Kohtuasi T‑156/04

Électricité de France (EDF)

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – EDF‑ile Prantsuse ametivõimude poolt antud abi – Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobimatuks ja määratakse selle tagastamine – Abi saaja menetluslikud õigused – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Erainvestori kriteerium

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Haldusmenetlus – Komisjoni kohustus paluda huvitatud isikutel esitada oma märkused – Abi saaja õigus olla menetlusse kaasatud kohasel määral

(EÜ artikli 88 lõige 2; nõukogu määrus nrº659/1999, artikkel 6)

2.      Riigiabi – Komisjoni otsus – Seaduslikkuse hindamine otsuse tegemise ajal olemasoleva teabe alusel

(EÜ artikkel 87)

3.      Riigiabi – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid

(EÜ artikli 87 lõige 1)

4.      Riigiabi – Mõiste – Avalik‑õiguslike investorite suhtes aruka eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamine

(EÜ artikli 87 lõige 1)

5.      Riigiabi – Mõiste – Abi andev liikmesriik, kes on maksuvõlausaldaja ning ainuaktsionär riigi osalusega ettevõtjas, kelle aktsiakapitali suurendatakse maksunõudest loobumisega – Eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldatavus

(EÜ artikli 87 lõige 1)

1.      EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud uurimise staadiumis peab komisjon küsima asjassepuutuvatelt isikutelt selgitusi. Kuigi huvitatud isikud ei saa tugineda kaitseõigustele, on neil õigus olla kaasatud komisjoni poolt läbiviidavasse haldusmenetlusse määral, mis on vaidluse asjaolusid arvestades kohane. Lisaks sellele peab komisjon algatama ametliku uurimismenetluse ja teavitama sellest huvitatud isikuid, kui tal on pärast esialgset uurimist tõsiseid kahtlusi rahalise meetme ühisturuga kokkusobivuse suhtes. Sellest ilmneb, et komisjoni ei saa kohustada esitama nimetatud menetluse algatamise teatises lõplikku analüüsi kõnealuse abi kohta, vaid piisab sellest, kui komisjon määratleb piisavalt oma uurimise raamistiku, et mitte muuta sisutühjaks huvitatud isikute õigust esitada oma märkusi. Lisaks näeb määruse nr 659/1999 (EÜ artikli 88 kohaldamise kohta) artikkel 6 ette, et kui komisjon on otsustanud algatada ametliku uurimismenetluse, võib ta algatamisotsuses esitada asjakohased faktid ja õigusküsimused kokkuvõtlikult ning anda esialgse hinnangu selle kohta, kas käsitletaval riigi poolt võetud meetmel on abi iseloom, ning esitada põhjused, miks on alust kahelda selle kokkusobivuses ühisturuga.

Algatamisotsus peab võimaldama huvitatud isikutel tõhusalt osaleda ametlikus uurimismenetluses, mille raames neil peab olema võimalus esitada omapoolsed argumendid. Selle jaoks on piisav, kui huvitatud isikutele on teada põhjendused, millest lähtudes komisjon asus algul seisukohale, et kõnesolev meede võib kujutada endast ühisturuga kokkusobimatut uut riigiabi.

(vt punktid 106–110)

2.      Tühistamishagi raames tuleb hinnata ühenduse õigusakti seaduslikkust akti vastuvõtmise kuupäeval olemasoleva teabe alusel. Eelkõige peab komisjoni keerulisi hinnanguid uurima vaid nende asjaolude alusel, mis olid komisjonile teada nende hinnangute tegemise ajal. Selles osas ei saa komisjonile ette heita, et ta ei ole arvesse võtnud teavet, mida oleks võidud talle haldusmenetluses esitada, kuid mida siiski ei esitatud, kuna komisjon ei ole kohustatud omal algatusel ja oletustele tuginedes uurima, milline on see teave, mida talle võidakse esitada.

(vt punktid 125 ja 126)

3.      Selleks et siseriiklikku meedet riigiabiks lugeda, ei tule tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja tegelikku konkurentsimoonutamist, vaid üksnes uurida, kas abi võib mõjutada seda kaubandust ja kahjustada konkurentsi. Komisjon ei ole kohustatud koostama asjassepuutuva turu tegeliku olukorra, abi saanud ettevõtjate turuosa, konkureerivate ettevõtjate seisundi ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kohta majandusanalüüsi.

Kui liikmesriigi antud abi tugevdab ettevõtja seisundit ühendusesiseses kaubanduses teiste konkureerivate ettevõtjate suhtes, tuleb lugeda, et abi viimaseid mõjutab. Sellega seoses võib asjaolu, et üks majandusharu on ühenduse tasandil liberaliseeritud, anda tunnistust abi tegelikust või võimalikust mõjust konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele.

Lisaks ei ole vajalik, et abi saav ettevõtja ise osaleks ühendusesiseses kaubanduses. Kui liikmesriik annab ettevõtjale abi, võidakse siseriiklikku tegevust säilitada või suurendada, mille tagajärjel vähenevad teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate võimalused siseneda selle liikmesriigi turule. Lisaks võib sellise ettevõtja tugevdamine, kes kuni selle ajani ei osalenud ühendusesiseses kaubanduses, panna ta olukorda, mis võimaldab tal siseneda teise liikmesriigi turule.

(vt punktid 144–148)

4.      Ettevõtja puhul, kelle aktsiakapital kuulub ametivõimudele, tuleb seega eelkõige hinnata, kas sarnastel asjaoludel oleks avalikku sektorit juhtivate asutustega võrreldava suurusega eraõiguslik investor teinud sama suure kapitalisisendi, põhinedes prognoositavatele kasumlikkuse võimalustele ja jättes kõrvale kõik sotsiaalset, regionaal‑ või sektoripoliitikat käsitlevad kaalutlused.

Asjaoluga, et riigi kui aktsionäri käitumist hinnatakse aruka eraõigusliku investori seisukohast, samas kui tavapärase eraõigusliku investori käitumist niimoodi ei hinnata, ei ole rikutud riigi ja selle eraõigusliku investori võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna riik aktsionärina ei ole samas olukorras kui eraõiguslik investor. Erinevalt eraõiguslikust investorist, kes saab oma investeeringute rahastamiseks arvestada üksnes omaenda vahenditega, on riigil juurdepääs rahalistele vahenditele, mis tulenevad avaliku võimu teostamisest, eelkõige maksude kogumisest. Seega ainuüksi asjaolu, et riigil on juurdepääs avaliku võimu teostamisest tulenevatele rahalistele vahenditele, ei saa õigustada, et riigi tegutsemist võiks pidada avaliku võimu teostamise hulka kuuluvaks. Sellisel juhul oleks oht, et aruka eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamine aktsionäriks oleva riigi käitumise suhtes muutuks olematuks või vähemalt oleks ebaproportsionaalselt piiratud, sest riigina on tal paratamatult juurdepääs avaliku võimu teostamisest tulenevatele rahalistele vahenditele, eriti maksutuludele.

(vt punktid 230–232)

5.      Riigiabi valdkonnas tuleb vahet teha kahte liiki olukordadel: olukorrad, kus riigi sekkumine on majanduslikku laadi, ja olukorrad, kus riigi sekkumine kuulub avaliku võimu teostamise alla. Kui riigi sekkumine, arvestades selle laadi, eset ning eesmärki, ei kujuta endast investeeringut, mida võiks teostada eraõiguslik investor, võib see sekkumine olla riigi kui avaliku võimu sekkumine, mis välistab seega aruka eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamise. Seevastu juhul, kui riigi sekkumine, arvestades selle laadi, eset ning eesmärki, kujutab endast investeeringut, mis on võrreldav eraõigusliku investori poolt tehtava investeeringuga, tuleb seda sekkumist uurida aruka eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldades. Selle uurimise eesmärk on kontrollida, kas selline investor oleks sarnastel asjaoludel ja võimalikele kasumlikkuse prognoosidele tuginedes teinud sama suure kapitalisisendi, sõltumata sellest, millisel kujul see riigi sekkumine võib esineda, ja sõltumata asjaolust, et riigil on juurdepääs avaliku võimu teostamisest tulenevatele vahenditele, nagu näiteks maksudest tulenevad vahendid, mida ei saaks kasutada eraõiguslik investor.

Teisisõnu tuleb meedet uurida mitte üksnes selle vormist, vaid selle laadist, esemest ja eesmärkidest lähtuvalt, mis eeldab selle käsitlemist kõiki neid külgi arvestades ning selle konteksti arvesse võtmist. Lisaks nähtub eeltoodust, et üksnes asjaolust, et riigi sekkumine toimus seaduse kujul, ei piisa selleks, et tagasi lükata võimalust, et riigi sekkumisel ettevõtja kapitali oli majanduslik eesmärk, mis võiks olla samuti eraõiguslikul investoril.

Eeltoodut arvestades tuleb teha kindlaks iga juhtumi asjaolusid arvestades, kas riigi osalemisel abi saanud ettevõtja kapitalis või sekkumisel sellesse kapitali on majanduslik eesmärk, mis võiks samuti olla eraõiguslikul investoril, ja kas riik tegi seda järelikult majandustegevuses osalejana samamoodi kui erakapitalil põhinev ettevõtja, või kas seda tegevust õigustab vastupidi avaliku huvi eesmärk ja seda tuleb pidada riigi kui avaliku võimu sekkumise viisiks, millisel juhul ei saa riigi käitumist võrrelda erakapitalil põhineva ettevõtja või eraõigusliku investori käitumisega turumajanduses.

Seega tuleb uurida, kas liikmesriik, kes on ühtaegu riigi osalusega ettevõtja maksuvõlausaldaja ja ainuaktsionär, võib õiguspäraselt tugineda eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisele, kui ta suurendab selle ettevõtja kapitali kõnealusest maksunõudest loobumise kaudu, või kas tuleb tõdeda, et arvestades nõude maksuõiguslikku iseloomu ja asjaolu, et riik teostas sellest nõudest loobudes avalikku võimu, oli komisjonil õigus jätta see kriteerium kõnealuse kapitali suurendamise osas kohaldamata.

Kui liikmesriik suurendab ettevõtja ainuaktsionärina selle ettevõtja kapitali eelkõige selleks, et viia selle ettevõtja bilanss tasakaalu, siis tuleb märkida, et ta käitub selliselt, nagu võiks käituda eraõiguslik investor, ja a priori ei ole välistatud, et ta võib tegutseda sarnasel eesmärgil kui niisugune investor. Selleks et teha kindlaks, kas oli tegemist sellise juhtumiga, mis omakorda võimaldaks välistada vaidlusaluse meetme riigiabiks kvalifitseerimise, tulebki kontrollida, kas eraõigusliku investori kriteerium on täidetud või mitte, millest komisjon aga keeldus.

(vt punktid 223, 233–237, 246, 258)