ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda laiendatud koosseisus)
15. märts 2001(*)
Riigiabi – EÜ asutamislepingu artikli 93 lõike 2 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 2) järgse menetluse algatamata jätmine – Tõsised raskused
Kohtuasjas T-73/98,
Société chimique Prayon-Rupel SA, asukoht Engis (Belgia), esindaja: advokaat B. van de Walle de Ghelcke, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: D. Triantafyllou, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
keda toetab
Saksamaa Liitvabariik, esindaja: B. Muttelsee-Schön, keda abistas advokaat C. von Donat,
menetlusse astuja,
mille esemeks on taotlus tühistada komisjoni 16. detsembri 1997. aasta otsus mitte esitada vastuväiteid sellele, et Saksamaa Liitvabariik annab abi Chemische Werke Piesteritz GmbH-le,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja esimees R. García-Valdecasas, kohtunikud P. Lindh, J. D. Cooke, M. Vilaras ja N. J. Forwood,
kohtusekretär: vanemametnik B. Pastor,
arvestades kirjalikus menetluses ja 6. juuli 2000. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Asjaolud ja menetlus
1 Komisjon teatas 22. jaanuari 1998. aasta kirjas Saksamaa valitsusele oma 16. detsembri 1997. aasta otsusest, mis käsitles Chemische Werke Piesteritz GmbH (edaspidi „CWP”) kasuks võetud finantsmeetmeid ja mille lõpus ta teatas, et ta ei esita vastuväiteid sellele ettevõtjale abi andmise kohta (edaspidi „otsus”).
2 Otsusest ilmneb, et CWP asutati 1994. aastal eesmärgiga omandada erastamise raames Stickstoffwerke AG Wittenberg Piesteritz’i (edaspidi „Stickstoffwerke”) „fosforitoodete” tootmisüksus, mis valmistab keemiatooteid ning mille asukoht on endises Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Erastamiseni reguleeris Stickstoffwerkele antud abi Treuhandanstalti kord (avalik-õiguslik asutus, mille ülesanne on endise Saksa Demkraatliku Vabariigi äriühinguid ümber korraldada). Erastamisega kaasnes ümberkorralduskava ning riigiabi andmine (punktid 2.1, 2.2 ja 3).
3 Otsus täpsustab, et fosforhapet saab toota kahel viisil. Märgprotsessi alusel eraldatakse algsest ehk toorfosforhappest puhas fosforhape keemilise reaktsiooni teel. CWP kasutab kuumtöötlust, mille käigus saadakse puhast fosforhapet elementaarfosfori põletamise teel (punkt 2.2, lõige 7).
4 1995. ja 1996. aasta vahel halvenes CWP olukord pärast seda, kui katkesid elementaarfosfori tarned tema peamisest tarneallikast Kasahstanist. Omavahendid olid ebapiisavad ning kahjum majandusaastatel 1995 ja 1996 vähendas oluliselt ettevõtja likviidsustaset. Nende raskuste tõttu andsid Saksa ametiasutused CWP-le uue ümberkorralduskava väljatöötamise võimaldamiseks tähtaja ostuhinna tasumiseks ning pikendasid tagatise tähtaega kuni 31. detsembrini 1996.
5 Kuna toorfosforhapet oli lihtsam hankida ning töödelda kui elementaarfosforit, siis otsustas CWP 1996. aastal uue ümberkorralduskava raames muuta toorainet ning järelikult ka tootmismeetodit. See kava nägi ette, et ühte kahest ahjust, mida CWP kuni selle ajani kasutas, hakatakse edaspidi kasutama üksnes keskkonnaalastel eesmärkidel fosfiingaaside põletamiseks; viimased on fosfaatide tootmise mürgised jäätmed. Teine ahi asendatakse uue keemilise protsessoriga, mille abil CWP saab 1999. aastal rakendada märgprotsessi. Kuigi selle menetluse peamine puudus on seotud esialgsete investeeringutega infrastruktuuri, märgib komisjon siiski otsuse punkti 2.2 lõigetes 8 ja 9 järgmist:
„[...] tegu ei ole täiesti uue rajatisega, vaid üksnes keemilise protsessori asendamisega, mis võimaldab kasutada suurt osa vanadest rajatistest. Peaaegu kõik kõrvalrajatised jäävad samaks.
See võimaldab samal ajal asendada praeguse suhteliselt lihtsate fosfaatide tootmise selliste kõrge kvaliteediga toodete tootmisega, millel on suurem lisandväärtus.”
6 Komisjon märgib, et CWP kavatseb seega orienteerida tootmise ümber sellistele toodetele, „nii et 75% tema toodangust on eritooted põllumajandus- ja toiduainetööstusele, näiteks sööt, taime- ja toiduainekaitsevahendid ning veepuhastustooted” (otsuse punkt 2.2, lõiked 8 ja 9).
7 Komisjon märgib otsuses, et CWP kasuks võetud finantsmeetmed hõlmavad peale komisjoni poolt eelnevalt heaks kiidetud erinevate abikavade täitmiseks 5,2 miljoni Saksa marga maksmise ka 25,5 miljoni Saksa marga suuruse uue abi andmist. Tegu on riigi poolt Stickstoffwerke fosforiharu ostuhinna tasumise edasilükkamisega kuni 1999. aastani (6,7 miljonit marka), investeerimisabiga (10,3 miljonit marka) ning kahjumi katmisega, mida tegid ühiselt Bundesanstalt für vereinigungsbedingte Sonderaufgaben (BvS), kes on Treuhandanstalti õigusjärglane, ja Saksi-Anhalti liidumaa (8,5 miljonit marka) (punkt 3).
8 Otsusest ilmneb, et Saksamaa valitsus teatas 15. aprilli 1997. aasta faksiga komisjonile nendest meetmetest kui ümberkorraldusabist. Komisjon taotles 14. mail ja 22. juulil 1997 täiendavat teavet Saksamaa valitsuselt. Viimase vastused saabusid komisjoni 10. juulil ja 2. septembril 1997. Komisjon sai 17. juunil 1997 esimese teabetaotluse ühelt CWP otseselt konkurendilt. 28. juulil 1997 väljendas ka teine otsene konkurent muret konkurentsiolukorra üle.
9 Menetluse käigus tuvastas komisjon, et osast CWP-le antud abist ei olnud talle õigeaegselt teatatud (otsuse punkt 1). Komisjon uuris abikava kokkusobivust ühisturuga vastavalt ühenduse suunistele raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (EÜT 1994, C 368, lk 12, edaspidi „suunised”). Ta tuvastas, et täidetud olid suunistes esitatud tingimused, st ettevõtja elujõulisuse taastamine ümberkorralduskava abil, soovimatute konkurentsimoonutuste ennetamine, abi piiramine rangelt vajaliku miinimumiga ning siseriiklike ametiasutuste kontroll ümberkorralduskava täieliku elluviimise üle (otsuse punkt 5).
10 Seetõttu ei algatanud komisjon EÜ asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 2) sätestatud menetlust, vaid leidis 16. detsembril 1997, et asjaomane abi oli kooskõlas ühisturuga EÜ asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punkti c alusel (muudetuna EÜ artikli 87 lõike 3 punkt c) ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 61 lõike 3 punkti c alusel.
11 Komisjon teatas hagejale sellest 19. detsembril 1997 ning võttis 10. veebruari 1998. aasta kirjas kohustuse talle otsus edastada. Otsuse kokkuvõte avaldati Euroopa Ühenduse Teatajas 18. veebruaril 1998 (EÜT C 51, lk 7), komisjon edastas hagejale tervikliku teksti 5. märtsil 1998.
12 Vaidlust ei ole selles, et hageja toodab märgprotsessiga selliseid tooteid, mis CWP tooteid täielikult asendavad. Esitamata komisjonile ametlikku kaebust, saatis hageja talle andmeid asjaomase abi uurimise menetluse raames.
13 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks 5. mail 1998 Esimese Astme Kohtu kantseleisse hagiavalduse. Eraldi avaldusega taotles hageja menetlust korraldavate meetmete raames, et komisjon esitaks CWP ümberkorralduskava käsitlevad dokumendid ning vastaks mitmele küsimusele teabe kohta, mis tal oli otsuse tegemise kuupäeval.
14 Samal päeval esitas hageja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse EÜ asutamislepingu artikli 185 alusel (nüüd EÜ artikkel 242), mille Esimese Astme Kohtu president jättis rahuldamata 15. juuli 1998. aasta määrusega kohtuasjas T‑73/98 R: Prayon-Rupel vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑2769).
15 Saksamaa Liitvabariik taotles 8. juunil 1998 Esimese Astme Kohtu kantseleis registreeritud avaldusega luba astuda komisjoni nõuete toetuseks käesolevasse menetlusse.
16 Hageja palus 9. juuni ja 4. detsembri 1998. aasta kirjades, et teatud teavet ei edastataks Saksamaa valitsusele, kuna see on konfidentsiaalne või sisaldab ärisaladusi.
17 Viienda koja (laiendatud koosseisus) esimees andis 11. märtsil 1999 määruse Saksamaa Liitvabariigi menetlusse astumise taotluse rahuldamiseks ja konfidentsiaalsuse tagamise taotluse osaliseks rahuldamiseks.
18 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 9. juulil ja 23. augustil 1999 saabunud kirjades edastasid pooled ettenähtud tähtajal oma seisukohad menetlusse astuja seisukohtade kohta, mis oli esitatud 12. mail 1999.
19 Ettekandja-kohtuniku ettekande kohaselt otsustas Esimese Astme Kohus (viies koda laiendatud koosseisus) avada suulise menetluse ning kutsus menetlust korraldavate meetmete alusel pooli vastama teatud kirjalikele küsimustele ja esitama teatud dokumente, sh 5. mail 1998 hageja taotletud dokumendid CWP ümberkorralduskava kohta. Pooled täitsid need nõudmised.
20 Poolte kohtukõned ning vastused Esimese Astme Kohtu suulistele küsimustele kuulati ära 6. juuli 2000. aasta kohtuistungil.
Poolte nõuded
21 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
22 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
23 Saksamaa Liitvabariik palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
24 Vastuseks Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele märkis hageja, et ta loobub esialgsest väitest, mis käsitles kollegiaalsuse põhimõtte rikkumist otsuse vastuvõtmisel, nii et nüüd tugineb tema hagi kolmele väitele.
25 Esimese väitega, mis käsitleb asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punkti c rikkumist, vaidleb hageja vastu abi ühisturuga kokkusobivuse hinnangu põhjendatusele. See väide koosneb kahest osast. Esimeses osas soovib hageja tõendada, et otsuses on faktilised ebatäpsused ning ilmselged kaalutlusvead, mida suudaks välja tuua iga isik, kes tunneb fosforhappe ja sellel põhinevate toodete tööstuse tehnilisi ja majanduslikke omadusi. Teine osa käsitleb suuniste rikkumist ning hageja esitab sellega seoses sisuliselt kaks argumenti. Esiteks väidab ta, et CWP kasuks võetud meetmeid ei saa lugeda ümberkorraldusabiks suuniste tähenduses. Teise võimalusena väidab ta, et see abi ei vasta suunistes esitatud kokkusobivuse kriteeriumidele.
26 Esimese väite raames toetub hageja tehnilistele ja majanduslikele asjaoludele, et vaidlustada kõnealuse abi kokkusobivust ühisturuga, eeskätt komisjoni hinnanguid CWP elujõulisuse taastamise väljavaadetele, soovimatute konkurentsimoonutuste ennetamisele ning abi proportsionaalsusele ümberkorraldamise kulude ja tuludega.
27 Hageja viitab sisuliselt samadele asjaoludele oma teise väite toetuseks, mis käsitleb asutamislepingu artikli 93 lõike 2 rikkumist. Ta väidab, et kuna komisjonil ei olnud piisavalt andmeid, pidi ta algatama asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse, arvestades vaidlusaluse abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel ilmnenud oluliste raskustega.
28 Kolmas ja viimane väide käsitleb põhjendamise ebapiisavust.
29 Esmajärjekorras tuleb uurida asutamislepingu artikli 93 lõike 2 rikkumist käsitlevat väidet, võttes arvesse esimese väite toetuseks esitatud tõendeid ilmsetest kaalutlusvigadest ning faktilistest ebatäpsustest.
30 Hageja leiab, et juhtumi asjaolusid arvestades pidi komisjon algatama asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse. Kuigi pooled on üksmeelel selles, et komisjon peab algatama ametliku uurimismenetluse, kui ilmnevad tõsised raskused, on nad eri meelt selle kriteeriumi laadi ja ulatuse osas ning ka tegelikult küsimuses, kas juhtumi asjaolud nõudsid selle menetluse algatamist.
Asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse algatamise kriteerium
Poolte argumendid
31 Hageja väidab, et komisjon peab algatama asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse, kui esialgne uurimine ei võimalda tal ületada kõiki selle abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tekkinud raskusi. Üksnes erandjuhtudel, kui komisjonile esitatud abikava on esmapilgul ühisturuga kokkusobiv, võib komisjon piirduda esialgse menetluse staadiumis otsuse vastuvõtmisega. Viidates kohtujurist Tesauro ettepaneku punktile 15 kohtuasjas C‑198/91: Cook vs. komisjon, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 19. mail 1993 (EKL 1993, lk I-2487), leiab hageja, et selles viidatud kohtupraktika on üldise ulatusega põhimõtete konkreetne väljendus.
32 Abi kokkusobivuse kohta tekkinud kahtluste tõsiduse kindlaksmääramist tuleb hinnata objektiivsete asjaolude alusel, milleks on eeskätt uurimise kestus, abi andva riigiga toimunud konsultatsioonide sagedus ja teave, mida komisjon omas. Vaatamata esialgses menetluses komisjonile antud laiale kaalutlusõigusele, oli komisjon silmitsi tõsiste raskustega, ning oleks seetõttu pidanud algatama ametliku uurimismenetluse. Nende raskuste olemasolu on allutatud kohtulikule kontrollile, mis ei piirdu üksnes ilmse kaalutlusvea kontrollimisega.
33 Komisjon märgib, et esialgne menetlus võimaldab tal teostada abi esimese hinnangu, et määrata kindlaks, kas esineb raskusi, mis nõuaksid asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse algatamist. Kui teatatud abi ei ole ilmselgelt kokkusobiv või kokkusobimatu ühisturuga, peab komisjon kontrollima, kas ilmnenud raskused on laadilt tõsised. Tänu kogemusele suudab komisjon ületada osa nendest raskustest ilma võistlevat menetlust algatamata.
34 Euroopa Kohtu praktika, eeskätt 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Systraval ja Brink’s France (EKL 1998, lk I-1719, punkt 39), tunnistas kaudselt, et komisjonil on teatud kaalutlusõigus selle esialgse uurimise raames ja et ta võib astuda dialoogi kolmandate isikutega täiendamaks tema valduses olevaid andmeid, kuna liikmesriikide esitatud informatsioon on tihti lünklik. Sellega seoses märgib komisjon, et Euroopa Kohus ei järginud täiesti kohtujuristide Sir Gordon Slynn’i ja Tesauro ettepanekuid vastavalt 20. märtsi 1984. aasta kohtuasjas 84/82: Saksamaa vs. komisjon (EKL 1984, lk 1451, 1492) ja eespool viidatud kohtuasjas Cook vs. komisjon, (EKL 1993, lk I-2502), mis kaldusid pooldama teatavat automatismi asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamisel. Euroopa Kohus soovis säilitada komisjonile otsustusruumi, et hinnata ilmnenud raskuste tõsidust. Ta tunnistas, et komisjonile edastatud andmeid „parandatakse ja täiendatakse korduvalt” (vt Euroopa Kohtu 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑301/87: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1990, lk I-307, punktid 27 ja 28).
35 Hea halduse ja menetlusökonoomia põhimõtted annavad komisjonile teatud otsustusruumi esialgse menetluse juhtimiseks. Komisjoni arvates võib ta loobuda võistleva menetluse algatamisest, kui see näib olevat ebaproportsionaalne, võrreldes ilmnevate raskuste ja kaasnevate tagajärgedega, mis tekiksid abi saajal abi rakendamise põhjendamatu peatamise korral. Komisjonil on õigus juhtida esialgset menetlust õiguspärasuse piires teatava paindlikkusega, kui ei ole raskusi, mis muudaksid abi esmapilgul ühisturuga kokkusobimatuks. Esimese Astme Kohus nõustus selle lähenemisega osade kaupa antava abi erikontekstis (vt Esimese Astme kohtu 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑140/95: Ryanair vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3327). Käesolevas asjas ei olnud hageja poolt esialgse menetluse käigus viidatud raskused piisavalt tõsised, et õigustada ametliku menetluse algatamist.
36 Ülejäänud osas meenutab komisjon, et tal ei olnud kohustust kaebajat ära kuulata ega uurida etteheiteid, mida kaebuse esitaja oleks kindlasti esitanud, kui ta oleks tutvunud asjaoludega, mida komisjon oli uurimise käigus kogunud (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punktid 58‑60).
37 Saksamaa Liitvabariigi sõnul ei olnud võimalik vaidlustada kõnealuse abi kokkusobivust; ametliku uurimismenetluse algatamine oli põhjendamatu, kuna see oleks tingimata viinud samade järeldusteni, mis tehti otsuses. Ühenduse huviga CWP ümberkorraldamise suhtes on vastuolus ametliku menetluse algatamine ühe konkurendi avalduste alusel, kuna juba abi kohta esitatud teatest ilmneb, et abi ei loo tõsist konkurentsi või kaubanduse kahjustamise riski. Konkurentide õigus ei saa ulatuda nii kaugele, et neil võimaldataks saada teada kavandatud ümberkorralduste tehnilisi üksikasju või esitada oma arvamus nende kohta; need andmed kujutavad endast kaitset väärivat ärisaladust.
38 Menetlusökonoomia tõttu tuleks ametlikku menetlust kasutada juhtumites, milles komisjonil on õigustatud kahtlused. Saksamaa Liitvabariik rõhutab, et komisjon teatas talle, et riigiabi ühendusepoolne kontroll ei peaks saama takistuseks 15 000 erastamisele, mis on toimunud Treuhandanstalti korra alusel.
Esimese Astme Kohtu hinnang
39 Tuleb meenutada asutamislepingus kehtestatud üldisi eeskirju riigiabi kontrollisüsteemi kohta, nii nagu kohtupraktika neid on esile toonud (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punktid 33–39; Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsused kohtuasjas T‑95/96: Gestevisión Telecinco vs. komisjon, EKL 1998, lk II-3407, punktid 49–53, ja T‑11/95: BP Chemicals vs. komisjon, EKL 1998, lk II-3235, punktid 164–166).
40 Asutamislepingu artiklis 93 on kehtestatud erimenetlus, mille kohaselt komisjon pidevalt jälgib ja kontrollib riigiabi andmist. Seoses uue abiga, mida liikmesriigid kavatsevad anda, on ette nähtud eelnev menetlus, mille puudumisel ei saa antavat abi käsitleda kui nõuetekohaselt määratut, ning abi määramise või muutmise plaanidest tuleb komisjonile enne abi rakendamist teatada. Seejärel viib komisjon läbi kavandatud abi esmase uurimise. Kui ta uurimise lõppedes leiab, et kava ei ole kooskõlas ühisturuga, algatab ta viivitamatult menetluse, mis on ette nähtud asutamislepingu artikli 93 lõike 2 esimeses lõigus, mis sätestab: „Kui komisjon leiab pärast asjassepuutuvatelt isikutelt selgituste küsimist, et riigi poolt või riigi ressurssidest antav abi ei sobi ühisturuga kokku artikli 92 järgi või et sellist abi kasutatakse valel eesmärgil, siis otsustab komisjon, et asjassepuutuv riik peab säärase abi lõpetama või muutma seda komisjoni määratud tähtaja jooksul.” Komisjonil on ainupädevus tuvastada abi võimalikku kokkusobimatust ühisturuga (vt Euroopa Kohtu 22. märtsi 1977. aasta otsus kohtuasjas 78/76: Steinike & Weinlig, EKL 1977, lk 595, punktid 9 ja 10).
41 Seega tuleb eristada ühelt poolt asutamislepingu artikli 93 lõikes 3 kehtestatud esialgset abi uurimise menetlust, mille eesmärk on vaid võimaldada komisjonil kujundada esmane arvamus kõnealuse abi osalise või täieliku kokkusobivuse kohta, ning teiselt poolt asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 viidatud ametlikku uurimismenetlust. See teine menetlus võimaldab riiklike meetmete põhjalikku uurimist ja sellel on kaks eesmärki. Esiteks on selle eesmärk kaitsta potentsiaalselt huvitatud kolmandate isikute huve ja teiseks võimaldab see komisjonil olla enne lõpliku otsuse tegemist täielikult informeeritud kõnealuse juhtumi asjaoludest (vt eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 13). Seega hõlmab ametlik uurimismenetlus kohustuse paluda asjassepuutuvatel isikutel uuritud meetmete kohta oma märkused esitada. See lubab neil kolmandatel isikutel ning liikmesriikidel väljendada oma seisukohta nende huve mõjutavate meetmete osas ning võimaldab komisjonil välja selgitada kõik tema hinnanguks hädavajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud. Kolmandatel isikutel on seega õigus olla menetlusest informeeritud ja sinna kaasatud, kuigi selle viimase õiguse ulatus võib olla juhtumi asjaolusid arvestades piiratud (vt Esimese Astme Kohtu 25. juuni 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑371/94 ja T‑394/94: British Airways jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II-2405, punktid 58–64.).
42 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on asutamislepingu artikli 93 lõike 2 kohane menetlus vältimatu, kui komisjonil on tõsiseid raskusi abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel. Komisjon võib seega teatatud riikliku meetme kohta soodsa otsuse vastuvõtmisel piirduda artikli 93 lõike 3 kohase esialgse menetlusega üksnes juhul, kui ta võib esialgse uurimise lõppedes olla veendunud, et nimetatud meede kas ei kujuta endast abi asutamislepingu artikli 92 lõike 1 tähenduses, või juhul, kui see meede on küll riigiabi, kuid on ühisturuga kokkusobiv. Seevastu juhul, kui esialgne uurimine viib komisjoni vastupidise veendumuseni või kui see ei võimalda tal ületada kõiki kõnealuse meetme ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tekkinud raskusi, on komisjoni ülesanne koguda kõik vajalikud arvamused ja algatada selleks asutamislepingu artikli 93 lõike 2 kohane menetlus (vt Euroopa Kohtu eespool viidatud otsused Saksamaa vs. komisjon, punkt 13; Cook vs. komisjon, punkt 29; ja 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑225/91: Matra vs. komisjon, EKL 1993, lk I-3203, punkt 33; vt samuti Esimese Astme Kohtu 18. septembri 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑49/93: SIDE vs. komisjon, EKL 1995, lk II-2501, punkt 58).
43 Komisjon peab juhtumile omaste faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel kindlaks määrama, kas abi kokkusobivuse hinnangul ilmnenud raskused tingivad selle menetluse algatamise (vt eespool viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punkt 30). See hinnang peab vastama kolmele tingimusele.
44 Esiteks on asutamislepingu artikli 93 kohaselt komisjonil õigus võtta esialgse menetluse lõppedes seisukoht abi ühisturuga kokkusobivuse osas üksnes nende meetmete puhul, mis ei tekita tõsiseid raskusi, nii et tegu on välistava tingimusega. Seega ei saa komisjon keelduda ametlikku uurimismenetlust algatamast teistele asjaoludele tuginedes, näiteks kolmandate isikute huvi, menetlusökonoomia kaalutlused või kõik muud otstarbekast haldusest tingitud põhjused.
45 Teiseks, kui komisjon on silmitsi tõsiste raskustega, peab ta algatama ametliku uurimismenetluse ning tal ei ole sellega seoses mingit kaalutlusõigust. Kuigi ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse osas on tema volitused rangelt piiritletud, on komisjonil siiski teatav kaalutlusruum juhtumi asjaolude uurimisel ja hindamisel, et määrata kindlaks, kas nendega kaasnevad tõsised raskused. Vastavalt asutamislepingu artikli 93 lõike 3 eesmärgile ja komisjoni hea halduse kohustusele võib ta eelkõige kavast teada andnud riigi või kolmandate isikutega dialoogi astuda, et esialgse menetluse käigus ületada võimalikud raskused.
46 Sellega seoses tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida komisjon näib väitvat, ei ole kaalutlusruum artikli 93 menetluse juhtimisel, millele on viidatud Esimese Astme Kohtu otsuses Ryanair vs. komisjon, käesolevas juhtumis asjakohane. Selles kohtuotsuses uuris Esimese Astme Kohus küsimust, millist menetlust peaks komisjon järgima, kui asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punkti c alusel ning ametliku uurimismenetluse lõppedes kiidab ta osadeks jaotatud riigiabi teatud tingimustel heaks ja kui seejärel ilmneb, et üks kehtestatud tingimustest on täitmata (vt eespool viidatud kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, punkt 85). Selles olukorras tunnistas Esimese Astme Kohus, et komisjonil on „teatud juhtimis- ja järelevalvepädevus sellise abi rakendamisega seoses, mis peab tal eeskätt võimaldama reageerida sellistele arengutele, mida esialgse otsuse vastuvõtmisel ei olnud võimalik ette näha”. Kuigi komisjon võib selle juhtimis- ja järelevalvepädevuse alusel kohandada abi rakendamise tingimusi ametlikku uurimismenetlust algatamata, meenutas Esimese Astme Kohus siiski, et seda pädevust tuleb kasutada tingimusel, et „sellised kohandamised ei tekita kahtlusi asjaomase abi kokkusobivusest ühisturuga” (vt eespool viidatud kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, punkt 89). Seda põhimõtet kohaldades kontrollis Esimese Astme Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Ryanair vs. komisjon punktides 98–135, kas vaidlusaluse otsuse aluseks olevate hinnangutega seondub selliseid raskusi, mis õigustaksid uuesti ametliku uurimismenetluse algatamist.
47 Kolmandaks on tõsiste raskuste mõiste laadilt objektiivne. Selliseid raskusi tuleb otsida nii vaidlustatud akti vastuvõtmise tingimustes kui ka selle sisus, tehes seda „objektiivselt, võrreldes otsuse põhjendusi nende tõenditega, mis komisjonil olid siis, kui ta võttis seisukoha vaidlusaluse abi ühisturuga kokkusobivuse osas” (vt eespool viidatud kohtuotsus SIDE vs. komisjon, punkt 60). Sellest tuleneb, et Esimese Astme Kohtu teostatav õiguspärasuse kontroll tõsiste raskuste olemasolu suhtes läheb oma laadilt kaugemale ilmse kaalutlusvea kontrollist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punktid 31–38, Matra vs. komisjon, punktid 34–39, SIDE vs. komisjon, punktid 60–75, BP Chemicals vs. komisjon, punktid 164–200, ja Ryanair vs. komisjon, punktid 98–135).
48 Komisjon tunnistab küll käesolevas asjas, et juhtum tekitas raskusi, kuid väidab siiski, et need raskused ei olnud tõsised, tuues seega kõne alla nende raskuste õiguslikule kvalifikatsioonile antud hinnangu põhjendatuse. Tõsiste raskuste kriteeriumi selline subjektiivne käsitlus paneks aga hagejale tõendamiskoormise, mis on võrdväärne tekkinud raskuste õiguslikul kvalifitseerimisel tehtud ilmse kaalutlusvea tõendamisega. Selline tõlgendus rikub asutamislepingu artikli 93 lõiget 3 ning võtaks kolmandatelt huvitatud isikutelt neile asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 antud menetluslikud tagatised.
49 Hagejal on tõendamiskoormis tõsiste raskuste olemasolu osas ning ta võib seda täita kokkulangevate kaudsete tõendite kogumi põhjal. EÜ asutamislepingu artikli 173 (muudetuna EÜ artikkel 230) alusel esitatud tühistamishagi raames hinnatakse ühenduse õigusakti seaduslikkust akti vastuvõtmise ajal olemasolevate faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel (vt Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon, eespool punktis 48 osutatud kohtuotsus British Airways jt vs. komisjon, punkt 81) ning see ei saa sõltuda tagasiulatuvatest kaalutlustest akti tõhususe kohta (vt Euroopa Kohtu 7. veebruari 1973. aasta otsus kohtuasjas 40/72: Schroeder, EKL 1973, lk 125, punkt 14).
50 Seega tuleb arvesse võtta andmeid, mida komisjon otsuse tegemise kuupäeval kasutas või võis kasutada, eeskätt avalik teave, millele tal oli kahtlemata sellel kuupäeval juurdepääs, näiteks fosforhappe ja sellel põhinevate toodete füüsiliste ja keemiliste omaduste ning nende tootmise tööstuslike protsesside kohta.
51 Nende põhimõtete alusel tuleb uurida poolte etteheiteid ja argumente ning kontrollida, kas käesolevas asjas tekitas kõne all oleva abi uurimine tõsiseid raskusi, nii et komisjon oli kohustatud algatama asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud menetluse.
Tõsiste raskuste olemasolu
52 Tõsiste raskuste tõendamiseks väidab hageja esiteks, et komisjonil ei olnud piisavalt andmeid, mis võimaldanuks tal teha informeeritud otsuse kõne all oleva abi ühisturuga kokkusobivuse kohta. Teiseks väidab ta, et esialgse menetluse kestus ja asjaolud on kaudsed tõendid nende raskuste olemasolust.
Komisjoni andmete piisavus
– Poolte argumendid
53 Hageja väidab, et komisjonil ei olnud piisavalt teavet hindamaks tarneraskusi, kavandatud tehniliste meetmete teostatavust, CWP tootmisvõimsusi ning asjaomaseid turge, nii et tema järeldused abi kokkusobivusest on ekslikud.
54 Hageja tõi esile fosforhappe ja sellel põhinevate toodete tootmise üldised jooned ning märkis ära otsuses ja komisjoni avaldustes esinenud mitu terminiviga või ebatäpsust ning väitis seejärel esiteks, et komisjon oli asjaomaste toodete, nende tootmisprotsesside ja vastavate turgude osas halvasti informeeritud ning nõustus ekslikult Saksa ametiasutuste teesiga, mille kohaselt tooraine tarneraskused õigustasid CWP-le uue abi andmist. Sellega seoses on hagejal kahtlus nende tarneraskuste tõsiduse osas, kuna elementaarfosfor on rahvusvahelisel turul vabalt saadaval olev tooraine. Ta väidab, et CWP probleemid 1994. ja 1996. aasta vahel tulenevad strateegilisest veast elementaarfosfori peamise tarnija valikul; see tarnija oli Kasahstanis asutatud äriühing Fosfor. Lisaks väidab ta, et CWP rahakäibeprobleemid on tegelikult tingitud sellest, et tema kõrgendatud krediidiriski tõttu nõudsid tema tarnijad, et ta maksaks ostude eest juba kaupade saatmise hetkel.
55 Teiseks vaidleb hageja vastu ettevõtja elujõulisuse taastamist tagama pidanud tootmismeetodi muutmise tehnilisele ja majanduslikule teostatavusele. Üleminek kuumtöötluselt märgprotsessile ei saaks vastupidi komisjoni veendumusele (otsuse punkt 2.2, lõige 8) toimuda 10 miljonit Saksa marka maksva keemilise protsessori pelga paigaldamisega. Otsuses kirjeldatud rajatis, mille aastane võimsus on 20 000 tonni P2O5, maksab tema hinnangute kohaselt 24–42 miljonit Saksa marka. Kümne miljoni Saksa marga suurune investeering võimaldab kavandada vaid ühe etapi fosforhappe eraldamisest, mis tähendab aga madalat eraldamistootlikkust. Selline rajatis looks suure koguse jäätmeid, mille töötlemine ise juba maksaks rohkem kui investeerimisabina antud 10 miljonit Saksa marka.
56 Kui CWP kavatseb tõepoolest loobuda praegusest tootmismeetodist ja hakata kasutama märgprotsessi, siis vaidlusaluse abiga rahastatud investeering ei suuda tema tootmiskvaliteeti parandada ega tootlikkust suurendada. Kui CWP hangib üksnes lihtsa rajatise, mis võimaldab märgprotsessi kasutamist ja on mõeldud paralleelseks kasutamiseks olemasoleva kuumtöötlust kasutava rajatisega, siis lahendab vaidlusalune abi kaubandusliku probleemi ning võimaldab tarneid ja tootmist mitmekesistada. Sellise oletuse korral on asjaomased meetmed asutamislepingu artikli 92 lõikega 1 keelatud tegevusabi.
57 Kolmandaks vaidleb hageja vastu komisjoni teesile, mille kohaselt CWP tootmisvõimsus väheneb tema ümberkorralduse lõpuks. Komisjon nõustus selle teesiga kahtlase või koguni ebatäpse normväärtuse põhjal. Tegelikult võrdles ta CWP tootmisvõimsust ümberkorralduse lõppedes Stickstoffwerke tootmisvõimsusega 1990. aastal. Mis puudutab praegust võimsust suurusjärgus 40 000 tonni, siis märgib hageja, et ta tuvastas 1996. aastal, et ainult üks kahest CWP ahjust töötas. Lisaks on välistatud, et CWP võiks pärast märgprotsessi kasutuselevõttu säilitada ühe oma ahjudest keskkonnaeesmärkidel. Hageja järeldab sellest asjaolust, et CWP kavatseb selle ahju töös hoida happe tootmiseks kuumtöötlusega ning soovib tegelikult liita oma olemasolevate kuumtöötlust kasutavate rajatistega sellise struktuuri, mis võimaldaks hapet toota märgprotsessi teel.
58 Neljandaks vaidleb hageja vastu komisjoni teostatud turuanalüüsile ning märgib, et ei ole „fosfaaditurgu”, vaid on fosforhappe ning sellel põhinevate toodete erinevad turud. Neid turge iseloomustab tugev konkurents ja ülevõimsus. CWP kasutab juba mitu aastat agressiivset taktikat, mis on oluliselt mõjutanud konkurentsi. Võrreldes 1995. ja 1996. aasta tulemustega langes hageja müük 1997. aastal Saksamaal 49% võrra ning puhastatud fosforhappe (75%) tonni hind langes 810 Saksa margalt 765 Saksa margale 1997. aasta kolmanda kvartali ja 1998. aasta esimese kvartali vahel. Hageja leiab, et abi võimaldab kahjumliku tegevuse jätkamist, toob kaasa CWP tootmisvõimsuse suurenemise ja võimaldab tal jätkata oma toodete müümist turul madala hinna eest.
59 Komisjon ei vaidle vastu hageja tehnilist laadi märkustele, kuid leiab siiski, et need üksikasjad ei sea kahtluse alla otsuse olemust. Vaidlusalune abi üksnes muudab 1994. aasta erastamisega kaasnenud ümberkorralduskava, mille eesmärk oli lahendada 1995. ja 1996. aastal tekkinud tarneprobleeme programmi raames, mille eesmärk oli tervendada CWP olukorda püsivalt.
60 Komisjon leiab esiteks, et etteheited, et CWP kavandatud üleminek fosforhappe tootmisele märgprotsessi abil ei ole teostatav, ei ole asjakohased, sest nendega peetakse silmas meetmeid, mis kuuluvad ümberkorralduskavasse, mis võib tagada ettevõtja elujõulisuse taastamise. Komisjon kinnitab seega, et ta hindas ümberkorralduskava üldiselt, et kontrollida selle kui terviku ühtsust. Nende etteheidete põhjendatuse osas ning ülemineku sobilikkuse osas märgib komisjon, et ta võttis arvesse tõendi, et CWP-le tooraine tarnimine oli muutunud raskeks. Vahemaale lisanduvad eksportivas ja transiitriikides esinevad poliitilised riskid ning üldteada tehnilised probleemid. Kui CWP-l tekkisid tõsised tarneprobleemid äriühinguga Fosfor, oli ta sunnitud leidma uusi tarnijaid väljaspool Hiinat ja Kasahstani. Neis tingimustes oli sõltumatute ja usaldusväärsete tarneallikate otsimine komisjoni arvates CWP õiguspärane eesmärk. Ümberkorralduskava vastas sellele eesmärgile, kuna toorfosforhappe pakkumine on külluslik ning uue rajatise kasumlikkust tunnistasid ja kinnitasid sõltumatud eksperdid.
61 Seejärel eitab komisjon, et esineb põhjuslik seos ühelt poolt CWP märgprotsessile ülemineku ja teiselt poolt tema tootmise ümberorienteerimise vahel. Need eraldiseisvad, kuid üksteist täiendavad meetmed võimaldavad CWP-l püsida fosforhappe turul, suurendades fosfaatsoolade osa oma käibes. Kuna uue tooraine valik ning tootmise ümberorienteerimine peaksid ühiselt tagama CWP elujõulisuse taastamise, siis on ebaoluline, kas tootmise ümberorienteerimine toimub uue protsessi abil või ilma selleta.
62 Lõpuks märgib komisjon, et turu ja selle võimsuste analüüsi eesmärk on kindlaks teha, kas asjaomasel turul esineb struktuurilist ülevõimsust. Jaatava vastuse korral peaks ümberkorraldusabi kaasnema abisaaja enda panusega, mis seisneb tootmisvõimsuse vähendamises. Komisjon järeldas, et turul esineb ülevõimsus, ning lähtus CWP konkurentidele kõige soodsamast oletusest. Siiski võib komisjon suuniste kohaselt olla leebem tootmisvõimsuse vähendamise hinnangul, kui abisaaja on väike või keskmise suurusega ettevõtja või kui ta on asutatud asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punktis a mainitud piirkonnas või kui selline vähendamine tekitaks asjaomase turu struktuuri muutmise ohu. Käesolevas juhtumis esinesid kõik kolm asjaolu.
63 Saksamaa Liitvabariik täpsustab, et 1994. aasta ümberkorralduskavas võttis Fosfor kohustuse tarnida CWP-le elementaarfosforit väga soodsa hinnaga ning teha tema kapitali sissemakse 1,6 miljoni Saksa marga suuruses summas. Kuna Fosfor oma kohustusi ei täitnud ja CWP tuvastas seejärel, et ükski tarnija ei paku Fosforiga võrreldavaid tingimusi, oli CWP sunnitud tarnima toorainet turult hindadega, mis olid oluliselt kõrgemad, kui erastamise hetkel kavandati. Lisaks näisid dumpinguvastase kohtuasja tõttu olevat ohustatud CWP elementaarfosfori tarned Hiinast.
64 Neis tingimustes otsustas CWP 1996. aastal kasutada tootmisel märgprotsessi. 1996. aasta ümberkorralduskava tagas CWP-le kindlad toorainetarned soodsa hinnaga ja fosforhappe kasumliku tootmise, mille hind langes 1460 Saksa margalt 900 Saksa margale P2O5 tonni pealt.
65 Otsus põhineb kontrollitud faktilistel asjaoludel, mida otsus peamises osas täpselt kokku võttis. Kuigi hageja kritiseerib teatud ebatäpsusi ümberkorralduskava tehniliste aspektide kirjelduses, leiab Saksamaa Liitvabariik, et otsus ei tugine nendele üksikasjadele ning need ei mõjuta otsuse kehtivust. Komisjoni ei saa kohustada hõlmama riigiabi käsitlevasse otsusesse ärisaladust puudutavaid tehnilisi üksikasju.
66 Saksamaa valitsus leiab, et tuleb kaaluda ühelt poolt hageja ja teiselt poolt CWP huve, kuid samuti ka Saksamaa Liitvabariigi ja ühenduse huve täiustada uute liidumaade lõimimist, mis nõuab ametiasutuste rahalist sekkumist. Kuna fosforil põhinevate toodete turu pikaajalised väljavaated on soodsad, seda eriti toiduainesektoris, siis CWP-d saab tervendada ja ta väärib seda. Ümberkorraldamise saavutamiseks on CWP-l vaja piisavalt omavahendeid ning usaldusväärseid toorainetarneid.
67 Arvestades esiteks pakkumise ja nõudluse tõusu uutes liidumaades ja teiseks ühenduse tootjate tootmisvõimsuse kasvu ning konkurentsi kolmandate riikide tootjatega, ei näi Saksamaa valitsuse arvates CWP ümberkorraldamisel olevat negatiivset mõju ühenduse tööstusele. Tegelikult ei õnnestunud hagejal tõendada mingitki põhjuslikku seost CWP-le antud abi ja hageja turuosa väidetava vähenemise vahel. Selline seos on välistatud, sest CWP ei saanud oma 5% suuruse turuosaga Saksamaal põhjustada hinnalangust pärast 1990. aastat. Kuna ümberkorralduskava ei näinud ette tootmisvõimsuse kasvu, siis ei tekitanud CWP tegevus ega tema erastamine 1994. aastal ohtu fosforhappe ja sellel põhinevate toodete turgudele.
68 Saksamaa valitsus lisab, et ta edastas komisjonile andmeid ümberkorralduskava teostatavuse kohta. Konsultatsiooniettevõtja DLM hindas märgprotsessile üleminekuks vajalike investeeringute suuruseks 6,2 miljonit Saksa marka ja seda summat kinnitasid ka seadmete valmistajate pakkumised CWP-le. Märgprotsessi kasutava rajatise kasumlikkust kinnitas hiljem DLM, kelle kaks aruannet väljavõtete vormis Saksamaa valitsus komisjonile esitas. Lisaks ei saa hagejat mõjutada CWP tootmismeetodis tehtud muudatused.
69 Asjaomaste toodete turgu valitses pikka aega oligopol, mis koosnes seitsmest suurest Euroopa tootjast, nende hulgas ka hageja. Hiljuti suurendasid mõned tootjad, sh hageja, oma tootmisvõimsusi, ehitades uusi tootmisüksusi. See nähtus koos uute Kesk-Euroopa ettevõtjate turule tulekuga tõi kaasa konkurentsi suurenemise ning kohati silmapaistva hindade arengu.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
70 Raskustes olevatele ettevõtjatele antud abi tunnistatakse asutamislepingu artikli 92 lõike 3 punktiga c kokkusobivaks siis, kui see on seotud ümberkorralduskavaga, mille eesmärk on nende tegevuse vähendamine või ümberorienteerimine (vt Euroopa Kohtu 14. septembri 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑278/92–C‑280/92: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I-4103, punkt 67). Suuniste punktis 2.1 märgitakse, et „[ü]mberkorraldamine seevastu on realistlik, ühtne ja laiaulatuslik kava, mille eesmärk on äriühingu elujõulisuse taastamine pikaks ajaks”.
71 Ilma ametlikku uurimismenetlust algatamata võib komisjon jätta kavandatud abikavale vastuväited esitamata vaid siis, kui ta saab suuniste punktiga 3.2.2 kooskõlas hinnata, kas ümberkorralduskava suudab mõistliku aja jooksul ning tulevaste tegevuseeldustega seotud realistlike oletuste alusel taastada äriühingu pikaajalise elujõulisuse. On tõsi, et väikeste või keskmise suurusega ettevõtjatele või abistatavates piirkondades asutatud ettevõtjatele on otsesõnu nähtud ette teatud kriteeriumide lõdvendamine (suuniste punktid 3.2.3 ja 3.2.4), eeskätt seoses tootmisvõimsuse vähendamisega turul, kus esineb struktuurilist ülevõimsust. Vastupidi sellele, mida komisjon näib väitvat, ei sea selline erandlik võimalus siiski kahtluse alla esmast nõuet esitada ühtne ja realistlik ümberkorralduskava, mis võimaldab äriühingu elujõulisuse taastada.
72 Otsuse kohaselt tõid CWP elementaarfosfori tarneprobleemid kaasa tema rahalise olukorra halvenemise. Seetõttu on Saksa ametiasutuste rahastatud ümberkorralduskava keskne osa „keemilise protsessori” omandamine, mille eesmärk on CWP jäädavalt üle viia fosforhappe kuumtöötlusega tootmiselt märgprotsessile. See muutus peab otsuse sõnul võimaldama CWP-l turustusahelas eelneva turu osas mitte enam sõltuda elementaarfosfori tarnetest ja turustusahelas järgneval turul laiendada fosforipõhiste toodete pakkumist.
73 Seega tugineb otsuse kohaselt ümberkorralduskava peamiselt tehnilistele meetmetele. Järelikult on asjakohased need etteheited, mis käsitlevad raskusi, mis tekkisid, kui hinnati nende meetmete panust ettevõtja elujõulisuse taastamisse, kuna nende eesmärk on tõendada, et komisjonil ei olnud piisavalt andmeid otsustamaks asjaomase abi ühisturuga kokkusobivuse üle ilma ametlikku uurimismenetlust algatamata.
74 Tuleb sedastada, et otsuse kirjeldus CWP kavandatud ümberkorraldusmeetmetest ei lange kokku ümberkorralduskavaga. Vastuseks Esimese Astme Kohtu küsimusele esitas komisjon toimikusse kaks dokumenti, mille koostasid CWP juhid ja mis kostja sõnul kujutasid endast ettevõtja ümberkorralduskava.
75 Esimene dokument pärineb 29. maist 1996 ja kannab pealkirja „Äriühingu Stickstoffwerke AG Wittenberg „fosforipõhiste toodete” haru üle võtnud äriühingu CWP tegevuse jätkamise uus kontseptsioon” ning selles on ülevaade CWP ümberkorraldusstrateegiast. Strateegial on sisuliselt kaks eesmärki: esiteks laiendada toorainete baasi ja teiseks laiendada ettevõtja tegevusvaldkondi (29. mai 1996. aasta dokument, lk 1). Selles dokumendis mainitakse toiduainena kasutatavate fosfaatsoolade tootmist ja märgprotsessil põhineva uue tootmisharu lisamist investeerimisprogrammi eesmärkidena.
76 Sellegipoolest ei näe see dokument sugugi ette kuumtöötluse kaotamist. Selles nähakse vastupidi ette kasutada ära CWP eelisolukorda elementaarfosfori turul, kus CWP ja Thermphos (Madalmaad) on ainsad ühenduse ettevõtjad, kellel on elementaarfosfori töötlemise rajatis. Kava näeb ette paralleelselt kahe tootmisharu loomise: üks põhineb elementaarfosforil ja kuumtöötlusel, teine põhineb toorfosforil ja märgprotsessil. Kavas loetletakse seitse meedet, et „kasutada olemasoleva tehnilise varustusega ära turgude pakutud võimalusi”. Need meetmed on järgmised:
„1. Elementaarfosforist kõrge kvaliteediga fosforhappe tootmine.
2. Üksnes elementaarfosforist saadavate fosforipõhiste toodete tootmine. See puudutab selliseid tooteid nagu fosforpentoksüüd, fosforhape, hüdrofosforhape ja hüpofosfiidid.
3. Puhastatud fosfori tootmine, mis on mõeldud kõrgete keemiliste nõuetega protsessides ning Kasahstanist ja Hiinast imporditud elementaarfosforiga kauplemine konkurentsis ainsate Euroopa tootjatega.
4. Fosforhappest kuumtöötlusega fosfaatide tootmine, mis vastavad kõige rangematele kvaliteedinõuetele. Tootevaliku laiendamine suure lisandväärtusega toodetega (toiduainetööstusele mõeldud eritooted).
5. Tehniliselt kvaliteetsete fosfaatide tootmine märgprotsessi teel saadud ostetud fosforhappest.
6. Muude toodete kui fosfori ja fosforhappe valmistamine olemasolevate tehniliste vahenditega.
7. Jääkhapete käitlemine, keemiliste toorainete saamine tootmisjääkidest, kasutades ettevõtjas olemasolevaid vahendeid.” (29. mai 1996. aasta dokument, lk 4)
77 Teisest dokumendist pealkirjaga „Ettepanek CWP pikaajaliseks päästmiseks ja sellega kaasnev investeerimis- ja rahastamiskava”, mis pärineb 16. oktoobrist 1996, ilmneb, et CWP osanikud olid keeldunud toetamast tervet investeerimisprogrammi, mida algselt nende meetmete toetuseks pakuti. Seega täpsustas CWP selles teises dokumendis esmase tähtsusega investeeringud ja nende rahastamisviisi, vaidlustamata siiski varem väljatöötatud strateegiat. Nende investeeringute hulgas on ka olemasoleva rajatise muutmine, et võimaldada fosforhappe muundamist fosfaatsooladeks. Mis puudutab märgprotsessi kasutava seadeldise ostmist, siis see dokument täpsustab, et „teised arvutused, mis puudutavad kavatsetavat [märgprotsessiga] tootmisrajatist, ei andnud positiivset tulemust”. 16. oktoobri 1996. aasta dokumendist tuleneb, et kuumtöötlusest loobumist ette ei nähtud.
78 Seega esineb ilmne vastuolu nende dokumentide ja otsuse vahel, mille järgi CWP kavatses loobuda elementaarfosfori ja kuumtöötluse kasutamisest tänu „keemilise protsessori” omandamisele, mis võimaldas CWP-l samal ajal lahendada tarneprobleemid ja suurendada oma toodete valikut. Selline vastuolu võimaldab järeldada vähemalt seda, et komisjonil ei olnud otsuse tegemise hetkel andmeid, mis oleks võimaldanud tal leida, et küsimus ümberkorralduskava suutlikkusest taastada CWP elujõulisust ei tekitanud tõsiseid raskusi.
79 Seda järeldust kinnitavad ka teised tõendid, mida hageja esitas toetamaks tema etteheiteid komisjonipoolsele hinnangule CWP ümberkorralduseks vajalike tehniliste meetmete kohta. Muu hulgas esitas hageja 21. septembri 1998. aasta ekspertarvamuse, mille autor oli Louvain’i katoliikliku ülikooli rakendusteaduste teaduskonna professor Leenaerts. Tuleb tunnistada, et selle arvamuse järgi on komisjoni kirjeldatud tootmismeetodi muutmine fosforhappe tööstuse eksperdi arvates ilmselgelt teostamatu.
80 Selle arvamuse punkt 3.2 on sõnastatud järgmiselt: „Fosfori põletamisel põhinev puhastatud fosforhappe tootmismeetod on oluliselt erinev sellest, mis kasutab märgprotsessis toorfosforit ja kujutab endast vedelik-vedelik ekstraktsiooni. Need nii olemuslikud kui ehituslikud erinevused tootmisüksuste vahel välistavad selle, et lihtsalt „keemilise protsessori” väljavahetamine võimaldab üleminekut ühelt teisele. […] Järelikult ei esine vahepealset või segalahendust kuumtöötlust ja märgprotsessi kasutavate tehaste vahel.” Arvamuse punktis 1 on viidatud, et „kuna komisjoni avalduse punktis 42 kirjeldatud projekt ei viita eeltöötluse ja järeltöötluse etappide olemasolule, on ilmne, et kavandatud rajatis ei ole võimeline toiduainetööstuse jaoks sobivat puhastatud fosforhapet tootma”. Arvamuse autor leiab punktis 2 rajatise kasumlikkuse osas, et „CWP projektis ette nähtud võimsus 20 000 t P2O5 aastas on ilmselgelt allpool konkurentsivõimelisuse ja kasumlikkuse piiri”. Lõpuks heidab ekspert oma arvamuse punktis 4 kategooriliselt kõrvale võimaluse, et ühte CWP ahjudest saaks kasutada fosforhappe tootmisel märgprotsessi kasutava tehase jääkainete põletamiseks. Tuleb tunnistada, et see arvamus kinnitab veenvalt hageja argumente.
81 Komisjon väidab sisuliselt vastu, et ta tegutses vajaliku hoolsusega. Sellega seoses viitab komisjon kahele Saksamaa Liitvabariigi saadetud dokumendile, mis võimaldasid tal heita kõrvale kõik kahtlused seoses abiprojektiga. Esiteks on tegu 21. oktoobri 1997. aasta konsultatsiooniga juhtimisnõustamisega tegelevalt äriühingult Roland Berger. Toimikusse esitatud väljavõte sellest konsultatsioonist piirdub ettevõtja diagnostikaga ja toob ära võimalikud ümberkorraldusmeetmed. Konsultatsiooni autor soovitab tootmismeetodit muuta ja täpsustab CWP tegevuse ümberorienteerimise peamised teljed, piirdudes siiski vaid strateegiliste valikute visanditega ning ei hinda kavatsetavate meetmete tehnilist teostatavust või hinda. Antud dokumendi ebatäpsuse tõttu ei saa komisjon väita, et ta võis selle alusel järeldada, et ümberkorralduskava võimaldaks CWP elujõulisust taastada.
82 Komisjon viitab järgmisena äriühingu DLM koostatud ettekandele, mis vaatamata sellele, et seda otsuses ei mainita, sisaldas tootmismeetodi muutmise teostatavuse ja hinnaga seotud kogu informatsiooni. Toimikusse esitatud väljavõttes sellest ettekandest on kokkuvõtlik tabel märgprotsessiga fosforhappe tootmise maksumusest. Sellegipoolest ei ole selles ettekandes mingit informatsiooni otsuses ette nähtud tootmismeetodi muutmise teostatavuse kohta, nii et see ei võimalda kõrvale jätta hageja esitatud kaudseid tõendeid tõsistest raskustest hinnangu andmisel ümberkorralduskava suutlikkusele CWP elujõulisust taastada.
83 Lõpuks täpsustas komisjon kohtuistungil, et otsuses nimetatud keemilist protsessorit on täiustatud ja äriühing Vopelius Chemie on seda patenteerimas ning selle tehnilised omadused on tootmissaladusega kaitstud. Seega ei ole hagejal alust vaidlustada CWP projekti usaldusväärsust, kuivõrd ta ei tea, millisel tehnoloogial see põhineb. Muu hulgas leiavad nii komisjon kui ka menetlusse astuja, et hageja ei saa tehnilisi argumente kasutades kohustada CWP-d tootmissaladusi avaldama.
84 Nende argumentidega ei saa nõustuda. Komisjon on üksnes üldiselt ja abstraktselt viidanud tema kaitseks sobiva informatsiooni konfidentsiaalsusele, esitamata sellegipoolest oma väidete toetuseks ühtegi konkreetset asjaolu, mis võiksid hageja esitatud kaudsete tõendite tõendusjõudu kõigutada. Komisjonil on tõepoolest EÜ asutamislepingu artikli 214 (nüüd EÜ artikkel 287) alusel kohustus mitte avaldada kolmandatele isikutele informatsiooni, mille kohta kehtib ametisaladuse pidamise kohustus, iseäranis informatsiooni riigiabi saava ettevõtja sisemise korralduse või tehnoloogia kohta. Sellegipoolest ei saa komisjon käesolevas asjas nii ulatuslikult viidata oma kohustusele ametisaladust pidada, et tõendamiskoormist puudutavad normid kaotaksid oma sisu ning huvitatud isikute kaitseõigus oleks kahjustatud. Kui komisjon soovis väita, et informatsioon CWP ümberkorralduseks kasutatava tehnoloogia kohta on konfidentsiaalne, pidanuks ta täpsustama selle põhjused, et Esimese Astme Kohus saaks teostada kohtulikku kontrolli.
85 Eelnevate asjaolude põhjal tuleb järeldada, et komisjon ei saanud esialgse uurimise lõppedes ületada antud ümberkorraldusmeetmete realistliku laadi hindamisega seotud raskusi, kuna komisjonil ei olnud kooskõlalist ja piisavalt üksikasjalikku informatsiooni.
Kaudsed tõendid tõsistest raskustest seoses kestuse ja esialgse menetluse asjaoludega
– Poolte argumendid
86 Hageja leiab, et tõsiste raskuste olemasolu kontrollimisel pöörab ühenduse kohus erilist tähelepanu ajale, mis jääb abikavast teatamise ja komisjoni otsuse vahele. See aeg ei või olla pikem sellest, mis tavaliselt kulub asutamislepingu artikli 93 lõike 3 raames toimuvale esialgsele uurimisele (vt eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon). Hageja meenutab, et alates Euroopa Kohtu 11. detsembri 1973. aasta otsusest kohtuasjas 120/73: Lorenz (EKL 1973, lk 1471) ei saa kohustus peatada kavandatud abimeetmete täitmine kesta põhimõtteliselt kauem kui kaks kuud, mis kohustab komisjoni esialgset menetlust selle tähtaja jooksul läbi viima. Käesolevas asjas kulus teatamise ja otsuse tegemise vahel kaheksa kuud, mis näitab, et antud abi kokkusobivus ei olnud esmapilgul ilmne.
87 Muu hulgas näitavad komisjoni ja Saksa ametivõimude vahel toimunud konsultatsioonid raskuste olemasolu, mida pidi ametliku menetluse raames uurima. Tegelikult toob iga komisjoni samm, mis läheb kaugemale lihtsast täpsustuste küsimisest teatatud projekti osas, kaasa asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamise (vt eespool viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punkt 38). Käesolevas asjas oli komisjon Saksamaa valitsusega korduvalt kontaktis. Pärast hageja ja komisjoni vahelist kokkusaamist toimunud infovahetus Saksamaa valitsusega oli midagi enamat kui lihtne täpsustuste küsimine. Need infovahetused olid osaliselt ajendatud konkurentide, sh hageja poolt väljendatud kartusest. Komisjoni vajadus otsuse vastuvõtmisele vahetult eelnenud nädalatel saada Saksa ametivõimudelt kinnitusi ja tagatisi näitas, et abikava kokkusobivus ühisturuga ei saanud esmapilgul olla ilmne. Kui võimaldada komisjonil korduvalt konsulteerida asjaomaste siseriiklike ametivõimudega ilma asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud menetlust algatamata, siis annaks see talle võimaluse kasutada ära esialgse menetluse läbipaistmatust, et lahendada olulisi raskusi, mis õigustaksid mõttevahetuse algatamist kolmandate isikutega.
88 Komisjoni sõnul on ilmselge, et eespool viidatud Lorenzi kohtuasjas toodud tähtaeg hakkab kulgema siis, kui kõik otsuse vastuvõtmiseks vajalikud andmed on kogutud. Komisjon leiab, et käesolevas asjas võttis ta otsuse vastu paar nädalat pärast Saksa ametivõimudelt viimaste vajalike andmete saamist, mistõttu hageja argumendid ei ole põhjendatud.
89 Hageja lähenemine, mille kohaselt tuleks asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud menetlus eespool viidatud Lorenzi kohtuasjas toodud kahe kuu lõppedes automaatselt algatada, ei arvesta teatamise praktikas esinevaid puudusi ja raskendab tarbetult otsustamismenetlust, mis viiks abimeetmete põhjendamatu peatamiseni.
90 Komisjon meenutab, et otsus võeti vastu pisut enne aastalõpupuhkusi 16. detsembril 1997. Komisjoni talitustele võivad suve- ja aastalõpupuhkuste kuupäevad kujutada jooksvate asjade lahendamise lõplikke tähtaegu. Enne neid puhkuseperioode võib olla vaja kiirendada toimikute läbivaatamist. Esialgse menetluse pikkuse kohta esitatud etteheited ei kuulu õiguslikku sfääri.
91 Saksamaa Liitvabariik leiab, et teatamise ja otsuse vahel kulgenud aega ei saa tõlgendada kui kaudset tõendit kahtlustest, kas abi on ühisturuga kokkusobiv. Seevastu abi saavale ettevõtjale pandud piirangud alati kaua kestva esialgse menetluse ajal ei õigusta asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamist, kui komisjon võis, nagu käesolevalgi juhul, hinnata CWP-le abi andmise asjaolusid ja ootuspäraseid tagajärgi ja kui tundus, et kolmandate isikute õigustatud huve ei ole kahjustatud.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
92 Tuleb kindlaks teha, kas käesolevas asjas komisjoni teostatud menetlus ületas oluliselt aja, mis tavapäraselt kulub asutamislepingu artikli 93 lõike 3 raames korraldatavale esialgsele uurimisele.
93 Mis puudutab esiteks abikavast teatamise ja otsuse vahelist aega, siis oli Esimese Astme Kohtul võimalus meenutada 10. mai 2000. aasta otsuse kohtuasjas T‑46/97: SIC vs. komisjon (EKL 2000, lk II‑2125) punktis 102, et asutamislepingu artikli 93 lõike 3 raames teostatud esialgsele uurimisele tavapäraselt kuluva aja oluline ületamine võib koos teiste asjaoludega viia selleni, et tunnistatakse, et komisjonil olid olulised hindamisraskused, mis nõuavad asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamist (vt eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punktid 15 ja 17).
94 Et hinnata, kas selline tähtaja oluline ületamine on kaudne tõend tõsistest raskustest, tuleb viidata komisjoni kehtestatud sise-eeskirjadele.
95 Komisjon täpsustas 2. oktoobril 1981 liikmesriikidele saadetud kirjas („Riigiabi suhtes kohaldatavad eeskirjad, olukord 30. juunil 1998”, Konkurentsiõigus Euroopa ühendustes, IIA kd, lk 101) tähtajad, mille jooksul ta vaatab läbi talle liikmesriikide poolt asutamislepingu artikli 93 lõike 3 alusel teatatud abikavad. Selle kirja punktis 2 märgib komisjon, et tal on „teatatud abikavade esialgse hinnangu teostamiseks tähtaeg järelemõtlemiseks ja uurimiseks, mille pikkuseks Euroopa Kohus kehtestas kaks kuud”. Kirja punkti 3 alapunktis b täpsustab komisjon: „Teavitamine on puudulik, kui ei esitata kõiki vajalikke andmeid, et komisjoni talitused saaksid võtta esmase seisukoha antud juhtumi kooskõla kohta asutamislepinguga; komisjonil on alates teate saamisest aega 15 tööpäeva taotleda täiendavaid andmeid. Seega hakkavad tähtajad kulgema alles taotletud täiendavate andmete saamisest. Saadetakse vastuvõtuteatis, mis täpsustab vastava kuupäeva.”
96 Komisjon ja Saksamaa valitsus tunnistasid, et CWP abikavast, mille komisjon sai tervikuna kätte 15. aprillil 1997, teatati juba 7. märtsil 1997 saadetud kirjas, ent nad ei oska öelda täpset kuupäeva.
97 Menetlust korraldavate meetmete raames palus Esimese Astme Kohus komisjonil esitada vastuvõtuteatis täpse kuupäevaga, mida tuleb arvesse võtta liikmesriikidele 2. oktoobril 1981 saadetud kirjas märgitud esialgse uurimise tähtaja arvutamisel. Vastuseks esitas komisjon 14. mai, 22. juuli ja 4. novembri 1997. aasta kirjad. Ainult esimesel neist on vastuvõtuteatis. Sõltumata kuupäevast, mil komisjonile CWP abiprojektist esimest korda teatati, on 14. mai 1997. aasta vastuvõtuteatise ja otsuse vastuvõtmise vahel möödunud seitse kuud. Selline kestus ületab selgelt tähtaja, mille jooksul komisjon peab põhimõtteliselt lõpetama esialgse uurimise.
98 Mis puudutab teiseks menetluse kulgemise asjaolusid, siis tuleb täpsustada, et vastavalt asutamislepingu artikli 93 lõike 3 eesmärgile ja komisjoni hea halduse kohustusele võib komisjon esialgse menetluse raames küsida teatanud riigilt täiendavaid andmeid (vt näiteks eespool viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punkt 38). Kuigi sellised kontaktid ei kinnita tõsiste raskuste olemasolu, võivad nad koos esialgse uurimise kestusega olla nende kaudseks tõendiks.
99 Kooskõlas EÜ asutamislepingu artiklis 5 (nüüd EÜ artikkel 10) esitatud lojaalse koostöö kohustusega peavad teatanud riik ja komisjon heas usus koostööd tegema, et võimaldada komisjonil ületada asutamislepingu artikli 93 lõike 3 raames talle teatatud abikava hindamisel ilmneda võivaid raskusi (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 23. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑349/93: komisjon vs. Itaalia, EKL 1995, lk I-343, punkt 13). Seega peab liikmesriik, kes kavatseb raskustes olevale ettevõtjale abi anda, edastama komisjonile selle ettevõtja ümberkorralduskava ja vastama komisjoni täiendavatele küsimustele, kui viimasel ei ole piisavalt andmeid otsuse tegemiseks.
100 Liikmesriik, kes asutamislepingu artikli 93 lõike 3 alusel teavitab komisjoni abiprojektist puudulikult ja seejärel tõrgub esitamast komisjonile vajalikke andmeid, vaatamata viimase korduvatele palvetele, on vastutav uurimismenetluse pikendamise eest. Selline pikendamine võib oma laadilt olla kaudne tõend tõsiste raskuste olemasolust, ilma et komisjon võiks väita, et teatanud riik on selle olukorra eest vastutav. Tegelikult võtaks sellise võimaluse tunnistamine kolmandatelt huvitatud isikutelt neile asutamislepingu artikli 93 lõikega 2 antud menetluslikud tagatised, lubades esiteks komisjonil tugineda teatanud riigi käitumisele või hooletusele, et takistada asutamislepingu artikli 93 lõike 3 kohaldamist, mis kohustab komisjoni algatama ametlikku uurimismenetlust, ja teiseks liikmesriigil hoiduda oma lojaalse koostöö kohustusest.
101 Käesolevas asjas leidis komisjon 14. mai 1997. aasta kirjas, millega teatati CWP‑le abiandmise kava teate kättesaamisest, et tal ei ole kõiki vajalikke andmeid, et otsustada abi kokkusobivuse üle ühisturuga. Ta taotles Saksamaa valitsuselt täiendavate andmete esitamist CWP kavatsetava tootmismeetodi muutmise teostatavuse ja rahastamise ning turuanalüüside, elujõulisuse taastamise väljavaadete ning ettevõtja tootmisvõimsuse arengu kohta.
102 Vaatamata Saksamaa valitsuse 10. juuli 1997. aasta kirjas esitatud andmetele, leidis komisjon, et ta ei saa otsust vastu võtta, kuna tal ei ole kõiki vajalikke andmeid. 22. juuli 1997. aasta kirjaga küsitles ta Saksamaa valitsust uuesti, eriti CWP pikaajalise elujõulisuse ja kavandatava abi proportsionaalsuse kohta. Muu hulgas pöördus komisjon 30. juuli 1997. aasta faksis BvS poole taotlusega esitada täiendavaid andmeid, mis oli sisuliselt sama sõnastusega kui 14. mai 1997. aasta kiri. Nendest dokumentidest tuleb järeldada, et 30. juulil 1997 ei olnud Saksamaa valitsus komisjonile ikka veel esitanud 14. mail 1997 taotletud andmeid.
103 Saksamaa valitsus vastas 2. septembri 1997. aasta kirjaga teisele täiendavale teabetaotlusele. Komisjon esitas toimikusse koopia sellest kirjast ja selle teatavatest lisadest, mille ta samal päeval faksiga sai. Need dokumendid on identsed nendega, mis olid lisatud esimesele täiendavate andmete taotlusele vastuseks saadetud 10. juuli 1997. aasta kirjale. Kuna komisjon ei esitanud tõendeid vastupidise kohta, tuleb järeldada, et Saksamaa valitsus ei edastanud taotletud täiendavaid andmeid ja seega ei olnud komisjonil pärast 2. septembri 1997. aasta kirja saamist ikka veel piisavaid vastuseid 14. mail 1997 esitatud küsimustele kavatsetava tootmismeetodi muutmise teostatavuse ja rahastamise ning turuanalüüside, elujõulisuse taastamise ning ettevõtja tootmisvõimsuste arengu kohta.
104 Pealegi võtsid menetluse käigus sõna kaks CWP konkurenti, kes sellegipoolest ei esitanud ametlikke kaebusi. Saksa äriühing Budenheim teavitas 17. juunil 1997 komisjoni oma kahtlustest tema konkurendile CWP-le võimaliku abi andmise osas. Hageja astus samasuguse sammu 24. juulil 1997. Nende äriühingutega 30. septembril ja 8. oktoobril 1997 toimunud individuaalsetel kohtumistel saadud andmete põhjal esitas komisjon 4. novembril 1997 kolmandat korda küsimused Saksamaa valitsusele. Rohkem kui kaks kuud pärast Saksamaa valitsuse vastuse saamist oma teisele täiendavate andmete taotlusele teatas komisjon nimetatud valitsusele, et CWP-le antava abi kavaga seoses „ilmnes veel küsimusi”, millele tuli tingimata vastata. Ta esitas mitu küsimust tootmismeetodi muutmise teostatavuse ja kasumlikkuse kohta ja taotles täpsustusi tootmisvõimsuse arengu, tarneprobleemide ning muu võimaliku abi andmise kohta CWP-le.
105 Pärast seda kolmandat ametlikku täiendavate andmete taotlust kohtusid komisjoni ja Saksamaa valitsuse esindajad 24. novembril 1997. Suulises menetluses selgus, et komisjon sai alles selle kokkusaamise ajal teada kahest CWP juhtide koostatud dokumendist, mis kandsid kuupäevi 26. mai ja 16. oktoober 1996 ja mis kostja sõnul kujutasid endast ümberkorralduskava (vt eespool punktid 74–77). Muu hulgas esitas Saksamaa valitsus selle kokkusaamise ajal komisjonile äriühingu Roland Berger 21. oktoobri 1997. aasta ettekande.
106 Lõpuks tuleneb Esimese Astme Kohtu küsimustele kostja esitatud kirjalikest vastustest, et komisjoni taotlusel esitas BvS 11. detsembril 1997 talle ühe CWP kirja, mis tõendab, et äriühingu aastane fosforhappe tootmisvõimsus ei tõuseks ümberkorralduse lõppedes, vaid jääks püsima tasemele 40 000 tonni P2O5.
107 Sellest kronoloogiast selgub, et alates komisjonile teatamisest on CWP-le antava abi kava tekitanud raskusi. Teatamise ja otsuse tegemise vahelise kaheksa kuu jooksul esitas komisjon Saksamaa valitsusele kolm korda küsimusi ning kaks konkurenti väljendasid oma kartusi. Saksamaa valitsus ei edastanud komisjonile uurimise läbiviimiseks vajalikke andmeid, vaatamata komisjoni korduvatele taotlustele. Alles enam kui seitse kuud pärast abikavast teatamist edastas Saksamaa valitsus komisjonile ümberkorralduskava, mida see abi pidi rahastama. Seega ei pidanud komisjon kinni tema enda poolt määratud soovituslikust tähtajast talle teatatud abiprojektide hindamiseks. Saksamaa valitsus vastas komisjonile pärast talle määratud tähtaegade lõppemist. Arvestades neid asjaolusid, tuleb tunnistada, et komisjoni läbi viidud menetlus ületas käesolevas asjas oluliselt asutamislepingu artikli 93 lõike 3 raames toimuvale esmasele uurimisele tavaliselt kuluva aja ja seega on see asjaolu veenev kaudne tõend tõsiste raskuste olemasolust.
108 Seega esinevad objektiivsed ja kokkulangevad kaudsed tõendid selle kohta, et komisjon võttis vastu otsuse mitte esitada vastuväiteid CWP-le antava abi projektile, kuna tal ei olnud teada piisavalt fakte. Kuigi antud abi kokkusobivuse hindamisel ühisturuga ilmnesid tõsised raskused, ei algatanud komisjon asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud menetlust ega kogunud põhjalikumat teavet asjast huvitatud pooli ära kuulates. Otsus tuleb seega tühistada, ilma et hageja teiste väidete, etteheidete ja argumentide osas tuleks seisukoht võtta.
Kohtukulud
109 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
110 Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist komisjonilt nõudnud ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb selle kohtuastme kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulud välja mõista komisjonilt.
111 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannab Saksamaa Liitvabariik ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 16. detsembri 1997. aasta otsus mitte esitada vastuväiteid sellele, et Saksamaa Liitvabariik annab abi Chemische Werke Piesteritz GmbH-le.
2. Jätta komisjoni kanda tema enda kohtukulud ja mõista temalt välja hageja kohtukulud nii põhikohtuasjas kui ka ajutiste meetmete kohaldamise menetluses.
3. Saksamaa Liitvabariik kannab ise oma kohtukulud.
García-Valdecasas | Lindh | Cooke |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. märtsil 2001 Luxembourgis.