KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PRIIT PIKAMÄE
esitatud 4. märtsil 2020(1)
Kohtuasi C‑402/19
LM
versus
Centre public d’action sociale de Seraing
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud cour du travail de Liège (Liège’i kõrgem töökohus, Belgia))
Eelotsusetaotlus – Sisserändepoliitika – Riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine – Elamisloa taotluse tagasilükkamise otsuse edasikaebemenetluse kestel täiskasvanuks saanud alaealise raskelt haige lapse vanem – Ettekirjutus lahkuda riigi territooriumilt – Direktiiv 2008/115 – Artikkel 13 – Täitmist peatava toimega kohtulik edasikaebevõimalus – Artikkel 14 – Tagatised enne tagasisaatmist – Toimetulekut tagavad tingimused – Sotsiaaltoetuse andmine lapsevanemale – Euroopa Liidu põhiõiguste harta –Artiklid 7, 24 ja 47 – Vanema ja raskelt haige lapse vaheline sõltuvussuhe
1. Kas raskelt haige ja ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku toimetulekut tagavate tingimuste loomine ajavahemikul, mil väljasaatmine on peatatud tagasisaatmisotsuse peale esitatud kaebuse tõttu, peab laienema ka tema isale, kes on kolmanda riigi kodanik ja kelle viibimist oma lapse kõrval peetakse meditsiinilistel põhjustel hädavajalikuks?
2. Just sellise sisuga on küsimus, mis on esitatud Euroopa Kohtule, kellel avaneb võimalus tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel(2) seoses tagasisaatmisotsuse peale esitatud edasikaebuse tõhususega ja tagasisaatmise eel antavate tagatistega, tõlgendatuna eelkõige koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 7.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
3. Direktiivi 2008/115 põhjendus 12 on sõnastatud järgmiselt:
„Tuleks lahendada selliste kolmandate riikide kodanike olukord, kes viibivad riigis ebaseaduslikult, kuid keda ei saa veel välja saata. Siseriikliku õiguse kohaselt tuleks määratleda nende toimetulekut tagavad tingimused. […]“.
4. Direktiivi artikli 3 punktides 3‑5 on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
3) „tagasisaatmine“ – kolmanda riigi kodaniku naasmine kas vabatahtlikult tagasipöördumiskohustust täites või sunniviisiliselt:
– tema päritoluriiki või
– transiidiriiki vastavalt ühenduse või kahepoolsetele tagasivõtulepingutele või muudele kokkulepetele või
– muusse kolmandasse riiki, millesse asjaomane kolmanda riigi kodanik otsustab vabatahtlikult tagasi pöörduda ning milles ta vastu võetakse;
4) „tagasisaatmisotsus“ – haldus- või kohtuotsus või -akt, millega sätestatakse, et kolmanda riigi kodaniku riigisviibimine on ebaseaduslik ja kehtestatakse või sätestatakse tagasipöördumiskohustus;
5) „väljasaatmine“ – tagasipöördumiskohustuse täitmine, eelkõige füüsiline transport liikmesriigist välja;“.
5. Direktiivi artiklis 5 on täpsustatud:
„Käesoleva direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid nõuetekohaselt arvesse:
a) lapse parimaid huve,
b) perekonnaelu,
[…]“.
6. Sama direktiivi artikli 9 lõikes 1 on ette nähtud, et liikmesriigid lükkavad väljasaatmise edasi:
„[…]
b) kui artikli 13 lõike 2 kohaselt on tehtud peatava mõjuga korraldus.“
7. Direktiivi 2008/115 artikli 13 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Kolmanda riigi kodanikule võimaldatakse tõhusad õiguskaitsevahendid artikli 12 lõikes 1 osutatud tagasisaatmisega seotud otsuste vaidlustamiseks või nende läbivaatamise taotlemiseks pädevas kohtu- või haldusasutuses või pädevas organis, mis koosneb liikmetest, kes on erapooletud ja kelle sõltumatus on tagatud.
2. Lõikes 1 nimetatud pädeval asutusel või organil on volitused vaadata läbi artikli 12 lõikes 1 osutatud tagasisaatmisega seotud otsused, sealhulgas võimalus nende täitmine ajutiselt peatada, välja arvatud juhul, kui siseriikliku õiguse kohaselt juba kohaldatakse ajutist peatamist.“
8. Direktiivi artikli 14 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad (välja arvatud artiklitega 16 ja 17 hõlmatud olukorra puhul), et artikli 7 kohaselt vabatahtlikuks lahkumiseks võimaldatud tähtaja jooksul ja tähtaegade jooksul, millal väljasaatmine on artikli 9 kohaselt edasi lükatud, võetakse kolmanda riigi kodanike suhtes võimaluste piires arvesse järgmisi põhimõtteid:
a) säilitatakse perekonna ühtsus nende territooriumil asuvate pereliikmetega;
b) võimaldatakse esmaabi ja haiguste põhiravi;
c) alaealistele tagatakse juurdepääs põhiharidussüsteemile olenevalt nende riigisviibimise kestusest;
d) võetakse arvesse haavatavate isikute erivajadusi.“
B. Belgia õigus
9. 8. juuli 1976. aasta konstitutsioonilise seaduse riiklike sotsiaalhoolekandekeskuste kohta (loi organique des centres publics d’action sociale, Moniteur belge, 5.8.1976, lk 9876) artikli 57 lõikes 2 on sätestatud:
„Erandina käesoleva seaduse muudest sätetest piirduvad riikliku sotsiaalhoolekandekeskuse ülesanded:
1° vältimatu arstiabi osutamisega ebaseaduslikult Belgia Kuningriigis viibivale välismaalasele;
[…]“.
II. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
10. LM esitas 20. augustil 2012 enda ja tol ajahetkel veel alaealise tütre R-i nimel elamisloa taotluse tervislikel põhjustel, mida ta põhjendas sellega, et tütar kannatab mitme raske haiguse all.
11. Taotlus tunnistati 6. märtsil 2013 vastuvõetavaks ja LM sai selle tõttu Centre public d’action sociale de Seraing’ilt (Seraingi sotsiaalhoolekandekeskus, edaspidi „CPAS“) sotsiaaltoetust.
12. Seejärel võeti vastu kolm otsust LMi esitatud elamisloa taotluste rahuldamata jätmise kohta, mille pädev ametiasutus hiljem tagasi võttis. 8. veebruaril 2016 tehti neljas otsus taotluste rahuldamata jätmise kohta. Sellele otsusele oli lisatud ettekirjutus Belgia territooriumilt lahkuda.
13. LM esitas 25. märtsil 2016 Conseil du contentieux des étrangers’le (välismaalaste asjade halduskohus, Belgia) kaebuse, nõudes viimase rahuldamata jätmise otsuse ja riigi territooriumilt lahkumise ettekirjutuse tühistamist ja täitmise peatamist.
14. CPAS lõpetas LMile sotsiaaltoetuse maksmise alates 26. märtsist 2016, ehk kuupäevast, mil möödus LMile vabatahtlikuks riigi territooriumilt lahkumiseks antud tähtaeg, ja millest alates puudutatud isikul oli tema Belgia territooriumil viibimise õigusvastasust arvestades õigus üksnes vältimatule arstiabile, mida talle anti alates 22. märtsist 2016.
15. Pärast seda, kui LM oli esitanud esialgse õiguskaitse taotluse Tribunal du travail de Liège’ile (Liège’i töökohus, Belgia) otsuse peale, millega LMilt võeti õigus saada sotsiaaltoetust, taastati sotsiaaltoetuse maksmine.
16. 16. mail 2017 tehtud kahe otsusega võttis CPAS alates 11. aprillist 2017 LMilt uuesti õiguse saada sotsiaaltoetust, tuues põhjenduseks, et LMi tütar saab nimetatud kuupäeval täisealiseks. Põhikohtuasja kaebaja tütar saab alates 11. aprillist 2017 sotsiaaltoetust integratsioonitoetuse isoleeritud määras, millele lisandusid invaliidsuse tõttu saadavad peretoetused.
17. LM kaebas CPASi kaks 16. mai 2017. aasta otsust edasi Tribunal du travail de Liège’ile (Liège’i töökohus). See kohus otsustas 16. aprilli 2018. aasta otsusega, et sotsiaaltoetuse äravõtmine oli õiguslikult põhjendatud alates päevast, mil R sai täisealiseks, kuivõrd kaebaja enda tervislik seisund ei õigustanud Belgia seadusest kõrvalekaldumist.
18. Selle otsuse peale esitas LM 22. mail 2018 apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
19. See kohus toonitab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktikast tuleneb, et vanema ja täisealise lapse vahelised suhted võivad olla kaitstud õigusega perekonnaelule, kui on tõendatud, et esineb nendevahelist sõltuvussuhet näitavaid täiendavaid elemente. Nimetatud kohus tõdeb, et R-i tervisliku seisundi ettenähtav halvenemine päritoluriiki tagasipöördumise korral tundub kõigis punktides vastavat kaalukuse künnisele, mille täitmine on nõutud, et saaks asuda seisukohale, et isiku väljasaatmine tekitaks tema ebainimliku või alandava kohtlemise riski. Lisaks märgib see kohus, et arvestades niisugust tervislikku seisundit, on isa jätkuv viibimine tütre kõrval sama hädavajalik kui ajal, mil R oli alaealine.
20. Niisuguses kontekstis on see kohus seisukohal, et kuigi otsus LMile sotsiaaltoetus andmata jätta ei kujuta endast iseenesest kõnealuse õiguse rikkumist, võtab selline keeldumine siiski LMilt vahendid, mida ta vajab, et olla R-ile toeks ja füüsiliselt tema kõrval.
21. Neil asjaoludel otsustas cour du travail de Liège (Liège’i kõrgem töökohus, Belgia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas Belgia 8. juuli 1976. aasta konstitutsioonilise seaduse riiklike sotsiaalhoolekandekeskuste kohta artikli 57 lõike 2 esimese lõigu punkt 1 on vastuolus direktiivi 2008/115[…] artiklitega 5 ja 13, arvestades […] [harta] artikli 19 lõiget 2 ja artiklit 47, nimetatud direktiivi artikli 14 lõike 1 punkti b ja […] [harta] artikleid 7 ja 12, nii nagu neid on tõlgendatud 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsuses Abdida (C‑562/13, EU:C:2014:2453):
– primo, kuna selle alusel jäetakse kolmanda riigi kodanikust välismaalasele, kes viibib liikmesriigi territooriumil ebaseaduslikult, võimaluste piires loomata tema toimetulekut tagavad tingimused ajal, mil menetletakse tühistamiskaebust ja täitmise peatamise taotlust, mille ta esitas enda nimel ja oma sel hetkel alaealise lapse esindajana otsuse peale, millega tehti neile ettekirjutus lahkuda liikmesriigi territooriumilt,
– samas kui, secundo, ühelt poolt põeb kõnealune laps, kes nüüdseks on saanud täisealiseks, rasket haigust ning nimetatud otsuse täitmise tagajärjel ähvardab teda tõsine oht, et tema terviseseisund halveneb oluliselt ja pöördumatult, ning teiselt poolt peavad arstid hädavajalikuks kõnealuse vanema viibimist oma täisealise lapse juures, tema terviseseisundist tuleneva haavatava olukorra tõttu (korduvad sirprakulise aneemia kriisid ja vajadus operatsiooni järele, et vältida halvatust)?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus
22. Belgia valitsus ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon on esitanud seisukohad.
IV. Analüüs
A. Eelotsuse küsimuse vastuvõetavus
23. Esiteks väidab Belgia valitsus, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuivõrd see käsitleb riigisisese õigusnormi kooskõla erinevate direktiivi 2008/115 ja harta sätetega, samas kui puudub igasugune ühendav seos kaebaja olukorra ja liidu õiguse vahel, sest see olukord ei kuulu ei direktiivi artikli 14 ega harta artikli 19 alla.
24. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse sõnastuse järgi otsustades palutakse Euroopa Kohtul küll teha otsus riigisisese õigusnormi ja liidu õiguse kooskõla kohta, mis ei kuulu eelotsusemenetluses Euroopa Kohtu pädevusse, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et niisuguses olukorras tuleb Euroopa Kohtul anda liikmesriigi kohtule liidu õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mille alusel on liikmesriigi kohtul võimalik hinnata riigisisese õigusnormi kooskõla liidu õigusega(3).
25. Lisaks olgu märgitud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega peamiselt kindlaks teha, kas põhikohtuasja kaebaja olukord kuulub direktiivi 2008/115 artikli 14 kohaldamisalasse või mitte. Seega on Belgia valitsuse argumendid, mis käsitlevad selle sätte kohaldamatust ja üldisemalt igasuguse seose puudumist liidu õigusega, lahutamatult seotud vastusega, mis tuleb sellele küsimusele sisuliselt anda, ja seega ei saa nende alusel tunnistada eelotsusetaotlust vastuvõetamatuks(4).
26. Teiseks olgu tõdetud, et Belgia valitsus täpsustas oma seisukohtades, et LMile ja tema tütrele anti 17. mail 2019 üheaastane elamisluba, mida on võimalik pikendada, tegemata sellest olukorrast aga eelotsuse taotluse vastuvõetavusega seoses mingeid järeldusi.
27. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleneb selles osas nii ELTL artikli 267 sõnastusest kui ka ülesehitusest, et eelotsusemenetlus eeldab riigisiseses kohtus tegelikult pooleli olevat menetlust, mille raames palutakse niisugusel kohtul teha otsus, milles saab Euroopa Kohtu eelotsust arvesse võtta. Seega tuleb Euroopa Kohtul kas või omal algatusel kontrollida, kas kohtuvaidlus põhikohtuasjas kestab(5).
28. Kõnesoleval juhtumil olgu rõhutatud, et eelotsusetaotluse on esitanud sotsiaalasju lahendav kohus, kellele on esitatud kaebus CPASi otsuste peale, millega võeti kaebajalt alates 11. aprillist 2017 ehk tema tütre täisealiseks saamise kuupäevast õigus saada sotsiaaltoetust. Ükski asjaolu Euroopa Kohtule esitatud toimikus ei võimalda asuda seisukohale, et LMi ja tema tütre riigis elamise seadustamine oleks jõustunud enne 17. maid 2019 ehk kuupäeva, mil puudutatud isikutele anti elamisluba, ja et sellega koos oleks tagantjärele tunnustatud LMi õigust sotsiaaltoetusele alates 11. aprillist 2017 ja tehtud ka väljamakse, mis katnuks kahe ülalnimetatud kuupäeva vahele jääval ajavahemikul maksmata toetusesumma.
29. Järelikult on võimalik asuda seisukohale, et jätkuvalt on aktuaalne põhikohtuasja ese, käesoleval juhtumil LMi sotsiaaltoetuse saamise õiguse tunnustamine alates 11. aprillist 2017, mille kohta eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb otsus teha, ja et Euroopa Kohtu vastus esitatud küsimusele on selle kohtuasja lahendamise seisukohalt jätkuvalt tarvilik(6). Seega tuleb eelotsusetaotlusele vastata.
30. Kolmandaks on selge, et eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnastas samas lahendis eelotsuse küsimused Euroopa Kohtule, aga ka Belgia konstitutsioonikohtule, paludes hinnata põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormide kooskõla Belgia põhiseadusega, kusjuures eelotsusetaotluse sõnastuse järgi on esimus riigisisesele kohtule esitatud küsimusel. Näib, et kõnesolevate õigusnormide põhiseadusvastaseks tunnistamine jätaks kohtuasja täiesti esemetuks. Tuleb tõdeda, et käesolevas menetlusstaadiumis ei ole Belgia konstitutsioonikohus veel otsust teinud.
B. Eelotsuse küsimuse analüüs
31. Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimusest jääb kohe silma see, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus riigisisese sätte kooskõla kohta tingimustega, millel kolmanda riigi kodanik võib kuni tema tagasisaatmiseni saada tagatisi, millele tal on õigus vastavalt liidu õigusele – käesoleval juhtumil vastavalt direktiivi 2008/115 artiklile 14, ja täpsemalt selle isiku toimetulekut tagavate tingimuste loomisest ajal, mil vaadatakse läbi kaebust, mille see isik iseenda ja oma veel alaealise lapse nimel esitas otsuse peale, millega neile tehti ettekirjutus liikmesriigi territooriumilt lahkuda.
32. Küllaltki keerulise sõnastusega eelotsuse küsimuse täpse ulatuse kindlaksmääramisel tuleb siiski arvesse võtta kõiki selles nimetatud liidu õigusnorme, eelkõige direktiivi 2008/115 artikleid 5, 13 ja 14 ning harta artikleid 7, 12, 19 ja 47 ning Euroopa Kohtu 18. detsembri 2014. aasta otsust Abdida (C‑562/13, EU:C:2014:2453), millele on samuti viidatud.
33. Osundatud kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus esiteks, et tuleb tunnistada, et kolmanda riigi kodaniku kaebusel tagasisaatmisotsuse peale, mille täitmine võib tekitada sellele isikule tõsise riski tema terviseseisundi raskeks ja pöördumatuks halvenemiseks, on täieulatuslik peatav toime, ja et teiseks tuleb tagada selle kodaniku toimetulekut tagavad tingimused aja jooksul, mil väljasaatmine edasikaebeõiguse teostamise tõttu edasi lükkus.
34. Näib seega, et problemaatika, mis seondub direktiivi 2008/115 artiklis 14 määratletud tagatistega, millele isikul on õigus tagasisaatmist oodates, on lahutamatult seotud küsimusega õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile selle direktiivi artiklis 13 ette nähtud tagasisaatmisotsuse peale – seos, mis rajaneb selle direktiivi artikli 9 lõike 1 punkti b sõnastusel, mille järgi liikmesriigid lükkavad väljasaatmise edasi, kui sama direktiivi artikli 13 lõike 2 järgi on täitmine peatatud.
35. Euroopa Kohtule esitatud küsimusele vastamine eeldab seega selle eelnevat kindlakstegemist, kas tuleb tunnistada, et kaebusel, mille raskelt haige lapse vanem esitab niisuguse tagasisaatmisotsuse peale, mille täitmine võib tekitada sellele lapsele tõsise riski tema terviseseisundi raskeks ja pöördumatuks halvenemiseks, on täieulatuslik täitmist peatav toime, kui on tõendatud, et lapsevanema viibimine lapse juures on hädavajalik(7).
1. Kas kaebusel, mille raskelt haige lapse vanem on esitanud tagasisaatmisotsuse peale, on täieulatuslik täitmist peatav toime?
36. Enne niisuguse toime olemasolu võimalike õiguslike aluste analüüsi juurde asumist, tuleb käsitleda Belgia valitsuse sisulisi seisukohti selles küsimuses.
a) Belgia valitsuse seisukohad
37. Esiteks ilmneb Belgia valitsuse seisukohtade sõnastusest tahe saavutada riigisiseste õigusnormide täielik vastavus liidu õigusele.
38. Ühelt poolt on väidetud, et 8. juuli 1976. aasta konstitutsioonilise seaduse artikli 57 lõige 2, nii nagu konstitutsioonikohus seda tõlgendanud on, ei lähe vastuollu direktiivi 2008/115 eesmärkidega, sest see kohus on sedastanud, et nii alaealise kui täisealise lapse konkreetset perekondlikku olukorda võetakse puudutatud isikule sotsiaaltoetuse määramisel arvesse.
39. Teiselt poolt on märgitud, et kuna conseil du contentieux des étrangers’ile (välismaalaste asjade halduskohus, Belgia) on välja- või tagasisaatmismeetmete peale võimalik esitada täieulatuslikku täitmist peatavat toimet omav eriti kiireloomuline edasikaebus, siis on tõhus õiguskaitsevahend liidu õiguse mõttes riigisiseste menetluste abil tagatud, mida on tunnistanud konstitutsioonikohus 18. juuli 2019. aasta kohtuotsuses.
40. Belgia valitsuse niisuguste argumentide kohta märgiksin järgmist.
41. Toon esmalt välja, et Belgia valitsuse seisukohtadest nähtub selgelt, et riigisisese õiguse järgi ei saa alaealise või täisealise lapse vanem, kes elab riigis ebaseaduslikult, isiklikult taotleda mingit sotsiaaltoetust, välja arvatud vältimatu arstiabi. Just niisuguste õigusnormide kooskõla kohta liidu õigusega ongi eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatanud küsimuse seoses raskelt haige lapse vanemaga, kes on esitanud enda ja lapse nimel edasikaebuse neid puudutavate tagasisaatmisotsuste peale.
42. Mis järgmiseks puudutab viiteid Belgia konstitutsioonikohtu otsustele, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikkel 267 annab liikmesriikide kohtutele Euroopa Kohtusse pöördumiseks väga laiaulatusliku pädevuse, kui nad leiavad, et nende lahendada olevas kohtuasjas tekivad küsimused, mis nõuavad liidu õigusnormide tõlgendamist või nende kehtivuse hindamist. Euroopa Kohus järeldas, et riigisisene õigusnorm, mille alusel kohtud, kes ei otsusta asja üle viimases astmes, on seotud kõrgema astme kohtu antud hinnanguga, ei saa neilt kohtutelt võtta õigust esitada Euroopa Kohtule tõlgendusküsimusi liidu õiguse kohta, millega seoses need õiguslikud hinnangud anti. Euroopa Kohus asus nimelt seisukohale, et kohus, kes ei lahenda kohtuasja viimases astmes, nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, peab olema juhul, kui ta leiab, et kõrgemas kohtuastmes antav õiguslik hinnang võib viia ta olukorda, kus tal tuleb teha liidu õigusega vastuolus olev kohtuotsus, vaba esitama eelotsusetaotluse küsimustega, mis talle muret teevad(8).
43. Kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga ei ole Euroopa Kohtu ülesanne eelotsusemenetluses tõlgendada liikmesriigi õigust, et määrata kõnesoleval juhtumil kindlaks, milline on Belgia menetlusõiguse konkreetne seis kaebuste osas, mille on esitanud väljasaatmise ootel migrandid.
44. Siinjuures tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhineb ELTL artiklis 267 sätestatud eelotsusemenetlus liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel ning Euroopa Kohtul on pädevus otsustada üksnes selles artiklis osutatud liidu õigusaktide tõlgenduse või kehtivuse üle. Euroopa Kohtu pädevuses ei ole hinnata riigisiseste õigusnormide tõlgendust ega otsustada liikmesriigi kohtu poolt nendele sätetele antud tõlgenduse õigsuse üle.(9)
45. Üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval riigisisesel kohtul on kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kuna esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, siis nende asjakohasust eeldatakse ja Euroopa Kohus on üldreeglina kohustatud otsuse tegema(10).
46. Teiseks saab Belgia valitsuse seisukohtadest järeldada, et on esitatud argumendid direktiivi 2008/115 artikli 13 ratione temporis kohaldamisala kohta.
47. Nii väidab Belgia valitsus,(11) et 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsusest Abdida (C‑562/13, EU:C:2014:2453) tuleneb, et tõhus edasikaebevõimalus peab olema tagatud väljasaatmise hetkel, st tagasisaatmisotsuse täitmise ajal ja tõdeb, et LMi suhtes tehtud tagasisaatmisotsuse kohta ei ole nimelt võetud ühtegi sundtäitmise meedet. Niisuguse lähenemisviisi tagajärjel lükataks tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rakendamine tagasisaatmisotsuse vastuvõtmisest vahetult väljasaatmisele eelnevasse hetke ja selle tõttu lükkuks direktiivi 2008/115 artiklis 14 tagasisaatmist ootavatele isikutele ette nähtud tagatiste rakendamine edasi tagasisaatmisotsuse peale kaebuse esitamisele järgnevasse aega.
48. Niisuguse argumentatsiooniga ei saa nõustuda, kuna see viib olukorrani, kus tõlgendatakse vääralt 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsust Abdida (C‑562/13, EU:C:2014:2453) ja mehhanismi, mis loodi direktiiviga 2008/115, et tagada tõhus välja- ja tagasisaatmismenetlus, austades täielikult põhiõigusi ja puudutatud isikute väärikust. Tuleb tõdeda, et Belgia valitsus piirdus rõhutamisega, et osundatud kohtuotsuse resolutsioonis kasutatakse terminit „rakendamine“, jättes nii toimides arvesse võtmata Euroopa Kohtu põhjenduskäigu, mille alusel jõuti resolutsioonis sisalduva lahenduse ja hiljem tehtud täpsustusteni.
49. Euroopa Kohtule esitati eelkõige küsimus direktiivi 2008/115 artikli 13 tõlgendamisest koostoimes harta artikliga 47, et määrata kindlaks niisuguse kaebuse tunnusjooned, mida peab saama esitada tagasisaatmisotsuse peale selle direktiivi artikli 3 punkti 4 mõttes, st haldusakti peale, millega tunnistatakse õigusvastaseks puudutatud isiku riigis viibimine ja pannakse talle samasugune tagasipöördumiskohustus nagu see, mis kehtestati LMi suhtes 8. veebruaril 2016. Euroopa Kohus otsustas, et „selleks, et õiguskaitsevahend, mida kasutatakse tagasisaatmise otsuse vastu, mille täitmine võib kolmanda riigi kodaniku jaoks kaasa tuua tõsise ohu, et tema terviseseisund halveneb oluliselt ja pöördumatult, oleks tõhus, on nõutav, et neil asjaoludel saaks kolmanda riigi kodanik esitada peatava mõjuga kaebuse tagamaks, et tagasisaatmisotsust ei täidetaks enne, kui pädev ametiasutus on vaadanud läbi väite, et rikutud on direktiivi 2008/115 artiklit 5, tõlgendatuna koos harta artikli 19 lõikega 2“(12).
50. Euroopa Kohus täpsustas oma kohtupraktikat kohtuotsuses Gnandi(13), kinnitades üle, et teatud juhtudel eksisteerib kohustus näha ette täieulatuslikku täitmist peatavat toimet omav edasikaebevõimalus tagasisaatmisotsuse peale, lisades siiski, et „veelgi enam kehtib see võimaliku väljasaatmisotsuse puhul direktiivi 2008/115 artikli 8 lõike 3 tähenduses“. Viidatud kohtuotsuse põhistusest ilmneb, et väljasaatmisotsuse vastuvõtmine on nähtud ette kui ebakindel ja täiendav olukord, milles võidakse tunnustada kolmanda riigi kodaniku esitatud edasikaebuse täieulatuslikku täitmist peatavat toimet.
51. Niisugune lähenemisviis on selgitatav asjaoluga, et ühelt poolt kooskõlas direktiivi 2008/115 artikli 8 lõikega 3 on väljasaatmisotsuse vastuvõtmine oma laadilt hüpoteetiline, erinevalt selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 ette nähtud tagasisaatmisotsusest, ja teiselt poolt tõsiasjaga, et viimati nimetatu võib, arvestades tema õiguslikku laadi, nii nagu see on defineeritud direktiivi artikli 3 lõikes 4, iseenesest viia puudutatud kolmanda riigi kodaniku väljasaatmiseni. Direktiivi 2008/115 artikli 13 lõikest 1 tuleneb sellele kodanikule õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, et vaidlustada tagasisaatmisega seotud otsuseid, mis on määratletud selle direktiivi artikli 12 lõikes 1 kui tagasisaatmisotsused ja „kui need on väljastatud“, sisenemiskeelud ning väljasaatmisotsused.
52. On oluline toonitada, et tõhusa õiguskaitse tagatis, mis on ette nähtud eespool viidatud artiklis 13 ja tõlgendatuna arvestades harta artiklit 47, tähendab määratluse poolest, et võetakse vastu akt, mille õiguspärasuse vaidlustamiseks on võimalik kohtu poole pöörduda. Direktiivi 2008/115 artiklitest 6 ja 8 ning artikli 12 lõikest 1 ja artikli 13 lõikest 1 koostoimes tuleneb, et vaid tagasisaatmisotsus võib kujutada endast niisugust akti.
53. Seega tundub, et Belgia valitsuse argumentatsioon, mille järgi liidu õiguse kohaselt saab täieulatuslikku täitmist peatavat toimet omavat kaebust esitada alles alates väljasaatmisele vahetult eelnevast ajast, mitte aga alates tagasisaatmisotsuse vastuvõtmisest, eirab direktiivi 2008/115 ülesehitust ja tuleb seega tagasi lükata.
b) Analüüsi õigusraamistik
54. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul arvestada õigust eraelu puutumatusele, nii nagu see tuleneb harta artiklist 7 ja 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklist 8, tuleb märkida, et komisjon viitab hoopis muule õiguslikule alusele, järeldamaks, et põhikohtuasja kaebaja esitatud kaebuse täieulatuslikku täitmist peatavat toimet on vaja tunnustada.
55. Ta teeb sisuliselt ettepaneku analoogia alusel rakendada Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb kolmanda riigi kodanikule ELTL artiklite 20 ja 21 alusel tuletatud elamisõiguse andmist liidu territooriumil, ja seda selleks, et mitte võtta soovitud toimet Euroopa Liidu kodanikust alaealise lapse elamisõiguselt, kui saadetakse välja nimetatud kolmanda riigi kodanik, kes on selle lapse vanem. Järelikult tuleb kooskõlas 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsusega Abdida (C‑562/13, EU:C:2014:2453) tunnistada, et põhikohtuasjas esitatud kaebusel on täitmist peatav toime, et mitte võtta soovitud toimet tema tütre kohta tehtud tagasisaatmisotsuse täitmise peatamiselt.
56. Euroopa Kohus on nimelt sedastanud, et kolmanda riigi kodanikule, kes on liidu kodaniku pereliige, tuleb anda elamisõigus, et mitte kahjustada liidu kodakondsuse soovitud toimet, kui sellel kodanikul tekiks niisuguse õiguse mitteandmise tagajärjel tegelikult kohustus lahkuda kogu liidu territooriumilt, võttes niiviisi temalt võimaluse tõhusalt kasutada talle liidu kodaniku staatusest tulenevaid peamisi õigusi. Euroopa Kohus täpsustas selgelt, et eesmärk ja põhjus, mille tõttu tekivad need tuletatud õigused, mis ei ole kõnealuste kodanike isikuga seotud õigused, rajanevad tõdemusel, et nende tunnustamata jätmine riivab muu hulgas liidu kodaniku liikumisvabadust(14).
57. Seega näib, et komisjoni viidatud kohtupraktika asetub, nagu komisjon ka ise tunnistab, täiesti teistsugusesse juriidilisse ja faktilisse konteksti kui käesolev kohtuasi, mida iseloomustab asjaolu, et põhikohtuasja kaebaja ja tema tütar on mõlemad kolmanda riigi kodanikud, kes viibivad riigis ebaseaduslikult ja kelle kohta on tehtud tagasisaatmisotsus, mis minu silmis näib takistavat osundatud kohtupraktika kohaldamist analoogia alusel.
58. Toon siiski välja, et perekonnaelu kaitse ja lapse parimate huvide kaitse mõisteid on Euroopa Kohus sõnaselgelt kasutanud liidu nii esmase kui teisese õiguse normide tõlgendamisparameetritena, mis võivad olla aluseks kolmanda riigi kodanikule tuletatud elamisõiguse andmisele liidu territooriumil või tagada, et liikmesriikide territooriumil õiguspäraselt elavate kolmanda riigi kodanike õigus perekonna taasühinemisele on tõhus(15).
59. Euroopa Kohtu niisuguseid spetsiifilisi kaalutlusi seoses harta artikliga 7, koostoimes sama harta artikliga 24 on aga võimalik üle kanda käesoleva kohtuasja raames, et määrata kindlaks õiguslik alus sellise kaebuse täieulatuslikku täitmist peatava toime tunnustamisele, mille enda kohta tehtud tagasisaatmisotsuse peale esitab põhikohtuasja kaebaja, kes on raskelt haige lapse vanem.
c) Täitmist peatava toime tunnustamine, et austada õigust perekonnaelule
60. Esiteks, mis puudutab niisuguse kaebuse omadusi, mida peab saama esitada sellise tagasisaatmisotsuse peale, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, siis tuleneb direktiivi 2008/115 artikli 13 lõikest 1 selle koostoimes sama direktiivi artikli 12 lõikega 1(16), et kolmanda riigi kodanikul peab olema võimalik kasutada tõhusaid õiguskaitsevahendeid tema suhtes tehtud tagasisaatmisotsuse vaidlustamiseks(17).
61. Selle direktiivi artikli 13 lõikes 2 on omakorda ette nähtud, et tagasisaatmisotsuste peale esitatud kaebuste läbivaatamiseks pädev asutus või organ võib vaidlustatud tagasisaatmisotsuse täitmise ajutiselt peatada, välja arvatud juhul, kui riigisisese õiguse alusel juba kohaldatakse ajutist peatamist. Sellest järeldub, et nimetatud direktiiv ei nõua, et selle artikli 13 lõikes 1 ette nähtud õiguskaitsevahendil oleks tingimata täitmist peatav toime(18).
62. Sellega seoses olgu siiski rõhutatud, et nagu on märgitud direktiivi 2008/115 põhjenduses 2, tuleb selle direktiivi sätete tõlgendamisel täielikult austada asjasse puutuvate isikute põhiõigusi ja väärikust(19).
63. Direktiivi 2008/115 artikli 13 lõikes 1 ette nähtud edasikaebevõimaluste tunnusjooned tuleb seega määrata kindlaks ühelt poolt kooskõlas harta artikliga 47, mis kinnitab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet ja mille kohaselt igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus, kooskõlas selles artiklis sätestatud tingimustega, ja teiselt poolt kooskõlas harta artikliga 7, mis tagab õiguse perekonnaelu austamisele(20).
64. Harta artiklit 7 tuleb omakorda tõlgendada koostoimes kohustusega võtta arvesse harta artikli 24 lõikega 2 tagatud lapse parimaid huve, ja arvestades lapse põhiõigust tema heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele ning õigusele säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga – õigus, mille austamine kahtlemata mahutub lapse parimate huvide alla(21). Nõue tõlgendada direktiivi 2008/115, arvestades harta artikleid 7 ja 24, on pealegi tuletatav selle direktiivi artikli 5 punktidest a ja b endist, mis kohustavad liikmesriike võtma selle direktiivi rakendamisel nõuetekohaselt arvesse lapse parimaid huve ja perekonnaelu(22).
65. Nagu nähtub selgitustest põhiõiguste harta kohta(23), siis kooskõlas harta artikli 52 lõikega 3 on harta artikliga 7 tagatud õigused samasisulised ja sama ulatusega nagu need, mis on tagatud EIÕK artikliga 8, nagu seda on tõlgendatud EIK kohtulahendites(24).
66. Selle kohta märgib Belgia valitsus, et kui EIK‑l paluti teha otsus selle kohta, kas EIÕK artikliga 13 koostoimes artikliga 8 on kooskõlas erandkord, mis on ette nähtud Guyana (Prantsusmaa ülemerepiirkond ja departemang) piirile tagasisaatmise kohta tehtud ettekirjutuste edasikaebamiseks, siis sedastas EIK kohtuotsuses De Souza Ribeiro vs. Prantsusmaa(25), et „mis puudutab välismaalaste väljasaatmist, mis on vaidlustatud põhjusel, et väidetavalt on riivatud era- ja perekonnaelu, siis ei nõua tõhusus, et puudutatud isikutel peaks olema võimalik kasutada täieulatusliku peatava toimega õiguskaitsevahendit“. Era- ja perekonnaelu väidetava riive hüpoteesi korral ei nõuaks tõhususe kriteerium järelikult, et huvitatud isikutel peab olema täieulatusliku peatava toimega kaebeõigus, erinevalt nendest väljasaatmiste juhtumitest, mis on vaidlustatud EÕIK artikliga 3 vastuolus oleva ebainimliku või alandava kohtlemise tõttu(26).
67. See üksik viide kõnealusele EIK otsusele ei kajasta selle kohtu praktika mitmekesisust rännet ja eraelu kaitset ühendavas valdkonnas(27). Lisaks tuleb märkida, et osundatud kohtuotsuse aluseks olevad asjaolud on väga erinevad käesoleva eelotsusetaotluse aluseks olevatest asjaoludest, mis muudab nimetatud viite kohtupraktikale käesoleval juhtumil asjassepuutumatuks. Nimelt puudutas kõnealune kohtuasi isikut, kes oli väljasaatmismeetme täitmise peatamise nõudega esialgse õiguskaitse taotluse ja kaebuse esitamise ajal täisealine, elas oma perekonnaga Guyanas ja kel olid oma pereliikmetega suhted, mis ei andnud tunnistust mingisugusest erandlikust olukorrast, vaid harilikest emotsionaalsetest sidemetest. Pealegi oleks puudutatud isik saanud pöörduda veidi aega pärast enda väljasaatmist Guyanasse tagasi ja hankida elamisloa.
68. Olgu rõhutatud, et kõnesolevas eelotsusetaotluses tõstatatud õiguslik problemaatika puudutab võimalust tunnustada direktiivi 2008/115 artikli 3 mõttes tagasisaatmisotsuse peale esitatud kaebuse täieulatuslikku täitmist peatavat toimet, mis minu arvates nõuab hinnangu andmist põhikohtuasja kaebaja perekondlikule olukorrale ja sellele, kas esineb õiguse perekonnaelule riive selle kuupäeva seisuga, mil nimetatud kaebaja oma kaebuse esitas.
69. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasja kaebaja esitas 25. märtsil 2016 enda nimel ja oma alaealise tütre seadusliku esindajana – tütar oli tol hetkel 17‑aastane – kaebuse otsuse peale, millega jäeti rahuldamata elamisloa taotlus ja millega kaasnes ettekirjutus riigi territooriumilt lahkuda(28), olukorras, kus mõlemad puudutatud isikud elasid alates 8. aprillist 2012 Belgias ühe katuse all. Niisugune olukord on vaieldamatult iseloomustatav „perekonnaeluna“, nagu on nõutud EIK kohtupraktikas EIÕK artikli 8 kohta, kusjuures tuleb märkida, et see „perekonnaelu“ mõiste võib hõlmata seadusliku või väljaspool abielu sündinud lapse ja tema isa vahelist suhet, sõltumata ema viibimisest pere juures, ning et selle sättega tagatud kaitse laieneb kõigile pereliikmetele(29).
70. Perekonnaelu ja rändeküsimusi koostoimes käsitlevates kohtuasjades, kus on muu hulgas kõne all olnud ka ebaseaduslikult riigis viibivate välismaalaste väljasaatmise küsimus, kaalub EIK asjas esil olevaid huve, nimelt puudutatud isikute isiklikku huvi elada perekonnaelu konkreetse riigi territooriumil ja riigi avalikku huvi, nt kõnesoleval juhtumil kontrolli rände üle. Tegurid, millega arvestatakse, on perekonnaelu tegeliku riive ulatus; puudutatud isikute sidemete ulatus asjasse puutuva riigiga; küsimus sellest, kas esineb ületamatuid takistusi sellele, et perekond võiks elada puudutatud välismaalase päritoluriigis, ja sellest, kas esineb sisserändekontrolli puudutavaid tegureid või avaliku korra kaalutlusi, mis toetavad erandi tegemist(30).
71. Kui kõne all on lapsed, siis on EIK seisukohal, et arvesse tuleb võtta nende parimaid huve. Selles konkreetses küsimuses märgib nimetatud kohus, et idee osas, et laste parimad huvid peavad prevaleerima kõigis otsustes, valitseb eriti rahvusvahelises õiguses laialdane konsensus. See huvi ei ole muidugi üksinda määrav, aga kahtlemata on tarvis omistada talle arvestatav kaal. Just seetõttu pöörab EIK perekonna taasühinemise asjades erilist tähelepanu puudutatud alaealiste olukorrale, eriti nende vanusele, nende olukorrale asjasse puutuvas riigis või riikides ja sellele, mil määral nad sõltuvad oma vanematest(31).
72. Sellega seoses märgin, et sama sõltuvussuhte mõistet on kasutanud Euroopa Kohus, et põhjendada kolmanda riigi kodaniku tuletatud elamisõigust liidu territooriumil, olukorras, kus see õigus tekib peamiselt pereliikme kaudu, kellel on ELTL artikli 20 alusel liidu kodakondsus. Euroopa Kohus on nimelt leidnud, et kolmanda riigi kodanikule elamisloa andmisest keeldumine võib liidu kodakondsuse soovitava toime kahtluse alla seada üksnes juhul, kui kolmanda riigi kodaniku ja tema liidu kodanikust pereliikme vahel on sõltuvussuhe, mille tõttu oleks liidu kodanik sunnitud asjaomase kolmanda riigi kodanikuga kaasa minema ja lahkuma kogu liidu territooriumilt(32).
73. Niisuguse hindamise raames peavad pädevad ametiasutused arvestama õigust perekonnaelule, nii nagu see on sätestatud harta artiklis 7, kusjuures seda artiklit tuleb lugeda koostoimes harta artikli 24 lõikega 2. Sõltuvussuhte tuvastamisel tuleb nimelt võtta lapse parimates huvides arvesse kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, eelkõige lapse vanust, tema füüsilist ja emotsionaalset arengut, lapse emotsionaalse suhte tugevust nii liidu kodanikust kui ka kolmanda riigi kodanikust vanemaga, ning viimati nimetatud vanemast lahutamise tõttu lapse heaolule tekkida võivat ohtu. Seega asjaolu, et kolmanda riigi kodanikust lapsevanem elab koos liidu kodanikust alaealise lapsega, on üks asjasse puutuvaid asjaolusid, mida võtta arvesse nendevahelise sõltuvussuhte kindlaksmääramisel, ilma et see siiski kujutaks endast niisuguse suhte olemasolu vajalikku eeltingimust(33).
74. Nagu varem märgitud, saab neid kaalutlusi üle kanda raskelt haige lapse kolmanda riigi kodanikust vanema õiguse perekonnaelule austamise võimalikule riivele selle kodaniku väljasaatmise korral, kusjuures riive olemasolu hinnatakse koostoimes lapse parimate huvidega.
75. Kõnesoleval juhtumil tundub Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmnevat tõeline sõltuvussuhe põhikohtuasja kaebaja ja tema tütre vahel, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
76. Eelotsusetaotlusest ilmneb nimelt, et ühelt poolt on LMi tütrel sirprakuline aneemia, mis on raskekujuline haiguslik seisund ja võib mis tahes hetkel tuua kaasa valulise kriisi, mis võib põhjustada komplikatsioone ja lõppeda surmaga ning mille tõttu on juba korduvalt osutunud kriitilistel hetkedel vajalikuks puudutatud isiku haiglaravi ning teiselt poolt on sirprakulise aneemia korral vaja kirurgilist sekkumist, sest muidu võib tekkida halvatus. Selle olukorra tõttu lahkus põhikohtuasja kaebaja koos tütrega Kongost ja taotles 20. augustil 2012 elamisluba, põhjendades taotlust tütre tervisliku seisundiga.
77. Kuivõrd perekonna tuuma moodustavad üksnes kaebaja ja tema tütar, siis esimesena nimetatu füüsiline kohalolek tütre kõrval oli kaebuse esitamise hetkel ja on jätkuvalt hädavajalik, et olla kaasas tütrega, kui ta saab haiglaravi, ja aidata teda raviskeemi järgimisel ning toetada tütart vaimselt, aidates viimasel toime tulla erinevate katsumustega, mida tema haigusseisund talle põhjustab. Tuleb toonitada, et meditsiiniline personal on selgelt märkinud, et põhikohtuasja kaebaja tütrel on „vaja, et teda saadaks temaga koos elav vanem ja seda alatiseks, tulenevalt tütarlapse tervislikust seisundist (sirprakulise aneemia retsidiivsed kriisid)“.
78. Niisuguses kontekstis riivab see, kui saadetakse riigist välja kõnesolev kolmanda riigi kodanik, kes on raskelt haige lapse vanem ja kelle suhtes kohaldub niisuguse kaebuse täieulatuslik täitmist peatav toime, mis on esitatud tagasisaatmisotsuse peale, mille täitmine võib tekitada sellele lapsele tõsise ohu tema tervisliku seisundi oluliseks ja pöördumatuks halvenemiseks, jämedalt ja korvamatult harta artiklis 7 tagatud perekonnaelu kaitset, koostoimes kohustusega võtta arvesse lapse parimaid huve, mida tagab harta artikli 24 lõige 2. LMi sunnitud tagasipöördumine Kongosse looks tema raskelt haige tütre jaoks olukorra, kus isa ei ole enam tema kõrval – kohalolu, mida ometi pidas hädavajalikuks meditsiiniline personal, ja see rikuks lapse põhiõigust tema heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele ning õigusele säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga, mille tagavad harta artikli 24 lõiked 1 ja 3.
79. Tagasisaatmisotsuse peale esitatud niisuguse kaebuse tõhusus, mille täitmine võib viia eespool kirjeldatud olukorrani, nõuab neil tingimustel, et sel kolmanda riigi kodanikul oleks võimalik esitada täitmist peatava toimega kaebus, et tagada, et tagasisaatmisotsust ei täidetaks enne, kui pädev asutus on läbi vaadanud väite, et rikutud on direktiivi 2008/115 artiklit 5 koostoimes harta artiklitega 7 ja 24(34). Veelgi enam kehtib see võimaliku väljasaatmisotsuse puhul selle direktiivi artikli 8 lõike 3 tähenduses(35).
80. Vastupidine tõlgendus läheks minu hinnangul vastuollu neis harta sätetes tagatud põhiõigustega – harta samaväärset õigusjõudu aluslepingutega, mille järgimise Euroopa Kohus tagab, on tunnustatud ELL artikli 6 lõikes 1. Olgu tõdetud, et liikmesriigid ei pea mitte ainult tõlgendama riigisisest õigust kooskõlas liidu õigusega, vaid nad peavad ka jälgima, et nad ei tugine teisese õiguse tõlgendusele, mis läheks vastuollu liidu õiguskorras kaitstavate põhiõigustega(36).
81. Märgin lisaks, et samasugusele järeldusele tuleb minu hinnangul jõuda olukorras, kus võetakse arvesse kaebaja tütre täisealiseks saamist 11. aprillil 2017 ja kus tuleb teha analüüs, arvestades vanema ja täisealise tütre vahelisi perekondlikke sidemeid.
82. Olgu märgitud, et mis puudutab EIK kohtupraktikat sisserändeküsimustes, siis on EIK tunnistanud teatavas hulgas kohtuasjades, mis käsitlesid noori täiskasvanuid, kes ei olnud veel loonud oma perekonda, et nende sidet vanematega ja muude lähedaste pereliikmetega võis samuti käsitleda „perekonnaeluna“(37). See kohus märkis, et vanemate ja täiskasvanud laste vahel esineb „perekonnaelu“ ainult siis, kui on tõendatud harilikku emotsionaalset sidet täiendavate sõltuvussuhte tegurite olemasolu(38).
83. Eespool nimetatud hindamise raames selle kohta, kas kolmanda riigi kodanikul on olemas stabiilne seos kui ELTL artiklil 20 põhineva tuletatud elamisõiguse tunnustamise eeltingimus, teeb Euroopa Kohus vahet ka alaealistel ja täiskasvanutel, kel peaks üldjuhul olema võimalik elada oma pereliikmetest sõltumatuna. Sellest tulenevalt on Euroopa Kohus leidnud, et samasse perekonda kuuluva kahe täiskasvanu vahel sellise sõltuvussuhte esinemine, mis võib tekitada niisuguse elamisõiguse, on mõeldav üksnes erandjuhtudel, kui kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ei või asjaomast isikut mingil juhul lahutada tema pereliikmest, kellest ta sõltub(39).
84. Mulle näib ka siinkohal, et neid kaalutlusi on võimalik üle kanda käesolevale kohtuasjale ja et Euroopa Kohtule esitatud toimik võimaldab asuda seisukohale, et tegemist on erandjuhtumiga. Põhikohtuasja kaebaja tervislikku seisundit puudutavad faktilised tuvastused ja sellega nende kahe isiku omavahelisele suhtele kaasnevad tagajärjed viivad mind järeldusele, et tegelikkuses eksisteerib nii kaitset vääriv perekonnaelu, kuivõrd kõnealune suhe on harilikest emotsionaalsetest sidemetest kaugemaleulatuv, kui ka sõltuvussuhe, mistõttu täiskasvanud last ei või ühelgi juhul lahutada oma isast, kellest ta sõltub, nagu tuleneb meditsiinilise personali järeldustest.
2. Raskelt haige lapse vanema toimetulekut tagavate tingimuste loomine väljasaatmise ootel
85. On selge, et selleks, et vältida nende inimeste osas õigusliku vaakumi teket, pakkus komisjon esialgu välja, et väljasaatmise ootel õigusvastaselt riigis viibivatele kolmanda riigi kodanikele tagataks riigis elamise miinimumtingimused, kusjuures komisjon viitas siin reale tingimustele, mis lähevad kaugemale pelgast esmaabist ja põhivajadustest, mille tagamine on juba välja kuulutatud nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivis 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded liikmesriikides(40).
86. Olgu öeldud, et direktiivi 2008/115 lõpptekstis ei ole enam viidet direktiivile 2003/9 pärast seadusandlikus menetluses murekohtade tõstatamist küsimuse puhul, et niisugust viidet võidaks tajuda õigusvastaselt riigis viibivate migrantide „eelisolukorda panemisega“ ja sellega saadetaks ebakohane poliitiline sõnum. Selle direktiivi 2008/115 artikli 14 lõikes 1 on piirdutud selle äranimetamisega, et „Liikmesriigid tagavad, […] et võimaluste piires [võetakse] arvesse [teatavaid] põhimõtteid“, samas kui selle direktiivi põhjenduses 12 on toonitatud, et väljasaatmist ootavate migrantide toimetulekut tagavad tingimused „[tuleks määratleda riigisisese õiguse kohaselt]“.
87. Selleks, et kõnesolevas olukorras tõlgendada direktiivi 2008/115 artikleid 9 ja 14 koostoimes, arvestades selle direktiivi üldist ülesehtitust, tunnistas Euroopa Kohus kohtuotsuses Abdida(41) esmalt, et selle direktiivi artikli 9 lõike 1 punktil b on lai kohaldamisala, kuivõrd see näeb ette, et väljasaatmine lükatakse edasi ajaks, mil kestab direktiivi artikli 13 lõikest 2 tulenev täitmist peatav toime, ja leidis, et esimesena nimetatud säte peab hõlmama „kõiki olukordi“, kus liikmesriik peab tagasisaatmisotsuse peale kaebuse esitamise tõttu peatama selle otsuse täitmise. Euroopa Kohus järeldas sellest, et liikmesriigid peavad väljasaatmise ootamise ajaks direktiivi 2008/115 artiklis 14 ette nähtud tagatised andma ka raskelt haigele kolmanda riigi kodanikule, kes on esitanud kaebuse tagasisaatmise otsuse peale, mille täitmine võib kaasa tuua tõsise ohu, et tema terviseseisund halveneb oluliselt ja pöördumatult.
88. Euroopa Kohus täpsustas, et eespool nimetatud konkreetseil asjaoludel oli puudutatud liikmesriik direktiivi 2008/115 artikli 14 lõike 1 punkti b rakendades kohustatud võimaluste piires kindlustama toimetulekut tagavad tingimused raskelt haigele kolmanda riigi kodanikule, kes ootab tagasisaatmise otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamist ja kel ei ole oma toimetulekut tagavate tingimuste loomiseks vajalikke vahendeid, kusjuures selle kohustuse põhjendus on tagada, et esmaabil ja eelviidatud artiklis ette nähtud haiguste vältimatul ravil oleks reaalne mõju(42).
89. Seega näib, et direktiivi 2008/115 artiklitel 9 ja 14 rajaneva deduktiivse põhistuse alusel leidis Euroopa Kohus, et tagasisaatmise otsuse peale esitatud kaebuse täieulatusliku peatava toime tunnustamine tõi tingimata kaasa selle, et kaebuse esitajale saavad osaks tagasisaatmisega kaasnevad tagatised, sest toimetulekut tagavate tingimuste loomine oli vajalik, et mitte võtta reaalset mõju konkreetselt tagatiselt, mis on seotud puudutatud migrandi halva tervisliku seisundiga.
90. Niisuguses kontekstis näib mulle, et see, kui tunnistada, et põhikohtuasja kaebaja kaebusel tema tagasisaatmise otsuse peale on täieulatuslik täitmist peatav toime, viib tingimata järeldusele, et asjasse puutuv liikmesriik peab pakkuma puudutatud isikule ajal, mil ta ootab tagasisaatmist, direktiivi 2008/115 artikli 14 kohaseid tagatisi(43). Mis puudutab LMile toimetulekut tagavate tingimuste loomist võimaluste piires, siis tuleb endalt küsida, kas loogikat, millele Euroopa Kohus tugines, et kohustada riiki tagama niisuguseid tingimusi raskelt haigele isikule, on võimalik kohaldada ka vanema suhtes, kellest selline isik sõltub.
91. Direktiivi 2008/115 artikli 14 lõikes 1 silmas peetud põhimõtete nimistusse kuulub perekonna ühtsuse säilitamine riigi territooriumil viibivate pereliikmetega ning haavatavas olukorras isikute erivajadustega arvestamine, mille tõhus rakendamine toob minu hinnangul samuti kaasa nõude, et loodaks põhikohtuasja kaebaja toimetulekut tagavad tingimused.
92. Sõltumata põhikohtuasja kaebaja tütre täisealiseks saamisest 11. aprillil 2017, tundub mulle nimelt, et selle tütarlapse eriti raske tervislik seisund ja sellele vastava sõltuvussuhte olemasolu isaga õigustavad järeldust, mille kohaselt nii perekonna ühtsuse säilitamine riigi territooriumil viibivate pereliikmetega kui ka haavatavas olukorras isikute, kelle ringi kuulub ka raskelt haige laps, erivajadustega arvestamine võivad jääda tegeliku toimeta, kui nendega ei kaasne selle kaebaja toimetulekut tagavate tingimuste loomist, et ta saaks hankida toitu, riideid ja endale elukoha(44).
93. Kuidas on aga praktikas võimalik tagada perekondlik ühtsus ja arvestada raske haiguse tõttu vanemast sõltuva lapse erivajadustega, kui selle perekonna teise liikme, kes peaks eelkirjeldatud isikule hädavajalikku tuge pakkuma, rahalist olukorda ei võeta üldse arvesse? Teiste sõnadega kujutab põhikohtuasja kaebaja toimetulekut tagavate tingimuste loomine teatavas mõttes eeldust sellele, et tõhusalt saaks rakendada tagasisaatmise ootel rakendatavaid tagatisi, mis on ette nähtud direktiivi 2008/115 artikli 14 lõike 1 punktides a ja d ja mida tuleb tõlgendada, arvestades harta artiklit 7.
94. Lisaks, kui võtta otse üle sama põhjenduskäik, mis 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsuses Abdida (C‑562/13, EU:C:2014:2453), siis tuleb minu arvates asuda seisukohale, et direktiivi 2008/115 artikli 14 lõike 1 punktis b ette nähtud esmaabi ja haiguste vältimatu ravi, mida saab põhikohtuasja kaebaja raskelt haige tütar aja jooksul, mil tema väljasaatmine on peatatud kaebuse tõttu, millel on tagasisaatmisotsuse täitmist peatav toime, võib jääda tegeliku toimeta, kui sellega ei kaasne selle lapse isa – kolmanda riigi kodaniku, kelle väljasaatmine on samuti peatatud ja kelle viibimist tütre kõrval peetakse meditsiinilistel põhjustel hädavajalikuks – toimetulekut tagavate tingimuste täitmist(45).
95. Sellegipoolest tuleb toonitada, et mis puudutab liikmesriikide kohustust tagada ebaseaduslikult riigis viibiva ja väljasaatmise ootel kolmanda riigi kodaniku toimetulekut tagavad tingimused, siis sedastas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses kaks täiendavat tingimust.
96. Esiteks on niisuguste tingimuste tagamise kohustus seatud sõltuvusse tuvastusest, et asjasse puutuv migrant ei suuda ise oma toimetulekut tagada(46), mida käesolevas asjas tuleb hinnata eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kuigi Euroopa Kohus võib anda juhtnööre selle kohta, milliseid asjaolusid niisuguse hinnangu andmisel arvestada tuleb.
97. Põhiküsimus on muidugi selles, kas puudutatud isikul on jätkuvalt olemas sissetulekuallikas; selle kohta tundub eelotsusetaotlusest tulenevat eitav vastus. Samuti on selge, et põhikohtuasja kaebaja ei ole alates 11. aprillist 2017 saanud rahalist sotsiaaltoetust integratsioonitoetusega võrdväärses määras, mis on arvutatud nii, et see vastaks summale, mida makstakse isikutele, kelle ülalpidamisel on alaealine laps, ja et puudutatud isikule alates sellest päevast antud abi on piirdunud vältimatu arstiabiga.
98. Samuti tuleb kontrollida, kas põhikohtuasja kaebajal on võimalik pääseda harilikule tööturule Belgia territooriumil. Selle kohta on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/52/EÜ, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded(47), artikli 3 lõikes 1 sätestatud, et liikmesriigid keelustavad ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töötamise, kusjuures lõikes 3 on ette nähtud, et „liikmesriik võib otsustada mitte kohaldada lõikes 1 osutatud keeldu ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike suhtes, kelle väljasaatmine on edasi lükatud ja kellel on riigisiseste õigusaktide kohaselt lubatud töötada“(48). Ka ei piirdu küsimus põhikohtuasja kaebaja tööturule pääsemisest õigusliku dimensiooniga, vaid seda tuleb hinnata konkreetselt, arvestades kaebaja rolli tütre hooldajana ja seda, millist panust niisugune olukord nõuab.
99. Teine tingimus vastab Euroopa Kohtu sõnaselgele sedastusele, et liikmesriikidel tuleb määrata kindlaks, mis vormis luuakse puudutatud kolmanda riigi kodaniku toimetulekut tagavad tingimused(49).
100. See täpsustus tuletab meelde direktiiviga 2008/115 liikmesriikidele jäetud kaalutlusruumi seoses väljasaatmise ootel migrantide toimetulekut tagavate tingimustega vähemasti osas, mil viisil on võimalik niisugused tingimused luua. Minu hinnangul tuleb sellest järeldada, et järeldus, mille kohaselt puudutatud liikmesriigil tuleb võimaluste piires tagada põhikohtuasja kaebaja toimetulekut tagavad tingimused, kui ta ise oma toimetulekut tagada ei suuda, ei tähenda iseenesest, et puudutatud isik peab saama rahalist toetust, nagu see, mille kohta on esitatud nõue eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
101. Tõden selle kohta, et Belgia valitsus toob oma seisukohtades välja, et põhikohtuasja kaebaja tütar saab sotsiaaltoetust, mille kohandatud määr võtab arvesse ka seda, et tema kõrval viibib lapsevanem. Eelotsusetaotluse esitanud kohus juhib tähelepanu, et tütarlaps saab alates täisealiseks saamisest sotsiaaltoetust, mille summa võrdub integratsioonitoetusega „isoleeritud“ määras, millele lisanduvad peretoetused, millele tal on õigus oma invaliidsuse tõttu.
102. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb hinnata, kas niisugustel asjaoludel on oma tütrega koos elava põhikohtuasja kaebaja toimetulekut tagavad tingimused tegelikult loodud, mis võimaldaks jaatava vastuse korral järeldada, et Belgia õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas(50).
V. Ettepanek
103. Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata cour du travail de Liège’ile (Liege’i kõrgem töökohus, Belgia) järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel artikleid 5 ja 13, koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7, 24 ja 47, ning selle direktiivi artiklit 9 ja artikli 14 lõike 1 punkti b, koostoimes harta artiklitega 7 ja 24, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, mis:
– ei anna täitmist peatavat toimet tagasisaatmis- või väljasaatmisotsuse peale esitatud kaebusele, mille on esitanud kolmanda riigi kodanik, kes on raskelt haige lapse vanem, kusjuures selle lapse suhtes kohaldub niisuguse kaebuse täieulatuslik täitmist peatav toime, mis on esitatud tagasisaatmisotsuse peale, mille täitmine võib tekitada sellele lapsele tõsise ohu tema tervisliku seisundi oluliseks ja pöördumatuks halvenemiseks, ja vanema ja ala- või täisealise lapse vahel eksisteerib sõltuvussuhe; ning
– ei näe ette, et juhul, kui kõnealune kodanik ei suuda ise oma toimetulekut tagada, luuakse võimaluste piires kõnesoleva kolmanda riigi kodaniku toimetulekut tagavad tingimused, et tagada, et ühelt poolt säilitatakse perekonna ühtsus riigi territooriumil viibivate pereliikmetega ning arvestatakse haavatavas olukorras isikute erivajadustega ja teiselt poolt pakutakse selle kodaniku ala- või täisealisele lapsele tema haigust arvestades vältimatut arstiabi ajavahemikul, mille jooksul liikmesriigil tuleb sama kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist edasikaebevõimaluse kasutamise tõttu edasi lükata.