Language of document : ECLI:EU:T:2007:155

Kohtuasi T-289/01

Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland GmbH

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Konkurents – Kartellikokkulepped – Saksamaal turustatavate ja logo Der Grüne Punkt kandvate pakendite kogumise ja taaskasutamise süsteem – Erand – Konkurentsi tagamiseks komisjoni pandud kohustused – Lepingulistele jäätmete kogumisega tegelevatele ettevõtjatele süsteemi käitaja poolt antud ainuõigus – Konkurentsipiirang – Vajadus tagada konkurentide juurdepääs süsteemi käitaja kasutatavatele jäätmekogumismahutitele – Süsteemi käitaja võetud kohustused

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Keeld – Erand – Haldusmenetluses väljapakutud kohustus

(EÜ artikkel 81)

2.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Keeld – Erand – Tingimused

3.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Keeld – Erand – Tingimused

(EÜ artikkel 81, lõiked 1 ja 3; nõukogu määrus nr 17, artikli 8 lõige 1)

4.      Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Kohaldamine siseriiklike kohtute poolt

(EÜ artikkel 81, lõige 1)

5.      Konkurents – Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks volitatud ettevõtjad

(EÜ artikkel 86, lõige 2)

1.      Kohustus, mille ettevõtja võttis haldusmenetluses komisjoni esiletõstetud probleemidele vastamiseks, täpsustab EÜ artikli 81 kohaselt sekkumatustõendi või erandi saamise eesmärgil teatavaks tehtud lepingute sisu, näidates komisjonile, kuidas see ettevõtja kavatseb tulevikus käituda. Järelikult tegi komisjon oma otsuse õigesti, võttes arvesse seda kohustust, ning Esimese Astme Kohtu ülesanne ei ole kontrollida selle otsuse õiguspärasust õiguse alusel, millest ettevõtja haldusmenetluses loobus.

(vt punktid 87–89)

2.      Olukorras, kus suurkliendiks oleva ettevõtja lepingulistele partneritele kuuluvad jäätmemahutid kujutavad kitsaskohta selle ettevõtjaga konkureerivate kollektiivsüsteemide jaoks, võib komisjon sellele ettevõtjale seada EÜ artikli 81 kohase sekkumatustõendi või erandi saamiseks kohustuse ühiselt oma klientidega kasutada jäätmemahuteid, kuna vastasel juhul võetakse konkurentidelt ära igasugune tõsine võimalus siseneda ja jääda kõnealusele turule.

(vt punktid 107, 112, 113)

3.      Määruse nr 17 artikli 8 lõige 1 sätestab, et erandi tegemise otsusele võidakse lisada tingimusi ja kohustusi, täpsustamata, millistest kriteeriumidest peab komisjon lähtuma nende kahe võimaluse vahel valides. Kuna EÜ artikli 81 lõige 3 sätestab ettevõtjate kasuks erandi artikli 81 lõikes 1 esitatud üldisest keelust, peab komisjonil, pidades silmas erandi tegemise võimalusi, olema lisaks ka lai kaalutlusõigus, olles samal ajal kohustatud järgima piire, mille EÜ artikkel 81 tema pädevusele seab.

Asjaolust, et komisjon eelistas teatavatel juhtudel panna pigem tingimusi kui kohustusi, ei piisa iseenesest, et seada kahtluse alla määrusega nr 17 pakutud võimalust lisada erandile tingimuste asemel pigem kohustusi.

(vt punktid 153 ja 154)

4.      Kui siseriiklik kohus võtab seisukoha kokkulepete või kooskõlastatud tegevuste suhtes, mis on juba komisjoni – kes on seejuures tegutsenud talle ühenduse konkurentsieeskirjade rakendamiseks antud pädevuse piires – otsuse ese, ei saa kohus teha otsust, mis on vastuolus komisjoni seisukohtadega, isegi kui viimane on vastuolus siseriikliku esimese astme kohtu otsusega.

(vt punkt 197)

5.      Kui eeldada, et ettevõtjale, kes käitab müügipakendite kogumise ja taaskasutamise süsteemi, on antud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamine EÜ artikli 86 lõike 2 tähenduses, siis asjaolust, et komisjon pani talle kohustuse mitte takistada jäätmete kogumisega tegelevatel ettevõtjatel sõlmida selle ettevõtja konkurentidega lepinguid, mis lubavad viimastel kasutada nende kaste ja muid jäätmemahuteid pakendite kogumiseks ja sortimiseks, ning austada neid lepinguid, ei tulene kuidagi, et süsteemile usaldatud tagasivõtmis- ja taaskasutamisteenuse osutamine majanduslikult vastuvõetavatel tingimustel oleks ohustatud.

(vt punktid 207 ja 208)