Kohtuasi T-387/07

Portugali Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

ERF – Rahalise abi vähendamine – Kohalikeks investeeringuteks ette nähtud üldine toetus Portugalile – Tühistamishagi – Tegelikud kulud – Vahekohtuklausel

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Institutsioonide aktid – Põhjendused – Kohustus – Ulatus

(EÜ artikkel 253)

2.      Majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus – Struktuuriabi – Kohalikeks investeeringuteks ette nähtud üldine toetus

(Nõukogu määrus nr 4253/88, artikli 21 lõige 1)

3.      Majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus – Struktuuriabi – Rahastamine liidu poolt – Summa, mis tuleneb vahetult toetuse andmise otsusest – Komisjoni ja rahalise abi haldamisega tegeleva vahendaja vahel sõlmitud leping, mis sisaldab vahekohtuklauslit – Lepingu täitmisel võimalikke rikkumisi käsitlevate vaidluste selle klausli kohaldamisalast väljaarvamine

(Nõukogu määrus nr 4253/88, artikli 20 lõige 1 ja artikli 21 lõige 1 ning määrus nr 4254/88, artikli 6 lõige 2)

1.      EÜ artikliga 253 nõutud põhjendused peavad vastama asjaomase akti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul järelevalvet teostada.

Põhjendamise nõuet tuleb hinnata arvestades juhtumi asjaolusid, muu hulgas akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Põhjenduses ei tule täpsustada kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades.

(vt punkt 58)

2.      Komisjoni ja kohalikeks investeeringuteks ette nähtud toetuse vahendaja vahel sõlmitud lepingut, millega kehtestatakse selle toetuse andmise ja kasutamise tingimused, ei saa tõlgendada nii, et see läheb vastuollu ühenduse eeskirjadega, mis kõnesolevat toetust reguleerivad.

Ent määruse nr 4253/88 (millega nähakse ette sätted määruse nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega) artikli 21 lõige 1 sätestab selgelt, et selle määruse sätete alusel saab rahalist abi anda ainult tegelikult tekkinud kulude katteks.

Mõistet „tegelikult tekkinud kulud” tuleb üldise toetuse raames määratleda ühenduse struktuurifondide erisätete kaudu. Intressihüvitiste korra puhul annab vahendaja lõplikule abisaajale soodustingimustel laenu. Intressihüvitised on summad, mis saadakse turumääraga intresside ja lõplike abisaajate tegelikult makstud intresside vahest. Intressihüvitised tekivad seega tegelikult hetkel, mil intressid sissenõutavaks muutuvad, ning selleks võib kuluda mitu aastat. Nii järgnevad intressihüvitised lõplike abisaajate poolsele intresside maksmisele laenuaja jooksul. Järelikult võib üksnes määruse nr 4253/88 artikli 21 lõikest 1 lähtuvalt pidada intressihüvitisi tegelikult tekkinud kuludeks nendega seotud asjaomaste intressi osamaksete maksmise ajal.

Rahalise abi haldamisega tegeleva vahendaja ja lõplike abisaajate vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevate rahaliste kohustuste olemasolu ei ole seega piisav, et pidada pärast toetuse andmise otsuses kehtestatud kulude kandmise tähtaega makstavaid intressihüvitisi tegelikult tekkinud kuludeks määruse nr 4253/88 artikli 21 lõike 1 tähenduses. Nimelt on esiteks nimetatud lepingute sõlmimise ajal selle sätte tähenduses olemas üksnes laenulepingu poolte vahelised kohustused, mida tuleb eristada nende kohustuste täitmiseks tegelikult kantud kuludest. Teiseks, kui toetuse andmise otsusest tuleneb, et kulude hüvitamine ei puuduta laenulepingutest tulenevaid kohustusi, vaid neist lepingutest tulenevaid tegelikke kulusid, on nende puhul tegemist sellise intressi hüvitamisega, mida lõplikud abisaajad tegelikult maksid intressi osamaksete tasumise ajal.

(vt punktid 81–83, 87, 98)

3.      Nagu nähtub määruse nr 4253/88 (millega nähakse ette sätted määruse nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega) artikli 20 lõikest 1 ja artikli 21 lõikest 1, antakse rahalist abi vastavalt eelarvelistele kohustustele, mis on võetud asjaomast meedet heaks kiitva otsuse alusel. Kui käesoleva abi summa tuleneb toetuse andmise otsusest, siis ei saa komisjoni ja rahalise abi haldamisega tegeleva vahendaja vahel sõlmitud leping, mille eesmärk on vastavalt määruse nr 4254/88 (millega nähakse ette sätted määruse nr 2052/88 rakendamiseks ERF suhtes) artikli 6 lõikele 2 määrata kindlaks selle kasutamise eeskirjad, tekitada ühendusele rahalist kohustust.

Neil asjaoludel ei kuulu lepingu täitmisel võimalikke rikkumisi käsitlevad vaidlused selles lepingus sätestatud vahekohtuklausli kohaldamisalasse.

(vt punkt 115)