Kohtuasi T-148/08

Beifa Group Co. Ltd

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse registreeritud disainilahendus, mis kujutab kirjutusvahendit – Varasem siseriiklik kujutismärk – Kehtetuse alus – Ühenduse disainilahenduses sellise varasema tähise kasutamine, mille omanikul on õigus kasutamine keelata – Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt e – Varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamise taotlus, mis esitati esimest korda apellatsioonikojas

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühenduse disainilahendused – Kaebemenetlus – Ühenduste kohtusse esitatud hagi – Üldkohtu pädevus – Asja tagasi saatmine ühtlustamisameti eelmises astmes otsuse teinud üksusele

(Nõukogu määrus nr 6/2002, artikli 60 lõige 1 ja artikli 61 lõiked 3 ja 6)

2.      Ühenduse disainilahendused – Kehtetuse alused – Eristava tähise kasutamine hilisemas disainilahenduses – Eristava tähisega sarnase tähise kasutamine – Hõlmamine

(Nõukogu määrus nr 6/2002, artikli 25 lõike 1 punkt e)

3.      Ühenduse disainilahendused – Kehtetuse alused – Eristava tähise kasutamine hilisemas disainilahenduses – Tõendid eristava tähise kasutamise kohta

(Nõukogu määrus nr 6/2002, artikli 25 lõike 1 punkt e)

4.      Ühenduse disainilahendused – Kehtetuse alused – Eristava tähise kasutamine hilisemas disainilahenduses – Tõendid eristava tähise kasutamise kohta

(Nõukogu määrus nr 6/2002, artikli 25 lõike 1 punkt e)

5.      Ühenduse disainilahendused – Kehtetuse alused – Eristava tähise kasutamine hilisemas disainilahenduses – Disainilahendus on avalikkusele tajutav eristava tähisena – Eraldi analüüsi tegemata jätmine

(Nõukogu määrus nr 6/2002, artikli 25 lõike 1 punkt e)

6.      Ühenduse disainilahendused – Kehtetuse alused – Eristava tähise kasutamine hilisemas disainilahenduses – Vaidlustatud disainilahenduse ja eristava tähise võrdlemine – Ruumiline tähis

(Nõukogu määrus nr 6/2002, artikli 25 lõike 1 punkt e)

7.      Menetlus – Kohtu kohustus järgida poolte nõuetega määratletud kohtuvaidluse raamistikku – Kohtu kohustus teha otsus üksnes poolte esitatud argumentide alusel – Puudumine

1.      Määruse nr 6/2002 (ühenduse disainilahenduse kohta) artikli 61 lõike 3 kohaselt on Üldkohus pädev Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) vaidlustatud otsust nii tühistama kui ka seda muutma. Peale selle peab ühtlustamisamet sama määruse artikli 61 lõike 6 alusel võtma vajalikud meetmed Üldkohtu otsuse täitmiseks. Viimati nimetatud sättest tuleneb, et Üldkohtu pädevuses ei ole teha ühtlustamisametile ettekirjutusi, vaid tegelikult on ühtlustamisamet ise kohustatud Üldkohtu otsuse resolutsioonist ja põhjendustest järeldusi tegema.

Määruse artikli 60 lõike 1 alusel võib apellatsioonikoda pärast ühtlustamisameti eelmises astmes otsuse teinud üksuse otsuse peale esitatud kaebuse põhjendatuse hindamist saata asja nimetatud üksusele edasiseks menetlemiseks.

Neist sätetest ja kaalutlustest tulenevalt on vastuvõetav nõue, et Üldkohus saadaks ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuse peale esitatud kaebuse menetlemise raames asja tagasi eelmises astmes otsuse teinud üksusele, kelle otsuse peale esitati apellatsioonikojale kaebus.

Kui Üldkohus sellise nõude rahuldaks, ei näeks ta ühtlustamisameti suhtes ette kohustust midagi teha või tegemata jätta ning seega ei teeks ta ühtlustamisametile ettekirjutust. Sellise nõudega soovitakse pigem seda, et Üldkohus teeks otsuse, mille apellatsioonikoda oleks pidanud tegema või saanud teha, ise ning seega soovitakse, et Üldkohus kasutaks talle edasikaevatud apellatsioonikoja otsuse muutmise pädevust.

(vt punktid 40–43)

2.      Määruse nr 6/2002 (ühenduse disainilahenduse kohta) artikli 25 lõike 1 punkti e tuleb tõlgendada nii, et eristava tähise omanik võib ühenduse hilisema disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotlemisel tugineda asjaomasele sättele, kui selles disainilahenduses on kasutatud talle kuuluva tähisega sarnast tähist.

Esiteks ei eelda selle määruse artikli 25 lõike 1 punktis e osutatud kehtetuse alus ilmtingimata varasema eristava tähise täielikku ja üksikasjalikku reprodutseerimist hilisemas ühenduse disainilahenduses. Kuigi kõnealuse tähise teatavad elemendid ühenduse vaidlustatud disainilahenduses puuduvad või sinna on lisatud muid elemente, võib tegemist olla asjaomase tähise „kasutamisega” eelkõige juhul, kui välja jäetud või lisatud elemendid on teisejärgulised. Selle määruse artikli 25 lõike 1 punkti e grammatiline tõlgendus ei välista tingimata selle kohaldamist juhul, kui hilisemas ühenduse disainilahenduses ei ole kasutatud kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud tähisega identset, vaid sarnast tähist.

Teiseks on asjaomase määruse artikli 25 lõike 1 punktile e selline tõlgendus ainus, mis võib tagada ühelt poolt varasema, ühenduse või liikmesriigis registreeritud kaubamärgi omaniku õiguste tõhusa kaitse selliste kaubamärgirikkumiste suhtes, mille puhul asjaomast kaubamärki kasutatakse hilisemas ühenduse disainilahenduses, ja teiselt poolt kooskõla selle määruse ning (esimese) direktiivi 89/104 (kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) või määruse nr 40/94 (ühenduse kaubamärgi kohta) ja määruse nr 207/2009 (ühenduse kaubamärgi kohta) asjaomaste sätete vahel.

(vt punktid 50, 52, 53, 59)

3.      Määruse nr 6/2002 (ühenduse disainilahenduse kohta) artikli 25 lõike 1 punkt e näeb ette, et nimetatud sätte alusel esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud varasemat tähist reguleeriva ühenduse või liikmesriigi õigusega „on märgi õiguste omanikul õigus […] keelata” talle kuuluva tähise kasutamine hilisemas disainilahenduses. Tõendeid sellise kasutamise kohta tuleb esitada, kui ühenduse või asjaomase liikmesriigi õiguse alusel ei ole varasema kaubamärgi omanikul õigust kasutada kolmandate isikute suhtes kaubamärgist tulenevaid õigusi, kui nendele õigustele tuginemisele eelneva viie järjestikuse aasta jooksul ei ole kaubamärki kasutatud kaupade või teenuste jaoks, millele ta oma õigustele tuginedes osutab.

(vt punktid 63–65)

4.      Kuna määruses nr 6/2002 (ühenduse disainilahenduse kohta) puudub erisäte selle kohta, millised on tähise kehtetuks tunnistamise taotlusega vaidlustatud ühenduse disainilahenduse omaniku esitatava tegeliku kasutamise tõendamise taotlust puudutavad tingimused, tuleb järeldada, et nimetatud taotlus peab olema selgelt sõnastatud ja esitatud Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) õigeaegselt. Põhimõtteliselt tuleb see taotlus esitada selle tähtaja jooksul, mille vastulausete osakond on ühenduse vaidlustatud kaubamärgi taotlejale andnud kehtetuks tunnistamise taotlusele vastuseks märkuste esitamiseks.

Seevastu ei saa ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud varasema tähise tegeliku kasutamise tõendamise taotlust esitada esimest korda apellatsioonikojas. Ei saa nõustuda, et apellatsioonikoda on kohustatud tegema otsuse asjas, mis erineb tühistamisosakonnale esitatud asjast, sh asjas, mille ulatust on kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud varasema tähise tegeliku kasutamise eelneva küsimuse lisamisega laiendatud.

(vt punktid 67, 68, 71)

5.      Määruse nr 6/2002 (ühenduse disainilahenduse kohta) artikli 25 lõike 1 punktil e põhineva ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse saab rahuldada üksnes juhul, kui on tuvastatud, et asjaomane avalikkus leiab, et selle taotluse aluseks olevas ühenduse disainilahenduses on kasutatud kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud eristavat tähist. Juhul kui jõutakse järeldusele, et asjaomane avalikkus ei leia, et kehtetuks tunnistamise taotluses osutatud ühenduse disainilahenduses on selle taotluse toetuseks esitatud eristavat tähist kasutatud, võib segiajamise tõenäosuse loomulikult välistada. Seevastu ei ole vaja eraldi analüüsida küsimust, kas asjaomane avalikkus tajub kehtetuks tunnistamise taotluse esemeks olevat ühenduse disainilahendust kui eristavat tähist.

(vt punktid 105–107)

6.      Määruse nr 6/2002 (ühenduse disainilahenduse kohta) artikli 25 lõike 1 punktis e osutatud kehtetuse aluse uurimine peab tuginema sellele, kuidas asjaomane avalikkus asjaomase aluse toetuseks esitatud eristavat tähist tajub, ning sellest tähisest asjaomasele avalikkusele jäävale tervikmuljele.

Asjaomane avalikkus ei taju ruumilist kaubamärki tingimata sama moodi kui kujutismärki. Esimesel juhul tajub asjaomane avalikkus käegakatsutavat eset, mida ta võib erinevate nurkade all uurida, samas kui kujutismärgis näeb avalikkus üksnes kujutist.

Ei saa tõepoolest välistada, et juhul, kui kaks ruumilist eset on sarnased, võib ühe sellise eseme ja teise eseme kujutise võrdlus samuti viia järeldusele, et need on sarnased. Siiski eeldab määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis e osutatud kehtetuse aluse uurimine vaidlustatud ühenduse disainilahenduse ja nimetatud aluse toetuseks viidatud eristava tähise võrdlemist.

Sarnasust vaidlustatud disainilahenduse ja kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud tähise vahel ei saa lihtsalt eeldada asjaolu tõttu, et asjaomane disainilahendus on teise tähise sarnane, olgugi et viimati nimetatud tähis on kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud tähise sarnane.

(vt punktid 120–123)

7.      Kuigi otsus tuleb teha vaid poolte nõuete kohta, mis moodustavad kohtuvaidluse raamistiku, ei pea kohus piirduma üksnes argumentidega, mille pooled on väidete toetuseks esitanud, vastasel korral võib ta sattuda olukorda, kus ta on sunnitud oma otsuses tuginema vääratele õiguslikele kaalutlustele.

(vt punkt 130)