EUROOPA KOHTU OTSUS (kaheksas koda)
13. juuni 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Toetuskavad – Põllumajandustootjatele makstavad otsetoetused – Määrus (EL) nr 1307/2013 – Artikli 4 lõike 1 punktid b ja c – Mõiste „põllumajanduslik majapidamine“ – Juhtimine põllumajandustootja poolt – Mõiste „põllumajanduslik tegevus“ – Artikli 33 lõige 1 – Toetusõiguste aktiveerimisega seotud mõiste „põllumajandustootja kasutuses olev põllumajandusmaa liikmesriigi määratud kuupäeval“ – Põllumajandustootjale kuuluvate maatükkide hooajaline tasuline üleandmine kasutajatele, kes vastutavad nende maatükkide eest hooldamise ja saagikoristuse eest
Kohtuasjas C‑731/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus, Austria) 25. novembri 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse samal päeval, menetluses
IJ und PO GesbR,
IJ
versus
Agrarmarkt Austria,
EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja president N. Piçarra (ettekandja), kohtunikud N. Jääskinen ja M. Gavalec,
kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Agrarmarkt Austria, esindaja: M. Borotschnik,
– Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja A. Kögl,
– Hispaania valitsus, esindaja: A. Pérez-Zurita Gutiérrez,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. C. Becker ja A. Sauka,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608, ja parandus ELT 2016, L 130, lk 6), artikli 4 lõike 1 punkte b ja c ning artikli 33 lõiget 1.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool oli kuni 2020. aastani kodanikuühiskond IJ und PO GesBR ja alates 2021. aastast on ainult IJ kui füüsiline isik (edaspidi koos „IJ“) ning teine pool on Austria õiguse alusel asutatud juriidiline isik Agrarmarkt Austria (edaspidi „AMA“), kes tegutseb makseasutusena ja põllumajandustootjate toetuste maksjana, ja mis puudutab kolme otsust, millega AMA keeldus IJ-le aastate 2019–2021 eest otsetoetusi maksmast.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Määrus (EÜ) nr 1782/2003
3 Nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001 (EÜT 2003, L 270, lk 1; ELT eriväljaanne 03/40, lk 269), tunnistati kehtetuks nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT 2009, L 30, lk 16). Määruse nr 1782/2003 artikli 44 „Toetusõiguste kasutamine“ lõigetes 2 ja 3 oli sätestatud:
„2. „Toetuskõlblik hektar“ on põllumajandusettevõtte mis tahes põllumajandusmaa haritava maana või püsikarjamaana, välja arvatud püsikultuuride või metsa all olevad pindalad ning mittepõllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad pindalad.
3. Põllumajandustootja deklareerib maatükid, mis vastavad mis tahes toetusõigusega seotud toetuskõlblikule hektarile. Välja arvatud vääramatu jõu juhtude või erandlike asjaolude korral, on need maatükid põllumajandustootja käsutuses vähemalt 10 kuu pikkuseks ajavahemikuks, mis algab liikmesriigi kehtestatavast kuupäevast, kuid mitte varem kui ühtses otsemaksete kavas osalemise taotluse esitamise aastale eelneva kalendriaasta 1. septembrist.“
Määrus nr 1307/2013
4 Määrus nr 1307/2013, mis tunnistati küll kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. detsembri 2021. aasta määrusega (EL) 2021/2115, millega kehtestatakse liikmesriikide koostatavate Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavate ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavade (ÜPP strateegiakavad) toetamise reeglid ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1305/2013 ja (EL) nr 1307/2013 (ELT 2021, L 435, lk 1), kuid mis on põhikohtuasjas ratione temporis kohaldatav, näeb põhjenduses 10 ette, et:
„Põllumajandustootjate eri toetuskavade kohaldamisest saadud kogemused on näidanud, et paljudel juhtudel anti toetust füüsilistele või juriidilistele isikutele, kelle majanduslik eesmärk ei olnud kas üldse või oli üksnes vähesel määral suunatud põllumajanduslikule tegevusele. Toetuse sihipärasema eraldamise tagamiseks peaksid liikmesriigid hoiduma otsetoetuste andmisest teatavatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele, välja arvatud juhul, kui need isikud tõendavad, et nende põllumajanduslik tegevus ei ole marginaalne. Lisaks peaks liikmesriikidel olema võimalik mitte anda otsetoetusi teistele füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kelle põllumajanduslik tegevus on marginaalne. Liikmesriikidel peaks siiski olema lubatud anda otsetoetusi osalise tööajaga väikepõllumajandustootjatele, kuna sellised põllumajandustootjad edendavad otseselt maapiirkondade elujõulisust. […]“.
5 Määruse artiklis 1 „Reguleerimisala“ oli sätestatud:
„Käesoleva määrusega kehtestatakse:
a) I lisas loetletud toetuskavade alusel otse põllumajandustootjatele antavate toetuste („otsetoetused“) ühiseeskirjad;
[…]“.
6 Määruse artiklis 4 „Mõisted ja seonduvad sätted“ oli sätestatud:
„1. Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
b) „põllumajanduslik majapidamine“– kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil;
c) „põllumajanduslik tegevus“ –
i) põllumajandustoodete kasvatamine või tootmine, sealhulgas saagikoristus, lüpsikarja pidamine, põllumajandusloomade aretamine ja pidamine, või
ii) põllumajandusmaa hoidmine karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras ilma tavapärasest erinevaid põllumajandusmeetodeid või -masinaid vajava ettevalmistava tegevuseta, lähtudes kriteeriumidest, mis liikmesriigid määravad kindlaks [Euroopa K]omisjoni poolt kehtestatud raamistikust lähtudes, või
iii) liikmesriikide poolt määratletud minimaalne tegevus põllumajandusmaal, mis on looduslikult karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras;
[…]
e) „põllumajandusmaa“ – põllumaa, püsirohumaa ja püsikarjamaa või püsikultuuride all olev maa-ala;
[…]
2. Liikmesriigid:
[…]
b) kui see on liikmesriigis kohaldatav, määratleb minimaalse tegevuse maa-aladel, mis on looduslikult karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras, nagu on osutatud lõike 1 punkti c alapunktis iii;
[…]“.
7 Määruse artikli 9 „Aktiivne põllumajandustootja“ lõikes 1 oli sätestatud:
„Otsetoetusi ei anta füüsilistele või juriidilistele isikutele ega füüsiliste või juriidiliste isikute rühmadele, kelle põllumajandusmaad on põhiliselt maa-alad, mis on looduslikult karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras ning kus ei toimu artikli 4 lõike 2 punkti b kohaselt liikmesriikide määratletavat minimaalset tegevust.“
8 Määruse nr 1307/2013 artikkel 32 „Toetusõiguste aktiveerimine“ oli sõnastatud järgmiselt:
„1. Põhitoetuskava raames antakse toetust põllumajandustootjatele artikli 33 lõike 1 kohase deklaratsiooni abil toetusõiguse aktiveerimisel toetuskõlbliku hektari kohta liikmesriigis, kus toetusõigused jaotati. Aktiveeritud toetusõigused annavad õiguse nendega kindlaks määratud iga-aastase toetussumma saamiseks […]
2. Käesoleva jaotise kohaldamisel tähendab mõiste „toetuskõlblik hektar“:
a) põllumajandusliku majapidamise põllumajandusmaad, sealhulgas maad, mille põllumajanduslik seisund ei olnud 30. juunil 2003. aastal hea ning mis asusid 1. mail 2004 liiduga ühinenud liikmesriikides, kes ühinemisel valisid ühtse pindalatoetuse kava kohaldamise, ning mida kasutatakse põllumajanduslikuks tegevuseks või, kui maad kasutatakse ka mittepõllumajanduslikuks tegevuseks, siis peamiselt põllumajanduslikuks tegevuseks, või
[…]“.
9 Määruse artikli 33 „Toetuskõlblike hektarite deklareerimine“ lõikes 1 oli ette nähtud:
„Artikli 32 lõikes 1 sätestatud toetusõiguste aktiveerimise korral deklareerib põllumajandustootja maa-alad, mis vastavad toetusõigusega seotud toetuskõlblikele hektaritele. Deklareeritavad maa-alad peavad olema põllumajandustootja kasutuses liikmesriigi määratud kuupäeval[…]“.
Austria õigus
10 Föderaalse põllumajandus-, metsandus-, keskkonna- ja veemajandusministri määrus, millega kehtestatakse horisontaalsed eeskirjad ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas (Verordnung des Bundesministers für Land- und Forstwirtschaft, Umwelt und Wasserwirtschaft mit horizontalen Regeln für den Bereich der Gemeinsamen Agrarpolitik (edaspidi „ühise põllumajanduspoliitika horisontaalne määrus“) (BGBl. II, 100/2015)) näeb § 20 „Mittepõllumajanduslikuks tegevuseks kasutatav maa-ala“ lõikes 3 ette:
„Igal juhul ei kuulu § 17 lõike 1 tähenduses toetuskõlblike alade hulka sillutatud või hoonestatud alad, kruusakarjäärid, karjäärid, pargid, puhkealad, jõulupuuistandused, alalised manööverdamis- ja ladustamisalad ning hekid, metsad ja müürid, kui need ei kuulu § 18 lõigete 1 või 2 kohaldamisalasse.“
11 Ühise põllumajanduspoliitika horisontaalse määruse § 23 „Teatavate kasutusviiside suhtes kohaldatavad erisätted“ lõikes 1 on sätestatud:
„Asjaomane kuupäev, mille seisuga peab toetuskõlblik maa-ala [määruse nr 1307/2013] artikli 33 lõike 1 tähenduses toetusõiguste aktiveerimiseks olema põllumajandustootja kasutuses, on asjaomase taotlusaasta 9. juuni. […]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
12 IJ esitas aastatel 2019–2021 igal aastal otsetoetuse taotluse talle kuuluva maa-ala eest, mille pindala on 1,0840 hektarit põllumaad, mida kasutatakse üksnes köögiviljade kasvatamiseks avamaal ja mis on jagatud eri suurusega maatükkideks (edaspidi „kõnealune maa-ala“). IJ vastutab maaharimise, põllukultuuride planeerimise ja köögiviljade kasvama panemise eest. Hooaja alguses annab ta need maatükid üle kasutajatele, kes vastutavad nende hooldamise ja saagikoristuse eest, ning harib ise üht nimetatud maatükki, et uued kasutajad saaksid kohaldatava standardiga tutvuda.
13 Niipea kui maatükid on kasutajatele üle antud, kohustuvad nad IJile „hooajalise osamakse“ tasumise eest IJiga sõlmitud kasutamislepingu alusel hooldama maatükke vastavalt mahepõllumajandust reguleerivatele suunistele ja eemaldama regulaarselt umbrohu kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Eelotsusetaotlusest tuleneb, et iga taotlusaasta 9. juuni seisuga, mis on määruse nr 1307/2013 artikli 33 lõike 1 kohaldamisel asjakohane kuupäev ning kindlaks määratud ühise põllumajanduspoliitika horisontaalse määruse § 23 lõikes 1, on kõnealune maa-ala nende „hooldada“.
14 Ajal, mil maatükid on kasutajate „hooldada“, vastutab IJ nende kastmise eest oma kriteeriumide kohaselt. Samuti jätab ta endale õiguse eemaldada nendelt maatükkidelt kasutajate kulul umbrohu, kui nad seda ise ei tee. Pikemaajalise eemaloleku korral peavad kasutajad leidma asendaja, kes peab vastavat maatükki hooldama ja koristama saagi, kusjuures viimase osas ei anna IJ „looduslike tingimuste ettearvamatuse tõttu“ garantiid.
15 Pärast 13. juulil 2021 läbi viidud kohapealset kontrolli kvalifitseeris AMA ühise põllumajanduspoliitika horisontaalse määruse § 20 lõikele 3 tuginedes kõnealuse maa-ala otsetoetuse saamiseks toetuskõlbmatuks „puhkealaks“, kuna kasutajad hoolitsesid maatükkide eest ja koristasid saaki oma vabal ajal, ilma et eesmärgiks oleks olnud süstemaatiline tootmine elanikkonna varustamiseks, mis tema sõnul oleks peamine ühise põllumajanduspoliitikaga hõlmatud tegevus.
16 AMA keeldus 10. jaanuari 2022. aasta otsustega esiteks asjaomase maa-alaga seotud otsetoetuste maksmisest taotlusaastate 2019–2021 eest, teiseks nõudis juba makstud toetuste tagasimaksmist ja kolmandaks määras IJile sanktsioonid põhjendusel, et see maa-ala ei ole alates kuupäevast, mil seda moodustavad maatükid on kasutajatele üle antud, enam „IJ kasutuses“ määruse nr 1307/2013 artikli 33 lõike 1 tähenduses. Tuginedes eelkõige 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsusele Landkreis Bad Dürkheim (C‑61/09, EU:C:2010:606), leiab AMA, et iga kohaldamisaasta 9. juuni seisuga ei ole IJ sellel maa-alal põllumajandusliku tegevuse korraldamisel enam piisavalt sõltumatu. Lisaks, kuna maatükkide kasutajad „saavad saagi endale“, ei tööta nad – vastupidi sellele, mida on nõutud niisuguses kohtupraktikas – IJi nimel, arvel ja riisikol.
17 IJ esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Bundesverwaltungsgerichtile (föderaalne halduskohus, Austria) AMA 10. jaanuari 2022. aasta otsuste peale kaebuse, väites, et kõnealused maatükid on määruse nr 1307/2013 artikli 33 lõike 1 tähenduses „tema kasutuses“ kasutajatele üleandmise ja saagikoristuse vahelisel ajavahemikul, kuna tema on see, kes vastutab muu hulgas maaharimise eest nendel maatükkidel, nende kastmise ning kõigi seemnete ja istikute tarnimise eest. Neil asjaoludel on kasutajate kohustus ise oma vastavat maatükki selle perioodi jooksul hooldada üksnes turundusmeede, mille täitmata jätmine võib kaasa tuua vastava saagi või selle kvaliteedi vähenemise.
18 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole kahtlust, et täidetud on määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud esimene tingimus „põllumajandusliku majapidamise“ määratlemiseks, st sama liikmesriigi territooriumil asuv maa-ala on kasutatav põllumajanduslikuks tegevuseks, kuna kõnealust maa-ala kasutatakse põllumajandustoodete (köögiviljade) kasvatamiseks. Seetõttu leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et AMA poolt asjaomase maa-ala kvalifitseerimine „puhkealaks“ ei ole õige, kuna see põhineb ühise põllumajanduspoliitika horisontaalse määruse § 20 lõike 3 tõlgendusel, mis ei ole liidu õigusega kooskõlas.
19 Seevastu 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsust Landkreis Bad Dürkheim (C‑61/09, EU:C:2010:606) arvestades kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas käesoleval juhul on täidetud artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud teine tingimus, mille kohaselt peab tegemist olema „juhtimisega“ „põllumajandustootja“ poolt, kuna selle kohtuotsuse kohaselt peab põllumajanduslik tegevus vastaval maa-alal toimuma selle põllumajandustootja „nimel ja arvel“. Ta märgib sellega seoses, et Euroopa Kohus on nimetatud tingimuse sõnastanud käesolevast juhtumist väga erinevatel asjaoludel, kus eelkõige oli vaja vältida seda, et mitu põllumajandustootjat tugineks asjaomase maatüki kuulumisele oma vastava põllumajandusettevõtte koosseisu. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole selline tingimus seega „samal määral kohaldatav“.
20 Lisaks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas käesoleval juhul on täidetud määruse nr 1307/2013 artikli 33 lõikes 1 ette nähtud tingimus, et IJi poolt toetusõiguste aktiveerimiseks deklareeritud maatükid on iga taotlusaasta 9. juuni seisuga tema „kasutuses“, kuna nimetatud kuupäeva seisuga on need maatükid kasutajate „hooldada“.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et üheski Euroopa Kohtu selle valdkonna otsuses ei ole käsitletud käesolevat olukorda „üksikasjalikult“. Ta leiab siiski, et kõige tugevamad argumendid räägivad selle kasuks, et kõnealune maa-ala tuleb kvalifitseerida „toetuskõlblikuks hektariks“ määruse nr 1307/2013 artikli 32 lõike 2 tähenduses, mis annab õiguse kõnealustele otsetoetustele. Nimelt säilitab IJ tema sõnul kasutusõiguse ja piisava otsustusõiguse oma põllumajanduslikus tegevuses asjaomasel maa-alal, kuna ta valib vabalt selle maa-ala maatükkide kasutajad ja avaldab viljelushooajal saagikoristuse tulemustele mõju, tehes ettevalmistustöid, kastes ala, kõrvaldades vajaduse korral umbrohu ja hoides ala kõnealuste aiandussaaduste kasvatamiseks soodsates tingimustes, isegi kui ta saaki ei korista.
22 Nendel asjaoludel otsustas Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [määruse nr 1307/2013] artikli 4 lõike 1 punkte b ja c koostoimes artikli 33 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et maa-ala loetakse põllumajandustootja juhitud ja tema kasutuses olevaks maa-alaks, kui see kuulub põllumajandustootjale […] ja tema harib maa üles, külvab või istutab taimed ning kastab neid järjepidevalt, kuid maa-ala on eri suurusega maatükkideks jaotatuna alates aprillist või mai algusest, mil hooaeg algab, kuni oktoobrini, mil hooaeg lõpeb, hooldamiseks ja saagi koristamiseks kindlaks määratud tasu eest üle antud eri kasutajatele, saamata saagikoristusest vahetult osa?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
23 Oma ainsa küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkte b ja c koostoimes artikli 33 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui põllumajandustootja saab nimetatud määruse artikli 1 punktis a osutatud otsetoetusi talle kuuluva maa eest, ning kui see maa-ala kvalifitseeritakse selle põllumajandustootja poolt „juhitavaks põllumajandusettevõtteks“, mis on tema „kasutuses“, kui ühelt poolt annab niisugune põllumajandustootja selle maa-ala moodustavad maatükid üle tema valitud kasutajatele, kes kindlaksmääratud tasu eest vastutavad nende maatükkide hooldamise ja saagikoristuse eest, ja teiselt poolt harib sama põllumajandustootja – ilma et tal oleks õigust saagile – maa üles, tagab istutamise ja külvamise ning regulaarse kastmise ning samuti hooldab maatükke kasutajate tegevusetuse korral.
24 Mõiste „põllumajanduslik majapidamine“ on määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis b määratletud kui „kõik põllumajandustootja poolt juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused, mis asuvad sama liikmesriigi territooriumil“.
25 Selle sätte sõnastusest endast tuleneb, et „põllumajanduslikule majapidamisele“ vastamiseks peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esimene tingimus nõuab, et asjaomast maa-ala, mis asub ühe liikmesriigi territooriumil, kasutataks „põllumajanduslikuks tegevuseks“ artikli 4 lõike 1 punkti c tähenduses. Teise tingimuse kohaselt peab seda maa-ala „juhtima“ põllumajandustootja.
26 Mis puudutab esimest tingimust, siis on selge, et kõnealust maa-ala, mis on „põllumajandusmaa“ määruse nr 1307/2013 artikli 4 punkti e tähenduses, kasutatakse üksnes köögiviljade kasvatamiseks avamaal. Sellest järeldub, et nimetatud tegevus kuulub selle määruse artikli 4 lõike 1 punkti c alapunkti i kohaldamisalasse kui põllumajandustoodete kasvatamine või tootmine, sealhulgas saagikoristus.
27 Nagu Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades märkis, ei ole artikli 4 lõike 1 punktis c nõutud, et „põllumajanduslikule tegevusele“ vastamiseks peab kõnealuse tegevusega olema hõivatud üksnes tavapäraseks peetaval tööajal, välistades vaba aja, ega ka seda, et põllumajandustootja ise koristab saagi või et saadused jääksid talle. Samuti ei ole kõnealuses sättes nõutud, et „põllumajandusliku tegevuse“ eesmärk oleks üksnes süstemaatiline elanikkonna varustamise eesmärgil tootmine. Sellega seoses piisab, kui märkida, et nimetatud sätte alapunkti ii kohaselt on „põllumajandusmaa hoidmine karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras ilma tavapärasest erinevaid põllumajandusmeetodeid või -masinaid vajava ettevalmistava tegevuseta, lähtudes kriteeriumidest, mis liikmesriigid määravad kindlaks komisjoni poolt kehtestatud raamistikust lähtudes“ samuti „põllumajanduslik tegevus“ sama sätte tähenduses.
28 Mis puudutab teist tingimust, millest sõltub vastamine määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses „põllumajanduslikule majapidamisele“, nimelt et „põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavat maa-ala juhib põllumajandustootja“, siis on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et selline tingimus ei tähenda, et põllumajandustootjal on asjaomasel maa-alal seda maa-ala põllumajanduslikul otstarbel kasutades piiramatu kasutusõigus. Piisab, kui põllumajandustootja on sellel maa-alal põllumajandusliku tegevuse korraldamisel piisavalt sõltumatu või tal on teatav otsustusõigus, mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes arvesse kõiki juhtumi asjaolusid (vt selle kohta 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Landkreis Bad Dürkheim, C‑61/09, EU:C:2010:606, punktid 61 ja 62, ning 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑116/20, EU:C:2022:273, punktid 49 ja 50).
29 Lisaks nähtub määruse nr 1307/2013 artikli 9 lõikest 1 koostoimes selle määruse põhjendusega 10, et kõnealuse määruse artikli 1 punktis a osutatud otsetoetust võib saada „aktiivne põllumajandustootja“, kes esimesena nimetatud sätte tähenduses on füüsiline või juriidiline isik või füüsiliste või juriidiliste isikute rühmad, kelle põllumajandusmaad on põhiliselt maa-alad, mis on „looduslikult karjatamiseks või harimiseks sobilikus seisukorras“ ja kes teostab „minimaalset tegevust“, mille liikmesriigid on vastavalt olukorrale sama määruse artikli 4 lõike 2 punkti b ja lõike 1 punkti c alapunkti iii kohaselt kindlaks määranud.
30 Lisaks sellele on määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis b osutatud kahe tingimuse koosmõjus selle määruse artikli 33 lõikes 1 nõutud, et kõnealuse määruse artikli 32 lõikes 1 sätestatud otsetoetusõiguste aktiveerimiseks peavad põllumajandusettevõtte põllumajandusmaa maatükid, mis on deklareeritud kui „abikõlblikud hektarid“, olema ka „liikmesriigi määratud kuupäeval põllumajandustootja kasutuses“, välja arvatud vääramatu jõu või erandlike asjaolude korral. Mõiste „toetuskõlblik hektar“ on artikli 32 lõike 2 punktis a määratletud kui põllumajandusliku majapidamise põllumajandusmaa, mida kasutatakse põllumajanduslikuks tegevuseks või, kui maad kasutatakse ka mittepõllumajanduslikuks tegevuseks, siis peamiselt põllumajanduslikuks tegevuseks.
31 Euroopa Kohus on juba tõlgendanud määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõikeid 2 ja 3 nii, et põllumajandusliku tegevusega nimetatud maa-alal tuleb tegeleda põllumajandustootja nimel ja arvel, mille peab kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus (14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Landkreis Bad Dürkheim, C‑61/09, EU:C:2010:606, punkt 69).
32 Isegi kui eeldada, et nende sätete sisu vastab määruse nr 1307/2013 artikli 32 lõike 2 ja artikli 33 lõike 1 sisule, tuleb siiski märkida, et eelmises punktis nimetatud tingimuse, mis ei tulene kahe viimati nimetatud sätte sõnastusest, nägi Euroopa Kohus ette vaidluses, mille üks pool oli avalik-õiguslik AMA-le analoogne Saksa üksus Landkreis Bad Dürkheim (Bad Dürkheimi piirkondlik asutus, Saksamaa), kes oli sõlminud põllumajandustootjaga lepingu, millega viimane kohustus kindlaksmääratud tasu eest hooldama ja kasutama teatavat maa-ala, millest üks osa kuulus liidumaale ja teine osa teistele omanikele, kes olid looduskaitse eesmärgil lubanud karjatamist. See põllumajandustootja oli ühtse otsemaksete kava raames toetuseõiguse saamiseks deklareerinud need alad oma põllumajandusliku majapidamise osana ning vastav asutus jättis tema taotluse rahuldamata põhjendusel, et kõnealust maa-ala ei saa määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõike 2 tähenduses kvalifitseerida „toetuskõlblikuks hektariks“.
33 Kohus leidis esiteks, et sellises olukorras on oluline, et asjaomane maa-ala ei oleks kolmandate isikute teostatava põllumajandusliku tegevuse objekt, et vältida seda, et mitu põllumajandustootjat tuginevad taotluse esitamisel vastavale maa-alale kui oma põllumajandusettevõttele kuuluvale maa-alale. Seejärel tõlgendas Euroopa Kohus seda sätet nii, et see säte ei keela käsitada põllumajandusettevõttele kuuluva maana maa-ala, mis on piiratud ajavahemikuks ja tasuta üle antud põllumajandustootjale looduskaitse eesmärkidel kasutamiseks tingimusel, et asjasse puutuval põllumajandustootjal on võimalik seda maad piisava sõltumatusega kasutada põllumajanduslikuks tegevuseks vähemalt 10 kuu pikkusel ajavahemikul (14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Landkreis Bad Dürkheim, C‑61/09, EU:C:2010:606, punktid 66 ja 71 teine taane).
34 Seda kohtupraktikat arvestades tuleb asuda seisukohale, et põllumajandusmaa ajutine üleandmine põllumajandustootja poolt vabalt valitud eri kasutajatele, et need täidaksid kindlaksmääratud tasu eest põllumajandusliku tegevuse mõiste alla kuuluvaid ülesandeid, ei saa välistada selle põllumajandustootja õigust „otsetoetustele“ määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktide b ja c kohaselt koostoimes artikli 33 lõikega 1. Nimelt, nagu märkis komisjon oma kirjalikes seisukohtades, on põllumajandusmaa sidumisel põllumajandustootja põllumajandusliku majapidamisega määrava tähtsusega esiteks see, et põllumajandustootja suudab tagada, et sellist maad kasutatakse tegelikult põllumajanduslikuks tegevuseks, ja teiseks see, et ta saab tagada selle põllumajandusliku tegevusega seonduvate sisuliste nõuete täitmise.
35 Põllumajandusmaad tuleb käsitada nii, et seda „juhib põllumajandustootja“ ja see on tema „kasutuses“, kui need kaks tingimust on täidetud. Samuti tuleb lugeda, et tegemist on abi saama õigustatud „toetuskõlbliku hektariga“, isegi kui asjaomase liikmesriigi kindlaks määratud kuupäeva seisuga on see põllumajandustootja valitud kasutaja hooldada. Lisaks, kuna selline põllumajandustootja tegeleb asjaomasel maal vähemalt minimaalse põllumajandusliku tegevusega selle määruse artikli 9 lõike 1 tähenduses koostoimes määruse põhjendusega 10, tuleb ta nimetatud määruse artikli 1 punktis a osutatud otsetoetuste andmisega seoses kvalifitseerida „aktiivseks põllumajandustootjaks“.
36 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest esiteks, et IJ harib maad, planeerib põllukultuure, teeb külvi ja istutab taimed enne, kui ta annab asjaomase maa-ala eri maatükid välja valitud kasutajatele hooldamiseks ja saagikoristuseks üle, tegeledes ka nende maatükkide kastmisega. Teiseks „vastutavad“ need kasutajad IJiga sõlmitud kasutuslepingu alusel eelkõige umbrohu korrapärase eemaldamise eest ning nad on kohustatud järgima mahepõllumajandust reguleerivaid suuniseid. Seega näib – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et kõnealune maa-ala vastab käesoleva kohtuotsuse punktides 34 ja 35 esitatud kriteeriumidele ning et IJ on „aktiivne põllumajandustootja“ määruse nr 1307/2013 artikli 9 tähenduses koostoimes selle määruse artikli 4 lõike 1 punktiga b.
37 Siinkohal tuleb lisada, et eelotsusetaotluses ei ole mainitud, et põhikohtuasjas esineks risk, et muud põllumajandustootjad peale IJi võivad esitada sama maa-ala eest otsetoetuse taotlusi. Selles osas erineb kõnealune kohtuasi asjast, mille alusel tehti 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Landkreis Bad Dürkheim (C‑61/09, EU:C:2010:606). Seega, isegi kui eeldada, et määruse nr 1307/2013 artikli 32 lõiget 2 ja artikli 33 lõiget 1 tuleb tõlgendada samamoodi, nagu Euroopa Kohus tõlgendas kõnealuses otsuses määruse nr 1782/2003 artikli 44 lõikeid 2 ja 3 selles mõttes, et sellises olukorras, nagu see, mis andis alust vastava kohtuotsuse tegemiseks, on nendes nõutud, et põllumajanduslik tegevus asjaomasel maal peab toimuma otsetoetusi taotleva põllumajandustootja nimel ja arvel, ei oleks selline nõue käesoleval juhul kohaldatav (vt analoogia alusel 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Land Berlin (ühise põllumajanduspoliitikaga seotud toetusõigused) (C‑216/19, EU:C:2020:1046, punktid 43 ja 44).
38 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkte b ja c koostoimes artikli 33 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui põllumajandustootja saab nimetatud määruse artikli 1 punktis a osutatud otsetoetusi talle kuuluva maa eest, ning kui see maa-ala kvalifitseeritakse selle põllumajandustootja poolt „juhitavaks põllumajandusettevõtteks“, mis on tema „kasutuses“, kui ühelt poolt annab niisugune põllumajandustootja selle maa-ala moodustavad maatükid üle tema valitud kasutajatele, kes kindlaksmääratud tasu eest vastutavad maatükkide hooldamise ja saagikoristuse eest, ja teiselt poolt harib sama põllumajandustootja – ilma et tal oleks õigust saagile – maa üles, tagab külvamise ja istutamise ning regulaarse kastmise ning samuti hooldab maatükke kasutajate tegevusetuse korral.
Kohtukulud
39 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009, artikli 4 lõike 1 punkte b ja c ning artikli 33 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
nendega ei ole vastuolus see, kui põllumajandustootja saab nimetatud määruse artikli 1 punktis a osutatud otsetoetusi talle kuuluva maa eest, ning kui see maa-ala kvalifitseeritakse selle põllumajandustootja poolt „juhitavaks põllumajandusettevõtteks“, mis on tema „kasutuses“, kui ühelt poolt annab niisugune põllumajandustootja selle maa-ala moodustavad maatükid üle tema valitud kasutajatele, kes kindlaksmääratud tasu eest vastutavad maatükkide hooldamise ja saagikoristuse eest, ja teiselt poolt harib sama põllumajandustootja – ilma et tal oleks õigust saagile – maa üles, tagab külvamise, istutamise ja regulaarse kastmise ning samuti hooldab maatükke kasutajate tegevusetuse korral.
Allkirjad