ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
8. oktoober 2014(*)
Riigiabi – Alumiinium – Lepingus ette nähtud elektri soodustariif – Otsus, millega abi tunnistatakse ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks – Lepingu ülesütlemine – Hagi tagamise korras lepingu ülesütlemise toime kohtulik peatamine – Uus abi
Kohtuasjas T‑542/11,
Alouminion AE, asukoht Maroussi (Kreeka), esindajad: advokaadid G. Dellis, N. Korogiannakis, E. Chrysafis, D. Diakopoulos ja N. Keramidas,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou ja É. Gippini Fournier, keda abistas advokaat V. Chatzopoulos,
kostja,
keda toetab
Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE (DEI), asukoht Ateena (Kreeka), esindajad: advokaadid E. Bourtzalas, D. Waelbroeck, A. Oikonomou, E. Salaka ja C. Synodinos,
menetlusse astuja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 13. juuli 2011. aasta otsus 2012/339/EL riigiabi nr SA.26117 – C 2/10 (ex NN 62/2009) kohta, mida Kreeka andis ettevõtjale Aluminium of Greece SA (ELT 2012, L 166, lk 83),
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees M. Prek, kohtunikud I. Labucka (ettekandja) ja V. Kreuschitz,
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades kirjalikus menetluses ja 4. juuni 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Alouminion tis Ellados AE (edaspidi „AtE”), mille õigusjärglaseks on Kreeka alumiiniumitootmises alates 2007. aasta juulist hageja Alouminion AE, sõlmis menetlusse astujaga, riigi osalusega elektriettevõtjaga Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE (edaspidi „DEI”), 1960. aastal lepingu (edaspidi „leping”), mille alusel talle kohaldati elektri soodustariifi (edaspidi „soodustariif”).
2 Lepingu erinevate versioonide artikli 2 lõikes 3 oli ette nähtud, et leping uueneb iga viie aasta tagant, kui kumbki pooltest ei ütle seda üles kaheaastase etteteatamisega teisele poolele väljastusteatega tähitud kirja saates.
3 Vastavalt AtE ja Kreeka riigi kokkuleppele, mis fikseeriti 1969. aasta seadusandlikus dekreedis, pidi leping, mida muudeti mitmel korral, lõppema 31. märtsil 2006, välja arvatud juhul, kui lepingut pikendatakse vastavalt selle sätetele.
4 Euroopa Ühenduste Komisjon leidis 23. jaanuari 1992. aasta otsuses SG (92) D/867 ettevõtjale A[tE] antud vaidlusaluse abi kohta (abi NN 83/91), et soodustariif ei ole riigiabi.
5 DEI teavitas 2004. aasta veebruaris AtE‑d lepingu ülesütlemisest (edaspidi „ülesütlemine”) ja lõpetas alates 2006. aasta märtsi lõpust tema suhtes soodustariifi kohaldamise.
6 AtE vaidlustas ülesütlemise liikmesriigi pädevates kohtutes.
7 Monomeles Protodikeio Athinon (Ateena (Kreeka) ainuisikulise kohtukoosseisuga esimese astme kohus) peatas 5. jaanuari 2007. aasta määruses nr 80/2007 hagi tagamise kohta ülesütlemise toime ajutiselt ja ex nunc, kuni asjas tehakse sisuline otsus (edaspidi „esimene hagi tagamise määrus” või „vaidlusalune meede”).
8 Esimeses hagi tagamise määruses leidis Monomeles Protodikeio Athinon, et ülesütlemine ei olnud lepingu ja asjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide kohaselt kehtiv.
9 DEI vaidlustas esimese hagi tagamise määruse Polymeles Protodikeio Athinonʼis (Ateena apellatsioonikohus), mis rahuldas hagi tagamise üle otsustades tema taotluse 2008. aasta märtsi määrusega nr 72/2008 (edaspidi „teine hagi tagamise määrus”).
10 Seega, esiteks ei kohaldanud DEI ülesütlemise ja esimese hagi tagamise määruse vahele jäänud ajavahemikul ning alates teisest hagi tagamise määrusest soodustariifi. Teiseks, esimese ja teise hagi tagamise määruse vahele jääva ajavahemiku jooksul kasutas AtE, ja hiljem ka hageja, soodustariifi.
11 2008. aasta juulis esitati komisjonile kaebused meetmete kohta, millega antakse hagejale väidetavalt riigiabi, milleks on eelkõige nimetatud soodustariif.
12 Komisjon teatas 27. jaanuari 2010. aasta kirjas Kreeka Vabariigile oma otsusest algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetlus eelkõige seoses soodustariifiga ning kutsus huvitatud isikuid esitama oma märkusi ühe kuu jooksul alates kõnealuse otsuse avaldamise kuupäevast (edaspidi „algatamisotsus”).
13 Algatamisotsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas 16. aprillil 2010 (ELT 96, lk 7).
14 Algatamisotsuses väljendas komisjon kahtlust, kas DEI poolt vaidlusalusel ajavahemikul AtE ja hiljem hageja suhtes kohaldatud soodustariif oli sama, mis teiste suurte elektri kõrgepinge tööstustarbijate puhul, arvestades seda, et soodustariifi kohaldamine pidi lõppema 2006. aasta märtsis, kuid selle kohaldamist pikendati esimese hagi tagamise määrusega.
15 Komisjon sai Kreeka Vabariigi märkused kätte 31. märtsil 2010.
16 Komisjon sai hageja märkused kätte 12. mail 2010, 3. märtsil ja 4. mail 2011 ning DEI märkused 17. mail 2010. Komisjon saatis need märkused Kreeka Vabariigile, andes viimasele võimaluse oma seisukohta väljendada, mida see tegigi 16. juulil ja 6. augustil 2010 ning 16. mail 2011.
17 Komisjon küsis Kreeka ametiasutustelt 1. detsembril 2010 täiendavat teavet. Kreeka Vabariik vastas sellele taotlusele 11. veebruari 2011. aasta kirjas.
18 Komisjon sai hageja ülejäänud märkused kätte 31. mail ja 4. juulil 2011.
19 Komisjon võttis 13. juulil 2011 vastu otsuse 2012/339/EL riigiabi nr SA.26117 – C 2/2010 (ex NN 62/2009) kohta, mida Kreeka andis ettevõtjatele AtE ja Alouminion (ELT 2012, L 166, lk 83; edaspidi „vaidlustatud otsus”).
20 Vaidlustatud otsuse artiklis 1 leidis komisjon, et Kreeka Vabariik oli andnud ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes ettevõtjale AtE ja tema õigusjärglasele hagejale ebaseaduslikult riigiabi summas 17,4 miljonit eurot, kohaldades vaidlusalusel ajavahemikul, see tähendab 2007. aasta jaanuarist 2008. aasta märtsini soodustariifi.
21 Komisjon otsustas samuti, et see abi oli siseturuga kokkusobimatu, ja kohustas Kreeka Vabariiki abi hagejalt tagasi nõudma (vt vaidlustatud otsuse artikkel 1 ja artikli 2 lõige 1).
Menetlus ja poolte nõuded
22 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. oktoobril 2011.
23 Hagiavalduses palus hageja Üldkohtul korraldada menetlustoiminguna kohtu kodukorra artikli 65 punkti d alusel ekspertiis.
24 Üldkohtu kantseleisse 30. jaanuaril 2012 saabunud avalduses palus DEI luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.
25 DEI menetlusse astumise avaldus rahuldati Üldkohtu kolmanda koja esimehe 27. märtsi 2012. aasta määrusega.
26 Menetlusse astuja esitas oma seisukohad 11. juunil 2012.
27 Komisjon ja hageja esitasid enda märkused menetlusse astuja seisukoha suhtes vastavalt 19. ja 23. novembril 2012.
28 Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ja ettekandja‑kohtunik nimetati neljandasse kotta, määrati käesolev kohtuasi lahendamiseks neljandale kojale.
29 Üldkohus palus komisjonil kodukorra artikli 64 lõike 2 punktile a tuginedes esitada teatud dokumendid. Komisjon täitis selle nõude ette nähtud tähtaja jooksul.
30 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
31 Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, palub Üldkohtul:
– jätta hagi tervikuna rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
32 Hagi põhjenduseks esitab hageja kümme väidet, millega vaidlustab esiteks ja esimese võimalusena vaidlusaluse meetme kvalifitseerimise uueks abiks (esimene, teine, kolmas ja neljas väide); teiseks ja teise võimalusena soodustariifi kvalifitseerimise riigiabiks (viies, kuues, seitsmes ja kaheksas väide) ning kolmandaks ja kolmanda võimalusena kohustuse tagasi nõuda vaidlusaluse meetme alusel antud uus abi (üheksas ja kümnes väide).
33 Kõigepealt tuleb uurida hagi esimest väidet, mis puudutab eksimust uue abi olemasolu kindlaksmääramisel.
34 Vaidlusaluse meetme uueks abiks kvalifitseerimise kohta märkis komisjon vaidlustatud otsuses järgmist:
„8 A[tE] rajati 1960. aastal ning Kreeka riik andis talle teatud soodustused, sealhulgas võimaluse tarnida elektrit madalama tariifiga. Soodustusi kehtestavate põhikirja tingimuste kohaselt pidi madalama tariifiga elektri tarnimine lõppema 2006. aasta märtsis, eeldusel et [DEI] esitab ettevõtjale A[tE] kaks aastat varem nõuetekohase teatise. 26. veebruaril 2004. aastal (st rohkem kui kaks aastat enne soodustuse lõppemist) esitas [DEI] ettevõtjale A[tE] nõuetekohase teatise, mille järel [DEI] lõpetas 2006. aasta märtsi lõpus soodustariifi kohaldamise.
9 Sellest tulenevalt maksis A[tE] 2006. aasta märtsist kuni 2007. aasta jaanuarini […] tavatariifi alusel […].
10 Sellegipoolest vaidlustas A[tE] soodustariifi lõpetamise kohtus ning jaanuaris 2007 andis esimese astme kohus ajutise meetmena välja otsuse, et soodustariifi rakendamist tuleb jätkata kuni sisulise otsuse tegemiseni. [DEI] kaebas kõnealuse vaheotsuse omakorda edasi ning see tühistati 2008. aasta märtsis (sisuline otsus on endiselt langetamata).
11 Kohtuotsustest tulenevalt kohaldati ettevõtjale A[tE ja seejärel hagejale] jaanuarist 2007 kuni märtsini 2008 taas soodustariifi. Kõnealusel ajavahemikul maksi[d] A[tE ja seejärel hageja] vastavalt Kreeka ametiasutuste esitatud andmetele 17,4 miljonit eurot vähem, kui [nad] oleks[id] maksnud […] tavatariifi alusel.
[…]
f) [Vaidlusaluse] meetme puhul on tegemist ebaseadusliku abiga
34 [Hageja] väidab, et esimene [hagi tagamise määrus] ei hõlmanud olulist muudatust [lepingujärgses] soodus[tariifis]. Seepärast ei andnud [hageja] väitel [esimene hagi tagamise määrus] talle uut abi ning […] soodushin[d] jäi olemasolevaks abiks.
35 Komisjon ei saa [hageja] väitega nõustuda. Olemasoleva abi moodustava soodustariifi esialgsete tingimustega oli ette nähtud, et abi lõpeb märtsis 2006 tingimusel, et [DEI] teatab sellest õigel ajal. Pärast seda pidi olemasolev abi lõppema, nagu nõuti soodustariifi esialgse kohaldamise tingimustes. Seega igasugune alandatud elektritariifi kohaldamine, mis vastab riigiabi mõistele (nagu kõnealusel juhul), on uus abi, vaatamata asjaolule, et selle tingimused võivad sarnaneda varem kehtinud olemasoleva abi meetmele. Euroopa Kohtu kohtupraktikas on selgelt välja toodud, et olemasoleva abi pikendamist tuleb pidada uueks abiks ja sellest tuleb teatada [kohtuotsused 12.7.1973, komisjon vs. Saksamaa, 70/72, EKL, EU:C:1973:87, punkt 14, ja 11.9.2003, Belgia vs. komisjon, C‑197/99 P, EKL, EU:C:2003:444, punkt 109]. Seda enam, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, mil lõppenud olemasolev abi taaskäivitati mitu kuud hiljem.
36 Kuna kõnealusest uuest abist ei teavitatud komisjoni ELi toimimise lepingu artikli 108 kohaselt, on see ebaseaduslik.”
35 Hageja sõnul on vaidlustatud otsuses esiteks tehtud ilmne hindamisviga selles, et komisjoni arvates lõppes leping 2006. aasta märtsis, ehkki lepingus oli ette nähtud ka selle uuenemine viieaastaste ajavahemike kaupa, kui lepingut ei öelda üles täpselt ette nähtud tähtajaks ja vormis, mis tähendab, et leping ei lõppenud automaatselt 2006. aasta märtsis.
36 Kuid ülesütlemine oli vastuolus elektritarnimise kohustust ettenägevate siseriiklike õigusnormidega ja tegemist on turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega.
37 Teiseks on vaidlustatud otsuses tehtud ilmne hindamisviga selles, et komisjoni arvates pikendas esimene hagi tagamise määrus soodustariifi kohaldamist, ehkki selle määrusega ei lahendatud asja sisuliselt, vaid sellel määrusel on esialgne seadusjõud üksnes ülesütlemise toime peatamiseks ex nunc.
38 Kolmandaks on vaidlustatud otsuses tehtud ilmne hindamisviga selles, et komisjoni arvates „tühistas” teine hagi tagamise määrus esimese hagi tagamise määruse, ehkki vastavalt siseriiklikule menetlusõigusele teine hagi tagamise määrus „muutis” esimest määrust, omamata seejuures tagasiulatuvat jõudu.
39 Neljandaks on vaidlustatud otsuses tehtud ilmne hindamisviga selles, et komisjoni arvates võeti vaidlusalune meede vastu „samalaadsete” õigusnormide alusel kui olemasolev abi, ehkki vaidlusalune meede on identne soodustariifiga, mistõttu ei saa vaidlusaluse meetme puhul olla tegemist uue abiga.
40 Komisjon leidis omakorda, et ta on vaidlustatud otsuses tõendanud, et esimene hagi tagamise määrus kujutas endast uut abi, millest tuleb teda teavitada, vastasel juhul on see abi ebaseaduslik.
41 Seega, esiteks lõppes leping vastavalt selle sõnastusele tegelikult 2006. aasta märtsis, vastupidi sellele, mis tuleneb esimesest hagi tagamise määrusest, mille tegemisel tõlgendati vääralt kohaldamisele kuuluvat siseriiklikku õigust.
42 Teiseks kujutas esimene hagi tagamise määrus endast küll vaid esialgse õiguskaitse meedet, mis on de facto ajaliselt piiratud kehtivusega, kuid see sisaldab ex nunc toimega õigusi, kuna tegemist oli uue meetmega.
43 Kolmandaks on komisjon, mööndes, et soodustariifi arvutusmeetod ei ole muutunud, esitanud mitu argumenti, näitamaks, et tegu on uue abiga: nimelt esiteks, et abi õiguslik ja lepinguline alus on kohtulikult kinnitatud; teiseks, et lepingu materiaalõiguslikuks aluseks ei ole enam pooltevaheline kokkulepe, vaid selle kehtestas ühepoolselt riigiabi saanud ettevõtja, tehes seda kaudselt (rikošetina) tsiviilvaidluse läbi; kolmandaks ei eksisteeri enam 1960. aastal esinenud üldise huvi põhjendusi ja ainukeseks argumendiks on abi saava ettevõtja rentaablus ning neljandaks on abi kestus määratlemata ja igal juhul sidumata sama majandusloogikaga, mille alusel oli lepingu kehtivuse kestus esialgu kindlaks määratud.
44 Eeltoodust tuleneb kohtupraktikat arvestades, et kuna esimene hagi tagamise meede pikendas soodustariifi kehtivust, on tegemist uue abimeetmega.
45 Menetlusse astuja toob enda seisukohas välja erinevad väited komisjoni argumentide toetuseks.
46 Esiteks väidab ta, et erinevalt hageja seisukohast võimaldab lepingu sõnastus selle ülesütlemist alates 31. märtsist 2006, nagu see tuleneb teisest hagi tagamise määrusest, millega lahendati lõplikult esialgne vaidlusküsimus.
47 Teiseks asus komisjon õigesti seisukohale, et vaidlusalune meede pikendas olemasolevat abi selliselt, et selle meetmega anti uut abi.
48 Kõigepealt meenutab Üldkohus esiteks, et vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3 tuleb komisjoni teavitada igast uuest abikavast enne selle rakendamist ning igasugune ilma komisjoni loata antud abi on ebaseaduslik.
49 Teiseks, vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 1 punktidele c ja b on uus abi „kogu abi, see tähendab abikavad ja individuaalne abi, mis ei ole olemasolev abi, sealhulgas olemasoleva abi muudatused” ja olemasolev abi „heakskiidetud abi, see tähendab [Euroopa Liidu] komisjoni või nõukogu poolt heakskiidetud abikavad või individuaalne abi”.
50 Uue abina tuleb käsitada meetmeid, mis on võetud pärast asutamislepingu jõustumist ning millega kehtestatakse või muudetakse abimeetmeid, kusjuures muudatused võivad puudutada olemasolevat abi (kohtuotsus 20.5.2010, Todaro Nunziatina & C., C‑138/09, EKL, EU:C:2010:291, punkt 46).
51 Käesolevas asjas leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 35, et soodustariif, mis lepiti kokku 1960. aastal sõlmitud lepingus, see tähendab enne Kreeka Vabariigi ühinemist Euroopa ühendustega, oli olemasolev abi, vähemalt selle ajani, mil võeti vastu vaidlusalune meede, see tähendab enne esimese hagi tagamise määruse vastuvõtmist.
52 Seevastu oli komisjon vaidlustatud otsuse samas põhjenduses 35 seisukohal, et vaidlusaluse meetmega pikendati olemasolevat abi, muutes lepingu kestust ja järelikult ka soodustariifis seisneva eelise kestust.
53 Kohtupraktikast tuleneb küll, et olemasoleva abi pikendamisel tekib uus abi, mis erineb pikendatud abist ja olemasoleva abi kestuse pikendamist tuleb pidada uueks abiks (vt selle kohta kohtuotsused 4.12.2013, komisjon vs. nõukogu, C‑111/10, EKL, EU:C:2013:785, punkt 58, ja komisjon vs. nõukogu, C‑121/10, EKL, EU:C:2013:784, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika; kohtuotsus 6.3.2002, Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, Τ‑127/99, T‑129/99 ja T‑148/99, EKL, EU:T:2002:59, punkt 175)
54 Samuti on aga juba eelnevalt ka otsustatud ELTL artikli 108 lõigete 1 ja 3 kohaldamisel, et uue abi tekkimise või olemasoleva abi muutmise hindamisel tuleb aluseks võtta abi ette näinud õigusnormid, nende abide liigid ja piirid (vt selle kohta kohtuotsus 9.8.1994, Namur-Les assurances du crédit, C‑44/93, EKL, EU:C:1994:311, punkt 28). Seega on uue abikavaga tegemist üksnes juhul, kui muudatus mõjutab esialgset abikava sisuliselt (vt selle kohta kohtuotsus Todaro Nunziatina & C., EU:C:2010:291, punktid 46 ja 47).
55 Kuid käesolevas asjas on selge, et esimene hagi tagamise määrus peatas soodustariifi kehtestanud lepingu ülesütlemise toime, mistõttu säilitas esimene määrus de facto soodustariifi ajutiselt vaidlusaluse ajavahemiku jooksul. Tuleb aga nentida, et hagi taganud kohtuniku eesmärk ei olnud muuta olemasoleva abi sisu ja seda ta ka ei teinud. Nimelt ei muudetud sellega soodustariifi kohta käivaid lepingu‑ või seaduse sätteid, tariifi liike või piire, vaid anti üksnes hinnang lepingu ülesütlemise seaduslikkusele.
56 Seega ei andnud hagi taganud kohus uut abi, nagu seda arvas komisjon, vaid piirdus pigem tema menetluses olevas asjas esialgse lahendi tegemisega selle kohta, kas soodustariifi aluseks olnud lepingu toime oli lõppenud. Eeltoodust tuleneb vältimatult, et lepingu ülesütlemise peatamist esimese hagi tagamise määrusega ei saa hinnata uue soodustusena, mis erineb olemasolevast abist.
57 Järelikult ei saa esimest hagi tagamise määrust vaadelda abi määramise või muutmisena ELTL artikli 108 lõike 3 tähenduses.
58 Vastupidise seisukoha võtmine oleks faktiliselt ja õiguslikult võrdväärne sellega, kui nõuda kohtult, kes arutab hagi tagamist sellises lepingut puudutavas asjas nagu käesolev kohtuasi, et see teavitaks komisjoni mitte ainult uuest ja muudetud abist, mida antakse ettevõttele, kes saab osa teatud kehtivast abikavast, ning et see kohus alluks komisjoni preventiivsele kontrollile, vaid see puudutaks ka kõiki meetmeid, mis mõjutavad selle lepingu tõlgendamist ja täitmist ning võivad mõju avaldada siseturu toimimisele, konkurentsile või lihtsalt põhimõtteliselt kehtima jäänud abi tegelikule kestusele teatud ajavahemikul, kui komisjon ei ole teinud otsust abi lubamise või kokkusobimatuse kohta.
59 Järelikult tuleb otsustada, et vaidlusaluse meetme uueks abiks kvalifitseerimisega põhjustas komisjon vaidlustatud otsuse ebaseaduslikkuse.
60 Seda järeldust ei kõiguta ka komisjoni ja menetlusse astuja poolt Üldkohtule esitatud kirjalikud märkused.
61 Nimelt on Üldkohus küll esiteks otsustanud kohtuotsuse Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon (EU:T:2002:59) aluseks olnud kohtuasjas, et isegi kui vaidlusalused soodustused seisnevad üksnes olemasoleva abimeetme pikendamises, tuleb vaidlusaluse abi kestuse muutmise tõttu pidada seda siiski uueks abiks.
62 Samuti otsustas Üldkohus 1. juuli 2010. aasta kohtuotsuse Itaalia vs. komisjon (Τ‑53/08, EKL, EU:T:2010:267) aluseks olnud kohtuasjas, mis puudutas äriühingu suhtes kohaldatud soodustariifi pikendamist, et selline pikendamine kujutab endast „uut” abi.
63 Samas andis Üldkohus sellise hinnangu üksnes seetõttu, et selline pikendamine ei olnud automaatne, vaid vajas seadusandlikke meetmeid, et muuta esialgu kehtestatud soodustust (kohtuotsused Diputación Foral de Álava jt vs. komisjon, EU:T:2002:59, punktid 11–20, ja Itaalia vs. komisjon, EU:T:2010:267, punkt 70).
64 Kuid tuleb tõdeda, et käesolevas asjas ei ole soodustariifi muudetud seadusandlike meetmetega ning esimene hagi tagamise määrus ei muutnud mingil moel algset siseriiklikku õiguslikku raamistikku.
65 Seejärel on Üldkohus küll otsustanud 20. septembri 2011. aasta kohtuotsuse Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon (T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08, EKL, EU:T:2011:493) aluseks olnud kohtuasjas, et abi, mis on antud õiguslikul alusel, mis oluliselt erineb heakskiitmist käsitleva otsusega heakskiidetud kava alusest, tuleb lugeda uueks abiks.
66 Ent viimati nimetatud kohtuasjas oli esiteks esialgne abi komisjoni poolt heaks kiidetud ja teiseks anti uut abi uue õigusakti alusel, mis oli vastuolus komisjoni heakskiitva otsusega (kohtuotsus Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, EU:T:2011:493, punktid 175–177).
67 Kuid käesolevas asjas ei saa tõsiseltvõetavalt eitada seda, et vaidlusaluse meetme eesmärk ei olnud muuta soodustariifi suhtes kehtivat õiguslikku raamistikku võrreldes komisjoni heakskiitva otsuse aluseks olnud õigusliku raamistikuga, olenemata sellest, millist mõju omab käesolevas asjas 23. jaanuari 1992. aasta otsus (vt eespool punkt 4), ja tegemist ei ole olemasoleva abiga, mida on lubanud komisjon, vaid sellise olemasoleva abiga, mis oli antud enne asutamislepingu jõustumist.
68 Lõppkokkuvõttes, esimese hagi tagamise määrusega ei ole tehtud käesolevas asjas kohtulahendit abi õigusliku ja lepingulise aluse kohta, vaid sellega säilitati leping ja asjassepuutuv siseriiklik õigus, millele anti esimeses hagi tagamise määruses esialgne tõlgendus, sõltumata küsimusest lepingu sõlmimisel määravaks olnud majandusliku olukorra ja ülesütlemise võimaluse ning nõuetekohasuse kohta, mille osas ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajaks sisulist kohtulahendit tehtud.
69 Järelikult tuleb hagi esimene väide rahuldada ja vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust hagi ülejäänud väidete ja hageja taotluse kohta menetlustoimingu tegemiseks.
Kohtukulud
70 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
71 Kodukorra artikli 87 lõike 4 kolmanda lõigu alusel kannab menetlusse astuja ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 13. juuli 2011. aasta otsus 2012/339/EL riigiabi nr SA.26117 – C 2/10 (ex NN 62/2009) kohta, mida Kreeka andis ettevõtjale Aluminium of Greece SA.
2. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Alouminion AE kohtukulud.
3. Jätta Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE (DEI) kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. oktoobril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad