AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

5. märts 2008

Kohtuasi F-33/07

Alberto Toronjo Benitez

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – Endised ajutised teenistujad, keda tasustati teadusuuringute assigneeringutest – Isiku „arvele” kogunenud punktide kustutamine – Ametniku üleminek üldeelarve osalt „teadusuuringud” eelarveosale „haldus” – Komisjoni 16. juuni 2004. aasta otsuse üldeelarve teadusuuringute assigneeringutest tasustatud ametnike edutamismenetluse kohta artikli 2 õigusvastasus

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles A. Toronjo Benitez palub Avaliku Teenistuse Kohtul tunnistada komisjoni 16. juuni 2004. aasta otsuse üldeelarve teadusuuringute assigneeringutest tasustatud ametnike edutamismenetluse kohta (muudetud 20. juuli 2005. aasta otsusega) artikkel 2 õigusvastaseks ja tühistada komisjoni otsus kustutada need 44,5 punkti, mis hageja oli ajutise teenistujana kogunud.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

Komisjoni otsuse üldeelarve teadusuuringute assigneeringutest tasustatud ametnike edutamismenetluse kohta artikkel 2, mis sätestab piirangu ametnike liikuvusele, ei ole teenistuse huvidega vastuolus.

Selle otsuse, mida kohaldatakse ametnikele, kes töötasid varem ajutiste teenistujatena ja keda tasustati teadusuuringute assigneeringutest, artikli 2 lõige 1 sätestab, et erandina komisjoni vastu võetud personalieeskirjade artikli 45 üldistest rakendussätetest säilitavad ametnikud, kes kuuluvad konkursi läbimise järel üldeelarve osa „teadusuuringud” alla, ajutise teenistujana kogutud edutamispunktid. Kõnealuse otsuse artikli 2 lõike 2 kohaselt asjaomased teenete‑ ja eelispunktid siiski tühistatakse, kui need isikud viiakse enda taotlusel üle üldeelarve osas „haldus” ette nähtud ametikohale kahe aasta jooksul pärast seda, kui nad nimetati katseajal olevateks ametnikeks.

Selline ametnike liikuvuse piiramine on põhjendatud kaalutlustega, mille aluseks on institutsiooni nõuetekohane toimimine ja seega teenistuse huvid. Ehkki personaliressursside jagamine ja ametnike liikuvus institutsioonides on teenistuse huvidele vastavad eesmärgid, ei ole teenistuse huvid piiratud vaid nende eesmärkidega. Kõnesoleva otsuse eesmärk on innustada ametnikke, kes olid varem teadusuuringute assigneeringute arvelt tööle võetud ajutised teenistujad, jääma vähemalt kaheks aastaks üldeelarve osas „teadusuuringud” ette nähtud ametikohtadele, kuhu nad on alaliselt ametisse nimetatud ja mille jaoks on neil olemas vajalik kvalifikatsioon.

Kõnealustest sätetest ilmneb, et komisjon ei eira ametnike institutsioonisisese liikuvusega seonduvaid teenistuse huve, vaid vastupidi püüab neid sobitada muude teenistuse huvidega, mida ta konkreetselt silmas peab. Seega on asjassepuutuvate ametnike liikuvusele pandud piirang oma ulatuse poolest piiratud osas, milles see puudutab vaid ametnikke, kes on teadusuuringute eelarve alla kuuluvad endised ajutised teenistujad ja kes on kuni kahe aasta möödudes sama eelarve alla kuuluvale ametikohale alaliselt ametisse nimetatud. Eeskätt on piiratud selle kohaldamise ajalist kestust kahe aastaga asjassepuutuvate ametnike katseajal olevateks ametnikeks nimetamisest.

Peale selle ei rikuta selle otsusega ametnike võrdse kohtlemise põhimõtet. Otsuse artikli 2 lõige 3 näeb ette, et erandina selle otsuse artikli 2 lõikest 2 säilitavad lõikes 1 toodud kolm ametnike kategooriat ajutise teenistujana kogutud punktid, isegi kui nad on üle viidud üldeelarve osas „haldus” ette nähtud ametikohale kahe aasta jooksul pärast seda, kui nad nimetati katseajal olevateks ametnikeks. Ametnikud, „kelle ametisse nimetav asutus on personalieeskirjade artikli 7 lõike 1 alusel teenistuse huvides üle viinud”, moodustavad neist ühe kategooria. Otsuse artikli 2 eesmärkidest nähtub, et institutsioon soovib seeläbi üleviidavad ametnikud kindlaks määrata üksnes teenistuse huvides ega arvesta sealjuures nende üleviimise soove, nagu selline võimalus on institutsioonidele personalieeskirjade artikli 7 lõike 1 esimeses lõigus, kui jätta arvestamata teises lõigus sätestatu, antud. Ehkki üleviimised tuleb alati otsustada teenistuse huvides, erineb üleviidud ametnike olukord oluliselt olenevalt sellest, kas administratsioon on nende üleviimise soove arvestanud või mitte.

Teine ametnike kategooria, mis kõnealuse otsuse artikli 2 lõikes 3 on ette nähtud, on ametnikud, kes on enda taotlusel üle viidud ja kes on töötanud vähemalt kaks aastat delikaatseks peetaval ametikohal. Siinjuures on õigustatud nende ametnike erinev kohtlemine, kes on enda taotlusel üle viidud üldeelarve osas „haldus” ette nähtud ametikohale kahe aasta jooksul pärast seda, kui nad nimetati katseajal olevateks ametnikeks, sõltuvalt sellest, kas nad on või ei ole töötanud vähemalt kaks aastat delikaatseks peetaval ametikohal. Isegi kui delikaatsele ametikohale nimetatud ametnik viiakse üldjuhul üle alles viie aasta möödumisel, siis ei ole õige järeldus, et asjaomane ametnik on teiste ametnikega võrreldes erinevas olukorras alles viie ja, mitte aga kahe aasta möödudes. Delikaatsetel ametikohtadel töötavate ametnike suurema liikuvusega seonduv kohustus tuleneb sellest, et oma tööülesannete iseloomu tõttu on neil suurem oht puutuda kokku finantsrikkumiste või huvide konfliktiga. Järelikult on delikaatsetel ametikohtadel töötavad ametnikud teiste ametnikega võrreldes objektiivselt erinevas olukorras kogu oma teenistusaja, mitte ainult viie aasta möödudes. Neil kaalutlustel ei ole alust arvata, et liikuvust käsitlevate erandsätete kohaldamine neile ametnikele on õigustatud alles viie aasta möödudes. Vastupidi, võttes arvesse teenistuse huve hõlbustada delikaatsetel ametikohtadel töötavate ametnike liikuvust nende ohtude piiramiseks, millega nad võivad kokku puutuda, tundub mõistlik jätta need ametnikud välja sellise sätte kohaldamisalast, millega tugevalt ergutatakse stabiilsust veel kahe aasta vältel ajast, mil nad nimetatakse katseajal olevateks ametnikeks. Niisiis ei ole kõnealuste ametnike suhtes lõikes 3 sätestatud erand taotletud eesmärgiga ebaproportsionaalne.

(vt punktid 32, 67−73 ja 90−96)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 12. juuni 1997, kohtuasi T‑237/95: Carbajo Ferrero vs. parlament (EKL AT 1997, lk I‑A‑141 ja II‑429, punkt 99).