KOHTUJURISTI ETTEPANEK

VERICA TRSTENJAK

esitatud 22. septembril 2011(1)

Kohtuasi C‑411/10

N. S.

versus

Secretary of State for the Home Department

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Court of Appeal of England and Wales (Ühendkuningriik))

Määrus nr 343/2003 – Varjupaigataotlejate üleandmine varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile – Üleandva liikmesriigi kohustus kasutada määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel vastutuse võtmise õigust – Varjupaigataotleja üleandmise kooskõla põhiõiguste harta, EIÕK ja Genfi konventsiooniga – Põhiõiguste harta kohaldamisala – Põhiõiguste harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK vaheline suhe – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Protokoll (nr 30) Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamise kohta Poola ja Ühendkuningriigi suhtes

Sisukord

I.     Sissejuhatus

II.   Õiguslik raamistik

A.     Liidu õigus

1.     Põhiõiguste harta

2.     Protokoll (nr 30) Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamise kohta Poola ja Ühendkuningriigi suhtes

3.     Teisene õigus

a)     Määrus nr 343/2003

b)     Direktiiv 2001/55

c)     Direktiiv 2003/9

d)     Direktiiv 2004/83

e)     Direktiiv 2005/85

B.     Rahvusvaheline õigus

1.     Genfi konventsioon

2.     Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon

III. Asjaolud ja eelotsusetaotlus

IV.   Menetlus Euroopa Kohtus

V.     Poolte väited ja argumendid

VI.   Õiguslik hinnang

A.     Esimene eelotsuse küsimus

B.     Teine, kolmas ja neljas eelotsuse küsimus

1.     Teisese õiguse meetmed, mis reguleerivad varjupaiga taotlemist, ja nende suhe põhiõiguste harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK‑ga

a)     Esmasest õigusest tulenev pädevus

b)     Direktiivid 2001/55, 2003/9, 2004/83 ja 2005/85

c)     Määrus nr 343/2003

d)     Vahejäreldus

2.     Kreeka varjupaigasüsteemile avalduv erakorraline koormus

3.     Liikmesriikide varjupaigasüsteemide erakorralise koormuse arvesse võtmine määruse nr 343/2003 kohaldamise raames

a)     Neljas eelotsuse küsimus: kohustus kasutada määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust, kui esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile üleandmise korral satub varjupaigataotleja tõsisesse ohtu, et rikutakse tema põhiõigusi

i)     Põhiõiguste rikkumise tõsine oht varjupaigataotleja üleandmise korral esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile

ii)   Kohustus võtta määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel vastutus

iii) Vahejäreldus

b)     Teine ja kolmas eelotsuse küsimus: tuginemine ümberlükkamatutele eeldustele seoses määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tuleneva vastutuse võtmise õiguse kasutamisega

C.     Viies eelotsuse küsimus: varjupaigataotlejatele põhiõiguste hartaga tagatavate õiguste ja EIÕK‑ga tagatavate õiguste suhe

D.     Kuues eelotsuse küsimus: Genfi konventsiooni ja EIÕK järgimise kohtulik kontroll määruse nr 343/2003 kohaselt esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis

1.     Põhiõiguste harta artikli 47 esimene lõik ja Genfi konventsiooni või EIÕK rikkumise oht pärast varjupaigataotleja üleandmist määruse nr 343/2003 alusel

2.     Ümberlükkamatu kohtuliku eelduse, mille kohaselt ei ohusta varjupaigataotlejat esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis Genfi konventsiooni või EIÕK‑d rikkuv väljasaatmine mõnda muusse riiki, vastuolu põhiõiguste harta artikliga 47

E.     Seitsmes eelotsuse küsimus

VII. Ettepanek

I.      Sissejuhatus

1.        Üks suurimaid proovikive Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ülesehitamisel on Euroopa Liidu liikmesriikide varjupaigasüsteemidele sisserände tõttu avalduva koormuse õiglane, kuid samal ajal ka tõhus jaotamine. Eriti selgeks saab see käesoleva eelotsusetaotluse põhjal, milles eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul selgitada, mil viisil mõjutab liikmesriigi varjupaigasüsteemi ülekoormus liidu õigusakte, mille alusel määratakse liidus esitatud varjupaigataotluste läbivaatamise eest vastutavad liikmesriigid.

2.        Kriteeriumid, mille alusel määratakse liikmesriik, kes vastutab liidus esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, tulenevad nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrusest nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest.(2) Määrusega kehtestatud korda vastutuse jaotamise kohta varjupaigaküsimustes iseloomustab peamise tunnusena asjaolu, et iga liidus esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutab põhimõtteliselt ainult üks liikmesriik. Kui kolmanda riigi kodanik on taotlenud varjupaika liikmesriigis, kes ei ole esitatud taotluse läbivaatamise eest määruse nr 343/2003 alusel esmajärjekorras vastutav, näeb kõnealune määrus ette menetluse varjupaigataotleja üleandmiseks esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile.

3.        Arvestades praegust kriisi, millesse on sattunud Kreeka varjupaigasüsteem, tekib ülejäänud liikmesriikidel siiski küsimus, kas varjupaigataotlejaid võib nende varjupaigataotluste läbivaatamise eesmärgil anda määruse nr 343/2003 sätete kohaselt üle Kreekale, kui Kreekas ei ole võimalik tagada kõnealuste varjupaigataotlejate sellist kohtlemist ning nende taotluste läbivaatamist, mis vastaks Euroopa Liidu põhiõiguste hartale (edaspidi „põhiõiguste harta”) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile (edaspidi „EIÕK”). Kuna määruse nr 343/2003 artikli 3 lõige 2 annab liikmesriigile erandina vastutust reguleerivatest üldnormidest õiguse vaadata esmajärjekorras vastutava liikmeriigi asemel läbi varjupaigataotlus, mis on esitatud tema territooriumil, tekib lisaks küsimus, kas liikmesriikide „vastutuse võtmise õigus” võib teiseneda „vastutuse võtmise kohustuseks”, kui esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile üleandmise korral ohustab varjupaigataotlejat tema põhi- ja inimõiguste rikkumine.

4.        Need on küsimused, millele peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vastama põhikohtuasjas, milles Afganistani kodanikust varjupaigataotleja seisab vastu oma väljasaatmisele Ühendkuningriigist Kreekasse. Seda arvestades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ja – kui vastus on jaatav, siis – millistel tingimustel võib Ühendkuningriik sellistel asjaoludel, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, olla liidu õiguse alusel kohustatud vaatama varjupaigataotlused ise läbi, kuigi määruse nr 343/2003 kohaselt vastutab läbivaatamise eest esmajärjekorras Kreeka.

5.        Kuna käesolevas kontekstis omandab erilise tähtsuse põhiõiguste harta, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada ka protokolli (nr 30) Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamise kohta Poola ja Ühendkuningriigi suhtes sisu ja ulatust.

6.        Eelotsuse küsimustele vastamisel tuleb lisaks arvesse võtta Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. jaanuari 2011. aasta otsust kohtuasjas M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka,(3) milles Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et Belgia rikkus Afganistani kodanikust varjupaigataotleja üleandmisega Kreekale EIÕK artiklit 3 ja artiklit 13.

7.        Peale selle on käesolev kohtuasi tihedalt seotud kohtuasjaga C‑493/10: M.E. jt, milles esitan oma ettepaneku samal päeval kui käesolevas kohtuasjas. Kohtuasja M.E. jt keskmes on küsimused, mis käsitlevad määruse nr 343/2003 alusel varjupaigataotlejate väljasaatmist Iirimaalt Kreekasse, ning Euroopa Kohtu presidendi määrusega liideti viidatud kohtuasi ja käesolev kohtuasi kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks. Ülevaatlikkuse huvides esitan käesolevas kohtuasjas ja kohtuasjas M.E. jt siiski eraldi ettepaneku.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

1.      Põhiõiguste harta

8.        Põhiõiguste harta artikkel 1 („Inimväärikus”) sätestab:

„Inimväärikus on puutumatu. Seda tuleb austada ja kaitsta.”

9.        Põhiõiguste harta artikkel 4 („Piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld”) sätestab:

„Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.”

10.      Põhiõiguste harta artikkel 18 („Varjupaigaõigus”) sätestab:

„Varjupaigaõigus tagatakse 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokolli sätete ning Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu kohaselt.”

11.      Põhiõiguste harta artikkel 19 („Kaitse tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral”) sätestab:

„1.      Kollektiivne väljasaatmine on keelatud.

2.      Kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus.”

12.      Põhiõiguste harta artikkel 47 („Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele”) sätestab:

„Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. Igaühel peab olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud.

Isikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, antakse tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda.”

13.      Põhiõiguste harta artikkel 51 („Reguleerimisala”) sätestab:

„1.      Harta sätted on subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Seepärast austavad nad õigusi, järgivad põhimõtteid ning edendavad nende kohaldamist oma asjaomase pädevuse kohaselt, võttes arvesse liidule aluslepingute muudes osades antud volituste piire.

2.      Harta ei laienda liidu õiguse reguleerimisala kaugemale senisest pädevusest, ei lisa liidule uusi pädevusvaldkondi ja ülesandeid ega muuda aluslepingute teistes osades määratletud pädevust ja ülesandeid.”

14.      Põhiõiguste harta artikkel 52 („Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine”) sätestab:

„1.      Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

2.      Hartaga tunnustatud õigusi, mis rajanevad aluslepingute teiste osade sätetel, teostatakse neis määratletud tingimustel ja piires.

3.      Hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. See säte ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist.

[…]

7.      Harta tõlgendamise juhendina koostatud selgitusi võetakse asjakohaselt arvesse liidu ja liikmesriikide kohtutes.”

2.      Protokoll (nr 30) Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamise kohta Poola ja Ühendkuningriigi suhtes

15.      Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokoll (nr 30) Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamise kohta Poola ja Ühendkuningriigi suhtes sisaldab kahte artiklit, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

1.      Harta ei laienda Euroopa Liidu Kohtu ega mis tahes Poola või Ühendkuningriigi kohtu pädevust leida, et Poola või Ühendkuningriigi seadused, määrused ja haldussätted, ‑praktika või ‑toimingud on vastuolus põhiõiguste, vabaduste ja põhimõtetega, mida ta kinnitab.

2.      Eelkõige, ja kahtluse vältimiseks, sätestatakse, et miski harta IV jaotises ei anna Poola või Ühendkuningriigi suhtes kohaldamiseks kohtujurisdiktsiooni alla kuuluvaid õigusi, välja arvatud selles ulatuses, mis Poola või Ühendkuningriik on selliste õiguste osas näinud ette oma siseriiklikes õigusaktides.

Artikkel 2

Niivõrd, kuivõrd harta säte on seotud riiklike õigusaktide ja õiguspraktikaga, kohaldatakse seda üksnes Poolas või Ühendkuningriigis niivõrd, kuivõrd selles sisalduvaid õigusi või põhimõtteid tunnustatakse Poola või Ühendkuningriigi õigusaktides või õiguspraktikas.”

3.      Teisene õigus

16.      Euroopa Ülemkogu otsustas 15. ja 16. oktoobri 1999. aasta erakorralisel istungil Tamperes püüelda sellise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise poole, mis põhineb pagulasseisundit käsitleva 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni (täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga) (edaspidi „Genfi konventsioon”) piiramatul ja täielikul kohaldamisel, säilitades seega mittetagasisaatmise põhimõtte järgimise ja tagades, et kedagi ei sunnita naasma riiki, kus teda ähvardab tagakiusamine. Samal erakorralisel istungil kinnitas Euroopa Ülemkogu lisaks vajadust saavutada liikmesriikide solidaarsusel rajanev kokkulepe ümberasustatud isikutele ajutise kaitse andmise küsimuses.

17.      Tamperes tehtud järelduste rakendamiseks võeti muu hulgas vastu järgmine määrus ja järgmised direktiivid:(4)

–        Määrus nr 343/2003,

–        Nõukogu direktiiv 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel,(5)

–        Nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded,(6)

–        Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta,(7)

–        Nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiiv 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta.(8)

18.      Viidatud määrus ja viidatud direktiivid näevad konkreetselt ette järgmist.

a)      Määrus nr 343/2003

19.      Määruse nr 343/2003 artikkel 1 sätestab kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest.

20.      Määruse nr 343/2003 artikkel 3 näeb ette:

„1.      Liikmesriigid vaatavad läbi kõikide selliste kolmanda riigi kodanike taotlused, kes taotlevad varjupaika mõne liikmesriigi piiril või territooriumil. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.

2.      Erandina lõikest 1 võib iga liikmesriik läbi vaadata varjupaigataotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta sellise läbivaatamise eest. Sel juhul muutub see liikmesriik vastutavaks liikmesriigiks käesoleva määruse tähenduses ja võtab selle vastutusega seotud kohustused. Vajaduse korral teatab ta sellest varem vastutanud liikmesriigile, vastutava liikmesriigi määramise menetlust teostavale liikmesriigile või liikmesriigile, kellel on palutud taotleja vastu või tagasi võtta.

3.      Iga liikmesriik säilitab õiguse saata varjupaigataotleja oma siseriiklike õigusaktide kohaselt kolmandasse riiki kooskõlas Genfi konventsiooni sätetega.

4.      Varjupaigataotlejale teatatakse kirjalikult keeles, mille mõistmist temalt põhjendatult eeldatakse, käesoleva määruse kohaldamisest, selles sätestatud tähtaegadest ja selle mõjust.”

21.      Määruse nr 343/2003 artikkel 4 näeb ette:

„1.      Käesoleva määruse kohaselt algab vastutava liikmesriigi määramine niipea, kui varjupaigataotlus on esimest korda esitatud mõnele liikmesriigile.

2.      Varjupaigataotlus loetakse esitatuks, kui varjupaigataotleja esitatud vorm või asutuste koostatud protokoll on laekunud asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele. Kui taotlus ei ole tehtud kirjalikult, peaks tahteavalduse ja protokolli koostamise vaheline aeg olema võimalikult lühike.

[…]”

22.      Määruse nr 343/2003 artikkel 5 sätestab:

„1.      Vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume kohaldatakse käesolevas peatükis esitatud järjestuses.

2.      Nende kriteeriumide kohaselt määratakse vastutav liikmesriik olukorra põhjal, mis valitses hetkel, mil varjupaigataotleja esimest korda esitas oma taotluse mõnele liikmesriigile.”

23.      Määruse nr 343/2003 artikkel 10 näeb ette:

„1.      Kui artikli 18 lõikes 3 osutatud kahes loendis kirjeldatud otseste või kaudsete tõendite, sealhulgas määruse (EÜ) nr 2725/2000 III peatükis osutatud andmete põhjal tehakse kindlaks, et varjupaigataotleja on kolmandast riigist maismaa, mere või õhu kaudu tulles ebaseaduslikult ületanud mõne liikmesriigi piiri, vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kuhu sel viisil siseneti. See vastutus lõpeb 12 kuu möödumisel ebaseadusliku piiriületuse päevast.

2.      Kui liikmesriiki ei saa või enam ei saa käsitleda lõike 1 kohaselt vastutavana ja kui artikli 18 lõikes 3 osutatud kahes loendis kirjeldatud otseste või kaudsete tõendite põhjal tehakse kindlaks, et varjupaigataotleja, kes on sisenenud liikmesriikide territooriumile ebaseaduslikult või kelle sisenemise asjaolusid ei saa kindlaks teha, on enne taotluse esitamist elanud vähemalt viis kuud järjest mõnes liikmesriigis, vastutab viimati nimetatud liikmesriik varjupaigataotluse läbivaatamise eest.

Kui liikmesriike, kus taotleja on elanud vähemalt viis kuud järjest, on mitu, vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus ta viimati on elanud.”

24.      Määruse nr 343/2003 artikkel 13 sätestab:

„Kui käesolevas määruses loetletud kriteeriumide põhjal ei saa varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutavat liikmesriiki määrata, vastutab läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kellele taotlus esitati.”

25.      Määruse nr 343/2003 artikkel 16 näeb ette:

„1.      Käesoleva määruse kohaselt varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik on kohustatud:

a)      artiklites 17–19 sätestatud tingimustel vastu võtma varjupaigataotleja, kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis;

b)      viima varjupaigataotluse läbivaatamise lõpule;

[…]

3.      Lõikes 1 täpsustatud kohustused langevad ära, kui kolmanda riigi kodanik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud vähemalt kolmeks kuuks, välja arvatud juhul, kui kolmanda riigi kodanikul on vastutava liikmesriigi väljastatud kehtiv elamisluba.

[…]”

26.      Määruse nr 343/2003 artikkel 17 sätestab:

„1.      Kui liikmesriik, kellele on esitatud varjupaigataotlus, leiab, et taotluse läbivaatamise eest vastutab mõni muu liikmesriik, võib ta võimalikult kiiresti ja igal juhul kolme kuu jooksul artikli 4 lõikes 2 määratletud taotluse esitamisest paluda sellisel muul liikmesriigil taotleja vastu võtta.

Kui palvet taotleja vastuvõtmiseks ei esitata kolme kuu jooksul, vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus taotlus esitati.

[…]”

27.      Määruse nr 343/2003 artikkel 18 näeb ette:

„1.      Palve saajaks olev liikmesriik teeb kõik vajalikud kontrollimised ja teeb taotleja vastuvõtmiseks esitatud palve suhtes otsuse kahe kuu jooksul palve saamisest.

[…]

7.      Kui vastust ei anta lõikes 1 osutatud kahe kuu jooksul või lõikes 6 osutatud ühe kuu jooksul, loetakse palve rahuldatuks, millega kaasneb kohustus isik vastu võtta, sealhulgas võtta vajalikud meetmed tema saabumiseks.”

28.      Määruse nr 343/2003 artikkel 19 sätestab:

„1.      Kui palve saajaks olev liikmesriik nõustub taotleja vastuvõtmisega, teatab liikmesriik, kus varjupaigataotlus esitati, taotlejale otsusest taotlust mitte läbi vaadata ja kohustusest anda taotleja üle vastutavale liikmesriigile.

2.      Lõikes 1 osutatud otsus sisaldab põhjendust. See sisaldab üleandmise teostamistähtaega ja vajaduse korral teavet selle kohta, kuhu ja millal taotleja peaks ilmuma, kui ta reisib vastutavasse liikmesriiki omal käel. Selle otsuse võib edasi kaevata ja taotleda selle uut läbivaatamist. Otsuse edasikaebamine või selle uuesti läbi vaatamine ei peata üleandmise teostamist, välja arvatud juhul, kui kohtud või pädevad asutused ei otsusta siseriikliku õiguse kohaselt teisiti.

3.      Liikmesriik, kus varjupaigataotlus esitati, annab taotleja pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist vastutavale liikmesriigile üle kooskõlas oma siseriikliku õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul vastuvõtmispalve rahuldamisest või kaebuse või uuesti läbi vaatamise suhtes tehtud otsusest, kui sellel on peatav toime.

[…]

4.      Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, lasub vastutus liikmesriigil, kus varjupaigataotlus esitati. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist ei saa teostada varjupaigataotleja vangistuse tõttu, või kõige rohkem kaheksateistkümne kuuni, kui varjupaigataotleja varjab ennast.

[…]”

b)      Direktiiv 2001/55

29.      Vastavalt direktiivi artiklile 1 on direktiivi 2001/55 eesmärk määrata kindlaks miinimumnõuded ajutise kaitse andmiseks selliste ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, ning tasakaalustada liikmesriikide jõupingutusi nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel.

30.      Direktiivi 2001/55 artikli 2 punkti a kohaselt tähendab väljend „ajutine kaitse” erandlikku menetlust, mille eesmärk on anda massilise sissevoolu või eeldatava massilise sissevoolu korral viivitamatut ja ajutist kaitset kolmandatest riikidest pärit ümberasustatud isikutele, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, eelkõige kui valitseb oht, et varjupaigasüsteem ei suuda nimetatud sissevoolu menetleda, kahjustamata oma tõhusat toimimist kõnealuste isikute ning teiste kaitset taotlevate isikute huvides.

31.      Direktiivi 2001/55 II peatükk sisaldab sätteid ajutise kaitse tähtaja ja rakendamise kohta. III peatükk reguleerib liikmesriikide kohustusi ajutist kaitset saavate isikute suhtes. IV peatükk käsitleb juurdepääsu varjupaigamenetlusele ajutise kaitse puhul. V peatükk puudutab asjaomaste isikute tagasipöördumist ja meetmeid pärast ajutise kaitse lõppu. VI peatükk puudutab liidu solidaarsusel rajanevat kohustuste ja ülesannete jagamist liikmesriikide vahel.

c)      Direktiiv 2003/9

32.      Vastavalt direktiivi 2003/9 artiklile 1 on direktiivi eesmärk sätestada liikmesriikides varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded.

33.      Direktiivis 2003/9 sätestatud miinimumnõuded puudutavad liikmesriikide kohustust anda varjupaigataotlejatele teavet (artikkel 5), varjupaigataotlejatele dokumentide andmist (artikkel 6), varjupaigataotlejate elukohta ja liikumisvabadust (artikkel 7), varjupaigataotlejate perekonna ühtsuse säilitamist (artikkel 8), alaealiste koolitamist ja õpetamist (artikkel 10), varjupaigataotlejate juurdepääsu tööturule (artikkel 11), nende kutseõpet (artikkel 12) ning varjupaigataotlejate materiaalseid vastuvõtutingimusi ja tervishoidu (artikkel 13 jj).

34.      Direktiivi 2003/9 artikkel 21 („Edasikaebused”) sätestab:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et käesolevast direktiivist tulenevate hüvitiste andmisega seotud eitavate otsuste või artikli 7 järgsete otsuste vastu, mis mõjutavad varjupaigataotlejaid isiklikult, võib esitada edasikaebuse siseriiklikus õiguses ettenähtud korra kohaselt. Vähemalt viimases astmes tagatakse võimalus esitada kohtule edasikaebus või taotleda kohtu kaudu asja uut läbivaatamist.

2.      Sellistel juhtudel nähakse õigusabile juurdepääsu saamise kord ette siseriiklikus õiguses.”

35.      Vastavalt direktiivi 2003/9 artiklile 23 tagavad liikmesriigid nõuetekohaselt oma põhiseaduslikku korda järgides vastuvõtutingimuste asjakohase taseme juhtimise, järelevalve ja kontrolli korraldamise. Artikli 24 lõike 2 kohaselt eraldavad liikmesriigid vajalikke vahendeid seoses kõnealuse direktiivi rakendamiseks jõustatud siseriiklike õigusnormidega.

d)      Direktiiv 2004/83

36.      Vastavalt direktiivi 2004/83 artiklile 1 on direktiivi eesmärk sätestada kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute pagulasteks või muidu rahvusvahelist kaitset vajavateks isikuteks kvalifitseerimise miinimumnõuded ning antud kaitse sisu.

37.      Direktiivi 2004/83 II, III ja V peatükk sisaldavad hulgaliselt nõudeid ja kriteeriume seoses pagulasseisundi andmise taotluste hindamise või täiendava kaitse andmisega, samuti seoses kolmanda riigi kodaniku kvalifitseerumisega pagulaseks või täiendava kaitse õigusega isikuks. IV peatükk sisaldab ühelt poolt sedastust, et liikmesriigid annavad pagulasseisundi kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes vastab II ja III peatüki kohaselt pagulase nõuetele (artikkel 13). Teiselt poolt määrab see peatükk kindlaks pagulasseisundi tühistamise, lõpetamise või selle uuendamisest keeldumise tingimused (artikkel 14). VI peatükk sisaldab nõudeid, mis on seotud täiendava kaitse seisundi andmise (artikkel 18), tühistamise, lõpetamise või selle uuendamisest keeldumisega (artikkel 19). VII peatükk määrab rahvusvahelise kaitse sisu, mis sisaldab muu hulgas kaitset tagasisaatmise eest (artikkel 21). VIII peatükk reguleerib halduskoostöö küsimusi. Artikli 36 kohaselt tagavad liikmesriigid muu hulgas, et asutused ja muud organisatsioonid, kes rakendavad käesolevat direktiivi, on saanud vajaliku väljaõppe.

e)      Direktiiv 2005/85

38.      Vastavalt direktiivi 2005/85 artiklile 1 kehtestab direktiiv liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuded.

39.      Direktiivi 2005/85 artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi kõikidele varjupaigataotlustele, mis on esitatud liikmesriigi territooriumil, kaasa arvatud piiril või transiiditsoonis, ning pagulasseisundi äravõtmisele. Artikli 4 lõike 1 esimese lõigu kohaselt määravad liikmesriigid kõikide menetluste jaoks tuvastava ametiasutuse, kes vastutab taotluste asjakohase läbivaatamise eest kooskõlas nimetatud direktiiviga.

40.      Kõnealustele menetlustele iseloomulikud üldpõhimõtted ja tagatised on kindlaks määratud direktiivi 2005/85 II peatükis. Konkreetsed nõuded pagulasseisundi omistamise menetlustele sisalduvad direktiivi III peatükis, kus on kasutusele võetud ka turvalise kolmanda riigi mõiste (artikkel 27) ja turvalise päritoluriigi mõiste (artikkel 31). V peatükis on sätestatud varjupaigataotleja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile (artikkel 39).

B.      Rahvusvaheline õigus

1.      Genfi konventsioon

41.      Vastavalt Genfi konventsiooni artikli 33 lõikele 1 ei saada osalisriik pagulast oma territooriumilt mis tahes viisil välja ega tagasi selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu.

2.      Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon

42.      EIÕK artikli 3 kohaselt ei tohi kellegi suhtes rakendada piinamist ega ebainimlikku või tema inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist.

43.      EIÕK artikli 13 kohaselt on igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik.

III. Asjaolud ja eelotsusetaotlus

44.      Põhikohtuasjas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus lahendama Afganistani kodanikust varjupaigataotleja (edaspidi „apellant”) apellatsioonkaebuse High Court (England and Wales), Queen’s Bench Division, Administrative Court’i (edaspidi „Administrative Court”) otsuse peale, millega apellant seisab vastu enda tagasisaatmisele Ühendkuningriigist Kreekasse. Põhikohtuasja vastustaja Secretary of State for the Home Department on minister, kelle vastutusalasse kuulub sisseränne ja pagulus Ühendkuningriigis.

45.      Olles teel Afganistanist Ühendkuningriiki, reisis apellant muu hulgas ka läbi Kreeka, kus ta 24. septembril 2008 vahistati ja kus talt võeti sõrmejäljed. Apellant ei esitanud Kreekas varjupaigataotlust. Pärast kinnipidamist nimetatud liikmesriigis kohustati apellanti lahkuma Kreekast 30 päeva jooksul ja seejärel saadeti ta välja Türgisse. Pärast Türgi kinnipidamisasutusest põgenemist sõitis apellant Ühendkuningriiki, kuhu ta saabus 12. jaanuaril 2009, taotledes samal päeval varjupaika.

46.      1. aprillil 2009 palus Secretary of State Kreekal apellandi kooskõlas määrusega 343/2003 vastu võtta. Kuna Kreeka ametivõimud ei vastanud määruses nr 343/2003 sätestatud tähtaja jooksul, lähtuti sellest, et Kreeka on võtnud selle määruse alusel vastutuse apellandi varjupaigataotluse läbivaatamise eest.

47.      Apellandile teatati 30. juulil 2009, et ta saadetakse 6. augustil 2009 välja Kreekasse. 31. juulil 2009 teavitas Secretary of State apellanti Asylum and Immigration (Treatment of Claimants, etc) Act 2004 alusel vastu võetud otsusest, millega tunnistati apellandi kaebus, et Kreekasse väljasaatmine rikub talle EIÕK‑st tulenevaid õigusi, ilmselgelt põhjendamatuks. Selle otsusega kaasnes apellandi ilmajäämine siseriiklikel normidel põhinevast õigusest vaidlustada tema Kreekasse väljasaatmise otsus, millele tal muidu oleks õigus olnud.

48.      Pärast rahuldamata jäänud taotlust, et Secretary of State võtaks määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel vastutuse tema varjupaigataotluse läbivaatamise eest, kuna tema väljasaatmisel Kreekasse rikutakse muu hulgas talle liidu õigusest tulenevaid põhiõigusi, teavitati apellanti 4. augustil 2009, et Secretary of State jätab tema Kreekasse väljasaatmise otsuse jõusse.

49.      6. augustil 2009 palus apellant tunnistada vastuvõetavaks nõue kontrollida kohtulikult nii seda haldusotsust, millega tunnistati tema EIÕK alusel esitatud kaebus põhjendamatuks, kui ka tema Kreekasse väljasaatmise otsust. Kõnealuse taotluse tõttu tühistas Secretary of State apellandi Kreekasse väljasaatmiseks juba antud suunised.

50.      Arvestades tõstatatud küsimuste olulisust, tunnistati apellandi esitatud kohtuliku kontrolli taotlus 14. oktoobri 2009. aasta Administrative Courti otsusega vastuvõetavaks, kusjuures tema asi nimetati määrusele nr 343/2003 tuginevate Kreekasse väljasaatmise asjade hulgast Inglismaal ja Walesis näidiskohtuasjaks.

51.      Administrative Court jättis 31. märtsi 2010. aasta otsusega apellandi nõude rahuldamata, ent andis apellandile tõstatatud temaatika üldist tähtsust arvestades menetlusloa kaevata otsus edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse.

52.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus jõudis järeldusele, et apellatsioonkaebuse läbivaatamine tekitab põhimõttelisi küsimusi määruse nr 343/2003 artikli 3 kohaldamisala kohta, samuti mõju kohta, mida avaldavad nimetatud sättele õigused, millele tugineb apellant põhiõiguste hartale ja rahvusvahelistele konventsioonidele nagu EIÕK viidates.

53.      Seetõttu peatas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse põhikohtuasjas ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

1.      Kas otsus, mille liikmesriik on võtnud vastu nõukogu määruse nr 343/2003 (edaspidi „määrus”) artikli 3 lõike 2 alusel küsimuses, kas ta peaks vaatama läbi varjupaigataotluse, mille läbivaatamise eest ta määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta, kuulub EL õiguse kohaldamisalasse Euroopa Liidu lepingu artikli 6 ja/või Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 tähenduses?

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav:

2.      Kas liikmesriigi kohustus järgida EL põhiõigusi (sh harta artiklites 1, 4 ja 18, artikli 19 lõikes 2 ja artiklis 47 sätestatud õigusi) on täidetud, kui see riik saadab varjupaigataotleja liikmesriiki, kelle määruse artikli 3 lõige 1 määratleb kui III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutava liikmesriigi (edaspidi „vastutav liikmesriik”), arvestamata selles liikmesriigis valitsevat olukorda?

3.      Täpsemalt, kas kohustus järgida EL põhiõigusi välistab ümberlükkamatu hüpoteesi rakendumise, mille kohaselt vastutav liikmesriik järgib i) taotlejale EL õigusest tulenevaid põhiõigusi ja/või ii) direktiiviga 2003/9/EÜ („vastuvõtudirektiiv”), direktiiviga 2004/83/EÜ („kvalifitseerumisdirektiiv”) ja/või direktiiviga 2005/85/EÜ („menetlusdirektiiv”) (edaspidi koos „direktiivid”) kehtestatud miinimumstandardeid?

4.      Alternatiivselt, kas (ning kui jah, siis millistel tingimustel) liikmesriik on EL õiguse alusel kohustatud kasutama talle määruse artikli 3 lõikest 2 tulenevat pädevust vaadata varjupaigataotlus läbi ja tunnistada end taotluse eest vastutavaks, kui varjupaigataotleja vastutavasse liikmesriiki tagasisaatmine tekitab ohu, et rikutakse taotleja põhiõigusi, eelkõige harta artiklites 1, 4 ja 18, artikli 19 lõikes 2 ja artiklis 47 sätestatud õigusi, ja/või ohu, et tema suhtes ei kohaldata direktiivides sätestatud miinimumstandardeid?

5.      Kas selle kaitse ulatus, mille tagavad määruse kohaldamisalasse kuuluvale isikule EL õiguse üldpõhimõtted ja eelkõige harta artiklites 1, 18 ja 47 sätestatud õigused, on laiem kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikliga 3 tagatav kaitse?

6.      Kas harta artiklis 47 sätestatud õigustega on kooskõlas, kui siseriikliku õiguse säte nõuab kohtult, et määrates kindlaks, kas isiku saab määruse alusel seaduslikult ühest riigist teise tagasi saata, tuleb seda liikmesriiki käsitada riigina, kust isikut ei saadeta teise liikmesriiki vastuolus talle EIÕK‑st, 1951. aasta konventsioonist ja 1967. aasta pagulasseisundi protokollist tulenevaid õigusi?

7.      Kas osas, milles eelnevad küsimused kerkivad üles seoses Ühendkuningriigi kohustustega, on vastused teisele kuni kuuendale küsimusele piiritletavad nii, et need võtaksid arvesse protokolli nr 30 harta kohaldamise kohta Poola ja Ühendkuningriigi suhtes?

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

54.      Eelotsusetaotlus, mis kannab 12. juuli 2010. aasta kuupäeva, saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 18. augustil 2010. Eelotsusetaotluses palus eelotsusetaotluse esitanud kohus lahendada eelotsusetaotlus kiirmenetluses vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 104b lõikele 1. Euroopa Kohtu presidendi 1. oktoobri 2010. aasta määrusega jäeti see taotlus rahuldamata.

55.      Euroopa Kohtu presidendi 9. novembri 2010. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑411/10 ja C‑493/10 kirjalikuks menetlemiseks ja Euroopa Kohtu presidendi 16. mai 2011. aasta määrusega suuliseks menetlemiseks ja kohtuotsuse tegemiseks.

56.      Kirjalikus menetluses esitasid oma märkused apellant, Amnesty International Limited ja AIRE (Advice on Individual Rights in Europe) Centre, ÜRO pagulaste ülemvolinik, Equality and Human Rights Commission kui põhikohtuasjas menetlusse astujad, Belgia Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Soome Vabariik, Prantsuse Vabariik, Kreeka Vabariik, Iirimaa, Itaalia Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Austria Vabariik, Poola Vabariik, Ühendkuningriik, Tšehhi Vabariik, Šveitsi Konföderatsioon ja Euroopa Komisjon. 28. juuni 2011. aasta istungil osalesid apellandi, Amnesty International Limited ja AIRE (Advice on Individual Rights in Europe) Centre, ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja Equality and Human Rights Commission’i, Sloveenia Vabariigi, Prantsuse Vabariigi, Kreeka Vabariigi, Iirimaa, Madalmaade Kuningriigi, Poola Vabariigi, Ühendkuningriigi ja komisjoni esindajad.

V.      Poolte väited ja argumendid

57.      Esimesele eelotsuse küsimusele, millega soovitakse teada, kas liikmesriigi otsus vaadata määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel läbi varjupaigataotlus kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse, tuleb komisjoni, Soome, Prantsusmaa ja Madalmaade valitsuse, apellandi, ÜRO pagulaste ülemvoliniku, Amnesty International Limited ja AIRE Centre ning Equality and Human Rights Commission’i arvates vastata jaatavalt. Ka Austria valitsus on seisukohal, et liidu põhiõigused on kohaldatavad liikmesriigi otsusele kasutada määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust.

58.      Seevastu Iirimaa ja Itaalia valitsuse, Ühendkuningriigi valitsuse ja Belgia valitsuse arvates ei kuulu otsus kasutada määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust liidu õiguse kohaldamisalasse. Belgia valitsus teeb siiski märkimisväärse möönduse, märkides, et varjupaigataotleja üleandmine määruse nr 343/2003 alusel esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile kuulub ikkagi liidu õiguse kohaldamisalasse.

59.      Tšehhi valitsus teeb esimesele küsimusele vastates vahet juhtumil, mil liikmesriik otsustab kasutada määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust, ja juhtumil, mil liikmesriik otsustab jätta kõnealuse õiguse kasutamata. Liidu õiguse kohaldamisalasse kuulub üksnes otsus kasutada määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust. Otsus jätta vastutuse võtmise õigus kasutamata ei kuulu seevastu liidu õiguse kohaldamisalasse.

60.      Saksamaa valitsus ei võta esimeses eelotsuse küsimuses sõnaselget seisukohta ja vastab ülejäänud eelotsuse küsimustele juhuks, kui Euroopa Kohus peaks tegema järelduse, et määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tuleneva kaalutlusõiguse kasutamist tuleb käsitada „liidu õiguse kohaldamisena” põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 esimese lause tähenduses.

61.      Teisele, kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele vastates asuvad komisjon, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa ja Madalmaade valitsus, Ühendkuningriigi valitsus(9) ja Belgia valitsus, apellant ja ÜRO pagulaste ülemvolinik sisuliselt seisukohale, et määruse nr 343/2003 kohaldamisel võib lähtuda ümberlükatavast eeldusest, et varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik tegutseb kooskõlas liidu ja rahvusvahelise õigusega. Kui konkreetses asjas peaks siiski tuvastatama, et varjupaigataotleja üleandmisega esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile või varjupaigataotleja kohtlemisega selles liikmesriigis rikutakse varjupaigataotlejale põhiõiguste hartast tulenevaid õigusi, on komisjon, Soome, Prantsusmaa ja Belgia valitsus, Ühendkuningriigi valitsus, apellant, ÜRO pagulaste ülemvolinik, Amnesty International Limited ja AIRE Centre seisukohal, et üleandev liikmesriik on kohustatud kasutama määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust. Saksamaa ja Madalmaade valitsuse arvates ei tohi varjupaigataotlejat sellisel juhul enam esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile üle anda.

62.      Ühendkuningriigi valitsus rõhutab lisaks, et kohustus kasutada vastutuse võtmise õigust võib tekkida üksnes erakorralistel asjaoludel, nimelt juhul, kui eeldus, et vastutava liikmesriigi tegevus on inimõiguste ja liidu õigusega kooskõlas, on varjupaigataotlejate teatava kategooria puhul ühetähenduslikult ümber lükatud ja varjupaigataotleja kuulub viidatud kategooriasse.

63.      Šveitsi Konföderatsiooni(10) arvates sisaldab määrus nr 343/2003 süsteemile omaselt ümberlükatavat eeldust, et osalisriigid järgivad Genfi konventsiooni ja EIÕK‑d. Kui kõnealune eeldus on aga konkreetsel juhul ümber lükatud ja varjupaigataotleja kohtlemine rahvusvahelise õigusega kooskõlas oleval viisil ei ole vastutavas riigis tagatud, on üleandmine vastutavale riigile välistatud ning määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenev vastutuse võtmise õigus muutub erandkorras kohustuseks.

64.      Seevastu Itaalia, Iirimaa, Poola, Sloveenia ja Kreeka valitsuse arvates ei saa määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 põhjal teha järeldust, et vastutus tuleb võtta kohustuslikus korras. Kreeka, Sloveenia ja Poola valitsuse arvates on liidu õiguse alusel pealegi välistatud, et liikmesriik kontrollib, kas mõne muu liikmesriigi tegevus on liidu õigusega kooskõlas.

65.      Viiendale küsimusele vastates märgivad Ühendkuningriigi valitsus ning Itaalia ja Madalmaade valitsus, et kaitse, mille tagavad määruse nr 343/2003 kohaldamisalasse kuuluvale isikule põhiõiguste harta artiklid 1, 18 ja 47, ei ole laiem kui EIÕK artikliga 3 tagatav kaitse. Apellant, Equality and Human Rights Commission, ÜRO pagulaste ülemvolinik, Amnesty International Limited ja AIRE Centre märgivad seevastu, et üleantavale varjupaigataotlejale põhiõiguste harta ja liidu õiguse üldpõhimõtetega tagatav kaitse läheb EIÕK artikliga 3 tagatavast kaitsest kaugemale.

66.      Saksamaa valitsuse arvates vastavad põhiõiguste harta artikliga 4 ja artikli 19 lõikega 2 tagatud liidu põhiõigused EIÕK artikliga 3 tagatud põhiõigusele. Põhiõiguste harta artikkel 18 ei sisalda mitte õigust varjupaigale, vaid kaitset väljasaatmise eest vastavalt Genfi konventsiooni artiklile 33. Põhiõiguste harta artikli 47 kohaldamisala on laiem kui EIÕK artiklitel 6 ja 13, kuna artikli 47 esimene lõik näeb ette tõhusa õiguskaitsevahendi ja teine lõik ei piirdu tsiviil‑ ja kriminaalmenetlustega.

67.      Kuuendale küsimusele vastates märgivad komisjon, Madalmaade valitsus, apellant, ÜRO pagulaste ülemvolinik, Amnesty International Limited ja AIRE Centre, et siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt kehtib ümberlükkamatu eeldus, et iga liikmesriik on turvaline riik, kes ei anna varjupaigataotlejat, rikkudes taotlejale EIÕK‑st ja Genfi konventsioonist tulenevaid õigusi, üle mõnele muule riigile, on vastuolus põhiõiguste harta artikliga 47. Ühendkuningriigi valitsus rõhutab, et kõnealust eeldust saab pidada ümberlükatuks vaid juhul, kui põhi‑ ja inimõigusi on ilmselgelt rikutud. Itaalia valitsus on seevastu seisukohal, et siseriiklikus õiguses kehtiv ümberlükkamatu eeldus, mille kohaselt peetakse teisi liikmesriike turvalisteks riikideks, on põhiõiguste harta artikliga 47 kooskõlas.

68.      Seitsmendale küsimusele vastates märgivad komisjon, Poola valitsus, Ühendkuningriigi valitsus, apellant, ÜRO pagulaste ülemvolinik, Equality and Human Rights Commission, Amnesty International Limited ja AIRE Centre, et eelotsuse küsimustele vastamisel ei võtnud nad arvesse protokolli nr 30 sätted.

VI.    Õiguslik hinnang

A.      Esimene eelotsuse küsimus

69.      Esimese küsimusega, kas liikmesriigi otsus kasutada määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust ja vaadata varjupaigataotlus läbi esmajärjekorras vastutava liikmesriigi asemel kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse Euroopa Liidu lepingu artikli 6 ja/või Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 tähenduses, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ja millistel tingimustel peavad liikmesriigid, tehes otsust, kas kasutada määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust, järgima põhiõiguse harta sätteid.(11)

70.      Sellele küsimusele vastamisel tuleb lähtuda Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikest 1, mis käsitab põhiõiguste hartat liidu esmase õigusena (esimene lõik) ja ühtlasi sätestab, et põhiõiguste harta sätted ei laienda mingil viisil liidu pädevust, mis on määratletud aluslepingutega (teine lõik). Põhiõiguste harta konkreetse tõlgendamise ja kohaldamise osas viitab Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõige 1 põhiõiguste harta VII jaotisele (artiklid 51–54).

71.      Põhiõiguste harta artikkel 51 määrab kindlaks põhiõiguste harta reguleerimisala. Viidatud sättes kinnitatakse ühelt poolt, et harta sätted on kohaldatavad nii liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele kui ka liikmesriikidele. Teiselt poolt tagatakse, et asjaolu, et põhiõigused on liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele siduvad, ei too kaasa pädevuse üleminekut liikmesriikide kahjuks ega liidu õiguse reguleerimisala laiendamist kaugemale aluslepingutega kehtestatud liidu pädevusest.(12)

72.      Et välistada liidu pädevuse laienemist võrreldes liikmesriikidega, näeb põhiõiguste harta artikli 51 lõige 1 eeskätt ette, et

–        põhiõiguste harta kohaldamine ei piira subsidiaarsuse põhimõtet (artikli 51 lõike 1 esimene lause),

–        harta sätted on liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral (artikli 51 lõike 1 esimene lause),

–        harta järgimine ja kohaldamine toimub liidule aluslepingute muudes osades antud volituste piires (artikli 51 lõike 1 teine lause).

73.      Põhiõiguste harta artikli 51 lõige 2 sisaldab lisaks üldist märkust, et harta ei laienda liidu õiguse reguleerimisala kaugemale senisest pädevusest, ei lisa liidule uusi pädevusvaldkondi ja ülesandeid ega muuda aluslepingute teistes osades kindlaksmääratud pädevust ja ülesandeid.

74.      Seda arvestades lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese eelotsuse küsimuse puhul põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 esimeses lauses sätestatud tingimusest, et harta on liikmesriikidele siduv üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Seejuures küsib nimetatud kohus, kas liikmesriigid, tehes neile määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikega 2 antud kaalutlusõigust kasutades otsust, kas varjupaigataotlus esmajärjekorras vastutava liikmesriigi asemel läbi vaadata või mitte, „kohaldavad liidu õigust” harta viidatud sätte tähenduses.

75.      Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt.

76.      Nagu nähtub selgitustest põhiõiguste harta kohta (edaspidi „põhiõiguste harta selgitused”),(13) kinnitab põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 esimeses lauses sisalduv säte, mille kohaselt on harta sätted liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral, Euroopa Kohtu senist praktikat, mis käsitleb liidu tasandil määratletud põhiõiguste järgimist liikmesriikide poolt. Põhiõiguste harta selgitustes viidatakse seejuures sõnaselgelt põhimõttelise tähendusega kohtuotsustele Wachauf(14) ja ERT,(15) samuti kohtuotsusele Karlsson.(16)

77.      Kohtuotsuses Wachauf leidis Euroopa Kohus, et liidu õiguskorras sisalduvate põhiõiguste kaitsest tulenevad nõuded on liikmesriikidele siduvad liidu õigusnormide rakendamisel ning järelikult on liikmesriigid kohustatud, niivõrd kui see on võimalik, kohaldama neid õigusnorme nii, et see on kõnealuste nõuetega kooskõlas.(17) Kohtuotsuses ERT leidis Euroopa Kohus lisaks, et ka liikmesriikide kohaldatavad põhivabaduste piirangud peavad vastama liidu õiguskorras sisalduvate põhiõiguste kaitsest tulenevatele nõuetele.(18)

78.      Võttes eeskätt arvesse asjaolu, et põhiõiguste harta selgitustes viidatakse nii kohtuotsusega Wachauf seotud kohtupraktikale kui ka kohtuotsusega ERT seotud kohtupraktikale, tuleb lähtuda sellest, et vastavalt põhiõiguste harta artikli 51 lõikele 1 on põhiõiguste harta liikmesriikidele siduv nii liidu õigusnormide kohaldamisel kui ka põhivabadustele siseriiklike piirangute seadmisel.(19)

79.      Käesolevas asjas tekib eelöeldut arvestades küsimus, kas liikmesriigi otsuse vaadata määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel läbi varjupaigataotlus saab – pidades silmas põhiõiguste harta artikli 51 lõiget 1 ja arvestades kohtuotsusega Wachauf seotud kohtupraktikat – liigitada meetmeks, millega liikmesriik rakendab määrust nr 343/2003.

80.      Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Liikmesriigile kõnealuse otsuse tegemisel kuuluv kaalutlusruum ei takista sellist liigitamist. Pigem on otsustav, et määrus nr 343/2003 näeb ette lõpliku korra varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks. Liikmesriikidele antud võimalus vaadata määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel läbi varjupaigataotlusi on kõnealuse korra lahutamatu osa, mis tuleb ilmsiks muu hulgas selle põhjal, et määrus reguleerib ulatuslikult sellise otsuse õiguslikke tagajärgi.(20) Seega tuleb liikmesriikidele kuuluvast kaalutlusõigusest hoolimata pidada ka otsuseid, mida liikmesriigid teevad määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel, kõnealust määrust rakendavateks meetmeteks.

81.      Eeltoodud analüüsi kinnitab kohtuotsus Wachauf,(21) milles Euroopa Kohus kontrollis muu hulgas määruse nr 1371/84(22) üksikute sätete kooskõla liidu õiguskorras sisalduvate põhiõiguste kaitsest tulenevate nõuetega. Määrus nr 1371/84 andis liikmesriikidele õiguse maksta piimatootmisettevõtte rentnikule ka pärast rendisuhte lõppemist teatavatel asjaoludel hüvitist piimatootmisest lõpliku loobumise eest. Põhikohtuasjas esitas rentnik kaebuse, kuna talle jäeti selline hüvitis maksmata, kuigi ta oli enda rajatud piimatootmisettevõttes majandustegevuse lõplikult lõpetanud. Nendel asjaoludel pidi Euroopa Kohus tegema muu hulgas otsuse selle kohta, kas keeldumine hüvitise maksmisest tulenes tingimata määrusest nr 1371/84 ja kas see oli kooskõlas – õiguse üldpõhimõtetena tunnustatud – liidu põhiõigustega. Oma otsuses rõhutas Euroopa Kohus ühelt poolt, et keeldumist maksta kõnealust hüvitist majandustegevust lõpetavale rentnikule tuleb pidada liidu õiguskorras sisalduvate põhiõiguste kaitsest tulenevate nõuete rikkumiseks, kui asjaomane isik jäetaks seeläbi hüvitiseta ilma oma töö viljadest ja tema poolt rendile võetud ettevõttes tehtud investeeringutest.(23) Kuna määruse nr 1371/84 alusel jäi liikmesriikidele siiski piisav kaalutlusõigus, et anda rentnikele just sellistel juhtudel põhiõiguste kaitsest tulenevate nõuetega kooskõlas olev mõistlik hüvitis, pidas Euroopa Kohus määruses sisalduvat korda lõppkokkuvõttes põhiõigustega kooskõlas olevaks.(24)

82.      Kuigi Euroopa Kohus käsitleb kohtuotsuses Wachauf esmajoones küsimust, kas kõnealune määrus on põhiõigustega kooskõlas, kinnitas Euroopa Kohus vähemalt kaudselt, et ka majandustegevust lõpetavatele rentnikele hüvitise maksmist käsitlevad liikmesriigi otsused, mille teevad siseriiklikud asutused määrusega nr 1371/84 antud kaalutlusõigust kasutades, peavad – niipalju kui võimalik – olema kooskõlas põhiõiguste kaitsest tulenevate nõuetega. Sellega kinnitas Euroopa Kohus ühtlasi, et ka otsuseid, mille liikmesriigid teevad neile liidu õiguskorra raames antud kaalutlusõigust kasutades, tuleb liidu õiguskorras sätestatud põhiõiguste kaitset silmas pidades käsitada kõnealuse liidu õigusnormi kohaldamise meetmena.(25)

83.      Eeltoodut arvestades tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata nii, et otsus, mille liikmesriik on teinud määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel küsimuses, kas ta peaks vaatama läbi varjupaigataotluse, mille läbivaatamise eest ta määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta, on liidu õiguse kohaldamise meede põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.

B.      Teine, kolmas ja neljas eelotsuse küsimus

84.      Minu eeltoodud arutluskäigust ilmneb, et tehes otsust vaadata määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel läbi varjupaigataotlus, mille läbivaatamise eest on määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt esmajärjekorras vastutav mõni muu liikmesriik, peavad liikmesriigid järgima põhiõiguste hartat. Teise, kolmanda ja neljanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ja millistel tingimustel võivad liikmesriigid, võttes arvesse põhiõiguste harta järgimise nõuet, olla kohustatud kasutama määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust, kui on tuvastatud, et esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile üleandmise korral tekib oht, et rikutakse varjupaigataotleja põhiõigusi, või oht, et kõnealune liikmesriik ei täida direktiividest 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 tulenevaid kohustusi.

85.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab need küsimused seetõttu, et talle on esitatud selgeid vihjeid selle kohta, et Kreeka varjupaigasüsteemi väljatöötamist reguleerivad liidu õigusnormid ja varjupaigataotlejate tegelik kohtlemine Kreekas ei ole sugugi vastavuses, kusjuures Kreekale üleandmise korral võib varjupaigataotlejaid ähvardada koguni nende põhi‑ ja inimõiguste rikkumine.

86.      Kõnealuste küsimuste paremaks mõistmiseks käsitlen esmalt käesolevas asjas olulisi teisese õiguse meetmeid, mis reguleerivad varjupaiga taotlemist, samuti kõnealuste meetmete ja põhiõiguste harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK vahelist suhet. Seejärel analüüsin probleeme, millega seisab praegu silmitsi Kreeka varjupaigasüsteem. Lõpuks uurin küsimust, mil viisil peavad ülejäänud liikmesriigid võtma määruse nr 343/2003 kohaldamisel arvesse Kreeka varjupaigasüsteemile avalduvat erakorralist koormust.

1.      Teisese õiguse meetmed, mis reguleerivad varjupaiga taotlemist, ja nende suhe põhiõiguste harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK‑ga

a)      Esmasest õigusest tulenev pädevus

87.      Liidu pädevust laiendati varjupaiga ja pagulaste temaatikale 1997. aasta Amsterdami lepinguga, millega anti liidule õigusloomepädevus küsimustes, mis olid seotud varjupaiga, pagulaste, sisserände ja kolmandate riikide kodanike viibimisega liikmesriikides. Pädevusalusena lisati sellel eesmärgil esmasesse õigusesse, nimelt EÜ asutamislepingusse uus artikkel 73k, hilisem EÜ artikkel 63.

88.      Varjupaigaõiguse valdkonnas delegeeriti õigusloomepädevus liidule, arvestades EÜ artikli 63 esimeses lõigus sisalduvat reservatsiooni, mille kohaselt peavad liidu seadusandja võetavad varjupaika käsitlevad meetmed olema kooskõlas pagulasseisundit käsitleva Genfi konventsiooniga ja pagulaste õiguslikku olukorda käsitleva 31. jaanuari 1967. aasta protokolliga ning teiste asjakohaste lepingutega. „Asjakohaste lepingute” hulka kuulub ka EIÕK.(26) Lisaks sellele näeb EÜ artikli 63 esimene lõik sõnaselgelt ette, et varjupaigaküsimustes piirdub ühtlustamispädevus miinimumnõuete kehtestamisega.(27)

b)      Direktiivid 2001/55, 2003/9, 2004/83 ja 2005/85

89.      Esmases õiguses sisalduvale pädevusalusele tuginedes võttis liidu seadusandja vastu neli direktiivi miinimumnõuete kohta riiklike varjupaigasüsteemide eri aspektide küsimuses. Esimesena võeti vastu direktiiv 2001/55, mis näeb muu hulgas ette miinimumnõuded ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral. Järgmise kolme direktiiviga kehtestati peaaegu kõikides liikmesriikides(28) varjupaigataotlejate vastuvõtu ühised miinimumnõuded (direktiiv 2003/9), miinimumnõuded, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu (direktiiv 2004/83) ning liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuded (direktiiv 2005/85).

90.      Vastavalt esmases õiguses, nimelt EÜ artikli 63 esimeses lõigus sätestatud nõuetele, mille kohaselt peavad selle alusel vastu võetud teisese õiguse normid järgima pagulasseisundit käsitlevat Genfi konventsiooni, viidatakse direktiivide 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 põhjendustes üksmeelselt Euroopa Ülemkogu Tampere istungil tehtud järeldusele, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peab tuginema pagulasseisundit käsitleva Genfi konventsiooni piiramatul ja täielikul kohaldamisel.(29) Nimetatud direktiivide põhjendustes on lisaks rõhutatud, et direktiivides järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid,(30) ja et direktiividega hõlmatud isikute kohtlemise osas on liikmesriigid seotud kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, millega nad on ühinenud.(31)

91.      Seega sisaldavad direktiivid 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 märkimisväärseid miinimumnõudeid varjupaigataotlejate kohtlemise ja nende taotluste läbivaatamise osas. Lisaks sellele näeb direktiivi 2003/9 artikli 24 lõige 2 sõnaselgelt ette, et liikmesriigid eraldavad vahendid, mis on vajalikud direktiivis sätestatud varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuete täitmiseks. Direktiivi 2004/83 artikkel 36 näeb sarnaselt ette, et liikmesriigid tagavad, et kõnealust direktiivi rakendavad asutused ja muud organisatsioonid on saanud vajaliku väljaõppe.

92.      Seda arvestades on õiguslikult tagatud, et varjupaigataotlejate kohtlemisega ning nende taotluste läbivaatamisega liikmesriikides, kes peavad järgima direktiivides 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 sätestatud miinimumnõudeid, täidetakse samal ajal põhimõtteliselt ka põhiõiguste harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK nõudeid.(32)

c)      Määrus nr 343/2003

93.      Vastavalt põhjendusele 3 on EÜ artikli 63 esimese lõigu alusel vastu võetud määruse nr 343/2003 eesmärk kehtestada selge ja toimiv menetlus liidu territooriumil(33) esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks. Põhjenduse 4 kohaselt peaks selline menetlus põhinema liikmesriikide ja asjaomaste isikute seisukohast erapooletutel ja õiglastel alustel ning võimaldama kiiresti määrata vastutava liikmesriigi, et tagada tegelik juurdepääs pagulasseisundi kindlakstegemise menetlusele ja varjupaigataotluste kiire menetlemine.

94.      Et saavutada viidatud eesmärke, millega soovitakse vältida varjupaigataotlejate forum shopping’ut, näeb määrus nr 343/2003 ette korra, mille kohaselt vastutab liidus esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vaid üks liikmesriik, kes määratakse objektiivsete kriteeriumide alusel. Kõnealuste objektiivsete kriteeriumide hulka kuulub nt kriteerium, kas varjupaigataotleja või tema pereliige ja liikmesriik on seotud varjupaiga taotlemist või välismaalasi käsitlevate õigusaktide tähenduses.(34) Liidu territooriumile ebaseadusliku sisenemise korral vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastavalt määruse nr 343/2003 artiklile 10 liikmesriik, kuhu esimesena siseneti.(35) Määruse nr 343/2003 artikli 16 kohaselt on varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik kohustatud võtma vastu tema vastutusalasse jääva varjupaigataotleja, kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis, ja viima varjupaigataotluse läbivaatamise lõpule.(36) Varjupaigataotlejate üleandmise menetlus on reguleeritud määruse nr 343/2003 artiklites 17–19.

95.      Määruses nr 343/2003 kehtestatud kord varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks ja varjupaigataotleja üleandmiseks asjaomasele liikmesriigile ei võta sõnaselgelt arvesse eri liikmesriikide varjupaigasüsteemide ja varjupaigamenetluste konkreetse vormi ja kohaldamise vahel esineda võivaid erinevusi. Varjupaigataotleja – oodatavale – kohtlemisele tema varjupaigataotluse läbivaatamise eest esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis ei viidata ei seoses vastutava liikmesriigi määramise kriteeriumide kehtestamisega ega seoses varjupaigataotlejate liikmesriikidevahelise üleandmise menetlusega.

96.      Asjaolu, et konkreetne viide varjupaigataotleja kohtlemisele esmajärjekorras vastutatavas liikmesriigis puudub, tuleneb määruse nr 343/2003 koosmõjust direktiividega 2003/9, 2004/83 ja 2005/85, samuti sama määruse koosmõjust üksikute liikmesriikide rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega. Kuna kõnealuste direktiivide kohaselt peab varjupaigataotlejate kohtlemine ja nende varjupaigataotluste läbivaatamine igas liikmesriigis vastama teatavatele miinimumnõuetele ja kuna kõik liikmesriigid on ühinenud EIÕK ja Genfi konventsiooniga, on õiguslikult tagatud, et varjupaigataotlejate kohtlemine igas liikmesriigis peab täitma põhiõiguste harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK nõudeid.(37)

97.      Sellest perspektiivist vaadatuna ei takista ei põhiõiguste harta, Genfi konventsioon ega EIÕK kohaldamast määrust nr 343/2003, mis kehtestab korra, mille alusel määratakse liikmesriik, kes peab varjupaigataotlejad nende varjupaigataotluste läbivaatamise eesmärgil vastu võtma, ja mille alusel antakse varjupaigataotlejad asjaomasele liikmesriigile üle, ilma et sõnaselgelt viidataks kõnealuse liikmesriigi varjupaigasüsteemi ja varjupaigamenetluste konkreetsele vormile ja kohaldamisele.(38)

d)      Vahejäreldus

98.      Kokkuvõttes tuleb eeltoodule tuginedes tõdeda, et varjupaigataotlejate kohtlemist ja varjupaigataotluste läbivaatamist puudutavad teisese õiguse sätted, mis tulenevad direktiivide 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 ning määruse nr 343/2003 koosmõjust, on nii oma eesmärkide kui ka õigusliku vormi poolest põhiõiguste harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK sätetega põhimõtteliselt kooskõlas.

2.      Kreeka varjupaigasüsteemile avalduv erakorraline koormus

99.      Määruses nr 343/2003 ei ole sõnaselgelt reguleeritud juhtum, mil liikmesriigid – nt geograafilise asendi tõttu – seisavad silmitsi sellisel hulgal varjupaigataotlejatega, mis ületab nende varjupaigasüsteemi vastuvõtuvõime, mistõttu ei suuda nad varjupaigataotlejate kohtlemist ja nende varjupaigataotluste läbivaatamist viisil, mis vastaks direktiividele 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 või põhiõigustest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevatele kohustustele, puht faktiliselt enam tagada.(39)

100. Näib, et Kreeka on sattunud sellisesse erakorralisse olukorda.

101. Seda näitab selgelt Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka,(40) milles Euroopa Inimõiguste Kohus käsitles Afganistani kodaniku juhtumit, kes oli reisinud Türgist Kreekasse, sisenedes seeläbi ebaseaduslikult liidu territooriumile, ning oli seejärel Kreekas kinni peetud. Esitamata Kreekas varjupaigataotlust, lahkus asjaomane isik pärast vabastamist Kreekast ja taotles varjupaika lõpuks Belgias. Pärast Afganistani kodaniku andmete kontrollimist otsustas Belgia migratsiooniamet, et kuna Kreeka oli esimene riik, kuhu varjupaigataotleja ebaseaduslikult sisenes, vastutab vastavalt määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikele 1 koosmõjus artikli 10 lõikega 1 varjupaigataotluse läbivaatamise eest Kreeka, millest tulenevalt algatas Belgia määruse nr 343/2003 alusel varjupaigataotleja Kreekale üleandmise menetluse ja andis varjupaigataotleja pärast menetluse lõppu üle Kreekale. Enne oma üleandmist oli Afganistani kodanikust varjupaigataotleja aga esitanud kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule.

102. Oma otsuses leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et Afganistani kodanikust varjupaigataotleja kinnipidamis‑ ja elamistingimusi Kreekas tuleb pidada EIÕK artikli 3 rikkumiseks. Viidates varjupaigataotleja taotluse läbivaatamisel esinenud puudustele, ohule, et varjupaigataotleja võidakse päritoluriiki otseselt või kaudselt tagasi saata, ilma et hinnataks põhjalikumalt tema varjupaigataotluse põhjendatust, ja tõhusa õiguskaitsevahendi puudumisele, leidis Euroopa Inimõiguste Kohus lisaks, et Kreeka on rikkunud EIÕK artiklit 13 koosmõjus artikliga 3. Lisaks sellele sedastas Euroopa Inimõiguste Kohus, et ka Belgia on rikkunud EIÕK artiklit 3, kuna Kreekale üleandmisega seadis Belgia Afganistani kodanikust varjupaigataotleja olukorda, kus teda ootasid ees Kreeka varjupaigasüsteemi tuvastatud puudustega kaasnevad ohud ja EIÕK artiklit 3 rikkuvad kinnipidamis- ja elamistingimused. Lõpuks leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et Belgia on rikkunud ka EIÕK artiklit 13 koosmõjus artikliga 3.

103. Ka teiste liikmesriikide siseriiklikud kohtud on seoses määrusega nr 343/2003 ja varjupaigataotlejate Kreekale üleandmisega juba kritiseerinud Kreeka varjupaigasüsteemi ja varjupaigataotlejate kinnipidamis‑ ja elamistingimusi Kreekas. Nt Austria Verfassungsgerichtshof (konstitutsioonikohus), kes kontrollis, kas Afganistani kodanikust üksikema ja tema kolme lapse üleandmine määruse nr 343/2003 alusel Kreekale on vastavuses põhiseadusega, leidis 7. oktoobri 2010. aasta otsuses,(41) et kui kaitset vajavad isikud saadetakse varjupaigamenetluse läbiviimise eesmärgil tagasi Kreekasse, on riigipoolse hooldamise võimalus küll põhimõtteliselt olemas, kuid sellest ei saa ilma pikemata lähtuda, kui konkreetse juhu kohta puudub pädevate asutuste kinnitus.

104. Madalama astme kohtu kirjeldatud asjaolude põhjal, mille toob eelotsusetaotluse esitanud kohus kui apellatsioonikohus ära eelotsusetaotluses, avaneb samasugune pilt.(42) Lisaks sellele teatas komisjon käesolevas menetluses esitatud kirjalikes märkustes, et saatis Kreekale EÜ artikli 226 alusel 3. novembril 2009 märgukirja ja 24. juunil 2010 täiendava märgukirja, milles heitis Kreekale muu hulgas ette, et Kreeka on rikkunud direktiivide 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 eri sätteid.(43)

105. Kirjeldatud asjaoludest ilmneb, et Kreeka varjupaigasüsteem on erakorralise koormuse tõttu suure surve all, mistõttu ei saa Kreeka enam pidevalt tagada varjupaigataotlejate kohtlemist ja nende taotluste läbivaatamist vastavuses direktiivide 2003/09, 2004/83 ja 2005/85 nõuetega. Sellistel tingimustel ei saa välistada, et mõne muu liikmesriigi poolt määruse nr 343/2003 sätete ja menetluste kohaselt Kreekale üleantavatele varjupaigataotlejatele saab pärast üleandmist osaks kohtlemine, mis on vastuolus põhiõiguste harta, Genfi konventsiooni ja EIÕK‑ga.

3.      Liikmesriikide varjupaigasüsteemide erakorralise koormuse arvesse võtmine määruse nr 343/2003 kohaldamise raames

106. Arvestades Kreeka varjupaigasüsteemile avalduvat erakorralist koormust ja selle koormuse tagajärgi varjupaigataotlejate kohtlemisele ning nende taotluste läbivaatamisele, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus vastust küsimusele, kas liikmesriik võib varjupaigataotlejat määruse nr 343/2003 sätetest kinni pidades anda Kreekale üle ka siis, kui on tuvastatud, et üleandmise korral ohustab varjupaigataotlejat tema põhi‑ ja inimõiguste rikkumine. Kõnealust põhimõttelise tähtsusega küsimust täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus teises, kolmandas ja neljandas eelotsuse küsimuses.

107. Teise ja kolmanda eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult selgitust peamiselt selle kohta, kas liikmesriigid võivad määruse nr 343/2003 kohaldamisel lähtuda ümberlükkamatust eeldusest, et varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik järgib pärast varjupaigataotleja üleandmist nii direktiivides 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 sätestatud miinimumnõudeid kui ka varjupaigataotleja põhiõigusi (kolmas eelotsuse küsimus), nii et varjupaigataotlejate üleandmist määruse nr 343/2003 alusel tuleb alati käsitada liidu põhiõigustega kooskõlas olevana, ja seda olenemata olukorrast vastutavas liikmesriigis (teine eelotsuse küsimus).

108. Juhul kui viidatud küsimustele tuleb vastata eitavalt, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma neljanda eelotsuse küsimusega teada, kas ja millistel tingimustel on liikmesriik määruse nr 343/2003 kohaldamisel kohustatud võtma sama määruse artikli 3 lõike 2 alusel vastutuse varjupaigataotluse läbivaatamise eest, kui esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile üleandmise korral tekib oht, et rikutakse varjupaigataotleja põhiõigusi, või oht, et tema suhtes ei kohaldata direktiivides 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 sätestatud miinimumnõudeid.

109. Järgnevalt käsitlen kõigepealt neljandat eelotsuse küsimust. Seejärel uurin teist ja kolmandat eelotsuse küsimust.

a)      Neljas eelotsuse küsimus: kohustus kasutada määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust, kui esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile üleandmise korral satub varjupaigataotleja tõsisesse ohtu, et rikutakse tema põhiõigusi

i)      Põhiõiguste rikkumise tõsine oht varjupaigataotleja üleandmise korral esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile

110. Kui varjupaigataotlejate kohtlemisel või nende varjupaigataotluste läbivaatamisel ei ole liikmesriik mingil põhjusel suuteline järgima direktiivide 2003/9, 2004/83 või 2005/85 nõudeid või täitma rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, tekib de facto oht, et kõnealusele liikmesriigile üleandmise korral saab varjupaigataotlejatele osaks nende põhi‑ ja inimõigusi rikkuv kohtlemine.

111. Sellega seoses on esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis kardetavasti oodata nt seda, et rikutakse põhiõiguste harta artiklis 1 sätestatud õigust inimväärikuse austamisele ja kaitsele või põhiõiguste harta artiklis 4 sätestatud piinava või ebainimliku või alandava kohtlemise keeldu.(44)

112. Kui liikmesriigis esineb tõsine oht, et liikmesriigile üleandmise korral rikutakse varjupaigataotlejate õigust inimväärikusele põhiõiguste harta artikli 1 tähenduses või saab varjupaigataotlejatele osaks ebainimlik või alandav kohtlemine põhiõiguste harta artikli 4 tähenduses, oleks ka varjupaigataotlejate üleandmine asjaomasele liikmeriigile vastuolus põhiõiguste harta artikliga 1 või artikliga 4. Seda seetõttu, et vastavalt põhiõiguste harta artiklile 1 tuleb inimväärikust nii „austada” kui ka „kaitsta”. Selline positiivne kaitseülesanne on omane ka põhiõiguste harta artiklile 4.(45) Lisaks sellele näeb põhiõiguste harta artikli 19 lõige 2 kõnealuses seoses sõnaselgelt ette, et ühtki isikut ei tohi tagasi saata, välja saata ega välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav karistus või kohtlemine.(46)

113. Liikmesriigi varjupaigasüsteemile avalduv erakorraline koormus võib teatavatel asjaoludel samuti tuua kaasa vajaduse kontrollida, kas varjupaigataotleja üleandmine kõnealusele liikmesriigile on kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 18.

114. Põhiõiguste harta artikli 18 järgi tagatakse varjupaigaõigus Genfi konventsiooni ning ELL ja ELTL kohaselt.(47) Genfi konventsiooni üks põhielemente on konventsiooni artiklis 33 sõnastatud keeld saata pagulane otseselt või kaudselt välja või tagasi riiki, kus talle saab osaks tagakiusamine – nn non‑refoulement-põhimõte. Kuigi tagasisaatmiskeelu täpse ulatuse üle vaieldakse, tuleb lähtuda sellest, et pagulastele(48) antakse lisaks kaitsele tagakiusavasse riiki otsese väljasaatmise eest ka kaitse nn ahelväljasaatmise eest, mille puhul antakse isik välja riigile, kus isikut ohustab väljasaatmine tagakiusavasse riiki.(49)

115. Kui liikmesriigi varjupaigasüsteemile avalduva erakorralise koormuse tõttu võidakse pagulasi selles liikmesriigis sundida otseselt või kaudselt naasma riiki, kus neid ohustab tagakiusamine, keelab põhiõiguste harta artikkel 18 järelikult teistel liikmesriikidel anda pagulasi üle kõnealusele liikmesriigile.

ii)    Kohustus võtta määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel vastutus

116. Minu eespool esitatud kaalutlustest nähtub ühelt poolt, et liikmesriigi varjupaigasüsteemi ülekoormatus võib kaasa tuua keskkonna, kus võidakse rikkuda varjupaigataotlejate ühte või mitut õigust, mis on sätestatud põhiõiguste hartas. Teiselt poolt jõudsin järeldusele, et varjupaigataotlejate üleandmine liikmesriigile, kus esineb varjupaigataotlejate põhiõiguste rikkumise tõsine oht, on vastuolus põhiõiguste hartaga.

117. Seda arvestades tekib küsimus, kas määrust nr 343/2003 saab tõlgendada nii, et varjupaigataotlejate põhiõigusi rikkuv üleandmine on välistatud.

118. Asjaolu, et määrust nr 343/2003 tuleb niipalju kui võimalik tõlgendada kooskõlas põhiõigustega, tuleneb ühelt poolt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, mille kohaselt peavad liikmesriigid jälgima, et nad ei tugine teisese õiguse tõlgendusele, mis on vastuolus liidu õiguskorraga kaitstavate põhiõigustega või muude liidu õiguse üldpõhimõtetega.(50) Määruse nr 343/2003 tõlgendamine kooskõlas põhiõigustega on teiselt poolt nõutav seda enam, et EÜ artikli 63 esimene lõik, mis on kõnealuse määruse esmases õiguses sisalduv õiguslik alus, sätestab sõnaselgelt, et liidu seadusandja võetavad varjupaika käsitlevad meetmed peavad olema kooskõlas Genfi konventsiooni ning teiste asjakohaste lepingutega.(51) Määruse nr 343/2003 põhjenduses 15 on lisaks otsesõnu kinnitatud, et kõnealuses määruses järgitakse põhiõiguste hartas tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid.(52)

119. Minu arvates jätab määruse nr 343/2003 artikli 3 lõige 2 liikmesriikidele kaalutlusruumi, mis on piisavalt ulatuslik, et liikmesriigid saaksid kõnealust määrust kohaldada põhiõiguste kaitse nõuetega kooskõlas oleval viisil, kui esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile üleandmise korral satub varjupaigataotleja tõsisesse ohtu, et rikutakse tema põhiõigusi, mis on sätestatud põhiõiguste hartas.

120. Määruse nr 343/2003 artikli 3 lõige 2 annab liikmesriikidele nimelt õiguse vaadata varjupaigataotlus, mille varjupaigataotleja on esitanud selles liikmesriigis, läbi ka siis, kui vastavalt määruse artikli 3 lõikele 1 koosmõjus III peatüki sätetega on esmajärjekorras vastutav mõni muu liikmesriik. Kõnealust vastutuse võtmise õigust kasutav liikmesriik muutub määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 kohaselt vastutavaks liikmesriigiks ja võtab kõik selle vastutusega seotud kohustused.

121. Kui esmajärjekorras vastutavale liikmeriigile üleandmise korral peaks varjupaigataotleja sattuma tõsisesse ohtu, et rikutakse talle põhiõiguste hartast tulenevaid põhiõigusi, võib liikmesriik, kus varjupaigataotleja esitas varjupaigataotluse, kõnealuse ohu seega täielikult kõrvaldada, kasutades määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel vastutuse võtmise õigust.

122. Arvestades eeskätt asjaolu, et liikmesriigid on kohustatud kohaldama määrust nr 343/2003 põhiõigustega kooskõlas ja et ka varjupaigataotlejate üleandmist liikmesriigile, kus varjupaigataotlejaid ohustab tõsiselt ühe või mitme põhiõiguse rikkumine, tuleb üldjuhul käsitada põhiõiguste harta rikkumisena üleandva liikmesriigi poolt, on liikmesriigid minu arvates kohustatud kasutama määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel vastutuse võtmise õigust, kui esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis võidakse rikkuda üleantavale varjupaigataotlejale põhiõiguste hartast tulenevaid õigusi.

123. Tõsine oht, et esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis rikutakse direktiivide 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 sätteid, ei ole seevastu piisav, et selle alusel tekiks üleandval liikmesriigil kohustus kasutada määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust, kui viidatud rikkumisega ei rikuta ühtlasi üleantavate varjupaigataotlejate põhiõigusi, mis on sätestatud põhiõiguste hartas.

124. Sellega seoses tuleb esmalt rõhutada, et määruse nr 343/2003 tõlgendamine kooskõlas põhiõigustega ei saa kaasa tuua kohustust kasutada artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust, kui vastuvõttev liikmesriik rikub direktiivide 2003/9, 2004/83 või 2005/85 sätteid, rikkumata siiski põhiõiguste hartat. Pealegi ei riku liikmesriik, andes varjupaigataotleja üle liikmesriigile, kus varjupaigataotlejat ei ohusta põhiõiguste hartas sätestatud õiguste rikkumine, üldjuhul põhiõiguste hartat.

125. Peale selle ei oleks määruse nr 343/2003 eesmärkidega ilmselt kooskõlas, kui direktiivide 2003/9, 2004/83 või 2005/85 mis tahes eiramine oleks piisav, et takistada varjupaigataotleja üleandmist esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile.(53) Määruse nr 343/2003 eesmärk on nimelt kehtestada selge ja toimiv menetlus varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks, mis võimaldab vastutava liikmesriigi lisaks kiiresti määrata.(54) Selle eesmärgi saavutamiseks näeb määrus nr 343/2003 ette korra, mille kohaselt vastutab liidus esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vaid üks liikmesriik, kes määratakse objektiivsete kriteeriumide alusel. Ebaseadusliku sisenemise korral liidu territooriumile vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest määruse nr 343/2003 artikli 10 alusel liikmesriik, kuhu esimesena siseneti.(55)

126. Kui direktiivide 2003/9, 2004/83 või 2005/85 mis tahes eiramine liikmesriigi poolt, kelle territooriumile esimesena ebaseaduslikult siseneti, peaks kaasa tooma tagajärje, et liikmesriik, kus varjupaigataotleja esitab varjupaigataotluse, on kohustatud kasutama määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust, loodaks vastutava liikmesriigi määramiseks lisaks määruse III peatükis ettenähtud objektiivsetele kriteeriumidele uus ulatuslik välistamiskriteerium, mille kohaselt võivad ka direktiivide 2003/9, 2004/83 või 2005/85 ebaolulised rikkumised liikmesriikides tuua kaasa olukorra, et kõnealused liikmesriigid vabanevad määruses nr 343/2003 määratud vastutusest ja sellega seotud ülesannetest. Sellega võidakse õõnestada määruses nr 343/2003 kehtestatud vastutust reguleerivat korda ja lisaks ohustada ka määrusega taotletud eesmärki määrata liidus esitatud varjupaigataotluste läbivaatamise eest vastutavad liikmesriigid kiiresti.

iii) Vahejäreldus

127. Eeltoodule tuginedes tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljandale eelotsuse küsimusele vastata nii, et liikmesriik, kus varjupaigataotlus esitati, on kohustatud kasutama määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat õigust vaadata kõnealune varjupaigataotlus läbi, kui vastavalt määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikele 1 koosmõjus III peatüki sätetega esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile üleandmise korral satuks varjupaigataotleja tõsisesse ohtu, et rikutakse tema põhiõigusi, mis on sätestatud põhiõiguste hartas. Tõsine oht, et esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis rikutakse direktiivide 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 sätteid, ei ole seevastu piisav, et selle alusel tekiks kohustus kasutada määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust, kui viidatud rikkumisega ei rikuta ühtlasi üleantavate varjupaigataotlejate põhiõigusi, mis on sätestatud põhiõiguste hartas.

b)      Teine ja kolmas eelotsuse küsimus: tuginemine ümberlükkamatutele eeldustele seoses määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tuleneva vastutuse võtmise õiguse kasutamisega

128. Teise ja kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liikmesriigid võivad määruse nr 343/2003 kohaldamisel lähtuda ümberlükkamatust eeldusest, et varjupaigataotluse läbivaatamise eest esmajärjekorras vastutav liikmesriik järgib pärast varjupaigataotleja üleandmist direktiivides 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 sätestatud miinimumnõudeid või varjupaigataotleja põhiõigusi (kolmas eelotsuse küsimus), nii et varjupaigataotlejate üleandmist määruse nr 343/2003 alusel tuleb alati käsitada liidu põhiõigustega kooskõlas olevana, ja seda olenemata olukorrast vastutavas liikmesriigis (teine eelotsuse küsimus).

129. Minu arvates tuleb nendele küsimustele vastata eitavalt.

130. Nagu eespool juba selgitasin, ei saa kunagi täielikult välistada ohtu, et varjupaigataotluste läbivaatamise eesmärgil mõnele muule liikmesriigile üleantud varjupaigataotlejatele saab de facto osaks põhi‑ ja inimõigusi rikkuv kohtlemine. Kui varjupaigataotluse läbivaatamise eest esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis esineb tõsine oht, et rikutakse varjupaigataotleja õigusi, mis on sätestatud põhiõiguste hartas, on liikmesriik, kus asjaomane varjupaigataotleja varjupaigataotluse esitas, kohustatud kasutama määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust.

131. Eeltoodud järeldustest tuleneb otseselt, et määruse nr 343/2003 kohaldamine, mis tugineb ümberlükkamatule eeldusele, et varjupaigataotleja taotluse läbivaatamise eest esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis kaitstakse varjupaigataotleja põhiõigusi, ei ole vastavuses liikmesriigi kohustusega tõlgendada ja kohaldada määrust nr 343/2003(56) kooskõlas põhiõigustega. Seda seetõttu, et sellisel juhul ei oleks liikmesriik, kus varjupaigataotleja oma varjupaigataotluse esitas, mitte kunagi kohustatud kasutama määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust ja seetõttu ei oleks võimalik välistada, et varjupaigataotlejad antakse põhiõiguste hartas sätestatud õiguste rikkumise tõsisest ohust hoolimata üle mõnele muule liikmesriigile.

132. Samal põhjusel tuleb liidu õigusega vastuolu tõttu kõrvale jätta ka määruse nr 343/2003 selline kohaldamine, mis tugineb ümberlükkamatule eeldusele, et vastuvõtvas liikmesriigis järgitakse kõiki direktiivides 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 sätestatud miinimumnõudeid. Seda seetõttu, et ümberlükkamatu eeldus direktiivide 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 kõikide miinimumnõuete järgimise kohta ei ole de facto erinev ümberlükkamatust eeldusest, et esmajärjekorras vastutav liikmesriik järgib varjupaigataotlejate põhiõigusi, mis on sätestatud põhiõiguste hartas.

133. See ei tähenda siiski, et liikmesriikidel on põhimõtteliselt keelatud lähtuda määruse nr 343/2003 kohaldamisel ümberlükatavast eeldusest, et varjupaigataotleja taotluse läbivaatamise eest esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis järgitakse varjupaigataotleja inimõigusi ja ka põhiõigusi. Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivide 2003/09, 2004/83 ja 2005/85 kohaselt peab varjupaigataotlejate kohtlemine ja nende taotluste läbivaatamine igas liikmesriigis vastama teatavatele miinimumnõuetele ja et kõik liikmesriigid peavad järgima põhiõiguste hartat(57) ning – osalisriikidena – EIÕK‑d ja Genfi konventsiooni. Arvestades seeläbi – õiguslikult – tagatud kõrget kaitsetaset, on varjupaigataotlejate üleandmisel koguni alust lähtuda ümberlükatavast eeldusest, et kõnealuseid varjupaigataotlejaid koheldakse esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis kooskõlas inim‑ ja põhiõigustega.(58) Sellega seoses on määruse nr 343/2003 põhjenduses 2 sõnaselgelt rõhutatud, et kõiki liikmesriike, kes järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet, peetakse kolmandate riikide kodanikele turvalisteks riikideks.(59)

134. Kui liikmesriigid peaksid otsustama kohaldada eelviidatud ümberlükatavat eeldust, on nad siiski kohustatud järgima tõhususe põhimõtet, mille kohaselt ei tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.(60)

135. Kui liikmesriigid otsustavad ümberlükatava eelduse kasuks, mille kohaselt järgitakse esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis nii varjupaigataotleja inimõigusi kui ka põhiõigusi, tuleb varjupaigataotlejatele anda menetlusõiguslik võimalus viidatud eeldust ka reaalselt ümber lükata. Selleks kasutatavate tõendite konkreetse vormi ning tõendite hindamise eeskirjad ja põhimõtted peavad liikmesriigid kindlaks määrama oma siseriiklikus õiguskorras, võttes arvesse tõhususe põhimõtet.

136. Eeltoodule tuginedes tuleb teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele vastata nii, et kohustus tõlgendada määrust nr 343/2003 kooskõlas põhiõigustega ei luba kohaldada ümberlükkamatut eeldust, mille kohaselt järgib varjupaigataotluse läbivaatamise eest esmajärjekorras vastutav liikmesriik varjupaigataotlejale liidu õigusest tulenevaid põhiõigusi ja kõiki direktiivides 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 sätestatud miinimumnõudeid. Liikmesriikidel ei ole seevastu keelatud lähtuda määruse nr 343/2003 kohaldamisel ümberlükatavast eeldusest, et varjupaigataotleja varjupaigataotluse eest esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis järgitakse nii varjupaigataotleja inimõigusi kui ka põhiõigusi.

C.      Viies eelotsuse küsimus: varjupaigataotlejatele põhiõiguste hartaga tagatavate õiguste ja EIÕK‑ga tagatavate õiguste suhe

137. Viienda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kaitse, mille tagavad määruse nr 343/2003 sätete alusel mõnele muule liikmesriigile üleantavatele varjupaigataotlejatele põhiõiguste harta artiklid 1, 18 ja 47, on laiem kui EIÕK artikliga 3 tagatav kaitse.

138. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei käsitlenud selle küsimuse õiguslikku tausta põhjalikumalt, näib, et selle esitamises mängis tähtsat osa Euroopa Inimõiguste Kohtu 2. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas K.R.S. vs. Ühendkuningriik.(61) Viidatud kohtuasjas käsitles Euroopa Inimõiguste Kohus inimõiguste rikkumist puudutavat kaebust, mille oli esitanud Iraani kodanik, kelle pidi Ühendkuningriik määruse nr 343/2003 sätete alusel andma üle Kreekale. Iraani kodanikust varjupaigataotleja arvates rikutaks Kreekasse väljasaatmisega EIÕK artiklit 3. Euroopa Inimõiguste Kohus jättis viidatud kaebuse oma 2. detsembri 2008. aasta otsuses ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

139. Eelotsusetaotluse sõnastamise ajal otsis eelotsusetaotluse esitanud kohus seega vastust küsimusele, mil viisil peab ta arvesse võtma Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kohtuasjas K.R.S. vs. Ühendkuningriik. Seejuures tuli välja selgitada, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu järeldus, et Iraani kodanikust varjupaigataotleja üleandmisega Kreekale ei rikuta EIÕK artiklit 3, ei ole vastuolus sellises asjas nagu põhikohtuasi tehtud järeldusega, et rikutud on põhiõiguste harta artikleid 1, 18 ja 47.

140. Nagu juba märkisin, arendas Euroopa Inimõiguste Kohus 21. jaanuari 2011. aasta otsuses kohtuasjas M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka(62) – seega pärast eelotsusetaotluse saabumist – oma kohtupraktikat edasi ja leidis, et Belgia, kes oli andnud varjupaigataotleja määruse nr 343/2003 alusel üle Kreekale, rikkus seeläbi EIÕK artiklit 3 ja artiklit 13 koosmõjus artikliga 3.

141. Arvestades kõnealust suundumust Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, ei tohiks eelotsusetaotluse esitanud kohus nüüd enam käsitleda esmajoones küsimust, millistel tingimustel võib varjupaigataotlejate üleandmine Kreekale anda hoolimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest kohtuasjas K.R.S. vs. Ühendkuningriik alust järeldada, et rikutud on asjaomastele varjupaigataotlejatele põhiõiguste hartast tulenevaid õigusi, vaid pigem küsimust, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kohtuasjas M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka arvestades saab varjupaigataotlejate üleandmist Kreekale üldse veel pidada põhiõiguste hartaga kooskõlas olevaks.

142. Eeltoodut arvesse võttes tuleb viiendat eelotsuse küsimust mõista lõppkokkuvõttes nii, et Euroopa Kohtul palutakse selgitada küsimusi, milline on EIÕK artiklite 3 ja 13 ning põhiõiguste harta asjaomaste sätete suhe(63) ja kuidas mõjutab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, mis käsitleb varjupaigataotlejate Kreekale üleandmise vastuolu/kooskõla EIÕK‑ga, kõnealuste üleandmiste põhiõiguste hartaga kooskõla kohtulikku kontrolli.

143. Kõnealustele küsimustele vastates tuleb lähtuda põhiõiguste harta artikli 52 lõikest 3. Sellest nähtub, et kui hartas sätestatud õigused vastavad samal ajal ka EIÕK‑ga tagatud õigustele, on nende õiguste tähendus ja ulatus samasugused, nagu on kehtestatud EIÕK‑s. Põhiõiguste harta artikli 52 lõige 3 täpsustab lisaks sellele sõnaselgelt, et see säte ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist.

144. Põhiõiguste harta selgitustes on harta artikli 52 lõikega 3 seoses rõhutatud, et kõnealuse sätte eesmärk on tagada vajalik kooskõla harta ja EIÕK vahel. Põhiõiguste harta selgituste kohaselt ei tule seda märkust mõista mitte ainult viitena EIÕK ja selle protokollide sõnastusele, vaid ka selles tagatud õiguste tähenduse ja ulatuse täpsustamisele Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. See ei kahjusta aga liidu õiguse ja Euroopa Kohtu sõltumatust.

145. Põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 kohaselt tuleb seega tagada, et põhiõiguste hartaga tagatud kaitse ei oleks valdkondades, kus põhiõiguste harta sätted kattuvad EIÕK‑s sätestatud õigustega, EIÕK‑ga tagatud kaitsest kitsam. Kuna EIÕK‑ga tagatud kaitse areneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tõlgendust arvestades pidevalt edasi,(64) tuleb ka põhiõiguste harta artikli 52 lõikes 3 sisalduvat viidet EIÕK‑le mõista sisuliselt dünaamilise viitena, mis põhimõtteliselt hõlmab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat.(65)

146. Sellega seoses tuleb muidugi arvesse võtta, et Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused on oma olemuselt alati üksikjuhuga seotud kohtuotsused, mitte EIÕK normid ise, nii et oleks vale käsitada põhiõiguste harta kohaldamise raames Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat piiramatu kehtivusega tõlgendusallikana.(66) See järeldus ei saa muidugi jätta varju tõsiasja, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikal on põhiõiguste harta tõlgendamisel eriline tähtsus ja suur kaal, mistõttu on selle arvestamine põhiõiguste harta tõlgendamisel hädavajalik.(67)

147. Eeltoodud analüüs leiab kinnitust Euroopa Kohtu praktikas, mis seoses põhiõiguste harta sätete tõlgendamisega võtab süstemaatiliselt arvesse EIÕK asjaomaseid sätteid käsitlevat Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat.(68)

148. Eelnevale tuginedes tuleb viiendale eelotsuse küsimusele vastata nii, et põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 kohaselt tuleb tagada, et põhiõiguste hartaga tagatud kaitse ei oleks valdkondades, kus põhiõiguste harta sätted kattuvad EIÕK sätetega, EIÕK‑ga tagatud kaitsest kitsam. Kuna EIÕK‑ga tagatud kaitse mahtu ja ulatust on täpsustatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, on kõnealusel kohtupraktikal Euroopa Kohtu jaoks põhiõiguste harta asjaomaste sätete tõlgendamisel eriline tähtsus ja suur kaal.

D.      Kuues eelotsuse küsimus: Genfi konventsiooni ja EIÕK järgimise kohtulik kontroll määruse nr 343/2003 kohaselt esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis

149. Kuuenda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas põhiõiguste harta artikliga 47 on kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt peavad kohtud määruse nr 343/2003 kohaldamist kontrollides lähtuma ümberlükkamatust eeldusest, et varjupaigataotluse läbivaatamise eest esmajärjekorras vastutav liikmesriik on turvaline riik, kus varjupaigataotlejaid ei ohusta Genfi konventsiooni ja EIÕK‑ga vastuolus olev väljasaatmine riiki, kus neile võib osaks saada tagakiusamine.

150. Sellele küsimusele vastates analüüsin esmalt, millises omavahelises suhtes on varjupaigataotlejatele põhiõiguste harta artiklist 47 tulenevad õigused ja esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile üleandmise korral tekkiv oht, et varjupaigataotlejad saadetakse vastuolus Genfi konventsiooni ja EIÕK‑ga välja riiki, kus neile võib osaks saada tagakiusamine. Nendele kaalutlustele tuginedes vastan seejärel kuuendale eelotsuse küsimusele.

1.      Põhiõiguste harta artikli 47 esimene lõik ja Genfi konventsiooni või EIÕK rikkumise oht pärast varjupaigataotleja üleandmist määruse nr 343/2003 alusel

151. Põhiõiguste harta artikli 47 esimese lõigu kohaselt on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

152. Põhiõiguste harta artikli 47 kohaldamise peamise tingimusena peab seega tegemist olema liidu õigusega tagatud õiguste või vabaduste rikkumisega. Seda arvestades võib Genfi konventsiooni või EIÕK rikkumine tuua artikli 47 esimeses lõigus sätestatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kaasa vaid siis, kui kõnealust rikkumist tuleb ühtlasi pidada liidu õigusega tagatud õiguste või vabaduste rikkumiseks.

153. Kuigi Genfi konventsiooni või EIÕK rikkumist seoses varjupaigataotleja üleandmisega liikmesriigile, kus esineb tõsine oht, et varjupaigataotleja võidakse saata välja riiki, kus talle saab osaks tagakiusamine, tuleb de iure eristada sellega kaasneda võivast liidu õiguse rikkumisest, saab Genfi konventsiooni või EIÕK rikkumise ja liidu õiguse rikkumise sellisel juhul harilikult de facto võrdsustada.

154. Hinnates küsimust, kas varjupaigataotleja üleandmine liikmesriigile, kus esineb tõsine oht, et varjupaigataotleja võidakse vastuolus Genfi konventsiooniga saata välja mõnda muusse riiki, on liidu õiguse kohaselt seaduslik, tuleb lähtuda põhiõiguste harta artiklist 18, mis näeb ette, et varjupaigaõigus tagatakse Genfi konventsiooni kohaselt.(69) Tulenevalt kõnealusest sõnaselgest viitest Genfi konventsioonile annab põhiõiguste harta artikkel 18 varjupaigataotluse esitanud pagulastele kaitse Genfi konventsiooniga vastuolus oleva üleandmise eest.(70) Seda arvestades on pagulase üleandmine tema varjupaigataotluse läbivaatamise eest esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile põhiõiguste hartaga vastuolus, kui kõnealuses liikmesriigis satub pagulane tõsisesse ohtu, et ta võidakse vastuolus Genfi konventsiooniga saata otseselt või kaudselt välja riiki, kus talle saab osaks tagakiusamine.

155. Hinnates küsimust, kas varjupaigataotleja üleandmine liikmesriigile, kus varjupaigataotleja satub tõsisesse ohtu, et ta võidakse vastuolus EIÕK‑ga saata välja kolmandasse riiki, on liidu õiguse kohaselt seaduslik, tuleb lähtuda põhiõiguste harta artikli 52 lõikest 3, mille kohaselt ei tohi põhiõiguste hartas sätestatud õiguste kaitse olla kitsam kui EIÕK‑ga tagatud kaitse.(71)

156. Kõnealuses kontekstis andis Euroopa Inimõiguste Kohus EIÕK‑ga tagatud kaitse kohta selgitusi, mis puudutasid varjupaigataotlejate üleandmist liikmesriikide vahel, viimati oma otsuses M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka. Seejuures rõhutas Euroopa Inimõiguste Kohus, et varjupaigataotleja üleandmine vahepealsele riigile, kes on ka konventsiooni osalisriik, ei puuduta vastutust, mis on väljasaatval riigil, kes on EIÕK artikli 3 kohaselt kohustatud väljasaatmisest hoiduma, kui on põhjendatud alust eeldada, et vahepealsele riigile üleandmise korral ohustab asjaomast isikut reaalselt EIÕK artikliga 3 vastuolus üleandmine mõnele muule riigile.(72)

157. Põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 sätteid arvestades on juhul, mil varjupaigataotleja üleandmine määruse nr 343/2003 kohaselt esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile on kaudse väljasaatmise ohu tõttu vastuolus EIÕK artikliga 3, üldjuhul tegemist ka põhiõiguste harta rikkumisega. Sellega seoses tuleb kõne alla eeskätt varjupaigataotlejate selliste põhiõiguste rikkumine, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 1, artiklis 4 ja artikli 19 lõikes 2.(73)

158. Kokkuvõttes tuleb eeltoodule tuginedes tõdeda, et varjupaigataotleja üleandmine määruse nr 343/2003 kohaselt esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile ei ole üldjuhul liidu õigusega kooskõlas, kui varjupaigataotleja satub selles liikmesriigis tõsisesse ohtu, et ta võidakse vastuolus Genfi konventsiooni või EIÕK‑ga saata välja riiki, kus talle saab osaks tagakiusamine. Kui varjupaigataotleja üleandmisega rikutakse liidu õigust, on põhiõiguste harta artikli 47 kohaldamisala avatud.

2.      Ümberlükkamatu kohtuliku eelduse, mille kohaselt ei ohusta varjupaigataotlejat esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis Genfi konventsiooni või EIÕK‑d rikkuv väljasaatmine mõnda muusse riiki, vastuolu põhiõiguste harta artikliga 47

159. Põhiõiguste harta artikli 47 esimese lõigu kohaselt on igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile selle rikkumise kontrollimiseks. Kuna õiguskaitsevahendiga tuleb välja selgitada, kas liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi on tegelikult rikutud, tekib kõnealune õigus tõhusale õiguskaitsevahendile juba alates õiguse rikkumise väite nõuetekohasest esitamisest.(74)

160. Põhiõiguste harta artiklis 47 viidatud tõhusa õiguskaitsevahendi konkreetne menetlusõiguslik väljatöötamine on jäetud liikmesriikide ülesandeks. Liikmesriigi kujundamisruumile on siiski seatud piirid nõudega, et alati peab olema tagatud õiguskaitsevahendi tõhusus. Sellega seoses tuleb samuti silmas pidada, et põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib õigust tõhusale õiguskaitsevahendile piirata ainult seadusega(75) ning arvestades nimetatud õiguse olemust ja ka proportsionaalsuse põhimõtet.

161. Minimaalne sisu, mis on õigusel tõhusale õiguskaitsevahendile, hõlmab seda, et õigustatud isikule tagatav õiguskaitse peab vastama tõhususe põhimõttele.(76) Selle põhimõtte kohaselt ei tohi liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist muuta praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.(77)

162. Eeltoodud kaalutlustest, mis puudutavad põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile olemust ja minimaalset sisu, tuleneb minu hinnangul otseselt, et põhiõiguste harta artikliga 47 ei ole kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt peavad kohtud, kontrollides varjupaigataotleja üleandmist määruse nr 343/2003 kohaselt esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile, lähtuma ümberlükkamatust eeldusest, et kõnealune liikmesriik ei saada varjupaigataotlejat EIÕK‑d või Genfi konventsiooni rikkudes välja mõnda muusse riiki.

163. Sellega seoses on määrav, et selline eeldus raskendab ülemäära või muudab de facto koguni võimatuks kohtulikult kontrollida, kas on olemas oht, et toimub põhiõiguste hartaga vastuolus olev ahelväljasaatmine riiki, kus varjupaigataotlejale saab osaks tagakiusamine. Loogiliselt võttes oleks nimelt raske mõista, et siseriiklik kohus eitaks tagakiusavasse riiki ahelväljasaatmise ohu olemasolu EIÕK‑d ja Genfi konventsiooni silmas pidades, ent jaataks samasisulise tagakiusavasse liikmesriiki väljasaatmise ohu olemasolu põhiõiguste hartat silmas pidades. Viidatud kaalutlustel on kõnealune ümberlükkamatu eeldus, mille kohaselt ei saada esmajärjekorras vastutav liikmesriik varjupaigataotlejat EIÕK‑d ja Genfi konventsiooni rikkudes välja riiki, kus varjupaigataotlejale saab osaks tagakiusamine, põhiõiguste harta artikliga 47 vastuolus.

164. Eeltoodule tuginedes tuleb kuuendale eelotsuse küsimusele vastata nii, et põhiõiguste harta artikliga 47 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt peavad kohtud, kontrollides varjupaigataotleja määruse nr 343/2003 alusel mõnele muule liikmesriigile üleandmise seaduslikkust, lähtuma ümberlükkamatust eeldusest, et kõnealune liikmesriik on turvaline riik, kus varjupaigataotlejaid ei ohusta Genfi konventsiooni või EIÕK‑d rikkuv väljasaatmine riiki, kus neile võib osaks saada tagakiusamine.

E.      Seitsmes eelotsuse küsimus

165. Seitsmenda eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 30) põhiõiguste harta kohaldamise kohta Poola ja Ühendkuningriigi suhtes sisu ja ulatust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas käesolevas menetluses asjakohaste põhiõiguste harta sätete õiguslik mõju võib Ühendkuningriigi õiguskorras, arvestades viidatud protokolli, kehtida piiranguteta.

166. Kõnealuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus seega teada, kas – ja kui vastus on jaatav, siis millises ulatuses – tuleb protokolli nr 30 käsitada Ühendkuningriigi ja Poola Vabariigi loobumisena (opt-out) põhiõiguste hartast.

167. Minu hinnangul saab küsimusele, kas protokolli nr 30 tuleb käsitada Ühendkuningriigi ja Poola Vabariigi üldise loobumisena (opt-out) põhiõiguste hartast, vastata ilma pikemata eitavalt.(78) Sellise järelduse tegemisel tuginesin protokolli nr 30 sõnastuse analüüsile, võttes eeskätt arvesse protokolli põhjendusi.

168. Protokolli nr 30 artikli 1 lõike 1 kohaselt ei laienda harta Euroopa Kohtu ega mis tahes Poola või Ühendkuningriigi kohtu pädevust leida, et Poola või Ühendkuningriigi seadused, määrused ja haldussätted, ‑praktika või ‑toimingud on vastuolus põhiõiguste, vabaduste ja põhimõtetega, mida harta kinnitab.

169. Sõnastuse põhjal otsustades täpsustab protokolli nr 30 artikli 1 lõige 1, et põhiõiguste harta ei tohi kaasa tuua pädevuse üleminekut Ühendkuningriigi või Poola kahjuks ega liidu õiguse reguleerimisala laiendamist kaugemale aluslepingutega kehtestatud liidu pädevusest. Sellega kinnitab protokolli nr 30 artikli 1 lõige 1 aga üksnes normatiivset sisu, mis on põhiõiguste harta artiklil 51, mille eesmärk on just nimelt välistada liidu pädevuse või liidu õiguse reguleerimisala selline laiendamine.(79) Järelikult ei sea protokolli nr 30 artikli 1 lõige 1 põhiõiguste harta kohaldatavust Ühendkuningriigi ja Poola suhtes põhimõtteliselt küsimärgi alla.(80)

170. See analüüs leiab kinnitust protokolli põhjendustes, milles on korduvalt kinnitatud põhiõiguste harta põhimõttelist kohaldatavust nii Poola kui ka Ühendkuningriigi õiguskorras.(81) Põhjenduses 3 on rõhutatud, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 kohaselt peavad Poola ja Ühendkuningriigi kohtud hartat kohaldama ja tõlgendama ranges vastavuses nimetatud artiklis viidatud selgitustega. Põhjendustes 8 ja 9 on viidatud Poola ja Ühendkuningriigi soovile selgitada harta rakendamise teatud aspekte ja harta rakendamist Poola ja Ühendkuningriigi seaduste ja haldustoimingute suhtes.

171. Kui protokolli nr 30 artikli 1 lõige 1 ei sea põhiõiguste harta kohaldatavust küsimärgi alla, vaid on käsitatav üksnes põhiõiguste harta artikli 51 normatiivse sisu sõnaselge kinnitusena, siis protokolli nr 30 artikli 1 lõike 2 eesmärk on täpsustada harta üksikute sätete kohaldatavust Ühendkuningriigi ja Poola õiguskorras. Seda seetõttu, et protokolli nr 30 artikli 1 lõike 2 kohaselt ei loo mitte miski harta IV jaotises Poola või Ühendkuningriigi suhtes kohaldamiseks kohtujurisdiktsiooni alla kuuluvaid õigusi, kui just asjaomased riigid ei ole näinud neid õigusi ette oma siseriiklikes õiguskordades.

172. Protokolli nr 30 artikli 1 lõige 2 viitab põhiõiguste harta IV jaotises (artiklid 27–38) sätestatud sotsiaalsetele põhiõigustele ja põhimõtetele. Kõnealune jaotis, mis kannab pealkirja „Solidaarsus”, on üks valdkondadest, mille üle on põhiõiguste harta ettevalmistamise käigus kõige rohkem vaieldud. Vaieldav ei olnud mitte ainult põhimõtteline küsimus, kas põhiõiguste harta peab sisaldama ka sotsiaalseid õigusi ja põhimõtteid, vaid ka küsimus, kui palju sotsiaalseid õigusi peab harta sisaldama, kuidas neid konkreetselt välja töötada, milline peab olema nende siduv mõju ja kas need tuleb liigitada põhiõigusteks või pigem põhimõteteks.(82)

173. Tõdemusega, et põhiõiguste harta IV jaotis ei anna Poola või Ühendkuningriigi suhtes kohaldamiseks kohtujurisdiktsiooni alla kuuluvaid õigusi, kinnitab protokolli nr 30 artikli 1 lõige 2 esmalt põhiõiguste harta artikli 51 lõikes 1 väljendatud põhimõtet, et põhiõiguste harta ei anna kohtujurisdiktsiooni alla kuuluvaid õigusi eraõiguslikele isikutele. Lisaks sellele näib protokolli nr 30 artikli 1 lõige 2 välistavat ka selle, põhiõiguste harta artiklitest 27–38 saab tuleneda uusi liidu õigusi ja nõudeid, millele õigustatud isikud saavad tugineda Ühendkuningriigi või Poola vastu.(83)

174. Kuna käesolevas menetluses kõne all olevad põhiõigused ei kuulu põhiõiguste harta IV jaotises loetletud sotsiaalsete põhiõiguste ja põhimõtete hulka, ei vaja protokolli nr 30 artikli 1 lõike 2 täpse kohaldatavuse ja ulatuse küsimus siinkohal põhjalikumat käsitlemist. Selles osas piisab viitest protokolli nr 30 põhjendusele 10, mille kohaselt ei piira kõnealuses protokollis sisalduvad viited harta erisätete toimimisele kuidagi teiste harta sätete toimimist.

175. Protokolli nr 30 lõige 2 näeb lõpuks ette, et niivõrd, kuivõrd harta säte on seotud riiklike õigusaktide ja õiguspraktikaga, kohaldatakse seda Poolas või Ühendkuningriigis üksnes niivõrd, kuivõrd selles sisalduvaid õigusi või põhimõtteid tunnustatakse Poola või Ühendkuningriigi õigusaktides või õiguspraktikas.

176. Võttes arvesse juba nimetatud põhjendusi, ei saa protokolli nr 30 artikli 2 põhjal järeldada Ühendkuningriigi ja Poola Vabariigi üldist loobumist (opt-out) põhiõiguste hartast. Lisaks sellele on protokolli nr 30 artikkel 2 seotud üksnes põhiõiguste harta selliste sätetega, mis viitavad siseriiklikele õigusnormidele ja tavadele.(84) Põhiõiguste harta sätted, mis on asjakohased käesolevas menetluses, ei ole sellised sätted.

177. Eeltoodule tuginedes tuleb seitsmendale eelotsuse küsimusele vastata nii, et protokolli nr 30 tõlgendamisest ei tulenenud midagi, mis võiks seada põhiõiguste harta käesolevas menetluses asjakohaste sätete kohaldatavuse Ühendkuningriigi suhtes küsimärgi alla.

VII. Ettepanek

178. Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Court of Appeal of England and Wales’i eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Otsus, mille liikmesriik on teinud nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määruse nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, artikli 3 lõike 2 alusel küsimuses, kas ta peaks vaatama läbi varjupaigataotluse, mille läbivaatamise eest ta määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta, on liidu õiguse kohaldamise meede põhiõiguste harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.

2.      Liikmesriik, kus varjupaigataotlus esitati, on kohustatud kasutama määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat õigust vaadata kõnealune varjupaigataotlus läbi, kui vastavalt määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikele 1 koosmõjus III peatüki sätetega esmajärjekorras vastutavale liikmesriigile üleandmise korral satuks varjupaigataotleja tõsisesse ohtu, et rikutakse tema õigusi, mis on sätestatud põhiõiguste hartas. Tõsine oht, et esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis rikutakse nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/9, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded, nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta või nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiivi 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta üksikuid sätteid, ei ole seevastu piisav, et selle alusel tekiks kohustus kasutada määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikest 2 tulenevat vastutuse võtmise õigust, kui viidatud rikkumisega ei rikuta ühtlasi üleantavate varjupaigataotlejate põhiõigusi, mis on sätestatud põhiõiguste hartas.

3.      Kohustus tõlgendada määrust nr 343/2003 kooskõlas põhiõigustega ei luba kohaldada ümberlükkamatut eeldust, mille kohaselt järgib varjupaigataotluse läbivaatamise eest esmajärjekorras vastutav liikmesriik varjupaigataotlejale liidu õigusest tulenevaid põhiõigusi või kõiki direktiivides 2003/9, 2004/83 ja 2005/85 sätestatud miinimumnõudeid. Liikmesriikidel ei ole seevastu keelatud lähtuda määruse nr 343/2003 kohaldamisel ümberlükatavast eeldusest, et varjupaigataotleja varjupaigataotluse eest esmajärjekorras vastutavas liikmesriigis järgitakse nii varjupaigataotleja inimõigusi kui ka põhiõigusi.

4.      Põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 kohaselt tuleb tagada, et põhiõiguste hartaga tagatud kaitse ei oleks valdkondades, kus põhiõiguste harta sätted kattuvad EIÕK sätetega, EIÕK‑ga tagatud kaitsest kitsam. Kuna EIÕK‑ga tagatud kaitse mahtu ja ulatust on täpsustatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, on kõnealusel kohtupraktikal Euroopa Kohtu jaoks põhiõiguste harta asjaomaste sätete tõlgendamisel eriline tähtsus ja suur kaal.

5.      Põhiõiguste harta artikliga 47 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt peavad kohtud, kontrollides varjupaigataotleja määruse nr 343/2003 alusel mõnele muule liikmesriigile üleandmise seaduslikkust, lähtuma ümberlükkamatust eeldusest, et kõnealune liikmesriik on turvaline riik, kus varjupaigataotlejaid ei ohusta Genfi konventsiooni ja EIÕK‑d rikkuv väljasaatmine riiki, kus neile võib osaks saada tagakiusamine.

6.      Protokolli (nr 30) Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamise kohta Poola ja Ühendkuningriigi suhtes tõlgendamisest ei tulenenud midagi, mis võiks seada põhiõiguste harta käesolevas menetluses asjakohaste sätete kohaldatavuse Ühendkuningriigi suhtes küsimärgi alla.

1 – Ettepaneku algkeel: saksa. Kohtumenetluse keel: inglise.

2 – ELT L 50, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 109.

3 – 21. jaanuari 2011. aasta otsus kohtuasjas M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka (kaebus nr 30696/09).

4 – Lisaks siin nimetatud määrusele ja siin nimetatud direktiividele on olemas hulgaliselt muid teiseseid õigusakte, mis puudutavad ühise varjupaigasüsteemi loomist, seadusliku sisserände poliitikat ja ebaseadusliku sisserände vastast võitlust, nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta määrus (EL) nr 439/2010, millega luuakse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (ELT L 132, lk 11), või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT L 348, lk 98).

5 – EÜT L 212, lk 12; ELT eriväljaanne 19/04, lk 162.

6 – ELT L 31, lk 18; ELT eriväljaanne 9/01, lk 405.

7 – ELT L 304, lk 12; ELT eriväljaanne 19/07, lk 12.

8 – ELT L 326, lk 13.

9 – Ühendkuningriigi valitsus vastas ülejäänud eelotsuse küsimustele juhuks, kui Euroopa Kohus peaks erinevalt tema ettepanekust asuma seisukohale, et määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikel 2 põhinev otsus vastutuse võtmise kohta kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse.

10 – Šveitsi Konföderatsioon, tuginedes Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelisele lepingule liikmesriigis või Šveitsis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määramise kriteeriumide ja mehhanismide kohta (ELT 2008, L 53, lk 5), osales varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutavate riikide määramise süsteemis, mis tugines liidu õigusele. Viidatud lepingu artikli 5 lõike 2 kohaselt on Šveitsil õigus esitada Euroopa Kohtule seisukohti või kirjalikke märkusi, juhul kui liikmesriigi kohus on pöördunud Euroopa Kohtu poole eelotsuse saamiseks seoses määruse nr 343/2003 sätete tõlgendamisega.

11 – Eelotsusetaotluse esitanud kohus seisab põhikohtuasjas silmitsi selle küsimusega, kuna Secretary of State oli märkinud, et liikmesriigid ei pea neile määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel antud kaalutlusõiguse kasutamisel järgima liidu põhiõigusi, kuna kõnealuse kaalutlusõiguse kasutamine ei kuulu liidu õiguse alla.

12 – Vt sellega seoses ka selgitused põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 32).

13 – ELT 2007, C 303, lk 32. Põhiõiguste harta artikli 52 lõike 7 kohaselt võetakse harta tõlgendamise juhendina koostatud selgitusi asjakohaselt arvesse liidu ja liikmesriikide kohtutes. Ka Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõike 1 kolmandas lõigus on sõnaselgelt kinnitatud põhiõiguste harta selgituste tähtsust põhiõiguste harta sätete tõlgendamisel.

14 – 13. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 5/88: Wachauf (EKL 1989, lk 2609).

15 – 18. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑260/89: ERT (EKL 1991, lk I‑2925).

16 – 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑292/97: Karlsson jt (EKL 2000, lk I‑2737). Viidatud kohtuotsus kuulub kohtuotsuses Wachauf väljendatud kohtupraktikat järgivate kohtuotsuste hulka.

17 – Eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Wachauf, punkt 19. Viidatud kohtuotsus leidis kinnitust mh 27. juuni 2006. aasta otsuses kohtuasjas C‑540/03: parlament vs. nõukogu (EKL 2006, lk I‑5769, punkt 104 jj).

18 – Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus ERT, punkt 41 jj.

19 – Samamoodi ka Ladenburger, C., artikkel 51, teoses Europäische Grundrechtecharta (väljaandjad: Tettinger, P., Stern, K.), München 2006, punkt 22 jj.; Nowak, C., teoses Handbuch der Europäischen Grundrechte (väljaandjad: Heselhaus, Nowak), München 2006, § 6, punkt 44 jj.

20 – Määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 kohaselt muutub liikmesriik, kes otsustab vabatahtlikult vaadata läbi varjupaigataotluse, vastutavaks liikmesriigiks kõnealuse määruse tähenduses ja võtab selle vastutusega seotud kohustused.

21 – Eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Wachauf.

22 – Komisjoni 16. mai 1984. aasta määrus (EMÜ) nr 1371/84, mis sätestab määruse (EMÜ) nr 804/68 artiklis 5c märgitud lisamaksu kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad (EÜT L 132, lk 11).

23 – Eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Wachauf, punkt 19.

24 – Samas, punkt 22 jj.

25 – Vt selle kohta ka eespool 17. joonealuses viidatud kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 104.

26 – Asjakohaselt Graßhof, M., teoses EU‑Kommentar (väljaandja Schwarze), 2. Aufl., Baden-Baden 2009, EÜ asutamislepingu artikkel 63, punkt 4.

27 – EÜ artikli 63 punkti 1 alapunktid b, c ja d.

28 – Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud protokolli (nr 5) Taani seisukoha kohta artiklile 1 jj ei osalenud Taani kõnealuste direktiivide vastuvõtmises, mistõttu ei ole direktiivid Taanile siduvad ega Taani suhtes kohaldatavad (vt direktiivi 2003/9 põhjendus 21, direktiivi 2004/83 põhjendus 40 ja direktiivi 2005/85 põhjendus 34). Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud protokolli (nr 4) Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta artiklile 3 osales Iirimaa direktiivi 2004/83 ja direktiivi 2005/85 vastuvõtmises (vt direktiivi 2004/83 põhjendus 39 ja direktiivi 2005/85 põhjendus 33), kuid vastavalt nimetatud protokolli artiklile 1 ei osalenud Iirimaa direktiivi 2003/9 vastuvõtmises (vt kõnealuse direktiivi põhjendus 20). Ühendkuningriik osales vastavalt nimetatud protokolli artiklile 3 kolme direktiivi vastuvõtmises (vt direktiivi 2003/9 põhjendus 19, direktiivi 2004/83 põhjendus 38 ja direktiivi 2005/85 põhjendus 32).

29 – Vt direktiivi 2003/9, direktiivi 2004/83 ja direktiivi 2005/85 põhjendus 2.

30 – Vt direktiivi 2003/9 põhjendus 5, direktiivi 2004/83 põhjendus 10 ja direktiivi 2005/85 põhjendus 8.

31 – Vt direktiivi 2003/9 põhjendus 6, direktiivi 2004/83 põhjendus 11 ja direktiivi 2005/85 põhjendus 9.

32 – Vt sellega seoses ka 2. märtsi 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑175/08, C‑176/08, C‑178/08 ja C‑179/08: Salahadin Abdulla jt (EKL 2010, lk I‑1493, punkt 51 jj) ja 9. novembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑57/09 ja C‑101/09: B (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 77 jj), milles Euroopa Kohus seoses direktiivi 2004/83 tõlgendamisega ühelt poolt rõhutas, et pagulasseisundi andmise tingimusi ning seisundi sisu käsitlevad direktiivi sätted võeti vastu selleks, et aidata liikmesriikide pädevaid siseriiklikke asutusi nimetatud konventsiooni kohaldamisel, tuginedes ühistele mõistetele ja tingimustele, ja teiselt poolt märkis, et direktiivi sätteid tuleb tõlgendada põhiõigusi ning iseäranis hartas tunnustatud põhimõtteid austades. Vt sellega seoses ka 17. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑31/09: Bolbol (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 38).

33 – Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud protokolli (nr 5) Taani seisukoha kohta artiklile 1 jj ei osalenud Taani määruse nr 343/2003 vastuvõtmises, mistõttu ei ole määrus Taanile siduv ega Taani suhtes kohaldatav. Sellest tulenevalt jäi Taani ja teiste liikmesriikide vahel esmalt jõusse Dublini konventsioon (vt määruse nr 343/2003 põhjendus 18 jj). Lepinguga Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahel, mis käsitleb kriteeriumide ja mehhanismide kehtestamist selle riigi määramiseks, kes vastutab Taanis või mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, ning sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteemi kehtestamist Dublini konventsiooni tõhusa kohaldamise eesmärgil (ELT L 66, 8.3.2006, lk 38), laiendati määruse nr 343/2003 kohaldamisala liidu ja Taani vahelistele suhetele. Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud protokolli (nr 4) Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta artiklile 3 osalesid Iirimaa ja Ühendkuningriik kõnealuse määruse vastuvõtmises ja kohaldamises (vt määruse nr 343/2003 põhjendus 17). Lisaks sellele tuleb meeles pidada, et mõned riigid, kes ei ole EL‑i liikmed – nt Šveitsi Konföderatsioon – osalesid varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määramise süsteemis, mis tugineb liidu õigusele, rahvusvaheliste lepingute alusel; vt selle kohta eespool käesoleva ettepaneku 10. joonealune märkus.

34 – Vt määruse nr 343/2003 artikli 6 lõiked 1, 7 ja 8 ning artikli 9 lõiked 1 ja 2.

35 – Määruse nr 343/2003 artikkel 10. See vastutus lõpeb siiski 12 kuu möödumisel ebaseadusliku piiriületuse päevast.

36 – Sellest tulenevalt näeb direktiivi 2005/85 artikli 25 lõige 1 ette, et liikmesriigid ei pea tuvastama, kas taotlejat saab käsitada pagulasena vastavalt direktiivile 2004/83, kui nad ei ole selleks kohustatud määruse nr 343/2003 alusel.

37 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 92.

38 – Seda arvestades viidatakse määruse nr 343/2003 põhjendustes ka Euroopa Ülemkogu Tampere istungil tehtud järeldusele, mille kohaselt peab loodav ühine varjupaigasüsteem põhinema Genfi konventsiooni täielikul kohaldamisel (vt määruse nr 343/2003 põhjendus 2). Lisaks rõhutatakse, et kõnealuse määrusega hõlmatud isikute kohtlemise osas on liikmesriigid seotud kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, millega nad on ühinenud (vt määruse nr 343/2003 põhjendus 12), ja et kõnealuses määruses järgitakse eeskätt põhiõiguste hartas tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid (vt määruse nr 343/2003 põhjendus 15).

39 – Komisjoni ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (KOM(2008) 820 (lõplik)), millega sõnastatakse uuesti määrus nr 343/2003, näeb aga ette mehhanismi, mille alusel peatatakse ajutiselt varjupaigataotlejate üleandmine liikmesriigile, mis on sattunud eriti kiiret tegutsemist nõudvasse olukorda, millega kaasneb erakorraline koormus tema vastuvõtuvõimele, varjupaigasüsteemile või infrastruktuurile (artikkel 31). Komisjoni põhjendustest nähtub, et ettepaneku eesmärk on aidata kaasa liikmesriikide vastuvõtukeskuste ja varjupaigasüsteemide erakorralise koormuse vähendamisele.

40 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka.

41 – Verfassungsgerichtshofi 7. oktoobri 2010. aasta otsus nr U694/10, Internetis kättesaadav föderaalsest õigusteabesüsteemist (http://www.ris.bka.gv.at).

42 – 12. juuli 2010. aasta eelotsusetaotlus, punkt 13 jj.

43 – Kõnealused märgukirjad on lisatud komisjoni kirjalikele märkustele lisadena 1 ja 2.

44 – Küsimust, kas ja millistel tingimustel võib põhiõiguste harta artikkel 1 olla põhiõiguste harta artikli 4 kõrval autonoomselt kohaldatav, ei ole tarvis käesolevas menetluses põhjalikumalt analüüsida. Siiski tuleb märkida, et Saksa õigusteoorias on levinud käsitus, mille kohaselt tuleb esmalt uurida põhiõiguste harta artiklit 4. Kui on alust eeldada kõnealuse eriomase põhiõigusega kaitstud valdkonna riivet, on viidatud eriomane põhiõigus ülimuslik, välistades põhiõiguste harta artikli 1 kohaldamise eraldi või täiendava kontrollikriteeriumina; vt selle kohta Jarass, D., Charta der Grundrechte der Europäischen Union, München 2010, artikkel 1, punkt 4; Borowsky, D., teoses Charta der Grundrechte der Europäischen Union (väljaandja: Meyer, J.), 3. Auflage, Baden‑Baden 2011, artikkel 1, punkt 33; Höfling, W., teoses Kölner Gemeinschaftskommentar zur Europäischen Grundrechte-Charta (väljaandjad Tettinger, J., Stern, K.), München 2006, artikkel 1, punkt 18.

45 – Vt selle kohta eespool 44. joonealuses märkuses viidatud Höfling, W., artikkel 4, punkt 3; eespool 44. joonealuses märkuses viidatud Borowsky, D, artikkel 4, punkt 20.

46 – Küsimust, kas ja millistel tingimustel võib põhiõiguste harta artikkel 1 ja/või artikkel 4 olla põhiõiguste harta artikli 19 lõike 2 kõrval autonoomselt kohaldatav, ei ole tarvis käesolevas menetluses põhjalikumalt analüüsida. Siiski tuleb märkida, et Saksa õigusteoorias on levinud käsitus, mille kohaselt tuleb põhiõiguste harta artikli 19 lõiget 2 kui eriomast sätet kontrollida põhiõiguste harta artikliga 1 ja/või artikliga 4 kattumise korral esmajärjekorras. Vt selle kohta eespool 44. joonealuses märkuses viidatud Jarass, D., artikkel 19, punkt 4.

47 – Järeldusega, et õigus varjupaigale on tagatud Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepinguga, viidatakse mh Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokollile (nr 21) Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes. Ent kuna vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud protokolli Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta artiklile 3 osales Ühendkuningriik direktiivi 2003/9, direktiivi 2004/85 ja direktiivi 2005/85 ning määruse nr 343/2003 vastuvõtmises, ei teki põhikohtuasjas selles osas küsimust, kas põhiõiguste harta artikkel 18 on Ühendkuningriigile siduv.

48 – Kuna Genfi konventsiooni artikli 33 kohaselt on tagasisaatmiskeeld kohaldatav pagulaste suhtes, kujundab põhiõiguste harta artikliga 18 kaitstava valdkonna Genfi konventsioonis sätestatud pagulase mõiste (selle kohta eespool 44. joonealuses märkuses viidatud Jarass, D., artikkel 18, punkt 5). Genfi konventsiooni artikli 33 kohase tagasisaatmiskeelu kontekstis hõlmab pagulase mõiste lisaks isikutele, keda on juba pagulastena tunnustatud, ka isikuid, kes vastavad pagulasena tunnustamise tingimustele. Vt sellega seoses Lauterpacht, E., Bethlehem, D., „The scope and content of the principle of non-refoulement: Opinion”, teoses Refugee Protection in International Law (väljaandjad: Feller, E., Türk, V., Nicholson, F.), Cambridge 2003, lk 87, 116 jj.

49 – Vt selle kohta eespool 48. joonealuses märkuses viidatud Lauterpacht, E., Bethlehem, D., lk 122; Hailbronner, K., Asyl- und Ausländerrecht, 2. Auflage, Stuttgart 2008, punkt 655.

50 – Vt selle kohta 23. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑403/09 PPU, Detiček (EKL 2009, lk I‑12193, punkt 34); 26. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt (EKL 2007, lk I‑5305, punkt 28) ja 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑101/01: Lindqvist (EKL 2003, lk I‑12971, punkt 87).

51 – Vt sellega seoses ka Lenaerts, K., „The Contribution of the European Court of Justice to the Area of Freedom, Security and Justice”, ICLQ 2010, lk 255, 298, kes jõuab pärast Euroopa varjupaigasüsteemi käsitleva Euroopa Kohtu värskeima kohtupraktika põhjalikku analüüsi järeldusele, et Euroopa Kohus soovib oma praktikas tagada Euroopa varjupaigasüsteemi vastavust põhiõigustele.

52 – Vt selle kohta ka eespool 32. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Salahadin Abdulla, punkt 54, ja eespool 32. joonealuses viidatud kohtuotsus Bolbol, punkt 38, seoses direktiivi 2004/83 samamoodi sõnastatud põhjendusega 10 ja sellest tuleneva kohustusega tõlgendada direktiivi asjaomaseid sätteid kooskõlas põhiõigustega.

53 – Väljakujunenud kohtupraktika järgi ei pea liidu õigusnormi tõlgendamisel arvestama mitte üksnes normi sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see norm on; vt nt 29. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑19/08: Petrosian jt (EKL 2009, lk I‑495, punkt 34).

54 – Vt määruse nr 343/2003 põhjendus 3 jj.

55 – Määruse nr 343/2003 artikkel 10.

56 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 118.

57 – Protokolli (nr 30) põhiõiguste harta kohaldamise kohta Poola ja Ühendkuningriigi suhtes sisu ja ulatuse kohta vt käesoleva ettepaneku punkt 165 jj.

58 – Ka Euroopa Inimõiguste Kohus lähtus 2. detsembri 2008. aasta otsuses K.R.S. vs. Ühendkuningriik (kaebus nr 32733/08) eeldusest, et Kreeka täidab direktiivist 2005/85 ja direktiivist 2003/9 tulenevaid kohustusi.

59 – Vt sellega seoses ka Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokoll (nr 24) Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikele varjupaiga andmise kohta. Kõnealune protokoll viitab esmalt sellele, et arvestades põhiõiguste ja ‑vabaduste kaitse taset Euroopa Liidu liikmesriikides, peetakse liikmesriike seoses varjupaigaküsimustega kõigis juriidilistes ja praktilistes tähendustes üksteise suhtes ohututeks päritolumaadeks. Seda silmas pidades on protokollis järgnevalt sätestatud, et liikmesriik võib teise liikmesriigi kodaniku varjupaigataotluse arvesse võtta või vastuvõetavaks kuulutada ainult protokollis loetletud tingimustel, mis on kindlalt piiritletud.

60 – Tõhususe põhimõtte kohta vt 8. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑246/09: Bulicke (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 25); 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑2/06: Kempter (EKL 2008, lk I‑411, punkt 57); 7. juuni 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑222/05–C‑225/05: van der Weerd jt (EKL 2007, lk I‑4233, punkt 28) ja 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet (EKL 2007, lk I‑2271, punkt 43).

61 – Eespool 58. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus K.R.S. vs. Ühendkuningriik.

62 – Viidatud eespool 3. joonealuses märkuses.

63 – EIÕK artiklitega 3 ja 13 on vastavuses põhiõiguste harta artikkel 4 ja artikli 47 esimene lõik. Põhiõiguste harta selgitustes on artikli 4 kohta märgitud, et artiklis 4 sisalduv õigus vastab õigusele, mis on tagatud EIÕK artikliga 3, millel on sama sõnastus, nii et harta artikli 52 lõike 3 kohaselt on artiklil 4 samasugune tähendus ja ulatus kui EIÕK artiklil 3. Põhiõiguste harta selgitustes on artikli 47 esimese lõigu kohta rõhutatud, et kuigi see põhineb EIÕK artiklil 13, on sellega antav kaitse siiski ulatuslikum, sest see tagab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

64 – Euroopa Inimõiguste Kohus kinnitab oma praktikas, et EIÕK‑d tuleb mõista kui „elavat instrumenti”; vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. aprilli 1978. aasta otsus kohtuasjas Tyler vs. Ühendkuningriik (kaebus nr 5856/72, punkt 31) ja 16. detsembri 1999. aasta otsus kohtuasjas: v. vs. Ühendkuningriik (kaebus nr 24888/94, punkt 72).

65 – Vt sellega seoses ka Rengeling, H.‑W., Szczekalla, P., Grundrechte in der Europäischen Union, Köln 2004, punkt 468, kes märgivad, et põhiõiguste harta artikli 52 lõikega 3 arendatakse liidu põhiõigusi edasi väga dünaamiliselt. Naumann, K., „Art. 52 Abs. 3 GrCh zwischen Kohärenz des europäischen Grundrechtsschutzes und Autonomie des Unionsrechts”, EuR 2008, lk 424, märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat arvestamata ei saa nagunii tuvastada, milline tähtsus ja ulatus on EIÕK‑s sätestatud õigustel, ja et ainult dünaamiline viitamine võib ära hoida Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika lahknevuse.

66 – Vt selle kohta kohtujurist Poiares Maduro 9. septembri 2008. aasta ettepanek kohtuasjas C‑465/07: Elgafaji, milles otsus tehti 17. veebruaril 2009 (EKL 2009, lk I‑921, ettepaneku punkt 23).

67 – Vt sellega seoses ka Danwitz, T., artikkel 52, teoses Europäische Grundrechtecharta (väljaandja: Tettinger, P., Stern, K.), München 2006, punkt 57 jj, kes ühelt poolt rõhutab, et põhiõiguste harta ei anna Euroopa Inimõiguste Kohtule küll asjaomaste õiguste tõlgendamise ainupädevust, kuid teiselt poolt möönab, et tõlgendus, mis on antud konventsioonis sätestatud õigustele Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, on Euroopa Kohtule siduv selles mõttes, et Euroopa Kohus peab kinni pidama Euroopa Inimõiguste Kohtu tagatud kaitsetasemest. Vt lisaks Lenaerts, K., de Smijter, E., „The Charter and the Role of the European Courts”, Maastricht Journal of European and Comparative Law 2001, lk 90, 99, kes leiavad, et Euroopa Kohus on kohustatud järgima Euroopa Inimõiguste Kohtu asjaomast praktikat.

68 – Vt viimasena 9. novembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑92/09 ja C‑93/09: Volker ja Markus Schecke (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 43 jj). Vt samuti 17. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑465/07: Elgafaji (EKL 2009, lk I‑921, punkt 44), milles Euroopa Kohus obiter dictum rõhutas, et viidatud otsuses eelnevatest punktidest tulenev direktiivi 2004/83 kõnealuste sätete tõlgendus on täielikult kooskõlas EIÕK‑ga, sealhulgas EIÕK artiklit 3 käsitleva Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. 5. oktoobri 2010. aasta otsuses kohtuasjas C‑400/10 PPU: McB (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 53) leidis Euroopa Kohus seoses põhiõiguste harta artikliga 7, et sellele sättele tuleb anda sama tähendus ja ulatus, nagu on EIÕK artikli 8 lõikel 1, nii nagu seda on tõlgendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas.

69 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 114 jj.

70 – Seoses põhiõiguste harta artiklis 18 sisalduva viitega Genfi konventsioonile vt Bernsdorff, N., teoses Charta der Grundrechte der Europäischen Union (väljaandja: Meyer, J.), 3. Auflage, Baden‑Baden 2011, artikkel 18, punkt 10; Wollenschläger, M., teoses Handbuch der Europäischen Grundrechte (väljaandjad: Heselhaus, Nowak), München 2006, § 16, punkt 32; Jochum, G., teoses Europäische Grundrechtecharta (väljaandjad: Tettinger, P., Stern, K.), München 2006, artikkel 18, punkt 6.

71 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 143 jj.

72 – Eespool 3. joonealuses märkuses viidatud otsus M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka, punkt 342.

73 – Seoses küsimusega, kas põhiõiguste harta artikkel 1, artikkel 4 ja artikli 19 lõige 2 võivad juhtudel, mil varjupaigataotleja antakse kõnealuseid sätteid rikkudes üle mõnele muule liikmesriigile, olla üksteise kõrval autonoomselt kohaldatavad, vt eespool 44. ja 46. joonealune märkus.

74 – Vt eespool 44. joonealuses märkuses viidatud Jarass, D., artikkel 47, punkt 11; Alber, S., teoses Europäische Grundrechtecharta (väljaandjad: Tettinger, P., Stern, K.), München 2006, artikkel 47, punkt 25; eespool 19. joonealuses märkuses viidatud Nowak, C., § 51, punkt 32. Vt selle kohta ka Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika EIÕK artikli 13 kohta, mille kohaselt on selles sätestatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohaldatav juba siis, kui esitatakse vastuvõetav väide konventsiooni rikkumise kohta – nn arguable complaint. Vt nt eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka, punkt 288, ja 26. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas Kudła vs. Poola (kaebus nr 30210/96, punkt 157).

75 – Tulenevalt asjaolust, et põhiõigusi võib piirata ainult seadusega, on põhiõiguste hartas sätestatud õiguste piiramine lubatud vaid kas liidu seadusandjale või siseriiklikule seadusandjale. Kui põhiõigusi piiratakse aga siseriikliku õiguskorra tasandil, tuleb seda reservatsiooni tõlgendada siiski laialt, nii et see – arvestades eeskätt liikmesriikide erinevaid õigusloometavasid – võib hõlmata ka tavaõigust või kohtunikuõigust; vt eespool 44. joonealuses märkuses viidatud Jarass, D., artikkel 52, punkt 28; eespool 44. joonealuses märkuses viidatud Borowsky, D., artikkel 52, punkt 20.

76 – Seoses tõhususe põhimõtte rolliga põhiõiguste harta artikli 47 kohaldamisel vt eespool 74. joonealuses märkuses viidatud Alber, S., artikkel 47, punkt 34; Jarass, D., „Bedeutung der EU-Rechtsschutzgewährleistung für nationale und EU-Gerichte”, NJW 2011, lk 1393, 1395. Vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika EIÕK artikli 13 kohta, mille kohaselt tuleb selles sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile tõlgendada nii, et õiguskaitsevahend peab olema õigustatud isikule kättesaadav nii de facto kui ka de iure, kusjuures pädevad siseriiklikud asutused peavad konventsiooni väidetavat rikkumist sisuliselt kontrollima ja võtma asjakohaseid meetmeid. Vt eelkõige eespool 3. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus M.S.S. vs. Belgia ja Kreeka, punkt 290 jj.

77 – Vt eespool 60. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

78 – Selle kohta ka: House of Lords – European Union Committee, The Treaty of Lisbon: an impact assessment. Volume I: Report (10^th Report of Session 2007-08), http://www.parliament.the-stationery-office.co.uk/pa/ld200708/ldselect/ldeucom/62/62.pdf, punktid 5.87 ja 5.103. Samamoodi ka Pernice, I., The Treaty of Lisbon and Fundamental Rights, teoses Griller, S., Ziller, J. (väljaandjad), The Lisbon Treaty. EU Constitutionalism without a Constitutional Treaty?, Wien 2008, lk 235, 245.

79 – Vt käesoleva ettepaneku punkt 71 jj. Selle kohta ka Craig, P., The Lisbon Treaty, Oxford 2010, lk 239; eespool 78. joonealuses märkuses viidatud Pernice, I., lk 246 jj.

80 – Nii ka eespool 78. joonealuses märkuses viidatud House of Lords – European Union Committee, punkt 5.103, alapunkt a.; Dougan, M., „The Treaty of Lisbon 2007: winning minds, not hearts”, CMLR 2008, lk 617, 669. Vt veel eespool 79. joonealuses märkuses viidatud Craig, P., lk 239, kes sellega seoses õigesti rõhutab, et protokolli nr 30 artikli 1 lõige 2 oleks sisutühi, kui sama protokolli artikli 1 lõige 1 sisaldaks üldist loobumist (opt-out).

81 – Vt selle kohta eespool 78. joonealuses märkuses viidatud House of Lords – European Union Committee, punkt 5.102.

82 – Vt selle kohta Riedel, E., teoses Charta der Grundrechte der Europäischen Union (väljaandja: Meyer, J.), 3. Auflage, Baden-Baden 2011, enne IV jaotist punkt 7 jj.

83 – Vt selle kohta eespool 78. joonealuses märkuses viidatud House of Lords – European Union Committee, punkt 5.103, alapunkt b, kelle arvates välistab protokolli artikli 1 lõige 2, et Euroopa Kohus teeb IV jaotises sätestatud üksikute „õiguste” tõlgendamisel järelduse, et kõnealustest „õigustest” võivad tuleneda nõuded, mida saab Ühendkuningriigi vastu esitada kohtus.

84 – Vt ka eespool 80. joonealuses märkuses viidatud Dougan, M., lk 670; eespool 78. joonealuses märkuses viidatud House of Lords – European Union Committee, punkt 5.103, alapunkt c; eespool 78. joonealuses märkuses viidatud Pernice, I., lk 248 jj.