastavalt 2011. aasta detsembris ja 2012. aasta augustis seisukohta selle otsuse lõpliku mittekonfidentsiaalse versiooni kohta, tehes seda rea aktidega, milles viimaste peale on vahepeal Üldkohtule esitatud kaks tühistamishagi (kohtuasjad T‑462/12, Pilkington Group vs. komisjon, ja T‑465/12, AGC Glass Europe jt vs. komisjon) ning ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, mille edukaks tagajärjeks on Üldkohtu presidendi määrus (kohtumäärus, 11.3.2013, Pilkington Group vs. komisjon, T‑462/12 R, EKL, EU:T:2013:119), ja seejärel apellatsioonkaebuse alusel Euroopa Kohtu asepresidendi määrus (kohtumäärus, 10.9.2013, komisjon vs. Pilkington Group, C‑278/13 P(R), EKL, EU:C:2013:558), nagu komisjon on kostja vastuses välja toonud. Siiski, arvestades neid vaidlusi, ei olnud autoklaasi otsuse lõplik mittekonfidentsiaalne versioon endiselt avaldatud hetkel, kui komisjon käsitles hageja kahte taotlust, ega lisaks ka hetkel, kui hageja siinse hagi esitas.

132    Autoklaasi otsuse esialgne mittekonfidentsiaalne versioon ei võimalda hagejal täpselt tuvastada juhtumi COMP/39.125 toimikus asuvaid „leebema kohtlemise dokumente”. Nimelt, ehkki see viitab neis dokumentides esitatud teabele, on asjaolud, mis võimaldaks tõendada seost selle teabe ja nende aluseks olevate dokumentide vahel, ning võimaldaks individuaalselt neid dokumente tuvastada, suures osas kustutatud.

133    Selles olukorras ei ole võimalik järeldada, et vaidlustatud otsuses tehtud üldine ja absoluutne keeldumine avalikustada oli põhjendatud komisjoni talituste poolt 7. märtsi 2012. aasta otsuses esitatud kaalutlustega, mille kohaselt:

„Et lepitada seaduslikku huvi, mis on seotud komisjoni haldusmenetluste läbipaistvusega, ja huvi säilitada leebema kohtlemise programmi atraktiivsust, avaldab komisjon oma lõplike otsuste mittekonfidentsiaalsed versioonid, milles ta tuvastab kartelli kõik osalised ja esitab selle konkurentsieeskirjade rikkumise moodustavad asjaolud.

Allpool esitatud põhjustel kehtivad teabele, mis puudutab kirjavahetust pooltega, kes taotlesid leebema kohtlemise programmi kohaldamist, või nendega toimunud mõttevahetust […], mis on esitatud sisukorras ja mida ei ole veel praeguseks avaldatud otsuse teel avalikustatud […], [erandid, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes].

[…]

Selles olukorras kahjustaks leebema kohtlemise programmi raames toimunud kirjavahetuse kohta teabe edastamine (mida ei ole juba esitatud [autoklaasi otsuse] avalikus versioonis) […] ärihuvide kaitset.

[…]

[Autoklaasi otsuse] esialgses avalikus versioonis avalikustas komisjon juba teatud teabe, mis esineb sisukorras (eelkõige nende ettevõtjate nimed, kes taotlesid leebema kohtlemise programmi kohaldamist ja nende taotlust rahuldava otsuse kuupäev). Enne selle teabe avaldamist võrdles komisjon sellise avaldamise tähtsust ja negatiivseid tagajärgi, mida see võib kaasa tuua leebema kohtlemise programmi tõhusale rakendamisele (ja seega ELTL artikli 101 kohaldamisele). Kõik muud märked seda tüüpi kirjavahetuse kohta on aga kustutatud lisatud sisukorrast, kuna [kõnealuste] dokumentide põhjalikum tuvastamine võiks ühest küljest kahjustada „komisjoni uurimise eesmärke”, ja teisest küljest menetluse poolte „ärihuve”” (7. märtsi 2012. aasta otsuse punkt 1.1, eelviimane ja viimane lõik, punkt 1.2, viimane lõik ja punkt 1.3, eelviimane lõik).

134    Vastupidi, kuna vaidlustatud otsus ja 7. märtsi 2012. aasta otsus (mis viitavad autoklaasi otsuse esialgsele mittekonfidentsiaalsele versioonile) muudavad praktikas võimatuks või vähemalt ülemäära keeruliseks tuvastada mis tahes „leebema kohtlemise dokumente”, mis on hageja taotletud sisukorras loetletud, võrreldes sellega, kuidas toimiti toimiku teistele dokumentidele osundavate viidetega (vt eespool punktid 75, 104 ja 114), siis ei võimalda need otsused hagejal kujundada arvamust, kas tal võib olla neid dokumente vaja, et põhjendada Landesgericht Düsseldorfile esitatud kahju hüvitamise hagi, ega ammugi võimalda leida põhjendusi sellise vajaduse tõendamiseks. Selle nõude järgimiseks kohustab kohtupraktika mitte üksnes neid dokumente avalikustama ja esitama neid kohtule kahju hüvitamise hagide raames, mis on esitatud siseriiklikule kohtule (vt eespool punkt 69), vaid kohustab ka komisjoni tunnistama ülekaalukat avalikku huvi, kui talle on esitatud määruse nr 1049/2001 alusel taotlus (vt eespool punkt 70). Nii toimides takistab vaidlustatud otsus praktikas hagejal tõhusalt kasutada aluslepingust tulenevat kahju hüvitamise õigust.

135    Neljandaks ja täiendavalt – kuna komisjon tõi kohtuistungil välja vajaduse kaitsta igal juhul tema leebema kohtlemise programmi ja sellega seotud dokumente, kuna sellel programmil on keskne roll konkurentsieeskirjade rikkumiste avastamisel, nagu on tunnistatud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta direktiivis 2014/104/EL teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (ELT L 349, lk 1), siis tuleb selle kohta esitada kaks järeldust. Esiteks tunnistab kohtupraktika sellise programmi väärtust, kuid rõhutab samas, et üldine huvi selle programmi tõhususe säilimise suhtes ei saa olla üldises ja absoluutses plaanis tähtsam teistest asjas esinevatest üldistest ja erahuvidest, mis väärivad samuti kaitset ja mida tuleb esimesena nimetatud huviga iga juhtumi korral tasakaalustada (vt eespool punktid 118−123). Teiseks märgitakse direktiivi 2014/104 põhjenduses 20 ja artikli 6 lõikes 2 otsesõnu, et selle direktiivi kohaldamine ei piira määruse nr 1049/2001 kohaseid eeskirju üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, nagu komisjon ise ka on vasturepliigis rõhutanud (vt eespool punkt 58).

136    Kõigist eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et vaidlustatud otsus ei ole õiguslikult piisavalt põhjendatud osas, kus märgitakse, et tuleb kõikehõlmavalt, terviklikult ja absoluutselt eeldada, et kui lubada hagejal tutvuda juhtumi COMP/39.125 toimiku sisukorras esitatud viidetega „leebema kohtlemise dokumentidele”, siis kahjustataks huve, mis on kaitstud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes sätestatud eranditega.

b)     Keeldumine lubada tutvuda füüsiliste isikute tuvastamist puudutava teabega

137    Vaidlustatud otsuse punktis 5.2 leidis komisjon, et sisukorras esitatud füüsiliste isikute tuvastamist võimaldavat teavet ei saa hagejale edastada. Selle järelduse tegemiseks märkis komisjon esmalt, et see teave kujutab endast isikuandmeid vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktile b ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) artikli 2 punktile a ning artikli 8 punktile b. Seejärel leidis komisjon sisuliselt esiteks, et hageja ei tõendanud, miks talle olid neid andmeid vaja, ja teiseks, et oli alust arvata, et nende andmete edastamine võib kahjustada nende isikute seaduslikke huve, keda need andmed puudutavad.

138    Sellega seoses näeb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkt b näeb ette erandi dokumentidele juurdepääsu reeglist juhul, kui dokumendi avalikustamine kahjustaks eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, eelkõige kooskõlas liidu isikuandmete kaitset käsitlevate liidu õigusaktidega.

139    See säte, mis kehtestab erikorra ja tugevdab niisuguse isiku kaitset, kelle isikuandmeid võidakse vajaduse korral üldsusele edastada, nõuab, et eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse võimalikku kahjustamist hinnataks alati kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate liidu õigusaktidega, eelkõige määrusega nr 45/2001 (kohtuotsus, 29.6.2010, komisjon vs. Bavarian Lager, C‑28/08 P, EKL, EU:C:2010:378, punktid 59 ja 60).

140    Määruse nr 45/2001 artikkel 2 sätestab esiteks, et isikuandmed on igasugune teave üheselt identifitseeritud või identifitseeritava füüsilise isiku kohta, ja teiseks, et isikuandmete töötlemine on iga isikuandmetega tehtav toiming, eelkõige nendest väljavõtete tegemine ja üleandmine, levitamine või muul moel kättesaadavaks tegemine.

141    Määruse nr 45/2001 artikli 8 punktis b on eelkõige sätestatud, et isikuandmeid edastatakse vastuvõtjale üksnes juhul, kui vastuvõtja tõendab andmete saamise vajalikkust ning ei ole alust karta andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamist. Seda sätet kohaldatakse kõigile määruse nr 1049/2001 alusel esitatud taotlustele, mille eesmärk on tutvuda isikuandmeid sisaldavate dokumentidega (kohtuotsused komisjon vs. Bavarian Lager, punkt 139 eespool, EU:C:2010:378, punkt 63, ja 2.10.2014, Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EKL, EU:C:2014:2250, punkt 101).

142    Käesolevas asjas ei sea hageja kahtluse alla komisjoni järeldust, et sisukorras sisalduvad andmed teatud füüsiliste isikute kohta kujutavad endast isikuandmeid. Hageja ei vaidlusta ka seda, et tema taotlus, et talle edastataks need andmed, kujutab endast isikuandmete töötlemist. Ta kritiseerib üksnes komisjoni arutluskäiku, milles keeldutakse talle neid andmeid edastamast, heites sellele institutsioonile sisuliselt ette, et ta jõudis nimetatud järelduseni pärast üldist arutluskäiku, mis puudutas eraelu kaitset, ning ei selgitanud üksikasjalikult individuaalseid põhjuseid, miks neid andmeid üksikult võttes ei saanud talle edastada.

143    Siiski nõudis komisjon esiteks õigustatult, et hageja tõendaks kõnealuste isikuandmete saamise vajalikkust vastavalt määruse nr 45/2001 artikli 8 punktile b. Nimelt, kui isik, kes taotleb juurdepääsu isikuandmeid sisaldavatele dokumentidele, ei esitanud komisjonile ühtegi otsest ja õiguspärast põhjendust ega veenvat argumenti, mis tõendaks nende isikuandmete üleandmise vajalikkust, siis ei saa komisjon kaaluda asjaomaste poolte erinevaid huve (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. Bavarian Lager, punkt 139 eespool, EU:C:2010:378, punktid 77 ja 78, ja Strack vs. komisjon, punkt 141 eespool, EU:C:2014:2250, punkt 107).

144    Teiseks võis komisjon hageja esitatud argumentide alusel järeldada, et siinses asjas ei olnud tõendatud sellise vajalikkuse olemasolu.

145    Nimelt ilmneb vaidlustatud otsusest, et hageja põhjendas vajalikkust kõnealuste andmete talle edastamiseks sellega, et „füüsiliste isikute nimede kohta antud teave „…[oli] liiga piiratud, et [hageja] saaks oma õigusi kasutada””. Hageja ei vaidle hagiavalduses vastu komisjoni sellele järeldusele. Vastupidi, ta kinnitas ka Üldkohtus esiteks, et tal „on seda teavet vaja”, teiseks, et „kui sisukorras ei ole ka asjaomaste isikute nimesid, siis on tema juurdepääsuõigus oluliselt nõrgendatud, kuna see on ainus viis, kuidas ta saab olulisi dokumente tuvastada”, ja kolmandaks, et „isegi kui [ta] peaks tõendama vajadust näidata sisukorras füüsiliste isikute nimesid (sellele ta vaidleb aga vastu […]), siis on see tingimus igal juhul täidetud”, kuna ta on „piisavalt tõendanud, et tal oli vaja seda teavet, et saada talle tekitatud kahju hüvitamist”.

146    Niivõrd üldiste ja abstraktsete põhjenduste korral võis komisjon pidada vajalikuks järeldada kõikehõlmavalt, et ta „ei näinud mingit põhjust, mis õigustaks [kõnealuste] andmete avalikustamist” ja et „kõnealuste isikuandmete edastamise vajalikkus […] ei olnud tõendatud” (vt analoogia alusel kohtuotsus komisjon vs. EnBW, punkt 12 eespool, EU:C:2014:112, punktid 105 ja 132).

147    Seega tuleb tagasi lükata argumendid, millega vaidlustatakse keeldumist võimaldada tutvuda teabega, mis puudutas füüsiliste isikute isikuandmeid.

c)     Keeldumine lubada tutvuda kolmandate ettevõtjate nimedega

148    Vaidlustatud otsuse punktis 5.3 järeldas komisjon, et erinevate kategooriate ettevõtjate nimesid, kes „tegutsesid liftide ja eskalaatorite valdkonnas” või kellel olid ärisuhted autoklaasi otsuse adressaatidest ettevõtjatega, ei saanud hagejale edastada, kuna nende identiteedi avaldamine ja seega selle avaldamine, et nad osalesid menetluses või neil on ärisuhted menetluse pooltega, võib kahjustada nende mainet ja ärihuve.

149    Sellega seoses on ilmne, et vaidlustatud otsuses esinenud trükiveale vaatamata ei saanud esineda ühtegi mõistlikku kahtlust selles, et nagu komisjon ka kostja vastuses märkis, ilma et talle selles punktis oleks vastu vaieldud, ei pidanud ta silmas mitte liftide ja eskalaatorite valdkonna ettevõtjaid, vaid loomulikult autoklaasi valdkonnas tegutsevaid ettevõtjaid, kuna juhtum COMP/39.125 käsitles vaid seda valdkonda. Seega ei ole sellega seoses võimalik tuvastada ebapiisavat põhjendust.

150    Mis puudutab sisulist osa, siis tuleb esmalt märkida, et komisjon võis õigusnormi rikkumata tagasi lükata hageja esimese taotluse osas, mis puudutas kõnealust liiki teavet, tuginedes üldisele eeldusele (vt eespool punkt 94).

151    Seejärel tuleb märkida, et viidates erinevate asjassepuutuvate ettevõtjate „mainele” ja „ärihuvidele”, keeldumaks hagejale nende nimesid edastamast, kavatses komisjon eelkõige tugineda üldisele eeldusele, et juriidiliste isikute nimede edastamine kahjustaks põhimõtteliselt kolmandate isikute ärihuvide kaitset, mida tagatakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taandega, nagu see institutsioon ka märkis, ilma et talle oleks selles punktis vastu vaieldud.

152    Lõpuks tuleb märkida, et hageja ei vaidle siin tõhusalt vastu selle üldise eelduse kasutamisele.

153    Esiteks vaidlustab hageja komisjoni võimalust kasutada üleüldse sellist eeldust. Eespool punktides 39 ja 44 viidatud kohtupraktikast ilmneb, et komisjonil, kes peab konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluste raames koguma tundlikku äriteavet, mis puudutas poolte strateegiat ja tegevust ning nende ärisuhteid kolmandate isikutega, on õigus sellist eeldust kasutada.

154    Teiseks väidab hageja, et ärisuhted, mis võivad ilmsiks tulla sisukorras viidatud juriidiliste isikute nimede avaldamisega, pärinevad rohkem kui viie aasta tagant ja on seega liiga „vanad”, et neile võiks endiselt kehtida määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erand. Peale selle, et see argument on liiga üldist laadi, et sellega võiks ümber lükata komisjoni viidatud üldise eelduse, ei ole see ka otsustav. Sellega seoses vastab tõele, et kohtupraktikast ilmneb, et andmeid, mis võisid kuuluda ärisaladuse alla või olla konfidentsiaalsed, kuid mis on vähemalt viis aastat vanad, tuleb lugeda vananenuks, välja arvatud juhul, kui erandkorras tõendatakse, et need on endiselt olulised selle ettevõtja kaubanduslikule seisundile, keda need andmed puudutavad (vt kohtumäärus, 22.2.2005, Hynix Semiconductor vs. nõukogu, T‑383/03, EKL, EU:T:2005:57, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb samuti üldisemalt, et negatiivsed tagajärjed, mis võivad kaasneda tundliku äriteabe avaldamisest, on seda ebaolulisemad, mida vanem see teave on (vt selle kohta kohtumäärus, 19.6.1996, NMH Stahlwerke jt vs. komisjon, T‑134/94, T‑136/94−T‑138/94, T‑141/94, T‑145/94, T‑147/94, T‑148/94, T‑151/94, T‑156/94 et T‑157/94, EU:T:1996:85, punktid 24 ja 32). Siiski ei välista see võimalust, et selline teave võib jätkuvalt kuuluda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandi alla, nagu see tuleneb eespool punktis 63 viidatud kohtupraktikast.

155    Seega tuleb tagasi lükata argumendid, millega vaidlustatakse keeldumine võimaldada juurdepääsu kolmandate ettevõtjate nimedele, ilma et oleks vaja hinnata, kas neid viiteid tuleks lisaks lugeda ka isikuandmeteks, nagu komisjon kostja vastuses väitis, ehkki vaidlustatud otsuses ei ole selle kohta ühtegi kaalutlust esitatud, nagu ka muuseas 7. märtsi 2012. aasta otsuses, mis viitab sellele keeldumispõhjusele üksnes seoses sisukorras esitatud füüsiliste isikute nimedega.

d)     Keeldumine lubada tutvuda muu tundliku äriteabega

156    Vaidlustatud otsuse punktis 5.4 järeldas komisjon esiteks, et sisukord sisaldas tundlikku kaubandusteavet, sh autotootjate nimesid ja viiteid sõidukimudelitele. Ta märkis teiseks, et mitu ettevõtjat, kes olid autoklaasi otsuse adressaadid, olid esitanud Üldkohtule tühistamishagi, mis puudutas konkreetselt küsimust, kas teatud seda teavet tuleks endiselt konfidentsiaalsena käsitleda või vastupidi, kas seda võis esitada autoklaasi otsuse lõplikus mittekonfidentsiaalses versioonis. Sellel põhjusel järeldas ta, et ta ei saanud „selles staadiumis avalikustada teavet, mis võib püsida konfidentsiaalsena pärast Üldkohtu otsuste tegemist”.

157    Esiteks tuleb sellega seoses märkida, et ehkki vaidlustatud otsuse põhjendus on suhteliselt lühike, on see siiski piisavalt täpne, et hageja saaks mõista selle ulatust ja Üldkohus kontrollida selle õiguspärasust.

158    Teiseks, mis puudutab sisulist küsimust, siis tuleb märkida, et hageja ei vaidle tõhusalt vastu komisjoni arutluskäigule, mille põhjal see institutsioon järeldas, et kõnealusele teabele kehtib määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erand.

159    Nimelt piirdub ta esiteks väitega, et komisjoni viidatud hagid puudutavad seda, kas kõnealune teave tuleb laiemale üldsusele kättesaadavaks teha, ehkki tema enda hagi küsib, kas seda teavet tuleb edastada isikule, kes leiab, et autoklaasi otsuses tuvastatud rikkumine on talle kahju tekitanud, ja et esinevaid huve tuleb neis kahes asjas kaaluda erineval viisil. Selline argument tähendab sisuliselt seda, et ülekaalukas üldine huvi peaks kaaluma üles komisjoni kasutatud erandi, et vaielda vastu kõnealuse teabe avaldamisele. See ei erine järelikult nimetatud punktis teise võimalusena esitatud argumendist, nagu tunnistab hageja ka oma hagiavalduses. Seega analüüsitakse seda argumenti selle raames (vt allpool punktid 162 jj).

160    Kuivõrd hageja vaidlustab teiseks üldise eelduse, millele komisjoni talitused täiendavalt viitasid 7. märtsi 2012. aasta otsuses, et keelduda hagejale edastamast kõnealust teavet, siis tuleb märkida, et sellel argumendil puudub ese. Nimelt ei korranud komisjon vaidlustatud otsuses sellist üldist eeldust, mille kohaselt nimetatud teabe avalikustamine kahjustaks põhimõtteliselt menetluse poolte ärihuvide kaitset, vastupidi sellele, mida väideti kostja vastuses. Seevastu piirdus nimetatud institutsioon sellega, et ta keeldus nende avaldamisest „selles staadiumis”, võttes arvesse Üldkohtus pooleli olevaid hagisid.

161    Seetõttu ei saa nõustuda argumentidega, milles vaidlustati keeldumine anda luba tutvuda muu tundliku äriteabega.

2.     Hageja viidatud ülekaalukas üldine huvi

162    Mis puudutab argumente, milles ta vaidlustas keeldumise lubada tal tutvuda teabega, mis puudutas esiteks füüsiliste isikute nimesid, ja teiseks muud tundlikku äriteavet, siis väidab hageja nende raames, et komisjon on ekslikult jätnud arvestamata ülekaaluka üldise huvi (mis seisneb selles, et konkurentsivastase tegevuse tõttu kahju saanud isikutel on võimalus nõuda kahju hüvitamist), ja ei omistanud suuremat tähtsust sellele ülekaalukale üldisele huvile, võrreldes vaidlustatud otsuses viidatud eranditega kaitstud huvidega, et jätta hagejale edastamast selle teabe, ehkki ta vajas nimetatud teavet, et tõhusalt teostada oma õigust saada hüvitist.

163    Sellega seoses ilmneb eespool punktides 66−70 viidatud kohtupraktikast, et niivõrd üldist laadi kaalutlused üksi ei saa kaaluda üles konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluse toimiku dokumentide avalikustamisest keeldumist õigustavaid põhjusi. Seetõttu tuleb igal isikul, kes nõuab liidu konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist, tõendada, miks tal on vaja tutvuda ühe või teise komisjoni toimikus oleva dokumendiga, et viimane saaks igal üksikul juhul kaaluda esinevaid huve. Kui see vajadus puudub, ei saa liidu konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu tekkinud kahju eest hüvitise saamise huvi olla käsitatav ülekaaluka üldise huvina määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 tähenduses.

164    Käesolevas asjas väidab hageja üldiselt ja abstraktselt, et talle tuleb edastada kõik füüsiliste isikute nimed, mis olid esitatud sisukorras, ja kogu selles dokumendis esitatud äriteave, et ta saaks kasutada oma õigust nõuda kahju hüvitamist.

165    Seevastu ei esita ta käesoleva hagi raames ega väida ka, et ta esitas eelnevalt komisjonile edastatud taotluses ja kordustaotluses konkreetseid asjaolusid, mis kinnitaksid vajadust saada mingit teavet kogu teabe hulgast, näiteks täpsustades konkreetseid faktilisi argumente või õiguslikke põhjendusi, et taolise teabe saamine võis tal aidata tõendada oma nõudeid siseriiklikus kohtus, kes nende nõuete kohta otsuse peab tegema.

166    Selles olukorras tuleb tagasi lükata argumendid, mis käsitlevad ülekaaluka üldise huvi olemasolu, nagu komisjon ka õigustatult märkis.

167    Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb rahuldada käesolevad väited osas, milles need puudutavad keeldumist anda hagejale luba tutvuda juhtumi COMP/39.125 toimiku sisukorras esitatud viidetega „leebema kohtlemise dokumentidele”, ning jätta väited ülejäänud osas rahuldamata.

168    Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus selles osas tühistada.

 Kohtukulud

169    Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 3, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Lisaks võib kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel Üldkohus otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole selle artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud.

170    Kuna antud juhul on nii hageja kui ka komisjoni nõuded jäetud osaliselt rahuldamata, tuleb kummagi poole kohtukulud jätta nende endi kanda. Lisaks tuleb SGSD kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta otsus Gestdem 2012/817 ja 2012/3021, millega jäeti rahuldamata kaks taotlust tutvuda dokumentidega, mis asuvad juhtumi COMP/39.125 (autoklaas) toimikus, tühistatakse osas, milles keeldutakse võimaldamast Axa Versicherung AG-l tutvuda viidetega „leebema kohtlemise dokumentidele”, mis olid esitatud selle toimiku sisukorras.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Axa Versicherung ja Euroopa Komisjon kannavad ise oma kohtukulud.

4.      Saint-Gobain Sekurit Deutschland GmbH & Co. KG kannab ise oma kohtukulud.

Papasavvas Forwood Bieliūnas

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. juulil 2015 Luxembourgis.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: saksa.