Kohtuasi T‑306/11

Schwenk Zement KG

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Haldusmenetlus – Teabe nõudmise otsus – Nõutud teabe vajalikkus – Põhjendamiskohustus – Proportsionaalsus

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (seitsmes koda), 14. märts 2014

1.      Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Nõude õiguslike aluste ja eesmärgi äramärkimine – Ulatus – Põhjendamiskohustuse rikkumine – Puudumine

(ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 18 lõige 3)

2.      Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine – Asjassepuutuva ettevõtja võimalus kasutada nimetatud õigust täielikult alles pärast vastuväiteteatise saatmist

(ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003)

3.      Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Nõude õiguslike aluste ja eesmärgi äramärkimine – Nõue, et nõutava teabe ja uuritava rikkumise vahel oleks seos – Komisjoni kaalutlusruum – Kohtulik kontroll – Ulatus

(ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 18 lõige 3)

4.      Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Üksikasjalikud eeskirjad – Tavalise teabenõude ja otsuse vahel tehtav valik – Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine – Kohtulik kontroll

(ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 18, lõiked 1–3)

5.      Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Kaitseõigused – Niisuguse liidu õiguse üldpõhimõtte järgimine, mis näeb ette kaitse avaliku võimu omavolilise või ebaproportsionaalse sekkumise eest – Ulatus

(ELTL artikkel 101; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 18 lõige 3)

6.      Konkurents – Haldusmenetlus – Teabenõue – Komisjoni pädevus – Piir – Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine – Ettevõtjale vastamiseks määratud tähtaeg – Proportsionaalsuse hindamine

(Nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 18 lõige 3)

7.      Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Otsus, milles nõutakse teabe esitamist määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel – Põhjendatud huvi – Asjaolu, et vaidlustatud otsust on täidetud – Mõju puudumine

(ELTL artikli 263 neljas lõik; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 18 lõige 3)

1.      Teabe nõudmise otsuse põhjenduse peamised elemendid on määratletud määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikes 3 endas. See säte näeb ette, et komisjon märgib nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsustab, millist teavet nõutakse, ning määrab kindlaks teabe esitamise tähtaja. Lisaks on määruse nr 1/2003 artikli 18 lõikes 3 täpsustatud, et komisjon esitab ka teabe artiklis 23 sätestatud sanktsioonide kohta, et ta esitab teabe artiklis 24 sätestatud sanktsioonide või nende kehtestamise kohta ning et ta teavitab veel õigusest otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus. Selles suhtes ei ole komisjon kohustatud edastama sellise otsuse adressaadile kogu tema käsutuses olevat teavet eeldatavate rikkumiste kohta ega andma nendele rikkumistele täpset õiguslikku kvalifikatsiooni, kuid ta peab selgesti näitama, millist eeldust ta kontrollida kavatseb.

Seega kuigi otsuse põhjenduste sõnastus on väga üldine ja põhjendused on selles suhtes kritiseeritavad, kuna sõnastus oleks võinud olla täpsem, võib siiski asuda seisukohale, et viide eeldatavatele rikkumistele vastab määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 kohase menetluse algatamise otsusega koos loetuna selguse miinimumtasemele, mis võimaldab järeldada, et määruse artikli 18 lõike 3 nõuetest on kinni peetud.

(vt punktid 21, 24, 31 ja 37)

2.      Määruse nr 1/2003 kohases haldusmenetluses saab asjaomane ettevõtja kaitseõigusi täielikult kasutada alles pärast vastuväiteteatise saatmist. Kui see õigus oleks tal juba vastuväiteteatise saatmisele eelnevas staadiumis, kahjustaks see komisjoni uurimise tulemuslikkust, kuna ettevõtjal oleks juba komisjoni eeluurimise staadiumis võimalik kindlaks teha, milline teave on komisjonile teada ja järelikult ka see, millist teavet oleks võimalik tema eest veel varjata.

Eeluurimise staadiumis komisjoni tehtud menetlustoimingud, eelkõige kontrollimeetmed ja teabenõuded, lähtuvad siiski juba oma olemuselt eeldusest, et rikkumine on toime pandud, ja võivad kahtlustatava ettevõtja olukorda oluliselt mõjutada. Seega on oluline vältida, et kaitseõigusi haldusmenetluse selles staadiumis pöördumatult ei kahjustataks, sest tehtavatel menetlustoimingutel võib olla määrav tähtsus tõendite kogumisel ettevõtjate õigusvastase tegevuse kohta, mis võib kaasa tuua nende vastutuse.

Komisjonilt ei saa siiski nõuda, et lisaks eeldusele, mille kohaselt rikkumine on toime pandud ja mida ta kavatseb kontrollida, esitaks ta eeluurimise staadiumis kaudsed tõendid, st asjaolud, millest tulenevalt ta kaalub võimalust, et ELTL artiklit 101 on rikutud. Nimelt seaks selline kohustus kahtluse alla tasakaalu, mille kohtupraktika näeb ette uurimise tõhususe säilitamise ja asjassepuutuva ettevõtja kaitseõiguste tagamise vahel.

(vt punktid 27, 28 ja 32)

3.      Komisjonil lasuv kohustus märkida teabe nõudmise õiguslik alus ja eesmärk on põhimõtteline kohustus, selleks et mitte üksnes näidata asjaomastelt ettevõtjatelt nõutud teabe põhjendatust, vaid anda ka neile võimalus aru saada nende koostöökohustuse ulatusest, tagades samas nende kaitseõigused. Sellest tuleneb, et komisjon võib nõuda üksnes sellise teabe esitamist, mis võimaldab tal kontrollida eeldust, mille kohaselt rikkumine on toime pandud ning millega – olles ära toodud teabenõudes – põhjendatakse uurimise läbiviimist.

Võttes arvesse komisjoni ulatuslikku uurimis- ja kontrollipädevust, on tema pädevuses hinnata selle teabe vajalikkust, mida ta asjaomastelt ettevõtjatelt nõuab. Mis puudutab komisjoni selle hinnangu kontrollimist Üldkohtu poolt, siis tuleb mõistet „vajalik teave” tõlgendada neist eesmärkidest lähtuvalt, mille jaoks kõnealune uurimispädevus on komisjonile antud. Teabe nõudmise ja eeldatava rikkumise vahelise seose nõue on täidetud, kui selles menetluse staadiumis võib nimetatud nõuet pidada õiguspäraselt seotuks eeldatava rikkumisega, nii et komisjon võib mõistlikult eeldada, et dokument aitab tal teha kindlaks väidetava rikkumise olemasolu.

(vt punktid 29, 59 ja 60)

4.      Liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega.

Komisjon võib ettevõtjalt nõuda määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 1 alusel teavet tavalise teabenõude või otsusega, ilma et see säte näeks ette tingimuse, et otsuse vastuvõtmisele peab eelnema tavaline teabenõue. Valik, mille ta peab tegema määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 2 alusel tavalise teabenõude ja teabe nõudmise otsuse vahel sama määruse artikli 18 lõike 3 alusel, allub liidu kohtu teostavale proportsionaalsuse kontrollile. Niisugune kontrollimine sõltub adekvaatse uurimise vajadustest vastavalt juhtumi erisustele.

(vt punktid 47–50)

5.      Vajadus kaitsta iga isiku – nii füüsilise kui juriidilise – privaatsfääri avaliku võimu omavolilise või ebaproportsionaalse sekkumise eest on liidu õiguse üldpõhimõte. Selle üldpõhimõtte järgimiseks peab teabe nõudmise otsuse eesmärk olema koguda dokumente, mis on vajalikud selliste konkreetsete faktiliste ja õiguslike olukordade tegelikkusele vastavuse ja ulatuse kontrollimiseks, mille kohta komisjonil on juba teavet.

Siiski ei saa teabe nõudmise otsuse võimalikku omavolilist laadi kindlaks teha teabenõude ulatuse alusel, kuna komisjon võib õiguspäraselt läbi viia laiaulatusliku uurimise, kui tema valduses on piisavalt veenvaid kaudseid tõendeid ettevõtja seotuse kohta eri eeldustega, mille kohaselt on rikkumine toime pandud ja mida ta kavatseb kontrollida.

(vt punktid 64–66)

6.      Ettevõtjatele komisjoni saadetud teabenõuded peavad olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning ettevõtjale pandud teabe esitamise kohustus ei või olla viimase suhtes ebaproportsionaalne võrreldes uurimise vajadustega.

Selleks et hinnata, kas koormus, mis kaasneb küsimustele komisjoni määratud tähtaja jooksul vastamise kohustusega, võib olla ebaproportsionaalne, tuleb arvesse võtta asjaolu, et on oht, et määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 alusel vastu võetud teabe nõudmise otsuse adressaadile määratakse mitte ainult trahv või karistusmakse vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punkti b ja artikli 24 lõike 1 punkti d alusel, kui esitatakse ebatäielikku teavet või esitatakse teavet hilinemisega või kui teavet ei esitata, vaid ka trahv kõnealuse määruse artikli 23 lõike 1 punkti b alusel, kui esitatakse teavet, mille komisjon kvalifitseerib ebaõigeks või „eksitavaks”.

Niisiis on teabe nõudmise otsuses ette nähtud tähtaja mõistlikkuse hindamine eriti tähtis. On oluline nimelt, et kõnealune tähtaeg võimaldaks adressaadil tegelikkuses mitte ainult esitada vastus, vaid ka kontrollida, et esitatud teave on täielik, täpne ja ei oleks eksitav.

(vt punktid 71–73)

7.      Põhjendatud huvi seoses otsusega, milles nõutakse teabe esitamist, säilib ka siis, kui adressaat on otsuse juba täitnud. Niisuguse otsuse tühistamine võib ise kaasa tuua õiguslikke tagajärgi, nimelt kohustades komisjoni võtma Üldkohtu otsuse täitmiseks vajalikke meetmeid ja vältides sellise teguviisi kordamist komisjoni poolt.

Seetõttu tuleb järeldada, et ettevõtjal on seoses teabe nõudmise otsusega põhjendatud huvi ja tal on õigus esitada väited, mida ta peab sobivaks, et Üldkohus tema nõuded rahuldaks.

(vt punktid 75 ja 76)