Kohtuasi T‑84/07

EuroChem Mineral and Chemical Company OAO (EuroChem MCC)

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Dumping – Venemaalt pärit uurea ja ammooniumnitraadi lahuste import – Meetmete aegumise läbivaatamise taotlus – Vahepealse läbivaatamise taotlus – Vastuvõetavus – Normaalväärtus – Ekspordihind – Määruse (EÜ) nr 384/96 artiklid 1 ja 2 ning artikli 11 lõiked 1–3 (nüüd määruse (EÜ) nr 1225/2009 artiklid 1 ja 2 ning artikli 11 lõiked 1–3)

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (kaheksas koda), 7. veebruar 2013

1.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Institutsioonide kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

2.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Normaalväärtuse määramine – Arvestusliku väärtuse kasutamine – Tootmiskulude arvessevõtmine – Kulude arvutamine dokumentide alusel – Kulud, mida mõjutasid moonutused turul – Kohandamine – Vastuvõetavus – Kriteeriumid

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõiked 3 ja 5 ning nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõiked 3 ja 5)

3.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – GATT 1994. aasta dumpinguvastases lepingus dumpingu arvutamist käsitlev kord – Dumpinguvastase algmäärusega liidu õigusse ülevõtmine – Selle määruse artikli 2 lõike 5 tõlgendamine tulenevalt dumpinguvastasest lepingust

(Üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping, 1994. aasta dumpinguvastane leping, artikkel 2.2.1.1; nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõige 5 ja nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõige 5)

4.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Normaalväärtuse kindlaksmääramise otsus – Põhjendamine – Asjaomastele ettevõtjatele haldusmenetluse käigus edastatud teabe arvessevõtmine

(ELTL artikkel 296; nõukogu määrus nr 384/96, artikkel 2 ja nõukogu määrus nr 1225/2009, artikkel 2)

5.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Normaalväärtuse ja ekspordihinna vaheline asümmeetria, mis mõjutab nende võrreldavust – Kohandused – Müügiga seotud komisjonitasu arvessevõtmine

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõike 10 punkt i ja nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõike 10 punkt i)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 31 ja 32)

2.      Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõike 3 esimene lause (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 3 esimene lause) näeb ette normaalväärtuse arvutusmeetodi, kui tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuv samasuguse toote müük puudub või on ebapiisav või kui erilise turuolukorra tõttu ei ole võimalik seda nõuetekohaselt võrrelda. Nimetatud määruse artikli 2 lõike 5 esimese lause (nüüd määruse nr 1225/209 artikli 2 lõike 5 esimene lause) kohaselt arvutatakse normaalväärtus tavaliselt tootmiskulude põhjal. Sellisel juhul arvutatakse kulud tavaliselt uuritava isiku dokumentide alusel. Samas näeb see säte ette, et asjaomase poole dokumente ei võeta normaalväärtuse arvutamise alusena arvesse, kui uuritava toote tootmiskulud ei kajastu asjakohasel viisil nendes dokumentides.

Nii on see juhul, kui asjaomase kauba tootmiskulusid on mõjutanud moonutused siseturul nagu see, kui tootehind määratakse ekspordiriigis ega kujune seega turujõudude tulemusena. Sellisel juhul ei saa dokumentidest tulenevat kulu pidada mõistlikuks ja institutsioonid võivad seda kohandada, kasutades nende arvates kõige tüüpilisematelt turgudelt saadud teavet. Nimetatud määruse artikli 2 lõige 5 võimaldab institutsioonidel võtta teatud tingimustel arvesse ekspordi- või päritoluriigi asemel muudelt turgudelt pärit teavet.

(vt punktid 45, 51, 53, 58 ja 60–62)

3.      Võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepingute olemust ja ülesehitust, ei kuulu need põhimõtteliselt nende normide hulka, millest lähtuvalt kontrollib liidu kohus EÜ artikli 230 esimese lõigu alusel liidu institutsioonide õigusaktide õiguspärasust. Liidu kohus peab kontrollima kõnealuse liidu akti õiguspärasust WTO eeskirjade alusel vaid siis, kui liit on soovinud täita WTO raames võetud teatud kohustust, või olukorras, kus liidu õigusakt viitab sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele.

Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 põhjendusest 5 tuleneb, et selle eesmärk on muu hulgas võtta liidu õigusesse võimalikult suures ulatuses üle 1994. aasta dumpinguvastases lepingus sisalduvaid uusi ja üksikasjalikke eeskirju, mille hulgas on eeskätt dumpingu suuruse arvutamist puudutavad eeskirjad. Liit kavatses seega selle määruse artikli 2 lõikega 5 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõige 5) täita 1994. aasta dumpinguvastase lepingu artiklis 2.2.1.1 sisalduvaid erikohustusi. Seetõttu tuleb dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõiget 5 tõlgendada, niivõrd kui see on võimalik, nimetatud lepingu artiklist 2.2.1.1 lähtudes.

Pealegi nähtub, et 1994. aasta dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.1.1 sõnastus ei erine oluliselt dumpinguvastase määruse artikli 2 lõike 5 esimese lõigu esimese lause (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõige 5) sõnastusest, mille kohaselt peavad dokumendid olema kooskõlas ekspordiriigi üldtunnustatud majandusarvestuspõhimõtetega ning nendes tuleb esitada asjakohasel viisil vaatlusaluse toote tootmis- ja müügikulud.

Seevastu ei maini 1994. aasta dumpinguvastane leping dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 5 esimese lõigu teise lause (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 5 teine lõik) sätteid ja neid ei saa seega tõlgendada nimetatud lepingust lähtudes.

(vt punktid 74–78, 81 ja 82)

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 112)

5.      Nii dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõike 10 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõige 10) sõnastusest kui ka ülesehitusest nähtub, et ekspordihinda või normaalväärtust võib kohandada vaid selleks, et võtta arvesse erinevusi, mis puudutavad tegureid, mis on seotud hindadega ja mõjutavad seega nende võrreldavust. Teisisõnu, kohandamise mõte on taastada normaalväärtuse ja ekspordihinna vaheline sümmeetria.

Mis puudutab konkreetselt müügiga seotud komisjonitasusid, mis on sätestatud dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 10 punktis i (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 punkt i), siis näeb see säte ette, et komisjonitasud hõlmavad toote või samasuguse toote müüja saadud hinnalisandit, kui sellise müüja ülesanded on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega. Järelikult võimaldab dumpinguvastase algmääruse artikli 2 lõike 10 punkt i kohandusi teha mitte üksnes vaatlusaluse müügiga seotud komisjonitasude erinevuste põhjal, vaid ka toote turustajate juurdehindlust arvestades, kui neil on sarnased ülesanded komisjonitasu eest töötavate agentidega.

(vt punktid 124, 125 ja 127)