ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)
19. aprill 2023(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – COVID‑19 pandeemiaga seotud tervisekriis – Otsus, millega antakse luba osalise tööajaga töötamiseks, et hoolitseda lähedaste eest väljaspool teenistuskohta – Väljaspool teenistuskohta täistööajaga kaugtöö tegemise võimaluse puudumine – Kohtueelse menetluse normide rikkumine – Otsus, millega rahuldatakse taotlus osalise tööajaga töötamiseks – Põhjendatud huvi puudumine – Vastuvõetamatus – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamine – Personalieeskirjade artiklid 62 ja 69 – Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 rikkumine
Kohtuasjas T‑39/21,
PP,
PQ,
PR,
PS,
PT,
esindaja: advokaat M. Casado García‑Hirschfeld,
hagejad,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: S. Seyr, D. Boytha ja M. Windisch,
kostja,
ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus),
nõupidamiste ajal koosseisus: koja president R. da Silva Passos, kohtunikud V. Valančius, I. Reine (ettekandja), L. Truchot ja M. Sampol Pucurull,
kohtusekretär: ametnik H. Eriksson,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 14. juuli 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 PP, PS, PQ, PR ja PT paluvad ELTL artikli 270 alusel esitatud hagis sisuliselt esiteks tühistada Euroopa Parlamendi 14. aprilli 2020. aasta otsused, millega anti PQ‑le ja PSile COVID‑19 pandeemia tõttu luba töötada osalise tööajaga väljaspool nende teenistuskohta, 18. mai 2020. aasta otsus, millega anti PP‑le COVID‑19 pandeemia tõttu luba töötada osalise tööajaga väljaspool oma teenistuskohta (edaspidi koos „osalise tööajaga töötamist lubavad otsused“), 7. aprilli, 15. aprilli, 16. aprilli ja 19. mai 2020. aasta otsused, millega peatati hagejatele kodumaalt lahkumise toetuse maksmine nende töötamise ajal väljaspool nende teenistuskohta (edaspidi koos „kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsused“), ning 6. mai 2020. aasta otsus, millega nõuti tagasi PRile ja PT‑le enammakstud summad (edaspidi koos „alusetult makstud summade tagasinõudmise otsused“), ning teiseks hüvitada kahju, mis neile nende otsustega väidetavalt on tekitatud.
I. Vaidluse taust
2 Hagejad on Euroopa Parlamendi ametnikud. Teenistusse asumisel tekkis neil õigus saada kodumaalt lahkumise toetust.
3 Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) tunnistas 11. märtsil 2020 koroonaviirushaiguse SARS‑CoV‑2, see tähendab COVID‑19 leviku ja tõsiduse muret tekitava taseme tõttu COVID‑19 puhangu pandeemiaks, kuna juhtumite arv väljaspool Hiinat oli kiiresti kasvanud ja mõjutatud riikide arv oli suurenenud.
4 Samal päeval saadetud e‑kirjas teatas parlamendi peasekretär (edaspidi „peasekretär“) kõikidele töötajatele, et tervisealast olukorda arvestades oli ta andnud peadirektoritele korralduse rakendada kõigile kolleegidele, kelle füüsiline kohalolek parlamendi ruumides ei ole tingimata hädavajalik, kaugtööd 70% tööajast. E‑kirjas oli samuti täpsustatud, et see meede jõustub 16. märtsil 2020 ja et sõltuvalt olukorra muutumisest võib kaugtöö osakaalu suurendada 100%‑ni tööajast.
5 Peasekretär teatas 16. märtsil 2020 töötajatele, et tervisealase olukorra muutumise tõttu suureneb nende kolleegide kaugtöö aeg, kelle füüsiline kohalolek parlamendi ruumides ei ole vajalik ja kes juba teevad 70% kaugtööd, 100%‑ni.
6 Peasekretär saatis 19. märtsil 2020 kõigile töötajatele e‑kirja, milles neil lubati COVID‑19 pandeemia kontekstis töötada poole kohaga, et nad saaksid hoolitseda oma lähedaste pereliikmete eest. Erinevalt tavapärasest praktikast võis poole kohaga töötada ükskõik millisest Euroopa Liidu liikmesriigist sõltuvalt nende lähedaste alalisest elukohast, kelle eest ametnik või teenistuja soovis hoolitseda. Otsus jõustus viivitamata ja seda tuli kohaldada nii kaua, kuni kestab COVID‑19 pandeemia.
7 COVID‑19 pandeemiale reageerimiseks võttis peasekretär 31. märtsil 2020 vastu uue otsuse perekondlikel põhjustel ajutiselt osalise tööajaga töötamise kohta väljaspool teenistuskohta (edaspidi „peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsus“). See otsus, millega asendati 19. märtsi 2020. aasta otsus poole kohaga töötamise kohta, oli sõnastatud järgmiselt:
„[V]õttes arvesse Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 234 lõiget 2:
Kolleegidel, kes soovivad rohkem hoolitseda oma selliste otseste pereliikmete eest nagu vanemad, lapsed või abikaasa COVID‑19 põhjustatud erilise olukorra ajal, on lubatud töötada osalise tööajaga (75%).
Erinevalt tavapärasest praktikast võib osalise tööajaga töötada ükskõik millisest Euroopa Liidu liikmesriigist sõltuvalt nende lähedaste alalisest elukohast ning kuni üleminekuperioodi lõpuni 31. detsembril 2020 Ühendkuningriigist.
Ametlik taotlus tuleb esitada personalidirektorile niipea kui võimalik enne taotletud alguskuupäeva.
Taotluses tuleb märkida lähedase nimi, perekondlik side ja taotletav ajavahemik.
Loaga hõlmatud ajavahemikul on töötajal õigus 75%‑le oma töötasust. Kohaldatakse [Euroopa Liidu ametnike] personalieeskirjade IVa lisa artiklit 3. Personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 ette nähtud kodumaalt lahkumise toetust ega välismaal elamise toetust ei saa maksta.
Otsust kohaldatakse Euroopa Parlamendi sekretariaadis töötavate ametnike suhtes.
Otsust kohaldatakse analoogia alusel ametnikele, kes on lahkunud oma teenistuskohast ja kellel on võimalik kaugtööd teha. Sellisel juhul võib ametisse nimetav ametiisik teha otsuse ilma ametliku taotluseta.
Osalise tööajaga töötamise sise-eeskirja artikli 6 lõike 2 alusel esitatud taotluste puhul jätab ametisse nimetav ametiisik endale õiguse need rahuldamata jätta.
Osalise tööajaga töötamise luba antakse kolmeks kuuks, mida võib pikendada.
Otsus jõustub 1. aprillil 2020 ja seda tuleb kohaldada nii kaua, kuni kestab COVID‑19 pandeemia. Otsus asendab 19. märtsi 2020. aasta otsuse.“ [mitteametlik tõlge]
A. PP olukord
8 PP on Euroopa Parlamendi ametnik Luxembourgis (Luksemburg).
9 PP sõitis koos perega 14. märtsil 2020 Ungarisse, et ühineda seal oma pojaga, kuna peatselt suleti internaatkool, kus tema poeg õppis.
10 Võttes arvesse peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsust, esitas PP 12. mail 2020 taotluse saada luba 75% ulatuses osalise tööajaga töötamiseks Ungarist tagasiulatuvalt alates 1. aprillist 2020. Taotlus rahuldati 18. mail 2020 ajavahemikuks 1. aprillist 2020 kuni 30. juunini 2020.
11 PP naasis 18. mail 2020 täistööajaga tööle Luxembourgi.
12 Pärast PP taotlust, millele on viidatud eespool punktis 10, peatas parlamendi personali peadirektoraadi individuaalsete õiguste üksuse juhataja 19. mai 2020. aasta otsusega, mis tulenes otseselt peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse kohaldamisest, alates 1. aprillist 2020 PP‑le kodumaalt lahkumise toetuse maksmise ajavahemikuks, mil tal oli lubatud töötada osalise tööajaga Ungaris.
13 PP esitas 12. juunil 2020 kaebuse eelkõige eespool punktides 10 ja 12 nimetatud otsuste peale.
14 Peasekretär kui ametisse nimetav isik jättis 27. oktoobril 2020 PP kaebuse rahuldamata selles osas, milles see oli esitatud eespool punktides 10 ja 12 nimetatud otsuste peale.
B. PQ olukord
15 PQ on Euroopa Parlamendi ametnik Luxembourgis.
16 PQ lendas 10. märtsil 2020 Taani enne seda, kui liidus hakati COVID‑19 pandeemia tõttu kohaldama esimesi reisipiiranguid. Ta ei saanud kavandatud kuupäeval, 22. märtsil 2020 tagasi pöörduda, kuna kõik Luksemburgi ja Taani vahelised lennud olid tühistatud. Võttes arvesse PQ soovi jääda oma abikaasa juurde, keda peeti viiruse suhtes riskirühma kuuluvaks isikuks, lubati PQ‑l erandkorras ajutiselt Taanist töötada, kuni parlament võtab vastu üldised tervisealast olukorda käsitlevad meetmed.
17 Võttes arvesse peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsust, esitas PP 6. aprillil 2020 taotluse saada luba 75% ulatuses osalise tööajaga töötamiseks Taanist kolmeks kuuks alates 1. aprillist 2020.
18 Parlamendi kirjaliku tõlke peadirektoraadi peadirektor rahuldas 14. aprillil 2020 PQ taotluse 75% ulatuses osalise tööajaga töötamiseks ajavahemikus 1. aprillist 2020 kuni 30. juunini 2020.
19 Pärast PQ taotlust, millele on viidatud eespool punktis 17, peatas parlamendi personali peadirektoraadi individuaalsete õiguste üksuse juhataja 15. aprilli 2020. aasta otsusega, mis tulenes otseselt peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse kohaldamisest, alates 1. aprillist 2020 PQ‑le kodumaalt lahkumise toetuse maksmise ajavahemikuks, mil tal oli lubatud töötada osalise tööajaga Taanis.
20 PQ esitas 27. mail 2020 kaebuse eespool punktides 17 ja 19 nimetatud otsuste peale.
21 PQ naasis 1. juulil 2020 täistööajaga tööle Luxembourgi.
22 Peasekretär kui ametisse nimetav ametiisik jättis 16. oktoobril 2020 PQ kaebuse rahuldamata.
C. PRi olukord
23 PR on Euroopa Parlamendi ametnik Luxembourgis.
24 Ta läks 27. märtsil 2020 Prantsusmaale, et hoolitseda oma vanemate eest.
25 Pärast peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse vastuvõtmist esitas PR 2. aprillil 2020 taotluse saada luba 75% ulatuses osalise tööajaga töötamiseks kolmeks kuuks ning see taotlus rahuldati sama päeva otsusega.
26 Pärast PRi taotlust, millele on viidatud eespool punktis 25, peatas parlamendi personali peadirektoraadi individuaalsete õiguste üksuse juhataja 7. aprilli 2020. aasta otsusega, mis tulenes otseselt peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse kohaldamisest, alates 2. aprillist 2020 PQ‑le kodumaalt lahkumise toetuse maksmise ajavahemikuks, mil tal oli lubatud töötada osalise tööajaga.
27 PRile teatati 6. mai 2020. aasta e‑kirjaga, et pärast tema tööaja muutmist COVID‑19 pandeemia tõttu on ta saanud alusetult 2173,40 euro suuruse summa ning et see summa nõutakse tagasi tema 2020. aasta maikuu töötasust kinnipidamise teel.
28 PR esitas 3. juunil 2020 kaebuse talle kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsuse ja alusetult makstud summade tagasinõudmise otsuse peale, millele on viidatud vastavalt eespool punktides 26 ja 27.
29 PR pöördus 1. juulil 2020 tagasi Luxembourgi.
30 Peasekretär kui ametisse nimetav ametiisik jättis 22. oktoobril 2020 PRi kaebuse rahuldamata.
D. PSi olukord
31 PS on Euroopa Parlamendi ametnik Luxembourgis.
32 Ta läks 2020. aasta märtsi lõpus Maltale, et hoolitseda oma tütre eest.
33 Võttes arvesse peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsust, esitas PS 7. aprillil 2020 taotluse saada luba 75% ulatuses osalise tööajaga töötamiseks Maltal. Taotlus rahuldati 14. aprillil 2020 kolmeks kuuks alates 23. märtsist 2020 kuni 23. juunini 2020.
34 Pärast PSi taotlust, millele on viidatud eespool punktis 33, peatas parlamendi personali peadirektoraadi individuaalsete õiguste üksuse juhataja 15. aprilli 2020. aasta otsusega, mis tulenes otseselt peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse kohaldamisest, alates 23. märtsist 2020 PSile kodumaalt lahkumise toetuse maksmise ajavahemikuks, mil tal oli lubatud töötada osalise tööajaga Maltal.
35 PS naasis 4. juulil 2020 täistööajaga tööle Luxembourgi.
36 PS esitas 13. juulil 2020 kaebuse eespool punktides 33 ja 34 nimetatud otsuste peale.
37 Peasekretär kui ametisse nimetav ametiisik jättis 24. novembri 2020. aasta otsusega, mis toimetati PSile kätte 2. detsembri 2020. aasta kirjaga, PSi kaebuse rahuldamata.
E. PT olukord
38 PT on parlamendi ametnik Brüsselis (Belgia).
39 PT läks 13. märtsil 2020 Iirimaale, et olla seal koos oma lastega.
40 PT esitas 14. aprillil 2020 peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse alusel taotluse saada luba 75% ulatuses osalise tööajaga töötamiseks Iirimaal. Taotlus rahuldati samal päeval ajavahemikuks, mis algas 15. aprillil 2020.
41 Pärast PT taotlust, millele on viidatud eespool punktis 40, peatas parlamendi personali peadirektoraadi individuaalsete õiguste üksuse juhataja 16. aprilli 2020. aasta otsusega, mis tulenes otseselt peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse kohaldamisest, alates 15. aprillist 2020 PT‑le kodumaalt lahkumise toetuse maksmise ajavahemikuks, mil ta töötas osalise tööajaga Iirimaal.
42 PT‑le teatati 6. mai 2020. aasta e‑kirjaga, et pärast tema tööaja muutmist COVID‑19 pandeemia tõttu on ta saanud alusetult 931,01 euro suuruse summa ning et see summa nõutakse tagasi tema 2020. aasta maikuu töötasust kinnipidamise teel.
43 PT esitas 23. juunil 2020 kaebuse eespool punktis 41 viidatud otsuse peale peatada tema kodumaalt lahkumise toetuse maksmine ning palus tühistada kõik selle tagajärjed.
44 Peasekretär kui ametisse nimetav ametiisik jättis 27. oktoobri 2020. aasta otsusega, mille PT sai kätte 20. detsembril 2020, PT kaebuse rahuldamata.
II. Poolte nõuded
45 Hagejad paluvad Üldkohtul sisuliselt:
– tühistada esiteks osalise tööajaga töötamist lubavad otsused, teiseks kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsused ja kolmandaks alusetult makstud summade tagasinõudmise otsused (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“);
– tühistada vajalikus ulatuses otsused, millega parlament jättis rahuldamata hagejate esitatud kaebused vaidlustatud otsuste peale;
– mõista parlamendilt välja hüvitis mittevaralise kahju eest, mille suurus on ex æquo et bono hinnatuna 1000 eurot isiku kohta;
– mõista parlamendilt varalise kahju eest välja hüvitis, mis vastab 25%‑le nende vastavast töötasust, koos intressi ja viivisega vahepealse aja eest;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
46 Parlament palub sisuliselt Üldkohtul:
– jätta mittevaralise kahju hüvitamise nõue osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– jätta hagi igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
III. Õiguslik käsitlus
A. Tühistamisnõuded
1. Tühistamisnõuete ese
47 Oma teises nõudes paluvad hagejad vajalikus ulatuses tühistada otsused, millega parlament jättis nende kaebused rahuldamata.
48 On oluline meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt moodustavad personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 sätestatud halduskaebus ja selle sõnaselge või vaikimisi rahuldamata jätmine lahutamatu osa mitmeosalisest menetlusest ning on vaid hagi esitamise eeltingimuseks. Neil asjaoludel toob hagi, isegi kui see on vormiliselt esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, kaasa selle huve kahjutava akti kohtus vaidlustamise, mille peale kaebus esitati, välja arvatud juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmisel on muu ulatus kui aktil, mille peale kaebus esitati (vt 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑584/16, EU:T:2017:282, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Nimelt võib kaebuse sõnaselgelt rahuldamata jättev otsus oma sisu poolest mitte olla hageja poolt vaidlustatud akti pelgalt kinnitav. Nii on juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusega on hageja olukord uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Niisugustel juhtudel on kaebuse rahuldamata jätmise otsus selline akt, mille üle teostab kohus kontrolli, võttes seda arvesse vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel või käsitledes seda huve kahjustava aktina, mis asendab viimati nimetatut (vt 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑584/16, EU:T:2017:282, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Käesoleval juhul tuleb täheldada, et otsus, millega PP kaebus jäeti rahuldamata osas, milles see oli esitatud 18. mai 2020. aasta otsuse peale, millega anti luba osalise tööajaga töötamiseks, ja 19. mai 2020. aasta otsuse peale, millega peatati teda puudutava kodumaalt lahkumise toetuse maksmine, üksnes jätab need otsused muutmata, kuna selle otsusega jäeti rahuldamata kaebus, mis oli esitatud nende kahe otsuse peale.
51 Ka otsused, millega PSi, PRi ja PT kaebused rahuldamata jäeti, jätavad üksnes muutmata need otsused, mille peale mõlemad kaebused olid esitatud, täpsustades nende põhjendusi.
52 Seega ei ole PP, PSi, PRi ja PT kaebuste rahuldamata jätmise otsuste tühistamise nõuetel iseseisvat sisu võrreldes eespool punktis 50 mainitud vaidlustatud otsustega ning järelikult puudub vajadus konkreetselt nende üle otsustada. Samas on iga vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrolli käigus siiski vaja arvesse võtta kaebuse rahuldamata jätmise otsuse põhjendusi, kuna need põhjendused peavad eeldatavalt langema kokku vaidlustatud otsuse põhjendustega (vt selle kohta 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Wattiau vs. parlament, T‑737/17, EU:T:2019:273, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 PQ kaebuse rahuldamata jätmise otsuses analüüsis peasekretär nii kaebust, mis oli sisuliselt esitatud 14. aprilli 2020. aasta otsuse peale, millega anti PQ‑le luba osalise tööajaga töötamiseks, kui ka taotlust, mille ta esitas esimest korda oma kaebuses ja milles ta palus luba töötada tulevikus täistööajaga väljaspool teenistuskohta. Selle otsuse ülesehitusest ilmneb, et peasekretär jättis selle taotluse rahuldamata samadel põhjustel kui need, millele ta tugineb kaebuse rahuldamata jätmisel.
54 Seega osas, milles sellega on jäetud rahuldamata taotlus töötada täistööajaga väljaspool teenistuskohta, ei saa PQ kaebuse rahuldamata jätmise otsus olla otsus, millega jäetakse muutmata vaidlustatud akt, ning järelikult on tegemist aktiga, mida Üldkohus saab kontrollida.
2. Vastuvõetavus
a) Tühistamisnõuete vastuvõetavus üldiselt
55 Parlament leiab, et hagiavaldus ei ole selge osas, mis puudutab otsuseid, mida tühistamisnõude erinevad väited käsitlevad. Ta kahtleb seega, kas Üldkohtu kodukorra artikli 76 punktis d kehtestatud selguse nõuded on täidetud.
56 Parlament leiab samuti, et repliigis laiendasid hagejad peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse õigusvastasuse vastuväite ulatust teisele, kolmandale ja neljandale väitele, mis on esitatud vaidlustatud otsuste õiguspärasuse vaidlustamiseks. Selline selgitus repliigi staadiumis võrdub hagiavalduse muutmisega, mis on lubamatu.
57 Tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 21 ja kodukorra artikli 76 punktile d tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja lühiülevaade esitatud väidetest. Kohtupraktika kohaselt peavad need elemendid olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks oma kaitse ette valmistada ja Üldkohus teostada oma kontrolli, olenevalt asjaoludest ka ilma täiendavate andmeteta (vt selle kohta 2. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Fleig vs. Euroopa välisteenistus, T‑492/17, EU:T:2019:211, punkt 41 (ei avaldata)).
58 Lisaks võib väidete esitamine pigem nende sisust kui õiguslikust kvalifikatsioonist lähtuvalt olla piisav, tingimusel et need väited on hagiavaldusest piisavalt selgelt tuletatavad (13. mai 2020. aasta kohtuotsus Agmin Italy vs. komisjon, T‑290/18, ei avaldata, EU:T:2020:196, punkt 96). Olgu lisatud, et õigusvastasuse vastuväide on esitatud vaikimisi, kui on suhteliselt selge, et hageja esitab tegelikult sellise etteheite (vt 30. juuni 2021. aasta kohtuotsus GY vs. EKP, T‑746/19, ei avaldata, EU:T:2021:390, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Kuigi käesoleval juhul on tõsi, et hagiavalduse tekstis ei ole alati sõnaselgelt nimetatud akte, mille peale erinevad väited ja argumendid on esitatud, nähtub hagiavalduse punktidest 2–6 ja selle nõuetest siiski selgelt, et tühistamisnõude esemeks olevad otsused on vaidlustatud otsused, nagu need on määratletud eespool punktis 45, ning sisuliselt ka vajalikus ulatuses otsused, millega on jäetud rahuldamata iga hageja kaebus nende otsuste peale. Hagejad on pealegi repliigis kinnitanud ja parlament on selle vasturepliigis teadmiseks võtnud, et vaidluse esemeks on need otsused.
60 Lisaks nähtub hagiavaldusest ja repliigist piisavalt selgelt, et esimene väide puudutab peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse õigusvastasuse vastuväidet.
61 Teine väide käib nii peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse kui ka vaidlustatud otsuste õiguspärasuse kohta. Kuigi repliigis on märgitud, et teise väite teine osa on esitatud üksnes juhuks, kui peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse õigusvastasuse vastuväide lükatakse tagasi, puudutavad selles osas esitatud argumendid siiski ka selle otsuse õiguspärasust.
62 Lisaks ilmneb kolmanda väite raames nii hagiavalduses kui ka repliigis esitatud argumentidest, et hagejad vaidlevad vastu neis vaidlustatud otsuste õiguspärasusele põhjusel, et need võeti vastu esiteks võrdse kohtlemise põhimõtet ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet ning teiseks hea halduse põhimõtet ja hoolitsemiskohustust rikkudes. Nagu hagejad kohtuistungil kinnitasid, puudutavad need etteheited – samamoodi hagiavalduses ja repliigis – vaidlustatud otsuste õiguspärasust.
63 Lisaks on neljas väide, mis puudutab personalieeskirjade artiklis 85 ametnikule või teenistujale alusetult makstud summade tagasinõudmiseks ette nähtud tingimuste täitmata jätmist, esitatud teise võimalusena juhuks, kui kolm esimest väidet lükatakse tagasi. See väide puudutab üksnes alusetult makstud summade tagasinõudmise otsuste õiguspärasust.
64 Seega tuleb vastupidi sellele, mida väidab parlament, tõdeda, et kodukorra artikli 76 punkti d nõudeid on käesolevas asjas järgitud ja repliik ei muuda kuidagi peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse õigusvastasuse vastuväite ulatust.
b) Osalise tööajaga töötamist lubavate otsuste tühistamise nõuete vastuvõetavus ja PQ kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise nõude vastuvõetavus osas, milles viimasega on jäetud rahuldamata PQ taotlus täistööajaga töötamiseks
65 Menetlust korraldavatele meetmetele antud vastustes vaidleb parlament vastu sellele, et osalise tööajaga töötamist lubavate otsuste tühistamise nõuded on vastuvõetavad. Nimelt leiab parlament eelkõige, et neid otsuseid vastu võttes rahuldas ta PP, PSi ja PQ taotlused, mistõttu neil hagejatel puudub igasugune põhjendatud huvi nende otsuste peale hagi esitamiseks.
66 Kõigepealt tuleb märkida, et ainult PP, PS ja PQ paluvad tühistada nende kohta tehtud osalise tööajaga töötamist lubavad otsused.
67 Olgu meenutatud, et füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi on vastuvõetav üksnes siis, kui sellel füüsilisel või juriidilisel isikul, kes hagi esitas, on tekkinud ja olemasolev huvi vaidlustatud akti tühistamiseks. Selline huvi eeldab eelkõige, et vaidlustatud akt kahjustab hagi esitanud isikut ja et järelikult võib selle akti tühistamine anda talle mingi eelise. Seega akt, millega rahuldatakse täielikult selle isiku nõuded, ei saa määratlusest tulenevalt teda kahjustada ja sellel isikul puudub põhjendatud huvi nõuda selle tühistamist (vt 1. veebruari 2012. aasta kohtuotsus mtronix vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Growth Finance (mtronix), T‑353/09, ei avaldata, EU:T:2012:40, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 11. märtsi 2009. aasta kohtuotsus TF1 vs. komisjon, T‑354/05, EU:T:2009:66, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).
68 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et otsused, millega lubati PP, PSi ja PQ osalise tööajaga töötamist, võeti vastu nende taotlusel peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse alusel, et nad saaksid ühineda oma sugulastega väljaspool nende teenistuskohta, ja et parlament rahuldas need taotlused täies ulatuses.
69 Kuna parlament rahuldas hagejate taotlused, ei ole neil põhjendatud huvi nõuda osalise tööajaga töötamist lubavate otsuste tühistamist, mistõttu tuleb nende sellekohased nõuded jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
70 Hagejad väitsid küll, et nad olid sunnitud esitama taotluse osalise tööajaga töötamiseks peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse alusel, kuna see otsus oli ainus võimalus lahkuda nende teenistuskohast, et ühineda oma lähedastega, jätkates samal ajal töötamist.
71 Kuigi on tõsi, et parlamendi peasekretär ei teinud ühtegi otsust, mis andnuks ametnikele võimaluse esitada taotlus täistööajaga töötamiseks väljaspool nende teenistuskohta, oli hagejatel siiski võimalus esitada ametisse nimetavale ametiisikule personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel sellekohane taotlus, esitades samal ajal oma taotluse konkreetsed põhjused.
72 Järelikult tuleb osalise tööajaga töötamist lubavate otsuste tühistamise nõuded jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
73 Lisaks, nagu nähtub eespool punktidest 53 ja 54, palus PQ oma kaebuses parlamendilt võimalust töötada täistööajaga väljaspool oma teenistuskohta. Seega esitas ta ametisse nimetavale ametiisikule taotluse teha teda puudutav otsus personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses, kusjuures see taotlus jäeti rahuldamata tema kaebuse rahuldamata jätmise otsusega.
74 Samas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub Üldkohtule ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 alusel esitatud hagi vastuvõetavus sellest, kas kohtueelne menetlus toimus nõuetekohaselt ja menetlustähtaegu järgides (vt 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑584/16, EU:T:2017:282, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelkõige peab kõikidele hagidele, mis on esitatud ametisse nimetava asutuse võetud huve kahjustava akti peale, üldjuhul tingimata eelnema kohtueelne kaebus, mille kohta on tehtud sõnaselge või vaikimisi rahuldamata jätmise otsus (vt selle kohta 23. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Rudolph vs. komisjon, T‑197/98, EU:T:2000:86, punkt 53).
75 Käesoleval juhul aga ei esitanud PQ kaebust tema täistööajaga töötamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale, nagu see sisaldus sõnaselges otsuses, millega kõnealune kaebus jäeti rahuldamata. Kuna kohustuslikku kohtueelset menetlust ei järgitud, on tema täistööajaga töötamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud tühistamishagi seega ilmselgelt vastuvõetamatu.
76 Lisaks, kui hagejad kavatsevad parlamendile ette heita, et viimane avaldas neile psühholoogilist survet, et nad taotleksid peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse kohaldamist, ei kujutaks selline surve endast mitte huve kahjustavat akti, mille peale saab esitada tühistamishagi, vaid käitumist, millel ei ole parlamendi sellise otsuse tunnuseid, mida hagejad saaksid kahju hüvitamise hagi raames vaidlustada.
77 Sellega seoses tuleb meenutada, et kahju hüvitamise hagile, milles nõutakse sellise kahju hüvitamist, mis on tekitatud mitte huve kahjustava aktiga, mille tühistamist nõutakse, vaid käitumisega, millel puuduvad administratsiooni otsuse tunnused, peab eelnema kaheetapiline haldusmenetlus, kuna vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu. Menetlus peab tingimata algama personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses taotlusega, milles palutakse ametisse nimetaval asutusel väidetav kahju hüvitada, ning vajaduse korral jätkuma personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses kaebuse esitamisega taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale (vt selle kohta 19. mai 1999. aasta kohtuotsus Connolly vs. komisjon, T‑214/96, EU:T:1999:103, punkt 34). Ametnikud või teenistujad peavad esitama institutsioonile sellise taotluse mõistliku aja jooksul alates hetkest, mil nad saavad teada olukorrast, mille üle nad kaebavad. Mõistlikku aega tuleb hinnata igale kohtuasjale omaste asjaolude alusel, võttes eelkõige arvesse vaidluse tähtsust huvitatud isiku jaoks, asja keerukust ning poolte käitumist (vt selle kohta 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine), C‑334/12 RX‑II, EU:C:2013:134, punkt 28).
78 Käesoleval juhul ei ole hagejad aga esitanud taotlust hüvitise saamiseks parlamendi käitumise eest, kes avaldas neile survet, et esitada osalise tööajaga töötamise taotlus.
3. Sisulised küsimused
79 Hagejad esitavad oma tühistamisnõuete põhjendamiseks neli väidet, millest esimene puudutab peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse õigusvastasust; teine personalieeskirjade VII lisa artikli 4 rikkumist, ilmse hindamisvea olemasolu, mõiste „kodumaalt lahkumine“ ilmselget eiramist, personalieeskirjade artiklite 62 ja 69 rikkumist ning seaduslikkuse ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist; kolmas võrdse kohtlemise, diskrimineerimiskeelu ja hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse rikkumist ning neljas personalieeskirjade artikli 85 ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist.
80 Kõigepealt tuleb tõdeda, et ainult kolm esimest väidet puudutavad kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsuseid, mistõttu analüüsitakse nende otsuste õiguspärasust nende kolme väite alusel.
81 Neljas väide, mis puudutab alusetult makstud summade tagasinõudmise otsuseid, on esitatud teise võimalusena juhuks, kui teiste vaidlustatud otsuste tühistamise nõuded jäetakse rahuldamata. Seetõttu tuleb neljandat väidet analüüsida ainult siis ja niivõrd, kui esimesed kolm väidet, mis puudutavad teisi vaidlustatud otsuseid, lükatakse tagasi.
a) Kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsuste tühistamise nõuded
82 Nagu nähtub eespool punktidest 79 ja 80, esitavad hagejad kolm väidet, et põhjendada oma nõuet tühistada kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsused.
83 Eelkõige väidavad hagejad esimese väite raames, et peasekretär ei saanud tugineda parlamendi kodukorra artikli 234 lõikele 2, et muuta õigusi, mis tulenevad personalieeskirjade sätetest kodumaalt lahkumise toetuse valdkonnas.
84 Lisaks väidavad hagejad teise väite esimeses osas, et kodumaalt lahkumise toetuse maksmise üldine peatamine, nagu see on ette nähtud peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsusega, on vastuolus personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktiga a. Õigust kodumaalt lahkumise toetusele hinnatakse nimelt vastavalt iga ametniku või teenistuja olukorrale liidu teenistusse asumise kuupäeval ning see õigus omandatakse siis, kui personalieeskirjade selles sättes ette nähtud tingimused on täidetud. Käesolevas asjas ei ole aga toimunud ühtegi sündmust, mis oleks oluliselt muutnud hagejate olukorda ja mis võimaldaks parlamendil nende olukorda seoses kodumaalt lahkumise toetuse määramisega uuesti läbi vaadata.
85 Hagejad väidavad samuti, et kodumaalt lahkumise toetuse saamiseks ei pea ametnik elama oma teenistuskohas. Äärmisel juhul on tal vastavalt personalieeskirjade artiklile 20 kohustus elada oma teenistuskohale piisavalt lähedal, et korralikult täita oma kohustusi. Kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsuste vastuvõtmise ajal kehtis aga kõigile töötajatele kohustuslik kaugtöö kord, võttes arvesse tervisealast olukorda. Seega tuli kaugust kohast, kus ametnik töötab, tõlgendada COVID‑19 pandeemiast tingitud erandlikke asjaolusid arvesse võttes.
86 Parlament vastab, et kuigi parlamendi kodukorra artikli 234 lõige 2 ei sisalda ühtegi sellise pädevuse delegeerimist, mis volitaks peasekretäri otseselt võtma parlamendi sekretariaadi töötajate töötingimusi puudutavaid konkreetseid meetmeid, oli peasekretäril siiski parlamendi juhatuse volituse kaudu pädevus võtta vastu ametnike töötingimusi käsitlevaid sise-eeskirju. Samuti tehti talle see ülesandeks parlamendi presidendi otsusega, võttes arvesse COVID‑19 pandeemia kiiret arengut.
87 Parlament lisab, et peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsus ei näe ette kodumaalt lahkumise toetuse äravõtmist, vaid üksnes selle maksmise peatamist osalise tööajaga töötamise ajaks, milleks on antud luba asjaomase isiku taotlusel. Hagejate õigust kodumaalt lahkumise toetusele ei muudetud, kuna ei nende teenistuskoht ega teenistuskohaga lõimumise tase ei ole muutunud.
88 Parlamendi sõnul on kodumaalt lahkumise toetuse maksmise eesmärk hüvitada tagajärjed, mis kaasnevad ametniku lahkumisega tema päritolukohast. Selle toetuse maksmine ei ole seega enam põhjendatud nende ametnike puhul, kes teevad kaugtööd väljaspool oma teenistuskohta.
89 Lisaks kehtib personalieeskirjade artiklis 20 ette nähtud kohustus elada teenistuskohas kõigi ametnike, sealhulgas kirjaliku tõlke peadirektoraadis töötavate hagejate ja nende ametnike suhtes, kes kasutavad personalieeskirjade artiklis 55a ja IVa lisas ette nähtud osalise tööajaga töötamise korda. See kohustus on põhjendatud vajadusega tagada institutsiooni nõuetekohane toimimine. Kaugtöö ei ole ka personalieeskirjadest tulenev õigus ega vabasta ametnikke kohustusest olla igal ajal institutsiooni käsutuses. Tervisekriisi alguses oli aga ametnike lähedus töökohale esmatähtis, et tagada parlamendi töö järjepidevus.
90 Käesoleval juhul nähtub peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsusest, et ajavahemikul, mida selle otsuse alusel osalise tööajaga töötamise luba hõlmab, ei saa ametnik personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 ette nähtud kodumaalt lahkumise toetust, millele tal tavaliselt õigus on. Selle otsusega on seega tehtud nimetatud sättest erand parlamendi asjaomaste töötajate suhtes.
91 Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõikes 1 on käesolevas asjas kohaldatavas redaktsioonis (1. jaanuaril 2020) ette nähtud:
„Kodumaalt lahkumise toetust, mis moodustab 16% ametniku põhipalga, majapidamistoetuse ja ülalpeetava lapse toetuse kogusummast, makstakse:
a) ametnikule:
– kes ei ole ega ole kunagi olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht, ja
– kes kuus kuud enne institutsiooni teenistusse asumist lõppenud viie aasta jooksul ei elanud pidevalt ega tegelnud oma põhilise tegevusalaga selle riigi territooriumil Euroopas. Käesoleva sätte kohaldamisel ei võeta arvesse teisele riigile või rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööst tulenevaid asjaolusid;
b) ametnikele, kes on või on olnud selle riigi kodanik, mille territooriumil asub tema töökoht, kuid kes enne institutsiooni teenistusse asumise kuupäeva lõppenud kümne aasta jooksul elas alaliselt väljaspool selle riigi Euroopas asuvat territooriumi põhjusel, mis ei ole seotud tööga mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses.
Kodumaalt lahkumise toetus on vähemalt 567,38 eurot kuus.“
92 Peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsus võeti vastu Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 234 lõike 2 alusel. Selle sätte kohaselt juhib peasekretär peasekretariaati, mille koosseisu ja töökorralduse määrab kindlaks parlamendi juhatus.
93 Olgu meenutatud, et parlamendi kodukorra artikli 234 lõiget 2 ei saa tõlgendada nii, et peasekretäril on õigus – isegi sellistel erandlikel asjaoludel nagu need, mis on seotud COVID‑19 pandeemiaga – võtta vastu sisejuhiseid, mis kalduvad kõrvale hierarhiliselt kõrgemal seisvatest sätetest, nagu personalieeskirjade sätted (vt selle kohta analoogia alusel 20. novembri 2007. aasta kohtuotsus Ianniello vs. komisjon, T‑308/04, EU:T:2007:347, punkt 38, ja 20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Argyraki vs. komisjon, T‑734/16, ei avaldata, EU:T:2018:160, punktid 66 ja 67).
94 Lisaks tuleb tõdeda, et personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõikes 1 ei ole sõnaselgelt ette nähtud võimalust vaadata uuesti läbi õigust kodumaalt lahkumise toetusele, võttes arvesse asjaolude muutumist ametniku teenistuskäigu jooksul (5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Brown vs. komisjon, T‑18/19, EU:T:2020:465, punkt 36), ega a fortiori võimalust peatada selle toetuse maksmine ametnikule, kui viimane teeb oma teenistuskäigu jooksul ajutiselt kaugtööd väljaspool oma teenistuskohta.
95 Samas ei tulene personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 sõnastusest kuidagi, et kodumaalt lahkumise toetuse saamine oleks omandatud õigus (vt selle kohta 28. septembri 1993. aasta kohtuotsus Magdalena Fernández vs. komisjon, T‑90/92, EU:T:1993:78, punkt 32). Ametniku tööle võtnud institutsioon võib ametniku rahalisi õigusi muuta juhul, kui tegemist on õigusvastase saamise või õigusvastase jätkuva maksmisega (vt selle kohta 9. märtsi 1978. aasta kohtuotsus Herpels vs. komisjon, 54/77, EU:C:1978:45, punkt 39).
96 Peale selle makstakse toetust igakuiselt ametnikele, kes vastavad selle toetuse tingimustele. Administratsioon ei saa seega jätkata selle toetuse maksmist, kui leiab aset sündmus, mis muudab oluliselt selle isiku olukorda, kellele seda makstakse, kui sellel sündmusel on mõju tingimustele, millest sõltub selle toetuse saamine. Erinevalt otsuse kehtetuks tunnistamisest tagasiulatuvalt on kehtetuks tunnistamine edasiulatuvalt alati võimalik, kui enam ei esine selle otsuse aluseks olnud asjaolud (5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Brown vs. komisjon, T‑18/19, EU:T:2020:465, punkt 37).
97 Seega tuleb kontrollida, kas käesoleval juhul kujutas ajutine kaugtöö väljaspool teenistuskohta COVID‑19 pandeemia kontekstis endast sündmust, mis võib oluliselt muuta personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 alusel kodumaalt lahkumise toetust saava ametniku faktilist või õiguslikku olukorda.
98 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on personalieeskirjade artiklis 69 ette nähtud kodumaalt lahkumise toetuse – mille maksmise erisusi on täpsustatud personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõikes 1 – eesmärk kompenseerida erakorralised kulud ja ebamugavused, mis tulenevad liidu teenistusse asumisest ametnikele, kes peavad seetõttu asuma oma elukohariigist ümber teenistuskohariiki ning lõimuma uude keskkonda (vt 2. mai 1985. aasta kohtuotsus De Angelis vs. komisjon, 246/83, EU:C:1985:165, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika; 29. novembri 2007. aasta kohtuotsus Salvador García vs. komisjon, C‑7/06 P, EU:C:2007:724, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Adam vs. komisjon, C‑211/06 P, EU:C:2008:34, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
99 Mõistet „erakorralised kulud ja ebamugavused“ on selgitatud nõukogu 11. detsembri 1959. aasta teatises GS/84/59 välismaal elamise või eemaloleku eest makstava toetuse kohta. Nagu parlament märkis, nähtub sellest teatisest, mis on osa personalieeskirjade VII lisa artiklit 4 puudutavatest ettevalmistavatest materjalidest, et „välismaal elamise või eemaloleku“ toetust makstakse toetusena, mida määratakse nende rahaliste kulude ja psühholoogiliste ebamugavuste kompenseerimiseks, mis tulenevad asjaolust, et teenistuja elab päritolukohast eemal, ning et tal säiliksid üldiselt perekondlikud suhted oma päritolukohaga.
100 Eeltoodut arvestades tuleb kontrollida, kas sellised ametnikud nagu hagejad, kes muutsid oma tegelikku elukohta ajutiselt, et hoolitseda oma lähedaste eest, jätkasid COVID‑19 pandeemia kontekstis rahaliste kulude kandmist ja psühholoogiliste ebamugavuste talumist, mis tulenesid nende liidu teenistusse asumisest uues keskkonnas.
101 Mis puudutab rahalisi kulusid, siis nähtub toimikust, et hagejad töötasid lühikese aja jooksul väljaspool oma teenistuskohta, mille jooksul nad kandsid jätkuvalt selliseid kulusid, mis on seotud nende elukohaga nimetatud teenistuskohas ning milleks on üür või laenu tagasimakse ja energia-, vee- või kaasomandi korrashoiu arved. Need kulud jäid nende kanda, võttes arvesse asjaolu, et peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsus, mis oli ajutine erakorraline meede, võimaldas neil COVID‑19 pandeemia ajal, mille kestust ei saanud ette näha, üksnes töötada väljaspool oma teenistuskohta esialgu kolme kuu jooksul.
102 Seega ei kaotanud COVID‑19 pandeemiaga seotud erandlike asjaolude kontekstis hagejatele kodumaalt lahkumise toetuse maksmine sugugi oma mõtet.
103 On tõsi, et kodumaalt lahkumise toetuse määramine vastavalt personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõikele 1 on lahutamatult seotud liidu ametnike elukoha kohustusega, mis on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 20 ning mille kohaselt esiteks peab iga ametnik elama kas teenistuskohas või sellele piisavalt lähedal, et korralikult täita oma kohustusi, ning teiseks teatab ametnik ametisse nimetavale asutusele oma aadressi ja teavitab viivitamata selle muutumisest.
104 Personalieeskirjade artiklit 20 tuleb siiski tõlgendada koostoimes personalieeskirjade artikli 55 lõikega 1, mille kohaselt on teenistuses olevad ametnikud igal ajal oma institutsiooni käsutuses. Sellest tuleneb, et ametnikul, kes ei ela oma teenistuskohas, peab siiski olema igal ajal võimalik sõita oma töökohta vastavalt tema suhtes kohaldatavatele töökorraldust reguleerivatele eeskirjadele, et täita talle teenistuse huvides antud ülesandeid.
105 COVID‑19 pandeemiaga seotud erandlikel asjaoludel muutusid aga sise‑eeskirjad, mis käsitlevad kaugtööd ja töötajate füüsilist kohalolekut parlamendi ruumides, ajutiselt kohaldamatuks, millest annavad tunnistust erinevad otsused, mille peasekretär tegi pandeemia alguses ja millele on viidatud eespool punktides 4–7. Nimelt olid kõik töötajad, kelle kohalolu ei peetud hädavajalikuks, sealhulgas hagejad, nagu nähtub eespool punktist 5, alates 16. märtsist 2020 kohustuslikus korras täistööajaga kaugtööl.
106 Parlament ei saa seega väita, et kodumaalt lahkumise toetuse – sealhulgas hagejatele – maksmise „üldine peatamine“, mis oli ette nähtud peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuses, oli seotud personalieeskirjade artiklis 20 ette nähtud elukohakohustuse täitmata jätmisega.
107 Lisaks ei sisalda personalieeskirjad ühtegi sätet, mis näeks liidu institutsioonile, organile või asutusele ette võimaluse peatada kodumaalt lahkumise toetuse maksmine isegi sellistel erandlikel asjaoludel nagu COVID‑19 pandeemia.
108 Seega on peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsusega ette nähtud kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamine personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõikega 1 vastuolus.
109 Lisaks tuleb märkida, et kuigi peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsusega ei võetud lõplikult ära õigust kodumaalt lahkumise toetusele, vaid peatati selle maksmine üksnes piiratud ajaks, vähenes selle peatamise tagajärjel siiski hagejate töötasu sellel ajavahemikul, ilma et seda oleks olnud võimalik tagasi nõuda.
110 Seega asjaolu, et peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsus nägi ette üksnes selliste parlamendi ametnike nagu hagejad kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise, mitte aga selle toetuse kaotamise, ei väära selle otsuse õigusvastasust.
111 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse vastuvõtmisel rikuti hierarhiliselt kõrgemal seisvaid sätteid, mistõttu ületas peasekretär oma sellekohase pädevuse piire. See otsus rikub personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõiget 1, kuna selles on ette nähtud kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamine ametnikele, kes teevad COVID‑19 pandeemia kontekstis ajutiselt kaugtööd väljaspool oma teenistuskohta oma lähedaste eest hoolitsemiseks.
112 Järelikult puudub kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsustel õiguslik alus, mistõttu tuleb need tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust hagejate poolt nende otsuste tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud teiste väidete ja argumentide kohta.
b) Alusetult makstud summade tagasinõudmise otsuste tühistamise nõuded
113 Tuleb meenutada, et ainult PT ja PR paluvad tühistada alusetult makstud summade tagasinõudmise otsused, mis on käesoleva tühistamishagi ese.
114 Neljandas väites, mis on alusetult makstud summade tagasinõudmise otsuste tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud ainus väide, väidavad hagejad teise võimalusena juhuks, kui teiste vaidlustatud otsuste tühistamise nõue jäetakse rahuldamata, et personalieeskirjade artiklis 85 ette nähtud alusetult saadu tagasimaksmise tingimused ei ole täidetud. Nad lisavad, et kui peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsus vastu võeti, olid PT ja PR juba astunud samme, et reisida oma perekonna juurde väljaspool teenistuskohta, mistõttu oli neil õiguspärane ootus säilitada kogu töötasu.
115 Parlament vaidleb hagejate argumentidele vastu.
116 Nagu nähtub eespool punktist 112, puudub käesolevas asjas kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsustel õiguslik alus ja need tuleb tühistada. Seevastu osalise tööajaga töötamist lubavate otsuste tühistamise nõue jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ning samuti jäeti rahuldamata hagi selles osas, milles see on esitatud PQ täistööajaga töötamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale. Seega, kuna neljas väide on esitatud teise võimalusena juhuks, kui teiste vaidlustatud otsuste tühistamise nõue jäetakse rahuldamata, siis tuleb seda väidet analüüsida üksnes osas, milles see puudutab PT ja PQ töötasu selle osa tagasinõudmist, mis tuleneb nende tööaja piiramisest 75%‑ga.
117 Sellega seoses tuleb esimesena meenutada, et personalieeskirjade artikli 85 esimene lõik näeb ette, et enammakstud summa nõutakse sisse, kui saaja oli teadlik, et maksmisel puudus seaduslik alus, või kui enammaksmine oli nii ilmne, et ta ei saanud seda mitte teada.
118 Käesoleval juhul nähtub peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsusest aga selgelt, et ametnikud, kellele kohaldati selle otsusega kehtestatud erandkorda, saavad töötasu, mis on arvutatud proportsionaalselt tööajaga, ehk 75%. PR ja PT, kes taotlesid selle otsusega kehtestatud korra kohaldamist, ei saanud seega vähemalt mitte olla teadlikud neile antava loa rahalistest tagajärgedest.
119 Teisena, mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte väidetavat rikkumist, siis tuleb meenutada, et õigus nõuda sellist kaitset eeldab, et täidetud on kolm tingimust. Esiteks peab administratsioon olema andnud huvitatud isikule pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpsed, tingimusteta ja ühtelangevad kinnitused. Teiseks peavad need kinnitused olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud kinnitused olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (12. veebruari 2020. aasta kohtuotsus ZF vs. komisjon, T‑605/18, EU:T:2020:51, punkt 151).
120 Käesolevas asjas ei esita hagejad aga ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et parlament andis PRile või PT‑le täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi, mis tekitaksid õiguspärase ootuse, et kogu nende töötasu säilib osalise tööajaga töötamise ajal väljaspool nende teenistuskohta. Lisaks oleks selline säilitamine vastuolus personalieeskirjade IVa lisa artikli 3 esimese lõiguga, milles on ette nähtud, et ametnikul on selle aja jooksul, mil tal on lubatud töötada osalise tööajaga, õigus saada töötasu, mille protsendimäär vastab protsendimäärale normaalsest tööajast.
121 Neljas väide on seega põhjendamatu.
122 Järelikult tuleb tagasi lükata neljandal väitel põhinevad nõuded tühistada alusetult makstud summade tagasinõudmise otsused, ilma et oleks vaja analüüsida nende nõuete vastuvõetavust osas, milles PT need esitas.
4. Järeldus tühistamisnõuete kohta
123 Eeltoodust tuleneb, et kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsuste tühistamise nõue tuleb teise väite esimese osa alusel rahuldada.
124 Seevastu nõue tühistada osalise tööajaga töötamist lubavad otsused tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja nõue tühistada PQ kaebuse rahuldamata jätmise otsus osas, milles sellega jäeti rahuldamata PQ taotlus täistööajaga töötamiseks, tuleb jätta ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Lisaks tuleb alusetult makstud summade tagasinõudmise otsuste tühistamise nõue igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.
B. Kahju hüvitamise nõue
125 Kahju hüvitamise nõuetes paluvad hagejad esiteks hüvitada varaline kahju, mis vastab 25%‑le nende töötasust, millele lisanduvad viivis ja intress vahepealse aja eest, ning teiseks neile tekitatud mittevaraline kahju, mille suuruseks nad hindavad ex aequo et bono 1000 eurot iga hageja kohta.
126 Hagejad väidavad, et see kahju tuleneb õigusliku aluse puudumisest ja peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsuse õigusvastasusest ning parlamendi haldusomavolist ja hoolitsemise puudumisest nende suhtes. Nad väidavad samuti, et rikutud on nende õigust töötingimustele, mis oleksid pidanud austama nende tervist ja väärikust, ning tegemist on parlamendi väärhaldusega, kuna ta ei andnud hagejatele täistööajaga tööd.
127 Parlament vaidleb hagejate argumentidele vastu.
128 Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artikli 270 alusel esitatud kahju hüvitamise hagi põhjendatuse eelduseks on see, et samal ajal on täidetud teatud tingimused, milleks on institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, väidetava kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos väidetava tegevuse ja viidatud kahju vahel (1. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, C‑136/92 P, EU:C:1994:211, punkt 42, ning 21. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EU:C:2008:107, punkt 52). Need kolm tingimust on kumulatiivsed, mistõttu piisab kahju hüvitamise hagi rahuldamata jätmiseks neist ühe puudumisest.
1. Varaline kahju
129 Mis puudutab väidetavat varalist kahju, siis tuleb tõdeda, et hagejad nõuavad üksnes varalise kahju hüvitamist, mis vastab 25%‑le nende töötasust, millele lisanduvad intress ja viivis vahepealse aja eest. See kahju on sisuliselt seotud nende tööaja lühendamisega 75%‑le pärast osalise tööajaga töötamist lubavate otsuste vastuvõtmist.
130 Avaliku teenistuse valdkonnas väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb jätta rahuldamata kahju hüvitamise nõuded, millel on otsene seos tühistamisnõuetega, mis jäeti kas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata (30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Martínez Valls vs. parlament, T‑214/02, EU:T:2003:254, punkt 43; vt selle kohta ka 9. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Aldridge jt vs. komisjon, T‑319/17, ei avaldata, EU:T:2019:231, punkt 64).
131 Käesoleval juhul on varalise kahju hüvitamise nõuded aga tihedalt seotud nõuetega tühistada osalise tööajaga töötamist lubavad otsused, mis jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ja nõuetega tühistada PQ kaebuse rahuldamata jätmise otsus osas, milles sellega jäeti rahuldamata PQ täistööajaga töötamise taotlus, kusjuures need nõuded jäeti ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
132 Lisaks ei esita hagejad ühtegi argumenti, mis võimaldaks mõista, kuidas rikuti peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsusega, mis võimaldab ametnikel COVID‑19 pandeemia kontekstis töötada oma lähedaste juures, nende õigust nende tervist ja väärikust austavatele töötingimustele.
133 Järelikult tuleb varalise kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.
2. Mittevaraline kahju
134 Nõuded hüvitada mittevaraline kahju, mis tuleneb osalise tööajaga töötamist lubavate otsuste vastuvõtmisest, tuleb rahuldamata jätta samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 130–132.
135 Mis puudutab kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsuste vastuvõtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, siis nähtub eespool punktist 112, et need otsused tuleb tühistada põhjusel, et peasekretäri 31. märtsi 2020. aasta otsus, millel need põhinevad, on õigusvastane. Seega on eespool punktis 128 meenutatud tingimus, mis puudutab administratsiooni tegevuse õigusvastasust, täidetud.
136 Tuleb siiski märkida, et õigusvastase akti tühistamine võib iseenesest kujutada endast adekvaatset ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see akt võis põhjustada, välja arvatud juhul, kui hageja tõendab, et talle tekitati mittevaralist kahju, mida see tühistamine täies ulatuses ei hüvita (28. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Correia vs. EMSK, T‑843/19, EU:T:2021:221, punkt 86).
137 Käesolevas asjas väidavad hagejad, et kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsuste tühistamine ei kujuta endast adekvaatset ja piisavat hüvitist mittevaralise kahju eest, võttes arvesse nende väärikuse ja nende tööelu kvaliteedi riivet ning tekitatud ärevust ja terviseprobleeme, mis on tekkinud eriti PP‑l. Repliigis lisavad hagejad, et töötasu osaline kaotus tõi kaasa unetuse ja tekitas stressi.
138 Samas tuleb tõdeda, et hagejad ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võiks nende väiteid põhjendada. Nad ei selgita ka, kuidas kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsused võisid kahjustada nende väärikust ja tööelu kvaliteeti.
139 Järelikult tuleb varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.
IV. Kohtukulud
140 Kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.
141 Käesolevas asjas rahuldatakse tühistamisnõuded kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise otsuste osas. Seevastu jäetakse need rahuldamata osas, milles need puudutavad osalise tööajaga töötamist lubavaid otsuseid ja alusetult makstud summade tagasinõudmise otsuseid, ning osas, milles need olid esitatud otsuse peale, millega jäeti rahuldamata PQ täistööajaga töötamise taotlus ning mis sisaldus tema kaebuse rahuldamata jätmise otsuses. Kahju hüvitamise nõuded jäetakse samuti rahuldamata.
142 Käesoleva kohtuasja asjaoludel tuleb otsustada, et hagejad kannavad poole oma kohtukuludest. Parlamendi kohtukulud jäetakse tema enda kanda ja temalt mõistetakse välja pool hagejate kohtukuludest.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Parlamendi 19. mai 2020. aasta otsus PP kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise kohta.
2. Tühistada parlamendi 7. aprilli 2020. aasta otsus PRi kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise kohta.
3. Tühistada parlamendi 15. aprilli 2020. aasta otsus PQ kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise kohta.
4. Tühistada parlamendi 15. aprilli 2020. aasta otsus PSi kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise kohta.
5. Tühistada parlamendi 16. aprilli 2020. aasta otsus PT kodumaalt lahkumise toetuse maksmise peatamise kohta.
6. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
7. Jätta pool PP, PSi, PRi, PQ ja PT kohtukuludest nende endi kanda.
8. Jätta parlamendi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja pool PP, PSi, PRi, PQ ja PT kohtukuludest.
da Silva Passos | Valančius | Reine |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. aprillil 2023 Luxembourgis.
Allkirjad