ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
30. aprill 2013(*)
Dumping – Bosniast ja Hertsegoviinast pärit tseoliit A pulbri import – Normaalväärtus – Omamaise müügi tüüpilisus – Kasumimarginaal – Tavapärane kaubandustegevus
Kohtuasjas T‑304/11,
Alumina d.o.o., asukoht Zvornik (Bosnia ja Hertsegoviina), esindajad: advokaadid J.‑F. Bellis ja B. Servais,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J.‑P. Hix, keda abistasid advokaadid G. Berrisch ja A. Polcyn,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: É. Gippini Fournier ja H. van Vliet,
menetlusse astuja,
mille ese on nõue tunnistada hagejat puudutavas osas tühiseks nõukogu 11. mai 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 464/2011, millega kehtestatakse Bosniast ja Hertsegoviinast pärit tseoliit A pulbri impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 125, lk 1),
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: esimees N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse ja J. Schwarcz,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. jaanuari 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Pärast seda, kui 4. jaanuaril 2010 oli esitatud kaebus, avaldas Euroopa Komisjon 17. veebruaril 2010 teate menetluse algatamise kohta Bosniast ja Hertsegoviinast pärit tseoliit A pulbri impordi suhtes (ELT L 40, lk 5).
2 Hageja Alumina d.o.o., kes kuulub kontserni Birac, vastas dumpinguvastasele küsimustikule 9. aprillil 2010. Komisjon teostas kontrollkäigu hageja asukohta 29. juunist kuni 1. juulini 2010.
3 Komisjoni 15. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1036/2010, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Bosniast ja Hertsegoviinast pärit tseoliit A pulbri impordi suhtes (ELT L 298, lk 27; edaspidi „ajutine määrus”), kohaselt kehtestas komisjon Bosniast ja Hertsegoviinast pärit tseoliit A pulbri, mida nimetatakse ka tseoliit NaA pulbriks või tseoliit 4A pulbriks, impordi suhtes ajutise dumpinguvastase tollimaksu 28,1%. Vastavalt ajutise määruse põhjendusele 11 hõlmas uurimisperiood ajavahemikku 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2009.
4 Ajutise määruse põhjendustest 3 ja 10 nähtub, et Biraci kontsern, kuhu hageja kuulub, on ainus asjaomast toodet eksportiv tootja Bosnias ja Hertsegoviinas.
5 Komisjon arvutas normaalväärtuse nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51, parandused ELT 2010, L 7, lk 22; edaspidi „algmäärus”), artikli 2 lõikes 3 kirjeldatud meetodi abil, kuna hageja müük siseturul ei olnud tüüpiline sama määruse artikli 2 lõike 2 tähenduses. Komisjon kasutas normaalväärtuse arvutamiseks kaalutud keskmist kasumit, mida see kontsern, kuhu hageja kuulub, sai samasuguse toote omamaiselt müügilt (ajutise määruse põhjendused 21–26).
6 16. novembri 2010. aasta kirjas edastas komisjon hagejale vastavalt algmääruse artiklile 20 ajutise määruse koopia, teatas talle, kuidas täpselt toimub dumpingumarginaali arvutamine ja kahju kindlakstegemine ning vastas kirja lõpus hageja argumentidele, mille viimane oli esitanud uurimise algatamise kohta.
7 Hageja esitas 1. detsembri 2010. aasta kirjas oma märkused, väites, et rikutud on algmääruse artikli 2 lõikeid 3 ja 6 seetõttu, et normaalväärtuse arvutamisel kasutati kasumit, mida saadi müügilt ainsale kodumaisele kliendile, kelle puhul esineb tasumata jätmise või hilinenud tasumise kõrgendatud risk ja mille puhul ei ole järelikult tegemist tavapärase kaubandustegevusega.
8 16. märtsi 2011. aasta kirjas edastas komisjon hagejale algmääruse artikli 20 alusel lõpliku avalikustamise dokumendi ning vastuse, milles ta lükkas tagasi omamaist müüki puudutavad väited, mis on esitatud eelmises punktis. 18. märtsi 2011. aasta kirjas hageja eelkõige kordas oma seisukohta, mis on esitatud eelmises punktis.
9 Nõukogu 11. mai 2011. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 464/2011, millega kehtestatakse Bosniast ja Hertsegoviinast pärit tseoliit A pulbri impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 125, lk 1; edaspidi „vaidlustatud määrus”), kehtestati lõplik dumpinguvastane tollimaks 28,1%, mida kohaldatakse eespool punktis 3 kirjeldatud toodete netohinna suhtes Euroopa Liidu piiril enne tollimaksu sissenõudmist.
10 Mis puudutab normaalväärtuse arvutamist, siis Euroopa Liidu Nõukogu leidis vaidlustatud määruse põhjendustes 19 ja 20, et arvesse võetud omamaine müük toimus tavapärase kaubandustegevuse käigus ning institutsioonid võisid tugineda sellest müügist tulenevatele andmetele vaatamata sellele, et nimetatud müük ei olnud tüüpiline algmääruse artikli 2 lõike 2 tähenduses. Kuna vaidlusalune müük oli kasumlik, oli arvutatud normaalväärtus samasugune nagu siis, kui see oleks arvutatud algmääruse artikli 2 lõike 1 esimese lõigu alusel.
11 Komisjoni 13. mai 2011. aasta otsusega 2011/279/EL, millega kiidetakse heaks kohustus, mille võtmiseks on tehtud ettepanek seoses Bosniast ja Hertsegoviinast pärit tseoliit A pulbri importi käsitleva dumpinguvastase menetlusega (ELT L 125, lk 26), kiitis see institutsioon heaks hageja pakutud kohustuse minimaalse hinna kohta.
Menetlus ja poolte nõuded
12 Hageja esitas käesoleva hagi 16. juunil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega.
13 Komisjon esitas Üldkohtu kantseleisse 29. juulil 2011 avalduse astuda käesolevas asjas menetlusse nõukogu toetuseks. Üldkohtu teise koja esimees rahuldas selle menetlusse astumise avalduse 12. septembri 2011. aasta määrusega.
14 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud määrus tema suhtes;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
15 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
16 Komisjon palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
17 Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet, millest esimene puudutab algmääruse artikli 2 lõigete 3 ja 6 rikkumist ning teine sama määruse artikli 2 lõike 6 esimese lause rikkumist.
18 Esimese väite raames väidab hageja, et vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 3 arvutatakse juhul, kui toote müük siseturul on ebapiisav, normaalväärtus kooskõlas sama sätte lõikega 6. Seda arvutust, milles kajastub institutsioonide väljakujunenud praktika, juhul kui omamaine müük ei ületa teatud tüüpilisusele seatud alammäära, ei saa pidada määratlusest tulenevalt identseks normaalväärtuse arvutamisega sellise omamaise müügi alusel, mis ei ole tüüpiline algmääruse artikli 2 lõike 2 tähenduses. Kuid käesoleva asja asjaoludel tuleks kohaldada põhjendatud kasumimarginaali vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 6 punktile c. Kuid hageja kontserni kaalutud keskmine kasum on 58,89%, väljendatuna tootmiskulude suhtes, ja 37,06%, väljendatuna käibe suhtes, ning selle kasutamine normaalväärtuse arvutamisel oleks ilmselgelt ebamõistlik, mida tõendab muu hulgas võrdlus 5,9‑protsendilise määraga, mida võetakse arvesse liidu tootmisharu kahju kõrvaldamiseks vajaliku arvutamisel.
19 Teise väite raames leiab hageja väite esimeses osas, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei saa ebatüüpilist müüki artikli 2 lõike 2 tähenduses pidada tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügiks. Nimelt on tüüpilise müügi mõiste ühelt poolt ja tavalise kaubandustegevuse käigus toimuva müügi mõiste teiselt poolt olemuslikult seotud. Kuna institutsioonide poolt arvesse võetud omamaine müük moodustab üksnes 1,9% uurimisperioodil liitu toimunud ekspordist, tuleb tõdeda, et institutsioonid tuginesid normaalväärtuse arvutamisel sellisele müügile, mis ei ole tüüpiline ja mis ei ole järelikult toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus, rikkudes sellega algmääruse artikli 2 lõike 6 esimest lauset.
20 Hageja lisab selle väite teises osas, et igal juhul oli komisjonile haldusmenetluses edastatud andmed, mis tõendavad, et äriühingu D suhtes, kes oli ainus arvesse võetud hageja kodumaine klient, kasutatud müügihinnale lisati 25‑protsendiline tasu hilinenud tasumise või tasumata jätmise riski tõttu, mistõttu see hind ei kajastanud tavapärast kaubandustegevust. Selles osas ei oma tähtsust asjaolu, et komisjon otsustas neid andmeid kontrollkäigu ajal mitte kontrollida. Lisaks on hageja poolt komisjonile esitatud teabe kohaselt äriühingu D võlad hageja ees rahuldatud selleks pikendatud ajavahemiku jooksul kas nõuete eest kompensatsiooni maksmise või nõuete loovutamise kaudu, mistõttu on sellele äriühingule müügi puhul tegemist vahetuskaubandusega ning kompensatsioonilepingud loovad erilise turuolukorra algmääruse artikli 2 lõike 3 tähenduses.
21 Nagu nähtub hagiavalduse punktidest 27, 29 ja 50, tugineb hageja mõlema väite raames esitatud argumentides sellele, et algmääruse artikli 2 lõike 6 esimene lause ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Hageja tugineb enda nõuetes sisuliselt kahele põhjendusele. Esiteks: väärtuse arvutamisel äriühingule D, kes oli ainus arvesse võetud hageja kodumaine klient, müügist saadud kasumi alusel võetakse arvesse üksnes ebatüüpilist müüki; see on vastuolus algmääruse artikli 2 lõikega 2 (esimene väide). Teiseks: müük äriühingule D ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus, kuna see ei ole esiteks tüüpiline ja teiseks lisati selle hinnale nimetatud kliendi majandusliku olukorraga seotud lisamarginaal (teine väide).
22 Kohtuistungil märkis hageja järelepärimise peale, et isegi kui omamaine müük ületab algmääruse artikli 2 lõikes 2 tüüpilisusele seatud alammäära, vaidleb ta siiski vastu hinnangule, et see müük on toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus, põhjusel, et institutsioonid võtsid arvesse äriühingu D majandusliku olukorraga seotud lisamarginaali.
23 Sellises olukorras tuleb märkida, et teise väite uurimine, mis on tavapärase kaubandustegevuse mõiste seisukohast lähtuvalt seotud omamaise müügi tüüpilisusega ja kasumi arvutamisel 25‑protsendilise tasu arvesse võtmisega, vastab hageja argumentatsiooni kesksele küsimusele, mistõttu tuleb seda väidet uurida esimesena.
24 Selles osas tuleb nimetatud väite esimese osa kohta märkida, et põhimõtteliselt tuleb küsimust omamaise müügi tüüpilisusest algmääruse artikli 2 lõike 2 tähenduses, mis seab kvantitatiivse kriteeriumi, eristada küsimusest, kas müük on toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus algmääruse artikli 2 lõigete 3 ja 6 tähenduses, mis seavad asjaomase müügi enda iseloomuga seotud kvalitatiivse kriteeriumi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. veebruari 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑105/90: Goldstar vs. nõukogu, EKL 1992, lk I‑677, punkt 13). Siiski on omamaise müügi maht üheks hinna kujunemist mõjutada võivaks teguriks, nii et need kaks kriteeriumi võivad omada vastastikku mõju juhul, kui siseturg on nii piiratud, et hind ei kujune pakkumuse ja nõudluse vahekorra alusel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Goldstar vs. nõukogu, punktid 15–18).
25 Siiski, selline vastastikuse mõju omamise võimalus ei tähenda, et kui tüüpilisusele seatud 5‑protsendilist alammäära ei ole saavutatud, ei saa omamaist müüki pidada toimunuks tavapärase kaubandustegevuse käigus. Nimelt ei ole täielikult välistatud, et hoolimata omamaise müügi vähesest mahust on see toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus, kui see kajastab siiski asjaomaste ettevõtjate tavalist käitumist. Sellises olukorras tuleb kõigepealt langetada otsus kasumimarginaalile 25‑protsendilise tasu lisamise osas ja seega uurida teise väite teist osa, mis on esitatud eespool punktis 20.
26 Selles osas tuleb märkida, et vastavalt algmääruse artikli 1 lõikes 2 toodud dumpingu mõiste määratlusele tuleb ekspordihinda võrrelda tavapärase kaubandustegevuse käigus ekspordiriigi kindlaksmääratud samasuguse toote hinnaga, millele on viidatud sama määruse artikli 2 lõike 1 esimeses lõigus ja lõikes 6 ning mis kajastub määruse põhjenduses 5, mille kohaselt peaks normaalväärtus kõigil juhtudel põhinema tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud tüüpilisel müügil.
27 Lisaks, kui normaalväärtust ei ole võimalik kindlaks teha algmääruse artikli 2 lõike 1 alusel, siis selle arvutamisel algmääruse artikli 2 lõigete 3 ja 6 alusel püütakse leida selline normaalväärtus, mis oleks võimalikult lähedane toote müügihinnale, millega oleks tegemist juhul, kui vaidlusalust toodet oleks müüdud päritoluriigis või ekspordiriigis tavapärase kaubandustegevuse käigus (Euroopa Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑178/87: Minolta Camera vs. nõukogu, EKL 1992, lk I‑1577, punkt 17).
28 Eeltoodust tuleneb, et normaalväärtuse kindlaksmääramise eesmärk on võimaldada institutsioonidel hinnata, kas dumpingut rakendati uurimisperioodi jooksul ning teha seda objektiivse ulatusega normide alusel, ilma et seejuures omaks tähtsust selle tulemus. Tavapärase kaubandustegevuse mõiste eesmärk on seega välistada normaalväärtuse kindlaksmääramisel sellised olukorrad, kus müük siseturul ei toimu tavapärastel tingimustel, eriti kui toodet müüakse tootmiskuludest madalama hinnaga või kui lepingud on sõlminud partnerid, kes teevad koostööd või kes on sõlminud kompensatsioonilepingu (eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Goldstar vs. nõukogu, punkt 13). Nagu tuleneb algmääruse artikli 2 lõike 1 kolmandast lõigust ja artikli 2 lõikest 4 ning nagu seda rõhutas nõukogu kostja vastuse punktis 57, on need asjaolud näited müügi kohta, mida saab pidada müügiks, mis ei ole toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus.
29 Sellises olukorras on tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi mõistel objektiivne ulatus ja sellele ei saa tugineda mitte ainult institutsioonid – et neutraliseerida praktikat, mis võib dumpingut või selle ulatust varjata (kompensatsioonilepingud, milles on määratud kunstlikult madal müügihind, müük siseturul, mis toimub pikaajaliselt tootmiskuludest madalama hinna eest) − vaid ka asjaomased ettevõtjad selliste asjaolude esinemisel, mis mõjutavad vaidlusaluse müügi tavapärasust (vt näitena Euroopa Kohtu 9. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑76/00 P: Petrotub ja Republica, EKL 2003, lk I‑79, punktid 65–68 ja 84–86).
30 Järelikult peavad institutsioonid normaalväärtuse arvutamisel jätma kõrvale sellise müügi, mis ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus, sõltumata sellest, kas müügihind on kõrgem või madalam tavapärase kaubandustegevuse raames kasutatud hinnast, olenemata sellest, mis põhjusel see tehing ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus ja milline on sellise välistamise mõju dumpingu olemasolu ja selle ulatuse järeldamisele. Nimelt, nagu on tõdenud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) apellatsioonikogu Maailma kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu (EÜT 1994, L 336, lk 3; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82) 1 A lisas esitatud 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise lepingu (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189) artikli 2.1 kohta, mida võetakse arvesse väljaspool tavapärast kaubandustegevust toimuva müügi korral, moonutab „tavapärasena” määratletud väärtust nii madal kui ka kõrge hind (WTO vaekogu 24. juuli 2011. aasta aruanne juhtumi „USA – Teatavate Jaapanist pärit kuumvaltsitud terasetoodete suhtes kehtestatud dumpinguvastased meetmed” kohta, punktid 144 ja 145).
31 Käesolevas asjas tõi hageja 9. aprilli 2010. aasta vastuses dumpinguvastasele küsimustikule välja, et tema finantssuhteid ainukese kodumaise kliendiga − äriühinguga D − kahjustas hilinenud tasumine, mis õigustas tseoliit A pulbri müügihinda tõstva riskitasu kasutamist. Selles osas esitati täiendavat teavet hageja 1. detsembri 2010. aasta kirjas esitatud märkustes (vt eespool punkt 7), millele oli eelkõige lisatud 29. mai 2009. aasta kuupäeva kandev hageja ja äriühingu D vahel sõlmitud leping, milles määrati nimetatud tasu määraks 25%.
32 Vastuseks nendele argumentidele selgitas komisjon 16. märtsi 2011. aasta kirjas (vt eespool punkt 8), et hageja ainsa kodumaise kliendi – äriühingu D – puhul ei olnud võimalik kontrollida, kas sellele äriühingule müügi korral sisaldas hind tegelikult 25‑protsendilist riskitasu. Seega leidis komisjon, et hageja väited tuleb tähelepanuta jätta, ilma et oleks üldse vaja uurida, kas käesoleva asja asjaolud õigustavad seisukohta, et vaidlusalune müük ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus. Siiski, vastavalt vaidlustatud määruse põhjendusele 20 „tehti uurimise käigus kindlaks, et Biraci esitatud andmed ja tõendid olid normaalväärtuse kindlaksmääramiseks usaldusväärne lähtematerjal”, mistõttu tuleb tagasi lükata hageja argument, et omamaist müüki ei oleks tohtinud pidada toimunuks tavapärase kaubandustegevuse käigus.
33 Selles osas tuleb esiteks märkida, et vastupidi komisjoni 16. märtsi 2011. aasta kirjas toodud selgitusele ei tähenda see, et puudus omamaine müük teistele klientidele kui äriühing D, et seda ei oleks võimalik kontrollida. Nimelt esmalt esitati teave riskitasu kasutamise kohta juba hageja vastuses dumpinguvastasele küsimustikule, see tähendab enne kontrollkäiku. Edasi, hageja poolt komisjonile saadetud lepingu (vt eespool punkt 31) artiklis 6 on vaidlusalune riskitasu selgelt näha, kusjuures 58,89‑protsendilise kasumimäära arvutamine tootmiskulude suhtes ja 37,06‑protsendilise kasumimäära arvutamine käibe suhtes olid liiati tõsisteks märkideks selle riskitasu tegeliku kasutamise kohta. Lisaks nähtub hageja 1. detsembri 2010. aasta kirja lisadest 3.2 ja 3.3, et äriühing D tasus enda võlgasid hilinemisega juba vähemalt alates 2008. aastast ja sama tendents jätkus 2009. aastal, mida tõendab sama kirja lisas 2 sisalduv tabel. Lõpuks, 16. märtsi 2011. aasta kirjas nõustus komisjon argumendiga arvele 25‑protsendilise riskitasu tegeliku lisamise kohta ning kasutas seda ka ise, vastates ühele teisele hageja argumendile, mis puudutas vaidlusaluse müügi tavapärasust tulenevalt äriühinguga D sõlmitud kompensatsioonikokkuleppest.
34 Teiseks jätab komisjoni väide, mille kohaselt ei ole hageja vaidlustanud asjaomase kaubandustegevuse tavapärasust, tähelepanuta asjaolu, et hageja tõi vastustes dumpinguvastasele küsimustikule välja selle, et äriühingult D küsitud hinnale lisati riskitasu, ning käsitles seda argumenti põhjalikumalt oma 1. detsembri 2010. aasta kirja lehekülgedel 7–9.
35 Kolmandaks selgitas nõukogu vasturepliigi punktis 30, et komisjon ei ole neid tegureid hageja väidete tagasilükkamisel kontrollinud, kuna need asjaolud ei muuda vaidlusalust kaubandustegevust „tavapäratuks”. Kui vaidlustatud määruse põhjendusest 20 tuleb nii aru saada (vt eespool punkt 32), siis tuleb märkida järgmist.
36 Selline riskitasu − nagu sellega on tegemist käesolevas asjas − kujutab endast tegelikkuses vastutasu riski eest, mille tarnija võtab toodete müümisel teatud kliendile ja talle tasumiseks aega andes. See tasu ei kujuta endast seega osa müüdud toote väärtusest ega ole seotud toote omadustega, kuid see on ette nähtud ja selle ulatus sõltub kliendist ja tarnija hinnangust tema finantssuutlikkusele. Järelikult tähendab sellise tasu arvessevõtmine normaalväärtuse arvutamisel, et arvutusse lisatakse üks faktor, mida ei võeta aluseks selle hinna kujundamisel, millega seda toodet müüakse päritoluriigis (vt eespool punkt 27), vaid see puudutab üksnes teatud kodumaise ostja finantssuutlikkust.
37 Sellises olukorras ei selgita kostja vastuse punktis 58 esitatud nõukogu väide − et kliendi majandusliku olukorraga seotud riski võib vähendada kahjuhüvitist, akreditiivi või ettemaksu kasutades, kuid mitte sellise riskitasu kaudu, mis suurendab müügihinda −, miks ei pakutud müüjale sellise tasu valikut ja järelikult ka seda, miks selline risk ei õigusta müügihinna suurendamist sellise tasu võrra, mille eesmärk on kompenseerida nii taoline risk kui ka tarnijal tekkida võivad kulud juhul, kui ta on sunnitud enda kliendi vastu kohtusse pöörduma.
38 Käesoleva juhtumi asjaoludel tähendab sellise riskitasuga − nagu sellega on tegemist käesolevas asjas − arvestamine normaalväärtuse arvutamiseks aluseks võetava kasumimarginaali kindlaksmääramisel, et arvesse võetakse selline tegur, mis ei kajasta osa müüdud toote väärtusest, kuid suurendab kunstlikult normaalväärtuse arvutamise tulemust, nii et see tulemus ei kajasta võimalikult täpselt − välja arvatud siis, kui seda kohandatakse hiljem vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti k alusel – toote müügihinda, millega oleks tegemist juhul, kui vaidlusalust toodet oleks müüdud päritoluriigis tavapärase kaubandustegevuse käigus (vt eespool punktid 27–30).
39 Tuleb lisada, et käesolevas asjas ei saa nõustuda kohtuistungil esitatud nõukogu ja komisjoni argumentidega, mille kohaselt ei ole põhjused, miks tootja kasutab dumpingut, dumpinguvastase tollimaksu kehtestamisel asjakohased. Kuigi on tõsi, et dumpinguga seotud arvutuste puhul ei oma tähtsust põhjused, miks eksportija dumpingut kasutas, põhineb dumpingu tuvastamine, mis on esimene etapp analüüsimisel, kas tuleb määrata dumpinguvastane tollimaks, siiski puhtalt objektiivsel võrdlusel normaalväärtuse ja ekspordihindade vahel (Üldkohtu 24. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑274/02: Ritek ja Prodisc Technology vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4305, punkt 59). Käesolevas asjas leiab hageja, et riskitasu ei oleks tohtinud arvesse võtta ning see viga mõjutab dumpingu olemasolu hindamiseks vajaliku normaalväärtuse arvutamist, mis toimub juba enne sellise praktika olemasolu kohta järelduse tegemist, mistõttu võib see mõjutada ka sellise järelduse enda kehtivust.
40 Samuti ei saa nõukogu tugineda kohtupraktikale, mis puudutab väidetavalt kõrgemate hindadega omamaist müüki kaitse tõttu, mida asjaomane tootja saab patendi alusel (Euroopa Kohtu 3. mai 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑76/98 P ja C‑77/98 P: Ajinomoto ja NutraSweet vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2001, lk I‑3223, ja Üldkohtu 18. detsembri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑159/94 ja T‑160/94: Ajinomoto ja NutraSweet vs. nõukogu, EKL 1997, lk II‑2461). Selles osas tuleb meenutada, et nagu on märkinud Üldkohus ja Euroopa Kohus, ei väitnud viidatud kohtuasjade hagejad, et sellise patendi olemasolu ei väljendanud tegelikku olukorda sihtkohaks olevate kolmandate riikide turul, samuti ei tuginenud nad sellele, et arvesse võetud müük ei toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus (eespool viidatud kohtuotsus Ajinomoto ja NutraSweet vs. nõukogu ja komisjon, punkt 41, ja eespool viidatud kohtuotsus Ajinomoto ja NutraSweet vs. nõukogu, punktid 127–129). Sellises olukorras tuleb lisada, et nõukogu 11. juuli 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 2423/88 kaitse kohta dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Majandusühenduse liikmed (EÜT L 209, lk 1), mis on aluseks eespool viidatud kohtupraktikale, põhineb selles osas teistsugusel filosoofial kui algmäärus, kuna see ei näe ette võimalust normaalväärtuse korrigeerimiseks juhul, kui ostjad maksavad siseturul teatud sellele turule omaste faktorite tõttu süstemaatiliselt teistsugust hinda, mis mõjutab omakorda hindade võrreldavust; sellise võimaluse näeb aga ette algmääruse artikli 2 lõike 10 punkt k.
41 Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt ja ilma et oleks vaja langetada otsus algmääruse artikli 2 lõike 6 kohaldamise õiguspärasuse osas esimeses väites toodud etteheidete alusel, tuleb hagi rahuldada ja tühistada vaidlustatud määrus hagejat puudutavas osas.
Kohtukulud
42 Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista. Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada Alumina d.o.o-d puudutavas osas nõukogu 11. mai 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 464/2011, millega kehtestatakse Bosniast ja Hertsegoviinast pärit tseoliit A pulbri impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks.
2. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Alumina kohtukulud.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. aprillil 2013 Luxembourgis.
Allkirjad