KOHTUJURISTI ETTEPANEK
VERICA TRSTENJAK
esitatud 24. jaanuaril 20081(1)
Kohtuasi C‑350/06
Gerhard Schultz‑Hoff
versus
Deutsche Rentenversicherung Bund
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landesarbeitsgericht Düsseldorf (Saksamaa))
Direktiiv 2003/88/EÜ – Tööaja korraldus – Artikkel 7 – Õigus minimaalsele tasulisele põhipuhkusele – Õigus hüvitisele kasutamata puhkuse eest – Ühenduse õiguse sotsiaalsed põhiõigused – Puhkusenõude õiguse lõppemine seaduses sätestatud tähtaja möödumisel
Sisukord
I. Sissejuhatus
II. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse õigus
B. Siseriiklik õigus
1. Seadused
2. Kohaldatavad kollektiivlepingud
III. Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
V. Poolte peamised argumendid
VI. Õiguslik hinnang
A. Esimene küsimus
1. Sissejuhatavad märkused
2. Õigus tasulisele põhipuhkusele kui sotsiaalne põhiõigus
3. Õigus tasulisele põhipuhkusele ühenduse õiguse piires
a) Liikmesriikide pädevus direktiivi ülevõtmisel
b) Ühenduse õigusega tagatud kaitse tase
c) Puhkusenõude õiguse seos töövõimega
i) Kohtupraktikast tulenevate põhimõtete ülekantavus
ii) Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 eesmärgi eiramine
– Väära tõlgendamise oht
– Töösuhte poolte huvidele suunatud tõlgendus
iii) Võrdlus ILO konventsiooni nr 132 sätetega
B. Teine küsimus
C. Kolmas küsimus
VII. Ettepanek
I. Sissejuhatus
1. Landesarbeitsgericht Düsseldorf palub EÜ artikli 234 alusel oma eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtul tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta(2) (edaspidi „direktiiv 2003/88”) artikli 7 lõikeid 1 ja 2.
2. Käesolevad eelotsuse küsimused tõusetusid Gerhard Schultz-Hoffi (hageja) ja tema endise tööandja Deutsche Rentenversicherung Bund (kostja) vahelises kohtuvaidluses, milles Landesarbeitsgericht Düsseldorf peab selgitama, kas hagejal on töösuhte lõppemisel õigus nõuda kostjalt kasutamata puhkuse eest hüvitist.
3. Landesarbeitsgericht Düsseldorf soovib sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88/EÜ artikliga 7 on kooskõlas, et puhkuseaasta või hiljemalt puhkuse üleviimise tähtaja lõppemisel lõpeb ka töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele ja et töösuhte lõppemisel ei saa puhkust asendada rahalise hüvitisega, kui töötaja muutub enne puhkuse üleviimise tähtaja lõppu haigestumise tõttu töövõimetuks.
II. Õiguslik raamistik
A. Ühenduse õigus
4. 23. novembri 1993. aasta direktiiv 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte,(3) on asendatud 2. augusti 2004. aasta direktiiviga 2003/88/EÜ. Nagu ka varasem direktiiv, sätestab see tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded. Selle muutmata kujul ülevõetud artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:
„Põhipuhkus
1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.
2. Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.”
5. Direktiivi 2003/88/EÜ artikkel 17 näeb ette, et liikmesriigid võivad teha erandeid teatud sätetest. Artikkel 7 ei kuulu nende sätete hulka, millest direktiiv 2003/88 lubab teha erandi.
B. Siseriiklik õigus
1. Seadused
6. 8. jaanuari 1963. aasta Bundesurlaubsgesetz (liitvabariigi puhkuseseadus; edaspidi „BUrlG”) 7. mai 2002. aasta redaktsioonis sätestab muu hulgas:
„§ 1 Õigus puhkusele
Igal töötajal on igal kalendriaastal õigus tasulisele põhipuhkusele.
[…]
§ 3 Puhkuse kestus
(1) Puhkus kestab igal aastal vähemalt 24 tööpäeva.
[…]
§ 7 Puhkuse aeg, puhkuse üleviimine ja kasutamata puhkuse hüvitamine
(1) Puhkuse ajastamisel tuleb arvesse võtta töötaja puhkusesoove, välja arvatud juhul, kui see ei ole kooskõlas ettevõtte oluliste huvidega või teiste töötajate puhkusesoovidega, mida tuleb sotsiaalsete aspektide tõttu eelistada.
[…]
(3) Puhkust peab andma ja võtma jooksval kalendriaastal. Puhkuse üleviimine järgmisele kalendriaastale on lubatud üksnes siis, kui see on õigustatud vältimatutel tööst või töötaja isikust tulenevatel põhjustel. Puhkuse üleviimise korral tuleb puhkust anda ja võtta järgneva kalendriaasta esimese kolme kuu jooksul.
(4) Kui puhkust ei saa töösuhte lõppemise tõttu enam tervikuna või osaliselt anda, siis tuleb see hüvitada.”
7. BUrlG § 13 sätestab, et kollektiivlepingutes võib eespool toodud sätetest, sealhulgas BUrlG §‑st 7 kõrvale kalduda, kui see ei halvenda töötaja olukorda.
2. Kohaldatavad kollektiivlepingud
8. Manteltarifvertrag für die Angestellten der Bundesversicherungsanstalt für Angestellte (üldine kollektiivleping liitvabariigi sotsiaalkindlustusameti töötajatele; edaspidi „MTAng‑BfA”) näeb ette järgmist:
㤠47 Puhkus
(1) Töötaja saab igal puhkuseaastal puhkust, mille eest makstakse puhkusetasu. Puhkuseaasta on kalendriaasta.
[…]
(7) Puhkust tuleb alustada enne puhkuseaasta lõppu. Juhul kui puhkust ei saa alustada enne puhkuseaasta lõppu, siis tuleb seda alustada enne järgneva aasta 30. aprilli. Juhul kui puhkust ei saa alustada enne 30. aprilli tööga seotud põhjustel, töövõimetuse või Mutterschutzgesetz’is ette nähtud kaitseperioodide tõttu, siis tuleb puhkust alustada enne 30. juunit. Kui teatud puhkuseaastaks kavandatud puhkus lükati Bundesversicherungsanstalt für Angestellte korraldusel edasi perioodile pärast selle puhkuseaasta 31. detsembrit ja seda ei saanud töövõimetuse tõttu teise lause kohaselt alustada enne 30. juunit, siis tuleb seda alustada enne 30. septembrit.
[…]
Eelnimetatud tähtaegadeks alustamata puhkus aegub.
[…]
§ 51 Kasutamata puhkuse hüvitamine
(1) Juhul kui töösuhte lõpetamisel ei ole puhkus veel täies ulatuses kasutatud, tuleb puhkust anda ja võtta etteteatamistähtaja jooksul, niivõrd kui see on töökohast või ettevõttest tulenevalt võimalik. Selle puhkuseosa eest, mida ei olnud võimalik anda või mille jaoks etteteatamistähtajast ei piisanud, tuleb maksta hüvitist. Eeltoodut kohaldatakse ka siis, kui töösuhe lõpeb poolte kokkuleppel (§ 58) või vähenenud töövõime tõttu (§ 59) või § 59 lõike 1 punkti 1 viienda lause alusel.”
III. Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
9. Põhikohtuasja pooled vaidlevad pärast töösuhte lõppemist 30. septembril 2005 selle üle, kas hagejal on õigus saada 2004. ja 2005. aastal kasutamata puhkuse eest hüvitist.
10. Hageja, kes on sündinud 14. jaanuaril 1949, töötas alates 1. aprillist 1971 kostja, täpsemini selle õiguseellase juures. Töösuhtele kohaldati üldist kollektiivlepingut MTAng‑BfA. Hageja viimane palgaaste oli 11. Alates 1985. aastast töötas hageja Düsseldorfi osakonnas välitöötajana. Tema tööülesannete hulka kuulus ettevõtete ja sotsiaalkindlustusmakseid koguvate institutsioonide kontrollimine; selle jaoks oli tal vaja sõiduautot.
11. Hageja on Saksa õiguse alusel tunnistatud raske puudega isikuks (GdB 60 „G”)(4) ja ta on raske lülivahekettahaiguse tõttu alates 1995. aastast pidanud läbi tegema kokku kuusteist operatsiooni. Töötaja oli vahelduvalt töövõimeline ja haiguse tõttu töövõimetu. 2004. aastal oli ta septembri alguseni töövõimeline. Alates 8. septembrist 2004 kuni 30. septembrini 2005 oli ta arstitõendi alusel töövõimetu. Sellest alates kuni tänase päevani ei luba morfiini sisaldavate valuvaigistite pidev tarvitamine tal mootorsõidukit juhtida.
12. 13. mai 2005. aasta avaldusega taotles hageja, et talle antaks 1. juunist 2005 puhkust 2004. aasta eest. 25. mail 2005 keeldus kostja sellest põhjendusega, et eelnevalt peab tööandja arst MTAng‑BfA § 7 lõike 2 alusel tuvastama tema tervisliku sobivuse sellel ametikohal töötamiseks. 10. augusti 2005. aasta kirjas palus hageja tööelu taasalustamise programmi raames kodus töötamise võimalust. 6. septembril 2005 teatas kostja oma vastuses, et ta ootab kõigepealt ära hageja hiljuti esitatud pensioniavalduse menetlemise tulemuse.
13. 2005. aasta septembris hagejale saadetud otsuses sedastas kostja kui pensionikindlustusasutus, et hageja on vähenenud töövõimega, ning määras talle tagasiulatuvalt alates 1. märtsist 2005 tähtajatu pensioni töövõime täieliku kaotuse eest. Nimetatud sedastusest tulenevalt lõppes pooltevaheline töösuhe MTAng‑BfA § 59 alusel 30. septembril 2005.
14. 2005. aasta novembris esitas hageja Arbeitsgericht Düsseldorfile hagi, nõudes 2004. ja 2005. aasta kasutamata puhkuste hüvitamist. Arbeitsgericht jättis hagi 7. märtsi 2006. aasta otsusega rahuldamata. Selle peale esitas hageja 27. aprillil 2006 apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud Landesarbeitsgericht Düsseldorfile.
15. Hageja nimetab oma nõude brutosummaks 14 094,78 eurot, võttes aluseks 35 puhkusepäeva aasta kohta ja brutopalga 4362,67 eurot kuus. Hageja väidab, et ta soovis alates 1. juunist 2005 taotletud puhkuse jooksul puhata selleks, et osaleda hilisemas tööelu taasalustamise programmis. Ta lisab, et on võimeline tegema kergemat osalise tööajaga kontoritööd.
16. Kostja väidab vastu, et hageja nimetatud osalise tööajaga kontoritöö ei ole lepingujärgsete töökohustuste täitmine. Seega kestab hageja töövõimetus käesoleva ajani, mistõttu ei olnud võimalik puhkuse andmise kohustust puhkuse üleviimiseks ettenähtud tähtaja jooksul täita ja hageja asjaomane nõue aegus. Seega ei ole hagejal ka õigust saada hüvitist kasutamata puhkuse eest.
17. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kohtuvaidluse tulemus sõltub direktiivi 2003/88 tõlgendamisest. Eeltoodust tulenevalt peatas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2003/88/EÜ artikli 7 lõiget 1 (= direktiivi 93/104/EÜ artikkel 7) tuleb tõlgendada nii, et töötajad peavad igal juhul saama vähemalt neljanädalast tasulist põhipuhkust [ning et] töötajale tuleb iseäranis siis, kui ta ei ole saanud võtta puhkuseaastal puhkust haiguse tõttu, anda puhkus hilisemal ajal, või võib siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega näha ette, et õigus tasulisele põhipuhkusele lõpeb, kui töötajad kaotavad puhkuseaastal enne puhkuse saamist haigestumise tõttu töövõime ning nende töövõime ei taastu enne puhkuseaasta lõppu või seadusega, kollektiiv- või töölepinguga kindlaksmääratud puhkuse üleviimise tähtaja lõppu?
2. Kas direktiivi 2003/88/EÜ artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et töötajatel on töösuhte lõppemisel igal juhul õigus saada väljateenitud, kuid kasutamata puhkuse eest rahalist hüvitist (kasutamata puhkuse hüvitamine) või võib siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega näha ette, et töötajatel ei ole õigust saada kasutamata puhkuse eest hüvitist, kui nad on puhkuseaasta või sellele järgneva puhkuse üleviimise tähtaja lõpuni haigestumise tõttu töövõimetud ja/või kui nad saavad pärast töösuhte lõpetamist vähenenud töövõime või invaliidsuse tõttu töövõimetuspensioni?
3. Juhul kui Euroopa Kohus vastab esimesele ja teisele küsimusele jaatavalt:
Kas direktiivi 2003/88/EÜ artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et põhipuhkuse või rahalise hüvitise saamise õigus eeldab, et töötaja on puhkuseaastal tegelikult töötanud, või tekib selline õigus ka siis, kui töötaja on terve puhkuseaasta vabandatavatel (haigestumine) või mittevabandatavatel põhjustel töölt puudunud?”
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
18. 2. augusti 2006. aasta eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 21. augustil 2006.
19. Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 sätestatud tähtaja jooksul esitasid kirjalikud märkused põhikohtuasja kostja, Saksamaa Liitvabariigi, Ühendkuningriigi ja Itaalia Vabariigi valitsus ning Euroopa Ühenduste Komisjon.
20. 20. novembri 2007. aasta kohtuistungist võtsid osa ja esitasid suulisi märkusi Saksamaa Liitvabariigi, Ühendkuningriigi ja Madalmaade Kuningriigi valitsuse esindajad ning komisjon.
V. Poolte peamised argumendid
21. Kostja väidab, et töövõimeliste töötajate puhkusenõude piiramatu üleviimine on vastuolus direktiivi kaitse-eesmärgiga (tagada minimaalne puhkeaeg töötajate tervise ja turvalisuse kaitseks). Töövõimetute töötajate puhul võib asjaomase nõude piiramatu üleviimine viia koguni selleni, et tööandja kaldub haiguse tõttu pikka aega töövõimetute töötajatega töösuhet pigem varem lõpetama. Vastasel juhul tekib oht, et tööandja võib töösuhte lõppemisel olla sunnitud hüvitama mitme aasta jooksul kogunenud puhkusenõuded, mis kahjustaks tööandja huve olulisel määral.
22. Saksa valitsus on seisukohal, et tööaja direktiivi artikli 7 lõige 1 sätestab üksnes, et töötajal on õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele. Asjaomase sätte kohaldamisala puudutab ainult põhipuhkuse minimaalset kestust. Direktiivi kohaselt kuulub liikmesriikide pädevusse nii puhkuse andmise tingimuste sätestamine, mis hõlmab ka puhkuse saamise õiguse lõppemist, kui ka siseriikliku õiguse tõlgendamine kohtupraktikas.
23. Teist eelotsuse küsimust silmas pidades väidab Saksamaa valitsus, et see, kas ja millistel tingimustel on ette nähtud kasutamata puhkuse hüvitamine töösuhte lõppemisel, on jäetud liikmesriikide ja nende pädevate ametiasutuste otsustada.
24. Ühendkuningriigi valitsus leiab, et kuna hageja töövõimetuse perioodil ei töötanud, ei vajanud ta ka tööst puhkamiseks „tegelikku puhkeaega”. Ühendkuningriigi valitsus on seisukohal, et artikli 7 eesmärk on ettenähtud puhkeaegade abil kaitsta tegelikult töötavate töötajate tervist ja turvalisust. Käesoleval juhul ei oleks puhkuse andmine avaldanud töötaja tervisele ja turvalisusele positiivset mõju. Puhkust ei oleks saanud võtta enne töösuhte lõpetamist. Kui kostjal oleks käesoleval juhul õigus põhipuhkusele, siis tuleks küsida, millest ta puhkab. Väide, et hageja võtab „põhipuhkuse” „haiguspuhkuse” ajal, on järelikult sisutühi.
25. Ühendkuningriigi valitsus viitab sellele, et esimesest eelotsuse küsimusest tuleneb vastus ka teisele eelotsuse küsimusele. Kuna asjaomasel töötajal ei ole õigust põhipuhkusele artikli 7 lõike 1 tähenduses, siis ei saa tal olla ka artikli 7 lõikest 2 tulenevat õigust kasutamata puhkuse hüvitisele. Lisaks on kasutamata puhkuse hüvitamine töösuhte lõppemisel artikli 7 lõike 2 tähenduses lubatud, kuid mitte ette nähtud. Eeltoodust lähtuvalt ei saa asjaomase makse tegemine olla kohustuslik, kui isik on jäänud tööst kõrvale haigusest tingitud pikaajalise töövõimetuse tõttu.
26. Itaalia valitsus viitab nii Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ingliskeelse lühendiga ILO) konventsioonidele nr 52 ja nr 132 kui ka Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale direktiivi artikli 7 tõlgendamise kohta. Euroopa Kohtu väljatöötatud põhimõtteid silmas pidades ei ole Itaalia valitsuse arvates võimalik järeldada, et põhikohtuasja hageja õigus tegeliku puhkuse saamisele lõpeb, kui just ei seata kahtluse alla puhkuse ja haiguspuhkuse erinevaid eesmärke.
27. Itaalia valitsus väidab eeltoodu põhjal, et töötajal on töösuhte lõppemisel igal juhul õigus saada väljateenitud, kuid kasutamata puhkuse eest rahalist hüvitist. Siseriikliku õiguse säte, mille kohaselt töötajal puudub õigus kasutamata puhkuse rahalisele hüvitisele, kui ta muutus puhkuseaastal enne puhkuse saamist või enne puhkuse üleviimise tähtaja lõppu haigestumise tõttu töövõimetuks, on seega ilmselt vastuolus ühenduse põhimõtetega.
28. Komisjon leiab, et Euroopa Kohtu praktikas väljendatud seisukohtadega ei ole kooskõlas väide, et töötaja, kes on haiguse tõttu viibinud tööst eemal ega ole töötanud, ei vaja asjaomast puhkeaega. Töötajale töövõimetuslehe väljaandmise korral ei saa lugeda tema põhipuhkuse nõuet rahuldatuks, sest haiguspuhkus tuleneb töötaja töövõimetusest ja seda ei ole vaja mitte niivõrd puhkamiseks ja töölt eemalviibimiseks, kuivõrd tervenemiseks ning tervise ja töövõime taastamiseks. Komisjoni arvates peavad liikmesriigid arvestama neile direktiiviga seatud piiridega. Liikmesriikide meetmed ei või seetõttu kaasa tuua töötajate kohustust võtta põhipuhkus järgneva aasta piiratud üleviimisperioodil ega näha selle tingimuse eiramise korral karistusena ette puhkuse saamise õiguse automaatset lõppemist. Õiguse lõppemine ilma selle eest hüvitist saamata on seega vastuolus direktiivi eesmärgiga.
29. Teise eelotsuse küsimuse osas väidab komisjon, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika aluseks olevaid argumente, mille kohaselt direktiiviga 2003/88 on põhimõtteliselt vastuolus võimalus asendada põhipuhkuse nõue rahalise hüvitisega, saab a fortiori kohaldada ka siseriiklikele sätetele, mis näevad põhipuhkuse võtmatajätmise korral ette asjaomase õiguse automaatse aegumise.
30. Madalmaade valitsus kahtleb oma suulistes märkustes selles, kas direktiiv 2003/88 on põhimõtteliselt kohaldatav töötaja haigusest tingitud töölt eemalviibimise suhtes, sest see ei ole kõnealuse õigusakti reguleerimise ese. Direktiivi 2003/88 kohaldamisala hõlmab ainult aktiivselt töötavaid töötajaid, mistõttu tuleb käesoleval juhul kohaldada üksnes asjaomase liikmesriigi õigust. Asjakohaste siseriiklike sätete mitmekesisus ei võimalda siiski teha haigestunud töötajate õiguste suhtes üldisi järeldusi.
VI. Õiguslik hinnang
A. Esimene küsimus
1. Sissejuhatavad märkused
31. Landesarbeitsgericht Düsseldorf viitab oma esimese küsimusega direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikele 1, eelkõige tekstiosale „vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega”. Õiguslikust seisukohast puudutab kõnealune tõlgendamisprobleem küsimust, kas ja millisel määral on liikmesriigid pädevad sätestama oma õigusaktides tingimusi minimaalse tasulise põhipuhkuse nõude lõppemise kohta.
32. Mis puudutab ühenduse ja liikmesriikide seadusandliku pädevuse jaotumist tasulise põhipuhkuse õiguse tagamise osas, siis tuleb eelkõige märkida, et direktiivi 2003/88 vastuvõtmisega kasutas ühenduse seadusandja õiguslikku meedet, mis annab liikmesriigi pädevatele asutustele EÜ artikli 249 kolmanda lõigu kohaselt ülevõtmise vormi ja meetodite valikul küll teatud tegutsemisruumi, kuid seab samas ka piirid, sest direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes.(5) Liikmesriigid saavad seega tasulise põhipuhkuse õiguse ülevõtmise valdkonnas ulatuslikud, kuigi mitte piiramatud kujundusvõimalused.(6) Artikli 7 ülevõtmisel peavad liikmesriigid niisiis alati järgima direktiivi 2003/88 eesmärke.
2. Õigus tasulisele põhipuhkusele kui sotsiaalne põhiõigus
33. Selleks et eelotsusetaotluse esitanud kohtule kohasel viisil vastata, tuleb minu arvates alustada kaugemalt ja vaadelda õigust tasulisele põhipuhkusele nii ühenduse õiguskorra teiseses õiguses kui ka laiemalt sotsiaalsete põhiõiguste kontekstis.
34. Direktiivi 2003/88 eesmärgi osas tuleneb nii EÜ artiklist 137, mis on asjaomase direktiivi õiguslik alus, kui ka direktiivi põhjendustest 1, 4, 7 ja 8 ning artikli 1 lõike 1 sõnastusest, et direktiivi eesmärk on kehtestada minimaalnõuded, mille eesmärk on parandada töötajate elu- ja töötingimusi, ühtlustades eelkõige tööaega reguleerivaid siseriiklikke õigusnorme.(7) Ühenduse tasemel tööaja korralduse ühtlustamise eesmärk on tagada töötajatele parem turvalisuse ja tervise kaitse, andes neile eelkõige minimaalsed igapäevased ja iganädalased puhkeajad ning ka piisavad puhkepausid ning sätestades maksimaalse iganädalase tööaja.(8)
35. Direktiivi 2003/88 artikli 7 tõlgendamisel tuleb aga arvestada, et õigus minimaalsele tasulisele põhipuhkusele ei ole sätestatud tööaja direktiiviga, vaid see kuulub olenemata puhkuse kestusest tegelikult juba pikka aega rahvusvahelise õigusega tunnustatud sotsiaalsete põhiõiguste hulka.(9) Rahvusvahelisel tasandil on asjaomast põhiõigust nimetatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 24(10), mille kohaselt on igal inimesel „õigus puhkeajale ja vaba aja veetmisele, kaasa arvatud mõistlikule tööpäeva lühendamisele ja tasulisele perioodilisele puhkusele”. Euroopa sotsiaalharta artikli 2 lõikes 3(11), samuti rahvusvahelise majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti artikli 7 punktis d(12) tunnustatakse seda kui iga inimese õigust headele ja õiglastele töötingimustele.
36. ÜRO eriorganisatsiooni Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) raames on õigus minimaalsele tasulisele põhipuhkusele olnud tänini kahe mitmepoolse konventsiooni ese, kusjuures 30. juunil 1973 jõustunud konventsiooniga nr 132(13) muudeti seni kehtinud konventsiooni nr 52(14). Need sisaldavad osalisriikidele siduvaid sätteid seoses kõnealuse sotsiaalse põhiõiguse teostamisega siseriikliku õiguskorra piires.
37. Eeltoodud mitmekesised rahvusvahelised õigusaktid erinevad üksteisest siiski nii normatiivse sisu kui ka ulatuse poolest, sest tegemist on ühelt poolt rahvusvahelise õiguse lepingutega, teiselt poolt üksnes kõrgelennuliste deklaratsioonidega, millel puudub siduv õigusjõud.(15) Samuti on erinev isikuline kehtivusala, mistõttu õigustatud isikute ring ei ole identne. Lisaks annavad asjaomased õigusaktid allakirjutanud riikidele kui adressaatidele nende aktide rakendamisel reeglina suurema paindlikkuse, nii et soodustatud isikud ei saa kõnealusele õigusele vahetult tugineda. Ometi on märkimisväärne, et õigus tasulisele põhipuhkusele kuulub kõigis eelnimetatud rahvusvahelistes õigusaktides sõnaselgelt töötajate põhiõiguste hulka.
38. Minu arvates on seda olulisem asjaolu, et asjaomane õigus on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas(16), mistõttu selle põhiõiguslik olemus on leidnud kvalifitseeritud ja lõpliku kinnituse.(17) Harta artikli 31 lõikes 2 on sätestatud, et „igal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja ‑nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele puhkusele”. Kujunemislooliselt tugineb asjaomane säte Euroopa sotsiaalharta artikli 2 lõikele 3 ja ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste harta(18) punktile 8, kusjuures konvendi presiidiumi sekretariaadi sõnul võeti olulisel määral arvesse direktiivi 93/104, mis eelnes ajaliselt praegu kehtivale direktiivile 2003/88.(19)
39. Põhiõiguste harta artikli 31 lõige 2 näeb õiguse tasulisele põhipuhkusele ette igaühe inimõigusena.(20) Euroopa Liidu põhiõiguste hartal nagu ka mõnel teisel eespool nimetatud rahvusvahelisel õigusaktil ei ole küll tunnustatud autentset normatiivset ulatust, niisiis on see eeskätt poliitiline avaldus. Siiski ei pea ma õigeks jätta ühenduse õiguse tõlgendamisel harta ebaolulisena kõrvale.(21) Kuigi küsimus harta lõplikust õiguslikust staatusest Euroopa Liidu õiguskorras nõuab veel lahendamist, täpsustab harta juba praegu Euroopa ühiseid põhiväärtusi.(22)
40. Lisaks sellele kajastab harta olulisel määral liikmesriikide ühesuguseid riigiõiguslikke tavasid. Niipalju kui mul on asjast ülevaadet, on eeltoodud järeldus täiesti põhjendatud minimaalse tasulise põhipuhkuse õiguse osas, sest harta artikli 31 lõike 2 koostamisel on juhindutud mitme liikmesriigi põhiseadusest.(23) Käesoleva asjaga võrreldavas õigusvaidluses põhiõiguse olemuse ja ulatuse üle on seega täiesti võimalik võtta direktiivi 2003/88 artikli 7 tõlgendamisel aluseks harta artikli 31 lõike 2 põhimõte.(24)
3. Õigus tasulisele põhipuhkusele ühenduse õiguse piires
a) Liikmesriikide pädevus direktiivi ülevõtmisel
41. Euroopa Kohus tunnustas tasulise põhipuhkuse õiguse ulatust ja sedastas, et „iga töötaja õigust iga-aastasele tasulisele puhkusele tuleb käsitleda ühenduse sotsiaalõiguse erilise tähtsusega põhimõttena, millest ei ole lubatud erandeid teha ja mida võivad pädevad ametiasutused kohaldada üksnes direktiivis endas sõnaselgelt sätestatud piirides”.(25) Direktiivi 2003/88 artikli 7 sätteid tuleb mõista reeglina, mis näeb ette, et töötaja peab saama kasutada tegelikku puhkeaega, et oleks tagatud tema tervise ja turvalisuse kaitse.(26)
42. Direktiivi eesmärgi saavutamiseks tuleb kohtupraktikas lähtuda direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 laiast ajalisest kaitsealast, nii et järgmine mõttearendus kehtib ka puhkuse osas, mida ei võeta jooksval aastal, vaid hiljem. Euroopa Kohus sedastas nimelt, et põhipuhkuse positiivne mõju töötaja ohutusele ja tervisele ilmneb täielikult ka siis, kui seda kasutatakse selleks ettenähtud aasta, s.o jooksva aasta jooksul; siiski ei kaota see puhkus oma tähtsust samas tähenduses ka juhul, kui seda kasutatakse mõnel hilisemal ajavahemikul. Kuna ka mõnel järgneval aastal väljavõetud puhkus direktiivi tähenduses võib ikkagi parandada töötaja ohutust ja tervist, kuulub see käesoleval juhul direktiivi kohaldamisalasse.(27)
43. Vastavalt kohtupraktikale on liikmesriikidel asjaomase õiguse teostamisel oluline osa, sest direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 ettenähtud ülevõtmise teostamisel peavad nad kehtestama vajalikud siseriiklikud rakendusmeetmed.(28) See hõlmab ka tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise eelduste kindlaksmääramist, kusjuures liikmesriikidel on õigus määratleda konkreetsed olukorrad, mille puhul töötajad saavad kasutada õigust kogu töötatud aja eest.(29)
44. Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sisalduva viitega siseriiklikule õigusele soovitakse eeskätt anda liikmesriikidele võimalus sätestada õiguslik raamistik, mis reguleerib puhkuse võtmise korralduslikke ja menetluslikke aspekte nagu näiteks puhkuseaegade kavandamine, töötaja kohustus võimaluse korral ette teatada, millal ta puhkust soovib, minimaalse eelnevalt tööl oldud aja nõue, kriteeriumid põhipuhkuse proportsionaalseks arvutamiseks, kui töösuhe on kestnud vähem kui aasta jne.(30) Siiski on alati tegemist puhkuse võtmise ja andmise tingimuste määratlemise meetmetega, mis on direktiiviga 2003/88 lubatud.
45. Otse vastupidi tuleneb EÜ artiklis 10 sätestatud ühenduse lojaalsuspõhimõttest liikmesriikidele kohustus hoiduda direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 siseriiklikusse õigusesse ülevõtmisel kõigest, mis võib kahjustada direktiivi eesmärgi saavutamist.(31) See puudutab eeskätt meetmete võtmist, mis võivad kahjustada minimaalse tasulise põhipuhkuse nõude enese eksisteerimist.(32) Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses BECTU(33) õigustatult, et ühenduse õigusega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis seab tasulise põhipuhkuse nõude õigusele eelduse, mis võib teatud töötajate puhul takistada juba selle nõude tekkimist; kohus põhjendab, et niisugune eeldus muudab direktiiviga 93/104 sõnaselgelt antud individuaalse õiguse sisutühjaks ja on lisaks sellele vastuolus ka direktiivi eesmärgiga.
46. Minu arvates kohaldas Euroopa Kohus eespool nimetatud kohtuotsuses ühenduse õiguse kasuliku mõju põhimõtet ja märkis seejuures õigustatult, et liikmesriik, kes võib otsustada puhkusenõude õiguse tekkimise üle, võib samas muuta asjaomase õiguse välditavaks või olematuks sellega, et ta kehtestab puhkuse võtmiseks raskesti täidetavad eeldused. Leian, et samamoodi saab asjaomasest nõudest mööda hiilida, kui liikmesriik võib sätestada eeldused nõude lõppemiseks, sest mõlemal juhul on tegemist õiguse enda olemasoluga.
47. Viimatimainitud oht on olemas ka tasulise põhipuhkuse õiguse teostamise puhul, kui liikmesriigile on antud volitus määrata kindlaks, millisel juhul töötaja teatud tähtaja möödudes asjaomase õiguse kaotab. Sellisel juhul ei ole enam tegemist otsusega tasulise põhipuhkuse saamise viisi(34) – see tähendab õiguse konkreetse teostamise kohta –, vaid ühenduse sätte, nimelt direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 ulatuse määratlemisega.
48. Kõnealuse sätte selline tõlgendus, mille kohaselt õigus põhipuhkusele teatud tähtaja möödumisel lõpeb, kuigi töötaja ei ole saanud seda haigusest tingitud töövõimetuse tõttu kasutada, tähendab nimelt seda, et teatud töötajate puhul on see õigus isikulise kaitseala piiramise tõttu välistatud.(35)
49. Direktiivi 2003/88 õigusliku aluse EÜ artikli 137 lõike 2 punkti b kohaselt on direktiivi eesmärk töötajate kaitset reguleerivate õigusnormide ühtlustamine, mistõttu on puhkusenõude õiguse ulatuse määramine nüüd siiski ühenduse pädevuses.(36) Kui kõnealune pädevus kuuluks liikmesriikidele, siis oleks ühenduse tasandil praktiliselt võimatu tagada kaitse võrreldav tase ja ühtlustamise eesmärgi täitmine. Eeltoodust lähtuvalt tuleb tagasi lükata Saksa valitsuse väide, et puhkusenõude õiguse lõppemine on puhkuse andmise tingimuste osa ja kuulub liikmesriikide pädevusse.
b) Ühenduse õigusega tagatud kaitse tase
50. Lisaks pean ma oluliseks meenutada, et liikmesriikide vabadust siseriiklike rakendusmeetmete kindlaksmääramisel piirab asjaolu, et EÜ artikli 137 lõike 2 punktiga b soovitakse miinimumnõuete vastuvõtmise kaudu tagada kaitse teatud tase, mis on kindlaks määratud ühenduse tasandil ja millega liikmesriigid peavad arvestama. Euroopa Kohus märkis kohtuasjas Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik vs. Euroopa Liidu Nõukogu(37) mõiste „miinimumnõuded” kohta selle varasema õigusliku aluse EÜ asutamislepingu artikli 118a tähenduses, et see tingimus ei piira ühenduse meetme võtmist nn väikseima ühise nimetajaga ehk kaitse madalaima tasemega liikmesriikide lõikes. Pigem tuleb kõnealust mõistet tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad ühenduse õigusest tulenevast kaitse kõrgest tasemest kaugemale minna.
51. Eeltoodud tõlgendust kinnitab EÜ artikli 136 sõnastus, mis näeb sotsiaalpoliitika eesmärgina ette „parandatud elamis- ja töötingimused”. Kõnealune eesmärk tuleb sõnaselgelt saavutada ühtlustamise kaudu, millega kaasneb „parandamine”.(38) Selle esmases õiguses seatud eesmärgi saavutamiseks annab direktiivi 2003/88 artikkel 15 liikmesriikidele õiguse kohaldada või edendada töötajate ohutuse ja tervise kaitseks soodsamaid meetmeid. Direktiivi 2003/88 artiklis 23 on vastavalt töötajate kaitse standarditega seoses märgitud, et ilma et see piiraks liikmesriikide õigust arendada teistsuguseid sätteid ja kui direktiivis ettenähtud miinimumnõuded on täidetud, ei anna direktiivi rakendamine piisavat alust töötajatele võimaldatud kaitse üldise taseme kärpimiseks.(39)
52. Direktiivi 2003/88 najal saab selgitada, millise minimaalse kaitse on ühenduse seadusandja puhkuse valdkonnas sätestanud. Selles osas tuleb täpsustada, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 1 ei sisalda puhkusenõude suhtes piirangut. Tingimus, et töötaja peab puhkust nõudma ja ka tegelikult võtma õigeaegselt teatud aja jooksul, see tähendab enne puhkuseaasta või üleviimise tähtaja lõppu, on direktiivis ette nähtud niisama vähe kui õiguse lõppemine. Lisaks ei kuulu artikli 7 lõige 1 nende sätete hulka, millest direktiivi 2003/88 artikkel 17 lubaks sõnaselgelt teha erandi.(40)
53. Seega seab ühenduse seadusandja teadlikult eesmärgiks minimaalse kaitse kõrgema taseme kui ILO konventsioon nr 132.(41) Kui ILO konventsiooni nr 132 artikkel 9 näeb põhipuhkuse andmise ja võtmise osas ette ajalise piirangu, milleks on üks aasta või 18 kuud pärast selle aasta lõppemist, mille eest töötaja on omandanud õiguse puhkust saada,(42) siis direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 puudub asjaomane säte. Öeldu lubab järeldada, et kaitse, mida ühenduse õigus soovib töötajatele tagada, on rahvusvahelises tavaõiguses sätestatud tööõiguse normidest ulatuslikum.(43)
54. Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 tõlgendus, mille kohaselt tasulise põhipuhkuse nõue lõpeb teatud aja möödudes, kui puhkust ei võeta õigel ajal, ei ole kooskõlas ühenduse seadusandja eesmärgiga tagada kaitse kõrgem tase ILO konventsiooniga nr 132 võrreldes; samuti ei anna selliseks tõlgenduseks alust kõnealuse sätte sõnastus.
c) Puhkusenõude õiguse seos töövõimega
i) Kohtupraktikast tulenevate põhimõtete ülekantavus
55. Erinevalt Ühendkuningriigi ja Madalmaade valitsuse arvamusest ei viita miski asjaolule, nagu seostaks direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 1 minimaalse tasulise põhipuhkuse nõude õigust töötaja töövõimega puhkuseaastal või puhkuse üleviimise tähtaja jooksul. Põhimõtteliselt võib ju väita, et töötaja, kes viibis haiguse tõttu töölt eemal ega töötanud, ei vaja ka puhkeaega. Nagu komisjon õigustatult märgib, ei ole see lähenemine siiski kooskõlas Euroopa Kohtu seisukohaga kohtuasjades Merino Gómez(44) ja FNV(45).
56. Kohtuasjas Merino Gómez pidi Euroopa Kohus lahendama rasedus- ja sünnituspuhkuse ning põhipuhkuse seost puudutava küsimuse ühenduse õiguse seisukohalt. Küsimus seisnes konkreetselt selles, kas töötajal on õigus direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1, direktiivi 92/85/EMÜ(46) artikli 11 lõike 2 punkti a ja direktiivi 76/207/EMÜ(47) artikli 5 lõike 1 alusel ja juhul, kui ettevõtja ja töötajate esindajate vahel sõlmitud kollektiivlepingutes on sätestatud kogu töötajaskonna puhkuseajad, mis langevad samale perioodile kui tema rasedus- ja sünnituspuhkus, võtta põhipuhkust muul kui kokkulepitud ajal, mis ei kattu tema rasedus- ja sünnituspuhkusega. Euroopa Kohus sedastas selle kohta, et põhipuhkusel on rasedus- ja sünnituspuhkusest erinev eesmärk. Rasedus- ja sünnituspuhkuse eesmärk on kaitsta naise bioloogilist seisundit raseduse ajal ning selle järgselt ning samuti naise ja lapse vahelist erilist suhet rasedusele ja sünnitusele järgneval perioodil.(48) Euroopa Kohus otsustas seetõttu, et töötajal peab olema võimalik võtta oma põhipuhkus ka muul ajal kui rasedus- ja sünnituspuhkuse kestel.(49)
57. Eeltoodud põhimõtet kinnitas Euroopa Kohus oma otsuses kohtuasjas FNV, kus ta täpsustas, et ühenduse õigusega tagatud mitme puhkuseperioodi kuhjumise korral aasta lõpus võib põhipuhkuse või selle osa ülekandmine järgmisesse aastasse olla vältimatu,(50) sest ühenduse õigusega tagatud puhkus ei saa mõjutada õigust kasutada muud, samuti ühenduse õigusega tagatud puhkust.(51)
58. Kuigi rasedust ei saa muidugi samastada haigestumisega, võib siiski tuua mitu põhjust, miks põhipuhkuse ja haiguspuhkuse suhtele saab kohaldada just viidatud kohtupraktikat. Sarnaselt rasedus- ja sünnituspuhkusega on ka haiguspuhkuse eesmärk säilitada töötaja füüsiline ja vaimne tervis seeläbi, et talle antakse töökohustustest vabastamise ja puhkeaja kaudu võimalus füüsiliselt puhata ning seejärel oma töö juurde tagasi pöörduda. Erinevalt põhipuhkusest, mida on vaja puhkamiseks ja tööst eemalviibimiseks, on haiguspuhkuse eesmärk eranditult töötaja tervenemine ja ravi, see tähendab patoloogilise seisundi kõrvaldamine, mille põhjused on väljaspool asjaomase töötaja mõjuala.(52)
59. Selles osas tuleb Itaalia valitsuse seisukohta järgides märkida, et Euroopa Kohtu väljatöötatud põhimõtteid arvesse võttes ei ole võimalik järeldada, et põhikohtuasja hageja õigus tegeliku puhkuse saamiseks lõpeb, kui just ei seata kahtluse alla puhkuse ja haiguspuhkuse erinevaid eesmärke. Eespool nimetatud kohtupraktika põhimõtet järgides peaks haiguspuhkuse andmine tasulise põhipuhkuse arvel olema keelatud, sest vastasel juhul oleks tegemist põhiõigusena tagatud õiguse riivega.
ii) Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 eesmärgi eiramine
– Väära tõlgendamise oht
60. Lisaks juba esitatud kahtlustele direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 tõlgenduse suhtes, mis lubab puhkusenõude õiguse lõppemist teatud tähtaja möödumisel, võib täiendava argumendina mainida veel seda, et selline säte on vastuolus direktiivi 2003/88 eesmärgiga kaitsta töötajate tervist ja turvalisust.
61. Kasutamata puhkusepäevade kuhjumise tööõigusliku keelu – nagu see on seni olnud ette nähtud mõne liikmesriigi, sealhulgas Saksamaa õiguskorras – esialgne eesmärk seisneb ilmselt soovis tagada puhkuse tegelik kasutamine jooksva aasta sees, kusjuures vastutus puhkuse saamise õiguse teostamiseks on igal konkreetsel juhul töötajal endal. Sellest kontseptsioonist tuleneb ilmselt, et töötaja vastutab puhkuse saamise õigusest ilmajäämise näol oma tegevusetuse või hilinemise tagajärgede eest ise.(53)
62. Tuleb aga märkida, et kui töötaja ei saa oma põhipuhkuse saamise õigust teostada temast sõltumatutel asjaoludel, siis saavutatakse töötajate sotsiaalse kaitse esialgse eesmärgiga võrreldes – mis on eespool kirjeldatud normi alus ja langeb täielikult kokku direktiivi 2003/88 eesmärgiga – otse vastupidine tulemus. Selliste töötajast sõltumatute asjaolude hulka kuulub ühelt poolt tööandja kohustuste tahtlik täitmatajätmine, mis on tööandjale lisaks kasulik. Siia kuuluvad aga ka vääramatust jõust tulenevad loomulikud asjaolud, mis jäävad asjaomase isiku mõjualast välja, näiteks haigestumine.
63. Mõlemal juhul jääb puhkusenõude õiguse lõppemisel täitmata taotletud eesmärk ja lisaks mõjub see töötaja objektiivselt põhjendamatu karistamisena. Selline õiguslik tagajärg ei ole ilmselt kooskõlas direktiivi 2003/88 eesmärgiga. Eeltoodust tulenevalt ei tohi direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tõlgendada nii, et töötaja haigestumisest tingitud töövõimetus toob kaasa põhiõigusena tagatud minimaalse põhipuhkuse õiguse lõppemise.
– Töösuhte poolte huvidele suunatud tõlgendus
64. Vastupidi põhikohtuasja kostja väitele on täiesti võimalik direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 selline tõlgendus, mis võtab arvesse tööandja huve ja samaaegselt piirab põhiõigust minimaalsele põhipuhkusele vähem kui vaidlusalune Saksa õigusnorm. Nagu komisjon õigustatult märgib, näib olevat asjakohane, et liikmesriik sätestab tingimused selleks, et tervise ja turvalisuse huvides võetakse näiteks puhkusenõuded üle vaid osas, mis on tingimata vajalik. Samuti on võimalik rakendada teatud stiimuleid, et mõjutada töötajaid võtma põhipuhkust mõistliku aja jooksul järgneval aastal.
65. Kõnealuste meetmete konkreetne rakendamine ettevõtte tasandil on omakorda tööandja ülesanne, kes saab ulatusliku korraldusliku ja koordineerimispädevuse abil(54) viia töötaja puhkusenõude kooskõlla ettevõtte vajadustega.
iii) Võrdlus ILO konventsiooni nr 132 sätetega
66. Selle vastu, et töötaja õigus puhkusele oleks seotud tema töövõimega, räägib lisaks asjaolu, et ILO konventsiooni nr 132 artikli 5 lõike 4 ühemõttelise sõnastuse kohaselt tuleb „asjaomase töötaja tahtest sõltumatutel põhjustel – näiteks haigestumise, õnnetuse või sünnituse tõttu – töölt puudutud aeg […] arvata tööaja hulka”.(55) Lisaks on sama konventsiooni artikli 6 lõikes 2 sõnaselgelt ette nähtud, et „haigestumise või õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud töövõimetust ei või arvata ettenähtud minimaalse põhipuhkuse hulka”.
67. Kõnealuseid sätteid tuleb nende eesmärgipüstitusest lähtuvalt mõista nii, et varem võetud haiguspuhkus ei tohi riivata tasulise minimaalse põhipuhkuse õigust.(56) Allakirjutanud osalisriigid, kelle hulka kuulub enamik Euroopa Liidu liikmesriike(57), „peavad selle tagama iga riigi pädeva ametiasutuse või kohase menetlusega määratud tingimustel”; siiski piirdub liikmesriikide pädevus ka siin rakendusmeetmete kehtestamisega, nii et õiguslikust seisukohast ei saa nad jätta sellist töölt puudumist tööaja hulka arvamata.
68. Seega langevad ILO konventsiooni nr 132 ja direktiivi 2003/88 sätted õiguslikust küljest olulises osas ühte.(58) Järelikult peavad liikmesriigid asjaomaseid sätteid tõlgendama ja siseriikliku õiguskorra kujundama nii, et haigestumisest tingitud töölt puudumine ei riivaks õigust tasulisele minimaalsele põhipuhkusele.
B. Teine küsimus
69. Teise eelotsuse küsimuse ese on direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 2 ettenähtud kasutamata puhkuse hüvitamise nõude normatiivne ulatus. Kasutamata puhkuse hüvitamine, see tähendab hüvitise maksmine väljavõtmata põhipuhkuse eest asendab vaba aja võimaldamist juhul, kui puhkust ei saa töösuhte lõppemise tõttu enam anda. Asjaomane õigus kujutab endast ainsat erandit direktiiviga sätestatud hüvitamise keelust, mis muul juhul keelab töösuhte pooltel kategooriliselt asendada põhipuhkuse rahalise hüvitisega – olenemata sellest, kas puhkus tuleks võtta jooksval aastal või üleviimisperioodil.
70. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on sellise keelu mõte tagada töötajale tegeliku puhkuse andmine, et tagada tema tervise ja turvalisuse kaitse.(59) Eeltoodu peab ära hoidma selle, et tööandja puhkusenõude kuritahtlikult „ära ostab”, samuti töötaja loobumise puhkusest rahalistel kaalutlustel.(60)
71. Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 2 rõhutatakse õigust saada puhkuse eest tasu, puhkusetasu maksmise kohustuse eesmärk on tagada töötajale puhkuse ajaks töötamisperioodidega võrreldav sissetulek.(61) Teisisõnu, puhkusetasu maksmise kohustuse kaudu tuleb tagada töötaja majanduslik olukord, mis võimaldab töötajal põhipuhkust tõepoolest kasutada.(62) Muud eesmärki ei ole ka kasutamata puhkuse hüvitamisel. Rahaline hüvitis peab töötajal võimaldama ka pärast töösuhte lõppemist mõnda aega tasu eest puhata, enne kui ta asub tööle uue töösuhte raames.(63) Nimetatud hüvitise maksmata jätmine võib seetõttu kaasa tuua olukorra, et direktiivi 2003/88 eesmärk võimaldada töötajale puhkus jääb saavutamata.
72. Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Robinson-Steele(64), et direktiiv 2003/88 käsitleb põhipuhkuse saamise õigust ja sellise puhkuse eest tasu saamise õigust ühe õiguse kahe aspektina. Minu arvates räägib just viidatud puhkusetasu nõude ja kasutamata puhkuse hüvitamise nõude funktsioonide samasus selle kasuks, et viimast tuleb samuti käsitleda minimaalse tasulise põhipuhkuse nõude lahutamatu osana.
73. Selles osas tuleneb vastus teisele eelotsuse küsimusele esimesele küsimusele antud vastusest. Nagu eelnevalt juba sedastatud, on minimaalse tasulise põhipuhkuse saamise õiguse automaatne lõppemine teatud tähtaja möödumisel vastuolus direktiivi 2003/88 eesmärgiga, mistõttu nimetatud järeldus kehtib ühtviisi nii puhkusenõude õigusega seotud kasutamata puhkuse hüvitamise nõude kui ka teisese nõude kohta.
74. Seevastu ei saa nõustuda põhikohtuasja kostja väitega, mille kohaselt võib väljavaade, et töösuhte lõppemisel tuleb hüvitada aastate jooksul kogunenud märkimisväärsed puhkusenõuded, tuua kaasa olukorra, kus tööandja kaldub haiguse tõttu pikka aega töövõimetute töötajatega töösuhet pigem lõpetama. Eeltoodule tuleb vastu väita, et just olukord, kus tööandjal puudub kohustus kasutamata puhkust hüvitada, võib teda julgustada lõpetama töösuhet töötajaga enne põhipuhkuse andmist, sest vastasel juhul peab ta direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 alusel rahuldama töötaja tasulise põhipuhkuse nõude. Kui soovitakse ära hoida töösuhte lõpetamise õiguse kuritarvitamist ühenduse õigusest tulenevast põhiõigusest kõrvalehiilimise eesmärgil, tuleb töötajale töösuhte lõppemisel jätta igal juhul õigus rahalisele hüvitisele väljateenitud, kuid kasutamata jäänud puhkuse eest.
75. Ka ILO konventsiooni nr 132 oluliste sätete võrdlev analüüs ei anna alust teha teistsugust järeldust. Konventsiooni artikkel 11 sätestab põhimõtteliselt töötaja õiguse kasutamata puhkuse hüvitamisele perioodi eest, mille eest ta ei ole puhkust saanud. Kuna õigus kasutamata puhkuse hüvitisele on ka käesoleval juhul seotud õigusega minimaalsele põhipuhkusele ehk töötaja esmase nõudega, siis tuleb järgida konventsiooni artikli 5 lõiget 4, mille kohaselt asjaomase töötaja tahtest sõltumatutel põhjustel – näiteks haigestumise, õnnetusjuhtumi või sünnituse tõttu – töölt puudutud aeg tuleb arvata tööaja hulka.(65) Niisiis ei tohi haigusest tingitud töövõimetus riivata õigust hüvitisele kasutamata puhkuse eest.
76. Eeltoodust tulenevalt tuleb direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 2 mõista nii, et töötajatel on töösuhte lõppemisel igal juhul õigus saada väljateenitud, kuid kasutamata puhkuse eest rahalist hüvitist.
C. Kolmas küsimus
77. Nagu juba eespool sedastatud, tuleneb nii direktiivi 2003/88 artikli 7(66) teleoloogilisest tõlgendusest kui ka ILO konventsiooni nr 132 artikli 5 lõike 4(67) õiguspõhimõttest, et haiguspuhkuse aeg tuleb samastada tööl oldud ajaga, sest tegemist on töölt eemalviibimisega töötaja tahtest mitteolenevatel asjaoludel, mis on seetõttu põhjendatud.
78. Seetõttu tekivad töötajal kõnealusel perioodil kõik õigused, sealhulgas õigus tasulisele põhipuhkusele, mida saab teostada pärast töövõime taastumist või mille saab töösuhte lõppemise korral asendada rahalise hüvitisega ka siis, kui on tekkinud püsiv töövõimetus.
79. Tasulise põhipuhkuse või kasutamata puhkuse hüvitamise nõude tekkimine ei eelda põhimõtteliselt eelnevat tõhusat töist tegevust, seega on töötajal asjaomase nõude õigus ka siis, kui ta on töölt kogu puhkuseaasta vältel haigestumise tõttu puudunud.
80. Küsimuse ülejäänud osa kohta – kas asjaomased nõuded tekivad ka mittevabandatava puudumise korral kogu puhkuseaasta vältel – soovin meenutada seda, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artiklis 243 sätestatud kord Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelise koostöö vahend, mille abil Euroopa Kohus edastab siseriiklikele kohtutele ühenduse õiguse tõlgendusi, mida siseriiklikud kohtud vajavad menetluses olevate vaidluste lahendamiseks.(68)
81. Selle koostöö raames on asja menetleva ja tehtava lahendi eest vastutava siseriikliku kohtu pädevuses kohtuasja eripärasid arvestades hinnata, kas kohtuotsuse tegemiseks on eelotsust vaja ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimustel on kohtuasja suhtes tähtsust. Kui eelotsuse küsimused on esitatud ühenduse õiguse tõlgendamise kohta, peab Euroopa Kohus neile järelikult vastama.(69)
82. Erandjuhtudel peab Euroopa Kohus oma pädevuse hindamiseks kindlaks tegema asjaolud, mille tõttu siseriiklik kohus talle eelotsusetaotluse esitas. Euroopa Kohus võib keelduda siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest vaid juhul, kui on ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole seotud põhikohtuasja tegelike asjaolude või esemega või kui tegemist on oletusliku probleemiga või kui Euroopa Kohtule ei ole esitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on vajalikud selleks, et vastata tõhusalt küsimustele, mis on talle esitatud.(70)
83. Koostöö, mis on eelotsusemenetluses esmatähtis, tähendabki seda, et siseriiklik kohus arvestab Euroopa Kohtule usaldatud ülesandega, mis seisneb liikmesriikide õigusemõistmisele kaasaaitamises, mitte üldiste või oletuslike küsimuste kohta nõuandvate arvamuste koostamises.(71)
84. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasja hageja oli perioodil 8. septembrist 2004 kuni 30. septembrini 2005, see tähendab kuni töösuhte lõpetamiseni pidevalt haiguslehel. Tema puudumine oli seega ühetähenduslikult põhjendatud, järelikult ei ole Euroopa Kohtul põhikohtuasja lahendamiseks vajaliku asjakohasuse puudumise tõttu vaja võtta seisukohta küsimuse osas, kas põhipuhkuse või selle rahalise hüvitamise nõue tekib ka mittevabandatava puudumise korral.
VII. Ettepanek
85. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landesarbeitsgericht Düsseldorfi eelotsusetaotlusele järgmiselt:
1. Direktiivi 2003/88/EÜ artikli 7 lõiget 1 tuleb mõista nii, et töötajal on igal juhul õigus minimaalsele neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele. Iseäranis siis, kui töötaja ei ole saanud puhkuseaastal puhkust võtta haiguse tõttu, tuleb talle puhkus anda hilisemal ajal.
2. Direktiivi 2003/88/EÜ artikli 7 lõiget 2 tuleb mõista nii, et töötajal on töösuhte lõppemisel igal juhul õigus saada väljateenitud, kuid kasutamata puhkuse eest rahalist hüvitist (kasutamata puhkuse hüvitamine).
3. Direktiivi 2003/88/EÜ artiklit 7 tuleb mõista nii, et õigus põhipuhkusele või rahalisele hüvitisele tekib ka siis, kui töötaja on puudunud töölt vabandatavatel põhjustel (haigestumise tõttu) terve puhkuseaasta.