KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JEAN RICHARD DE LA TOUR

esitatud 27. aprillil 2021(1)

Liidetud kohtuasjad C‑584/20 P ja C‑621/20 P

Euroopa Komisjon

versus

Landesbank Baden-Württemberg,

Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB) (C‑584/20 P)

ja

Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)

versus

Landesbank Baden-Württemberg (C‑621/20 P)

Apellatsioonkaebus – Majandus‑ ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Õiglane kohtulik arutamine – Võistlevuse põhimõte – Omal algatusel tõstatatud väide – Vaidlusaluse otsuse kinnitamine – 2017. aasta ex ante-osamaksete arvutamine – Põhjendamiskohustus – Ärisaladus – Delegeeritud määruse (EL) 2015/63 õiguspärasus

I.      Sissejuhatus

1.        Ühtse kriisilahenduskorra(2) kui pangandusliidu teise samba põhieesmärk on tagada, et pangakriise hallatakse selles liidus tõhusalt ning et need tekitaksid võimalikult vähe kulusid maksukohustuslastele ja reaalmajandusele. Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB, edaspidi „kriisilahendusnõukogu“), mis on Euroopa Liidu asutus, kelle ülesanne on tagada ühtse kriisilahenduskorra tõhus ja ühtlane toimimine, teeb otsuse algatada panga suhtes kriisilahendusmenetlus, kuigi tegevuse seisukohast viiakse see otsus ellu koostöös liikmesriikide kriisilahendusasutustega.

2.        Kriisilahendusnõukogul on ühtne kriisilahendusfond (edaspidi „kriisilahendusfond“), mille ülesanne on rahastada kriisilahendusmeetmeid. Selle fondi vahendid pärinevad euroala krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute(3) osamaksetest. Osamaksete ülekandmist liidu tasandil korraldab valitsustevaheline leping(4).

3.        Rahastus võetakse ühiskasutusse täielikult 2023. aasta lõpul, sest siis on osamaksed mõeldud ainult kriisilahendusfondile, st mitte enam osaliselt – kusjuures see osa jääb igal aastal aina väiksemaks – liikmesriikide kriisilahendusasutustele. Nende osamaksete arvutamise viisi üle on liikmesriikide vahel toimunud palju arutelusid ja pikki läbirääkimisi.(5)

4.        Need osamaksed arvutatakse igal aastal, et kriisilahendusfondil oleksid algse kaheksa-aastase perioodi lõpul vahendid, mis moodustavad vähemalt 1% kõikides osalevates liikmesriikides tegevusluba omavate kõikide krediidiasutuste tagatud hoiuste summast. Nende osamaksete aastasumma ei tohi siiski ületada 12,5% sihttasemest.

5.        Krediidiasutuste ja investeerimisühingute osamaksed arvutatakse nende suuruse põhjal kindlasummaliselt ja/või kohandades neid osamakseid konkreetse krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiilile.(6)

6.        Seega võimaldab kriisilahendus panganduse alal mitte üksnes vähendada võimalike tulevaste pangakriiside majanduslikku maksumust ja koormust eelarvele, vaid selle eesmärk on ka leevendada teatavaid riskantseid käitumisviise krediidiasutustes või investeerimisühingutes – millest kõige olulisemate puhul oli tagatud, et appi tulevad ametiasutused ja viimaks maksukohustuslased, – ning seega vähendada nende esinemise tõenäosust ebamoraalse käitumise piiramisega.

7.        Kriisilahendusnõukogu määras 11. aprilli 2017. aasta otsusega kriisilahendusfondi tehtavate 2017. aasta ex ante-osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/SRF/2017/05(7)) kindlaks iga krediidiasutuse ja investeerimisühingu, sh Landesbank Baden-Württembergi (edaspidi „LBBW“) poolt kriisilahendusfondi tehtava 2017. aasta ex ante-osamakse suuruse.

8.        Euroopa Liidu Üldkohus, kellele LBBW esitas hagi, tühistas 23. septembri 2020. aasta kohtuotsusega Landesbank Baden-Württemberg vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)(8) vaidlusaluse otsuse seda panka puudutavas osas.

9.        Euroopa Komisjon, kes oli menetlusse astuja esimeses kohtuastmes, ja kriisilahendusnõukogu esitasid kumbki selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse.

10.      Nende apellatsioonkaebuste kohta otsust tehes on Euroopa Kohtul võimalus võtta seisukoht esiteks kriisilahendusnõukogu otsuse lisa kinnitamise viisi ja teiseks selle ex ante-osamaksete arvutamise korra kohta, mida kriisilahendusnõukogu peab ühtse kriisilahenduskorra raames kohaldama.

11.      Konkreetselt paluvad apellandid Euroopa Kohtul võtta igal juhul seisukoht küsimuses, kas delegeeritud määruse 2015/63 ex ante-osamaksete arvutamist käsitlevad sätted on õiguspärased. Üldkohus leidis nimelt, et need sätted on õigusvastased, sest need arvutusviisid on olemuslikult läbipaistmatud teiste krediidiasutuste või investeerimisühingutega seotud arvandmete arvessevõtmisest tuleneva ärisaladuse järgimise tõttu, kusjuures see läbipaistmatus kahjustab ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustust.

12.      Teen Euroopa Kohtule esiteks ettepaneku tühistada vaidlustatud kohtuotsus ühelt poolt seetõttu, et Üldkohus on rikkunud võistlevuse põhimõtet vaidlusaluse otsuse lisa kinnitamise hindamisel, ning teiselt poolt seetõttu, et ta on rikkunud põhjendamiskohustuse ulatuse ja delegeeritud määruse 2015/63 õiguspärasuse küsimuses õigusnormi. Teiseks teen Euroopa Kohtule ettepaneku arutada asja nende kahe küsimuse osas ja, tehes uue otsuse, tühistada vaidlusalune otsus LBBWd puudutavas osas, sest selle otsuse lisa ei ole piisavalt kinnitatud ja seda otsust ei ole piisavalt põhjendatud. Teen Euroopa Kohtule ka ettepaneku lükata tagasi vastuväide, et delegeeritud määruse 2015/63 vaidlustatud sätted on õigusvastased, tingimusel et kriisilahendusnõukogu tagab suurema läbipaistvuse kolmandate isikute konfidentsiaalsete andmete teatavate summade osas.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Direktiiv 2014/59

13.      Direktiivi 2014/59 artikli 102 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et hiljemalt 31. detsembriks 2024 moodustavad nende rahastute käsutuses olevad rahalised vahendid vähemalt 1 % kõigi nende territooriumil tegevusluba omavate krediidiasutuste ja investeerimisühingute tagatud hoiuste summast. Liikmesriigid võivad seada kõnealust summat ületavaid sihttasemeid.

2.      Lõikes 1 osutatud esialgsel perioodil tuleb artikli 103 kohaselt rahastu kogutud osamaksed jaotada ajaliselt võimalikult võrdselt kuni sihttaseme saavutamiseni […]“.

14.      Direktiivi artiklis 103 on nähtud ette:

„1.      Artiklis 102 sätestatud sihttaseme saavutamiseks peavad liikmesriigid tagama, et nende territooriumil tegutsemiseks tegevusluba omavatelt krediidiasutustelt ja investeerimisühingutelt, sh liidu filiaalidelt kogutakse osamakseid vähemalt kord aastas.

2.      Iga krediidiasutuse või investeerimisühingu osamakse peab olema proportsionaalne tema kohustuste summaga (välja arvatud omavahendid), millest on maha arvatud tagatud hoiused, liikmesriigi territooriumil tegevusloa saanud kõigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute kohustuste kogusumma suhtes (välja arvatud omavahendid), millest on maha arvatud tagatud hoiused.

Kõnealuseid osamakseid korrigeeritakse proportsionaalselt krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiiliga vastavalt lõike 7 kohaselt heaks kiidetud kriteeriumidele.

[…]

7.      Komisjonil[…] on õigus võtta kooskõlas artikliga 115 vastu delegeeritud õigusakte, et määrata kindlaks määratlus „osamaksete proportsionaalne korrigeerimine krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiiliga“, nagu on osutatud käesoleva artikli lõikes 2, võttes arvesse järgmist:

a)      krediidiasutuse või investeerimisühingu riskipositsioonid, sealhulgas tema kauplemistegevuse olulisus, bilansivälised riskipositsioonid ja finantsvõimenduse määr;

b)      ettevõtja rahastamisallikate stabiilsus ja mitmekesisus ning väga likviidne koormamata vara;

c)      krediidiasutuse või investeerimisühingu finantsseisund;

d)      tõenäosus, et krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes algatatakse kriisilahendusmenetlus;

e)      see, millisel määral on krediidiasutus või investeerimisühing saanud varem erakorralist avaliku sektori finantstoetust;

f)      krediidiasutuse või investeerimisühingu struktuuri keerukus ning krediidiasutuse või investeerimisühingu kriisilahenduskõlblikkus;

g)      krediidiasutuse või investeerimisühingu tähtsus ühe või mitme liikmesriigi või liidu finantssüsteemi või majanduse stabiilsuse jaoks;

h)      asjaolu, et krediidiasutus või investeerimisühing kuulub krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemi.

[…]“.

B.      Määrus (EL) nr 806/2014

15.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010,(9) artiklis 67 on sätestatud:

„1.      Käesolevaga luuakse […] kriisilahendusfond. See moodustatakse kooskõlas eeskirjadega, mis käsitlevad liikmesriigi tasandil kogutud osamaksete ülekandmist [kriisilahendus]fondi, nagu on sätestatud [kriisilahendusfondi ülekandmise ja ühiskasutusse võtmise valitsustevahelises] lepingus.

2.      Kriisilahendusnõukogu kasutab [kriisilahendus]fondi ainult selleks, et tagada II osa I jaotises kirjeldatud kriisilahendusvahendite ja õiguste tõhus rakendamine, ning teeb seda kooskõlas artiklites 14 ja 15 sätestatud kriisilahenduse eesmärkide ja üldpõhimõtetega. Liidu eelarvet ega liikmesriikide eelarveid ei peeta mingil juhul fondi kulude või kahjumi eest vastutavaks.

3.      Fondi omanik on kriisilahendusnõukogu.

4.      Liikmesriikide kriisilahendusasutused koguvad artiklites 69, 70 ja 71 osutatud osamaksed artiklis 2 osutatud ettevõtjatelt ning kannavad need vastavalt [kriisilahendusfondi ülekandmise ja ühiskasutusse võtmise valitsustevahelisele] lepingule [kriisilahendus]fondi üle.“

16.      Määruse artikli 69 lõigetes 1 ja 2 on nähtud ette:

„1.      [Kriisilahendusf]ondi algse kaheksa-aastase perioodi lõpuks, st alates 1. jaanuarist 2016 […] ulatuvad [kriisilahendus]fondi kasutada olevad rahalised vahendid vähemalt 1 %-ni kõigi osalevates liikmesriikides tegevusluba omavate krediidiasutuste tagatud hoiuste summast.

2.      Lõikes 1 osutatud [kriisilahendus]fondi algse perioodi jooksul tuleb artikli 70 kohaselt arvutatavad ja artikli 67 lõike 4 kohaselt sissenõutavad osamaksed jaotada ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse sihttase, kuid võttes asjakohaselt arvesse majandustsükli faasi, ning mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada osamakseid tegevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundile.“

17.      Määruse artikli 70 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Iga krediidiasutuse või investeerimisühingu individuaalne osamaks nõutakse sisse vähemalt kord aastas ning see arvutatakse proportsionaalselt sellega, kui suure osa moodustab tema kohustuste summa (välja arvatud omavahendid) miinus tagatud hoiused kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud asutuste kohustuste kogusummast (välja arvatud omavahendid) miinus tagatud hoiused.

2.      Igal aastal arvutab kriisilahendusnõukogu pärast konsulteerimist [Euroopa Keskpanga (EKP)] või liikmesriigi pädeva asutusega ja tihedas koostöös liikmesriikide kriisilahendusasutustega individuaalsed osamaksed tagamaks, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute tasutavad osamaksed ei ületa 12,5 % sihttasemest.

Igal aastal põhineb üksikute asutuste osamaksete arvutamine järgmisel:

a)      kindlasummaline osamakse, mis arvutatakse proportsionaalselt sellega, kui suure osa moodustab krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste summa (välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused) osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute kohustuste summast kokku (välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused), ning

b)      riskipõhised osamaksed, mis põhinevad direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikes 7 sätestatud kriteeriumidel, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning tekitamata moonutusi liikmesriikide pangandussektorite struktuuride vahel.

[…]“.

C.      Delegeeritud määrus 2015/63

18.      Delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 4 on sätestatud:

„1.      Kriisilahendusasutused määravad iga krediidiasutuse või investeerimisühingu aasta osamakse kindlaks proportsionaalselt tema riskiprofiilile, võttes aluseks krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt vastavalt artiklile 14 esitatud teabe ja kohaldades käesolevas jaos sätestatud metoodikat.

2.      Kriisilahendusasutus määrab lõikes 1 osutatud aasta osamakse kindlaks kriisilahendusrahastu aasta sihttaseme alusel, võttes arvesse sihttaset, mis tuleb direktiivi [2014/59] artikli 102 lõike 1 kohaselt 31. detsembriks 2024 saavutada, ja võttes aluseks kõigi tema territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute eelmise aasta tagatud hoiuste keskmise summa, mis arvutatakse kvartaalselt.“

19.      Delegeeritud määruse artiklis 5 on sätestatud aasta baasosamakse riskiga korrigeerimise põhimõtted.

20.      Delegeeritud määruse artiklis 6 on määratletud riskisambad ja ‑näitajad, mille suhteline kaal on määratud kindlaks selle delegeeritud määruse artiklis 7.

21.      Delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 9 on nähtud ette:

„1.      Kriisilahendusasutus määrab iga krediidiasutuse või investeerimisühingu jaoks kindlaks riskiga korrigeerimise täiendava kordaja, kombineerides artiklis 6 osutatud riskinäitajaid vastavalt I lisas sätestatud valemitele ja protseduuridele.

2.      Ilma et see piiraks artikli 10 kohaldamist, määrab kriisilahendusasutus iga krediidiasutuse või investeerimisühingu aasta osamakse kindlaks iga osamakseperioodi kohta, korrutades aasta baasosamakse riskiga korrigeerimise täiendava kordajaga vastavalt I lisas sätestatud valemitele ja protseduuridele.

3.      Riskiga korrigeerimise kordaja on vahemikus 0,8–1,5.“

D.      Delegeeritud määrus (EL) 2017/747

22.      Komisjoni 17. detsembri 2015. aasta delegeeritud määruse (EL) 2017/747, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 806/2014 seoses ex ante-osamaksete arvutamise kriteeriumidega ning asjaolude ja tingimustega, mille kohaselt saab erakorraliste ex post-osamaksete tasumist osaliselt või täielikult edasi lükata,(10) artikli 3 lõigetes 1 ja 4 on nähtud ette:

„1.      Majandustsükli faasi hindamisel ja protsükliliste osamaksete võimaliku mõju hindamisel osamakseid tegevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundile kooskõlas määruse […] nr 806/2014 artikli 69 lõikega 2 võtab kriisilahendusnõukogu arvesse vähemalt järgmisi näitajaid:

a)      lisas esitatud makromajanduslikud näitajad majandustsükli faasi väljaselgitamiseks;

b)      lisas esitatud näitajad osamakseid tegevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi väljaselgitamiseks.

[…]

4.      Iga-aastaste osamaksete tase võib mis tahes vaadeldaval osamaksete perioodil olla suhteliselt madalam kui määruse […] nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 ja artikli 70 lõike 2 kohaselt arvutatud iga-aastaste osamaksete keskmine üksnes juhul, kui kriisilahendusnõukogu teeb kindlaks, et konservatiivsete prognooside kohaselt on võimalik saavutada sihttase algse perioodi lõpuks.“

III. Vaidluse taust

23.      LBBW on Saksamaal asutatud krediidiasutus, mis on ühinenud Sparkassen-Finanzgruppe (hoiukassade ühendus, Saksamaa) krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemiga (institutional protection scheme, edaspidi „IPS“).

24.      LBBW saatis 26. jaanuaril 2017 Saksamaa kriisilahendusasutusele Bundesanstalt für Finanzmarktstabilisierung (finantsturgude stabiliseerimise föderaalne amet, Saksamaa; edaspidi „FMSA“) oma deklaratsiooni 2017. aasta ex ante-osamakse arvutamiseks.

25.      Kriisilahendusnõukogu täitevistungil otsustati määruse nr 806/2014 artikli 54 lõike 1 punkti b ja artikli 70 lõike 2 alusel tehtud vaidlusaluse otsusega iga krediidiasutuse ja investeerimisühingu, sh LBBW 2017. aasta ex ante-osamakse suurus.

26.      FMSA andis LBBW‑le 21. aprilli 2017. aasta osamakse teatega, mille viimane sai kätte 24. aprillil 2017, teada, et kriisilahendusnõukogu määras kindlaks tema 2017. aasta ex ante-osamakse kriisilahendusfondi, ning teatas talle summa, mis tuleb maksta Restrukturierungsfondsile (ümberkorraldusfond, Saksamaa). FMSA lisas osamakse teatele kaks dokumenti, nimelt vaidlusaluse otsuse teksti saksakeelse versiooni ilma selles tekstis nimetatud lisata ning dokumendi pealkirjaga „Arvutuskäik (riskiga kaalutud): 2017. aasta ex ante-osamaksed [kriisilahendusfondi]“.

IV.    Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

27.      LBBW esitas hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. juunil 2017, vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi.

28.      Üldkohtu kantseleisse 29. septembril 2017 esitatud avalduses palus komisjon luba astuda menetlusse kriisilahendusnõukogu nõuete toetuseks ning see menetlusse astumise avaldus rahuldati 13. novembri 2017. aasta otsusega.

29.      Määrati:

–        12. veebruaril 2019 menetlust korraldav meede, mis oli adresseeritud kriisilahendusnõukogule ning millega paluti esiteks esitada vaidlustatud otsuse originaali, sealhulgas selle otsuse lisa täielik koopia ja teiseks kõik tema vaheotsused, mille alusel arvutati osamakse; teiseks vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetluse kirjeldus koos tõendavate dokumentidega; kolmandaks täpsustus, mis kuupäeval avaldati esimest korda internetis tabel andmetega, mis puudutavad riskiga korrigeerimise kordaja vahemikke, ning neljandaks IPS-näitaja kordaja ja riskiga korrigeerimise kordaja väärtused, mida kasutati teiste krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul;

–        10. aprillil ja 9. septembril 2019 menetlustoimingud, millega paluti vastavalt esitada mittekonfidentsiaalses ja konfidentsiaalses versioonis eelmises menetlust korraldavas meetmes nimetatud dokumendid ja asjaolud ning täiendada vastust esimesele menetlust korraldavale meetmele, ning

–        10. oktoobril 2019 menetlust korraldav meede, millega Üldkohus eemaldas toimikust kõik dokumendid, mille kriisilahendusnõukogu oli esitanud konfidentsiaalses versioonis, ning kohustas kriisilahendusnõukogu esitama teiste dokumentide uued mittekonfidentsiaalsed versioonid, sest esialgu esitatud versioonid sisaldasid kustutatud lõike, mis olid kohtuasja lahendamiseks tegelikult asjakohased ja samuti mittekonfidentsiaalsed.

30.      Üldkohus nõustus esiteks, et LBBW‑l on õigus esitada hagi sel põhjusel, et kuigi kriisilahendusnõukogu nende otsuste adressaadid, mis käsitlevad kriisilahendusfondi tehtavate ex ante-osamaksete arvutamist, on liikmesriikide kriisilahendusasutused, puudutavad need otsused kõnealuseid osamakseid tasuma kohustatud krediidiasutusi ja investeerimisühinguid otseselt ja isiklikult. Teiseks nõustus Üldkohus, et vastuväide, mille kohaselt on delegeeritud määruse 2015/63 mõned sätted õigusvastased, on vastuvõetav.

31.      Üldkohus, kes meenutas, et liidu kohus on kohustatud tõstatama omal algatusel avalikul huvil põhineva väite, et on rikutud olulisi menetlusnorme – väide, mis hõlmab asjaolu, et dokument ei ole kinnitatud ning põhistus on puudu või ebapiisav –, otsustas, et see vaidlusaluse otsuse kinnitamise nõue ei ole käsitletaval juhul täidetud. Ta otsustas, et selle lisa, mis sisaldab nende ex ante-osamaksete summasid, mis LBBW tasuma peab, kujutab endast selle otsuse olulist osa ega ole mingil viisil vaidlusaluse otsuse tekstiga lahutamatult seotud, kuid ainult see otsus on allkirjastatud.

32.      Üldkohus analüüsis hea õigusemõistmise huvides koos ka kolme teist väidet, millele LBBW tugines, st põhjendamiskohustuse rikkumist, õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist ja vastuväidet, et delegeeritud määruse 2015/63 mõned sätted on õigusvastased.

33.      Mis puudutab kriisilahendusnõukogu põhjendamiskohustust, siis mitte vaieldes vastu sellele, et teiste krediidiasutuste ja investeerimisühingute andmed, mida osamaksete arvutamisel arvesse võetakse, on konfidentsiaalsed, märkis Üldkohus, et vaidlusaluses otsuses ei ole lisaks selle tekstis sisalduvatele üldistele selgitustele peaaegu mingit teavet LBBW osamakse arvutamise kohta. Ta leidis seega, et kuna osamakse arvutamine toimub vastastikuses sõltuvuses nendest andmetest, mida ei saa edastada, siis on see olemuslikult läbipaistmatu. Üldkohus järeldas, et kohaldatud arvutamismeetod kahjustab LBBW võimalust vaidlusalust otsust tulemuslikult vaidlustada.

34.      Üldkohus nõustus õigusvastasuse vastuväitega, mille LBBW esitas delegeeritud määruse 2015/63 mõne sätte kohta. Ta otsustas, et arvutamise läbipaistmatus, mis ei võimalda LBBW‑l selle õigsust kontrollida, tuleneb vähemalt osaliselt arvutusmeetodist, mille komisjon selles delegeeritud määruses kindlaks määras, ilma et seda oleks talle kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex ante-osamaksete osas määruses nr 806/2014 või direktiivis 2014/59 ette nähtud.

35.      Eelnevate kaalutluste põhjal otsustas Üldkohus, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada LBBWd puudutavas osas ka seetõttu, et rikutud on põhjendamiskohustust ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

V.      Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

36.      Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses kohtuasjas C‑584/20 P Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja

–        mõista kohtukulud välja LBBW‑lt.

37.      Kriisilahendusnõukogu palub oma apellatsioonkaebuses kohtuasjas C‑621/20 P Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        jätta LBBW hagi rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja LBBW‑lt.

38.      LBBW palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.

39.      Euroopa Kohtu president rahuldas 4. ja 8. detsembri 2020. aasta otsustega komisjoni ja kriisilahendusnõukogu taotlused, et käesolevate kohtuasjade suhtes kohaldataks Euroopa Kohtu kodukorra artiklites 133–136 ette nähtud kiirendatud menetlust.

40.      Euroopa Kohtu presidendi 12. veebruari 2021. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑584/20 P ja C‑621/20 P suuliseks menetlemiseks ja kohtuotsuse tegemiseks.

41.      25. veebruari 2021. aasta kohtumäärustega anti Fédération bancaire française’ile (Prantsuse pangandusliit) luba astuda menetlusse LBBW nõuete toetuseks.

42.      12. märtsi 2021. aasta kohtumäärusega anti Hispaania Kuningriigile luba astuda menetlusse kriisilahendusnõukogu ja komisjoni nõuete toetuseks.

VI.    Õiguslik analüüs

43.      Komisjon põhjendab oma apellatsioonkaebust kohtuasjas C‑584/20 P viie väitega. Esimese väite kohaselt moonutas Üldkohus faktilisi asjaolusid ning rikkus võistlevuse põhimõtet ja kriisilahendusnõukogu kaitseõigusi. Teises väites on mainitud õigusnormi rikkumist, mille Üldkohus väidetavalt toime pani, kui tunnistas vastuvõetavaks vastuväite, et delegeeritud määruse 2015/63 mõned sätted on õigusvastased, ilma et oleks niisugust järeldust põhjendanud. Kolmanda väite kohaselt tõlgendas Üldkohus valesti määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 1 ja artikli 70 lõiget 2, mis puudutab sihttaset ja iga-aastast baassummat. Neljandas väites on kinnitatud, et valesti tõlgendati delegeeritud määruse 2015/63 artikleid 4–7 ja 9 ning I lisa, sest osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimine leiti toimuvat „vastastikuses sõltuvuses“. Viienda väite kohaselt laiendati ELTL artiklist 296 tulenevat põhjendamiskohustust ekslikult.

44.      Kriisilahendusnõukogu esitab oma apellatsioonkaebuses kohtuasjas C‑621/20 P kaks väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõiget 3, moonutatud tõendeid ja rikutud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele. Teise väite kohaselt on rikutud ELTL artiklit 296 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47.

45.      Kummagi apellatsioonkaebuse esimest väidet võib analüüsida koos. Nii on see ka kriisilahendusnõukogu apellatsioonkaebuse teise väite ja komisjoni apellatsioonkaebuse viienda väitega.

A.      Esimene väide kohtuasjades C‑584/20 P ja C‑621/20 P, mille kohaselt moonutas Üldkohus faktilisi asjaolusid, kvalifitseerides vaidlusaluse otsuse lisa ekslikult millekski, mis ei ole „mingil viisil [vaidlusaluse otsusega] lahutamatult seotud“, ning rikkus võistlevuse põhimõtet ja kriisilahendusnõukogu kaitseõigusi

1.      Poolte argumendid

46.      Komisjon väidab, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, kui otsustas, et vaidlusaluse otsuse oluline osa, nimelt lisa, mis sisaldab individuaalsete ex ante-osamaksete summasid, ei ole kinnitatud, sest puudub lahutamatu seos selle otsusega, mille kriisilahendusnõukogu esimees on ainsana allkirjastanud.

47.      Ta leiab, et nii otsustades moonutas Üldkohus talle esitatud faktilisi asjaolusid, kuigi esiteks oli allkirjastatud vaidlusaluses otsuses sõnaselgelt viidatud selle lisale, teiseks saadeti see allkirjastatud otsus ja selle lisa üheainsa e‑kirjaga kriisilahendusnõukogu täitevistungi liikmetele, mis tõi kolmandaks kaasa ühise heakskiitmine e‑kirjaga; neljandaks oli kaaskirjas viidatud kahele elektroonilisele dokumendile, mille kood oli sama; viiendaks toob selle kaaskirja käsitsi kirjutatud allkiri koos otsuse käsitsi kirjutatud allkirjaga kaasa selle, et otsuse lisa on kinnitatud. Komisjon märgib, et need asjaolud tekitavad „üldise kogemuse, mis vastab seose eeldusele“ ja mida Üldkohus eiras. Lisaks lükkas Üldkohus liiga hilja esitamise tõttu tagasi vastava argumendi, mille kriisilahendusnõukogu esitas kohtuistungil Üldkohtus.

48.      Lisaks heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane on rikkunud võistlevuse põhimõtet ja kriisilahendusnõukogu kaitseõigusi, sest ei pannud arutusele omal algatusel tõstatatud tühistamisväidet, milleks on lahutamatu seose puudumine allkirjastatud vaidlusaluse otsuse ja selle lisa vahel, – seda enam, et otsuste tegemise protsessi tulemus on ühtne koonddokument, millel on ühtne koodnumber.

49.      Kriisilahendusnõukogu väidab, et vaidlusaluse otsuse kinnitamise küsimust ei käsitletud hagiavalduses, mille LBBW esitas esimeses kohtuastmes, ega seoses menetlust korraldavate meetmete ja menetlustoimingutega, mis puudutasid ainult selle otsuse tegemise menetlust ja otsuse täieliku koopia esitamist, ega kohtuistungi ettekandes, ehkki LBBW oli avaldanud kahtlust, mis puudutab selle lisa andmete kinnitamist menetluse käigus, ning kriisilahendusnõukogu oli selgitanud kohtuistungil kinnitamisprotsessi dokumendisüsteemi ARES (Advanced Records System) abil, milles selle otsuse tekst ja selle lisa pärast kirjalikku menetlust talletati ning milles genereeriti kaaskiri, mille kriisilahendusnõukogu esimees käsitsi allkirjastas, nagu ka vaidlusaluse otsuse tekst, millele oli lisatud kuupäev ja otsuse number.

50.      Kriisilahendusnõukogu arvab ühelt poolt, et Üldkohus on rikkunud oma kodukorra artikli 85 lõiget 3, sest keeldus võtmast arvesse kohtuistungil esitatud seisukohti, millega ometigi esiteks põhjendati vastuseid Üldkohtu võetud menetlust korraldavatele meetmetele, teiseks vastati LBBW 6. novembri 2019. aasta väidetele kinnituse puudumise kohta, kolmandaks vastati Üldkohtu kohtuistungil esitatud küsimustele ning mida neljandaks ei saanud esitada varem, sest kinnitamise küsimuse tõstatas Üldkohus omal algatusel alles kohtuistungil.

51.      Kriisilahendusnõukogu heidab teiselt poolt Üldkohtule ette seda, et viimane moonutas tõendeid, kui otsustas, et kaaskirjas ei ole midagi, mis tõendaks, et vaidlusaluse otsuse lisa oli ARESis kättesaadav, ning et ei ole midagi, mis võimaldaks teha kindlaks lahutamatu seose selle lisa ja selle otsuse vahel, mille kriisilahendusnõukogu esimees omakäeliselt allkirjastas.

52.      Lõpuks leiab kriisilahendusnõukogu, et Üldkohus on rikkunud tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele sellega, et tõstatas ühe väite oma algatusel nii, et tema ei saanud sellega enne kohtuistungit tutvuda, ei aktsepteerinud tema täiendavaid tõendeid, mis ta kohtuistungil esitas, ega märkinud hiljemalt sel hetkel, et tõend kinnitamise kohta ei ole piisav.

53.      LBBW väidab, et vaidlusaluse otsuse lisa kinnitamise küsimust arutati alates esimesest menetlust korraldavast meetmest, mille eesmärk oli saavutada selle otsuse, sh selle lisa täieliku koopia esitamine, ning seda kinnitab teine kohtumäärus, millega määrati menetlustoiming ja milles paluti esitada otsus selle algsel kujul. Tema väidab, et kuna Euroopa Kohtu otsuste kinnitamist käsitlev praktika pärineb ammusest ajast,(11) oleksid kriisilahendusnõukogu ja komisjon pidanud oma vastustes kohtumäärustele, millega määrati menetlustoimingud, näitama ära seose selle lisa ja selle otsuse, viitkoodi ja ARESi süsteemi vahel. Ta järeldab, et väide, et on rikutud Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõiget 3, on põhjendamatu ning, olgu kuidas on, kriisilahendusnõukogu esitas kohtuistungil uusi faktilisi asjaolusid ja argumente, ilma et oleks sellest kohe alguses teatanud, mistõttu ei saanud ta vastuolus võistlevuse põhimõttega esitada oma arvamust.

54.      LBBW lisab, et väide, et on moonutatud tõendeid, on põhjendamatu, sest kriisilahendusnõukogu ei ole tõendanud, et allkirjastatud vaidlusalune otsus ja selle lisa on lahutamatult seotud, ning on ainult välja pakkunud esitatud dokumentide teistsuguse tõlgenduse, kritiseerides samas ebamääraselt seda, kuidas Üldkohus tõendeid analüüsis. Ta märgib, et Üldkohus ei moonutanud tõendeid, kui leidis esiteks, et kaaskirja märgitud number vastab asutusesisesele viitkoodile, millel ei ole kinnitamise seisukohast tõendavat väärtust; teiseks, et selles kaaskirjas mainitud lisad ei ole kindlaks määratud, ning kolmandaks, et seos sõna „ARES“ ja kaaskirjas mainitud viittähise vahel ei ole tõendatud.

2.      Õiguslik hinnang

a)      Võistlevuse põhimõtte ning kriisilahendusnõukogu õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitseõiguste rikkumine omal algatusel tõstatatud väite tõttu

55.      Kohe alguses tuleb märkida, et apellandid ei vaidle vastu kohtupraktikale, millele Üldkohus viitas ja mille kohaselt peab kohus oluliste menetlusnõuete rikkumise korral esitama avalikul huvil põhineva väite omal algatusel,(12) kusjuures need menetlusnõuded hõlmavad muu hulgas akti kinnituse puudumist.(13)

56.      Selle kinnitamise eesmärk on seega tagada õiguskindlus nii, et vastuvõetav tekst „pannakse lukku“ ning peab olema kindel nii selle autori kui ka sisu poolest. Oluliste menetlusnõuete rikkumine võib tuua kaasa otsuse tühistamise, ilma et oleks vaja tõendada mingit muud kahju.(14) Seda kohtupraktikat kohaldati 2016. aasta ex ante-osamaksete vaidlustamise raames(15), ilma et sellel alusel otsustatud tühistamisi oleks Euroopa Kohtus vaidlustatud.

57.      Väite kohta, mille kohus on tõstatanud omal algatusel, peavad menetlusosalised saama võistlevas arutelus seisukohti esitada nagu iga muu väite kohta. Kuigi see arutelu võib leida aset menetlust korraldavate meetmete(16) või menetlustoimingute määramise raames või ka suuliste küsimuste tulemusena,(17) peab selle toimumine olema tõendatud.

58.      Käesoleval juhul ei tõstatanud kinnitamise küsimust LBBW väitena, mille tõttu tuleks vaidlusalune otsus tühistada, kuigi oma vastuses viimasele määrusele, millega määrati menetlustoiming, avaldas ta kahtlust, kas „otsuste tegemise protsess on turvaline ja lisas sisalduvad andmed on ehtsad“, sest need edastati kriisilahendusnõukogu liikmetele digivormis, ning kahtlust lisa faili laadi osas (Exceli formaat), mida saab igal hetkel muuta ning mis ei võimalda tagada „[a]rvutamise lõpptulemuse õigsust […], isegi [kriisilahendusnõukogus]“.

59.      Üldkohtu dokumentidest (menetlust korraldav meede; kohtumäärused, millega määrati menetlustoiming; kohtuistungi ettekanne; kohtuistungi protokoll; vaidlustatud kohtuotsus) ei ilmne ka, et see kohus pani selle väite sõnaselgelt menetlusosaliste vahel võistlevalt arutusele.

60.      Kriisilahendusnõukogu kinnitas siiski oma apellatsioonkaebuses ja kohtuistungil Euroopa Kohtus, et lisa kinnitamise küsimust arutati kohtuistungil Üldkohtus, sest see on põhjus, millega ta õigustab viivitust ARESi puudutavate tõendite esitamisel.

61.      Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et Üldkohus eiras võistlevuse põhimõtet, kui tühistas otsuse omal algatusel tõstatatud avalikul huvil põhineva väite põhjal, ilma et ta oleks enne seda kirjaliku või suulise menetluse käigus palunud pooltel esitada selle väite kohta oma seisukohti.(18)

62.      Lisaks ei ole vaieldud vastu, et tõendite esitamise palved puudutasid vaidlusaluse otsuse, sh selle lisa täielikku koopiat ja failide esialgset formaati. Nagu aga käesoleva ettepaneku punktis 56 meenutatud, puudutab kinnitamine eelkõige selle otsuse sisu. Seega ei ole võimalik nõustuda kriisilahendusnõukogu arutluskäiguga, kui ta väidab, et dokumentide esitamise palvete eesmärk oli ainult kontrollida vaidlusaluse otsuse tegemise menetlust, mitte selle otsuse sisu. Ta esitas muide ise menetluse kirjalikus etapis kaaskirja, millel oli mõtet ainult sellest seisukohast, et tõendada seost otsuse ja selle lisa vahel.

63.      Näib seega, et kirjalikus etapis esitatud dokumendid pandi võistlevalt arutusele. Tekib niisiis küsimus, kas menetlusosaliste avaldustest kohtuistungi käigu kohta võib piisata, et tõendada üleskutset arutada väidet, mille Üldkohus kohtuistungil omal algatusel tõstatas.

64.      Mulle näib, et meil on siin tegemist selle üleskutse tõendamise äärmise piiriga, mille käigus kutsuti üles omal algatusel tõstatatud väite võistlevale arutelule. Seega kuna Üldkohtu toimikus ei ole üldse mainitud, et menetlusosalisi informeeriti omal algatusel tõstatatud väitest, ja kuna Euroopa Kohtul ei ole juurdepääsu Üldkohtu kohtuistungi salvestustele,(19) tundub mulle, et hoolimata menetlusosaliste avaldustest Euroopa Kohtus ei ole võimalik asuda seisukohale, et Üldkohus järgis võistlevuse põhimõtet ning kriisihaldusnõukogu kaitseõigusi ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.(20)

65.      Seega tuleb analüüsida, kas Üldkohtu tehtud viga tõi kaasa tagajärgi, ning seda, selgitades välja, kas isegi kõnesoleva nõuete rikkumise puudumise korral ei oleks menetlus saanud anda teistsugust tulemust ning võistlevuse põhimõtte järgimata jätmine ei saanud vaidlustatud kohtuotsuse sisu mõjutada ega kriisilahendusnõukogu huve kahjustada.(21)

66.      Vaidlusaluse otsuse lisa kinnitamise küsimus põhineb esitatud dokumentide analüüsil ning eeldab Üldkohtu-poolset tegelikku hindamist, mis võis viia vaidlustamiseni menetlusosaliste poolt.

67.      Ei saa seega välistada, et Üldkohtu hinnang oleks võinud olla teistsugune, kui kriisilahendusnõukogu oleks saanud esitada oma seisukohad selle lisa kinnitamise küsimuses, ning järelikult oleks võistlevuse põhimõtte järgimine võinud avaldada mõju vaidlustatud kohtuotsuse sisule.

68.      Vaidlustatud kohtuotsus tuleb selles osas tühistada.

b)      Üldkohtu kirjalikus menetluses esitatud kaaskirja moonutamine

69.      Euroopa Kohtu pädevus kontrollida Üldkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid hõlmab toimikumaterjalidest tulenevate sedastuste sisulist ebaõigsust, tõendite moonutamist, nende õiguslikku kvalifikatsiooni ja küsimust, kas on järgitud tõendamiskoormist ning tõendite kogumist puudutavaid norme.(22)

70.      Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb lisaks, et niisuguse moonutamisega on tegemist eelkõige siis, kui Üldkohus on ilmselgelt ületanud tõendite mõistliku hindamise piire,(23) kusjuures tuleb täpsustada, et moonutamine peab selgelt ilmnema kohtuasja materjalidest, ilma et oleks tarvis faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata.(24) Ei piisa selle tõendamisest, et dokumenti saab tõlgendada teisiti, kui tõlgendas Üldkohus.(25)

71.      Käesoleval juhul ei ole menetlusosalised Üldkohtus kirjalikus menetluses esitatud dokumentide analüüsi põhjal vastu vaielnud sellele, et vaidlusaluse otsuse lisa, milles on mainitud summasid, mille iga krediidiasutus või investeerimisühing tasuma peab, ei ole allkirjastatud ei füüsiliselt ega elektrooniliselt ning et selles ei ole näidatud mingit viitkoodi, vaid ainult kuupäev: 10. aprill 2017. Lisaks ei ole kaaskirjas üksikasjalikult näidatud, millised lisad on sellele lisatud, mistõttu ei ole võimalik neid kindlaks teha.

72.      Üldkohus ei moonutanud niisiis tõendeid, kui ta leidis, et vaidlusaluse otsuse lisa ei ole selle otsusega lahutamatult seotud, olles tuvastanud, et seda ei ole võimalik selle allkirjastatud otsuse või allkirjastatud kaaskirjaga kindlalt seostada (vastupidi allkirjastatud otsusele, mille number on kaaskirjas ära näidatud) ning et ei ole ka võimalik kinnitada, et see lisa lisati tõesti vaidlusalusele otsusele, ega ka seda, missugune versioon esitati kriisilahendusnõukogu liikmetele ja kinnitati elektroonilise hääletamise ajal.

73.      Järelikult võib väite, et tõendeid on moonutatud, tagasi lükata.

c)      Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 rikkumine

74.      Kriisilahendusnõukogu leiab, et Üldkohus oleks oma kodukorra artikli 85 lõike 3 järgi pidanud nõustuma tõenditega, mille ta esitas, sest talle ei olnud kuni kohtuistungini teada, et vaidlusaluse otsuse lisa kinnitamise küsimus on arutusel.

75.      Üldkohtu praktikas, mis põhineb sellel sättel, on mainitud kahte juhtumit, mil esitatavad tõendid võib vastu võtta: kui asjasse puutuvad tõendid ei saanud olla neid esitada sooviva isiku käsutuses enne menetluse kirjaliku osa lõpetamist või kui vastaspoole poolt tõendite hilise esitamise tõttu on põhjendatud toimiku täiendamine selleks, et tagada võistlevuse põhimõtte järgimine.(26)

76.      Ent Üldkohtu kohtuistungil esitas kriisilahendusnõukogu lihtsalt argumendi, mitte uusi tõendeid. Seega ei olnud Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõige 3 kohaldatav. Väite, et on rikutud Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõiget 3, võib tagasi lükata.

B.      Teine väide kohtuasjas C‑584/20 P, mille kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi, leides ilma põhjendamata, et vastuväide, et delegeeritud määruse 2015/63 mõned sätted on õigusvastased, on vastuvõetav

1.      Poolte argumendid

77.      Komisjon heidab Üldkohtule ette, et viimane on rikkunud õigusnormi sellega, et ta tunnistas vastuvõetavaks vastuväite, et delegeeritud määruse 2015/63 mõned sätted on õigusvastased. Ta leiab, et kuna võimalikud õiguslikud vead selles delegeeritud määruses on tingitud hierarhias kõrgemal asetsevatest õigusaktidest, st määrusest nr 806/2014 ja direktiivist 2014/59, oleks LBBW pidanud vaidlustama ka nende õigusaktide õiguspärasuse, mida delegeeritud määrus 2015/63 ainult „täiendab“ ELTL artikli 290 lõike 1 tähenduses.

78.      Lisaks väidab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsus on ebapiisavalt põhjendatud, sest on kasutatud sõnu „osaliselt“ või „eelkõige“, mis toob kaasa ebaselguse muudatuste osas, mida tuleks delegeeritud määruses 2015/63 teha.

79.      Komisjon taotleb igal juhul, et õigusvastasuse vastuväidet analüüsitaks sisuliselt.

80.      Kriisilahendusnõukogu toetab komisjoni argumente.

81.      LBBW leiab, et Üldkohtul oli õigus, kui ta leidis, et vastuväide, et delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 4–7 ja 9 ning I lisa on õigusvastased, on vastuvõetav, sest need sätted ei põhine direktiivi 2014/59 ja määruse nr 806/2014 imperatiivsetel sätetel.

82.      LBBW sõnul ei pane osamaksete arvutamise põhimõtteid käsitleva direktiivi 2014/59 artikli 103 lõiked 2 ja 7 ega sihttaset ja iga-aastast ülempiiri käsitleva määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1 ja artikli 70 lõige 2 kohustust korrigeerida osamakset riskiprofiiliga, võttes aluseks kõikide osamakseid tasuma kohustatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili. Vastupidi, nende õigusnormidega on jäetud komisjonile kaalutlusruum, mis võimaldas tal valida delegeeritud määruse 2015/63 vastuvõtmisel korrigeerimise meetodi, mille puhul võetakse arvesse ainult asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu andmeid, nagu see on mikrotasandi usaldatavusjärelevalve raames ja siis, kui arvutatakse osamakseid hoiuste tagamise süsteemide rahastamiseks.

83.      LBBW sõnul ei kohusta ka võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtted valima võrdlevat lähenemist, sest arvutusmeetodiga, mis põhineb ainult asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu andmetel, järgitakse ka neid põhimõtteid. See meetod võimaldab lisaks järgida tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

84.      LBBW arvab, et vaidlustatud kohtuotsus on piisavalt põhjendatud, et Euroopa Kohus saaks teha oma kohtulikku kontrolli, sest esiteks näitab sõnade „eelkõige“ ja „osaliselt“ kasutamine, et Üldkohus analüüsis üksnes delegeeritud määruse 2015/63 õiguspärasuse küsimust, ning teiseks kuulub õigusvastasuse tagajärgede hindamine komisjoni pädevusse.

85.      Teise võimalusena leiab LBBW, et vaidlusalusel otsusel on suuri puudusi põhjendamise seisukohast, mis on tingitud eranditult kriisilahendusnõukogu haldusomavolist ega sõltu delegeeritud määruse 2015/63 õigusvastasusest, sest kriisilahendusnõukogu ei õigustanud talle jäetud kaalutlusruumide kasutamist.

2.      Õiguslik hinnang

86.      Vastupidi komisjoni arvamusele ei puuduta küsimused, kas delegeeritud määrusega 2015/63 on järgitud hierarhias kõrgemal asetsevaid õigusnorme, mida esimeses kohtuastmes esitatud hagiga ei vaidlustatud, õigusvastasuse vastuväite vastuvõetavust, vaid selle põhjendatust. Üldkohtule, kes käsitles seda küsimust selle vastuväite põhjendatuse analüüsi raames, ei saa siin seega midagi ette heita ja selle kriitika võib tagasi lükata.

87.      Lisaks otsustas Üldkohus igal juhul õigesti, et seda, missuguse korrigeerimismeetodi komisjon delegeeritud määruses 2015/63 valis, ei tinginud direktiivi 2014/59 ja määruse nr 806/2014 sätted. Ainsad kriteeriumid, mis nendest õigusaktidest tulenevad ja komisjoni kaalutlusruumi riskiga korrigeerimisel reguleerivad, on järgmised:

–        aasta sihttase, mis on minimaalselt 1% tagatud hoiustelt;(27)

–        aasta osamaksete kogusumma, mille ülemmäär on 12,5% sellest aasta sihttasemest,(28) ning

–        „riskipõhised osamaksed, mis põhinevad direktiivi [2014/59] artikli 103 lõikes 7 sätestatud kriteeriumidel[(29)], võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning tekitamata moonutusi liikmesriikide pangandussektorite struktuuride vahel“(30).

88.      Niisugusena ei ole nende kriteeriumidega vastuolus niisuguse teise korrigeerimismeetodi kasutamine nagu meetod, mis põhineb ainult asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiandmetel, tingimusel et seejärel kohandatakse individuaalseid osamakseid proportsionaalselt, et saavutada aasta sihttaseme nõutav määr. Lisaks ei ole riskinäitajate arvul sellest seisukohast tähtsust, sest neid kaalutakse omavahel.

89.      Kriitika, et vaidlustatud kohtuotsus on põhjendamata punktides 129 ja 147, mis käsitlevad õigusvastasuse vastuväidet, võib samuti tagasi lükata, sest Üldkohus põhjendas põhjalikult, kuidas muutis kolmandate krediidiasutuste või investeerimisühingute mittejuurdepääsetavate andmete kasutamine kriisilahendusnõukogu vastavalt delegeeritud määrusele 2015/63 kohaldatava arvutusmeetodi läbipaistmatuks, kuigi seda meetodit ei näinud ette ei direktiivi 2014/59 ega määruse nr 806/2014 sätted. Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 140, et õigusvastasuse vastuväide, mis on piiratud ainult delegeeritud määrusega 2015/63, ei takista Üldkohut tuvastamast, et ex ante-osamaksete arvutamise meetod on õigusvastane „vähemalt osas, mis puudutab riskiprofiiliga korrigeerimist, mis on selles delegeeritud määruses kindlaks määratud“. Seepärast oli Üldkohtu analüüs piiratud delegeeritud määruse 2015/63 õiguspärasuse küsimusega.

90.      Teise väite kohtuasjas C‑584/20 P võib seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

C.      Kolmas väide kohtuasjas C‑584/20 P, mille kohaselt tõlgendas Üldkohus valesti määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 1 ja artikli 70 lõiget 2 osas, mis puudutab sihttaset ja aasta baassummat

1.      Poolte argumendid

91.      Komisjon heidab Üldkohtule ette, et viimane leidis, et konkreetsel aastal võib kõigi ex ante-osamaksete summa jääda alla (aasta) maksimaalmäära 12,5% sihttasemest, mis tuleb 2023. aastaks saavutada.

92.      Komisjon väidab, et nii kogu sihttaset (vähemalt 1% tagatud hoiustest(31)) kui ka aastate sihttasemeid (maksimaalselt 12,5% kogu sihttasemest, sest sihttase tuleb saavutada kaheksa aastaga(32)) tuleb mõista nii, et need moodustavad viitmäära, mis on vaja igal juhul arvutada enne, ning et kriisilahendusnõukogu kui lihtsalt asutus ei ole pädev neid muutma. Seepärast on tarvis jaotada see igal aastal kindlaks määratav summa proportsionaalselt kõikide asjaomaste krediidiasutuste ja investeerimisühingute vahel, mis õigustab tema arvates seda, et arvutusmeetodi kirjutavad ette põhimõtted, millel see rajaneb.

93.      LBBW leiab, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 sõnastus võimaldab koguda aasta ex ante-osamakseid tasemel, mis jääb alla 12,5% kogu sihttasemest. Ta arvab, et kriisilahendusnõukogule on selle määruse artikli 69 lõikega 2 jäetud sõnaselgelt kaalutlusruum, sest selles sättes on nähtud ette, et „osamaksed [kriisilahendusfondi tuleb] jaotada ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse sihttase, kuid võttes asjakohaselt arvesse majandustsükli faasi, ning mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada osamakseid tegevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundile“.

94.      LBBW lisab, et delegeeritud määruse 2017/747 artikli 3 lõigetes 1 ja 4 on nähtud esiteks ette kriteeriumid, mille põhjal hinnatakse majandustsükli faasi ja protsükliliste osamaksete mõju nende krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundile, ning teiseks tingimused, mil kriisilahendusnõukogu võib määrata kindlaks aasta osamaksete taseme, mis on madalam aasta osamaksete keskmisest. Tema sõnul võimaldavad need kaks asjaolu kinnitada, et kriisilahendusnõukogul on kaalutlusruum ning et määra 12,5% sihttasemest võib teatavatel tingimustel alandada.

2.      Õiguslik hinnang

95.      Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 selgest sõnastusest ilmneb, et konkreetse aasta eest saadud ex ante-osamaksed ei või ületada 12,5% sihttasemest. Kui lähtuda ainult sellest ühest asjaolust, siis ei saa vastu vaielda sellele, mida Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139, st et see säte ei keela seda, et kumuleeritud ex ante-osamaksed moodustavad konkreetsel aastal väiksema summa kui 12,5% sellest sihttasemest.

96.      Tagasi tuleb lükata argument, et selle määruse artikli 69 lõikest 1 – milles on nähtud ette kogu sihttase, mis ulatub „vähemalt 1 %-ni kõigi osalevates liikmesriikides tegevusluba omavate krediidiasutuste tagatud hoiuste summast“ –, tuleneb, et see aastane sihttase 12,5% on korraga nii „alammäär“ kui ka „ülemmäär“.

97.      Sellel argumendil oleks mõtet ainult siis, kui kogu sihttase määratakse ühekorraga kindlaks kaheksa-aastase perioodi algul ning jagataks võrdsetesse 12,5‑protsendilistesse osadesse.

98.      Nii see aga ei ole, sest delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõikest 2 tuleneb, et „[k]riisilahendusasutus määrab lõikes 1 osutatud aasta osamakse kindlaks kriisilahendusrahastu aasta sihttaseme alusel[…] ja võttes aluseks kõigi tema territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute eelmise aasta tagatud hoiuste keskmise summa, mis arvutatakse kvartaalselt“. Seega sõltub aasta sihttase eelmise aasta tagatud hoiuste keskmisest summast, mis võib varieeruda.(33)

99.      Lisaks on nii – nagu tõendab LBBW –, et kuigi kriisilahendusnõukogu ei ole tõesti pädev määrama kindlaks sihttaset, mis jääb alla 1%, või aasta osamaksete kogusummat, mis ületab 12,5%, on tal siiski vajalikud volitused, et võtta arvesse esiteks majandustsükli faasi ja protsükliliste osamaksete võimalikku mõju osamakseid tegevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundile, et jaotada aasta osamaksed ära nii ühtlaselt kui võimalik,(34) ning teiseks konservatiivseid prognoose, mis tagavad, et sihttase suudetakse saavutada esialgse perioodi lõpuks, selleks et määrata aasta osamaksete tase kindlaks madalam kui aasta osamaksete keskmine.(35)

100. Seega ei takista miski kriisilahendusnõukogul määrata aasta osamaksete kogusummat kindlaks tasemel, mis jääb alla 12,5% sihttasemest. Kolmas väide kohtuasjas C‑584/20 P tuleks seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

D.      Neljas väide kohtuasjas C‑584/20 P, mille kohaselt tõlgendas Üldkohus valesti delegeeritud määruse 2015/63 artikleid 4–7 ja 9 ning I lisa, sest osamaksete korrigeerimine riskiprofiiliga kvalifitseeriti „vastastikuses sõltuvuses“ olevaks

1.      Poolte argumendid

101. Komisjon heidab Üldkohtule ette, et viimane kvalifitseeris arvutamise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100 „olemuslikult läbipaistmatuks“, „kuna […] osamakse arvutamine toimub vastastikuses sõltuvuses [konfidentsiaalsetest] andmetest“. Tema sõnul ajas Üldkohus segi baasosamaksete arvutamise – need on üksteisest „vastastikuses sõltuvuses“, sest määratakse kindlaks proportsionaalselt – ning nende kohandamise riskitasemega, mis vastab krediidiasutuste ja investeerimisühingute võrdlemise teistsugusele meetodile. See võrdlus tuleneb tema sõnul õigusnormidest, mis käsitlevad riskiga korrigeerimist (eelkõige delegeeritud määruse 2015/63 I lisa 2. etapi punkt 3).

102. Komisjon heidab ette ka seda, et vaidlustatud kohtuotsus ei ole põhjendatud osas, milles Üldkohus tunnistas delegeeritud määruse 2015/63 mõned artiklid õigusvastaseks, täpsustamata, milles igaühe õigusvastasus seisneb.

103. LBBW märgib esiteks, et vahetegemine, mida komisjon teeb vaidlustatud kohtuotsuse kritiseerimiseks võrdlemise ja vastastikuse sõltuvuse vahel, on kunstlik, sest riskiprofiiliga korrigeerimine eeldab andmete võrdlemist või vastastikust sõltuvust. Teiseks leiab ta, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 1 ja artikli 70 lõikega 2 ei ole komisjoni kohustatud kasutama läbipaistmatut mehhanismi. Samale õiguslikule alusele tuginedes oleks komisjon võinud valida krediidiasutuse või investeerimisühingu riskiprofiili hindamise ainult selle asutuse või ühingu andmete põhjal, nagu see on osamaksete kogumisega hoiuste tagamise valdkonnas.

104. Lõpuks leiab ta, et vaidlustatud kohtuotsus on selles küsimuses piisavalt põhjendatud.

2.      Õiguslik hinnang

105. See, kui meetod, mille komisjon krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiili hindamisel valib, kvalifitseeritakse kas teiste krediidiasutuste ja investeerimisühingute andmetest „vastastikuses sõltuvuses“ olevaks või krediidiasutuste ja investeerimisühingute andmeid „võrdlevaks“, laseb aimata erinevat lähenemist riskiprofiili hindamise viisis.

106. Mõiste „võrdlemine“ võib käia olukorra kohta, kus riskiprofiilid arvutatakse ainult asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu andmete põhjal ja seejärel neid võrreldakse omavahel, samas kui mõiste „vastastikuses sõltuvuses“ tähistab olukorda, kus riskiprofiilid arvutatakse asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu ja kolmandate krediidiasutuste ja investeerimisühingute andmete põhjal ning seejärel neid võrreldakse omavahel.

107. Alates hetkest, mil Üldkohus tuvastas, et arvutusmeetod hõlmab kolmandate krediidiasutuste ja investeerimisühingute konfidentsiaalseid andmeid, millele ei ole vastu vaieldud, näib mulle, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui leidis, et arvutusmeetodi puhul on tegemist vastastikuse sõltuvusega.

108. Lisaks ei mõjuta arvutusmeetodi kvalifikatsioon seda, mida Üldkohus tuvastas selle meetodi läbipaistmatuse osas, mis põhineb kolmandate isikute konfidentsiaalsetel andmetel.

109. Ka ei tõenda komisjon asjaolu, et delegeeritud määruses 2015/63 tehtud valiku tingis direktiiv 2014/59 või määrus nr 806/2014, sest ta tugineb ainult selle delegeeritud määruse I lisale, mille Üldkohus tunnistas õigusvastaseks.

110. Lõpuks võib kriitika, et vaidlustatud kohtuotsus ei ole piisavalt põhjendatud, tunnistada vastuvõetamatuks, sest komisjon ei põhjenda oma kriitikat.

111. Neljanda väite kohtuasjas C‑584/20 P võib seega osaliselt vastuvõetamatuse tõttu ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

E.      Viies väide kohtuasjas C‑584/20 P ja teine väide kohtuasjas C‑621/20 P, mille kohaselt on Üldkohus ekslikult laiendanud ELTL artiklist 296 tulenevat põhjendamiskohustust ja rikkunud harta artiklit 47

1.      Poolte argumendid

112. Komisjon ja kriisilahendusnõukogu kritiseerivad vaidlusaluse kohtuotsuse ebapiisavat põhjendust, kuna otsuses nõustus Üldkohus tervikuna vastuväitega, et delegeeritud määruse 2015/63 mõned sätted on õigusvastased, näitamata üksikasjalikult ära, kuidas iga õigusnorm aitab kaasa õigusvastasusele, mille tekitab selle arvutusmeetodi läbipaistmatus. Lisaks on see põhjendus nende sõnul vastuoluline, sest Üldkohus nõustub, et andmed on konfidentsiaalsed ja et arvutusmeetodi mõnesid aspekte saab vaidlustada, kuid leiab samas, et see meetod on läbipaistmatu.

113. Apellandid leiavad, et Üldkohus eiras ELTL artikli 296 ulatust põhjendamise valdkonnas.

114. Esiteks arvavad nad, et põhjendus on piisav, kui otsusest ilmneb arutluskäik ja meetodid, mida järgides sellele otsusele jõuti, kusjuures määrava tähtsusega on kriteeriumid, millest lähtuti, ja nende kohaldamise põhjused.(36) Nad lisavad, et see ei tähenda, et otsuse adressaadil oleks võimalik kontrollida tehtud arvutuste õigsust. Nad järeldavad, et delegeeritud määrus 2015/63 vastab nendele nõuetele, sest võimaldab teha piisavalt põhjendatud otsuseid.

115. Kriisilahendusnõukogu lisab, et ELTL artikliga 296 kehtestatud põhjendamiskohustusel, mis vastab harta artikli 41 lõike 2 punktis c ette nähtud õigusele ja millega kaitstakse harta artiklis 47 ette nähtud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, võivad olla piirid nagu igal EL toimimise lepingust tuleneval põhivabadusel. Tema sõnul kujutab ELTL artiklist 339 tulenev kohustus hoida ametisaladust ja konkreetselt ärisaladust endast niisuguseid piire. Ta leiab, et tänu valitud arvutusmeetodile ei tehta mitte ainult piisavalt põhjendatud otseseid, vaid see kohustus suudab ka tagada selle saladuse piisava kaitse. Ta lisab, et Euroopa Kohus on juba nõustunud, et põhjendustes, miks keelduti võimaldamast tutvuda EKP juhatajate nõukogu nõupidamiste protokollidega, ei pidanudki „esitama põhjendus[t], mis võimaldab aru saada ja kontrollida“, kuidas selle teabega tutvumine kahjustaks avalikku huvi.(37)

116. Teiseks on vaidlusaluse otsuse põhistus seda enam piisav, et konfidentsiaalsed andmed ei ole individuaalse osamakse arvutamise seisukohast tegelikult määrava tähtsusega, sest neid kõiki töödeldakse koos. Seepärast ei mõjuta võimalik viga nendes andmetes kuidagi individuaalseid osamakseid ega kahjusta seega ausat konkurentsi krediidiasutuste ja investeerimisühingute vahel.

117. Kriisilahendusnõukogu märgib, et kui neid andmeid peaks avaldama, siis selleks, et sobitada kokku põhjendamis‑ ja ärisaladuse hoidmise nõuded, võiks neid avaldada Üldkohtule ja Euroopa Kohtule, nagu seda tehakse piiravate meetmete alal.(38)

118. Komisjon leiab, et niisugune avaldamine Üldkohtule saab toimuda ainult teabe puhul, mis määrab ära individuaalse otsuse, ent see ei ole nii nende konfidentsiaalsete andmete puhul, mida töödeldakse kõiki koos.

119. Kolmandaks on see lahendus, mis tagab tasakaalu põhjendamisnõude ja ärisaladuse hoidmise vahel, ellu viidud liidu õiguse mitmes valdkonnas, kui otsuste tegemise protsessis, mis hõlmab konfidentsiaalseid andmeid (riigihanked, konkurentsiõigus, avalik teenistus, dumpinguvastased meetmed), eksisteerib kaalutlusruum, ja seda võib kohaldada ex ante-osamaksete alal, sest see võimaldab teha piisavat kohtulikku kontrolli, kusjuures Üldkohus ei pea neid osamakseid ümber arvutama.

120. Neljandaks arvab kriisilahendusnõukogu, et delegeeritud määruses 2015/63 kindlaks määratud arvutusmeetod ei ole läbipaistmatu.

121. Ta täpsustab, et ELTL artikkel 296, millega on kehtestatud otsuse põhjendamist puudutav menetlusnõue, mitte selle sätete sisu puudutav nõue, ei näi olevat õige õiguslik alus selle delegeeritud määruse kehtivuse hindamisel.

122. Ta lisab, et liidu seadusandja valis meetodi „kindel sihttase + suhteline jaotus“ – mis võimaldab esiteks nii täpselt kui võimalik ja ette kindlaks määrata osamakse kogusumma ja teiseks selle summa osamaksete tegijate vahel õiglaselt ära jaotada, võttes arvesse nende suurust ja riskitegurit – oma kaalutlusõigust kasutades. Ta väidab, et „absoluutselt individuaalne“ arvutusmeetod, mida kasutatakse maksude valdkonnas, ei vasta kindla ja ettenähtava sihttaseme tingimusele.

123. Kriisilahendusnõukogu märgib, et valitud meetod sisaldab seitset etappi, millest ainult kolmes kasutatakse kolmandate isikute konfidentsiaalseid andmeid, mis on iga osamakse arvutamise puhul samad. Need kolm etappi on järgmised:

–        aasta sihttaseme kindlaksmääramine (2. etapp);

–        riskiklasside loomine; nendesse kuuluvad sarnase riskiprofiiliga krediidiasutused ja investeerimisühingud (diskretiseerimine) (4. etapp) ning

–        ühise nimetaja arvutamine, kusjuures see saadakse, liites kõik aasta kohandatud osamaksed, ja seda kasutatakse, et arvutada aasta sihttaseme osa, mille iga krediidiasutus või investeerimisühing peab tasuma (6. etapp).

124. Kriisilahendusnõukogu lisab, et igale osamaksete tegijale antavas ühtlustatud lisas on esitatud läbipaistev selgitus tema riskiklassi määramise kohta, mis võimaldab tal mõista oma asetust teiste osamaksete tegijate suhtes, isegi kui nende klasside loomiseks ja näitajate kindlaksmääramiseks kasutatud kolmandate isikute andmed jäävad konfidentsiaalseks. Kriisilahendusnõukogu veebisaidil avaldatakse kokkukoondatud täiendavad andmed ning sellel saidil on alates 2017. majandusaastale järgnenud majandusaastatest pakutava teabe hulka veelgi suurendatud.

125. LBBW leiab, et Üldkohus on oma otsust piisavalt põhjendatud, rääkimata enesele vastu, mis puudutab delegeeritud määruse 2015/63 mõne sätte õigusvastasust, sest ta selgitas, mis viga esineb riskiprofiiliga korrigeerimise baasstruktuuris, kusjuures see viga on seega kõikides sätetes, mida osamakse selle osa arvutamise puhul kohaldatakse, isegi kui meetodi mõnele aspektile võib eraldi vastu vaielda.

126. LBBW leiab, et Üldkohus on hinnanud kriisilahendusnõukogu põhjendamiskohustuse ulatust õigesti ja see tagab niisiis tema õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, ning vaidleb vastu apellantide kõikidele argumentidele.

127. Esiteks väidab ta, et ärisaladuse hoidmist ei tohi tõlgendada nii laialt, et see võtab põhjendamiskohustuselt selle põhisisu,(39) nagu see käsitletaval juhul on asjaomaste krediidiasutuste ja investeerimisühingute ning arvutamisel kasutatavate andmete ja individuaalsete asjaolude suure arvu tõttu.

128. Ta täpsustab, et ei ole kohustust sobitada kokku põhjendamine ja konfidentsiaalsus(40) ning lisaks oleks komisjon teistsuguse arvutusmeetodi valimisega saanud vältida konflikti nende kahe põhimõtte vahel, mida kaitstakse esmase õigusega, ning piirata niisugusel kujul kontrollimatute vigade ohtu.

129. Teiseks väidab LBBW, et komisjoni väide, et 3500 krediidiasutust ja investeerimisühingut puudutavad andmed ei avalda mõju, on vastuvõetamatu, sest see esitati alles apellatsioonkaebuse etapis. Ta lisab, et see väide ei ole põhjendatud, sest tema riskiprofiili hindamine sõltub kõikide nende krediidiasutuste ja investeerimisühingute konfidentsiaalsetest andmetest.

130. Kolmandaks väidab ta, et konkurentsi valdkonnas määratavate trahvide suhtes kohaldatav kohtupraktika ei ole asjakohane, sest nendel trahvidel peab olema hoiatav mõju, mis eeldab komisjoni kaalutlusruumi, et suunata ettevõtjate käitumist. Ta lisab, et kohtupraktika, millele on viidatud riigihangete, konkurentsi, avaliku teenistuse konkursside ja dumpinguvastase võitluse valdkonnas, mis puudutab konkurentsiolukordi juriidiliste või füüsiliste isikute vahel, ei ole samuti kohaldatav tema olukorra suhtes, kus ta peab tasuma suure rahalise osamakse. Ta arvab, et mida suurem kaalutlusruum, seda üksikasjalikum peab olema põhjendus – nagu see on ex ante-osamaksete arvutamisega. Lõpuks väidab ta, et kohtupraktika, mis käsitleb õigust tutvuda EKP teatavate dokumentidega ja millele kriisilahendusnõukogu viitab, on selgitatav seda institutsiooni reguleerivate erisätetega.

131. Neljandaks on tema sõnul vastuvõetamatu see, et apellandid seavad kahtluse alla Üldkohtu faktilisi asjaolusid käsitlevad tuvastused seoses otsuse ebapiisava põhjendusega.

132. Lisaks ei saa seda ebapiisavust korvata kohtumenetluse jooksul, nagu väidab kriisilahendusnõukogu, ilma et saaks analoogia alusel kohaldada 3. septembri 2008. aasta kohtuotsust Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon(41), mis käsitleb piiravaid meetmeid. Üldkohus märkis õigesti, et see kohtupraktika, mis on tekkinud terrorismivastase võitluse valdkonnas, ei ole üle kantav pangandusliidu valdkonda. Lisaks isegi juhul, kui Üldkohtu käsutuses oleksid olnud kõik konfidentsiaalsed andmed, ei oleks ta suutnud arvutust kontrollida, sest tal puudub sobiv tarkvara.

133. LBBW täpsustab, et ehkki kriisilahendusnõukogu sõnul on ex ante-osamaksete kindlaksmääramise otsuste põhjendamises olnud alates 2017. aastast arenguid, tugevdavad need arengud esiteks ainult tõendit selle kohta, et vaidlusalune otsus on ebapiisavalt põhjendatud, ega võimalda teiseks osamaksete tegijatel endiselt kontrollida neid puudutavate arvutuste õigsust.

134. Viiendaks märgib LBBW, et kui kriisilahendusnõukogu kinnitab, et arvutusmeetod „kindel sihttase + suhteline jaotus“ on ainus, mille puhul võetakse arvesse direktiivis 2014/59 ja määruses nr 806/2014 sätestatud nõudeid, ei täida ta Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikes 2 sätestatud tingimusi, sest ei täpsusta, missuguseid vaidlustatud kohtuotsuse punkte kritiseeritakse.

135. Ta lisab, et lõpliku sihttaseme ja aasta maksimaalsumma nõuded ei kohusta kasutama komisjoni valitud meetodit, sest mis puudutab pankade osamakseid hoiuste tagamise süsteemi rahastamiseks, siis Euroopa Pangandusjärelevalve on andnud suuniseid, milles on esitatud mitu võimalikku arvutusmeetodit. Näiteks Saksamaal on vastavalt nendele suunistele otsustatud valida riskiprofiiliga korrigeerimine, mille puhul võetakse arvesse ainult iga osamaksete tegija riskiprofiili. Niisugust arvutusmeetodit ei tule valida ka direktiivi 2014/59 ega määruse nr 806/2014 kohaselt ega ka võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete tõttu.

2.      Õiguslik hinnang

136. Mulle tundub, et kriitika vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse suhtes saab kergesti tagasi lükata. Esiteks oli see vaidlusaluse otsuse osas piisav, sest apellandid said Üldkohtu arutluskäigule vastu vaielda. Teiseks ei ole vaidlustatud kohtuotsuse see põhjendus vastuoluline, sest asjaolu, et arvutuse mõned etapid võib vaidlustada, ei takista asumast seisukohale, et arvutusmeetod on kõikehõlmav ja tervikuna vaieldav.

137. Mis puudutab kriisilahendusnõukogu vaidlusaluse otsuse põhjendamise kohustuse ulatust, siis tema ja komisjon ei nõustu Üldkohtu ja LBBW nägemusega, et ex ante-osamakset puudutava otsuse adressaat peab saama kontrollida arvutust, mille tulemusena tema osamakse summa kindlaks määrati.

138. Tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et ELTL artiklis 296 nõutud põhjendusest peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, et huvitatud isikul oleks võimalik mõista võetud meetme põhjendusi ja pädeval kohtul oleks võimalik teha kontrolli; sellised põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Seejuures ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust ei tule hinnata mitte ainult nende sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades, ning arvestades huvi, mis võib olla akti adressaatidel selgituste saamiseks. Järelikult on õigusi kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud kontekstis, mis on huvitatud isikule teada ja mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust.(42)

139. Euroopa Kohus täpsustas, et individuaalsete otsuste põhjendamise kohustuse eesmärk on lisaks sellele, et võimaldada kohtul teha kontrolli, anda puudutatud isikule küllaldast teavet selle kohta, kas otsuses on tehtud viga, mis võimaldab otsuse vaidlustada.(43)

140. Asjaolule, et vaidlusaluse otsuse põhjendus ei võimalda LBBW‑l kontrollida tema osamakse õigsust – mille Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 97, 103 ja 109 –, ei ole menetlusosalised vastu vaielnud. Järelikult on kriisilahendusnõukogu otsus eespool nimetatud põhjendamisnõudeid arvestades ebapiisavalt põhjendatud, sest kolmes arvutusetapis kasutatakse kolmandate isikute konfidentsiaalseid andmeid, mida ei avaldata selle otsuse adressaadile.

141. Komisjon ja kriisilahendusnõukogu väidavad siiski esiteks, et tuleb kaaluda, kumb on tähtsam, kas põhjendamiskohustus või ärisaladus, mida kaitstakse ELTL artikliga 339, ning teiseks, et läbipaistvust on hiljem parandatud, avaldades andmed, mis on kogutud ühtlustatud lisadesse, mis edastatakse osamaksete tegijatele ja avaldatakse kriisilahendusnõukogu veebisaidil.

142. Põhjendamiskohustuse ja ärisaladuse kokkusobitamise kohta meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 108, et ärisaladuse hoidmise kohustust ei saa tõlgendada nii laialt, et põhjendamiskohustus kaotab oma põhisisu.(44) Seepärast kritiseerivad apellandid vaidlustatud kohtuotsuse ainult seda osa, milles Üldkohus tuvastas põhjenduse puudumise.

143. Minu arvates eristub ex ante-osamakse lihtsast maksutaolisest lõivust,(45) sest osamakseid tegevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute riskiprofiil arvutatakse suhteliselt, et suunata krediidiasutuste ja investeerimisühingute käitumist eesmärgiga vähendada ebamoraalset käitumist, lisaks asjaolule, et nad teevad osamakseid otse kriisilahendusfondi. Seega ei ole käitumise suunamine selle arvutusmeetodi valimisega seotud osamakse sanktsiooni olemusega, vaid pigem sooviga õhutada krediidiasutuste ja investeerimisühingute teatavat käitumist, mis on vähem riskantne. Lisaks sõltub maksustamise tulemus määra kohaldamisest maksubaasi suhtes, ilma et see tulemus oleks ette kindlaks määratud, samas kui käsitletaval juhul tuleb saavutada aasta sihttaseme määr, mistõttu analoogia ei toimi. Võrdlus maksustamist käsitlevate õigusnormidega, mille Üldkohus teeb, tundub mulle seega üsna asjakohatu.

144. Liidu õiguse valdkonnad, mida apellandid ja Üldkohus mainivad, näitavad, et liidu kohtud on nõustunud põhjendamiskohustuse piirangutega, mis rajanevad ärisaladusel (konkurentsiõigus(46), riigiabi(47) ja riigihanked(48)), valdkonna keerukusel (dumpinguvastased meetmed(49)), otsuse tegeva asutuse koormusel (avaliku teenistuse konkursid(50)), vajadusel mõjutada ettevõtjate käitumist trahvide hoiatava mõjuga konkurentsi valdkonnas(51) ning ülekaalukatel kaalutlustel, mis on seotud liidu ja liikmesriikide julgeolekuga (võitlus terrorismiga(52)).

145. Käesoleval juhul on juhtumi asjaolud väga erilised seetõttu, et kasutatakse kogumis paljude kolmandate isikute (umbes 1600(53)–3500(54) asjaomast krediidiasutust ja investeerimisühingut olenevalt arvutuse etappidest) konfidentsiaalseid andmeid ning keerukat arvutusmeetodit, mis valiti, et saavutada kõikide nende asutuste panustamine, kes saavad rahanduslikust stabiilsusest kasu – panustamine, mis koosneb ex ante-osamaksetest, et vältida ex post-osamaksete protsüklilist mõju kriisiolukorras, ning võttes arvesse nende krediidiasutuste ja investeerimisühingute riski‑, likviidsus‑ ja turul esindatuse astet.

146. Mulle tundub, et meetodit ennast selgitavad suurepäraselt kehtivad õigusaktid ja kriisilahendusnõukogu vaidlusaluses otsuses ning et raskus peitub tegelikult konfidentsiaalsete andmete massilises kasutamises, mis muudab selle kontrollimise, kuidas tema osamakse arvutati, igale asjaomasele krediidiasutusele või investeerimisühingule raskeks ja isegi võimatuks.

147. Selle kaalumine, kumb on olulisem, kas otsuste põhjendamise kohustus või kohustus kaitsta keeruka meetodi kasutamisel ärisaladust konfidentsiaalsete andmete massilise kasutamise tõttu, tekitab küsimuse, missugune on selle kaitse ulatus ex ante-osamaksete kindlaksmääramisel. Tuleb vastata küsimusele, kas see kaitse peab olema sama laadi, kui teabe avaldamine puudutab konkurendi või väikese arvu konkurentide konkreetseid andmeid ning kui see puudutab sektori kõikide konkurentide kõiki andmeid, kusjuures nende konkurentide suur arv muudab igasuguse identifitseerimise võimatuks.

148. Kui nõustuda, et ärisaladuse kaitse peab olema erinev, on võimalik eristada kahte olukorda, kus neid andmeid kasutatakse arvutusmeetodi raames, mille komisjon kriisilahendusfondi tehtavate ex ante-osamaksete puhul valis.

149. Arvutusetappides 2 ja 6 vastavad kasutatavad konfidentsiaalsed andmed kõikide asjaomaste krediidiasutuste ja investeerimisühingute teatava konkreetse andme summale. Nii arvutatakse aasta osamakse sihttase etapis 2 kõikides osalevates liikmesriikides tegevusluba omavate kõikide krediidiasutuste ja investeerimisühingute tagatud hoiuste summa põhjal (see summa antakse osamaksete tegijale teada vähemalt alates 2017. aastast). Etapis 6 arvutatakse ühine nimetaja, mis vastab riskiprofiiliga korrigeeritud aasta osamaksete summale ja mida kasutatakse sihttaseme selle osa arvutamisel, mille iga krediidiasutus või investeerimisühing peab tasuma. See summa avaldati 2020. aasta hooajal.

150. Nende kahe etapi puhul on kriisilahendusnõukogu seega otsustanud järk-järgult konfidentsiaalsete andmete summa avaldada. Lisaks on ta pärast 2017. aastat avaldanud ka kõikide osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusluba omavate kõikide krediidiasutuste ja investeerimisühingute kumuleeritud kohustuste summa (peale omavahendite), mis on vajalik aasta baasosamakse arvutamiseks,(55) kusjuures teine selles arvutuses kasutatav konfidentsiaalsete andmete summa, st tagatud hoiuste summa juba avaldatakse (vt käesoleva ettepaneku eelmine punkt).

151. Seevastu arvutuse etapi 4 puhul, mis vastab diskretisatsiooniprotsessile, st samasuguse riskiprofiiliga krediidiasutusi ja investeerimisühinguid hõlmavate klasside loomisele teatava näitaja põhjal – kusjuures need klassid on liigitatud kõige madalama riskiga klassist kõige kõrgema riskiga klassini krediidiasutuste ja investeerimisühingute andmete põhjal iga näitaja osas –, ei tundu andmete avaldamine olevat asjakohane.

152. Esiteks ei võimaldaks andmete summa ühe näitaja puhul anda igale osamaksete tegijale piisavat teavet, sest selles meetodis on tema positsioon seotud teiste krediidiasutuse ja investeerimisühingute positsioonidega sellest näitajast lähtudes. Teiseks võib teabe andmine teiste krediidiasutuse ja investeerimisühingute positsioonide kohta viia niisuguste konfidentsiaalsete andmete avaldamiseni, mis paljastavad isiku, ja kahjustada otseselt ärisaladust. Tegelikult kui järgida LBBW arutluskäiku, ei saa nende andmete avaldamine võimaldada arvutust täielikult kontrollida, välja arvatud, kui lubataks kontrollida nimeandmeid ja viisi, kuidas need on süsteemi kantud.(56) Nii tegutsemine kujutaks endast aga ärisaladuse otsest rikkumist.

153. Mis puudutab seda, et neid andmeid võiks avaldada ainult Üldkohtule ja Euroopa Kohtule, siis mulle näib, et see võimalus, mille kriisilahendusnõukogu välja pakkus, põrkub kahele takistusele: esiteks on ex ante-osamakseid puudutavaid kohtuvaidlusi palju, nii liikmesriikide kohtutes (657 haldus‑ või kohtumenetlust, mis olid pooleli 31. mai 2020. aasta seisuga, seega 32 võrra rohkem kui 2019. aasta juunikuus(57)) kui ka liidu kohtutes (42 pooleliolevat kohtuasja, millest 19 kohtuasja puudutasid 2020. aasta ex ante-osamakseid, ja üks apellatsioonkaebus 1. septembri 2020. aasta seisuga);(58) teiseks ei saa kohtud krediidiasutuste ja investeerimisühingute brutoandmeid töödelda ega isegi kontrollida vajalike tööriistade puudumise ja töökoormuse tõttu juhul, kui tuleks kontrollida kõikide nende andmete õigsust.

154. Arvutuse selle etapi kasutuselevõtt 2017. aasta hooajal on ainult võimaldanud LBBW‑l teada saada, mitu klassi ühe riskinäitaja kohta loodi ja missuguses klassis on tema, ilma et ta saaks isegi kontrollida, kas ta on omaenda arvandmetele vastavas kogumis. Sellest ajast peale on kriisilahendusnõukogu andnud teavet igale klassile vastava vahemiku kohta, mis võimaldab krediidiasutusel või investeerimisühingul vähemalt kontrollida, kas ta on määratud õigesse klassi.

155. Eelneva põhjal arvan, et otsustades, et osamaksete tegijad peaksid saama oma osamakse arvutamise õigsust kontrollida, rikkus Üldkohus õigusnormi kriisilahendusnõukogu põhjendamiskohustuse ulatuse osas, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise selles osas.

156. Leian seega, et tasakaalu põhjendamiskohustuse ja ärisaladuse vahel saab praegu kehtivate õigusnormide kohaselt järgida, tingimusel et kriisilahendusnõukogu avaldab järgmised andmed vaidlusaluses otsuses endas, kuna hilisem dokument ei saa puudulikku põhjendust heastada:(59)

–        kõikide osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusluba omavate kõikide krediidiasutuste ja investeerimisühingute tagatud hoiuste summa;

–        kõikide osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusluba omavate kõikide krediidiasutuste ja investeerimisühingute kumuleeritud kohustuste summa (ilma omavahenditeta);

–        riskiprofiiliga korrigeeritud aasta osamaksete kogusumma ning

–        igale riskinäitajate klassile vastavad vahemikud.

157. Arvan ka, et valides delegeeritud määruses 2015/63 selle arvutusmeetodi („kindel sihttase + suhteline jaotus“), kasutas komisjon kaalutlusruumi, mis on talle direktiiviga 2014/59 ja määrusega nr 806/2014 jäetud. Seejuures ei saa talle vastu väita, et eksisteerib teinegi arvutusmeetod.

158. LBBW kritiseerib nimelt läbipaistmatust – mille tekitab arvutusmeetodi keerukus ja vastastikune sõltuvus konfidentsiaalsetest andmetest – seoses võimalike vigadega, mida ei ole töödeldavate andmete suure hulga tõttu võimalik kindlaks teha. Ta leiab, et vastupidi, üks meetoditest, mida soovitab Euroopa Pangandusjärelevalve oma suunistes „Hoiuste tagamise skeemidesse tehtavate osamaksete arvutamise meetodid“,(60) mis on võetud vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta(61) alusel, teeks võimalikuks suurema läbipaistvuse, sest see ei sõltu kolmandate isikute konfidentsiaalsetest andmetest, ja seega parema põhjendamise.

159. Nende suuniste 1. lisa punktis 3, mis käsitleb klassidele vastavat klassimeetodit, on täpsustatud:

„Klasside piirmäärad tuleks määrata kas suhtelisel või absoluutsel alusel:

–        suhtelist alust kasutades olenevad liikmeks olevate krediidiasutuste individuaalsed riski punktiarvud nende suhtelisest riski positsioonist võrreldes teiste krediidiasutustega; sel juhul jaotatakse krediidiasutused ühtlaselt riskiklasside vahel, mis tähendab, et sarnase riskiprofiiliga krediidiasutused võivad sattuda eri klassidesse;

–        absoluutset alust kasutades määratakse klasside piirmäärad kajastama konkreetse näitaja riski suurust; sel juhul võivad kõik krediidiasutused sattuda samasse klassi, kui neil on sarnased riskitasemed.“

160. Isegi selle meetodiga, mille puhul kasutatakse klasside piirmäärasid, mis põhinevad absoluutsel alusel, arvutatakse lõpposamakse kolmandate isikute konfidentsiaalsete andmete summa põhjal osamaksete proportsionaalse korrigeerimise hetkel (suurendades fakultatiivselt või vähendades kohustuslikus korras), et saavutada maksimaalselt 12,5% aasta sihttasemest,(62) mis takistaks ka osamakse arvutamise kontrollimist, nagu nõuab Üldkohus.

161. Asjaolust, et on olemas teine arvutusmeetod, mis põhineb lõpuks samuti kolmandate isikute konfidentsiaalsetel andmetel, ei piisa seega, et seada kahtluse alla komisjoni vabadus valida teistsugune arvutusmeetod, kui valitud meetod vastab teatavatele eespool mainitud läbipaistvuse tingimustele.(63)

162. Et kriisilahendusnõukogu on need tingimused vabatahtlikult täitnud kehtiva õiguse kohaselt, ei tundu olevat vaja muuta õiguslikku raamistikku niisugusena, nagu see on kindlaks määratud delegeeritud määrusega 2015/63.

163. Kuna Üldkohus otsustas, et selle delegeeritud määruse mõned sätted, milles on üksikasjalikult kirjeldatud arvutusmeetodit, on õigusvastased, on ta järelikult rikkunud õigusnormi ning ka selles osas tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

VII. Esimeses kohtuastmes esitatud hagi

164. Kui Euroopa Kohus järgib arutluskäiku, mille mina talle välja pakun, ja tühistab vaidlustatud kohtuotsuse, tuleb teha kindlaks, kas on võimalik ise asjas otsus teha. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu kodukorra artikli 61 esimesele lõigule võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda võimaldab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

165. Käsitletaval juhul näib mulle, et menetlusstaadium võimaldab teha asja suhtes ise lõpliku otsuse nii osas, mis puudutab vaidlusaluse otsuse lisa kinnitamist kui ka selle otsuse põhjendamist ja õigusvastasuse vastuväidet.

166. Mis puudutab selle lisa kinnitamist, siis Euroopa Kohtus on ainsana arutusel selles küsimuses esitatud tõendite hindamine. Lisaks ei saa vaidluse niisugune käsitlemine võistlevuse põhimõtte järgimata jätmise tõttu viia selleni, et seatakse kahtluse alla Üldkohtu faktilisi asjaolusid puudutavad järeldused, v.a juhul kui tegemist on moonutamisega – mida ei ole käsitletaval juhul tõendatud. See võib puudutada ainult uusi asjaolusid – kui need on vastuvõetavad –, mis on Üldkohtule ja Euroopa Kohtule teatavaks saanud pärast väite tõstatamist omal algatusel.

167. Kas selle põhimõtte Üldkohtu-poolne rikkumine eeldab, et arutelus võetakse asja ise arutamise etapis arvesse esiteks kohtuistungil Üldkohtus ja uuesti apellatsioonkaebuses esitatud argumenti, et vaidlusalune otsus ja selle lisa on pandud ARESi, ning teiseks apellatsioonkaebuse raames esitatud dokumente (Üldkohtus menetluse kirjalikus etapis esitatud kolme dokumendi uued versioonid ja uus dokument)?

168. Üldkohtu kodukorra artiklit 85 niisugusena, nagu seda on kohtupraktikas tõlgendatud,(64) kohaldatakse uute tõendite esitamise suhtes, millega põhjendatakse apellatsioonkaebust, milles väidetakse, et rikutud on võistlevuse põhimõtet, nagu käsitletaval juhul.

169. Euroopa Kohtule esitati vaidlusaluse otsuse, selle lisa ja kaaskirja uued versioonid ning üks uus dokument, milleks oli ARESi ekraanikuva, millega võib asjas lõpliku otsuse tegemise korral tutvuda.

170. ARESi ekraanikuvaga tutvumisel ilmneb, et 11. aprillil 2017 sisestati süsteemi PDF‑formaadis fail vaidlusaluse otsuse numbriga ja Exceli formaadis fail pealkirjaga „I lisa […]“, seejärel on 12. mail 2017 mainitud kriisilahendusnõukogu esimehe allkirja, mille tulemuseks oli registreerimine ja ARESi numbri andmine 13. juunil 2017. See ARESi number ja kuupäev 13. juuni 2017 on mainitud vaidlusaluse otsuse ja selle lisa uutes versioonides, mis Euroopa Kohtule esitati.

171. Kuigi need asjaolud on niisugused, et loovad esimest korda seose vaidlusaluse otsuse lisa faili ja selle otsuse faili vahel, tuleb siiski märkida, et esiteks on kriisilahendusnõukogu esimehe allkirja mainitud alles 12. mail 2017 ja see vastab toimiku sulgemisele ARESis, samas kui kaaskiri allkirjastati käsitsi 11. aprillil 2017, ning teiseks leidis registreerimine ARESi numbri andmisega aset alles 13. juunil 2017, st kuupäevadel pärast teadaandmist riigisisestele kriisilahendusasutustele ning osamakseid tegevatele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele. Seega tõendati lahutamatut seost selle lisa ja selle otsuse vahel alles kaks kuud pärast vaidlusaluse otsuse tegemist.

172. See ajavahemik on minu arvates seda problemaatilisem, et vaidlusaluse otsuse lisa fail on failiformaadis, mida saab kergesti muuta, ilma et see muutmine oleks tuvastatav – erinevalt tekstist, mille lugemisel on võimalik kõrvalekallet täheldada. Lisaks ei ole see fail varustatud kellaaja ja kuupäevaga, samas kui vastustest Üldkohtu määratud menetlustoimingutele ilmneb, et kriisilahendusnõukogu täitevistungile edastati kaks dokumendi versiooni. Seega põhjustavad nii valitud failiformaat kui ka hilinemisega registreerimine raskusi õiguskindluse ja selle lisa sisu kinnitamise seisukohast.

173. Mulle näib, et arvestades otsuse tegemise korda (kaughääletamine elektroonilisel teel) ja asjaolu, et vaidlusaluse otsuse lisast ei antud osamakseid tegevatele krediidiasutustele ja investeerimisühingutele teada, peaks nõutav õiguskindluse tase olema kõrgem ja kõnesoleva juhtumi asjaolud ei ole piisavad selleks, et tõendada selle lisa kinnitamist.

174. Olen seega arvamusel, et vaidlusalune otsus tuleb sellepärast LBBWd puudutavas osas tühistada.

175. Mis puudutab vaidlusaluse otsuse põhjendust, siis arvan, et kuna andmete summade ja riskiklasside vahemike osas ei järgitud käesoleva ettepaneku punktis 156 üksikasjalikult kirjeldatud läbipaistvuse tagamise korda, ei ole põhjendamiskohustust järgitud.

176. ELTL artikli 296 ja harta artikli 41 lõike 2 punkti c niisugune rikkumine peab tooma kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamise LBBWd puudutavas osas.

177. Mis puudutab vastuväidet, et delegeeritud määruse 2015/63 mõned sätted on õigusvastased, siis käesoleva ettepaneku punkides 137–163 esitatud kaalutlustest tuleneb, et selle võib tagasi lükata.

178. Kuna ma järeldan, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada, ei ole vaja analüüsida muid etteheiteid, mis Üldkohtus esitati.

VIII. Vaidlusaluse otsuse õiguslike tagajärgede säilitamine

179. Juhuks, kui Euroopa Kohus peaks vaidlusaluse otsuse LBBWd puudutavas osas tühistama, tuleb meenutada, et ELTL artikli 264 teise lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus, kui ta peab seda vajalikuks, märkida, milliseid tühiseks tunnistatud õigusakti tagajärgi loetakse kehtivaks.

180. Käsitletaval juhul on nii, et kuigi apellatsioonimenetlus näitas, et vaidlusalune otsus tehti olulisi menetlusnorme rikkudes, ei ilmnenud selles siiski mingit viga, mis tooks kaasa selle, et nimetatud akt on vastuolus delegeeritud määrusega 2015/63.

181. Seega ei või vaidlusaluse otsuse tühistamine ilma, et nähtaks ette selle õiguslike tagajärgede säilitamist seniks, kui see asendatakse uue aktiga, kahjustada mitte ainult selle rakendamist, vaid ka õiguskindlust.

182. Seda arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et vaidlusaluse otsuse õiguslikud tagajärjed tuleb säilitada, kuni jõustub uus akt, mille ülesanne on see asendada, ning maksimaalselt kuue kuu jooksul alates tehtava kohtuotsuse kuupäevast.

IX.    Kohtukulud

183. Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida selle kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

184. Et kriisilahendusnõukogu on kohtuvaidluse kaotanud ja et LBBW on nõudnud kohtukulude väljamõistmist temalt, tuleb tema Üldkohtu ja Euroopa Kohtu menetlusega seotud kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista temalt välja LBBW kohtukulud.

185. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mis kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel on kohaldatav apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

186. Järelikult kannavad Prantsuse pangandusliit, Hispaania Kuningriik ja komisjon kui menetlusse astujad ise oma Euroopa Kohtu menetlusega seotud kohtukulud mõlema apellatsioonkaebuse puhul ning komisjon kannab ise ka oma Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud.

X.      Ettepanek

187. Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus Landesbank Baden-Württemberg vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu (T‑411/17, EU:T:2020:435).

2.      Tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 11. aprilli 2017. aasta täitevistungil tehtud otsus ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2017. aasta ex ante-osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/SRF/2017/05) Landesbank Baden-Württembergi puudutavas osas.

3.      Otsustada, et otsuse SRB/ES/SRF/2017/05 tagajärjed jäävad Landesbank Baden-Württembergi puudutavas osas kehtima seni, kuni jõustub uus akt, mille ülesanne on see asendada, ning maksimaalselt kuue kuu jooksul alates tehtava kohtuotsuse kuulutamisest.

4.      Otsustada, et Ühtne Kriisilahendusnõukogu kannab lisaks enda kohtukuludele Üldkohtus ja Euroopa Kohtus Landesbank Baden-Württembergi kohtukulud Üldkohtus ja Euroopa Kohtus.

5.      Otsustada, et Prantsuse pangandusliit, Hispaania Kuningriik ja Euroopa Komisjon kui menetlusse astujad kannavad ise oma kohtukulud Euroopa Kohtus ning komisjon kannab ise ka oma Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud.

1      Algkeel: prantsuse.

2      Selle korra loomine vastab G20 ühele eesmärgile pärast seda, kui pank Lehman Brothers 2008. aastal pankrotti läks: G20 kuuluvad riigid kohustusid „töötama välja vahendid ja raamistikud finantskontsernide kriiside tõhusaks lahendamiseks, et aidata leevendada finantseerimisasutuste makseraskustest tulenevaid häireid ja vähendada ebamoraalse käitumise ohtu tulevikus“ (G20 24. ja 25. septembril 2009 Pittsburghis toimunud tippkohtumise lõppdeklaratsioon).

3      Edaspidi „krediidiasutused ja investeerimisühingud“.

4      Brüsselis 21. mail 2014 allkirjastatud osamaksete ühtsesse kriisilahendusfondi ülekandmise ja ühiskasutusse võtmise valitsustevaheline leping.

5      Vt näiteks Prantsusmaa valitsuse seisukoha kohta, mis puudutab erinevusi Prantsusmaa ja Saksamaa pangandussüsteemide vahel, 4. märtsi 2015. aasta aruanne, mis koostati Senati rahanduskomisjoni nimel seaduseelnõu kohta, mis lubab osamaksete ühtsesse kriisilahendusfondi ülekandmise ja ühiskasutusse võtmise valitsustevahelise lepingu ratifitseerida; kättesaadav järgmisel veebiaadressil: http://www.senat.fr/rap/l14-307/l14-3071.pdf (esimene osa, III, B).

6      Riskipõhised osamaksed põhinevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012, (ELT 2014, L 173, lk 190) artikli 103 lõikes 7 sätestatud kriteeriumidel ning neid on täpsustatud komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44), artiklites 5–9.

7      Edaspidi „vaidlusalune otsus“.

8      T‑411/17, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2020:435.

9      ELT 2014, L 225, lk 1.

10      ELT 2017, L 113, lk 2.

11      LBBW viitab siin 15. juuni 1994. aasta kohtuotsusele komisjon vs. BASF jt (C‑137/92 P, EU:C:1994:247) ning 6. aprilli 2000. aasta kohtuotsusele komisjon vs. ICI (C‑286/95 P, EU:C:2000:188).

12      Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France (C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 67), 30. märtsi 2000. aasta kohtuotsusele VBA vs. Florimex jt (C‑265/97 P, EU:C:2000:170, punkt 114), 6. märtsi 2003. aasta kohtuotsusele Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon (T‑228/99 ja T‑233/99, EU:T:2003:57, punkt 143) ning 28. novembri 2019. aasta kohtuotsusele Banco Cooperativo Español vs. kriisilahenduskomisjon (T‑323/16, EU:T:2019:822, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

13      Vt selle kohta 15. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. BASF jt (C‑137/92 P, EU:C:1994:247, punktid 75 ja 76) ning 6. aprilli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. ICI (C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punktid 40, 41 ja 51).

14      Vt 6. aprilli 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. ICI (C‑286/95 P, EU:C:2000:188, punktid 40–42).

15      Vt 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus Banco Cooperativo Español vs. kriisilahendusnõukogu (T‑323/16, EU:T:2019:822), 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus Portigon vs. kriisilahendusnõukogu (T‑365/16, EU:T:2019:824) ning 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus Hypo Vorarlberg Bank Banco Cooperativo Español vs. kriisilahendusnõukogu (T‑377/16, T‑645/16 ja T‑809/16, EU:T:2019:823).

16      Vt näiteks 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus Banco Cooperativo Español vs. kriisilahendusnõukogu (T‑323/16, EU:T:2019:822, punkt 22).

17      Vt 12. juuli 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Q (T‑80/09 P, EU:T:2011:347, punkt 141).

18      Vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt (C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 60).

19      Vt Naômé, C., Le pourvoi devant la Cour de justice de l’Union européenne, Larcier, Bruxelles, 2016, punktid 427 ja 428, lk‑d 171 ja 172.

20      Vt 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus Alsteens vs. komisjon (T‑328/15 P, ei avaldata, EU:T:2016:671, punktid 39 ja 40).

21      Vt analoogia alusel 17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Réexamen M vs. EMEA (C‑197/09 RX‑II, EU:C:2009:804, punkt 52); 14. detsembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Vicente Carbajosa jt (T‑6/11 P, EU:T:2011:747, punkt 32) ning 23. novembri 2016. aasta kohtuotsus Alsteens vs. komisjon (T‑328/15 P, ei avaldata, EU:T:2016:671, punkt 41).

22      Vt eelkõige 29. novembri 2018. aasta kohtuotsus Bank Tejarat vs. nõukogu (C‑248/17 P, EU:C:2018:967, punkt 37) ning 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Carvalho jt vs. parlament ja nõukogu (C‑565/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:252, punkt 36).

23      Vt eelkõige 10. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Activision Blizzard Germany vs. komisjon (C‑260/09 P, EU:C:2011:62, punkt 57).

24      Vt eelkõige 12. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Timab Industries ja CFPR vs. komisjon (C‑411/15 P, EU:C:2017:11, punkt 89).

25      Vt 10. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Activision Blizzard Germany vs. komisjon (C‑260/09 P, EU:C:2011:62, punkt 54).

26      Vt 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Pethke vs. EUIPO (T‑169/17, ei avaldata, EU:T:2019:135, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

27      Vt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1.

28      Vt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 2.

29      Kaheksa.

30      Vt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 punkt b.

31      Vt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 1.

32      Vt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 2.

33      Seda varieerumist peab komisjon määruse nr 806/2014 artikli 94 lõike 1 punkti a alapunkti vi kohaselt iga kolme aasta tagant üle vaatama, et hinnata, „kas tuleks kehtestada [kriisilahendus]fondi absoluutne miinimumsumma, et vältida [kriisilahendus]fondi liikuvate rahaliste vahendite volatiilsust ning tagada [kriisilahendus]fondi rahastamise stabiilsus ja piisavus aja jooksul“.

34      Vt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõige 2 ja delegeeritud määruse 2017/747 artikli 3 lõige 1.

35      Vt delegeeritud määruse 2017/747 artikli 3 lõige 4.

36      Komisjon viitab selles küsimuses 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsusele Club Hotel Loutraki jt vs. komisjon (C‑131/15 P, EU:C:2016:989, punktid 51, 52 ja 55).

37      Kriisilahendusnõukogu viitab 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsusele EKP vs. Espírito Santo Financial (Portugal) (C‑442/18 P, EU:C:2019:1117, punkt 47) ja 21. oktoobri 2020. aasta kohtuotsusele EKP vs. Estate of Espírito Santo Financial Group (C‑396/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:845, punkt 54).

38      Kriisilahendusnõukogu viitab 3. septembri 2008. aasta kohtuotsusele Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461).

39      LBBW viitab 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsusele Club Hotel Loutraki jt vs. komisjon (C‑131/15 P, EU:C:2016:989, punkt 48 ning punkt 51 jj).

40      LBBW viitab 13. märtsi 1985. aasta kohtuotsusele Madalmaad ja Leeuwarder Papierwarenfabriek vs. komisjon (296/82 ja 318/82, ei avaldata, EU:C:1985:113, punktid 18 ja 27).

41      C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461.

42      Vt eelkõige 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft (C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Vt 7. aprilli 1987. aasta kohtuotsus SISMA vs. komisjon (32/86, EU:C:1987:187, punkt 8), 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Corus UK vs. komisjon (C‑199/99 P, EU:C:2003:531, punkt 145), 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon (C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 115), 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon (C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 93) ning 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft (C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 121).

44      Vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Club Hotel Loutraki jt vs. komisjon (C‑131/15 P, EU:C:2016:989, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Vt nõue, et niisugusel juhul näidataks täpselt ära üksikud summad, mis on kindlaks määratud 13. juuni 1958. aasta kohtuotsuses Meroni vs. Ülemamet (9/56, EU:C:1958:7, lk‑d 30 ja 31).

46      Vt 24. juuni 1986. aasta kohtuotsus AKZO Chemie ja AKZO Chemie UK vs. komisjon (53/85, EU:C:1986:256, punkt 29).

47      Vt 8. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Club Hotel Loutraki jt vs. komisjon (T‑58/13, ei avaldata, EU:T:2015:1, punktid 73–77).

48      Vt 8. juuli 2015. aasta kohtuotsus European Dynamics Luxembourg jt vs. komisjon (T‑536/11, EU:T:2015:476, punkt 47 ja punkti 50 lõpp).

49      Vt 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Fliesen-Zentrum Deutschland (C‑687/13, EU:C:2015:573, punktid 77 ja 78).

50      Vt 28. veebruari 1980. aasta kohtuotsus Bonu vs. nõukogu (89/79, EU:C:1980:60, punkt 6).

51      Vt 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon (T‑214/06, EU:T:2012:275, punkt 100).

52      Vt 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu (T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 81).

53      Nende krediidiasutuste ja investeerimisühingute ligikaudne arv, kelle suhtes kohaldatakse korrigeerimist riskiprofiiliga.

54      Nende euroala krediidiasutuste ja investeerimisühingute ligikaudne arv, kelle suhtes kohaldatakse kindlasummalist ja/või riskiprofiiliga korrigeeritud osamakset.

55      Vt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 1.

56      Vt kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjades Borealis Polyolefine jt (C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2015:754, punkt 140), milles ta pakub välja, et hagejal võiks võimaldada tutvuda brutoandmetega.

57      Need menetlused on koondunud kolme liikmesriiki: Saksamaa Liitvabariik, Itaalia Vabariik ja Austria Vabariik.

58      Vt Euroopa Kontrollikoja 30. novembri 2020. aasta aruanne (mis on koostatud määruse (EL) nr 806/2014 artikli 92 lõike 4 alusel) eelarveaastal 2019 tekkinud tingimuslike kohustuste kohta, mis tulenevad Ühtse Kriisilahendusnõukogu, nõukogu või komisjoni tegevusest määruses (EL) nr 806/2014 sätestatud ülesannete täitmisel, koos Ühtse Kriisilahendusnõukogu, komisjoni ja nõukogu vastustega – aruanne, mis on kättesaadav järgmisel veebiaadressil: https://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/SRB_2019_contingent_liabilities/SRB_2019_contingent_liabilities_ET.pdf (punktid 43 ja 44).

59      Vt kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjades Borealis Polyolefine jt (C‑191/14, C‑192/14, C‑295/14, C‑389/14 ja C‑391/14–C‑393/14, EU:C:2015:754, punktid 152–154).

60      Kättesaadavad järgmisel veebiaadressil: https://www.eba.europa.eu/sites/default/documents/files/documents/10180/1199246/a0113820-88b1-4fd5-9207-be45c60b7787/EBA-GL-2015-10_GL%20on%20Calculation%20of%20Contributions%20DGS_ET.pdf?retry=1. Vt eelkõige lisa 1 „Summaarsete riskikaalude arvutamise ja riskiklasside määramise meetodid“, punkt 3.

61      ELT 2014, L 173, lk 149.

62      Vt käesoleva ettepaneku 60. joonealuses märkuses viidatud suuniste punktid 43 ja 44 ning 2. tekstikast (lk 11 jj).

63      Vt käesoleva ettepaneku punkt 156.

64      Vt eelkõige 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Pethke vs. EUIPO (T‑169/17, ei avaldata, EU:T:2019:135, punkt 43).