Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 30. aprillil 2024(1)
Kohtuasi C‑650/22
Fédération internationale de football association (FIFA)
versus
BZ
Menetluses osalesid:
Union Royale Belge des Sociétés de Football-Association ASBL (URBSFA),
SA Sporting du Pays de Charleroi,
Fédération Internationale des Footballeurs Professionnels,
Union Nationale des Footballeurs Professionnels,
Fédération Internationale des Footballeurs Professionnels, Division Europe
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour d’appel de Mons (Monsi apellatsioonikohus, Belgia))
Eelotsusetaotlus – Töötajate vaba liikumine – Kokkulepete keeld – FIFA mängijate staatust ja üleminekuid reguleeriv kord – Klubi ja mängija vahelise lepingu ennetähtaegne lõpetamine – Reeglid, millega karistatakse teist klubi, kes sõlmib lepingu kõnealuse mängijaga – Keeld väljastada mängija teise klubisse üleminekuks vajalikku sertifikaati
I. Sissejuhatus
1. Cour d’appel de Monsi (Monsi apellatsioonikohus, Belgia) eelotsusetaotlus, mis käsitleb ELTL artiklite 45 ja 101 tõlgendamist, on esitatud menetluses, mille pooled on jalgpallur BZ ja Fédération internationale de football association (Rahvusvaheline Jalgpalliföderatsioon; FIFA) ning mis käsitleb kahju, mis on mängijale väidetavalt tekkinud FIFA teatavate reeglite tõttu, mis käsitlevad mängijate ja klubide vahelisi lepingulisi suhteid.
2. Kõnealused reeglid puudutavad hüvitisi, sportlikke sanktsioone ja kohustusliku rahvusvahelise ülemineku sertifikaadi väljastamist olukorras, kus on väidetavalt leping lõpetatud ilma mõjuva põhjuseta.
3. Ettepanekus analüüsin, kas vaidlustatud sätted on vastuolus ELTL artikliga 45 või 101 või Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 15.
II. Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimus
A. Vaidluse pooled
4. BZ on endine elukutseline jalgpallur, kes elab Pariisis (Prantsusmaa).
5. SA Sporting du Pays de Charleroi on Belgia jalgpalliklubi.
6. FIFA on Pariisis 1904. aastal asutatud ühing. See asub Zürichis (Šveits) ja selle tegevust reguleerib Šveitsi õigus. FIFA põhikirja artiklis 2 kirjeldatud FIFA eesmärgid on muu hulgas „kehtestada jalgpalli ja sellega seotud küsimusi reguleerivaid reegleid ja sätteid ning tagada nende järgimine“(2) ning „kontrollida profijalgpalli kõigis selle vormides, võttes kõik asjakohased meetmed selleks, et hoida ära FIFA põhikirja, reeglistike ja otsuste ning mängureeglite rikkumine“.(3) Selle organid on muu hulgas „kongress“, mis on selle kõrgeim ja õigustloov organ,(4) „nõukogu“, mis on „strateegiline ja järelevalveorgan“,(5) ning „peasekretariaat“, mis on „täidesaatev, tegev- ja haldusorgan“.(6)
7. FIFA põhikirja artiklite 11 ja 14 kohaselt võib iga mis tahes riigis „jalgpalli korraldamise ja kontrolli eest vastutav ühing“ saada FIFA liikmeks muu hulgas tingimusel, et ta on juba liige ühes FIFA tunnustatud ja FIFA põhikirja artiklis 22 nimetatud kuuest maailmajao keskliidust. Nende hulgas on Union des associations européennes de football (Euroopa jalgpalliliit; edaspidi „UEFA“). Selline ühing peab esmalt võtma kohustuse järgida FIFA põhikirja, reeglistikke, suuniseid ja otsuseid ning selle maailmajao keskliidu põhikirja, kordi, käskkirju ja otsuseid, mille liige ta juba on. Praktikas on praegu enam kui 200 rahvuslikku jalgpalliliitu FIFA liikmed. Liikmena on neil FIFA põhikirja artiklite 14 ja 15 alusel muu hulgas kohustus „tagada, et nende liikmed järgivad FIFA põhikirja ning FIFA organite kordi, käskkirju ja otsuseid“(7) ning et neid järgivad ka kõik jalgpallis osalejad, eelkõige profiliigad, klubid ja mängijad. Peale selle on ette nähtud, et „liikmesühinguga liitunud klubid, liigad ja muud klubide rühmitused alluvad ühingule ja ühing tunnustab neid“.(8)
B. Vaidlustatud sätted
8. 22. märtsil 2014 võttis FIFA vastu „Mängijate staatust ja üleminekuid reguleeriva korra“ (edaspidi „FIFA kord“), mis jõustus sama aasta 1. augustil. Selle korraga tühistati ja asendati varasem sama pealkirjaga kord.
9. FIFA korra artikli 9 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Ühingus registreeritud mängijat võib registreerida uues ühingus alles pärast seda, kui mängija on saanud eelmise ühingu väljastatud rahvusvahelise ülemineku sertifikaadi. Rahvusvahelise ülemineku sertifikaat väljastatakse tingimusteta, tasuta ja ilma ajalise piiranguta. Kõik vastupidised sätted on õigustühised ja kehtetud. Ühing, kes rahvusvahelise ülemineku sertifikaadi väljastab, on kohustatud esitama selle koopia FIFA‑le. Rahvusvahelise ülemineku sertifikaadi väljastamise haldusmenetlust on kirjeldatud käesoleva korra lisa 3 artiklis 8 […].“
10. FIFA korra lisa 3 artikli 8.2 lõikes 7 on kirjas: „Eelmine ühing ei väljasta rahvusvahelise ülemineku sertifikaati, kui eelmise klubi ja elukutselise mängija vahel on käesoleva lisa artikli 8.2 lõike 4 punktis b sätestatud asjaoludel lepinguline vaidlus […]“.
11. FIFA korra lisa 3 artikli 8.2 lõike 4 punktis b omakorda on sätestatud: „Eelmine ühing peab seitsme päeva jooksul alates rahvusvahelise ülemineku sertifikaadi taotluse kuupäevast […] jätma rahvusvahelise ülemineku sertifikaadi taotluse rahuldamata ja märkima […] keeldumise põhjuse, milleks võib olla kas asjaolu, et eelmise klubi ja elukutselise mängija vaheline leping ei ole lõppenud, või et puudub vastastikune kokkulepe lepingu ennetähtaegse lõpetamise kohta.“
12. FIFA korra artiklis 17 on sätestatud:
„Lepingu ilma mõjuva põhjuseta lõpetamise korral kohaldatakse järgmisi sätteid:
1. Lepingu lõpetanud pool on igal juhul kohustatud maksma hüvitist. Vastavalt artikli 20 ja lisa 4 sätetele, mis käsitlevad väljaõppehüvitisi, ja kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti, võetakse lepingu lõpetamise eest makstava hüvitise arvutamisel arvesse asjaomases riigis kehtivat õigust, spordiala eripära ja mis tahes muid objektiivseid asjaolusid. Need asjaolud on eelkõige töötasu ja muud tasud, mida mängijal on õigus kehtiva lepingu ja/või uue lepingu alusel saada, lepingu järelejäänud kestus kuni viis aastat, eelmise klubi poolt (lepinguperioodil tasutud) tekkinud või tasutud kulud ja kulutused ning see, kas lepingu rikkumine leidis aset kaitseperioodil.
2. Õigust sellisele hüvitisele ei saa loovutada kolmandale isikule. Kui elukutseline mängija on kohustatud maksma hüvitist, vastutavad elukutseline mängija ja tema uus klubi selle maksmise eest solidaarselt. Hüvitise suuruse võib sätestada lepingus või pooled võivad selles kokku leppida.
[…]
4. Lisaks kohustusele maksta hüvitist määratakse sportlikud sanktsioonid igale klubile, kelle puhul on tõendatud lepingu lõpetamine või lõpetamisele õhutamine kaitseperioodil. Eeldatakse, et klubi, kes sõlmib lepingu elukutselise mängijaga, kes on oma eelmise lepingu lõpetanud ilma mõjuva põhjuseta, on õhutanud elukutselist mängijat lepingut lõpetama, kuni tõendatakse vastupidist. Klubil on keelatud uute mängijate riigi või rahvusvahelisel tasandil ülesandmine kahe täieliku ja järjestikuse ülesandmisperioodi jooksul. Klubil on õigus uusi mängijaid nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil üles anda alles alates järgmisest ülesandmisperioodist pärast sportliku sanktsiooni täielikku ärakandmist. Eelkõige ei või ta kasutada käesoleva korra artikli 6 lõikes 1 ette nähtud erandit ega ajutisi meetmeid mängijate ülesandmiseks enne seda perioodi“.
C. Menetlus põhikohtuasjas
13. BZ oli aastatel 2004–2019 elukutseline jalgpallur.
14. 20. augustil 2013 allkirjastas ta nelja-aastase lepingu Venemaa profijalgpalliklubiga Futbolny Klub Lokomotiv (edaspidi „Moskva Lokomotiv“).
15. 22. augustil 2014 lõpetas Moskva Lokomotiv selle lepingu ja esitas FIFA vaidluste lahendamise kojale (edaspidi „vaidluste lahendamise koda“) taotluse anda BZile korraldus maksta hüvitist 20 miljoni euro suuruses summas, väites, et lepingut on rikutud ja leping on „lõpetatud ilma mõjuva põhjuseta“ FIFA korra artikli 17 tähenduses. Selle peale esitas BZ vastunõude, millega ta taotles, et Moskva Lokomotiv maksaks talle välja saamata jäänud palga ja hüvitise, mis on võrdne töötasuga, mille ta oleks saanud juhul, kui leping oleks kestnud kuni tähtaja lõpuni.
16. Seejärel hakkas BZ otsima uut klubi, kes võiks temaga lepingu sõlmida, kuid see osutus raskeks. BZi sõnul oli selle põhjus oht, et hüvitis, mis tuleb maksta Moskva Lokomotivile, mõistetakse temaga solidaarselt välja uuelt klubilt.
17. BZ märgib, et vaatamata sellele, et mitu klubi tundis tema vastu huvi, sai ta ainult ühe ettepaneku, mille tegi Sporting du pays de Charleroi, kes saatis talle 19. veebruaril 2015 tööpakkumise, mis sisaldas kahte kumulatiivset edasilükkavat tingimust: 1) ta peab olema hiljemalt 30. märtsiks 2015 nõuetekohaselt registreeritud ja kvalifitseeritud, et osaleda SA Sporting du Pays de Charleroi esimeses võistkonnas Union Royale Belge des Sociétés de Football-Association ASBLi (Belgia Kuninglik Jalgpalliühingute Liit; edaspidi „URBSFA“), UEFA või FIFA korraldatud ametlikel võistlustel, ning 2) ta peab saama (sama tähtaja jooksul) kirjaliku ja tingimusteta kinnituse, et Sporting du Pays de Charleroid ei saa pidada solidaarselt vastutavaks mis tahes hüvitise (eelkõige lepingu lõpetamise hüvitise) eest, mida BZ võib olla kohustatud maksma Moskva Lokomotivile.
18. BZi ja Sporting du Pays de Charleroi nõustajad palusid vastavalt 20. veebruari ja 5. märtsi 2015. aasta kirjades nii FIFA-lt kui ka URBSFA-lt kinnitust selle kohta, et BZi saab õiguspäraselt üles anda ja kvalifitseerida mängima Sporting du Pays de Charleroi esimeses võistkonnas ning et tema suhtes ei kohaldata FIFA korra artikli 17 lõikeid 2 ja 4.
19. FIFA vastas 23. veebruari 2015. aasta kirjas, et FIFA korra sätteid on volitatud kohaldama ainult pädev otsustusorgan, mitte tema haldusorgan. URBSFA omakorda teatas 6. märtsil 2015, et vastavalt FIFA korrale ei saa BZi üles anda enne, kui tema eelmine klubi väljastab rahvusvahelise ülemineku sertifikaadi.
20. FIFA vaidluste lahendamise koda rahuldas 18. mai 2015. aasta otsusega Moskva Lokomotivi nõude osaliselt, määrates hüvitise suuruseks, mis tuli BZil tasuda, 10,5 miljonit eurot, jättes samas BZi nõuded rahuldamata. Samuti otsustas vaidluste lahendamise koda, et FIFA korra artikli 17 lõige 2 ei ole edaspidi BZi suhtes kohaldatav. Rahvusvaheline spordivahekohus (edaspidi „CAS“) jättis selle otsuse apellatsiooniastmes 27. mail 2016 muutmata.
21. BZ sõlmis 24. juulil 2015 töölepingu Marseille (Prantsusmaa) Olympique’i klubiga.
22. BZ esitas 9. detsembril 2015 FIFA ja URBSFA vastu tribunal de commerce du Hainaut, division de Charleroile (Hainaut’ kaubanduskohus, Charleroi osakond, Belgia) hagi nõudega hüvitada kahju, konkreetsemalt saamata jäänud tulu 6 miljonit eurot, mis tal jäi väidetavalt saamata seetõttu, et kohaldati vaidlustatud sätteid, mis on tema hinnangul liidu õigusega vastuolus.
23. See kohus tunnistas BZi nõude 19. jaanuari 2017. aasta kohtuotsusega põhimõtteliselt põhjendatuks, mõistes BZi kasuks FIFA-lt ja URBSFA-lt välja esialgse summa 60 001 eurot.
24. FIFA esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Menetlusse astujana palub URBSFA samuti 19. jaanuari 2017. aasta kohtuotsust muuta.
D. Eelotsuse küsimus
25. Eeltoodut arvestades esitas Cour d’appel de Mons (Monsi apellatsioonikohus) 19. septembri 2022. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 17. oktoobril 2022, Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas ELTL artikleid 45 ja 101 tuleb tõlgendada nii, et nende kohaselt on keelatud:
– põhimõte, et mängija ja klubi, kes soovib temaga lepingut sõlmida, on solidaarselt kohustatud maksma hüvitist klubile, kellega on leping ilma mõjuva põhjuseta lõpetatud, nagu see on sätestatud FIFA korra artikli 17 lõikes 2 koostoimes sama korra artikli 17 lõikes 4 ette nähtud sportlike sanktsioonidega ja artikli 17 lõikes 1 ette nähtud rahaliste sanktsioonidega;
– spordialaliidu, kuhu kuulub mängija eelmine klubi, õigus mitte väljastada rahvusvahelise ülemineku sertifikaati, mis on vajalik selleks, et uus klubi saaks mängijaga lepingu sõlmida, kui selle eelmise klubi ja mängija vahel on vaidlus (FIFA korra artikli 9 lõige 1 ja selle korra lisa 3 artikli 8.2 lõige 7)?“
26. FIFA, BZ, URBSFA, Fédération Internationale des Associations de Footballeurs Professionnels (rahvusvaheline profijalgpallurite liit; edaspidi „FIFPro“),(9) Fédération Internationale des Footballeurs Professionnels, Division Europe (edaspidi „FIFPro Europe“), Union Nationale des Footballeurs Professionnels (edaspidi „UNFP“), Kreeka, Prantsuse, Itaalia ja Ungari valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. FIFA, BZ, URBSFA, FIFPro, FIFPro Europe, UNFP, Kreeka valitsus ning komisjon osalesid 18. jaanuaril 2024 toimunud kohtuistungil.
III. Õiguslik analüüs
A. Vastuvõetavus
27. FIFA ja URBSFA väidavad, et eelotsusetaotlus ei ole piisavalt täpne ning et vaidlust põhikohtuasjas tuleb käsitada olemuselt „puhtalt riigisisesena“, mistõttu tuleb käesolev kohtuasi tunnistada vastuvõetamatuks. Kreeka, Prantsuse ja Ungari valitsusel on kohtuasja vastuvõetavuse suhtes samalaadsed kahtlused.
28. Ma ei saa selle väitega nõustuda. Õigusküsimused on eelotsusetaotlusest selgelt arusaadavad. Kõik asjaomased isikud on täielikult aru saanud eelotsusetaotluse tähendusest ja kontekstist ning selle faktilisest ja regulatiivsest kontekstist, samuti asjaolust, et vaidlus on piiriülene, kuna Prantsusmaa kodanikust ja Prantsusmaal elav jalgpallur väitis, et tal takistati kutsealastel eesmärkidel Belgiasse kolida.(10)
B. Sisulised küsimused
29. Oma küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikleid 45 ja 101 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus FIFA kehtestatud kord, milles on sätestatud: 1) põhimõte, et mängija ja temaga lepingut sõlmida sooviv klubi on solidaarselt kohustatud maksma hüvitist klubile, kellega on leping ilma mõjuva põhjuseta lõpetatud, ja 2) spordialaliidu, kellest sõltub mängija eelmine klubi, õigus mitte väljastada rahvusvahelise ülemineku sertifikaati, mis on vajalik selleks, et uus klubi saaks mängijaga lepingu sõlmida, kui selle eelmise klubi ja mängija vahel on vaidlus.
1. Metoodikat puudutavad märkused
30. Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus tegi hiljuti kaks põhimõttelise tähendusega kohtuotsust seoses reeglitega, mille on kehtestanud eraõiguslikud üksused, kes vastutavad jalgpalli korraldamise ja kontrollimise eest maailma, Euroopa ja riigi tasandil.(11) See tähendab, et alles äsja on tehtud märkimisväärseid pingutusi varasema kohtupraktika sünteesimiseks ja kokkuvõtmiseks. Kuna käesolevas ettepanekus on järelikult võimalik tugineda neile hiljutistele kohtuotsustele, keskendun selles peamiselt käesoleva kohtuasja erisustele.(12)
31. Euroopa Kohus analüüsib selliseid reegleid nagu vaidlustatud sätted nii konkurentsinormide kui ka siseturgu käsitlevate sätete kohaselt.(13) Seega on ELTL artiklid 101 ja 45 käesolevale kohtuasjale põhimõtteliselt kohaldatavad. See on pragmaatiline lähenemine, mis võib ometigi kaasa tuua delikaatseid olukordi, mida püüan edaspidi lühidalt kirjeldada.
32. Aluslepingute loogika kohaselt on nii põhivabaduste kui ka konkurentsinormide eesmärk tagada toimiv siseturg.(14) Sellega seoses on protokollis (nr 27) siseturu ja konkurentsi kohta sõnaselgelt täpsustatud, et ELL artiklis 3 määratletud siseturg hõlmab süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata.(15) Aluslepingute algse mõtte kohaselt olid põhivabadused suunatud liikmesriikidele kui avalik-õiguslikele isikutele, konkurentsinormid aga olid siduvad eraõiguslikele ettevõtjatele.
33. Aastate jooksul on eristamine siiski ähmasemaks muutunud. Sageli on raske eitada, et mõned eraõiguslikud üksused tegutsevad nagu riik, olgu siis pelgalt nende majandusjõust tulenevalt või seoses sellega, kuidas nad reegleid kehtestavad, ning samas esineb olukordi, kus riigi tegevus sarnaneb pigem eraettevõtja tegevusega. Seega on Euroopa Kohus pidanud nende arengutega kaasas püsima ja kohtupraktika on edasi arenenud: ühest küljest hakati teatavates olukordades võimaldama üksikuid siseturu vabadusi ka eraõiguslikele üksustele,(16) teisalt aga hakati teistes olukordades leidma, et liikmesriigi tegevus kuulub konkurentsiõiguse valdkonda.(17) Selle küsimuse igakülgne ja ammendav analüüs ei ole selle ettepaneku teema.
34. Peale selle on Euroopa Kohus mõnel juhul leidnud, et samadele asjaoludele tuleb kohaldada nii põhivabadusi kui ka konkurentsinorme. Teisisõnu tekkis varasema välistava valikuvõimaluse (kas konkurentsinormid või põhivabadused) asemele paralleelne (ehk kumulatiivne) lähenemine. Arvestades aluslepingute algseid eesmärke, mida kirjeldasin eespool, võib tekkida küsimus, millistel põhjustel Euroopa Kohus sellise lähenemise kasuks otsustas. Ilmselgelt võib selline paralleelne sätete kohaldamine küll tuua kaasa soovitud olukorra, mille puhul ükski sellise üksuse nagu FIFA kehtestatud reegel ei jää liidu õiguse kohaldamisalast välja, kuid sellega kaasnevad siiski omad murekohad: mis juhtub näiteks juhul, kui vaidlustatud säte on kooskõlas ELTL artikliga 101, kuid mitte ELTL artikliga 45 või vastupidi? Intuitiivselt on vastus selge: mõlemaid reegleid (nii konkurentsi kui ka põhivabaduste valdkonnas) tuleb eraldi sisuliselt hinnata.
35. Võtame näiteks Euroopa Kohtu otsuse Royal Antwerp Football Club(18) ja kujutame ette, et Euroopa Kohtu seisukohtade kohaldamisel satub eelotsusetaotluse esitanud kohus olukorda, kus 1) vaidlustatud sätete eesmärk on piirata konkurentsi ELTL artikli 101 tähenduses(19) ja 2) need kujutavad endast piirangut ELTL artikli 45 alusel. Järgmiseks, kohaldades endiselt kohtuotsust Royal Antwerp Football Club, on liikmesriigi kohus sunnitud otsustama, et eesmärgil põhinev piirang (ELTL artikkel 101) on per se keelatud, mis muudab võimatuks piirangu hindamise muude kohtuotsuses Wouters jt(20) nimetatud eesmärkide seisukohast.(21) Samal ajal võib liikmesriigi kohus hinnata võimalikku põhjendatust ELTL artikli 45 alusel ja teha lausa otsuse, et konkreetsel juhul on piirangud põhjendatud. Selle tulemusena oleksid vaidlustatud sätted ELTL artikliga 101 vastuolus, kuid ELTL artikliga 45 kooskõlas.
36. Viimaks tuleb meeles pidada, et põhivabaduste ja konkurentsinormide rikkumise õiguslikud tagajärjed on väga erinevad: kui Euroopa Kohus leiab, et FIFA rikub näiteks ELTL artiklit 45, ei saa vaidlustatud sätteid FIFA pädevusalas kohaldada, juhul kui tegemist on liidu siseturuga. Kuid piiriülene element liikmesriikide vahel peab siiski olemas olema. Kui aga tuvastatud on ELTL artikli 101 rikkumine, ei saa vaidlustatud sätteid enam isegi ühe liikmesriigi sees kohaldada.
37. Olgu kuidas on, käesolevas ettepanekus lähtun samast lähenemisest nagu Euroopa Kohus eelnimetatud põhimõttelise tähendusega kohtuotsustes: analüüsin nii ELTL artiklit 45 kui ka artiklit 101.
2. Vaidlustatud sätted
38. Siinkohal tasub minu hinnangul teha vaidlustatud sätetest lühike kokkuvõte.
39. FIFA korra artikli 17 lõigetes 1, 2 ja 4 on sätestatud, et mängija ja klubi, kes soovib temaga lepingut sõlmida, on solidaarselt kohustatud maksma hüvitist klubile, kellega sõlmitud leping on lõpetatud ilma mõjuva põhjuseta. Peale selle kehtestatakse nii mängijale kui ka klubile sportlikud ja rahalised sanktsioonid. Edaspidi viitan neile reeglitele kui „kahju hüvitamise ja sanktsioonide reeglitele“.
40. FIFA korra artikli 9 lõike 1 ja selle korra lisa 3 artikli 8.2 lõike 7 kohaselt ei pea spordialaliit, kuhu kuulub mängija eelmine klubi, väljastama rahvusvahelise ülemineku sertifikaati, kui selle eelmise klubi ja mängija vahel on vaidlus.
3. Piirang ELTL artikli 45 alusel
41. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikliga 45 vastuolus iga meede, ükskõik kas see rajaneb kodakondsusel või seda kohaldatakse kodakondsusest olenemata, mis võib asetada liidu kodanikud ebasoodsamasse olukorda, kui nad soovivad tegeleda majandustegevusega muu liikmesriigi territooriumil kui päritoluliikmesriik, takistades neil või pärssides nende soovi päritoluliikmesriigist lahkuda.(22)
42. Ei ole erilist kahtlust, et kõik vaidlustatud sätted on olemuselt piiravad, mida näitab muu hulgas asjaolu, et ükski käesolevas menetluses osaleja ei ole püüdnud nende piiravat olemust kahtluse alla seada.
43. Sätted, milles on ette nähtud uue klubi solidaarne vastutus hüvitise maksmise eest, mille elukutseline mängija võlgneb oma eelmisele klubile lepingu rikkumise eest seoses lepingu lõpetamisega ilma mõjuva põhjuseta, kahtlemata heidutavad klubisid mängijat palkamast või panevad neid tema palkamisest loobuma hirmust finantsriski ees. Sama kehtib sportliku sanktsiooni kohta, mis kujutab endast keeldu anda üles uusi mängijaid riigi või rahvusvahelisel tasandil kahe täieliku ja järjestikuse ülesandmisperioodi jooksul, ning rahvusvahelise ülemineku sertifikaadi väljastamata jätmise kohta. See võib reaalselt takistada mängijal tegutseda oma kutsealal mõnes teises liikmesriigis asuvas klubis.
44. Sellega seoses ei ole mõtet analüüsida, kas vaidlustatud sätted kujutavad endast teiste liikmesriikide kodanike kaudset diskrimineerimist või lihtsalt takistavad isikute vaba liikumist. Oluline on see, et mängijaid takistatakse tulemuslikult üle minemast teistes liikmesriikides asuvatesse klubidesse. Just nii juhtus käesolevas asjas: Prantsusmaa kodanik BZ, kellel oli tulus tööleping, soovis asuda tööle Belgias, mille kodanik ta ei olnud. Vaidlustatud sätted takistasid tal seda teha.
4. ELTL artikkel 101
45. ELTL artikli 101 lõike 1 kohaselt on siseturuga kokkusobimatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärk või tagajärg on konkurentsi takistamine, piiramine või kahjustamine siseturu piires.
46. Vaidlustatud sätted kujutavad endast ettevõtjate ühenduste otsust ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses,(23) mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust sellesama sätte tähenduses.(24) Sellega seoses soovin rõhutada, et seda järeldust ei muuda asjaolu, et vaidlustatud sätted kuuluvad valdkonda, mida üldjuhul peetakse tööõiguse alla kuuluvaks. Eelkõige ei ole praeguses olukorras kohaldatav nn Albany erand sel lihtsal põhjusel, et vaidlustatud sätted ei kujuta endast kollektiivlepinguid töötajate ja tööandjate vahel.(25) Pigem, nagu BZ õigusega rõhutab, on FIFA kehtestanud FIFA korra just selliste lepingute puudumise tõttu.
47. Järgmiseks analüüsin, kas vaidlustatud sätete eesmärk või tagajärg on konkurentsi takistamine, piiramine või kahjustamine siseturu piires.
48. BZi ja FIFPro väitel tuleb ELTL artikli 101 lõiget 1 tõlgendada nii, et vaidlustatud sätete eesmärk(26) on piirata konkurentsi ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses. FIFA korra artiklil 17, artikli 9 lõikel 1 ning selle korra lisa 3 artikli 8.2 lõikel 7 on sõnastust, majanduslikku ja õiguslikku konteksti ning objektiivset eesmärki arvestades eesmärk ja igal juhul ka tagajärg, nii tegelik kui ka võimalik, kehtestada kõigile „ettevõtjatele“, kes on majanduslikus mõttes profijalgpalliklubid, kes on liitunud rahvuslike jalgpalliliitudega, kes omakorda on FIFA liikmed, sellised tingimused, mis on niivõrd keelavad ja heidutavad (eesmärgiga tagada nende kõrgetasemeliste mängijate teenused, kes ei ole konkureeriva klubiga enam lepinguliselt seotud, kuid kelle leping on väidetavalt lõpetatud ilma mõjuva põhjuseta), et neid tingimusi tuleb nii õiguslikust kui ka praktilisest aspektist mõista nii, et need ülemäära piiravad või takistavad nende klubide võimalust üksteisega sel viisil konkureerida. Selline piirang on seda märkimisväärsem, et see on seotud asjaoluga, mis kujutab endast õigusliku ja majandusliku doktriini kohaselt ühte peamist parameetrit, mille abil klubid üksteisega konkureerida saavad, arvestades, et mängijate palkamine ise on seotud klubidevaheliste jalgpallivõistluste korraldamise ja ülekannetega. Peale selle piiravad need reeglid samal viisil ja samas ulatuses mängijate endi võimalust konkureerida.
49. FIFA ja URBSFA seevastu eitavad, et tegemist on ELTL artikli 101 lõike 1 kohase piiranguga, ja keskenduvad vaidlustatud sätete võimalikule põhjendatusele. Kreeka ja Ungari valitsus esitavad samalaadse analüüsi. Prantsuse valitsus suunab küsimuse, kas tegemist on ELTL artikli 101 lõike 1 kohase eesmärgil või tagajärjel põhineva piiranguga, sisuliselt tagasi eelotsusetaotluse esitanud kohtule.(27)
50. Komisjon leiab, et tegemist on tagajärjel põhineva konkurentsipiiranguga. Ta väidab, et vaidlustatud sätete sisu, majanduslikku ja õiguslikku konteksti ning objektiivset eesmärki arvestades ei saa neid tõlgendada eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguna, kuna neid kohaldatakse üksnes lepingu lõpetamisele ilma mõjuva põhjuseta ja seega ei mõjuta need klubide võimalusi üksteisega vabalt konkureerida mängijate ülesandmisega nii eelmise klubiga sõlmitud siduva lepingu lõpul kui ka selle lepingu kehtivuse ajal, juhul kui kõik asjaosalised on sellise ülesandmisega nõus ning see on kooskõlas mängijate ülesandmist käsitlevate ajaliste ja esemeliste reeglitega.
a) Eesmärgil põhinev konkurentsipiirang (ELTL artikli 101 lõige 1)
51. Hindamaks, kas konkurentsipiirang põhineb eesmärgil või tagajärjel, tuleb kõigepealt analüüsida kõnealuse tegevuse eesmärki. Kui analüüsi tulemusel ilmneb, et tegevusel on konkurentsivastane eesmärk, ei ole vaja analüüsida selle tegevuse tagajärgi konkurentsile. Ainult juhul, kui tegevust ei saa pidada selliseks, millel on konkurentsivastane eesmärk, on vaja seejärel analüüsida selle tagajärgi.(28) Selleks et teha konkreetsel juhul kindlaks, kas kokkulepe, ettevõtjate ühenduse otsus või kooskõlastatud tegevus kahjustab juba oma olemuselt(29) konkurentsi piisaval määral, et seda saaks pidada niisuguseks, mille eesmärk on konkurentsi takistada, piirata või moonutada, tuleb analüüsida esiteks asjaomase kokkuleppe, otsuse või tegevuse sisu, teiseks selle majanduslikku ja õiguslikku konteksti ning kolmandaks eesmärke, mida sellega soovitakse saavutada.(30)
52. Vaidlustatud sätete kombinatsiooni puhul tekib järgmine olukord: FIFA korra artiklis 17 on sätestatud, et niipea kui mängija on lepingu ilma mõjuva põhjuseta lõpetanud, tuleb maksta hüvitist ja rakendatakse karme sportlikke sanktsioone. Veelgi enam, FIFA korra lisa 3 artikli 8.2 kohaselt ei väljastata sellisele mängijale rahvusvahelise ülemineku sertifikaati, mis võimaldaks mõnel klubil teda väljakule saata.
53. Teisisõnu on lepingu ilma mõjuva põhjuseta lõpetamise tagajärjed mängija jaoks nii karmid, et on väga ebatõenäoline, et mängija seda teha otsustab. Vaidlustatud sätted on sõnastatud eesmärgiga mängijat heidutada ja pidurdada. Sama kehtib klubide kohta, kes võivad olla huvitatud mängijate meelitamisest kehtiva lepingu ajal uutele jahimaadele. Sellise tegevuse „hind“ on äärmiselt kõrge.
54. Seega on vaidlustatud sätted oma olemuselt(31) sellised, et need piiravad mängijate võimalusi vahetada klubi ja teisest küljest ka (uute) klubide võimalusi palgata mängijaid olukorras, kus mängija on lõpetanud lepingu ilma mõjuva põhjuseta. Nagu Euroopa Kohus on sõnaselgelt väljendanud, kujutab andekate mängijate värbamine endast „selle konkurentsi ühte peamist parameetrit, mida profijalgpalliklubid võivad üksteisele avaldada“,(32) mis muudab mängijad klubide jaoks kõige tähtsamaks „tootmisteguriks“(33).
55. Seeläbi mõjutavad vaidlustatud sätted sellega, et need piiravad klubide võimekust värvata mängijaid, paratamatult klubide konkurentsi elukutseliste mängijate omandamise turul.
56. Need asjaolud näitavad veenvalt, et tegemist on eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga. Ilmselgelt on muid olukordi, kus mängijatel on võimalik klubi vahetada ja olla värvatud. See ei tähenda siiski, nagu viitab komisjon oma seisukohas, et eesmärgil põhinev konkurentsipiirang puudub.(34) Olukorras, kus leping lõpetatakse mõjuva põhjuseta, teevad vaidlustatud sätted konkurentsile lõpu. Ma ei näe võimalust seda mitte võrdsustada eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga.
b) Tagajärjel põhinev konkurentsipiirang (ELTL artikli 101 lõige 1)
57. Minu analüüsist johtuvalt ei ole enam vajadust hinnata, kas vaidlustatud sätted sisaldavad tagajärjel põhinevat konkurentsipiirangut. Siiski on minu arvates selge, et vaidlustatud sätetel on vähimal juhul konkurentsi piiramise tagajärg. Kohtuistungil selgitas FIFA esindaja, et lepingu lõpetamist mõjuva põhjuseta ei tule praktiliselt kunagi ette, ning minu arvates näitab see asjaolu enam kui selgelt, et vaidlustatud sätetel on eespool kirjeldatud soovitud heidutav mõju täiesti olemas.
c) Erand (ELTL artikli 101 lõige 3)
58. Minu hinnangul on ELTL artikli 101 lõikes 3 sätestatud võimaliku erandi tegemise nõuded selgesti täitmata, mistõttu neid ma käesolevas ettepanekus ei analüüsi.(35)
d) Järeldus artikli 101 kohta
59. Vaidlustatud sätted on ELTL artikli 101 lõikega 1 vastuolus. Juhul kui Euroopa Kohus leiab, et tegemist on tagajärjel, mitte eesmärgil põhineva konkurentsipiiranguga, on järgmine samm hinnata vaidlustatud sätteid muude kohtuotsuses Wouters jt(36) nimetatud eesmärkide seisukohast, et teha kindlaks, kas need on õigustatud ühe või mitme õiguspärase avaliku huviga seotud eesmärgiga, mis ei ole oma olemuselt iseenesest konkurentsivastased.(37) Selline analüüs on sisuliselt võrreldav ELTL artikli 45 alusel tehtava õigustatuse analüüsiga, mida käsitlen järgmisena.
5. Õigustatus
60. Töötajate vaba liikumise piirangut ei saa õigustada, välja arvatud juhul, kui see esiteks teenib ühte ELTL artikli 45 lõikes 3 loetletud õigustavatest eesmärkidest(38) või ülekaalukat avaliku huviga seotud põhjust(39) ning teiseks järgib proportsionaalsuse põhimõtet, mis tähendab, et see sobib taotletava eesmärgi saavutamise järjepidevaks ja süstemaatiliseks tagamiseks ega lähe kaugemale sellest, mis on selle saavutamiseks vajalik.(40)
a) Ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjuse tuvastamine
61. FIFA ja URBSFA väidavad, et vaidlustatud sätete eesmärk on säilitada profijalgpalli sektoris lepinguline stabiilsus ja konkreetsemalt tagada nii mängijate kui ka klubide võetud kohustuste täitmine.
62. Minu hinnangul ei ole probleemi nõustuda sellega, et nimetatud põhjused kujutavad endast ülekaalukaid avaliku huviga seotud põhjuseid, tingimusel et tegemist ei ole puhtmajanduslikku laadi eesmärkidega.(41) Pealegi tuleb seoses väitega, et lepinguline stabiilsus aitab kaasa klubidevaheliste tegutsemistingimuste võrdsusele, meenutada, et Euroopa Kohus on sõnaselgelt tunnistanud eesmärki säilitada tasakaal klubide vahel, säilitades teatud võrdsuse ja tulemuste ebakindluse.(42)
b) Proportsionaalsus
63. Järgmiseks peavad vaidlustatud sätted järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mis tähendab, et need peavad sobima taotletavate eesmärkide saavutamise järjepidevaks ja süstemaatiliseks tagamiseks ega tohi minna kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik. Vaidlustatud sätete proportsionaalsust peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus. Sellega seoses lasub vaidlustatud sätete proportsionaalsuse tõendamise kohustus FIFA-l.
1) Sobivus
64. Vaidlustatud sätted tunduvad üldises plaanis edendavat lepingulist stabiilsust ning toetavad seega nii võistkondade stabiilset koosseisu spordivõistlustel kui ka teatavat klubidevahelist tasakaalu spordivõistlustel, säilitades teatud võimaluste võrdsuse. Tuleb meeles pidada, et selle spordiala eripära on see, et süsteemi toimimiseks vajavad jalgpalliklubid vastaseid.(43)
65. Mängija ja uue klubi kohustus maksta hüvitist(44) peaks mängijat mõjutama mitte lõpetama oma lepingut ilma mõjuva põhjuseta ja heidutama klubi värbamast mängijat, kes on oma lepingu lõpetanud ennetähtaegselt ilma mõjuva põhjuseta. Sama puudutab nii sportlikke sanktsioone(45) kui ka rahvusvahelise ülemineku sertifikaati(46), mille väljastamata jätmine halvendab mängija olukorda sellega, et takistab tehniliselt mõnda teise liitu kuuluval uuel klubil teda üles anda.
2) Vajadus
66. Järgmiseks ei tohi vaidlustatud sätted minna kaugemale sellest, mis on vajalik lepingulise stabiilsuse eesmärgi saavutamiseks.(47)
i) Kahju hüvitamine lepingu rikkumise korral (FIFA korra artikli 17 lõige 1)
67. Võib öelda, et lepingu ilma mõjuva põhjuseta lõpetamise korral on kahju hüvitamine lepingulise stabiilsuse eesmärgi saavutamiseks mõistlikul määral vajalik. Kuid see hüvitis tuleb arvutada nii, et summa, mida võlgneb pool, keda süüdistatakse tegutsemises mõjuva põhjuseta, ei ületa seda, mida võib mõistlikult pidada vajalikuks selleks, et hüvitada teisele poolele lepingu rikkumisest tingitud kahju ja heidutada – praegusel juhul mängijat – lepingut ilma mõjuva põhjuseta lõpetamast.(48)
ii) Solidaarne vastutus (FIFA korra artikli 17 lõige 2) ja sportlikud sanktsioonid (FIFA korra artikli 17 lõige 4)
68. Ehkki FIFA vaatenurgast võib olla keeruline eristada põhjuseid, mis on toonud kaasa elukutselise mängija ja tema eelmise klubi vahelise lepingu lõpetamise, leian, et kui mängija värvatakse mõnda muusse klubisse, läheb olukorras, kus uuel klubil ei olnud lepingu lõpetamisega mingit pistmist, vastutuse süstemaatiliselt uuele klubile panek õiguspärase eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale. FIFA korra artikli 17 lõikes 4 sisalduv eeldus, et uus klubi on meelitanud mängijat rikkumist toime panema, tundub ülemäära karm, sest ma ei kujuta ette, kuidas saab uus klubi enda „süütust“ tõestada. Ehkki võib väita (nagu seda teevad FIFA ja komisjon), et FIFA korra artikli 17 lõike 2 kohaldamisest on võimalik teha erandit ja vaidluste lahendamise kojal on pädevus piirata solidaarse vastutuse põhimõtte kohaldamist,(49) olen seisukohal, et vaidluste lahendamise kojale sellise kaalutlusõiguse andmine ei anna mängijatele ega klubidele vajalikku õiguskindlust, kuna kõik oleneb menetluse tulemuslikkusest ja kiirusest, mida tundub olevat keeruline tagada.
iii) Rahvusvahelise ülemineku sertifikaat (FIFA korra lisa 3 artikli 8.2 lõige 7 ja artikli 8.2 lõike 4 punkt b)
69. FIFA korra lisa 3 artikli 8.2 lõikega 7 kaasneb oht, et rahvusvahelise ülemineku sertifikaadi väljastamisest keeldutakse pelga väite põhjal, et mängija ei ole täitnud lepingutingimusi ja klubi oli sunnitud lepingu lõpetama seoses väidetava lepinguliste kohustuste täitmatajätmisega mängija poolt. Ka siin võib väita, et süsteemis on vajalik paindlikkus olemas, kuna mängija ja tema eelmise klubi vahelise vaidluse korral võib FIFA uue klubi taotlusel ja erandjuhul kehtestada ajutised meetmed.(50) Kuid taas on need asjaolud minu arvates liiga ranged järeldamaks, et need on lepingulise stabiilsuse saavutamiseks vajalikud.
c) Harta artikkel 15
70. Võttes arvesse, et mõni pool tugineb harta artiklile 15, pean asjakohaseks analüüsida seda sätet käesolevas ettepanekus.
1) Kohaldamisala: harta artikli 51 lõige 1
71. Enne harta artikli 15 materiaalse kohaldamisala käsitlemist tuleb kõigepealt välja selgitada, kas see artikkel on eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kohtuasjas üldse põhimõtteliselt kohaldatav. Teisisõnu küsime, kas harta, eeskätt selle artikkel 15 on FIFA-le FIFA korra vastuvõtmisel siduv.
72. Minu arvates on küll.
73. Harta artikli 51 lõike 1 kohaselt, milles on sätestatud harta kohaldamisala, on harta sätted subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral.
74. Rangelt võttes ei ole FIFA liikmesriik, kes kohaldab liidu õigust.
75. Kuid nagu olen mujal selgitanud, ei ole sellised eraõiguslikud üksused nagu FIFA praeguses olukorras funktsionaalselt võrreldavad mitte liidu institutsiooniga, vaid liikmesriigiga, kes püüab õigustada põhivabaduse piirangut.(51) Euroopa Kohus on alates kohtuotsusest Walrave ja Koch(52) olnud järjepidevalt seisukohal, et sellise üksuse suhtes nagu FIFA kehtivad aluslepingu sätted. Sellist üksust koheldakse nii, nagu tegemist oleks liikmesriigiga, kes püüab õigustada põhivabaduse piirangut (või konkurentsipiirangut, olenevalt asjaoludest). Seega on üksnes loogiline, et sellises olukorras tuleb talle kohaldada harta sätteid selles mõttes, et harta on talle siduv. Teisiti sõnastatuna: kui Euroopa Kohtul ei ole midagi selle vastu, et kohaldada sellisele üksusele nagu FIFA horisontaalselt ELTL artiklit 45, peab sama kehtima harta kohaldamise puhul.(53)
76. Mis puudutab sõnu „liidu õiguse kohaldamise korral“, siis neid on täpsustatud Euroopa Kohtu otsuses Åkerberg Fransson(54), kus Euroopa Kohus tugines harta selgitustele ja leidis, et Euroopa Liidu kontekstis määratletud põhiõiguste austamise nõue on liikmesriikidele siduv ainult siis, kui nad tegutsevad liidu õiguse reguleerimisalas.(55) Edasi asus Euroopa Kohus seisukohale, et juhul, kui riigisisene õigusnorm kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse, tuleb kaitsta hartaga tagatud põhiõigusi ja seetõttu ei saa olemas olla olukorda, mis jääb liidu õiguse kohaldamisalasse, ilma et nimetatud põhiõigused kehtiksid. Liidu õiguse kohaldamine tähendab seda, et hartaga tagatud põhiõigused kehtivad.(56)
77. Olen seisukohal, et selline „peegeldamispõhimõte“ on täielikult kooskõlas harta artikli 51 eesmärgiga tagada, et liidu õiguse kohaldamisalas austatakse hartas sisalduvaid õigusi.
78. Peale selle meenutan nii enne(57) kui ka pärast(58) harta jõustumist välja kujunenud pikaajalist kohtupraktikat, mille kohaselt peab liikmesriik, kes soovib tugineda põhivabaduse piiramise kontekstis mõnele õigustusele, kaitsma liidu põhiõigusi.
79. Eeltoodu alusel ei näe ma põhjust, miks ei peaks praegusel juhul harta sätteid kohaldama nii, et üksikisikud saavad neile tugineda sellise üksuse nagu FIFA vastu.(59)
80. Viimaks soovin teha veel ühe märkuse metoodika kohta. Eeltoodut arvestades olen seisukohal, et vaidlustatud sätete kooskõla hartaga tuleb hinnata FIFA ja URBSFA esitatud põhjendusi analüüsides. Sellega seoses olen täiesti nõus kohtujurist Saugmandsgaard Øe seisukohaga, et „kui Euroopa Kohus analüüsib liikmesriigi õigusnormi liikumisvabaduste seisukohast, ei või väidetavat hartaga tagatud põhiõiguse rikkumist analüüsida sõltumatult nende vabaduste rikkumise küsimusest“.(60) Olgu öeldud, et minu hinnangul on siiani samamoodi lähenenud ka Euroopa Kohus: vaba liikumist puudutavates kohtuasjades käsitletakse põhiõigustega seotud küsimusi piirangu põhjendatuse raames.(61)
2) Harta artikli 15 sisulised nõuded
81. Rõhutan juba praegu, et järgnevas harta artikli 15 lõike 1(62) analüüsis ei ole mitte ühtegi aspekti, mis erineks oluliselt ELTL artikli 45 analüüsist.
82. Esimesena tuleb sellises kohtuasjas nagu käesolev käsitleda ELTL artiklis 45(63) sätestatud (põhilist ja individuaalset) subjektiivset majanduslikku õigust toime poolest võrdväärsena harta artikliga 15,(64) mistõttu piirdun täielikkuse huvides alltoodud tähelepanekutega.(65) Sellega seoses kavatsen välja tuua võimalikud probleemid, millele Euroopa Kohus peab mingis etapis lahenduse leidma.
83. Esiteks, nagu nähtub selgelt juba harta artikli 15 lõike 1 sõnastusest, on selles sätestatud õigus valida kutse- või eriala ja sellel tegutseda.(66) Võttes arvesse, et vaidlustatud sätted puudutavad jalgpallurite kutsealal tegutsemist, kuuluvad need harta artikli 15 lõikega 1 antud kaitse kohaldamisalasse.
84. Teiseks, mis puudutab kutsealal tegutsemise õiguse võimalikku piirangut, siis harta artikli 52 lõige 1 näeb ette, et hartaga tunnustatud õiguste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi teenivatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.
85. Kõigepealt tuleb analüüsida, kas FIFA korda tuleb käsitada „seadusena“ harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.(67) Vaistlik ja minu arvates kokkuvõttes veenev vastus on siinkohal selline, et abstraktsel tasandil võib selline õigusakt nagu FIFA kord kujutada endast „seadust“, ning põhjendus on taas analoogne eespool kirjeldatud põhjendusega harta artikli 51 lõike 1 kohta: kui FIFA või URBSFA akti käsitatakse harta kohaldamisalasse kuuluvana sellises olukorras, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, tuleb seda akti käsitada „seadusena“ harta artikli 52 lõike 1 tähenduses. Teisisõnu eelistan määratleda terminit „seadus“ funktsionaalselt ja käsitada FIFA korda materiaalõigusena, arvestades, et see on sõnastatud abstraktselt ja mõeldud sellisena kehtima. Ehkki olen teadlik sellise järelduse konstitutsioonilisest tähtsusest, mis väärib kindlasti põhjalikku analüüsi olukorras, kus ELTL artikkel 45 ei „neela alla“ harta artiklit 15, nagu on olukord käesolevas kohtuasjas, leian siiski, et asjaolul, et ELTL artikkel 45 laieneb sellistele üksustele nagu FIFA, on just selline tagajärg.
86. Järgmiseks peavad kõnealused reeglid olema asjakohaselt kättesaadavad ja sõnastatud piisava täpsusega.(68) FIFA korra puhul tundub see nii olevat.
87. Viimaks märgin, et mis puutub ülejäänud piirangukriteeriumidesse (õigustatuse tuvastamine ja proportsionaalsus), siis arvestades, et need on toime poolest võrdväärsed ELTL artiklist 45 tulenevate kriteeriumidega, saan viidata vastavatele järeldustele eespool käesolevas ettepanekus.
IV. Ettepanek
88. Eeltoodust lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour d’appel de Monsi (Monsi apellatsioonikohus, Belgia) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. ELTL artiklit 101 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus reeglid, mille on kehtestanud maailma tasandil jalgpallivõistlusi korraldav ühing ja mida kohaldavad nii see ühing kui ka selle liikmeks olevad rahvuslikud jalgpalliliidud ning mille kohaselt vastutavad mängija ja temaga lepingut sõlmida sooviv klubi solidaarselt hüvitise eest, mis tuleb maksta klubile, kelle leping selle mängijaga on lõpetatud ilma mõjuva põhjuseta, ning mille kohaselt ei pea ühing, kuhu mängija eelmine klubi kuulub, väljastama rahvusvahelist ülemineku sertifikaati, mis on nõutav, et uus klubi saaks mängijaga lepingu sõlmida, eelmise klubi ja mängija vahelise vaidluse korral, kui on tõendatud esiteks, et need ettevõtjate ühenduse otsused võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, ning teiseks, et nende eesmärk või tagajärg on piirata konkurentsi profijalgpalliklubide vahel, v.a kui teisel juhul on veenvate tõendite ja argumentidega tõendatud, et neid põhjendavad üks või mitu õiguspärast eesmärki ja et need on samal ajal selleks tingimata vajalikud.
2. ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selliste reeglite kohaldamine, mille on kehtestanud maailma tasandil jalgpallivõistlusi korraldav ühing ja mida kohaldavad nii see ühing kui ka selle liikmeks olevad rahvuslikud jalgpalliliidud ning
– mille kohaselt vastutavad mängija ja temaga lepingut sõlmida sooviv klubi solidaarselt hüvitise eest, mis tuleb maksta klubile, kelle leping selle mängijaga on lõpetatud ilma mõjuva põhjuseta, välja arvatud juhul, kui olukorras, kus on tõendatav, et uus klubi ei olnud mängija lepingu ennetähtaegse ja mõjuva põhjuseta lõpetamisega seotud, on mõistliku aja sees tõepoolest võimalik jätta see põhimõte kohaldamata;
– mille kohaselt ei pea ühing, kuhu mängija eelmine klubi kuulub, väljastama rahvusvahelist ülemineku sertifikaati, mis on nõutav, et uus klubi saaks mängijaga lepingu sõlmida, kui eelmise klubi ja mängija vahel on vaidlus, välja arvatud juhul, kui on võimalik tõendada, et olukorras, kus on pelgalt väidetud, et mängija ei ole täitnud lepingutingimusi ja et klubi oli sunnitud lepingu lõpetama seoses väidetava lepinguliste kohustuste rikkumisega mängija poolt, on võimalik võtta tõhusaid, tegelikke ja kiireid ajutisi meetmeid.