13. juulil 2007 esitatud hagi - Euroopa Ühenduste Komisjon versus Itaalia Vabariik
(Kohtuasi C-326/07)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Hageja: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: L. Pignataro-Nolin ja H. Stovlbæk)
Kostja: Itaalia Vabariik
Hageja nõuded
- Tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik võttis 31. mai 1994. aasta dekreetseadusega nr 332 - mis on muudetud kujul üle võetud 30. juuli 1994. aasta seadusse nr 474, mida on omakorda muudetud rahandusseaduse (legge finanzaria) artikli 4 lõike 227 punktidega a, b ja c - üle ministrite nõukogu esimehe 10. juuni 2004. aasta dekreedi erivolituste teostamise tingimuste kohta, artiklis 1.2 sisalduvad sätted, on Itaalia Vabariik rikkunud talle EÜ artiklitest 43 ja 56 tulenevaid kohustusi;
mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.
Väited ja peamised argumendid
Komisjon väidab, et erivolituste teostamise tingimused, millele viitab 10. juuni 2004. aasta dekreedi artikkel 1.2, ning mille Itaalia sätestas seaduse nr 350/2004 artikli 4 lõike 227 punktides a, b ja c, ei ole piisavalt täpsed või spetsiifilised, võimaldamaks teise liikmesriigi investoril teada, millal seaduse nr 350/2004 artikli 4 lõike 227 punktides a, b ja c sätestatud erivolitusi kasutatakse.
Seaduse nr 350/2004 artikli 4 lõike 227 punktides a, b ja c silmas peetud erivolituste hulka kuulub esiteks võimalus takistada investoreil nimetamisväärse osaluse omandamist, milleks on 5% või rahandusministeeriumi poolt kinnitatud madalam hääleõiguste protsent, teiseks võimalus takistada lepingute ja kokkulepete sõlmimist osanike vahel, kes esindavad 5% või rahandusministeeriumi poolt kinnitatud madalamat hääleõiguste protsenti ja kolmandaks vetoõigus ettevõtja lõpetamist, osaluse võõrandamist, ühinemist, jagunemist, ettevõtja peakontori välisriiki üleviimist või ettevõtja eesmärkide muutmist puudutavate otsuste osas, kusjuures neid tingimusi kohaldatakse kõigis kõnesoleva seaduse artikli 4 lõike 227 esimeses alapunktis loetletud valdkondades (kaitseküsimused, transport, telekommunikatsioon, energiaallikad ja teised avalikud teenused).
Komisjon leiab Euroopa Kohtu praktikale (kohtuasjad C-463/00: komisjon
vs Hispaania, C-483/99: komisjon
vs Prantsusmaa; C-503/99: Komisjon
vs Belgia ja liidetud kohtuasjad C-282/04 ja C-293/04: komisjon
vs Madalmaad) tuginedes, et kõnesolevate seadustega on mindud kaugemale sellest, mis on vajalik 10. juuni 2004. aasta dekreedi artiklis 1.2 sätestatud avalike huvide tagamiseks, ning et see on vastuolus EÜ artiklitega 56 ja 43. Komisjon tõdeb, et reguleeritud valdkondades, nagu energia, gaasi ja telekommunikatsiooni valdkond, on riigi elutähtsate huvide kaitse eesmärk võimalik saavutada direktiivis 2003/54/EÜ
1 ja direktiivis 2003/55/EÜ
2 või direktiivis 2002/21/EÜ
3 ja direktiivis 2002/19/EÜ
4, direktiivis 2002/20/EÜ
5, direktiivis 2002/22/EÜ
6 ning direktiivis 2002/58/EÜ
7 sätestatud vähem piiravate meetmete võtmisega. Komisjon väidab, et nende õigusaktidega on tagatud siseriiklikud miinimumnõuded, ning et puudub põhjuslik seos ühelt poolt energiavarude kindlustamise ja avalike teenuste osutamise ning teiselt poolt, omandisuhete järelevalve ning ettevõtte haldamise vahel.