ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)

4. aprill 2019(*)

REACH – Määrus (EÜ) nr 1907/2006 – Bis(2-etüülheksüül)ftalaat (DEHP) – Aine turule viimiseks autoriseeringu andmise otsuse peale esitatud vaide põhjendamatuna rahuldamata jätmine – Õigusnormide rikkumine – Ilmne hindamisviga – Määruse (EÜ) nr 1367/2006 artikkel 10

Kohtuasjas T‑108/17,

ClientEarth, asukoht London (Ühendkuningriik), esindaja: barrister A. Jones,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara, R. Lindenthal ja K. Mifsud-Bonnici,

kostja,

keda toetab

Euroopa Kemikaaliamet (ECHA), esindajad: M. Heikkilä ja W. Broere,

menetlusse astuja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 7. detsembri 2016. aasta kiri, millega see institutsioon jättis rahuldamata vaide, mille hageja esitas 2. augustil 2016 komisjoni 16. juuni 2016. aasta rakendusotsuse C(2016) 3549 final peale, millega anti Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 alusel bis(2-etüülheksüül)ftalaadi (DEHP) teatavateks kasutusteks autoriseering,

ÜLDKOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president D. Gratsias, kohtunikud A. Dittrich (ettekandja) ja I. Ulloa Rubio,

kohtusekretär: ametnik F. Oller,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 6. septembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Kui komisjon võttis vastu 17. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 143/2011, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH)), XIV lisa (ELT 2011, L 44, lk 2), lisas see institutsioon bis(2‑etüülheksüül)ftalaadi (DEHP), mis on peamiselt polüvinüülkloriidist (PVC) plasti pehmendamiseks kasutatav orgaaniline ühend, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT 2006, L 396, lk 1; parandus ELT 2007, L 136, lk 3), XIV lisasse selle aine reproduktiivtoksilisuse tõttu viimati nimetatud määruse artikli 57 punkti c tähenduses.

2        Kolm jäätmetöötlusettevõtjat (edaspidi „autoriseeringu taotlejad“) esitasid 13. augustil 2013 koos autoriseeringutaotluse määruse nr 1907/2006 artikli 62 alusel koostoimes sama määruse artikli 60 lõikega 2 (edaspidi „autoriseeringutaotlus“), et viia turule DEHPd järgmisteks „kasutusteks“:

–        „ühenditeks ja kuivsegudeks ümbertöödeldud ja DEHPd sisaldava pehme polüvinüülkloriidi (PVC) valmistamine;

–        DEHPd sisaldava ümbertöödeldud pehme polüvinüülkloriidi (PVC) tööstuslik kasutamine polüvinüülkloriidist esemete valmistamiseks polümeeride töötlemisel kalandreerimise, ekstrusiooni või süste- või survevormimise teel“.

3        Autoriseerimistaotlusele lisatud alternatiive käsitlevas analüüsis märkisid autoriseeringu taotlejad järgmist:

„DEHP on plastifikaator, mida kasutatakse juba aastakümneid PVC pehmendamiseks, et toota plasfifitseeritud või pehmet PVCd. […]

DEHP lisatakse seega PVC‑le enne plastist plastesemete valmistamist ning enne nende plastesemete muutumist jäätmeteks, mis on [autoriseeringu taotlejate] jaoks potentsiaalselt väärtuslikud. Kitsas mõttes ei ole DEHP‑l seega [autoriseeringu taotlejate] jaoks mingit konkreetset funktsionaalset tähtsust; see lihtsalt sisaldub lisandina kogutud, sorditud ja töödeldud jäätmetes, mis viiakse hiljem turule „teisese toormena“. Ent DEHP (või muude plastifikaatorite) piiratud koguses sisaldumisega ümbertöödeldud tootes võiks teoreetiliselt kaasneda selle hilisematele kasutajatele (PVC töötlejad) teatav kasu:

–        see võib hõlbustada ümbertöödeldavast toormest uute PVCst esemete valmistamist, ja

–        see võib võimaldada PVC töötlejatel vähendada nendele ühenditele uute pehmest PVCst esemete valmistamiseks lisatava puhta (või „esmase“) DEHP (või muu plastifikaatori) kogust.“

4        Autoriseeringu taotlejad täpsustasid autoriseeringutaotluses lisaks, et „ DEHP‑l [ei ole nende] jaoks mingit konkreetset funktsionaalset tähtsust“. See aine sisaldub nende väitel lihtsalt (suures osas soovimatu) lisandina kogutud, sorditud ja töödeldud jäätmetes, mis viiakse hiljem turule teisese toormena. Autoriseeringutaotlusest nähtub ka see, et DEHP piiratud koguses sisaldumine teiseses toormes võib hõlbustada sellest uute PVCst esemete valmistamist, vähendades puhta või esmase DEHP või muu plastifikaatori kogust, mida võib lisada ühenditele enne uute pehmest PVCst esemete valmistamist.

5        Kemikaaliameti (ECHA) riskianalüüsi komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee esitasid 10. oktoobril 2014 oma arvamused autoriseeringutaotluse kohta. Riskianalüüsi komitee arvates ei olnud autoriseeringu taotlejad tõendanud, et kahest taotletud „kasutusest“ töötajate tervisele tulenev risk on piisavalt ohjatud määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 2 tähenduses. Sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee asus omakorda seisukohale, et ühelt poolt vaatamata teatavatele puudustele analüüsis, mille autoriseeringu taotlejad esitasid, tõendamaks nendest „kasutustest“ tulenevat sotsiaal-majanduslikku kasu, mille kohta autoriseeringutaotlus esitati, ja teiselt poolt asjakohaseid ebakindlusi arvesse võtva „kvalitatiivse analüüsi“ alusel võib käesolevas asjas anda autoriseeringu.

6        Kemikaaliameti riskianalüüsi komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee koostasid 22. oktoobril 2014 dokumendi, mis sisaldas nende arvamuste ühist ja konsolideeritud versiooni. Viitenumbrit „ECHA/CER/CASE arvamus nr AFA-0-0000004151-87-17/D“ kandva dokumendi pealkiri on „Arvamus autoriseeringutaotluse kohta bis(2-etüülheksüül)ftalaadi (DEHP) kasutuseks: ühenditeks ja kuivsegudeks ümbertöödeldud ning DEHPd sisaldava pehme PVC valmistamine“. Kemikaaliamet edastas 24. oktoobril 2014 selle ühise konsolideeritud arvamuse komisjonile.

7        Kemikaaliamet ajakohastas 12. detsembril 2014 DEHP kohta olemasoleva kande määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõikes 1 nimetatud „loetelus kandidaatainetest, mis lõpptulemusena kantakse XIV lisasse“ (edaspidi „kandidaatainete loetelu“), ja täiendas seda, määratledes selle määruse nr 1907/2006 artikli 57 punkti f tähenduses ainena, millel on endokriinseid häireid põhjustavad omadused ja mille kohta on olemas teaduslikud andmed, et see võib avaldada keskkonnale tõsist mõju, mis põhjustab samaväärset riski kui määruse artikli 57 punktides a–e loetletud ainete poolt avaldatav mõju.

8        Autoriseeringutaotluse üle toimus arutelu ka määruse nr 1907/2006 artiklis 133 ette nähtud komitees.

9        Komisjon võttis 16. juunil 2016 vastu rakendusotsuse C(2016) 3549 final, millega antakse bis(2-etüülheksüül)ftalaadi (DEHP) kasutusteks autoriseering vastavalt määrusele nr 1907/2006 (edaspidi „autoriseerimisotsus“). Selle otsuse artiklis 1 andis komisjon autoriseeringu seoses järgmiste „kasutustega“:

–        „ühenditeks ja kuivsegudeks ümbertöödeldud ning DEHPd sisaldava pehme polüvinüülkloriidi (PVC) valmistamine;

–        DEHPd sisaldava ümbertöödeldud pehme polüvinüülkloriidi (PVC) tööstuslik kasutamine polümeeride töötlemisel kalandreerimise, ekstrusiooni või süste- või survevormimise teel PVCst esemete valmistamiseks, välja arvatud järgmised: mänguasjad ja lapsehooldusvahendid; kustutuskummid; täiskasvanute mänguasjad (seksilelud ja muud täiskasvanutele ettenähtud esemed, millel on tihe kokkupuude limaskestaga); väiksemad kui 10 cm majapidamistarbed, mida lapsed võivad imeda või närida; tarbetekstiilitooted ja rõivad, mis kandmisel on vahetus kokkupuutes nahaga; kosmeetika ja toiduga kokkupuutuvad materjalid, mille kasutamine on reguleeritud liidu valdkondlike õigusaktidega“.

10      Autoriseerimisotsuse artikli 1 kohaselt anti autoriseering sisuliselt määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 alusel tingimusel, et esiteks kohaldatakse iga ettenähtud kasutuse puhul täielikult kõiki sama määruse artikli 62 lõike 4 punkti d kohaselt esitatud kemikaaliohutuse aruandes kirjeldatud riskijuhtimismeetmeid ja kasutustingimusi, ning teiseks, et ühenditeks ja kuivsegudeks ümbertöödeldud pehmes PVCs sisalduva DEHP osakaal ei ületaks massilt 20%.

11      Autoriseerimisotsuse artiklis 2 määras komisjon määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 9 punkti e kohase autoriseeringu läbivaatamise tähtajaks neli aastat pärast määruse nr 1907/2006 XIV lisas kindlaksmääratud sulgemiskuupäeva möödumist, milleks oli 21. veebruar 2019. Autoriseerimisotsuse artiklis 3 nägi komisjon ette seire määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 9 punkti f tähenduses.

12      Autoriseerimisotsuse artiklis 4 täpsustas komisjon, et selle otsuse adressaatideks on autoriseeringu taotlejad.

13      Autoriseerimisotsuse põhjenduses 8 märkis komisjon, et määrus nr 1907/2006 „ei kohaldu jäätmete suhtes, nagu need on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/98/EÜ“, ning et seetõttu „on [määruse nr 1907/2006] artikli 64 kohaselt ühenditeks ja kuivsegudeks ümbertöödeldud ning DEHPd sisaldava pehme PVC turuleviimise ja kasutamise autoriseering kohalduv niivõrd, kuivõrd need lisandid ja kuivsegud on lakanud olemast jäätmed vastavalt nimetatud direktiivi artiklile 6“.

14      Hageja ClientEarth, kes on eeskätt keskkonnakaitse alal tegev mittetulundusühing, palus 2. augusti 2016. aasta kirjas (edaspidi „vaie“) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13) artikli 10 alusel vaadata autoriseerimisotsus vaidemenetluse raames läbi.

15      Komisjon jättis 7. detsembri 2016. aasta otsusega C(2016) 8454 final (edaspidi „otsus vaide kohta“) vaide rahuldamata sisuliselt põhjusel, et see oli põhjendamata.

 Menetlus ja poolte nõuded

16      Hageja esitas 17. veebruaril 2017 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse käesoleva asja algatamiseks.

17      Kostja vastus saabus Üldkohtu kantseleisse 4. mail 2017.

18      Üldkohtu kantseleisse 29. mail 2017 esitatud dokumendis taotles kemikaaliamet luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu viienda koja presidendi 29. juuni 2017. aasta otsusega anti talle luba astuda menetlusse.

19      Repliik ja vasturepliik esitati Üldkohtu kantseleisse vastavalt 22. juunil ja 21. augustil 2017.

20      Kemikaaliamet esitas 21. augustil 2017 Üldkohtu kantseleisse menetlusse astuja seisukohad.

21      Hageja palub Üldkohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

–        tühistada otsus vaide kohta;

–        tühistada autoriseerimisotsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt, ja

–        „võtta kõik muud vajalikuks peetavad meetmed“.

22      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

23      Kemikaaliamet palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Autoriseerimisotsuse tühistamise nõue

24      Esitamata küll formaalselt Üldkohtu kodukorra artikli 130 alusel vastuvõetamatuse vastuväidet, tugineb komisjon, keda toetab kemikaaliamet, käesoleva hagi osalisele vastuvõetamatusele niivõrd, kuivõrd hageja taotleb oma kolmandas nõudes autoriseerimisotsuse tühistamist.

25      Komisjon on esiteks sisuliselt seisukohal, et autoriseerimisotsus ei ole käesoleva tühistamishagi ese. Teiseks ei ole hagejal tema arvates ELTL artikli 263 alusel hagi esitamise õigust autoriseerimisotsuse vaidlustamiseks.

26      Hageja täpsustas kohtuistungil, et ta ei vaidlustanud otseselt autoriseerimisotsust seetõttu, et tal puudub enda arvates ELTL artikli 263 alusel selle otsuse peale hagi esitamise õigus. Seega tuleb asuda seisukohale, et autoriseerimisotsus ei ole käesoleva hagi ese osas, milles hagi on esitatud ELTL artikli 263 alusel.

27      Hageja märgib siiski, et esiteks peaks otsuse vaide kohta võimalik tühistamine loogiliselt kaasa tooma autoriseerimisotsuse tühistamise.

28      Sellega seoses tuleb märkida, et aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteem ei näe Üldkohtule ette võimalust tühistada otsus, mille peale ei ole esitatud tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel.

29      Teiseks lisab hageja, et igal juhul on Üldkohtul ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel õigus nõuda käesolevas kohtuasjas tehtava kohtuotsuse täitmiseks vajaliku meetmena, et komisjon „võtaks tagasi“ autoriseerimisotsuse. Sel põhjusel märkis hageja kohtuistungil, et ta soovib jääda kolmanda nõude juurde.

30      Niivõrd, kuivõrd hageja viitab asjaolule, et Üldkohtul on väidetavalt ELTL artikli 266 esimeses lõigus ette nähtud õigus nõuda komisjonilt, et ta „võtaks tagasi“ autoriseerimisotsuse, tuleb märkida, et hageja lähtub selle sätte väärast tõlgendusest. Nimelt ei ole autoriseerimisotsuse tühistamine Üldkohtu poolt, nagu hageja seda nõuab kolmanda nõude raames, ühelt poolt mingil moel seotud selle otsuse võimaliku „tagasivõtmisega“ komisjoni poolt. Teiselt poolt ei anna viidatud säte Üldkohtule mingeid õigusi, mis läheksid kaugemale aluslepingutes sõnaselgelt ettenähtud kohtumõistmise pädevusest. Vastupidi sellele, mida näib väitvat hageja, käsitleb ELTL artikli 266 esimene lõik sõnaselgelt selle institutsiooni, organi või asutuse, kes on teinud Euroopa Liidu kohtu poolt tühistatud akti, kohustust võtta tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Kohtupraktika kohaselt ei ole liidu kohtu ülesanne teha tema poolt teostatava õiguspärasuse kontrolli raames liidu institutsioonidele ettekirjutusi ega astuda nende asemele (vt 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Omnis Group vs. komisjon, T‑74/11, ei avaldata, EU:T:2013:283, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii ei ole käesolevas kohtuasjas Üldkohtu ülesanne teha komisjonile otsuse vaide kohta tühistamise korral ettekirjutusi ega võtta tagasi autoriseerimisotsust.

31      Kõige eelnevaga arvestades tuleb tuvastada, et kolmas nõue on ilmselgelt vastuvõetamatu ja tuleb seega jätta rahuldamata.

 Nõue tühistada otsus vaide kohta

32      Niivõrd, kuivõrd teise nõude kohaselt taotletakse hagiga otsuse vaide kohta tühistamist, on hageja esitanud neli väidet.

33      Esimese väite kohaselt on otsuses vaide kohta rikutud õigusnorme ning tehtud ilmselged hindamisvead seoses autoriseeringutaotluse kooskõlaga määruse nr 1907/2006 artikliga 62 ja artikli 60 lõikega 7. Teise väitega heidab hageja ette, et otsuses vaide kohta on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselged hindamisvead seoses määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikel 4 põhineva sotsiaal-majandusliku hinnanguga. Kolmanda väite kohaselt on otsuses vaide kohta tehtud ilmselged hindamisvead seoses määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõigetes 4 ja 5 ette nähtud alternatiive käsitleva analüüsiga. Neljandas väites leiab hageja, et otsuses vaide kohta on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselged hindamisvead seoses ettevaatuspõhimõtte kohaldamisega määruses nr 1907/2006 ette nähtud autoriseerimismenetluse raames.

 Esimene väide, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ning tehtud hindamisvead seoses autoriseeringutaotluse kooskõlaga määruse nr 1907/2006 artikliga 62 ja artikli 60 lõikega 7

34      Esimene väide jaguneb neljaks osaks, millega püütakse tõendada, et otsuses vaide kohta on rikutud õigusnorme ning tehtud ilmselged hindamisvead seoses autoriseeringutaotluse kooskõlaga määruse nr 1907/2006 artikliga 62 ja artikli 60 lõikega 7; esiteks olevat see nii seoses määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõike 4 punktis c kasutatud mõiste „kasutus“ tõlgendamisega; teiseks seoses kemikaaliohutuse aruande väidetavate puudustega; kolmandaks seoses väidetavate vajakajäämistega sobivate alternatiiviide hindamisel ja neljandaks seoses määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 7 ja artikli 64 lõike 3 tõlgendamisega.

–       Väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud hindamisvead määruse nr 1907/2006 artikli 56 lõike 1 punktis a ja artikli 62 lõike 4 punktis c kasutatud mõiste „kasutus“ tõlgendamisel

35      Hageja väidab esiteks, et autoriseeringu taotlejad ei ole määranud kindlaks „aine kasutust“, nagu nõuab tema väitel määruse nr 1907/2006 artikli 56 lõike 1 punkt a. Ka komisjon olevat tõlgendanud vääralt määruse nr 1907/2006 artikli 56 lõike 1 punktis a ja artikli 62 lõike 4 punktis c kasutatud mõistet „kasutus“.

36      Esiteks leiab hageja, et selle mõistega peetakse silmas juhte, mil autoriseeringut taotletakse aktiivseks kasutamiseks või aine „tööstusprotsessis“ kasutuselevõtuks. Aktiivse kasutamise ja aine tööstusprotsessis kasutuselevõtu mõisted vastavad tema arvates tahtliku kasutamise mõistele. Selle aktiivse kasutamise mõiste antitees olevat olukord, kus aine lihtsalt on olemas eelneva protsessi juhusliku elemendina. Hageja sõnul ei saa aga aine alalist ja juhuslikku olemasolu eelnevas protsessis nimetada „kasutuseks“ selle kitsas tähenduses.

37      Käesolevas kohtuasjas esitati autoriseeringutaotlus tema väitel „DEHPd sisaldava ümbertöödeldud PVC kasutuste“ kohta. Võttes arvesse autoriseeringutaotluses sisalduvat teavet ning samuti andmeid, mis on ära toodud alternatiive käsitlevas analüüsis, mille koostasid autoriseeringu taotlejad, on hageja arvates võimalik asuda seisukohale, et autoriseeringu taotlejad ei taotlenud autoriseeringut DEHP nendepoolseks aktiivseks kasutamiseks ega selle kasutuselevõtuks „tööstusprotsessis“. Autoriseeringutaotlus on tema väitel esitatud teatava aine pelga tahtmatu olemasolu kohta eelnevas protsessis, mitte „kasutuse“ kohta määruse nr 1907/2006 tähenduses. Tegelikult peavad autoriseeringu taotlejad silmas ainult teatavat hulka DEHPd kui täiendavat koostisosa sisaldavate plastjäätmete kogumise, töötlemise ja turuleviimise protsessi. Teisisõnu olevat käesoleval juhul tegemist DEHPd sisaldava ümbertöödeldud PVC kasutusega, see tähendab „plastjäätmete töötlemise“, mitte DEHP enda töötlemisega.

38      Kuivõrd komisjon järgis oma otsuses vaide kohta autoriseeringu taotlejate poolt mõistele „kasutus“ antud tõlgendust, siis rikkus ta hageja arvates „ilmselgelt“ õigusnorme. Sel moel toimides andis komisjon tema väitel tegelikult ja vääralt autoriseeringu „protsessile tervikuna“, see tähendab „väga ohtlikku ainet sisaldavate materjalide ümbertöötlemisele“, samas kui määrus nr 1907/2006 lubavat anda autoriseeringu üksnes määruse nr 1907/2006 artikli 57 tähenduses väga ohtliku aine tahtlikuks kasutamiseks tööstusprotsessis.

39      Vastusena ühele komisjoni argumentidest, mille kohaselt autoriseerimisotsus tehti ühe aine kohta, nii nagu see „segu koostises“ sisaldub, märgib hageja, et määruse nr 1907/2006 artikli 56 lõike 1 punktis a kasutatud sõnadest „segu koostises“ tuleneb, et õige tõlgendus oleks pigem see, et silmas peetakse „konkreetse aine“ kasutamist „segus“, mitte „segu“ kasutamist „tervikuna“. Hageja väidab, et ehkki segu kasutamine on asjakohane, mõistmaks, milline lisaväärtus ja funktsioon on ainel segus, oleks autoriseerimistaotlus tulnud esitada aine enda ühe konkreetse kasutuse kohta selles segus. Kõnealusel juhul seda aga ei tehtud.

40      Selle kõrval on üks põhjustest, miks oleks oluline, et määruse nr 1907/2006 alusel autoriseeringu taotleja võtaks arvesse pigem „väga ohtliku aine kasutamist segus“ kui „segu kasutamist“, see, et alternatiive käsitleva analüüsi ja sotsiaal-majandusliku hinnangu õigsus sõltuvad sellest, kuidas on määratletud kasutus. Käesolevas kohtuasjas ei analüüsinud autoriseeringu taotlejad oma alternatiive käsitlevas analüüsis aineid ega tehnoloogiaid, mis võiksid asendada DEHP kasutamise selles segus. Autoriseeringutaotluses olevat seevastu käsitletud ainult teisi viise, kuidas saada DEHPd mittesisaldav segu, see tähendab DEHP eraldamise või kõrvaldamise teel saadud DEHP vaba PVC või muudest allikatest saadud DEHP vaba PVC.

41      Lõpetuseks leiab hageja, et komisjon väidab ekslikult, et eespool punktides 36–38 äratoodud hageja argumente ei esitatud vaides. Ta väidab, et selgitas vaides, et mõistet „kasutus“ tuleks tõlgendada nii, et sellega viidatakse asjaomase aine „tehnilisele funktsioonile“, mis ei lange kokku autoriseeringu taotlejate avaldusega, et nad „ei kasuta ainet [DEHP] ennast [ning et s]ee aine sisaldub lihtsalt (suures osas soovimatu) lisandina“. Hageja täpsustab, et isegi kui ta ei kasutanud selles kontekstis omadussõna „aktiivne“, olevat ta oma vaide punktis 49 juhtinud tähelepanu sellele, et autoriseerimisotsus ei võimalda „jätkata DEHP kasutamist üksinda või segus“. Teisisõnu olevat ta osutanud asjaolule, et autoriseerimisotsus ei võimalda kasutada ega aktiivselt tarvitada DEHPd.

42      Teiseks olevat komisjon püüdnud määratleda määrusega nr 1907/2006 kooskõlalise kasutuse, nähes autoriseeringutaotluses viidet DEHP kasutuse kohta, mis on hageja sõnul määrusega nr 1907/2006 raskesti kokkusobitatav.

43      Nimelt olevat komisjon otsuses vaide kohta seletanud, et tuleb vahet teha „DEHP sisaldumisel jäätmetes […] ja funktsioonil, mida aine täidab taaskasutatavas materjalis, mis on lakanud olemast jääde“. Komisjoni sõnul olevat DEHP asjakohane funktsioon taaskasutatavas materjalis „vähendada plastifikaatorite kogust, mis tuleb lisada ümbertöödeldud pehme PVC materjali põhjal pehmest PVCst esemete valmistamiseks“.

44      Ent ühelt poolt ei olevat seda funktsiooni sellisena autoriseeringutaotluses ära toodud. Vastupidi, autoriseeringu taotlejad olevat sõnaselgelt märkinud, et „DEHP‑l [ei ole nende] jaoks mingit konkreetset funktsionaalset tähtsust“. Komisjoni poolt analüüsitud DEHP funktsioon ei vastanud seega autoriseerimistaotlusele.

45      Teiselt poolt viitab ta veelgi tähtsamale asjaolule, et seda, et plastifikaatorina kasutatava väga ohtliku esmase aine koguse vähendamist ümbertöödeldud väga ohtliku aine abil ei saa käsitada „funktsioonina“, millele võib anda autoriseeringu määruse nr 1907/2006 alusel.

46      Nimelt on hageja seisukohal, et kui kohaldada seda arutluskäiku väljaspool käesolevat juhtumit, oleks igal ümbertöödeldud materjalis sisalduval väga ohtlikul ainel funktsioon, mis seisneb väga ohtliku esmase aine koguse vähendamises materjalis. Selline arutluskäik tooks kaasa selle, et taaskasutatavas materjalis sisalduva väga ohtliku aine mis tahes kasutusele antaks autoriseering juba ainuüksi seetõttu, et on kasutatud ümbertöödeldud materjali. Neil tingimustel tuleks rahuldada kõik autoriseeringutaotlused, mis esitatakse ümbertöödeldud materjalide kasutamise kohta. Ent „väga ohtlikku ainet sisaldavate materjalide ümbertöötlemiseks“ autoriseeringu andmine läheks vastuollu määruse nr 1907/2006 eesmärkidega. Nimelt ei olevat selle määruse eesmärk mitte edendada väga ohtlikke aineid sisaldavate materjalide ümbertöötlemist, vaid vastupidi need asendada või suisa nende kasutamine järk‑järgult välistada, olenemata sellest, milles need sisalduvad ja milline on nende kasutusstaaž teatavatel juhtudel.

47      Selle kõrval, kui esmaste plastifikaatorite koguse vähendamine oleks määruse nr 1907/2006 „artikliga 62 kooskõlaline“ funktsioon, siis oleks alternatiive käsitleva analüüsi keskmeks pidanud hageja arvates olema just see funktsioon. Seetõttu oleks tulnud välja selgitada, kas ümbertöödeldud DEHP kasutamisele on alternatiive, mis võimaldaksid vähendada PVCst esemete valmistamiseks vajalikku esmase DEHP kogust. Teisisõnu, kui on õige tõlgendus, mille komisjon andis mõistetele „kasutus“ ja „funktsioon“, siis oleks autoriseeringu taotlejate esitatud alternatiive käsitlev analüüs pidanud kirjeldama teisi viise, kuidas vähendada plastifikaatorite kogust esmases PVCs; seda aga kõnealuses analüüsis ei tehtud.

48      Pealegi tegevat komisjon veel ühe vea, väites, et hageja esitas alles hagiavalduses argumendid, mis on seotud autoriseeringu olemasoluga „protsessi tervikuna“ – see tähendab DEHPd sisaldava PVC jäätmete segu ümbertöötlemise – jaoks, mitte DEHP konkreetse kasutuse jaoks selle protsessi või segu raames. Vastupidi komisjoni väidetele olevat hageja juba oma vaides märkinud, et komisjon „keskendus [tegelikult] jäätmevoo asendamisele“. Komisjon olevat analüüsinud ümbertöödeldud jäätme „kui terviku“ alternatiive ja hageja olevat arvustanud komisjoni selle eest, et ta jättis analüüsimata tegelikud alternatiivsed ained, mis on võimelised täitma DEHP funktsiooni.

49      Teiseks võivat tõlgendus, mille komisjon andis käesolevas asjas mõistele „kasutus“, lõikuda vääralt jäätmekorralduse regulatsiooniga.

50      Kuivõrd puuduvad kriteeriumid, mis võimaldavad selgeks teha, kas aine on saavutanud „jäätmeks olemast lakkamise“ staatuse, siis on alust karta, et kui jäätmele on antud määruse nr 1907/2006 alusel autoriseering, võivad ettevõtjad tugineda sellele autoriseeringule kui tõendile selle kohta, et on antud positiivne hinnang mõjule keskkonnale või inimeste tervisele, kui nad püüavad tõendada, et jäätmetele tuleb anda „jäätmeks olemast lakkamise“ staatus. Nii võiksid ümbertöötlemise alal tegutsevad ettevõtjad kasutada määruse nr 1907/2006 alusel antud autoriseeringut endise jäätme jaoks, et saada sellele „jäätmeks olemast lakkamise“ staatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT 2008, L 312, lk 3; edaspidi „jäätmete raamdirektiiv“), tähenduses.

51      Lõpetuseks olevat hageja eespool punktides 49 ja 50 kirjeldatud argumendid vastupidi komisjoni väidetele vaides juba sisuliselt esitatud. Nimelt olevat hageja vaide punktides 117 ja 118 selgelt märkinud, et määruse nr 1907/2006 ja jäätmete raamdirektiivi vahelist suhet ei tohi häirida.

52      Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

53      Sissejuhatuseks tuleb rõhutada, et erinevalt sellest, mida hageja näib väitvat hagiavalduse teatavates punktides, saab käesoleva hagi esemeks olla vaid otsuse vaide kohta õiguspärasus, mitte autoriseerimistaotluse piisavuse küsimus. Hagiavalduses esitatud väidete eesmärk peab seega olema tõendada komisjoni poolt otsuses vaide kohta toimepandud õigusrikkumisi või tehtud hindamisvigu, mitte autoriseeringu taotlejate võimalikke vigu.

54      Seega saavad argumendid, mille kohaselt esiteks ei määratlenud autoriseeringu taotlejad ise õigesti „aine kasutust“ määruse nr 1907/2006 artikli 56 lõike 1 punkti a tähenduses (vt eespool punkt 35), teiseks ei taotlenud autoriseeringu taotlejad autoriseeringutaotluses ära toodud andmete alusel autoriseeringut mitte aktiivseks kasutamiseks või DEHP kasutuselevõtmiseks „tööstusprotsessis“, vaid taotluse ese oli pigem aine pelgalt tahtmatu sisaldumine segus (vt eespool punkt 37), ning kolmandaks pidasid autoriseeringu taotlejad silmas ainult DEHPd sisaldavate plastjäätmete kogumise, töötlemise ja turuleviimise protsessi (vt eespool punkt 37), mõjutada käesolevat hagiavaldust vaid juhul, kui komisjon võttis otsuses vaide kohta omaks autoriseerimistaotluses märgitu. Sama kehtib argumendi puhul, mille kohaselt autoriseeringutaotluses ei ole ära toodud DEHP funktsiooni, millele komisjon tugines oma otsuses vaide kohta (vt eespool punkt 44).

55      Järgmiseks tuleb endiselt sissejuhatava märkusena täheldada, et väiteid ja argumente, mis on esitatud Üldkohtus hagi raames, millega palutakse tühistada otsus, millega jäetakse rahuldamata vaie, saab käsitada vastuvõetavana vaid niivõrd, kuivõrd hageja on esitanud need väited ja argumendid juba vaides, ja pealegi selliselt, et komisjonil oli võimalik neile vastata (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, T‑177/13, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2016:736, punkt 68).

56      See järeldus tuleneb ilmselgelt määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõike 1 sõnastusest. Sellest sättest nähtub nimelt, et liidu institutsiooni poolt keskkonnaõiguse alusel vastu võetud haldusakti peale esitatud vaides tuleb sõnaselgelt ära näidata, millise akti peale see on esitatud, ning ära tuua vaide põhjendused. Sellest kohustusest tuleneb, et vaide esitajal on õigus ainult sellele, et komisjon võtab seisukoha väidete kohta, mis ta on vaides esitanud. Seevastu puudub tal mis tahes õigus sellele, et komisjon võtab seisukoha küsimustes, mida ei ole vähemalt mõistlikult äratuntaval moel selles vaides tõstatatud.

57      Sellega seoses tuleb rõhutada ka seda, et vaide põhjenduste äratoomiseks nõutud moel peab keskkonnaõiguse alusel vastu võetud haldusakti peale vaide esitaja esile tooma kõik faktilised ja õiguslikud asjaolud või kõik juriidilised argumendid, mis põhjustavad tõsiseid kahtlusi seoses hinnanguga, mille liidu institutsioon või organ asjaomases aktis andis. Kolmas isik, kes vaidlustab turuleviimise autoriseeringu, peab seega esitama arvestatavad tõendid, mis põhjustavad tõsiseid kahtlusi autoriseeringu andmise õiguspärasuses (vt selle kohta ja analoogia alusel 21. mai 2015. aasta kohtuotsus Schräder vs. CPVO, C‑546/12 P, EU:C:2015:332, punkt 57, ja 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, T‑177/13, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2016:736, punktid 66 ja 67).

58      Eespool punktis 55 tehtud järeldus on ilmselge ka määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõike 2 esimese lause sõnastusest tulenevalt. Selle sätte kohaselt arutab vaide saanud institutsioon iga sellist vaiet, välja arvatud juhul, kui vaie on selgelt alusetu. Selle sätte alusel peab komisjon seega analüüsima hoolsalt ja erapooletult kõiki vaides esitatud väiteid, välja arvatud juhul, kui need on ilmselgelt alusetud. Ühelt poolt ei pea komisjon analüüsima muid põhjendusi peale nende, mille on esitanud vaide esitaja. Teiselt poolt peab vaide esitaja selleks, et komisjon saaks talle rahuldavalt vastata, võimaldama komisjonil piisavalt täpselt mõista etteheiteid, mis vaidlustatud haldusakti kohta esitatakse (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, T‑177/13, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2016:736, punktid 262–264).

59      Komisjon väidab käesolevas asjas, et hageja argument, mille kohaselt mõiste „kasutus“ eeldab teatava aine „aktiivset“ kasutuselevõttu või kasutamist tööstusprotsessis, on uus argument, sest seda ei esitatud vaides.

60      Vaide punktist 49 nähtub, et hageja arvates on esiteks käesolevas asjas kõnealune autoriseering seotud „[sellise] materjal[i kasutamisega], mis sisaldab DEHPd, mis lisatakse osana plastjäätmete voost, milles DEHP‑l ei ole tehnilist funktsiooni“. Teiseks nähtub vaide sellest punktist ka see, et hageja arvates „ei ole [käesolevas asjas kõnealune] autoriseering seega mõeldud lubama taotlejal kasutada DEHPd kui sellist mingis „valmistises“ ega lisada [seda ainet] mingisse esemesse“.

61      Tuleb aga tuvastada, et kui hageja väidab käesoleva hagiavalduse raames, et mõiste „kasutus“ tähendab, et teatav aine lisatakse või võetakse „aktiivselt“ kasutusele „tööstusprotsessis“, siis esitab ta etteheite, mida ei olnud selgelt ja konkreetselt ega ka komisjoni jaoks mõistlikult arusaadavalt esitatud vaides. Ühelt poolt selle rõhutamine, nagu teeb käesoleva hagi raames hageja, et DEHPd kasutatakse „jäätmevoo osana“, või nõudmine, et seda ainet kasutataks „valmistises“ või suisa lisatakse „esemele“, ja teiselt poolt seisukohale asumine, et vaid aine aktiivne lisamine või aktiivne kasutuselevõtmine „tööstusprotsessis“ vastab mõistele „kasutusala“, on kaks eri asja.

62      Sellega arvestades tuleb järeldada, et hageja argumenti, mille kohaselt mõiste „kasutus“ eeldab teatava aine lisamist või „aktiivset“ kasutuselevõttu „tööstusprotsessis“, ei esitatud komisjonile vaides ning see on seetõttu vastuvõetamatu.

63      Täiendavalt tuleb seoses selle argumendi sisulise küljega, see tähendab küsimusega, kuidas tuleb tõlgendada määruse nr 1907/2006 artikli 56 lõike 1 punktis a ja artikli 62 lõike 4 punktis c kasutatud mõistet „kasutus“, märkida, et see mõiste on määratletud selle sama määruse artikli 3 punktis 24. Selle sätte kohaselt on kasutus „mis tahes töötlemine, valmistamine, tarbimine, ladustamine, säilitamine, töötlemine, mahutitesse paigutamine, ühest mahutist teise üleviimine, segamine, toote valmistamine või mis tahes muu kasutamine“.

64      Vastupidi sellele, mida väidab sisuliselt hageja, (vt eespool punkt 36) ei piirdu määruse nr 1907/206 artikli 3 punktis 24 toodud mõiste „kasutus“ ainult aine aktiivse lisamisega „tööstusprotsessis“. Lisaks ei viita miski selles sättes sellele, et järeldamaks, et mingit ainet on „kasutatud“, peab see aine olema tahtlikult selle protsess raames lisatud.

65      Määruse nr 1907/2006 artikli 3 punkti 24 sõnastus võimaldab vastupidi järeldada, et aine „kasutusest“ on võimalik rääkida ka siis, kui see aine kuulub mitme aine kombinatsiooni, kusjuures selle kombinatsiooni suhtes on omakorda tehtud üks määruse nr 1907/2006 artikli 3 punktis 24 nimetatud toiming. Teisisõnu, kui ainete kombinatsiooni on näiteks töödeldud, see on valmistatud, seda on tarbitud või ladustatud, siis on kõiki sellesse kombinatsiooni kuuluvaid aineid määruse nr 1907/2006 tähenduses „kasutatud“.

66      Selle tõlgenduse kasuks räägib esiteks sõnade „mis tahes muu kasutamine“ tarvitamine määruse nr 1907/2006 artikli 3 punktis 24. Need sõnad tähendavad ühelt poolt seda, et mõiste „kasutus“ hõlmab ka muid toiminguid peale selles sättes sõnaselgelt nimetatute. Teiselt poolt väljendavad need sõnad ka seda, et seadusandja lähtus laiast tõlgendusest, mille kohaselt ainete kombinatsiooni aktiivne kasutamine kujutab samal ajal kombinatsiooni kuuluvate ainete aktiivset kasutamist.

67      Sellise tõlgenduse kasuks räägib teiseks määruse nr 1907/2006 artikli 56 lõike 1 punkti a sõnastus. Selle sätte kohaselt on autoriseering vajalik mitte ainult ühe aine kasutamiseks eraldivõetuna, vaid ka „segus“ sisalduva aine kasutamiseks. Sama määruse artikli 3 punktist 2 nähtub, et „segu“ selle määruse tähenduses on „kahest või enamast ainest koosnev segu või lahus“.

68      Nagu märkis õigesti komisjon, tuleneb lõpuks kaudselt ka määruse nr 1907/2006 artikli 56 lõikest 6, mis vabastab autoriseeringu saamise kohustusest „segude koostises esinevate […] ainete kasutamise“, kui neid on seal vähem samas sättes täpsustatud teatavatest kontsentratsioonitasemetest, et autoriseeringut on vaja „segus“ sisalduvate kõnealuse määruse XIV lisas nimetatud ainete kasutamiseks. Selle sätte aluseks olev tees on taas see, et kombinatsiooni kuuluvat ainet kasutatakse iga kord, kui kasutatakse vastavat kombinatsiooni.

69      Vastupidi hageja väidetele (vt eespool punkt 39) tuleb asuda seisukohale, et segus sisalduvat ainet ei kasutata mitte ainult siis, kui on tõendatud, et ainel on „segus“ mingi konkreetne funktsioon, vaid ka siis, kui kasutatakse „segu tervikuna“.

70      Sellega seoses tuleb märkida, et segu võib koosneda eeskätt ainetest, millel on segus spetsiifiline funktsioon, ja ainetest, mille funktsioon ilmneb alles siis, kui kasutatakse segu ennast. Järgmiseks võib olemas olla ka segusid, milles kõik koostisained täidavad mingit funktsiooni vaid seetõttu, et kasutatakse segu kui sellist. Ent sõnad „mis tahes muu kasutamine“, mida on kasutatud määruse nr 1907/2006 artikli 3 punktis 24, võimaldavad järeldada, et mõlemal juhul eeldab segu kasutamine kõigi selles sisalduvate ainete kasutamist.

71      Käesoleval juhul märkis komisjon selleks, et õigustada oma järeldust, et autoriseerimisotsuses peeti silmas DEHP „kasutamist“, otsuses vaide kohta esiteks, et autoriseeringut oli taotletud DEHP kui aine jaoks, mis „sisaldub (suures osas soovimatu) lisandina kogutud, sorditud ja töödeldud jäätmetes, mis viiakse hiljem turule teisese toormena“. Teiseks märkis komisjon kooskõlas selle lähenemisviisiga ja vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 2 lõikele 2, et kuivõrd jäätmed ei ole aine, siis on määruses nr 1907/2006 ette nähtud nõuded käesolevas asjas kohaldatavad ainult siis, kui DEHPd sisaldavad jäätmed on lakanud olemast jäätmed. Selle kohta tuleb märkida, et tegemist on täiendava selgitusega, mille eesmärk on rõhutada vahetegemist ühelt poolt jäätmete ja PVC ning teiselt poolt PVC teisese toorme – see tähendab selliste PVC jäätmete, mis on lakanud olemast jäätmed, ning mida võib seega turule viia – vahel. Otsusest vaide kohta nähtub, et autoriseering on kohaldatav vaid selle viimase stsenaariumi korral. Kolmandaks nähtub viimati nimetatud otsusest sõnaselgelt, et kui DEHP sisaldub teiseses toormes, siis on tal täpne „tehniline“ funktsioon, milleks on „vähendada plastifikaatorite kogust, mis tuleb lisada ümbertöödeldud pehme PVC materjali põhjal pehmest PVCst esemete valmistamiseks“. Neljandaks tuleb tuvastada, et kõigis DEHP funktsioonide kirjeldustes lähtus komisjon eeldusest, mis oli ära toodud juba autoriseeringutaotluses ja mille kohaselt DEHP‑l on üldiselt plastifitseerimisfunktsioon (vt eespool punkt 3). Kokkuvõttes anti otsuse vaide kohta kohaselt DEHP‑le autoriseering kui sellises PVC teiseses toormes sisalduvale plastifikaatorile, mis viiakse turule pärast seda, kui PVC on lakanud olemast jääde. Teisisõnu tegi komisjon kindlaks teatavad DEHP funktsioonid, mis avalduvad hiljemalt siis, kui kasutatakse seda ainet sisaldavat PVC teisest tooret.

72      Neil tingimustel tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei rikkunud kuidagi õigusnorme, kui ta leidis otsuses vaide kohta sisuliselt, et autoriseerimisotsus oli tehtud ühe DEHP „kasutuse“ kohta määruse nr 1907/2006 artikli 3 punkti 24, artikli 56 lõike 1 punkti a, artikli 60 ja artikli 62 lõike 4 punkti c tähenduses.

73      Hageja muud argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

74      Esiteks tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt komisjon andis tegelikult autoriseeringu „protsessile tervikuna“, see tähendab „väga ohtlikku ainet sisaldavate materjalide ümbertöötlemisele“ (vt eespool punktid 38 ja 48).

75      Nagu komisjoni õigustatult märgib, on ühelt poolt tegemist argumendiga, mida ei ole esitatud vaides ja mis on seetõttu vastuvõetamatu.

76      Teiselt poolt ja igal juhul tuleb sisulise poole pealt märkida – nagu sai juba täheldatud eespool punktis 71 –, et komisjon selgitas otsuses vaide kohta, et autoriseering on antud aine DEHP kasutamiseks nii, nagu ta segus sisaldub, see tähendab DEHP kasutamiseks nii, nagu ta sisaldub ümbertöödeldud PVCs, mitte „väga ohtlikku ainet sisaldavate materjalide ümbertöötlemiseks“ ega „protsessiks tervikuna“. Pealegi kirjeldati autoriseeringutaotluses sõnaselgelt DEHPd sisaldava segu kasutust. Nagu komisjon õigustatult märgib, ei tähenda see siiski, et autoriseering anti segu kohta, vaid et see anti ikka segus sisalduva aine kohta.

77      Seoses hageja argumendiga, mille kohaselt ühelt poolt olevat esitatud teave, et DEHP funktsioon „vähendada plastifikaatorite kogust, mis tuleb lisada ümbertöödeldud pehme PVC materjali põhjal pehmest PVCst esemete valmistamiseks“ – nii nagu komisjon selle otsuses vaide kohta määratles – oli ära toodud autoriseeringutaotluses, esimest korda selles otsuses, ning mille kohaselt teiselt poolt see funktsioon läheb vastuollu määruse nr 1907/2006 eesmärgiga, mis seisneb väga ohtlike ainete järkjärgulises asendamises (vt eespool punktid 44 ja 46), tuleb märkida järgnevat.

78      Esiteks ei omistanud seda funktsiooni DEHP‑le komisjon otsuses vaide kohta. Sellega seoses tuleb märkida, et esimese väite esimene osa tugineb autoriseeringu taotlejate poolt komisjonile esitatud dokumentide hagejapoolsel vääral tõlgendusel. Nimelt olid nad juba autoriseerimistaotluses märkinud, et DEHP plastifitseerimisfunktsioon on ümbertöödeldud pehme PVC seisukohast asjakohane, kuivõrd selle aine sisaldumine kõnealuses materjalis muudab selle pehmemaks, vähendades seeläbi plastifikaatorite kogust, mis tuleb lisada kõnealuse materjali töötlemisel pehmest PVCst esemeks (vt eespool punktid 3 ja 4). Selle kõrval nähtub vaide punktist 51, et hageja oli täiesti teadlik sellest, et autoriseeringu taotlejad olid viidanud autoriseeringutaotluses DEHP funktsioonile.

79      Teiseks ei lähe DEHP funktsioon, mida komisjon otsuses vaide kohta nimetas, vastuollu eesmärgiga asendada järk‑järgult väga ohtlikud ained, mida on nimetatud eeskätt määruse nr 1907/2006 põhjenduses 70 ja artiklis 55. Sellega seoses tuleb rõhutada, et neis sätetes nimetatud eesmärk on asendada „järk‑järgult“ väga ohtlikud ained sobivate ainetega. Sõna „järk‑järgult“ on selles kontekstis erilise tähtsusega. Juba olemasoleva DEHP kasutamine ümbertöödeldud PVCs võimaldab vältida uute DEHP koguste tootmist. Meede, mille eesmärk on eeskätt vähendada tasapisi esmase DEHP tootmist, ei saa minna vastuollu eesmärgiga „asendada järk‑järgult“ väga ohtlikud ained.

80      Selle kõrval ei ole hageja näidanud, milline määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõigete 4 ja 5 tähenduses – koosloetuna selle määruse põhjendusega 73 – „sobiv“ aine või tehnoloogia võiks asendada DEHPd PVC tarvitamisel eespool punktis 9 nimetatud kasutuseks.

81      Kolmandaks ei ole veenev hageja argument, mille kohaselt komisjoni arutluskäik, mis on seotud sellise funktsiooniga nagu see, mida kõnealune institutsioon analüüsis otsuses vaide kohta, toob kaasa selle, et taaskasutatavas materjalis sisalduva väga ohtliku aine mis tahes kasutus autoriseeritaks pelgalt seetõttu, et kasutatakse ümbertöödeldud materjali, ning et neil tingimustel rahuldatakse tingimata kõik ümbertöödeldud materjalide kasutamise kohta esitatud autoriseeringutaotlused (vt eespool punkt 46).

82      Sellega seoses tuleb märkida, et – nagu komisjon õigustatult täheldas – määruses nr 1907/2006 sisalduva mõiste „kasutus“ selline tõlgendus ei tingi seda, et tuleb rahuldada kõik ümbertöödeldud materjalide kasutuste kohta esitatud autoriseeringutaotlused. Nimelt peavad autoriseeringu andmiseks olema lisaks täidetud kõik määruse nr 1907/2007 artikli 60 lõigetes 2 või 4 ette nähtud tingimused.

83      Neljandaks tuleb seoses kõigi hageja argumentidega, mis käsitlevad käesolevas kohtuasjas kõne all oleva autoriseeringu andmist väidetavaks „jäätmetöötluseks“ ja väidetavat vastuolu selle autoriseeringu ja jäätmetealaste liidu õigusnormide vahel (vt eespool punktid 37 ja 50), märkida järgmist.

84      Esiteks ei saa hageja argumendiga, mille kohaselt sisuliselt anti autoriseering „plastjäätmete töötlemiseks“, mis ei olevat õigusnormidega kooskõlas (vt eespool punkt 37), teha muud, kui see tagasi lükata.

85      Vaide punktides 117 ja 118 viitas hageja – küll võrdlemisi ebatäpselt – väidetavale vastuolule autoriseerimisotsuse ja jäätmetealaste õigusnormide vahel, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et see argument esitati esimest korda käesoleva kohtumenetluse raames ja on vastuvõetamatu.

86      See argument on siiski põhjendamatu. Nimelt tuleb ühelt poolt juhtida tähelepanu sellele, et nagu rõhutas komisjon sisuliselt otsuse vaide kohta punktis 1.1, tuleneb määruse nr 1907/2006 artikli 2 lõikest 2, et jäätmete raamdirektiivis määratletud jäätmeid ei loeta aineks, seguks ega tooteks selle määruse tähenduses. Teiselt poolt, nagu nähtub sisuliselt kõnealuse otsuse samast punktist, ei ole põhikohtuasjas kõne all olev autoriseering juhul, kui DEHPd sisaldavat PVC segu kasutatakse, ilma et see segu oleks lakanud olemast jääde, selle segu suhtes kohaldatav. Seega ei ole autoriseerimisotsuse ja jäätmetealaste õigusnormide vahel mingit vastuolu.

87      Teiseks tuleb osas, milles hageja viitab „jäätmeks olemast lakkamise“ staatusele (vt eespool punkt 50), seevastu tuvastada, et seda etteheidet ei olnud konkreetselt ega komisjoni jaoks mõistlikult arusaadavalt esitatud vaides. See argument esitati seega alles hagiavalduses. Järelikult tuleb see eespool punktides 55–58 esitatud kaalutlusi arvestades vastuvõetamatuna tagasi lükata.

88      Nagu komisjon õigustatult väitis, on hageja mure seoses väidetava tõigaga, et kuivõrd puuduvad sellised õigusest või liidu tasandi tavast tulenevad kriteeriumid, mis võimaldaksid tuvastada „jäätmeks olemast lakkamise“ staatuse, takistab autoriseeringu andmine „jäätmele“ DEHPd sisaldaval pehmel ümbertöödeldud PVC‑l lakata „olemast jääde“, igal juhul sisuliselt põhjendamata.

89      Arvestamata seda, et see argument on spekulatiivne, sest põhineb stsenaariumidel, mille puhul ei ole kindel, et need on juba aset leidnud või võivad veel liikmesriikides aset leida, tuleb sellega seoses märkida, et nagu nähtub jäätmete raamdirektiivi artikli 6 lõikest 4, on see, kas jäätmed on lakanud olemast jäätmed, liikmesriikide otsustada. Selle otsuse peab tegema juhtumipõhiselt, võttes arvesse selles valdkonnas kehtivat liidu kohtupraktikat. Isegi kui mõni liikmesriik oleks otsustanud tugineda mõiste „jäätmeks olemast lakkamine“ kohaldamise raames võetava sellise otsuse tegemiseks niisugusele määruse nr 1907/2006 alusel antud autoriseerimisotsusele, nagu on kõne all, ei oleks see saanud olla autoriseerimisotsusega autoriseeringu andmisest keeldumise aluseks. Nimelt ei kuulu „jäätmeks olemast lakkamise“ staatuse kohta tehtud otsus määruse nr 1907/2006 ega autoriseerimisotsuse kohaldamisalasse.

90      Viiendaks ei ole veenev hageja argument, et kui esmaste plastifikaatorite koguse vähendamine on „määruse nr 1907/2006 artikliga 62 kooskõlaline“ funktsioon, siis oleks komisjoni alternatiive käsitlev analüüs pidanud keskenduma sellele funktsioonile (vt eespool punkt 47).

91      On tõsi, et see, kuidas tuleb tõlgendada mõistet „kasutus“, võib mõjutada määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõigetes 2 ja 4 seatud eri tingimuste analüüsi ulatust. Nagu nähtub eespool toodud kaalutlustest, on igal juhul võimalik rääkida „kasutusest“ ka siis, kui – nagu käesolevas kohtuasjas – tegemist on segus sisalduva ainega ja aine omadustel on selles segus konkreetne funktsioon – käesoleval juhul plastifikaatori funktsioon – ning samuti funktsioon, mis väljendub alles segu kasutamise hetkel –, nagu käesolevas asjas esmase DEHP tootmise järkjärgulise vähendamise funktsioon. Sellises kontekstis ei ole väär käsitada võimalike alternatiividena muid segusid, mis ei sisalda üldse seda ainet, või muid tehnikaid, mille raames selle aine funktsioon täidetakse muude vahenditega. Eeskätt ja igal juhul ei olnud komisjon kohustatud kontrollima, millises täpses ulatuses võimaldaks autoriseeritud kasutus vähendada väga ohtliku aine pakkumist turul.

92      Eelnevaga arvestades tuleb esimese väite esimene osa vastuvõetamatuna ja igal juhul põhjendamatuna tagasi lükata.

–       Teine osa, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud hindamisvead seoses kemikaaliohutuse aruande puudustega

93      Hageja väidab, et hinnangute puhul, mille komisjon andis otsuses vaide kohta seoses kemikaaliohutuse aruandega, on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselged hindamisvead.

94      Esiteks ei ole autoriseeringutaotlus tema sõnul kooskõlas määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõike 4 punktiga d. Kooskõla puudumine selle sättega kujutavat endast viga, mis ei mõjuta mitte ainult selle määruse artikli 60 lõike 7 kohaldamist autoriseerimisotsuse raames, vaid ka komisjoni hinnanguid selle sätte kohaldamise kohta, nagu need on esitatud otsuses vaide kohta.

95      Nimelt ei olevat autoriseeringutaotlusele lisatud kemikaaliohutuse aruandes sobivalt analüüsitud riske terve ühe asjaomaste isikute kategooria tervisele; nendeks on DEHPga kokkupuutuvad töötajad. Autoriseeringutaotluses töötajate kokkupuute kohta esitatud andmed käsitlevad vaid minimaalset bioseiret ja õhumõõtmist. Need andmed ei ole aga hageja sõnul piisavad, selleks et hinnata nõuetekohaselt riske töötajate tervisele. Riskianalüüsi komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee juhtisid mõlemad hageja sõnul tähelepanu kemikaaliohutuse aruande puudulikkusele selles küsimuses. Eeskätt olevat riskianalüüsi komitee leidnud, et selles aruandes esitatud andmetel on „piiratud informatiivne väärtus“ ning et esitatud hinnang töötajate populatsiooni kokkupuute kohta ei olnud autoriseeringutaotluse jaoks esindav. Ta väidab lisaks, et komisjon märkis autoriseerimisotsuses, et sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee „oli tunnistanud, et riskianalüüsi komitee poolt tuvastatud töökohal kokkupuute hinnangu puudused on tõepoolest olemas, ning et sotsiaal-majanduslikus analüüsis ei ole hinnatud tagajärgi tervisele“.

96      Vastusena etteheidetele, mille hageja esitas oma vaides ning mille kohaselt ei sisalda autoriseeringutaotlus esiteks sellist kemikaaliohutuse aruannet, kus oleks sobivalt analüüsitud riske inimeste tervisele või keskkonnale, ja teiseks on autoriseerimisotsus sellest tulenevalt väär, olevat komisjon piirdunud otsuses vaide kohta märkusega, et riskianalüüsi komitee oli tuvastanud DEHPst tulenevate riskide hinnangus puudused, ilma et ta oleks ise pärast võistlevate tõendite põhjalikku uuesti analüüsimist võtnud põhjendatud seisukoha kemikaaliohutuse aruande nõuetekohasuse kohta.

97      Komisjon ei olevat isegi mitte tähele pannud riskianalüüsi komitee arvamuses esinevat ebakõla: see komitee märkis ühelt poolt, et autoriseeringutaotlus vastab määruse nr 1907/2006 nõuetele, tunnistades teiselt poolt selgelt, et esitatud teave oli puudulik.

98      Tegemata midagi kemikaaliohutuse aruande ilmselge ebapiisavuse kõrvaldamiseks, tuvastas komisjon hageja sõnul otsuse vaide kohta punktis 1.2, et lõppkokkuvõttes, „kuigi [riskianalüüsi komitee] leidis oma arvamuses tõepoolest, et kokkupuute hinnangus esines mõningaid puudusi, asus ta seisukohale, et taotlus sisaldas vajalikku teavet, […] ning komisjon leidis, et taotlus vastas [määruse nr 1907/2006] artiklile 62“.

99      Selline arutluskäik on hageja sõnul aga ilmselgelt ekslik. Nimelt väidab hageja, et otsus vaide kohta tugineb riskianalüüsi komitee arvamusele nii, nagu oleks tegemist veenva tõendiga. Ent pelk tõsiasi, et riskianalüüsi komitee märkis oma arvamuses, et autoriseeringutaotlus on nõuetekohane, ei ole komisjonile tema sõnul siduv. Selle institutsiooni arutluskäik, mis seisneb viitamises üksnes riskianalüüsi komitee järeldusele autoriseeringutaotluse nõuetekohasuse või suisa õiguspärasuse kohta, kui veenvale tõendile, on hageja sõnul ilmselgelt ebapiisav. Selle kõrval tõendab komisjon seeläbi, et viitab samale arutluskäigule oma otsuses vaide kohta, et ta tugines asjaolule, et autoriseerimisotsuses loeti autoriseeringutaotlus määrusele nr 1907/2006 vastavaks. Teisisõnu olevat komisjon tuginenud autoriseerimisotsusele kui tõendile selle tegelikust kooskõlast. Otsuses vaide kohta eeldatakse seega, et tõendatud on just see küsimus – käesoleval juhul otsustusprotsessi kooskõla autoriseerimise staadiumis –, mida komisjon pidi vaide raames kontrollima.

100    Teiseks tulevat asuda seisukohale, et autoriseeringu läbivaatamist käsitleva määruse nr 1907/2006 artikli 61 koostoimes selle määruse artikli 60 lõikega 7 tõlgendamisel rikuti „ilmselgelt“ õigusnorme. Nimelt olevat komisjon märkinud oma otsuses vaide kohta, et ta võttis arvesse riskianalüüsi komitee järeldust autoriseeringutaotluse puuduste kohta esiteks seeläbi, et määras väga lühikese autoriseeringu läbivaatamistähtaja, mis lõppes 21. veebruaril 2019, ning teiseks seeläbi, et pani autoriseeringu valdajatele seirekohustuse. Selline põhjendus viitab hageja sõnul sellele, et autoriseeringutaotluse puudused, isegi kui need on niivõrd tõsised nagu need, mille tuvastas riskianalüüsi komitee, saab kõrvaldada, määrates „väga lühikese läbivaatamistähtaja“. Hageja aga leiab, et määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõige 7 ei anna komisjonile „puuduste kõrvaldamise pädevust“, mille tulemusel tal on võimalik rahuldada taotlus, mis ei vasta piiravatele tingimustele, kas määrates lühikese läbivaatamistähtaja või muul viisil. Läbivaatamise eesmärk ei ole tema sõnul anda ettevõtjale võimalus kõrvaldada varasemas autoriseeringutaotluses esinevad puudused, vaid anda ettevõtjale võimalus oma algne autoriseeringutaotlus „ajakohastada“, võttes arvesse asjaolude muutumist ja eeskätt teavet võimalike alternatiivide kohta.

101    Lõpetuseks väidab hageja seda arutluskäiku jätkates, et kui komisjon märkis, et autoriseerimisotsus kaotab kehtivuse 21. veebruaril 2019, tõlgendas ta vääralt lühikese läbivaatamistähtaja määramise õiguslikke tagajärgi. Nimelt näeb määruse nr 1907/2006 artikkel 61 hageja sõnul ette, et autoriseeringud „on kehtivad seni, kuni komisjon teeb läbivaatamise alusel otsuse nende muutmise või tühistamise kohta“. Asudes seisukohale, et autoriseeringutaotluse puudusi võeti nõuetekohaselt arvesse seeläbi, et määrati väga lühike läbivaatamistähtaeg, rikkus komisjon hageja sõnul „ilmselgelt“ õigusnorme, mistõttu tema järeldus ei ole sugugi mitte usutav.

102    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

103    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hageja poolt esimese väite teise osa raames esitatud argumentidega heidetakse ette õigusnormide rikkumist ja ilmselgeid hindamisvigu, mis tema väitel tehti määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 7 kohaldamisel põhjustel, mis on seotud selle artikli tõlgendamisega koostoimes kahe erineva sättega. Täpsemalt püütakse selle väiteosa esimese etteheitega tõendada, et on vääralt kohaldatud määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõiget 7 koostoimes sama määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõike 4 punktiga d, samas kui selle väiteosa teine etteheide käsitleb määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 7 tõlgendamist koostoimes selle määruse artikliga 61.

104    Seoses eespool punktis 103 nimetatud etteheidetest esimesega tuleb märkida, et määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 7 eesmärk on võimaldada komisjonil kontrollida, kas autoriseeringutaotlus on formaalsest küljest kooskõlas selle sama määruse artikli 62 nõuetega. Täpsemalt peab komisjon kontrollima, kas määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõike 4 punktides a–f nimetatud elemendid on autoriseeringutaotluses tegelikult esitatud või mitte. Autoriseeringu taotlejate poolt määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõike 4 täitmiseks esitatavad dokumendid peavad tõesti olema kontrollitavad. Eeskätt peab kemikaaliohutuse aruanne olema koostatud vastavalt selle määruse I lisas kirjeldatud korrale. Määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõige 7 paneb komisjonile sellegipoolest formaalse ja menetlusliku kohustuse, mitte kohustuse analüüsida määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõikes 4 nimetatud andmete õigsust.

105    Samamoodi on määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõikes 4 ära märgitud teave, mille autoriseeringu taotleja peab esitama oma taotluse esitamise ajal. Selle sätte kohaselt peab autoriseeringutaotlusega – mis esitatakse pealegi selle määruse artikli 62 lõikest 1 tulenevalt ECHA‑le – olema kaasas kemikaaliohutuse aruanne ja alternatiive käsitlev analüüs. Ka määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõige 4 on formaalset ja menetluslikku laadi.

106    Seevastu ei käsitle määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõige 7 ega selle artikkel 62 autoriseeringu andmise sisulisi tingimusi ega komisjoni kohustusi autoriseeringu andmist võimaldavate faktiliste asjaolude ja tõendite hindamisel. Eeskätt ei tulene nendest sätetest komisjoni kohustus analüüsida eeskätt seda, kas aine kohta käivas kemikaaliohutuse aruandes on tehtud õiged järeldused kemikaali omaduste kohta, ega seda, kas riskianalüüsi komitee tegi vigu, kui ta analüüsis seda aruannet määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 4 ja artikli 64 lõike 4 punktis a nimetatud arvamuse koostamisel.

107    Need nõuded tuleb komisjonil tegelikult täita määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõigete 2, 4 ja 5 alusel.

108    Kohtuistungil kuulati ära pooled seoses Üldkohtu hinnangutega, mis on ära toodud eespool punktides 104–107. Vastates Üldkohtu küsimustele, andis hageja teada, et tema arvates on „[määruse nr 1907/2006] ülesehituses“ küll olemas esiteks etapp, mis käsitleb komisjonipoolset kontrolli, kas autoriseeringutaotlus on kooskõlas määruse nõuetega, ja teiseks etapp, mis käsitleb autoriseeringu andmise tingimuste sisulist analüüsi. Ent esimene etapp ei saavat piirduda lihtsalt lahtritesse linnukeste tegemisega, sest on olemas tõelised nõuded seoses esitatud dokumentide sisuga nagu need, mis tulenevad määruse nr 1907/2006 I lisast. Selles lisas on näiteks ära märgitud, mida peab sisaldama kemikaaliohutuse aruanne.

109    See argument tuleb aga põhjendamatuna tagasi lükata. Nimelt kirjeldatakse määruse nr 1907/2006 I lisas andmeid, mida peavad tingimata sisaldama teatavad autoriseeringu taotleja esitatud dokumendid, näiteks kemikaaliohutuse aruanne. Ent ehkki see lisa näeb ette autoriseeringu taotleja kohustuse viidata oma autoriseeringutaotluses ja sellega seotud dokumentides teatavatele konkreetsetele andmetele, ei kohusta see lisa selle sõnastusest tulenevalt komisjoni analüüsi raames, mille see institutsioon peab määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 7 alusel koostoimes selle artikliga 62 läbi viima, analüüsima neid andmeid sisuliselt.

110    Lõpetuseks rõhutas hageja kohtuistungil sisuliselt, et tema arvates esinesid autoriseeringutaotluses igal juhul puudused, millega rikutakse mitte ainult nõudeid, mis kehtivad komisjoni poolt määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõigete 2–5 alusel läbiviidava hindamise suhtes, vaid ka selle määruse artikli 62 lõike 4 alusel läbiviidava taotluse nõuetekohasuse analüüsi suhtes kehtestatud nõudeid.

111    Ent ka selle argumendiga ei saa teha muud, kui see põhjendamatuna tagasi lükata. Nimelt näib hageja ühelt poolt lähtuvat eeldusest, et seda, kas kõiki määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõikes 4 ja selle määruse I lisas nimetatud andmeid sisaldava autoriseeringutaotluse puhul esineb taotluse sisulist külge puudutavaid niivõrd tõsiseid puudusi, et on võimalik asuda seisukohale, et see taotlus ei ole määrusega nr 1907/2006 kooskõlas juba formaalsest küljest, tuleb hinnata eelnevalt. Kuid sellist eelnevat hindamist ei ole määruses nr 1907/2006 ette nähtud. Teiselt poolt ja juhuks, kui hageja ei lähtu mitte sellest eeldusest, vaid pigem hüpoteesist, et tegemist on määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõikes 4 ette nähtud analüüsiga, tuleb tuvastada, et ta ei ole näidanud, milline võiks olla see objektiivne kriteerium, mis võimaldaks täpselt või vähemalt asjakohaselt ja veenvalt välja selgitada, milline on autoriseeringutaotluse puuduste selline lävi, mis võiks kaasa tuua viimati nimetatud sättes ette nähtud formaalsete tingimuste rikkumise.

112    Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et autoriseeringutaotlusele olid lisatud kõik määruse nr 1907/2006 artiklis 62 nimetatud andmed ning et määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 7 ette nähtud formaalne tingimus kemikaaliohutuse aruande esitamise kohta oli täidetud. Samuti oli käesoleval juhul täidetud tingimus, mille kohaselt määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõikes 4 nimetatud dokumendid peavad olema kontrollitavad. Nimelt ei väitnud ei ECHA komiteed ega komisjon, et autoriseeringu taotleja esitatud dokumendid ei olnud kontrollitavad. Ka hageja ei ole konkreetselt ja tõendatult väitnud, et autoriseeringutaotlusele lisatud dokumendid ei olnud kontrollitavad. Pealegi ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kemikaaliohutuse aruande osas olid autoriseeringu taotlejad täitnud määruse nr 1907/2006 I lisas sätestatud nõuded. Ükski menetlusosalejatest ei ole väitnud, et see aruanne ei vastanud määruse nr 1907/2006 I lisa nõuetele. Hageja ei esitanud oma vaides ka tõendeid, mis võimaldaksid jõuda selles osas erinevale järeldusele.

113    Neil tingimustel tuleb tuvastada, et ühelt poolt hageja argumendid riskianalüüsi komitee arvamuse puhul esinevate väidetavate puuduste ning nende mõju kohta käesolevas kohtuasjas kõne all oleva autoriseeringu andmisele, ja teiselt poolt asjaolu, et komisjon neid puudusi ei kõrvaldanud, vaid piirdus veenvate tõenditena selle komitee arvamusele ja autoriseerimisotsusele tuginemisega, ei mõjuta kuidagi vastust, mis tuleb anda küsimusele, kas komisjon rikkus talle määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikest 7 koostoimes selle määruse artikliga 62 tulenevat kohustust või mitte. Nimelt on need argumendid seotud küsimustega, mis käsitlevad riskianalüüsi komitee arvamuse koostamise aluseks olnud keeruliste asjaolude hindamist ja samuti komisjoni pädevust neid keerulisi asjaolusid hinnata, ning seega autoriseerimisotsuste sisulise õiguspärasusega.

114    Nii tuleb osas, milles hageja vaidlustab autoriseerimisotsuse formaalse õiguspärasuse tuginedes argumentidele, mis käsitlevad selle vastuvõtmise sisulisi tingimusi, esimese vahejäreldusena tuvastada, et need argumendid jäävad edutuks.

115    Esimese väite teise osa raames esitatud teise etteheite osas (vt eespool punkt 103) tuleb märkida, et määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõige 7 ei viita selle määruse artiklile 61 ega ole sellega seotud.

116    Seega tuleb teha teine vahejäreldus, et hageja argument, mis tugineb nende kahe sätte kombinatsioonile, et tõendada määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 7 rikkumist, jääb samuti edutuks.

117    Pealegi näib argument, mis käsitleb „lühikese läbivaatamistähtaja“ määramist ning määruse nr 1907/2006 artikli 61 alusel toimuva „läbivaatamise“ eesmärki (vt eespool punkt 100), olevat pigem esitatud selleks, et tõendada puuduste esinemist autoriseerimisotsuse sisulise õiguspärasuse seisukohast. Nii on see ka hageja argumendiga, mis käsitleb komisjoni „puuduste kõrvaldamise pädevuse“ väidetavat puudumist selleks, et ületada autoriseeringutaotluses esinevad sisulised puudused lühikese läbivaatamistähtaja määramise teel. Ent nagu sai juba märgitud eespool punktides 104 ja 106, ei käsitle määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõige 7 autoriseerimisotsuse sisulist õiguspärasust.

118    Kolmanda vahejäreldusena tuleb seega tuvastada, et argument, mis käsitleb „lühikese läbivaatamistähtaja“ määramist, mis on hageja sõnul vastuolus määruse nr 1907/2006 artikli 61 alusel toimuva läbivaatamise eesmärgiga, ei ole asjakohane küsimuse puhul, kas komisjon rikkus selle määruse artikli 60 lõikes 7 sätestatud formaalseid nõuded või mitte. Ka see argument jääb seega edutuks.

119    Eespool punktides 114, 116 ja 118 tehtud kolm vahejäreldust võiksid põhimõtteliselt olla piisavad esimese väite teise osa tagasilükkamiseks.

120    Sellegipoolest tõusetub küsimus, kas eespool punktides 94–101, 113 ja 117 nimetatud hageja argumendid võivad toetada etteheiteid, mille kohaselt on rikutud muid määruse nr 1907/2006 sätteid peale artikli 60 lõike 7, see tähendab esiteks selle määruse artikli 60 lõiget 4 ja teiseks selle määruse artikli 60 lõikeid 8 ja 9 koostoimes selle määruse artikli 61 lõike 1 esimese lausega.

121    Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 1907/2006 alusel saab autoriseeringu anda vaid menetluse raames, mida nimetatakse „adekvaatse kontrolli“ menetluseks ja mida on silmas peetud määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 2, või teise võimalusena nn „sotsiaal-majandusliku“ menetluse raames, mida on silmas peetud määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 4. „Adekvaatse kontrolli“ menetlus erineb „sotsiaal-majanduslikust“ menetlusest selle poolest, et viimast kohaldatakse vaid siis, kui ei ole tõendatud, et aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale selle aine määruse nr 1907/2006 XIV lisas viidatud olemuslikest omadustest tulenev risk on piisavalt ohjatud selle määruse artikli 60 lõike 2 tähenduses.

122    Järgmiseks tuleb märkida, et võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 lõikes 1 ette nähtud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, ei takista olukorras, kus hageja on tuginenud õigusnormile, mis osutub asjakohatuks, ent asjaolud ja argumendid võivad toetada väidet ühe teise õigusnormi rikkumise kohta, miski Üldkohtul asetada neid faktilisi asjaolusid ja argumente asjakohasesse õiguslikku konteksti. Teisisõnu ei ole Üldkohtul keelatud käsitada selliseid faktilisi asjaolusid ja argumente esitatuna asjakohase õigusnormi kohta. Nimelt ei ole nõutud, et pool tugineks sõnaselgelt õigusnormidele, mille alusel tal on õigus kohtusse pöörduda, ega üldisemalt õigusnormidele, millel põhinevad tema esitatud etteheited (vt 13. juuni 2012. aasa kohtuotsus XXXLutz Marken vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Meyer Manufacturing (CIRCON), T‑542/10, ei avaldata, EU:T:2012:294, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

123    Ent sellise hagi puhul, mis on esitatud sellise otsuse peale, nagu määruse nr 1367/2006 artikli 10 alusel tehtud otsus vaide kohta, saab tõlgendust, mille tulemusel hageja esitatud teatavad faktilised asjaolud ja argumendid asetatakse asjakohasesse õiguslikku konteksti, kohaldada vaid niivõrd, kuivõrd ei rikuta selle artikliga 10 Üldkohtule seatud piire, mida on kirjeldatud eespool punktides 55–58.

124    Lõpetuseks ei saa sellist tõlgendust kohaldada hageja kas või vaikiva nõusolekuta niimoodi toimida.

125    Käesolevas kohtuasjas kuulas Üldkohus kohtuistungil kohtuvaidluse pooled ära seoses eespool punktides 94–101, 113 ja 117 nimetatud hageja argumentide edutuks jäämisega. Eeskätt küsis Üldkohus hagejalt, millise muu hagi väitega võiksid need argumendid olla seotud.

126    Hageja märkis sellele küsimusele vastates, et oli teise ja kolmanda väite raames tuginenud ilmselgete hindamisvigade esinemisele, mis kujutavad endast materiaalõiguse sätete, see tähendab eeskätt määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõigete 4 ja 5 rikkumist. Lisaks märkis hageja sisuliselt, et kui esimese väite teise osa raames esitatud väited jäävad selle osa raames edutuks, tuleb neid arvesse võtta teise ja kolmanda väite raames.

127    Neil tingimustel võib määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 rikkumist käsitleva etteheitena käsitada hageja argumenti, mille kohaselt sisuliselt esiteks komisjon ei olevat otsuses vaide kohta pärast võistlevate tõendite põhjalikku uuesti analüüsimist ise võtnud põhjendatud seisukohta kemikaaliohutuse aruande kooskõla kohta – riskianalüüsi komitee pidas selles aruandes esitatud teavet töötajate kokkupuute kohta DEHPga ebapiisavaks – (eespool punktid 94–97) ja mille kohaselt teiseks komisjon lihtsalt piirdus selles otsuses viitamisega veenva tõendina sellele, et see komitee oli tuvastanud DEHPst tulenevate riskide analüüsis „puudusi“ (vt eespool punktid 98 ja 99).

128    Samamoodi võib käsitada määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõigete 8 ja 9 koostoimes määruse artikli 61 lõike 1 esimese lausega rikkumisele tugineva etteheitena argumenti, mis käsitleb „lühikese läbivaatamistähtaja“ määramist (vt eespool punktid 100 ja 101).

129    Esimese sammuna tuleb eespool punktides 94–99 nimetatud hageja argumendid siiski tagasi lükata, isegi pärast nende teisiti käsitamist argumentidena, mis on esitatud seoses määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 kohta.

130    Nimelt võib olukorras, kus kemikaaliohutuse aruandes sisalduvas analüüsis riski kohta, mis tuleneb aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale, esineb ebakindlusi või puudusi, teha järelduse, et ei ole tõendatud, et risk on piisavalt ohjatud. Kui see on nii, ei saa autoriseeringut anda määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 2 silmas peetud „adekvaatse kontrolli menetluse“ alusel.

131    Seevastu võib kõnealune asjaolu anda põhjust küsida, kas komisjoni käsutuses olevate faktiliste asjaolude ja tõendite alusel võib autoriseeringu anda „sotsiaal-majandusliku menetluse“ alusel, kohaldades määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõiget 4.

132    Kui hageja väidab käesolevas kohtuasjas sisuliselt, et komisjon ei võtnud otsuses vaide kohta pärast võistlevate tõendite põhjalikku uuesti analüüsimist ise põhjendatud seisukohta küsimuses, kas kemikaaliohutuse aruanne on kooskõlas määruse nr 1907/2006 sätetega (vt eespool punktid 94–97), siis seab ta kahtluse alla asjaolu, mis oleks võinud mõjutada selle määruse artikli 60 lõike 2 ja mitte sama määruse artikli 60 lõike 4 kohaldamist.

133    Nii on see ka argumendi puhul, mille kohaselt komisjon piirdus oma otsustes veenva tõendina selle äramärkimisega, et riskianalüüsi komitee oli tuvastanud puudused DEHPst tulenevate riskide analüüsis (vt eespool punktid 98 ja 99).

134    Eespool punktides 94–99 toodud argumendid jäävad edutuks osas, milles need põhinevad sisuliselt eeldusel, et DEHP kasutamisest tulenevate riskide ohjamise osas esinevad ebakindlused takistavad iseenesest kohaldada määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõiget 4.

135    Lisaks tuleb märkida, et nagu täheldas komisjon, ilma et hageja oleks talle selles küsimuses põhjendatud moel vastu vaielnud, sisaldas kemikaaliohutuse aruanne teavet kahes liikmesriigis toimunud bioseire ja õhumõõtmiste kohta, mis olid võetud uuringutest esmast PVCd ja DEHPd, mitte ümbertöödeldud PVCd kasutava PVC sektori töötajate kokkupuute kohta. Need uuringud sisaldasid bioseire tulemusel saadud teabest pärit andmeid kahe liikmesriigi töötajate kohta ning samuti Saksamaalt, Prantsusmaalt, Madalmaadest ja Soomest pärit andmeid õhusaaste kontrolli kohta. Ettevõtted, kelle kohta andmed käivad, tegutsevad PVC valmistamise ja töötlemise valdkonnas. Ehkki esitatud andmeid ei käi konkreetselt DEHPd sisaldava ümbertöödeldud PVC kasutamise kohta, on need seotud tegevustega, mille raames kasutatakse esmast PVCd, millele on lisatud esmast DEHPd, ning selle aine hilisemat töötlemist. Selle kõrval olid autoriseeringu taotlejad modelleerinud töötajate kokkupuute ümbertöödeldud pehme PVC väikestest või suurtest kottidest väljavalamise korral, mis on ümbertöödeldud PVC kasutamisele spetsiifiline toiming, mida esmase PVCga seotud uuringute puhul tehtud mõõtmised ei hõlmanud.

136    Ent nagu komisjon õigustatult märkis, ei tähenda see, et riskianalüüsi komitee järeldas, et töötajate kokkupuute analüüsis esines ebakindlusi ja et esitatud teave ei hõlmanud kõiki autoriseeringutaotluses silmas peetud kasutusi, seda, et ei olnud esitatud mingit teavet töötajate kokkupuute kohta ning et sellest ei saanud teha mingeid järeldusi.

137    Hageja ei ole põhjendatud moel vaidlustanud seda komisjoni märkust. Ta vaidlustab üldiselt kemikaaliohutuse aruande, tõendamata, et sellest aruandest ei saanud teha mingit tarvilikku järeldust.

138    Sellise vaidlustamise puudumisel ei ole hageja argument, millega ta heidab komisjonile ette, et ta ei võtnud pärast eri tõendite põhjalikku analüüsi põhjendatud seisukohta kemikaaliohutuse aruande kohta, piisav, et tõendada määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 rikkumist. Seega ei saa see argument olla edukas. Samuti on see nii eespool punktides 97–99 nimetatud muude argumentide puhul.

139    Teise sammuna tuleb märkida, et argument, mis käsitleb „lühikese läbivaatamistähtaja“ määramist, mis väljendab hageja sõnul komisjoni püüet kõrvaldada kemikaaliohutuse aruande puudused (vt eespool punktid 100 ja 101), võib tõendada määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõigete 8 ja 9 – koostoimes sama määruse artikli 61 lõike 1 esimese lausega – rikkumist. Selle argumendi põhjendatuse kontrollimise raames tuleb esile tuua järgmised asjaolud.

140    Määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 8 esimese lause kohaselt „[vaadatakse] autoriseeringud […] teatud aja möödumisel läbi, ilma et see piiraks otsuseid autoriseeringu järgnevate läbivaatamistähtaegade kohta“ (prantsuse keeles on kasutatud sõna „réexamen“). Määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 9 punkti e kohaselt peab „läbivaatamistähtaeg“ (prantsuse keeles on kasutatud sõna „révision“) olema autoriseeringus märgitud. Lõpetuseks kehtivad määruse nr 1907/2006 artikli 61 lõike 1 esimese lause alusel vastavalt artiklile 60 antud autoriseeringud „seni, kuni komisjon teeb läbivaatamise alusel otsuse nende muutmise või tühistamise kohta, eeldusel et autoriseeringu valdaja esitab läbivaatamise aruande vähemalt 18 kuud enne autoriseeringu läbivaatamistähtaja möödumist“ (prantsuse keeles on kasutatud sõna „révision“).

141    Sellega seoses tuleb kohe alustuseks rõhutada, et nagu tuleneb määruse nr 1907/2006 näiteks inglise ja saksakeelsest versioonist ning samuti nende sätete kontekstist, on eespool punktis 140 nimetatud kolme sätte prantsuskeelses versioonis kasutatud mõisted „réexamen“ ja „révision“ sünonüümid.

142    Järgmiseks tuleb rõhutada, et olenemata nende sisust ei saa määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 8 ja lõike 9 punktide d ja e kohaselt kehtestatud tingimuste eesmärk põhimõtteliselt küll olla autoriseeringutaotluse või autoriseeringu taotleja esitatud alternatiive käsitleva analüüsi ega ka komisjonipoolse määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 4 ette nähtud tingimuste analüüsi võimalike puuduste kõrvaldamine.

143    Teisisõnu ei saa määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 8 ja lõike 9 punktis d ette nähtud võimalust seada autoriseeringule teatavad tingimused tõlgendada nii, et komisjon võib jätta lahtiseks küsimuse, kas määruse nr 1907/2006 artikli 60 tingimused on täidetud ja reageerida kõnealusele olukorrale selliste tingimuste seadmisega autoriseeringule, mille eesmärk on kõrvaldada puudused või lüngad hindamises, mille ta peab viimati nimetatud sätte kohaselt läbi viima.

144    Nimelt peab komisjon määruse nr 1907/2006 artiklis 60 ette nähtud tingimuste kontrollimisel tuvastama, kas kõik asjaomased faktilised asjaolud ja nendega seotud tehnilised ja majanduslikud hinnangud võimaldavad teha järelduse, et selles sättes ette nähtud tingimused on tõepoolest täidetud. Kui see nii ei ole, ei ole komisjonil õigust autoriseeringut anda, isegi mitte tingimuslikku.

145    Ent käesolevas kohtuasjas ei saa vastupidi sellele, mida väidab sisuliselt hageja, tuvastada, et autoriseerimisotsuses määratud läbivaatamistähtaeg oli vahend, millega kõrvaldada komisjonile antud „puuduste kõrvaldamise pädevuse“ alusel autoriseeringu taotlejate esitatud kemikaaliohutuse aruande puudused.

146    Nimelt ei olnud sel hetkel, mil komisjon määras läbivaatamistähtaja, mis on käesoleval juhul lühike, vajadust kõrvaldada riskianalüüsi komitee täheldatud puudusi.

147    Ühelt poolt oli kemikaaliohutuse aruandega seotud ebakindluste ainus tagajärg see, et autoriseerimisotsuse õiguslik alus ei olnud mitte määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 2 ette nähtud alus, vaid see, mis on ette nähtud sama määruse artikli 60 lõikes 4. Seega ei olnud vajadust kõrvaldada puudusi, mis esinesid seoses kemikaaliohutuse aruandega määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 2 seisukohast.

148    Teiselt poolt tuleb meenutada, et sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee oli oma kvalitatiivse analüüsi raames, mis hõlmas riskianalüüsi komitee tähendatud ebakindlusi, märkinud, et tema arvates võib käesolevas asjas autoriseeringu anda; see viitab sellele, et kemikaaliohutuse aruandega seotud ebakindlus oli lõppkokkuvõttes hajutatud.

149    Hageja ei saa aga tugineda eraldiseisvalt kemikaaliohutuse aruande puudustele, vaidlustamata seejuures põhjendatud moel sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee hinnangut.

150    Hageja ei ole esimese väite teise osa raames esitatud argumentidega tõendanud, et kemikaaliohutuse aruande puudused mõjutasid määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 tingimuste kohaldamist, mistõttu ei ole põhjust asuda seisukohale, et komisjon püüdis neid kõrvaldada läbivaatamistähtaja määramisega. Seega ei saa tuvastada mingit määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 8 ja lõike 9 punkti e rikkumist.

151    Eeltoodust lähtudes tuleb teine osa põhjendamatuna tagasi lükata.

–       Kolmas osa, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselged hindamisvead seoses sobivate alternatiivide hindamise vajakajäämistega

152    Hageja sõnul rikkus komisjon ilmselgelt õigusnorme, kui ta tõlgendas määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõike 4 punktis e kasutatud mõistet „alternatiiv“, ning tegi sellest tulenevalt „ilmselge hindamisvea seoses autoriseeringutaotluse kooskõlaga sama määruse artikli 60 lõike 7 seisukohast“. Sellise rikkumise ja hindamisvea tõttu ei ole tema sõnul komisjoni poolt otsuses vaide kohta tehtud järeldused „sugugi mitte usutavad“.

153    Nimelt olevat määruse nr 1907/2006 põhjenduse 74 sõnastust silmas pidades, ning võttes arvesse alternatiivide hindamise rolli ning sõna „alternatiiv“ tavalist tähendust, alust asuda seisukohale, et autoriseeringutaotlus peab sisaldama selliste ainete või tehnoloogiate analüüsi, mida saab kasutada selle väga ohtliku aine asemel „protsessis […] või kasutamisel“, mille jaoks autoriseeringut taotletakse. Hageja sõnul on „alternatiivide“ analüüsi eesmärk tegelikult võimaldada uurida, kas väga ohtliku aine saab „kavatsetud protsessis“ asendada mõne muu aine või tehnoloogiaga. Selle kõrval tuleks alternatiive hinnata lähtuvalt funktsioonist, mille jaoks autoriseeringut taotletakse. Eeskätt tuleb tema väitel alternatiivi mõista suhestatuna aine funktsiooniga „protsessis“ ja samuti kõrvutatuna aine või tehnoloogiaga, mis on ohutum.

154    Käesolevas asjas olevat autoriseeringutaotluses esitatud alternatiive käsitlev analüüs ebapiisav. Kuivõrd selles taotluses ei olnud täpsustatud, milline on DEHP funktsioon, siis ei olnud seal ära toodud alternatiive selle aine asendamiseks kõnealuse funktsiooni täitmisel.

155    Komisjon olevat küll märkinud otsuses vaide kohta, et DEHP funktsioon on „vähendada plastifikaatorite kogust, mis tuleb lisada PVCst esemete valmistamiseks“. Selle kõrval olevat komisjon otsuses vaide kohta väitnud, et autoriseeringutaotlus sisaldas tegelikult „[autoriseeringu taotlejate] seisukohast“ võimalikke alternatiive käsitlevat hinnangut; eeskätt oli käsitletud esmase PVC kasutamises seisnevat alternatiivi.

156    Ent hageja väitel rikutakse seisukohaga, et esmase PVC kasutamist võib käsitada „alternatiivina“ olukorras, kus esmase PVC tootmiseks kasutatakse samuti väga ohtlikku ainet, „ilmselgelt“ õigusnorme mõiste „alternatiiv“ tõlgendamisel.

157    Hageja leiab igal juhul, et kui DEHP funktsioon on „vähendada plastifikaatorite kogust, mis tuleb lisada PVCst esemete valmistamiseks“, nagu märkis komisjon otsuses vaide kohta, ja kui selline funktsioon on tõepoolest kooskõlas määrusega nr 1907/2006, siis oleks see institutsioon pidanud analüüsima, kas on olemas alternatiive, mis võimaldaksid vähendada PVCst esemete tootmisel kasutatava DEHP kogust. Selle analüüsi raames oleks tulnud arvesse võtta palju suuremat hulka alternatiive, millega on võimalik asendada DEHP PVCst esemete valmistamisel, näiteks eeskätt selliste plastifikaatorite kasutamist, mis ei kujuta endast väga ohtlikke aineid.

158    Käesolevas asjas ei vasta tema väitel autoriseeringutaotlusele lisatud alternatiive käsitlev analüüs isegi mitte sellele DEHP „funktsioonile“, millele tugines komisjon otsuses vaide kohta. Selle asemel, et tuua ära mõni alternatiiv, mis võimaldaks „vähendada plastifikaatorite kogust, mis tuleb lisada PVCst esemete valmistamiseks“, olevat autoriseeringutaotluses esitatud teavet kolme muu protsessi kohta, mis võimaldavad PVCd ümber töödelda, see tähendab alternatiivi kohta, mis seisneb selliste tarbejäätmete eraldamises ja ümbertöötlemise protsessist välistamises, mis sisaldavad teatavat kontsentratsiooni (0,3% mass/mass) ületavas koguses DEHPd; alternatiivi kohta, mis seisneb DEHP kõrvaldamises PVC jäätmetest, ning alternatiivi kohta, mis eeldab teist tüüpi tööstusliku PVC jäätmete kasutamist.

159    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

160    Sissejuhatuseks tuleb nentida, et nagu sai märgitud eespool punktides 104–106, käsitlevad määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõige 7 ja artikli 62 lõige 4 küsimust, kas autoriseeringutaotluse toetuseks on esitatud asjaomased dokumendid. Need sätted käsitlevad autoriseerimismenetluse formaalseid aspekte.

161    Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et autoriseeringutaotlusele oli lisatud alternatiive käsitlev dokument. Kuivõrd dokumendid, mille autoriseeringutaotluse esitajad peavad esitama määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõike 4 nõuete täitmiseks, peavad lisaks olema kontrollitavad, siis tuleb rõhutada, et hageja ei ole konkreetselt ja tõendatult tõendanud, et autoriseeringu taotlejate esitatud dokumendid ei vastanud sellele kriteeriumile (vt eespool punkt 111).

162    Lähemal uurimisel selgub, et hageja argumendid, millega ta püüab osutada puudustele seoses alternatiividega, on seotud otsuse vaide kohta põhjendatusega. Need argumendid jäävad seega edutuks osas, milles need esitati, selleks et tõendada õigusnormide rikkumist või hindamisvigu määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 7 ja artikli 62 lõike 4 kohaldamisel.

163    Samadel põhjustel nendega, mis on toodud eespool punktides 122–124, võib neid argumente küll tõlgendada argumentidena, mis on esitatud, toetamaks väidet, et kuivõrd komisjon andis alternatiividele väära hinnangu, siis on rikutud määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikeid 4 ja 5.

164    Nimelt viitab hageja hagiavalduses esitatud kolmanda väite raames just nimelt määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõigete 4 ja 5 rikkumisele, esitades argumendid, mille kohaselt on väidetavalt vääralt hinnatud alternatiive. Nii esimese väite käesoleva osa kui ka kolmanda väitega heidetakse sisuliselt ette väidetavat õigusnormide rikkumist seoses mõiste „alternatiiv“ tõlgendamisega. Lisaks langevad osaliselt ühte argumendid, mille hageja esitas hagi esimese väite käesoleva osa raames, ja need, mis ta esitas kolmanda väite esimese etteheite raames.

165    Sellega seoses tuleb rõhutada, et kolmanda väite esimese etteheite kohaselt on hageja sõnul rikutud määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikeid 4 ja 5 seoses alternatiive käsitleva analüüsiga kahest kohe alljärgnevalt toodud asjaolust johtuvalt. Esiteks olevat komisjon keskendunud otsuses vaide kohta sarnaselt sellega, mida tegid autoriseeringu taotlejad autoriseeringutaotluses, väärale „viiteraamistikule“, see tähendab „jäätmevoo asendamisele [väga ohtliku aine] asendamise asemel (PVCst esemete valmistamise) protsessis“. Teiseks olevat komisjon korranud, et DEHP funktsioon on vähendada plastifikaatorite kogust, mis tuleb lisada PVCst esemete valmistamiseks (vt tagapool punkt 226). Ent väära „viiteraamistikuga“ seotud küsimus ja küsimus, kas alternatiive käsitlev analüüs peab keskenduma väga ohtlikule ainele „protsessis“, millele hageja on viidanud esimese väite esimese osa raames, langevad ühte. Samuti langevad ühte etteheide vigade kohta alternatiive käsitlevas analüüsis, mis on tingitud DEHP funktsiooni väärast tõlgendusest (vt tagapool punkt 233), ja hageja kriitika, mida väljendavad eespool punktides 155–158 toodud argumendid.

166    Selle kõrval on täidetud tingimused, mis võimaldavad Üldkohtul tõlgendada argumente, et anda neile kasulik mõju (vt eespool punktid 122–124). Eeskätt tuleb rõhutada eriti seda, et täpsustused, mis hageja tegi kohtuistungil seoses oma argumentide kasulikkusega määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõigete 4 ja 5 seisukohast – kuivõrd need ei olnud kasulikud määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 7 ja artikli 62 lõike 4 seisukohast –, hõlmasid ka argumente, mis olid esitatud esimese väite käesoleva osa toetuseks. Lõpetuseks kuulati ka komisjon selles küsimuses ära.

167    Neil tingimustel tuleb eespool punktides 152–158 nimetatud argumente käsitada kolmanda väite raames esitatud argumente täiendavana.

–       Neljas väiteosa, mille kohaselt on rikutud õigusnorme määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 7 ja artikli 64 lõike 3 tõlgendamisel

168    Esimese väite neljanda osa toetuseks märgib hageja, et ECHA riskianalüüsi komitee oli taotlenud autoriseeringu taotlejatelt täiendavat teavet hetkel, mil autoriseeringutaotlus vastas selle komitee arvates juba määruse nr 1907/2006 artikli 62 nõuetele. Sel moel toimides olevat see komitee aga rikkunud „ilmselgelt“ õigusnorme, see tähendab määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõikes 3 ette nähtud menetlust. Kuivõrd komisjon olevat oma otsuses vaide kohta selle lähenemisviisi heaks kiitnud, siis olevat ka selle otsuse puhul rikutud „ilmselgelt“ õigusnorme. Lõpetuseks olevat ka komisjon ise rikkunud mitte ainult määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõiget 3, vaid ka sama määruse artikli 60 lõiget 7.

169    Hageja on seisukohal, et määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõike 3 kohaselt võib olukorras, kus taotlus on tunnistatud määruse nr 1907/2006 artikli 62 nõuetele vastavaks, vaid sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee taotleda täiendavat teavet ning seda üksnes seoses alternatiividega. Seevastu tuleneb tema sõnul sellest sättest, et riskianalüüsi komiteel ei ole õigust taotleda täiendavat teavet seoses taotlusega, mis on juba tunnistatud vastavaks määruse nr 1907/2006 artikli 62 nõuetele.

170    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

171    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et nagu tuleneb määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõike 3 esimesest lausest, on taotlused, mida riskihindamise komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee võivad selle sätte alusel esitada autoriseeringu taotlejale, seotud küsimusega, kas autoriseeringutaotlus sisaldab kogu määruse nr 1907/2006 artiklis 62 nimetatud asjakohast teavet, mida need komiteed vajavad selleks, et täita oma ülesanded, mis on seotud määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõikes 1 nimetatud arvamuste koostamisega. Määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõike 3 teise lause kohaselt esitavad need komiteed vajaduse korral pärast üksteisega konsulteerimist taotlejale ühise taotluse täiendava teabe saamiseks, et viia taotlus vastavusse määruse nr 1907/2006 artikli 62 nõuetega. Määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõike 3 kahest esimesest lausest nähtub seega, et nende komiteede ühine taotlus peab olema seotud küsimusega, kas autoriseeringutaotlus on formaalselt kooskõlas määruse nr 1907/2006 artikliga 62, see tähendab, kas sellele on lisatud kõik viimati nimetatud sättes nimetatud dokumendid ja andmed. Selle kõrval võib nende komiteede ühistaotluse eesmärk olla saada autoriseeringu taotlejalt kontrollitavad dokumendid.

172    Lisaks määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõike 3 esimese lausega antud pädevusele võib sotsiaal-majanduslik komitee selle määruse artikli 64 lõike 3 kolmanda lause alusel nõuda, kui ta peab seda vajalikuks, et autoriseeringu taotleja või kolmas isik esitaks kindlaksmääratud tähtaja jooksul täiendavat teavet võimalike alternatiivsete ainete ja tehnoloogiate kohta.

173    Erinevalt määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõike 3 teises lauses nimetatud taotlusest ei ole sama määruse artikli 64 lõike 3 kolmandas lauses nimetatud taotlus seotud küsimusega, kas autoriseeringu taotleja on esitanud kogu määruse nr 1907/2006 artiklis 62 nimetatud teabe või kas see on kontrollitav. Määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõike 3 kolmandas lauses nimetatud taotlus ei käsitle seega asjaomase autoriseeringutaotluse formaalset aspekti. Seevastu on selle eesmärk saada täiendavat teavet, mis on sotsiaal-majandusliku analüüsi komiteele vajalik selleks, et anda sisuline hinnang asjaomasele ainele ja hinnata alternatiive. Selline taotlus võib olla tarvilik siis, kui sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee koostab arvamust, mis sisaldab määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõike 4 punktis b täpsustatud andmeid. Eeskätt näiteks siis, kui autoriseeringu taotleja esitatud alternatiive käsitlevas analüüsis esinevad puudused või vajakajäämised, mis on viimase poolt kõrvaldatavad, võib määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõike 3 kolmanda lause alusel esitatud taotlus võimaldada vältida olukorda, kus sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee on sunnitud juhul, kus autoriseeringu taotleja avaldab soovi esitada artikli 64 lõike 5 esimeses lõigus nimetatud märkused, ootama need märkused ära vastavalt sama määruse artikli 64 lõike 5 kolmanda lõigu teisele lausele.

174    Määruses nr 1907/2006 ei ole analoogset sätet, mis võimaldaks riskianalüüsi komiteel esitada autoriseeringu taotlejale täiendavaid küsimusi, et saada vajalik teave nendele andmetele sisulise hinnangu andmiseks, mis peavad sisalduma tema määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõikes 1 nimetatud arvamuses.

175    Ent ka riskianalüüsi komitee arvamuse koostamisel võib osutuda vajalikuks taotleda autoriseeringu taotlejalt täiendavat teavet, et kõrvaldada võimalikud puudused ja vajakajäämised konkreetse aine kohta esitatud kemikaaliohutuse aruandes. Riskianalüüsi komiteel peab olema võimalik esitada autoriseeringu taotlejale küsimusi, kas või selleks, et kiirendada oma arvamuse koostamise menetlust ja vältida olukorda, kus ta on kohustatud ära ootama autoriseeringu taotleja märkused, mida on nimetatud määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõike 5 kolmandas lõigus.

176    Riskianalüüsi komitee võib hoolitsemiskohustuse raames ja talle esitatud toimiku nõuetekohase menetlemise huvides teavitada mis tahes hetkel autoriseeringu taotlejat puudustest aine kemikaaliohutuse aruandes. Selle kõrval võib see komitee otsustada anda autoriseeringu taotlejale ka võimaluse esitada kogu vajalik teave, mis võimaldab tal täiendada või täpsustada hinnanguid, mis ta peab andma, täites oma ülesannet viia läbi asjaomase aine riskianalüüs, ja seda vaatamata sellele, et seda võimalust ei ole määruses nr 1907/2006 sõnaselgelt ette nähtud.

177    Eelnevaga arvestades ei saa vastupidi sellele, mida hageja väidab kõigi oma argumentidega, mis on ära toodud eespool punktides 168 ja 169, järeldada, et riskianalüüsi komitee rikkus määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõiget 3, sest ta esitas täiendavad küsimused seoses autoriseeringu sisulise küljega, samas kui ta oli otsustanud, et autoriseeringutaotlus vastas selle sama määruse artikli 62 nõuetele.

178    Seega ei saa komisjonile otsuse vaide kohta vastuvõtmisel ette heita mingit õigusnormide rikkumist, mistõttu esimese väite neljanda osaga ei saa teha muud, kui see tagasi lükata. Sellest tulenevalt tuleb tagasi lükata esimene väide tervikuna.

 Teine väide, mille kohaselt määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 4 nimetatud sotsiaal-majanduslikus hinnangus on tehtud ilmselged hindamisvead

179    Hageja teise väite eesmärk on tõendada, et on tehtud ilmselged hindamisvead määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 4 ette nähtud sotsiaal-majanduslikus hinnangus, millele komisjon tugines autoriseeringu andmiseks ja hiljem vaide rahuldamata jätmiseks. Sellel väitel on kolm osa.

–       Esimene väiteosa, mille kohaselt sotsiaal-majandusliku hinnangu viiteraamistikuga seoses on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselgeid hindamisvigu

180    Hageja on seisukohal, et autoriseerimisotsuse „viiteraamistik“ oli DEHP kasutamine, nii nagu seda olid kirjeldanud autoriseeringutaotluses autoriseeringu taotlejad.

181    Käesolevas kohtuasjas on väidetav õigusrikkumine, mis esineb seoses nimetatud „viiteraamistikuga“, see tähendab rikkumine, mis tuleneb väidetavalt sellest, kuidas autoriseeringu taotlejad tõlgendavad määruse nr 1907/2006 artikli 56 lõike 1 punktis a kasutatud mõistet „kasutus“, ja millele tugineti esimese väite esimeses osas, hageja sõnul toime pandud ka seoses hinnanguga, mille komisjon andis autoriseeringutaotluse esemeks olevast „kasutusest“ väidetavatelt tulenevale kasule. Hageja olevat juba vaides selgitanud, et mingit sotsiaal-majanduslikku kasu ei saa tuleneda sellise väga ohtliku aine „kasutamisest“, mis ei täida mingit funktsiooni. Vastuseks sellele argumendile olevat komisjon otsuses vaide kohta uuesti kinnitanud, et DEHP asjakohane funktsioon on „vähendada plastifikaatorite kogust, mis tuleb lisada pehmest PVCst esemete valmistamiseks“. Hageja on aga arvamusel, et „plastifikaatorite kogus[e vähendamine], mis tuleb lisada ümbertöödeldud pehmest PVCst esemete valmistamiseks“, ei ole määruse nr 1907/2006 nõuetele vastav „funktsioon“.

182    Selle kõrval olevat komisjon rikkunud õigusnorme mõiste „kasu“ tõlgendamisel ka seeläbi, et kasutas „samu elemente“, kirjeldamaks ühelt poolt „kasutust“ määruse nr 1907/2006 artikli 56 lõike 1 punkti a tähenduses ja teiselt poolt sotsiaal-majanduslikku „kasu“ määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 punkti b tähenduses.

183    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

184    Sissejuhatuseks tuleb rõhutada, et kõik argumendid, mis hageja esitas oma teise väite esimese osa põhistamiseks, tuginevad eeldusele, mida hageja seletas esimese väite esimese osa raames ja mille kohaselt see, kuidas komisjon tõlgendas eeskätt määruse nr 1907/2006 artikli 3 punktis 24, artikli 56 lõike 1 punktis a ja artiklis 60 kasutatud mõistet „kasutus“, kujutab endast õigusnormide rikkumist.

185    Ent nagu sai märgitud eespool punktides 63–91, ei rikkunud see institutsioon sellega seoses kuidagi õigusnorme.

186    Lisaks tuleb seoses argumendiga, mis käsitleb „samu elemente“, mida komisjon väidetavalt kasutas käesolevas asjas kõne all oleva kasutuse ja sotsiaal-majandusliku kasu kirjeldamiseks (vt eespool punkt 182), eristada järgmist.

187    Niivõrd, kuivõrd hageja püüab selle argumendiga korrata oma arutluskäiku, mis põhineb hüpoteesil, et see, kuidas komisjon tõlgendas mõistet „kasutus“, tingis õigusnormide rikkumise ka seoses mõistega „kasu“, tuleb see argument tagasi lükata, ilma et oleks isegi vaja määratleda mõistet „kasu“. Nagu sai juba märgitud eespool punktis 185, ei rikkunud see institutsioon nimelt sellega seoses kuidagi õigusnorme.

188    Seevastu juhul, kui etteheidet „samade elementide“ kohta, mida komisjon väidetavalt kasutas käesolevas asjas kõne all oleva kasutuse ja sotsiaal-majandusliku kasu kirjeldamiseks (vt eespool punkt 182), tuleb mõista hoopis nii, et tegemist on täiendava argumendiga, tuleb tuvastada, et hageja ei ole põhjendatud moel täpsustanud, milles need „samad elemendid“ seisnevad.

189    Neil tingimustel tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuna tagasi lükata.

–       Teine väiteosa, mille kohaselt riski ja kasu tasakaalu hindamisel on tehtud ilmselge hindamisviga

190    Hageja väidab, et seoses määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikega 4 on otsuses vaide kohta tehtud ilmselge hindamisviga, mida tõendavad allpool loetletud asjaolud.

191    Võttes arvesse seda, et riskianalüüsi komitee seisukohast ei olnud riski töötajate tervisele võimalik kvantitatiivselt kindlaks määrata, ei saanud esiteks sotsiaal-majandusliku analüüsi komiteel ega seega ka komisjonil olla nõutud teavet selleks, et teha otsus sotsiaal-majandusliku hinnangu kohta. Kuivõrd riski töötajate tervisele ei olnud kvantitatiivselt kindlaks määratud, siis ei olnud hageja sõnul võimalik viia määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 4 ette nähtud hinnangu aluseks olevat riskide ja kasu kaalumist läbi nõuetekohaselt. Seetõttu olevat absurdne komisjoni tees, mida ta väljendas otsuses vaide kohta ja mille kohaselt ühelt poolt tuli sisuliselt järgida sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamust, kes oli omalt poolt teinud „olemasoleva teabe kvalitatiivse analüüsi alusel järelduse, et kasutamise jätkamisest tulenev kasu kaalub üles riskid“, ning teiselt poolt oli sotsiaal-majanduslik hinnang olnud seega rahuldav. Määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 4 ei ole küll täpsustatud, kas risk tuleb kvantitatiivselt kindlaks määrata. Ent määruse nr 1907/2006 I lisa punktide 6.1–6.5 kohaselt on kemikaaliohutuse aruande jaoks tema väitel vajalik inimeste tervisele tuleneva riski kvantitatiivne kindlaksmääramine, välja arvatud juhul, kui ei ole võimalik määrata kindlaks mittetoimivat taset („Derived no-effect level“, edaspidi „DNEL“) ja arvutuslikku mittetoimivat sisaldust („Predicted no effect concentration“, edaspidi „PNEC“). Ent käesolevas asjas asuti autoriseeringutaotluses seisukohale, et DEHP on „läviaine“, see tähendab, et DNEL ja PNEC oli võimalik kindlaks määrata.

192    Samas joones väidab hageja edasi, et riskianalüüsi komiteel ei olnud võimalik riski kvantitatiivselt kindlaks määrata mitte sellepärast, et ta leidis, et see on olemasolevate teaduslike teadmiste alusel võimatu näiteks seetõttu, et DNELi ei ole võimalik kindlaks määrata, vaid seetõttu, et teave töötajate kokkupuute stsenaariumide kohta oli puudulik. Aga „selline olukord on vastuolus autoriseeringute aluspõhimõttega“, mis nõuab hageja väitel, et taotleja tõendaks, et aine kasutamisega seotud risk on piisavalt ohjatud vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikele 2, või – kui seda ei ole võimalik tõendada – et aine kasutamise jätkamisest tulenev kasu kaalub üles riskid, nagu on sätestatud määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 4. Käesolevas asjas ei olevat autoriseeringu taotlejad igal juhul esitanud selliseks hindamiseks vajalikku kogu teavet.

193    Komisjonile vastates väidab hageja, et ta ei esitanud neid argumente esimest korda käesoleva hagi raames, vaid juba vaides. Nimelt olevat ta oma vaides sõnaselgelt viidanud riskianalüüsi komitee ja sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee järeldustele, kus viidati puudustele, mis seisnevad täieliku sotsiaal-majandusliku analüüsi ja mõju inimeste tervisele hinnangu puudumises.

194    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

195    Kohe alustuseks tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele ei esitatud vaides argumenti, millega püütakse tõendada, et komisjon tegi ilmselge hindamisvea määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 kohaldamisel, sest see institutsioon kinnitas otsuses vaide kohta sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee lähenemisviisi, kes oli omakorda teinud „olemasoleva teabe kvalitatiivse analüüsi alusel järelduse, et kasutamise jätkamisest tulenev kasu kaalub üles riskid“.

196    Nimelt oli hageja nende argumentide, mis ta esitas vaide punktides 93–100 kasu ning selle ja DEHPst inimeste tervisele tulenevate riskidega kaalumise kohta, ese tõesti selle problemaatikaga seotud teatavad aspektid. Hageja võttis need argumendid kokku vaide punktis 99. Selles punktis on märgitud, et „[ü]ldiselt ei olnud autoriseeringu taotlejad suutnud tõendada, et DEHP jätkuvast kasutamisest tulenev sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles riskid [määruse nr 1907/2006] artikli 60 [lõike 4] tähenduses, sest 1) ainel puudub funktsioon; 2) autoriseeringu taotlejad olid vääralt märkinud, et DEHP kasutamisest ei tulene riske, ja 3) sotsiaal-majanduslik analüüs keskendus peamiselt mõjule, mis võib olla autoriseeringu andmisest keeldumisel“.

197    Seevastu ei ole vaides kusagil esitatud argumenti, mis käsitleks küsimust, milline mõju on või võib olla riski töötajate tervisele kvantitatiivselt kindlaks määramata jätmisel, mis tuvastati riskianalüüsi komitee arvamuses, mis koostati DEHP kasutamise riskide ja sellest tuleneva sotsiaal-majandusliku kasu kaalumise kohta määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 teise lause alusel koostoimes selle määruse artikli 64 lõikega 1.

198    Ammendavuse huvides tuleb sellega seoses rõhutada, et otsuse vaide kohta see osa, millele hageja viitab, tõendamaks, et komisjon tõepoolest käsitles tema argumenti mõju kohta, mida avaldab riski töötajate tervisele kvantitatiivselt kindlaks määramata jätmine riskide ja sotsiaal-majandusliku kasu kaalumisele, see tähendab osa, mille kohaselt sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee olevat „teinud olemasoleva teabe kvalitatiivse analüüsi alusel järelduse, et kasutamise jätkamisest tulenev kasu kaalub üles riskid“, on vaid väljavõte ning kontekstist välja rebitud.

199    Nimelt ei vastanud komisjon otsuse vaide kohta selles osas argumendile, mis käsitleb DEHPd käsitleva kemikaaliohutuse aruande puudusi, mis johtuvad selle ainega kokkupuutuvate töötajate tervisele esinevate riskide kvantitatiivselt kindlaks määramata jätmisest. Tegelikult vastas komisjon eespool punktis 193 toodud lauseosaga argumentidele, mille hageja esitas vaide punktides 95 ja 99 ning mille kohaselt autoriseeringu taotlejate esitatud sotsiaal-majanduslik analüüs ei tõenda, et DEHPst tulenev sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles sellest ainest tulenevad riskid, sest see analüüs lähtub väärast eeldusest, et sellest ainest ei tulene absoluutselt mingeid riske.

200    Neil tingimustel tuleb asuda seisukohale, et eespool punktides 190–192 ära toodud hageja argumenti ei olnud esitatud vaides. Samadel põhjustel nendega, mis on esitatud eespool punktides 55–58, tuleb see seega vastuvõetamatuna tagasi lükata.

201    Selle kõrval ja igal juhul on see argument sisulisest küljest põhjendamata.

202    Nimelt väidab hageja sisuliselt, et selline sotsiaal-majandusliku kasu ja DEHP kasutamisest inimeste tervisele tulenevate riskide kaalumine, nagu komisjon viis läbi otsuses vaide kohta, on puudulik, kuna ühte vajalikest andmetest, see tähendab DEHP kasutamisest töötajatele tulenevaid riske, ei olnud võimalik „kvantitatiivselt kindlaks määrata“, samas kui komisjon, kes seda tõsiasja pealegi ei eitanud, rõhutab, et ta võttis omaks arvamuse, mille andis sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee, kes oli selles osas läbi viinud „kvalitatiivse“ analüüsi.

203    Sellele argumendile tuleb vastata, et sotsiaal-majandusliku kasu ja DEHP kasutamisest inimeste tervisele tulenevate riskide kaalumine ei pidanud piirduma kvantitatiivsete andmete arvessevõtmisega. Lisaks, kui puuduvad piisavad andmed riski „kvantitatiivselt kindlaks määramiseks“, võib seda riski vaatamata sellele hinnata ka kvalitatiivsete andmete alusel.

204    Eelnevast tuleneb, et teise väite teine osa tuleb vastuvõetamatuna ja igal juhul põhjendamatuna tagasi lükata.

–       Kolmas väide, mille kohaselt on tehtud ilmselge hindamisviga, sest sotsiaal-majandusliku analüüsi raames on teave jäetud arvesse võtmata

205    Hageja väidab, et kuivõrd komisjon ei võtnud määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 punkti d kohaldamisel arvesse teavet, mis käsitleb DEHP kui endokriinseid häireid põhjustava aine omadusi, siis „rikkus [see institutsioon] õigusnorme ja tegi ilmselge hindamisvea“.

206    Tema väitel tuleb selles sättes kasutatud mõistet „olemasolev teave“ nimelt mõista nii, et sellega peetakse silmas kogu teavet, mis oli autoriseeringutaotluse hindamise hetkel tegelikult komisjoni käsutuses. Kuivõrd ECHA määratles 2014. aasta detsembris DEHP selle endokriinsüsteemi häireid põhjustavate omaduste tõttu väga ohtliku ainena määruse nr 1907/2006 artikli 57 punkti f tähenduses (vt eespool punkt 7), siis oleks komisjon pidanud käesoleval juhul võtma arvesse DEHP kui endokriinseid häireid põhjustava aine omadusi käsitlevat teavet määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 punkti d seisukohast. Igal juhul ei ole hageja sõnul selle sätte sõnastuses täpsustatud, et analüüsida saab vaid „taotlejate käsutuses“ olevat teavet.

207    Hageja sõnul olevat komisjon küll püüdnud õigustada viimati nimetatud lähenemisviisi, väites otsuse vaide kohta punktis 3.2, et „[autoriseeringu taotlejatelt] ei saa oodata, et [nad] oleksid aimanud ette ära DEHP täiendava ohtliku omaduse määratlemise, kui [nad] valmistasid 2012.–2013. aastal ette autoriseeringutaotlust, [kuivõrd] see omadus määratleti alles [2014. aasta detsembris, see tähendab] 15 aastat hiljem“. Ent hageja sõnul ei sisalda määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 punkti d sõnastus midagi sellist, mis täpsustaks, et analüüsida võib ainult taotlejate käsutuses olevat teavet. Tegelikult ei olevat komisjoni hindamiskohustus määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 alusel kuidagi piiratud selles osas, millist liiki riski inimeste tervisele ja keskkonnale tuleb analüüsida, ega kehti piirangut, mille kohaselt arvesse tuleb võtta vaid autoriseeringu taotlejatelt saadud tõendeid.

208    Käesolevas kohtuasjas tuleb hageja arvates asuda seisukohale, et sotsiaal-majandusliku hinnangu seisukohast on asjakohased õigusnormid määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõike 5 punkt a ja XVI lisa. See lisa ei piirdu tema sõnul aga selle määruse XIV lisas loetletud riskide põhjal autoriseeringu andmisest keeldumisest tuleneva „kasuga inimeste tervisele ja keskkonnale“. Seetõttu tuleks hageja arvates järeldada, et teavet ohtlike omaduste kohta, mida ei ole nimetatud määruse nr 1907/2006 XIV lisas, tuleb arvesse võtta juba sama määruse artikli 60 lõike 4 alusel esitatava sotsiaal-majandusliku hinnangu koostamisel.

209    Argument, mille komisjon esitas kostja vastuses ja mille kohaselt see, kui autoriseeringu taotlejatelt nõutaks teabe esitamist riski kohta, mis tuleneb väga ohtlikest omadustest, mida autoriseeringutaotluse esitamise hetkel ei ole määratletud, oleks täielikult vastuolus õiguskindluse põhimõttega, ei ole hageja sõnul veenev. Nimelt rääkivat sellele argumendile vastu õiguspärase ootuse valdkonnas väljakujunenud kohtupraktika, mille kohaselt ettevõtjatel ei ole õiguspärast ootust, et edasi kestab olemasolev olukord, mida võidakse liidu institutsioonide kaalutlusõiguse raames muuta. Autoriseeringu taotlejad ei saa seega õiguspäraselt oodata, et ained, mida nad kasutavad või valmistavad, ei ole „väga ohtlikud“ ka täiendavatel viisidel nendele, millest tulenevalt need kanti määruse nr 1907/2006 XIV lisa loetellu.

210    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

211    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 punkti d alusel teeb komisjon autoriseerimisotsuse pärast seda, kui ta on võtnud arvesse „olemasolevat teavet mis tahes alternatiivsete ainete või tehnoloogiate põhjustatud riskidest inimeste tervisele või keskkonnale“.

212    Vastupidi sellele, mida näib väitvat hageja (vt eespool punktid 205 ja 206), ei peeta määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 punktis d seevastu sõnaselgelt ega vaikivalt silmas asjaomase väga ohtliku aine olemuslikke omadusi.

213    Sama järelduse võib teha mitte ainult selle sätte sõnastuse, vaid ka konteksti alusel. Nimelt on määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 raames väga ohtlike ainete olemuslikele omadustele viidatud sõnaselgelt selle sätte esimeses lauses ning ka teise lause punktis a.

214    Seega võib asjaolu, et komisjon ei võtnud arvesse DEHP kui endokriinseid häireid põhjustava aine olemuslikke omadusi, kujutada endast maksimaalselt määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 esimese lause ja teise lause punkti a rikkumist.

215    Seevastu ei saa tuvastada mingit määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 punkti d rikkumist.

216    Lisaks ja täiendavalt tuleb märkida, et vastates küsimusele, kas on tõendatud, et sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles riskid, mis tulenevad väga ohtliku aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale ja mida on sõnaselgelt nimetatud määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 esimeses lauses ja vaikivalt silmas peetud kõnealuse määruse artikli 60 lõike 4 teise lause punktis a, on komisjon tõesti kohustatud analüüsima omal algatusel kogu asjakohast teavet, mis on tema käsutuses autoriseerimisotsuse tegemise hetkel, ilma et riskianalüüs oleks piiratud autoriseeringutaotluses esitatud teabe analüüsiga. Nimelt ei ole komisjonil riskianalüüsi raames vahekohtuniku rolli, kelle pädevus piirdub otsuse tegemisega ainuüksi autoriseeringu taotleja esitatud teabe ja tõendite alusel.

217    Määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 esimesest lausest ei nähtu tõepoolest vahetult, kas komisjoni riskianalüüsi aluseks peab olema vaid teave analüüsitava aine selliste olemuslike omaduste kohta nagu need, mida on nimetatud määruse nr 1907/2006 XIV lisas, või kas komisjon peab selles osas pigem arvesse võtma ka aine neid omadusi, mis ei ole kantud nimetatud lisasse, vaid kandidaatainete loetellu.

218    Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 2 kohaselt antakse autoriseering siis, kui aine kasutamisel „selle [määruse] XIV lisas kirjeldatud olemuslikest omadustest“ tulenev risk inimeste tervisele või keskkonnale on piisavalt ohjatud vastavalt sama määruse I lisa punktile 6.4, nagu nähtub autoriseeringu taotleja kemikaaliohutuse aruandest.

219    Kooskõlas määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikega 2 näeb määruse nr 1907/2006 artikli 62 lõike 4 punkt d ette, et autoriseeringutaotlus sisaldab eeskätt – välja arvatud siis, kui see on registreerimise käigus juba esitatud – kemikaaliohutuse aruannet vastavalt selle määruse I lisale, mis hõlmab aine(te) sama määruse „XIV lisas määratletud olemuslikest omadustest tulenevaid“ riske inimeste tervisele või keskkonnale.

220    Neil tingimustel tuleb määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 2 ja artikli 62 lõike 4 punkti d alusel teha järeldus, et vaid andmed, mis on seotud aine nende olemuslike omadustega, mis on kantud määruse nr 1907/2006 XIV lisasse, on asjakohased riskihindamise raames, mis toimub määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 esimese lause alusel.

221    Seevastu ei tule hindamise raames arvesse võtta võimalikku teavet aine olemuslike omaduste kohta, mida ei ole nimetatud XIV lisasse kantud, isegi siis, kui need olemuslikud omadused on juba kantud määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõikes 1 ette nähtud kandidaatainete loetellu.

222    Nimelt kujutab ühelt poolt aine kandidaatainete loetellu kandmine ja teiselt poolt aine määruse nr 1907/2006 XIV lisasse kandmine määruse nr 1907/2006 kohase autoriseerimismenetluse kaht eri faasi, mille puhul kehtivad erinevad reeglid, mille eesmärgid kattuvad vaid osaliselt ning mille raames lähtutakse osaliselt erinevatest hindamiskriteeriumidest.

223    Nagu nähtub määruse nr 1907/2006 artiklis 57 kasutatud sõnast „võib“, ei tingi selle kõrval aine teatavate olemuslike omaduste pelk kandmine kandidaatainete loetellu, et need omadused kantakse tingimata või automaatselt määruse nr 1907/2006 XIV lisasse. Nagu tuleneb määruse nr 1907/2006 artiklist 58, on seevastu lisaks vaja, et selle kohta oleks tehtud otsus, pidades kinni kõikidest selles sättes nimetatud tingimustest. Otsuse aine määruse nr 1907/2006 XIV lisasse kandmise kohta võtab vastu komisjon ECHA koostatud soovituse põhjal, milles võetakse arvesse ECHA liikmesriikide komitee eelnevat arvamust ja märkusi – eeskätt kasutuste kohta, mis tuleks vabastada autoriseeringu nõudest sama määruse artikli 58 lõike 2 alusel –, mille on esitanud huvitatud isikud avaliku konsulteerimise käigus, mis on ette nähtud määruse artikli 58 lõike 4 teises lõigus (25. septembri 2015. aasta kohtuotsus VECCO jt vs. komisjon, T‑360/13, EU:T:2015:695, punkt 30).

224    Eelnevaga arvestades tuleb argumendid, mis hageja esitas teise väite kolmanda osa toetuseks ja mis on ära toodud eespool punktides 205–209, põhjendamatuna tagasi lükata. Seejärel, kuivõrd teise väite kolm osa on tagasi lükatud, tuleb tagasi lükata teine väide tervikuna.

 Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselged hindamisvead määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõigete 4 ja 5 seisukohast seoses alternatiive käsitleva analüüsiga

225    Hageja kolmas väide koosneb kahest etteheitest, millega püütakse tõendada õigusnormide rikkumist ja ilmselgeid hindamisvigu määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõigete 4 ja 5 kohaldamisel komisjoni poolt käesolevale juhtumile ja täpsemalt siis, kui komisjon hindas DEHP alternatiivide majanduslikku teostatavust autoriseeringu taotlejate jaoks.

226    Esiteks keskenduti hageja väitel autoriseeringu taotlejate esitatud analüüsis väärale „viiteraamistikule“, see tähendab teatava jäätmeveo asendamisele DEHP asendamise asemel tööstusprotsessis, ning see analüüs tingis selle, et autoriseeringu taotlejad tõlgendasid vääralt mõisteid „kasutus“ ja „alternatiiv“; kusjuures see väär tõlgendus võeti üle autoriseerimisotsusesse. Kui hageja esitas selle argumendi oma vaides, kordas komisjon sellele otsuses vaide kohta vastates oma hinnangut DEHP kui aine, mis võimaldab „vähendada plastifikaatorite kogust, mis tuleb lisada PVCst esemete valmistamiseks“, funktsiooni kohta. Need õigusnormide rikkumised mõjutasid hageja sõnul otsust vaide kohta seoses alternatiive käsitleva analüüsiga ning tingisid selle, et viimati nimetatud otsuses rikuti õigusnorme.

227    Teiseks väidab hageja, et otsuses vaide kohta kinnitati mõiste alternatiivide „hindamine“ tõlgendust, mis on tema sõnul vastuolus määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikega 5.

228    Esiteks juhib hageja tähelepanu sellele, et võttes arvesse tõika, et autoriseeringu taotlejad olid esitanud ülevaatliku arvutuse, mis sisaldab konfidentsiaalset teavet kulude kohta, ning seda, et sotsiaal-majandusliku analüüsi komiteel ei õnnestunud avalikest allikatest asjakohast teavet leida, ei saanud see komitee kontrollida „nende jäätmevoogude hinnavahemikku“. Komisjon olevat omakorda juhtinud sellele asjaolule tähelepanu oma otsuses vaide kohta. Ta olevat selle kohta märkinud, et „kuivõrd avaliku konsultatsiooni käigus ei ilmnenud vastuolulisi andmeid [autoriseeringu taotlejate] esitatud arvandmete osas, siis asus sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee seisukohale, et need on realistlikud“.

229    Sel moel toimides leidis komisjon tema sõnul tegelikult, et sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee võib õiguspäraselt eeldada, et autoriseeringu taotlejate esitatud teave on usaldusväärne, seni kuni kolmandate isikute märkused ei lähe sellega vahetult vastuollu. Selline lähenemisviis olevat siiski vastuolus komisjoni kohustusega hinnata alternatiivide kõiki asjakohaseid aspekte, sealhulgas nende majanduslikku teostatavust; see kohustus on sel institutsioonil tema väitel määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 ja artikli 60 lõike 5 punkti b alusel. Ta väidab, et selles osas on tegemist ilmselge veaga, millele ei ole mingit usutavat õigustust. Nimelt on hageja seisukohal, et kohustus hinnata alternatiivide „kõiki asjakohaseid aspekte“, sealhulgas nende „majanduslikku teostatavust“ on mõttekas vaid siis, kui tegemist on iseseisvalt kontrollitava teabe tegeliku kontrollimisega. Sellise „menetluseeskirja“ kohaldamine, mis eeldab teabe usaldusväärsust, kujutab endast otseteed, mille eesmärk on seda hindamist vältida. Seega ei olevat absoluutselt tegu majandushinnanguga.

230    Teiseks väidab hageja, et lähenemisviis, mis seisneb selles, et eeldatakse, et taotlejate esitatud teave on usaldusväärne, kui kolmandad isikud ei tõenda vastupidist, muudab autoriseerimismenetluse ebatõhusaks, sest see õhutab taotlejaid varjama teavet, mis on nende huvidega vastuolus. Kuivõrd majandusandmete puhul võivad kehtida ka ärisaladusega seotud piirangud, ei ole selle kõrval mõistlik oodata, et kolmandad isikud saavad neist teadlikuks ja edastavad need konsulteerimismenetluse raames.

231    Hageja väidab kolmandaks, et komisjon püüdis otsuse vaide kohta punktis 5.2 õigustada seda lähenemisviisi, märkides, et „nõuda [sotsiaal-majandusliku analüüsi] komiteelt, et ta viiks nende spetsiifiliste andmetega seoses läbi iseseisva uuringu, oleks menetluse seisukohast ebaproportsionaalne koorem“. See põhjendus on hageja sõnul aga ekslik. Sellises olukorras, nagu on kõne all käesolevas asjas, on tema sõnul „ilmselge lahendus“ nõuda autoriseeringu taotlejatelt piisaval arvul usaldusväärsete ja kontrollitavate tõendite esitamist.

232    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

233    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et nagu sai täheldatud eespool punktis 167, tuleb arutluskäiku, mida hageja kirjeldab esimese väite kolmanda osa raames (vt eespool punktid 152–158), käsitada esitatuna käesoleva väite põhistamiseks ning seda tuleb käsitleda käesoleva väite analüüsi raames. Kuivõrd selle eesmärk on tõendada, et komisjon rikkus õigusnorme, kui ta tõlgendas mõistet „alternatiiv“ (vt eespool punktid 153–156), siis kujutab see arutluskäik endast nimelt käesoleva väite raames esitatud esimese etteheite täiendust. Ülejäänud argumendid, mis hageja esitas esimese väite kolmanda osa põhistamiseks, peaksid seevastu tõendama ilmselgete hindamisvigade olemasolu (vt eespool punktid 157 ja 158).

234    Esiteks tuleb kohe alustuseks vastuvõetamatuna tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt autoriseeringutaotluses esitatud alternatiive käsitlev analüüs ei olnud piisav, sest tema väitel ei ole taotluses täpsustatud DEHP funktsiooni (vt eespool punkt 154).

235    Nimelt saab käesoleva hagi esemeks olla vaid otsuse vaide kohta õiguspärasus, mitte autoriseeringutaotluse piisav või ebapiisav laad. Hagi kolmanda väite üldeesmärk peab seega olema tõendada komisjoni võimalikke eksimusi, mitte eksimusi, mille panid toime autoriseeringu taotlejad autoriseeringutaotluses.

236    Seevastu niivõrd, kuivõrd eespool nimetatud argumendiga soovitakse näitlikustada vigu otsuses vaide kohta, see tähendab hüpoteesi korral, et tuleb asuda seisukohale, et selles otsuses korratakse ja võetakse omaks autoriseeringutaotluses sisalduvad andmed, tuleb eespool punktis 233 nimetatud argument põhjendamatuna tagasi lükata. Sõltumata sellest, mida autoriseeringu taotlejad autoriseeringutaotluses märkisid või märkimata jätsid, määras komisjon käesolevas kohtuasjas kõne all oleva autoriseeringu puhul nimelt sõnaselgelt kindlaks ühe DEHP funktsiooni.

237    Mis puudutab arutluskäiku, mille hageja esitas tõendamaks, et alternatiive käsitlev analüüs peab seisnema selliste ainete või tehnoloogiate hindamises, millega on võimalik asendada väga ohtlik aine „protsessis“, mille jaoks autoriseeringut taotleti (vt eespool punkt 165), tuleb teiseks tuvastada, et see arutluskäik on seotud käesoleva väite raames esitatud argumendiga, mille kohaselt autoriseeringu taotlejate esitatud analüüs keskendub väärale „viiteraamistikule“, see tähendab „jäätmevoo asendamisele DEHP asendamise asemel tööstusprotsessis“, mis tingis hageja väitel selle, et autoriseeringu taotlejad tõlgendasid autoriseeringutaotluses vääralt mõisteid „kasutus“ ja „alternatiiv“ (vt eespool punkt 226). Lisaks on see arutluskäik seotud argumendiga, mille kohaselt komisjon olevat väitnud, et DEHP‑l on funktsioon, mis on määrusega nr 1907/2006 arvestades lubamatu, mistõttu nii autoriseeringutaotluses kui ka autoriseerimisotsuses sisalduvat mõistete „kasutus“ ja „alternatiiv“ väära tõlgendust korrati otsuses vaide kohta, rikkudes õigusnorme (vt eespool punkt 226).

238    Ent nagu sai märgitud esimese väite esimese osa hindamisel, on eespool punktides 63–91 esitatud põhjustel võimalik rääkida aine „kasutusest“ isegi siis, kui seda ei ole „tööstusprotsessis“ aktiivselt kasutusele võetud. Komisjon seega ei eksinud, kui ta järeldas, et käesoleval juhul on tegemist asjaomase aine „kasutusega“ „segu koostises“. Selles kontekstis asus komisjon õigusnorme rikkumata seisukohale, et üks DEHP funktsioonidest on „vähendada plastifikaatorite kogust, mis tuleb lisada ümbertöödeldud pehme PVC materjali põhjal pehmest PVCst esemete valmistamiseks“. Samuti ei rikkunud komisjon õigusnorme, kui ta lähtus juba autoriseerimisotsuses märgitud eeldusest, mille kohaselt DEHP‑l on tavaliselt plastifitseerimisfunktsioon. Need funktsioonid, mis avalduvad hiljemalt siis, kui kasutatakse seda ainet sisaldavat teisest tooret (vt eespool punkt 71), võimaldasid asuda seisukohale, et autoriseeringu võib anda „kasutuseks“ määruse nr 1907/2006 artikli 3 punkti 24, artikli 56 lõike 1 punkti a ja artikli 60 tähenduses.

239    Nagu komisjon õigustatult väitis, võis neil tingimustel alternatiivide hindamisel käesolevas asjas keskenduda pigem segule kui selles sisalduvale ainele. Vastupidi hageja väidetele ei pidanud alternatiive käsitlev analüüs seevastu kujutama endast selliste ainete või tehnoloogiate hindamist, millega on võimalik asendada DEHP „tööstusprotsessis“.

240    Seega tuleb tagasi lükata argument, mis käsitleb sellist alternatiive käsitlevat analüüsi, mille ese on ained või tehnoloogiad, millega on võimalik asendada väga ohtlik aine „tööstusprotsessis“; samuti tuleb tagasi lükata etteheited, mis on seotud komisjoni tuvastatud DEHP funktsiooniga.

241    Kolmandaks tuleb tagasi lükata ka argument, mille kohaselt on väär leida, et esmase PVC kasutamist võib pidada „alternatiiviks“, sest ka esmase PVC tootmisel kasutatakse väga ohtlikku ainet (vt eespool punkt 156).

242    Ühelt poolt nähtub otsusest vaide kohta sisuliselt, et komisjoni arvates võib plastifikaatorina kasutatava esmase väga ohtliku aine koguse vähendamine seeläbi, et kasutakse ümbertöödeldud väga ohtlikku ainet, olla määrusega nr 1907/2006 kooskõlaline funktsioon. Komisjon analüüsis alternatiive sellest funktsioonist lähtuvalt. Vastupidi sellele, mida näib väitvat hageja, ei asunud komisjon otsuses vaide kohta seevastu sõnaselgelt ega vaikivalt seisukohale, et esmase PVC kasutamine on ise alternatiiv.

243    Teiselt poolt ei ole kasutus, mis võimaldab vähendada puhta või esmase DEHP kogust, mis tuleb lisada ühenditele, et valmistada uusi pehmest PVCst esemeid, vastuolus määruse nr 1907/2006 sõnaselgete nõuete ega eesmärkidega.

244    Nimelt ei keela seda määruse nr 1907/2006 artikli 55 eesmärk. Selle sätte eesmärk ei ole asendada väga ohtlikud ained tingimusetult, ühepoolselt ja kohe sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega. Nagu nähtub selle artikli sõnastusest, on sellega taotletav eesmärk seevastu asendada „järk‑järgult“ väga ohtlikud ained sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega, „kui need on majanduslikult sobivad ja tehniliselt rakendatavad“. Seda eesmärki on muuseas korratud praktiliselt identses sõnastuses määruse nr 1907/2006 põhjenduses 70.

245    Neljandaks tuleb seoses argumentidega, mis käsitlevad ilmselge hindamisvea olemasolu põhjendusel, et isegi kui nõustuda komisjoni väidetud funktsiooniga, ei ole see institutsioon igal juhul analüüsinud, kas on alternatiive, mis võimaldaksid vähendada DEHP kogust PVCst esemete valmistamisel, võttes arvesse suurt hulka alternatiive, mis hõlmavad eeskätt selliste plastifikaatorite kasutamist, mis ei kujuta endast väga ohtlikke aineid (vt eespool punkt 157), märkida alljärgnevat.

246    Kohtupraktika kohaselt peavad hageja esitatud tõendid olema selleks, et tuvastada, et institutsioon on keeruliste asjaolude hindamisel teinud ilmselge vea, mis õigustab akti tühistamist, piisavad, muutmaks kõnealuses aktis faktilistele asjaoludele antud hinnangud ebausutavaks. Kui usutavuse hindamine välja arvata, puudub Üldkohtul pädevus asendada keerulistele asjaoludele otsuse vastuvõtja poolt antud hinnang enda hinnanguga (vt 9. septembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑257/07, EU:T:2011:444, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu tuleb ilmselget hindamisviga puudutav väide tagasi lükata, kui vaatamata hageja esitatud tõenditele võib kahtluse alla seatud hinnangut ikkagi pidada õigeks või õigustatuks. Eriti on see nii siis, kui asjaomases otsuses on tehtud vigu, mis isegi kogumina on niivõrd vähese tähtsusega, et ei saanud administratsiooni määravalt mõjutada (vt 9. septembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑257/07, EU:T:2011:444, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).

247    Käesoleval juhul tuleb ühelt poolt tuvastada, et autoriseeringu taotlejad olid tuginenud autoriseeringutaotluses alternatiivide puudumisele. Selle kohta tuleb täheldada, et tegemist oli alternatiividega pehme ümbertöödeldud PVC hilisemate töötlejate jaoks – näiteks alternatiiv, mis seisneb selliseid plastifikaatoreid sisaldava esmase PVC kasutamises, mis ei ole väga ohtlikud ained. Ehkki autoriseeringu taotlejad ei esitlenud seda võimalust alternatiivina, käsitas sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee seda sobimatuna ja seda eeskätt seetõttu, et see ei ole autoriseeringu taotlejate toodete hilisemate kasutajate või vähemalt neist osa jaoks majanduslikult tehtav.

248    Jättes täitmata tõendamiskohustuse, mis lasub liidu kohtu poolt kehtestatud ja eespool punktis 246 kirjeldatud reeglite kohaselt ilmselgele hindamisveale tugineval hagejal, ei ole viimane viidanud ühelegi asjaolule, mis muudaks otsuses vaide kohta alternatiivide puudumist käsitlevas osas faktilistele asjaoludele antud hinnangud ebausutavaks.

249    Ühelt poolt ei selgita hageja, milliste muude andmete põhjal peale nende, millele viitasid autoriseeringu taotlejad, määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõikes 2 viidatud avaliku konsultatsiooni raames ärakuulatud kolmandad isikud ja liikmesriigid, kes avaldasid arvamust seoses otsusega, mis tehakse autoriseeringutaotluse kohta sama määruse artiklis 133 ette nähtud komitee arutelu käigus, oleks komisjon saanud otsuse vaide kohta tegemisel jõuda alternatiividega, mis põhinevad plastifikaatoritel, mis ei ole väga ohtlikud ained, muule tulemusele kui see, mis on esitatud sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee arvamuses. Nimelt ei ole hageja ära näidanud, millist muud ainet, mis ei ole väga ohtlik aine, oleks komisjon saanud arvesse võtta.

250    Teiselt poolt ja igal juhul ei ole hageja oma vaides spetsiifiliselt vaidlustanud komisjoni üldist järeldust alternatiivide puudumise kohta.

251    Pealegi tuleb rõhutada, et nõuda – nagu seda on tehtud eespool punktides 249 ja 250 –, et hageja oleks hagi või vaide raames täpsustanud, millised asjaolud võivad seada kahtluse alla komisjoni järelduse, et puuduvad alternatiivid, ei tähenda vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikele 4 koostoimes selle määruse põhjendusega 69 autoriseeringu taotlejal lasuva tõendamiskoormise ümberpööramist. Tegemist on hoopis ühelt poolt nõuetega, mis tulenevad vajadusest, et tühistamishagis oleksid hagi argumendid ja väited esitatud selgelt nii, et Üldkohus saaks neid nõuetekohaselt analüüsida, ilma et ta peaks oletama, mida hageja soovib, ja tema põhjendusi asendama. Teiselt poolt on tegemist selliste täpsustamisnõuetega, nagu on ette nähtud määruse nr 1367/2006 artiklis 10 (vt eespool punktid 56 ja 57).

252    Neil tingimustel tuleb eespool punktis 244 nimetatud argument põhjendamatuna tagasi lükata.

253    Viiendaks tuleb põhjendamatuna tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt komisjon sisuliselt eeldas, et on olemas usaldusväärsed hindu käsitlevad andmed, mille autoriseeringu taotlejad esitasid oma alternatiive käsitlevas analüüsis ning mille sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee heaks kiitis, ilma et ta oleks iseseisvalt hinnanud nende andmete usaldusväärsust, see mis lõppkokkuvõttes tähendab hageja sõnul, et mõistet alternatiivide „hindamine“ tõlgendati viisil, mis on vastuolus määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikega 5.

254    Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et vastupidi hageja väidetele ei „eeldanud“ komisjon autoriseeringu taotlejate poolt väljapakutud alternatiivide majandusliku teostatavuse analüüsimisel vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 5 punktile b, et nende esitatud hindu käsitlevad andmed on õiged.

255    Nimelt märkis komisjon otsuse vaide kohta punktis 5.2 hageja sellele argumendile vastates ja ilma et viimane talle selles küsimuses vastu vaidleks, et autoriseeringu taotlejad olid esitanud tööstusjärgsete jäätmete kohta hinnad, mis ei ole avalikult kättesaadavad. Sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee omalt poolt hindas autoriseeringutaotluses esitatud hindu käsitlevaid andmeid, püüdes saada avalikest allikatest täiendavat teavet ning kontrollides määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõikes 2 nimetatud avaliku konsultatsiooni käigus kõiki esitatud andmeid.

256    See lähenemisviis, mis seisneb täiendava teabe otsimises, viitab sellele, et sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee tõepoolest hindas autoriseeringu taotlejate esitatud andmeid.

257    Kui komisjon võttis sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee analüüsi omaks, ei eeldanud seega ka tema nende andmete õigsust. Pealegi võttis komisjon omaks selle komitee hinnangud tööstusjärgsete jäätmete hinna kohta just nimelt seepärast, et puudusid autoriseeringu taotlejate esitatud andmete õigsust vääravad tõendid.

258    Teiseks tuleb täpsuse huvides märkida, et hageja etteheide, mille kohaselt komisjon „eeldas“, et autoriseeringu taotlejate esitatud majandusandmed olid õiged, ei ole seotud õigusküsimusega.

259    Nimelt võtab komisjon määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 5 alusel sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiate kättesaadavust hinnates arvesse kõiki asjakohaseid aspekte ja selle artikli 60 lõike 5 punkti b kohaselt eeskätt alternatiivide tehnilist ja majanduslikku teostatavust taotleja jaoks. Ent määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 5 ei ole määratletud konkreetset meetodit, mis võimaldab läbi viia selles sättes ette nähtud „hindamist“ ja mida saaks käsitada õigusnormides nõutud meetodina, ehk mis oleks teisisõnu õigusmõiste „hindamine“ lahutamatu osa.

260    Seevastu on määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 5 ette nähtud alternatiivsete ainete või tehnoloogiate kättesaadavuse hindamisega silmas peetud tehniliste, majanduslike ja teaduslike küsimuste ning samuti keerukate faktiliste asjaolude hindamist eesmärgiga kontrollida kõiki selles küsimuses asjakohaseid aspekte – eeskätt neid, mida on nimetatud artikli 60 lõike 5 punktides a ja b – teabe alusel, mis on komisjoni käsutuses hetkel, mil ta teeb autoriseerimisotsuse.

261    Sellest lähtepunktist arvestatakse hageja etteheitega, mille kohaselt komisjon „eeldas“, et autoriseeringu taotlejate esitatud teatavad andmed on õiged, tegelikult pigem määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 5 punkti b rikkumist võimaliku (ilmselge) hindamisvea seisukohast, kui õigusnormide rikkumist seoses mõistega „hindamine“, nagu väidab hageja.

262    Sellega seoses tuleb, hoolimata sellest, et komisjon ei „eeldanud“ käesolevas asjas teatavaid asjaolusid, vaid võttis omaks sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee ühe analüüsi tulemused, olles eelnevalt märkinud, et autoriseeringu taotlejate esitatud teavet vääravad tõendid puuduvad (vt eespool punkt 257), märkida ka seda, et hageja ei ole käesolevas asjas esitanud ühtegi argumenti, mis võimaldaks tõendada, milliseid faktilisi asjaolusid või tõendeid oleks sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee või komisjon võinud võtta arvesse, et kontrollida autoriseeringutaotluses esitatud andmete usaldusväärsust või see suisa sellise kontrolli tulemusel välistada. Selle kõrval ei ole hageja selgitanud, milline oleks võinud olla see konkreetne tehniline, majanduslik või teaduslik meetod, mis oleks võimaldanud kõrvaldada kahtlused seoses autoriseeringu taotlejate poolt tööstusjärgsete jäätmete hinna kohta esitatud andmete usaldusväärsusega.

263    Pealegi tuleb rõhutada sama moodi sellega, mida sai öeldud eespool punktis 251 seoses alternatiivide puudumisega, et nõuda hagejalt, et ta täpsustaks, millised asjaolud võivad seada kahtluse alla komisjoni järeldused autoriseeringutaotluses esitatud andmete usaldusväärsuse kohta, et see ei tähenda vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikele 4 koostoimes selle määruse põhjendusega 69 autoriseeringu taotlejal lasuva tõendamiskoormise ümberpööramist. Tegemist on hoopis nõuetega, mis tulenevad eespool punktis 246 viidatud kohtupraktikast.

264    Neil tingimustel ei ole see, et hageja heidab komisjonile lihtsalt ette, et ta „eeldas“ autoriseeringu taotlejate poolt autoriseeringutaotluses esitatud ja seejärel sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee poolt määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõike 4 punktis b ette nähtud arvamuse koostamisel heakskiidetud andmete õigsust, piisav tõendamaks, et on tehtud ilmselge hindamisviga.

265    Seda järeldust ei sea kahtluse alla ükski hageja argument.

266    Esiteks tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt lähenemisviis, mis seisneb selles, et eeldatakse, et autoriseeringu taotlejate esitatud teave on usaldusväärne, „kui kolmandad isikud ei tõenda vastupidist“, muudab autoriseerimismenetluse ebatõhusaks, sest see õhutab taotlejaid varjama teavet, mis on nende huvidega vastuolus. Sama kehtib argumendi puhul, mille kohaselt ei ole mõistlik oodata, et kolmandad isikud saavad majandusandmetest teadlikuks ja edastavad need konsulteerimismenetluse raames, kuivõrd nende andmete puhul võivad kehtida ka ärisaladusega seotud piirangud (vt eespool punkt 230).

267    Sellega seoses tuleb märkida, et on tõesti huvi selle vastu, et autoriseeringu taotlejad ei varjaks autoriseerimismenetluse raames asjakohast teavet – nad võivad kalduda seda tegema, kui see teave on nende huvidega vastuolus.

268    Ent tuleb uuesti öelda, et hageja ei ole ära näidanud, milline meetod võimaldaks kõige paremini ära hoida riski, et autoriseeringu taotleja hoiab salajas asjakohast vaid talle teadaolevat teavet. Ühelt poolt ei ole komisjonil ega määruse nr 1907/2006 artikli 64 lõikes 1 nimetatud ECHA komiteedel pädevust, mis sarnaneks sellega, mis on liikmesriigi konkurentsiametil või suisa prokuratuuril ja mis võimaldaks kontrollida faktiliste asjaolude tõesust selliste sunnimeetmete abil nagu läbiotsimine ja arest. Teiselt poolt ei ole lahendus, mida hageja nimetab „ilmselgeks“ ja mille kohaselt „autoriseeringu taotlejatelt [võiks lihtsalt] nõuda piisaval arvul usaldusväärsete ja kontrollitavate tõendite esitamist“ (vt eespool punkt 231), sugugi mitte ilmselge. Nimelt tekib vaid taotlejale teadaoleva konfidentsiaalse teabe probleem iga kord, kui tal tuleb paluda täiendada või selgitada teavet, mille ainus valdaja ta on.

269    Teiseks tuleb tagasi lükata kriitika, mille hageja esitas komisjoni poolt otsuse vaide kohta punktis 5.2 esitatud argumendi kohta, mille kohaselt „nõuda [sotsiaal-majandusliku analüüsi] komiteelt, et ta viiks nende spetsiifiliste andmetega seoses läbi iseseisva uuringu, oleks menetluse seisukohast ebaproportsionaalne koorem“ (vt eespool punkt 231).

270    Jättes kõrvale komisjoni viidatud „menetluse seisukohast ebaproportsionaalse koorma“ problemaatika, tuleb märkida, et hageja ei ole konkreetselt tõendanud, mida sotsiaal-majandusliku analüüsi komitee oleks võinud teha lisaks, et hajutada hageja väljendatud kahtlused.

271    Arvestades eeltoodut, tuleb kolmas väide põhjendamatuna tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselged hindamisvead seetõttu, et autoriseerimismenetluse raames eirati ettevaatuspõhimõtet

272    Oma neljanda väitega heidab hageja ette ELTL artikli 191 lõikes 2 ette nähtud ettevaatuspõhimõtte rikkumist.

273    Hageja väidab esiteks, et ettevaatuspõhimõtte nõuetekohaseks kohaldamiseks on vaja, et seda, et ainele tuleb anda autoriseering, tõendaks autoriseeringu taotleja. Kui pärast seda, kui taotleja on esitanud oma tõendid, on endiselt kahtlusi seoses riskidega inimeste tervisele või keskkonnale, peaks komisjon tema sõnul järeldama, et tõendamiskohustust ei ole täidetud ning et ainele ei saa anda autoriseeringut.

274    Käesolevas kohtuasjas olevat riskianalüüsi komitee ühelt poolt järeldanud, et tal „ei ole võimalik kvantitatiivselt kindlaks määrata“ riske töötajate tervisele. Teiselt poolt ei olevat otsustusprotsessi raames võetud arvesse DEHP endokriinseid häireid põhjustavaid omadusi. Seetõttu ei olevat komisjon järginud ettevaatuspõhimõtet, kui ta otsustas kõigele vaatamata anda DEHP kasutuseks autoriseeringu. See viga mõjutab hageja sõnul ka otsuse vaide kohta põhjendatust.

275    Teiseks oleks komisjon pidanud hageja arvates paluma autoriseeringu taotlejatel ettevaatuspõhimõtte alusel autoriseeringutaotluse ajakohastada, võttes arvesse DEHP kui väga ohtliku endokriinseid häireid põhjustava aine omadusi, millest tulenevalt see aine põhjustab muret samal määral murega, mille tõttu ta kanti määruse nr 1907/2006 XIV lisas ette nähtud loetellu.

276    Kolmandaks tuletab hageja meelde vastusena argumendile, mille komisjon esitas kostja vastuses ja mille kohaselt oleks õiguskindluse põhimõttega vastuolus võtta riskihindamise raames arvesse selliseid omadusi, mida ei olnud autoriseeringutaotluse esitamise hetkel veel määratletud, et õiguskindluse põhimõttega kaasaskäivat õiguspärase ootuse kaitset käsitleva liidu kohtute praktika kohaselt ei ole ettevõtjatel õiguspärast ootust seoses sellega, et kestab edasi olemasolev olukord, mida võidakse liidu institutsioonide kaalutlusõiguse raames muuta.

277    Teiseks, ja olenemata eespool märgitust, ei olevat komisjon üldse seletanud, kuidas ta kohaldas käesolevas asjas ettevaatuspõhimõtet.

278    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

279    Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et nagu nähtub ELTL artikli 191 lõigetest 1 ja 2, peab liidu keskkonnapoliitika aitama kaasa inimeste tervise kaitse eesmärgi taotlemisele ja see põhineb eeskätt ettevaatuspõhimõttel. See põhimõte on kohaldatav siis, kui liidu institutsioonid võtavad keskkonnakaitse meetmeid. Lisaks kohaldatakse ettevaatuspõhimõtet ka siis, kui liidu institutsioonid võtavad inimeste tervise kaitse meetmeid (vt selle kohta 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gowan Comércio Internacional e Serviços, C‑77/09, EU:C:2010:803, punkt 72).

280    Eeskätt nähtub määruse nr 1907/2006 artikli 1 lõikest 3, et selle määruse sätted põhinevad ettevaatuspõhimõttel.

281    Ettevaatuspõhimõttest tuleneb, et kui riski olemasolu inimeste tervisele või selle ulatuse osas on jätkuvalt kahtlusi, võib võtta kaitsemeetmed, ilma et oleks vaja ära oodata nende riskide tegelikkuse ja suuruse täielikku tõendamist (vt 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gowan Comércio Internacional e Serviços, C‑77/09, EU:C:2010:803, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika). Ettevaatuspõhimõtte nõuetekohaseks kohaldamiseks on esiteks vaja, et määrataks kindlaks asjaomase aine väljapakutud kasutusest tervisele tulenevad võimalikult negatiivsed tagajärjed, ja teiseks riski tervisele täielikku hindamist kõige usaldusväärsemate kättesaadavate teaduslike andmete ja rahvusvahelise teadustöö kõige hiljutisemate tulemuste alusel (vt 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gowan Comércio Internacional e Serviços, C‑77/09, EU:C:2010:803, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

282    Sellest lähtepunktist õigustab ettevaatuspõhimõte kohtupraktika kohaselt piiravate meetmete võtmist, kui osutub võimatuks määrata täpselt kindlaks riski olemasolu või ulatus, sest läbiviidud uuringute tulemused on ebapiisavad, need ei ole veenvad või täpsed, kuid rahvatervise tegeliku kahjustamise tõenäosus on riski realiseerumise hüpoteesi korral jätkuvalt olemas (vt 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Gowan Comércio Internacional e Serviços, C‑77/09, EU:C:2010:803, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellise piirava meetme võtmisel, mille eesmärk on keskkonna või inimeste tervise kaitse, peab selleks pädev institutsioon leidma õiglase tasakaalu ettevaatuspõhimõtte ja proportsionaalsuspõhimõtte vahel. Nii tuleneb eespool punktis 281 viidatud kohtupraktika tõlgendamisest, arvestades ELL artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuspõhimõttega, mis on üks liidu õiguse üldpõhimõtetest. Sellega arvestades tuleb asuda seisukohale, et ettevaatuspõhimõte õigustab piiravate meetmete võtmist vaid tingimusel, et meetmed on nii mittediskrimineerivad ja objektiivsed, kui ka proportsionaalsed (kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas Confédération paysanne jt, C‑528/16, EU:C:2018:20, punkt 51).

283    Käesolevas kohtuasjas väidab hageja sisuliselt, et ettevaatuspõhimõtte alusel keelas riskianalüüsi komitee poolt tuvastatud kahtluste olemasolu seoses riskidega töötajatele selle autoriseeringu andmise, mille komisjon andis määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 alusel. Teisisõnu leiab hageja, et komisjon oleks pidanud täielikult keelduma käesolevas asjas kõne all oleva autoriseeringu andmisest.

284    Ent esiteks tuleb märkida, et ELTL artikli 191 lõikes 2 ette nähtud ettevaatuspõhimõte kohaldub liidu tegevuse suhtes ja seda ei saa tõlgendada nii, et liidu institutsioon on selle põhimõtte alusel kohustatud võtma mingi konkreetse meetme, näiteks keelduma autoriseeringu andmisest, nagu väidab hageja. Nimelt piirdub see säte liidu üldeesmärkide määratlemisega keskkonna valdkonnas, kuivõrd ELTL artikkel 192 annab Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule ülesande otsustada seadusandliku tavamenetluse kohaselt, mida tuleb teha, et saavutada need eesmärgid. Selle kõrval tuleb märkida, et ehkki on tõsi, et see põhimõte võib õigustada piirava meetme võtmist institutsiooni poolt, ei pane see sellegipoolest meetme võtmise kohustust.

285    Lisaks tuleb täheldada, et ka määruse nr 1907/2006 artikli l lõige 3 ei põhista eraldivõetuna hageja argumenti, et komisjon oleks pidanud keelduma kõnealuse autoriseeringu andmisest.

286    Teiseks tuleb öelda, et käesolevas kohtuasjas ei olnud vastupidi hageja väidetele (vt eespool punkt 273) kahtlusi seoses riskidega inimeste tervisele. Vastupidi, oli kindel, et DEHPst tuleneb risk inimeste tervisele. Nagu sai märgitud eespool punktis 1, on sel ainel reproduktiivtoksilised omadused kõnealuse määruse artikli 57 punkti c tähenduses. Käesolevas kohtuasjas oli riskianalüüsi komitee juhtinud komisjoni tähelepanu kahtlustele seoses autoriseeringu taotlejate väidetega, et töötajate kokkupuutel DEHPga sellest ainest tulenevad riskid on ohjatud. See komitee leidis, et autoriseeringu taotlejad ei olnud tõendanud, et kahest taotletud kasutusest töötajate tervisele tulenevad riskid on piisavalt ohjatud vastavalt määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikele 2. Sisuliselt just sel põhjusel otsustas komisjon määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 4 ette nähtud „sotsiaal-majandusliku menetluse“ kohaldamise kasuks.

287    Siiski ei saa asuda seisukohale, et komisjoni otsus kohaldada määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 4 ette nähtud „sotsiaal-majanduslikku menetlust“, kujutab endast ettevaatuspõhimõtte rikkumist. Autoriseerimismenetlus nähti selle menetluse alusel ette just nimelt selleks, et võimaldada ettevõtjatel turustada aineid, millest tuleneb eeskätt risk inimeste tervisele, kuid mille sotsiaal-majanduslik kasu kaalub selle riski üles.

288    Nagu tuleneb ühelt poolt määruse nr 1907/2006 põhjendusest 69 ja teiselt poolt sama määruse artikli 60 lõikest 4, võib olukorras, kus ei ole tõendatud, et riskid, mis aine kasutamine toob kaasa inimeste tervisele või keskkonnale, on piisavalt ohjatud, autoriseeringu anda siis, kui on võimalik tõendada, et asjaomase aine kasutamisest tulenev sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest tulenevad riskid, ning puuduvad sobivad majanduslikult ja tehniliselt otstarbekad alternatiivsed ained või tehnoloogiad.

289    Käesolevas asjas tuleb märkida, et nagu nähtub eespool punktidest 211–223, tuleb hageja väide, et DEHP kui endokriinseid häireid põhjustava aine omadusi oleks tulnud võtta arvesse määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 4 viidatud riskide hindamisel, selle artikli lõigete 2 ja 4 süstemaatilise tõlgenduse alusel tagasi lükata. Ettevaatuspõhimõtet ei saa aga tõlgendada nii, et seatakse kahtluse alla määruse nr 1907/2006 artikli 60 nende kahe lõigu vaheline järjepidevus.

290    Kolmandaks tuleb täheldada, et kui pädev institutsioon võtab keskkonna või inimeste tervise kaitseks piirava meetme, peab ta leidma õiglase tasakaalu ettevaatuspõhimõtte ja proportsionaalsuspõhimõtte vahel (vt eespool punkt 282).

291    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuspõhimõte, et liidu institutsioonide aktid oleksid sobivad asjaomaste õigusnormidega taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, kusjuures olukorras, kus on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb valida kõige vähem piirav meede, ning põhjustatud ebameeldivused ei tohi olla taotletavate eesmärkide suhtes ülemäärased (vt 4. mai 2016. aasta kohtuotsus Pillbox 38, C‑477/14, EU:C:2016:324, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

292    Sellega seoses tuleb tuvastada, et määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõige 4 kujutab endast ettevaatuspõhimõtte ja proportsionaalsuspõhimõtte vahelise suhte abstraktset väljendust olukorras, kus üks selle määruse artikli 60 lõikes 2 ette nähtud tingimustest ei ole täidetud; käesoleval juhul ei ole täidetud tingimus, mille kohaselt tuleb tõendada, et teatava aine kasutamisest selle aine määruse nr 1907/2006 XIV lisas viidatud olemuslike omaduste tõttu inimeste tervisele või keskkonnale tulenev risk on ohjatud.

293    Kui liidu seadusandja lubas anda autoriseeringu olukorras, kus kõik väga ohtliku aine kasutamisega seotud riskid ei ole piisavalt ohjatud, kuid asjaomase aine kasutamisest tulenev sotsiaal-majanduslik kasu kaalub üles selle kasutamisega seotud riskid ning puuduvad sobivad majanduslikult ja tehniliselt otstarbekad alternatiivsed ained või tehnoloogiad, kaalus ta nimelt ühelt poolt inimeste tervise ja keskkonna kaitset ja teiselt poolt autoriseeringu taotleja huve ning asjaomase aine kasutamisest tulenevat sotsiaal-majanduslikku kasu.

294    Sellises olukorras nagu käesolevas kohtuasjas võib asjaomaste huvide konkreetne kaalumine küll õigustada spetsiifilise seire ja lühikese läbivaatamistähtaja ettenägemist komisjoni poolt. Määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikest 4 tuleneb sellegipoolest, et kui selle sätte tingimused on täidetud, ei saa komisjon keelduda autoriseeringu andmisest – kui ta seda teeks, rikuks ta proportsionaalsuspõhimõtet.

295    Neil tingimustel ei saa vastupidi hageja väitele ettevaatuspõhimõtet tõlgendada nii, et see võimaldab keelduda andmast autoriseeringut, mille võiks anda määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 4 alusel.

296    Teiseks tuleb seoses hageja etteheitega, mis põhineb teesil, et võttes arvesse DEHP kui endokriinseid häireid põhjustava väga ohtliku aine omadusi, oleks komisjon pidanud paluma autoriseeringu taotlejatel ettevaatuspõhimõtte alusel autoriseeringutaotlus ajakohastada (vt eespool punkt 275), märkida, et selle argumendiga näib hageja leidvat, et komisjon oleks võinud küsida autoriseeringu taotlejatelt täiendavat teavet enne otsuse tegemist. Ent hageja ei ole sellist argumenti vaides eraldi tõstatanud. Nimelt ei väitnud hageja vaide üheski osas, et komisjon oli ettevaatuspõhimõtte alusel kohustatud paluma autoriseeringu taotlejatel esitada talle täiendavat teavet ja seega autoriseeringutaotlus ajakohastada. Seevastu heitis hageja vaides ette selle põhimõtte rikkumist seeläbi, et komisjon ei võtnud arvesse DEHP kui endokriinseid häireid põhjustava väga ohtliku aine omadusi.

297    Samadel põhjustel nendega, mis on ära toodud eespool punktis 55, tuleb see argument vastuvõetamatuna tagasi lükata.

298    Kõigele lisaks on pealegi põhjendamata hageja etteheide, mis seostub DEHP kui endokriinseid häireid põhjustava väga ohtliku aine omadustega arvestades esineva vajadusega, et autoriseeringu taotlejad ajakohastaksid autoriseeringutaotluse. Kuivõrd autoriseerimisotsuse kuupäeval ei olnud DEHP kui endokriinseid häireid põhjustava väga ohtliku aine omadusi kantud määruse nr 1907/2006 XIV lisasse, siis ei olnud komisjon nimelt kohustatud neid arvesse võtma. Need omadused ei kuulu kõigi asjakohaste aspektide hulka, mida komisjon on kohustatud arvesse võtma ja milleks on näiteks eespool punktis 216 nimetatud asjakohane teave.

299    Neil tingimustel tuleb eespool punktis 275 kirjeldatud hageja argument tagasi lükata.

300    Kolmandaks jääb eespool esitatut arvestades edutuks hageja etteheide, mille kohaselt ei oleks autoriseeringu taotlejatel juhul, kui komisjon oleks võtnud arvesse DEHP kui endokriinseid häireid põhjustava väga ohtliku aine omadusi enne autoriseerimisotsuse tegemist, olnud sisuliselt õiguspärast ootust seoses sellega, et komisjon ei palu neil nende omaduste arvesse võtmiseks andmeid ajakohastada.

301    Sama kehtib neljandaks seoses hageja argumendiga, mis on ära toodud eespool punktis 270 ja millega ta püüab tõendada, et komisjon ei saa tugineda õiguskindluse põhimõttele, et võtta arvesse asjaolu, et autoriseeringutaotluse esitamise hetkel ei olnud autoriseeringu taotlejad teadlikud DEHP kui endokriinseid häireid põhjustava väga ohtliku aine omadustest.

302    Viiendaks tuleb lõpetuseks tagasi lükata hageja argument, mis on ära toodud eespool punktis 277 ja mille kohaselt komisjon ei olevat üldse selgitanud, kuidas ta kohaldas käesolevas kohtuasjas ettevaatuspõhimõtet.

303    Niivõrd, kuivõrd seda argumenti tuleb mõista etteheitena, millega püütakse tõendada viga otsuse vaide kohta põhjendustes, tuleb märkida järgmist.

304    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikli 296 teises lõigus nõutud põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mistõttu huvitatud isikutel oleks võimalik võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul järelevalvet teostada. Põhjendamiskohustuse täidetuse hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, toodud põhjenduse olemust ning huvi, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab (vt 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Schenker vs. komisjon, C‑263/16 P, ei avaldata, EU:C:2018:58, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

305    Ei ole siiski nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 teise lõigu nõuetele tuleb lisaks akti sõnastusele võtta arvesse ka akti konteksti ja kõiki asjaomast valdkonna reguleerivaid õigusnorme (vt 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Schenker vs. komisjon, C‑263/16 P, ei avaldata, EU:C:2018:58, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

306    Ent käesolevas kohtuasjas märkis komisjon otsuse vaide kohta punktis 7, et „kui ettevaatuspõhimõtte alusel tuleks keelata [määruse nr 1907/2006] XIV lisasse kantud aine kõik kasutused, sest see aine on määratletud endokriinseid häireid põhjustava ainena, kaotaks autoriseerimiskohustus oma eesmärgi ja tõhususe“. Sellest tuleneb, et vastupidi hageja väidetele selgitas komisjon tegelikult, kuidas tuli kohaldada käesolevas asjas ettevaatuspõhimõtet.

307    Neil tingimustel tuleb neljas väide tervikuna tagasi lükata, kuivõrd kõik selle toetuseks esitatud väited lükati tagasi.

308    Eelnevaga arvestades ja kuna kolmanda nõude toetuseks esitatud neli väidet lükati tagasi ja teine nõue jäeti rahuldamata, tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata, sealhulgas viies nõue, mille toetuseks ei ole esitatud ühtegi argumenti ja milles palutakse võtta kõik muud vajalikud meetmed.

 Kohtukulud

309    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

310    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Kodukorra artikli 1 lõike 2 punkti f kohaselt tähendab mõiste „institutsioonid“ ELL artikli 13 lõikes 1 loetletud liidu institutsioone ning organeid või asutusi, mis on loodud aluslepingutega või nende rakendamiseks vastu võetud õigusaktiga ja mis võivad olla poolteks Üldkohtus. Määruse nr 1907/2006 artikli 100 kohaselt on ECHA liidu asutus. Sellest tuleneb, et ECHA kannab oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda),

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta ClientEarth’i kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) kohtukulud tema enda kanda.

Gratsias Dittrich Ulloa Rubio

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 4. aprillil 2019 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Autoriseerimisotsuse tühistamise nõue

Nõue tühistada otsus vaide kohta

Esimene väide, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ning tehtud hindamisvead seoses autoriseeringutaotluse kooskõlaga määruse nr 1907/2006 artikliga 62 ja artikli 60 lõikega 7

– Väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud hindamisvead määruse nr 1907/2006 artikli 56 lõike 1 punktis a ja artikli 62 lõike 4 punktis c kasutatud mõiste „kasutus“ tõlgendamisel

– Teine osa, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud hindamisvead seoses kemikaaliohutuse aruande puudustega

– Kolmas osa, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselged hindamisvead seoses sobivate alternatiivide hindamise vajakajäämistega

– Neljas väiteosa, mille kohaselt on rikutud õigusnorme määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõike 7 ja artikli 64 lõike 3 tõlgendamisel

Teine väide, mille kohaselt määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõikes 4 nimetatud sotsiaal-majanduslikus hinnangus on tehtud ilmselged hindamisvead

– Esimene väiteosa, mille kohaselt sotsiaal-majandusliku hinnangu viiteraamistikuga seoses on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselgeid hindamisvigu

– Teine väiteosa, mille kohaselt riski ja kasu tasakaalu hindamisel on tehtud ilmselge hindamisviga

– Kolmas väide, mille kohaselt on tehtud ilmselge hindamisviga, sest sotsiaal-majandusliku analüüsi raames on teave jäetud arvesse võtmata

Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselged hindamisvead määruse nr 1907/2006 artikli 60 lõigete 4 ja 5 seisukohast seoses alternatiive käsitleva analüüsiga

Neljas väide, mille kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselged hindamisvead seetõttu, et autoriseerimismenetluse raames eirati ettevaatuspõhimõtet

Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: inglise.