ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
30. juuni 2015(*)
Ühenduse kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse sõnamärk VIÑA ALBERDI – Varasem siseriiklik kujutismärk VILLA ALBERTI – Suhteline keeldumispõhjus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b – Kaubamärkide kooseksisteerimise puudumine – Segiajamise tõenäosus
Kohtuasjas T‑489/13,
La Rioja Alta, SA, asukoht Haro (Hispaania), esindaja: advokaat F. Pérez Álvarez,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: M. Ó. Mondéjar Ortuño,
kostja,
teine pool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikoja menetluses oli
Aldi Einkauf GmbH & Co. OHG, asukoht Essen (Saksamaa),
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 9. juuli 2013. aasta otsuse (asi R 1190/2011‑4) peale, mis käsitleb Aldi Einkauf GmbH & Co. OHG ja La Rioja Alta, SA vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: esimees M. Prek (ettekandja), kohtunikud I. Labucka ja V. Kreuschitz,
kohtusekretär: ametnik I. Drăgan,
arvestades 16. septembril 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 28. märtsil 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud kostja vastust,
arvestades 14. jaanuaril 2015 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
Vaidluse taust
1 Hageja äriühing La Rioja Alta, SA esitas 3. juunil 2003 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 26/78, lk 1) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnaline tähis VIÑA ALBERDI.
3 Asjaomane tähis registreeriti ühenduse kaubamärgina 26. novembril 2004 numbri 3189065 all.
4 Kaubad, mille jaoks vaidlustatud kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatavate kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 33 ning vastavad selles klassis kirjeldusele: „alkohoolsed joogid, v.a õlled”.
5 Ühtlustamisameti menetluse teine pool äriühing Aldi Einkauf GmbH & Co. OHG esitas 5. novembril 2009 ühtlustamisametile taotluse tunnistada vaidlustatud kaubamärk määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkti a alusel koostoimes artikli 8 lõike 1 punktiga b eespool punktis 4 nimetatud kaupu puudutavas osas osaliselt kehtetuks.
6 Äriühing Aldi Einkauf tugines kehtetuks tunnistamise taotluses varasemale Saksa kujutismärgile nr 2056141, mis on registreeritud 7. veebruaril 1994, mida pikendati kuni 30. septembrini 2012 ja mis on kujutatud järgmiselt:
7 Varasem kaubamärk oli registreeritud järgmistele klassi 33 kuuluvatele kaupadele: „Itaalia veinid”.
8 Tühistamisosakond rahuldas 11. aprilli 2011. aasta otsusega vaidlustatud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse.
9 Hageja esitas 6. juunil 2011 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel ühtlustamisametile tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse. Kaebuse raames taotles ta 5. augustil 2011, et „Itaalia veinid” jäetaks vaidlustatud kaubamärgiga hõlmatud klassi 33 kuuluvate kaupade alt välja.
10 Ühtlustamisameti neljas apellatsioonikoda jättis 9. juuli 2013. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) hageja kaebuse rahuldamata. Ta:
– leidis, et vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatavate kaupade hageja taotletud loetelu piiramine kujutab endast määruse nr 207/2009 artikli 50 tähenduses loobumist ning on seega lubatud;
– leidis, et varasema kaubamärgi kasutamist kaupade „Itaalia veinid” suhtes oli tõendatud ning lükkas tagasi hageja argumendid, mille kohaselt nimetatud kasutamist oli tõendatud üksnes teatavate päritolunimetuste suhtes;
– märkis, et asjaomase avalikkuse moodustab Saksa lai avalikkus, kellel on asjaomaste kaupade ostmisel keskmine tähelepanelikkuse tase;
– asus seisukohale, et asjaomased kaubad on väga sarnased või lausa identsed, kuivõrd vaidlustatud kaubamärk ei hõlma kaupu „Itaalia veinid”, küll aga muid veine;
– märkis, et vastandatud tähised on visuaalselt vähemalt teataval määral sarnased, foneetiliselt keskmisel määral sarnased ning ei ole kontseptuaalselt sarnased;
– märkis, et varasemal kaubamärgil on keskmine eristusvõime;
– järeldas, et vastandatud kaubamärkide segiajamine on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses tõenäoline.
Poolte nõuded
11 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– tuvastada, et vaidlustatud kaubamärk on kehtiv;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt ja ühtlustamisameti menetluse teiselt poolelt.
12 Kohtuistungil loobus hageja teisest ja kolmandast nõudest, Üldkohus võttis selle teatavaks.
13 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
[…]
Sisulised küsimused
[…]
Väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b ja artikli 53 lõike 1 punkti a
[…]
– Segiajamise tõenäosus
68 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on segiajamine tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et asjaomased kaubad ja teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt. Sama kohtupraktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosust hinnata igakülgselt, vastavalt sellele, kuidas asjaomane avalikkus kõnealuseid tähiseid ja kaupu või teenuseid tajub, ning pidades silmas kõiki asjakohaseid tegureid, eelkõige tähiste sarnasuse ning nendega tähistatud kaupade või teenuste sarnasuse vastastikust sõltuvust (vt kohtuotsused, 29.9.1998, Canon, C‑39/97, EKL, EU:C:1998:442, punktid 16, 17 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika, ja GIORGIO BEVERLY HILLS, punkt 38 eespool, EU:T:2003:199, punktid 30–33 ja seal viidatud kohtupraktika).
[…]
70 Peale selle võib eespool punktis 68 nimetatud asjakohaste teguritena võtta arvesse kahe kaubamärgi turul kooseksisteerimist, kuna kohtupraktikas on nenditud, et muude teguritega koos võib selle asjaolu tõttu asjaomase avalikkuse tajus nende kaubamärkide segiajamise tõenäosus väheneda (kohtuotsus, 3.9.2009, Aceites del Sur-Coosur vs. Koipe, C‑498/07 P, EKL, EU:C:2009:503, punkt 82; vt selle kohta analoogia lausel ka kohtuotsus, 22.9.2011, Budějovický Budvar, C‑482/09, EKL, EU:C:2011:605, punktid 75–82).
71 Käesoleval juhul leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 44, et varasemal kaubamärgil on keskmine olemusest tulenev eristusvõime. Arvestades asjaomaste kaupade vastandatud tähiste sarnasust, järeldas ta otsuse punktis 51, et vastandatud kaubamärkide segiajamine on tõenäoline. Oma hinnangu raames lükkas ta argumendi asjaomaste kaubamärkide rahumeelse kooseksisteerimise kohta Saksamaal tagasi.
72 Hageja heidab apellatsioonikojale ette seda, et viimane ei ole õiguslikult piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et asjaomase avalikkuse taju põhjal on vastandatud kaubamärkide segiajamine tõenäoline. Ta leiab, et tarbija saab selgesti neid eristada. Sisuliselt väidab ta samuti, et apellatsioonikoda eksis, kui lükkas tema argumendi vaidlustatud kaubamärgi ja varasema kaubamärgi rahumeelse kooseksisteerimise kohta Saksamaal tagasi, samas kui ta turustab aastast 1983 alates seal veine Hispaania sõnamärgi VIÑA ALBERDI all.
[…]
77 Lõpuks rõhutas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 39, et ta ühineb „tühistamisosakonna järeldustega, mille kohaselt ei ole tõendatud, et tuvastatud kooseksisteerimine on põhinenud segiajamise tõenäosuse puudumisel ja ükski tõend ei näita, et kahe tähise kooseksisteerimist on mõlemalt poolt tunnustatud, ning Saksa avalikkus on täielikult teadlik, et vastandatud tähised tähistavad selgesti erinevaid kaubanduslikke päritolusid”.
78 Sellele analüüsile vastu vaidlemiseks märgib hageja, et on võimatu esitada tõendit selle kohta, et asjaomaste kaubamärkide rahumeelne kooseksisteerimine on põhinenud asjaomaste kaubamärkide segiajamise tõenäosuse puudumisel. Sisuliselt leiab ta, et menetluse käigus esitatud tõenditest piisab, et tõendada Hispaania kaubamärgi VIÑA ALBERDI ja kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud varasema kaubamärgi rahumeelset kooseksisteerimist Saksamaal.
79 Mis puutub hageja väitesse, et asjaomaste kaubamärkide rahumeelse kooseksisteerimise põhinemist asjaomaste kaubamärkide segiajamise tõenäosuse puudumisel ei ole võimalik tõendada, siis tuleb see kohe tagasi lükata.
80 Kuigi vaidlustatud kaubamärgi omanikul tuleb suhtelisi keeldumispõhjuseid puudutava ühtlustamisameti menetluse käigus tõepoolest tõendada, et see kooseksisteerimine põhineb sellel, et asjaomase avalikkuse taju kohaselt puudub vaidlustatud kaubamärgi omaniku osutatava kaubamärgi ja kehtetuks tunnistamise taotluses osutatava varasema kaubamärgi segiajamise tõenäosus (vt selle kohta kohtuotsused, 11.5.2005, Grupo Sada vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Sadia (GRUPO SADA), T‑31/03, EKL, EU:T:2005:169, punkt 86, ja 10.4.2013, Höganäs vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Haynes (ASTALOY), T‑505/10, EU:T:2013:160, punkt 48), võib ta seda näidata vastava asjaolu kohta tõendite kogumi esitamisega. Sellega seoses on eriti asjakohased tõendid, mis kinnitavad asjaolu, mil määral on asjaomane avalikkus enne vaidlustatud kaubamärgi registreerimistaotluse esitamist olnud igast asjaomasest kaubamärgist teadlik (vt selle kohta analoogi alusel kohtuotsused GRUPO SADA, eespool viidatud, EU:T:2005:169, punkt 89, ja 25.5.2005, TeleTech Holdings vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Teletech International (TELETECH GLOBAL VENTURES), T‑288/03, EKL, EU:T:2005:177, punkt 100). Peale selle, kuna kohtupraktikast tuleneb, et kahe kaubamärgi kooseksisteerimine peab olema piisavalt pikk, et mõjutada asjaomase tarbija taju (vt selle kohta kohtuotsused, 1.3.2005, Fusco vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Fusco International (ENZO FUSCO), T‑185/03, EKL, EU:T:2005:73, punkt 64, ja ASTALOY, eespool viidatud, EU:T:2013:160, punkt 47), on kooseksisteerimise kestus samuti oluline asjaolu.
81 Tuleb ka märkida, et igasugune kooseksisteerimisel põhinev argument eeldab seda, et tuleb näidata ühelt poolt varasemate kaubamärkide identsust vastandatud kaubamärkidega (vt selle kohta kohtuotsus GRUPO SADA, punkt 80 eespool, EU:T:2005:169, punktid 86 ja 88) ja teiselt poolt hageja osutatava kaubamärgi tegelikku kasutamist asjaomasel territooriumil (kohtuotsus, 21.4.2005, PepsiCo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Intersnack Knabber-Gebäck (RUFFLES), T‑269/02, EKL, EU:T:2005:138, punktid 23–25).
82 Kuna pealegi saab arvesse võtta üksnes rahumeelset kooseksisteerimist, takistab varasemate kaubamärkide omanike vahel vaidluse olemasolu kooseksisteerimise tuvastamist (vt selle kohta kohtuotsused ARTHUR ET FELICIE, punkt 15 eespool, EU:T:2005:420, punkt 64, ja 8.12.2005, Castellblanch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Champagne Roederer (CRISTAL CASTELLBLANCH), T‑29/04, EKL, EU:T:2005:438, punkt 74).
83 Neid kaalutlusi arvestades tuleb kontrollida, kas apellatsioonikoda võis õiguspäraselt kinnitada tühistamiseosakonna analüüsi, milles lükati tagasi hageja argument Hispaania kaubamärgi VIÑA ALBERDI ja kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud varasema kaubamärgi rahumeelse kooseksisteerimise kohta Saksamaal.
84 Tuleb nentida, et hageja poolt ühtlustamisameti menetluse käigus esitatud tõendid ei kinnita, et asjaomane avalikkus teab Hispaania kaubamärki VIÑA ALBERDI määral, mis võimaldab vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosust väheneda.
85 Siinkohal tuleb meenutada, et asjaomast avalikkust määratleti eespool punktis 23 kui Saksa laia avalikkust.
86 Kuigi hageja on tõendatud veine eksportinud Saksamaale aastast 1983 kuni ühenduse kaubamärgi taotluse esitamise kuupäevani Hispaania kaubamärgi VIÑA ALBERDI all, nähtub siiski neist tõenditest, et asjaomase ekspordi maht on koguse poolest olnud suhteliselt väike, nimelt 6000 kuni 28 000 pudelit aastas kogu Saksa turu kohta.
87 Peale selle on hoolimata asjaolust, et hageja on esitanud mitu ajakirjandusartiklit ja trükist Hispaania kaubamärgi VIÑA ALBERDI all turustatavate veinide kohta, üksnes kaks neist dokumentidest välja antud Saksa väljaannete poolt ning neis on asjaomastele veinidele osutatud üksnes väga põgusalt.
88 Lõpuks, mis puutub hageja turustatavate veinide Saksa importijate antud tunnistustesse, siis tuleb nentida, et kuna neis kinnitatakse, et „nii importija kui tema kliendi jaoks on” Hispaania kaubamärk VIÑA ALBERDI „tuntud kaubamärk, mis identifitseerib kaitstud päritolunimetust Rioja kandvat teatavat Hispaania kvaliteetveini”, siis võib selline tunnistus põhiliselt tõendada neid tunnistusi andnud importijate teadlikkust kõnealusest kaubamärgist, mitte aga Saksa laia avalikkuse teadlikkust.
89 Neil asjaoludel lükkas apellatsioonikoda hageja argumendi vastandatud kaubamärkide rahumeelse kooseksisteerimise kohta Saksamaal õigesti tagasi.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja La Rioja Alta, SA‑lt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. juunil 2015 Luxembourgis.
Allkirjad