5. märtsil 2010 esitatud hagi - Itaalia versus komisjon

(kohtuasi T-117/10)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Itaalia Vabariik (esindajad: avvocato dello Stato P. Gentili ja avvocato dello Stato G. Palmieri)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

tühistada Euroopa Komisjoni 22. detsembri 2009. aasta otsus K (2009) 10350, millega vähendati Euroopa Regionaalarengu Fondi rahalist abi, mis oli määratud Itaaliale seoses rakenduskavaga POR Puglia, eesmärk 1 (2000-2006);

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Itaalia Vabariik vaidlustab Üldkohtus komisjoni 22. detsembri 2009. aasta otsuse K (2009) 10350, millega vähendati Euroopa Regionaalarengu Fondi rahalist abi, mis oli määratud Itaaliale seoses rakenduskavaga POR Puglia, eesmärk 1 (2000-2006) ja millest teatati 23. detsembril 2009.

Oma nõude toetuseks tugineb Itaalia Vabariik järgmistele väidetele:

Esimene väide. Määruse nr 1260/99¹ artikli 39 lõike 2 punkti c ja lõike 3 ning määruse nr 438/2001² artikli 4 rikkumine. Selles osas väidetakse, et ühenduse inspektorid tuletasid esimese taseme kontrollide raames süstemaatiliste rikkumiste olemasolu teatud eiramistest, mida selliste kontrollide raames riiklike ehitustööde hankelepingute sõlmimise ja rakendamise üle ei olnud avastatud. Vaidlustatud otsuses ei lükatud tegelikult ümber maakonna esitatud analüütilisi vastuväiteid, mille kohaselt oli välistatud süstemaatiliste rikkumiste olemasolu, ja kohaldati sellele vaatamata 10 %-list korrektsiooni määruse nr 260/99 artikli 39 tähenduses, nagu ei oleks piirkondlikud esimese astme kontrollid vastavad määruse nr 438/2001 artiklis 4 sätestatule. Sellisel moel rikkus komisjon ka partnerluse põhimõtet.

Teine väide. Määruse nr 1260/99 artikli 39 lõike 2 punkti c ja lõike 3 ning määruse nr 438/2001 artikli 10 rikkumine. Hageja täpsustab selles osas, et teine väide on sama esimese väitega, kuid puudutab teise taseme kontrolle, mis on ette nähtud määruse nr 438/2001 artiklis 10; ühenduse auditi käigus tuvastati mõnigate pistelise kontrolli juhtudel süstemaatiliste rikkumiste olemasolu teatud eiramistest, millest ei olnud teatatud, ja seda vaatamata sellele, et maakond vaidlustas analüütiliselt kõik need rikkumised faktiliste ja õiguslike argumentidega, mida vaidlustatud otsuses ümber ei lükatud.

Kolmas väide. Põhjenduse puudumine ja määruse nr 1260/99 artikli 39 lõigete 2 ja 3 täiendav rikkumine. Otsus on põhjendamata, kuna selles järeldatakse selliste süstemaatiliste rikkumiste olemasolu, mis õigustavad 10 %-lise korrektsiooni kohaldamist, olukorra alusel, mille inspektorid leidsid eest 2007. ja 2008. aastal, samas kui selles eiratakse täielikult kvantitatiivset ja kvalitatiivset arengut, millest annavad tunnistust maakonna esitatud dokumendid 2009. aasta lõpuni ning tema eelnevate väidete kohaseid vastuväited inspektorite konkreetsetele märkustele. Seega on põhjendamata komisjoni järeldus fondi ähvardava tõsise ohu kohta.

Neljas väide. Määruse nr 1260/99 artikli 12, määruse nr 438/2001 artikli 4 lõike 1 ja ELTL artikli 258 rikkumine ja kostja pädevuse puudumine. Hageja väidab, et komisjon omistas otsustava tähtsuse sellele, et hankemenetluse korra rikkumisi ei olnud avastatud. Kuid määruse nr 1260/99 artikli 12 ja määruse nr 438/2001 artiklist 4 tuleneb, et nende õigusaktide süstemaatilised rikkumised ei saa tingida otse ühtse määraga korrektsiooni kohaldamist, vaid nende alusel tuleb algatada rikkumise tuvastamise menetlus ning peatada vastavalt määruse nr 1260/99 artikli 32 lõike 3 punktile f samaaegselt väljamaksed, mis seonduvad rikkumisest puudutatud meetmetega.

____________

¹ - Nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31).

² - Komisjoni 2. märtsi 2001. aasta määrus (EÜ) nr 438/2001, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad juhtimis- ja kontrollisüsteemi kohta seoses struktuurifondidest antava abiga (EÜT L 63, lk 21; ELT eriväljaanne 14/01, lk 132).