ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
26. veebruar 2014(*)
Ühenduse kaubamärk – Ekraani allservas olevat kollast ringjoone kaart kujutava ühenduse kaubamärgi taotlus – Absoluutne keeldumispõhjus – Eristusvõime puudumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b
Kohtuasjas T‑331/12,
Sartorius Lab Instruments GmbH & Co. KG, kellel lubati asendada Sartorius Weighing Technology GmbH‑d, asukoht Göttingen (Saksamaa), esindaja: advokaat K. Welkerling,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: G. Schneider,
kostja,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 3. mai 2012. aasta otsuse (asi R 1783/2011‑1) peale, mis käsitleb ekraani allservas olevat kollast ringjoone kaart kujutava tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise taotlust,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees S. Frimodt Nielsen, kohtunikud F. Dehousse ja A. Collins (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades 27. juulil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 24. oktoobril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud Siseturu Ühtlustamise Ameti kostja vastust,
arvestades 6. jaanuari 2014. aasta määrust, millega lubati pooli asendada,
arvestades asjaolu, et ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades ettekandja-kohtuniku ettekande ja Üldkohtu kodukorra artikli 135a alusel teha otsuse ilma suulise menetluseta,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Sartorius Lab Instruments GmbH & Co. KG õiguseelneja Sartorius Weighing Technology esitas 7. veebruaril 2011 vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Taotletud kaubamärk, mille Sartorius Weighing Technology on määratlenud kui ekraani allservas olevat kollast ringjoone kaart kujutav „muu” kaubamärk, on järgmine:
3 Registreerimistaotluses on kirjeldatud taotletud tähist järgmiselt:
„asendimärk koosneb kollasest ülalt avatud ringjoone kaarest, mis asub elektroonilise ekraani alaservas ja ulatub üle kogu selle laiuse. Punktiirjoonega visandatud kontuurjooned on mõeldud üksnes näitamaks, et kaar asub elektroonilisel ekraanil, ega ole kaubamärgi osa”.
4 Kaup, mille jaoks registreerimist taotleti, kuulub 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 7 ja 9–11 ning vastab neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 7: „keemiatööstuse seadmed; toiduainete‑ ja joogitööstuse seadmed; loksutamismasinad; segamismasinad; tööstuslikud vibraatorid; elektrilised keevitusseadmed; tsentrifuugid; tsentrifugaalkambrid; kõik eeltoodud kaubad, millel on elektrooniline ekraan“;
– klass 9: „teadustöö instrumendid ja aparaadid, kaasa arvatud laboriseadmed; kaalumisseadmed, kaalumisriistad ja nende osad; elektroonilised katseaparaadid õhu- ja vedelikufiltrite jaoks; elektroonilised mõõte‑ ja kontrolliaparaadid ja nende osad; optilised mõõte-, signalisatsiooni- ja kontrolli seadmed ja aparaadid, iseäranis mikroskoobid, gaaside analüüsimise vahendid, spektromeetrid, kaasa arvatud fluorestsentsspektromeetrid ja nefelomeetria seadmed; teadusotstarbelised sondid, iseäranis andurid, õhus leiduvate bakterite kogumis‑ ja filtreerimisseadmed ja nende osad; füüsikalise või keemilise analüüsi seadmed, seadmete kombinatsioonid ja nende osad; termostaadid; andmetöötlusseadmed, iseäranis seadmed andmete kogumise, talletamise, taasesitamise ja/või kontrollimise, sh keemiliste muutumisprotsesside andmete jaoks; fermentaatorid ja bioreaktorid; temperatuurijälgimisseadmed temperatuuri ühtlustamiseks ühekordse kasutusega mahutites olevate biofarmaatsias kasutatavate materjalide kihtides; seadmed plastide keevitamiseks ja eraldamiseks, selliste plastikmahutite nagu torud, tuubid, kotid, konteinerid, steriilselt sulgemise seadmed, seadmed takistuskeevitamiseks, eelkõige painduvate plastmaterjalide jaoks; rakukultuuride kasvatamise seadmed v.a meditsiinilised; laboriseadmed sellise bioloogilise materjali, nagu mikroorganismid, rakud ja koed, kasvatamiseks, inkubeerimiseks ja värvimiseks; laboratoorsed loksutid; laboratoorsete loksutite platvormid, eelkõige füüsikaliste andmete mõõtepunktidega ja/või andmeliidestega, mis võimaldavad andmevahetust väliste seadmetega; laboratoorsed tsentrifuugid; laboratoorsed tsentrifugaalkambrid; seadmed biofarmaatsia hoidikute segamiseks, iseäranis vibreerimisega, pöörlemise või ringliikumisega; elektrilised metallidetektorid; kõik eeltoodud kaubad, millel on elektrooniline ekraan”;
– klass 10: „meditsiinis kasutatavad seadmed ja aparaadid; kõik eeltoodud kaubad, millel on elektrooniline ekraan”;
– klass 11: „seadmed ja aparaadid vee töötlemiseks, seadmed ja aparaadid farmaatsias, meditsiinis ja laboratooriumides lahuste töötlemiseks, aparaadid vee deioniseerimiseks ja puhastamiseks ja nende osad; seadmed lahuste pürofoorsuse vähendamiseks ja ohtlike ainete eemaldamiseks vedelikest ja gaasidest; filtreerimisseadmed keskkonnatehnika, toiduainete‑ ja joogitööstuse jaoks; kõik eeltoodud kaubad, millel on elektrooniline ekraan”.
5 Kontrollija jättis 28. juuli 2011. aasta otsusega registreerimistaotluse kõigi eespool punktis 4 nimetatud kaupade osas määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel rahuldamata, kuna taotletud kaubamärgil puudub nende kaupade suhtes eristusvõime.
6 Sartorius Weighing Technology esitas 26. augustil 2011 määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel kontrollija otsuse peale kaebuse.
7 Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda jättis 3. mai 2012. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse rahuldamata, kuna taotletud kaubamärgil puudub määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõime. Eeskätt tuvastas apellatsioonikoda, et registreerimistaotluse ese kujutab kollast ülalt avatud ringjoone kaart, mis asub elektroonilise ekraani alaservas. Ta märkis, et kõik kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaubad on varustatud elektroonilise ekraaniga ja asjaomane avalikkus, kelleks on tehnoloogia ja tööstuse spetsiifiliste valdkondade erialaasjatundjad, tajuvad asjaomast tähist lihtsalt ekraani kaunistusena. Apellatsioonikoda leidis, et esitatud kujutis ei anna kauba tootja kohta mingit teavet. Seetõttu asus ta seisukohale, et asjaomasel tähisel puudub ühenduse kaubamärgilt nõutav minimaalne eristusvõime.
Poolte nõuded
8 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud ja ühtlustamisameti apellatsioonimenetlusega seotud kulud välja ühtlustamisametilt.
9 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
10 Oma hagi toetuseks esitab hageja üheainsa väite, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b.
11 Hageja väidab, et vastupidi apellatsioonikoja seisukohale ei taju asjaomane avalikkus taotletud tähist üksnes kaunistuselemendina, vaid algupärase tähisena, millel on kaubamärgi ülesande täitmiseks minimaalne eristusvõime olemas.
12 Ühtlustamisamet vaidleb hageja argumentidele vastu.
13 Hageja määratleb taotletud kaubamärgi „asendimärgina”. Selles osas tuleb märkida, et määruses nr 207/2009 ja komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruses (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), „asendikaubamärke” kaubamärkide eriliigina ei mainita. Kuna määruse nr 207/2009 artikkel 4 ei sisalda ühenduse kaubamärgina registreeritavate tähiste ammendavat loetelu, siis ei ole sel asjaolul siiski „asendikaubamärkide” registreeritavuse osas tähtsust.
14 Lisaks tundub, et „asendikaubamärgid” sarnanevad kujutismärkide ja ruumiliste kaubamärkide liikidele, kuna nendega esitatakse kauba pinnal kujutisi või ruumilisi elemente. Pealegi ei ole hageja taotlenud kõnealuse tähise määratlemist ei kujutismärgina ega ruumilise või mõne muu tähisena.
15 Sellegipoolest olgu märgitud, et „asendikaubamärgi” määratlemine kujutismärgina või ruumilise kaubamärgina või kaubamärkide eriliigina ei oma tähtsust selle eristusvõime hindamisel (Üldkohtu 15. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑547/08: X Technology Swiss vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (oranž sokinina), EKL 2010, lk II‑2409, punktid 19–21).
16 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita kaubamärke, millel puudub eristusvõime.
17 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kaubamärgi eristusvõime nimetatud artikli mõttes tähendab seda, et kaubamärk võimaldab identifitseerida kauba, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, konkreetselt ettevõtjalt pärinevana ja seega eristada seda kaupa teiste ettevõtjate kaubast (Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑473/01 P ja C‑474/01 P: Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑5173, punkt 32, ja 21. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑64/02 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Erpo Möbelwerk, EKL 2004, lk I‑10031, punkt 42).
18 Eristusvõimet tuleb hinnata ühest küljest seoses kauba ja teenustega, mille jaoks registreerimist taotletakse, ning teisest küljest seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus seda kaubamärki tajub (eespool punktis 17 viidatud Euroopa Kohtu otsus Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 33, ja Euroopa Kohtu 22. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑25/05 P: Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑5719, punkt 25).
19 Sellegipoolest piisab minimaalsest eristusvõimest, et jätta kohaldamata määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud absoluutne keeldumispõhjus (Üldkohtu 19. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑337/99: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ümmargune punavalge tablett), EKL 2001, lk II‑2597, punkt 44, ja Üldkohtu 29. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑139/08: The Smiley Company vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (pooliku smiley‑naeratuse kujutis), EKL 2009, lk II‑3535, punkt 16).
20 Taotletud kaubamärgi olemus võib mõjutada seda, kuidas asjaomane avalikkus tähist tajub. Kuna keskmine tarbija ei ole tavaliselt harjunud kauba enda välimusega segiaetavate tähiste puhul nende päritolu määratlema, siis on sellised tähised määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristavad üksnes juhul, kui need oluliselt erinevad asjaomase sektori normidest või tavadest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑136/02 P: Mag Instrument vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑9165, punktid 30 ja 31; Euroopa Kohtu 12. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑173/04 P: Deutsche SiSi‑Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑551, punktid 28 ja 31, ja Euroopa Kohtu 4. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑144/06 P: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I‑8109, punktid 36 ja 37).
21 Eespool punktis 20 viidatud kohtupraktika kohaldatavuse osas ei ole määrav asjaolu asjaomase tähise määratlemine kujutismärgina, ruumilise või muu kaubamärgina, vaid asjaolu, et tähis on segiaetav sellega tähistatava kauba välimusega. Seda kriteeriumi on peale ruumiliste kaubamärkide (eespool punktis 17 viidatud kohtuotsus Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, ja eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Deutsche SiSi‑Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet) kohaldatud ka kujutismärkidele, mis koosnevad tähistatava kauba kahemõõtmelisest kujutisest (eespool punktis 18 viidatud kohtuotsus Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, ja eespool punktis 20 viidatud kohtuotsus Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet) või kauba pinnale kantud motiivist koosnevast tähisest (Euroopa Kohtu 28. juuni 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑445/02 P: Glaverbel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑6267). Samuti on sedastatud kohtupraktikas, et värvidel ja nende abstraktsel kombinatsioonil saab olla olemuslik eristusvõime üksnes erilistel asjaoludel, kui need värvid ja asjaomased kombinatsioonid on segiaetavad tähistatava kauba enda välimusega ning kui värve ja asjaomaseid kombinatsioone ei kasutata põhimõtteliselt kaubandusliku päritolu identifitseerimiseks (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 6. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑104/0: Libertel, EKL 2003, lk I‑3793, punktid 65 ja 66, ning Euroopa Kohtu 24. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑49/02: Heidelberger Bauchemie, EKL 2004, lk I‑6129, punkt 39).
22 Nende kaalutluste alusel tuleb kindlaks teha, kas taotletud kaubamärk on tähistatava kauba enda välimusega segiaetav või vastupidi, erineb oluliselt asjaomase valdkonna normidest või tavadest.
23 Hageja poolt peamiselt hagiavalduse punktides 3.2.1 ja 3.2.2 esitatud teabe kohaselt soovitakse taotletud kaubamärgiga kaitsta erilist tähist, mis paigutatakse kindlaksmääratud kohta taotluses nimetatud mõõteriistade alaservas – nende elektrooniliste ekraanide alla. Olgugi et on selge, et eespool punktis 2 esitatud joonisel kujutatud ekraanil ei ole visandatud kontuurjooned taotletud kollast ringjoone kaart kujutava kaubamärgi osa, ei ole viimati nimetatut võimalik eristada mõne registreerimistaotlusega hõlmatud kauba kujust. Nagu ühtlustamisamet on õigesti märkinud, järgib kaubamärgitaotluses kujutatud kollane ringjoone kaar iga sellega tähistatud kauba kuju, rõhutades selle kontuuri. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et taotletud kaubamärk on tähistatava kauba enda välimusega segiaetav ning et eespool punktis 20 viidatud kohtupraktika on kohaldatav (vt selle kohta Üldkohtu 14. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑152/07: Lange Uhren vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (geomeetrilised väljad kella numbrilaual), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 79–83). Hageja ei saa seega apellatsioonikojale ette heita, et ta tugines vaidlustatud otsuses samale kohtupraktikale.
24 Hageja ei ole käesoleval juhul vaidlustanud apellatsioonikoja hinnangut, et asjaomane kaup on tehniline ja eriline ning seega mõeldud erialaasjatundjatele.
25 Hageja vaidleb aga vastu apellatsioonikoja seisukohale, et kaubamärgitaotluses nimetatud kaupade puhul võib asjaomase avalikkuse tähelepanelikkuse astet hinnata „keskmiseks kuni suureks”. Hageja rõhutab esitatud väite esimese osa raames, et asjaomase avalikkuse tähelepanelikkuse aste on väga suur. Ta heidab apellatsioonikojale ette, et ta ei arvestanud selles osas kontrollija järeldust, mida pooled ei vaidlustanud.
26 Olgu meenutatud, et määruse nr 207/2009 artikli 64 lõike 1 sõnastuse kohaselt teeb apellatsioonikoda pärast kaebuse põhjendatuse kontrollimist kaebuse kohta otsuse ja ta võib selle raames tegutseda edasikaevatud otsuse teinud talituse pädevuse piires. Nimetatud sättest tuleneb, et apellatsioonikoda võib kontrollija tehtud registreerimisest keeldumise otsuse peale esitatud kaebuse kaudu teostada kaubamärgitaotluse põhjendatuse osas nii õiguslike kui ka faktiliste asjaolude täielikult uut kontrolli; see tähendab käesoleval juhul, et ta võib teha ise registreerimistaotluse suhtes otsuse, lükates selle tagasi või tunnistades selle põhjendatuks, millega ta vaidlustatud otsuse seega kinnitab või tühistab (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑29/05 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, EKL 2007, lk I‑2213, punktid 56 ja 57).
27 Apellatsioonikoda võis seega täita kontrollija ülesandeid ja kaebuse lahendada, nagu ta tegi vaidlustatud otsuse punktides 12–14, määratleda asjaomase avalikkuse ja nende tähelepanelikkuse astme seoses vaidlusaluste kaupadega. Sama kehtib ka tema hinnangu suhtes taotletud kaubamärgi eristusvõime kohta.
28 Vaidlustatud otsuse punktis 14 leidis apellatsioonikoda, et kaubamärgitaotlus puudutab peamiselt tööstuslikuks kasutamiseks mõeldud seadmeid klassis 7, eelkõige teaduslikke seadmeid klassis 9, meditsiinilisi seadmeid ja vahendeid klassis 10 ning seadmeid ja rakendusi vee ja lahuste töötlemiseks ravimitööstuses, meditsiinis, laborites ning filtreerimisaparaate keskkonnatehnoloogia, toiduainete- ja joogitööstuse jaoks klassis 11. Seejärel märkis apellatsioonikoda, et need on spetsiifilised tehnilised kaubad, mis on mõeldud erialaasjatundjatele, kelle tähelepanelikkuse aste on „keskmine kuni kõrge”.
29 Seega ei eksinud apellatsioonikoda, järeldades vaidlustatud otsuse punktis 15, et selliste kaubamärkide puhul nagu vaidlusalused tähised, mis ei ole nendega tähistatava kauba välimusest sõltumatud, on eristusvõime määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses ainult kaubamärkidel, mis erinevad märkimisväärselt sektori normidest või tavadest ning täidavad seetõttu edukalt päritolutähisena oma põhiülesannet. Sellest tulenevalt kohaldas apellatsioonikoda eespool punktides 20 ja 21 viidatud kohtupraktikat taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaupade konkreetse spetsiifilise valdkonna tarbijate suhtes, ja mitte tavaliste keskmiste tarbijate suhtes, nii nagu väidab hageja.
30 Lisaks ei ole hageja vaidlustanud apellatsioonikoja hinnangut vaidlustatud otsuse punktis 17, mille kohaselt on kõigil kaubamärgitaotlusega hõlmatud toodetel elektrooniline ekraan. Seega tugines apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 18 õigesti asjaoludele, mis nähtuvad „selliste tehniliste seadmete elektroonilise ekraaniga seonduvatest üldistest praktilistest kogemustest, mis on teada kõigile, sh asjaomase kauba tarbijatele”. Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argument, et apellatsioonikoda jättis arvesse võtmata asjaomase avalikkuse „eelnevad ootused ja teadmised” ja „harjumused”.
31 Vastupidi hageja väidetele tegi apellatsioonikoda õigesti, kui ta sealjuures võttis arvesse fakte, mis on kõigile teada või mida võib teada saada üldiselt kättesaadavatest allikatest (Üldkohtu 22. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑185/02: Ruiz-Picasso jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – DaimlerChrysler (PICARO), EKL 2004, lk II‑1739, punktid 28 ja 29, ning Üldkohtu 13. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑542/10: XXXLutz Marken vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Meyer Manufacturing (CIRCON), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 38).
32 Hageja ei ole esitanud ühtki tõendit, mis seaks kahtluse alla hinnangu, et asjaomase avalikkuse moodustavate erialaasjatundjate tähelepanelikkuse aste oleks asjaomase kauba puhul keskmine kuni suur. Tegelikult on ta piirdunud esiteks viitega tema enda poolt ühtlustamisameti talitustele esitatud selgitustele ja teiseks viitega hagiavalduse lisadele A.6–A.14. Need lisad sisaldavad katalooge kaupade kohta, mis on väidetavalt vaidlusaluste kaupadega võrreldavad, kuid hageja ei näita, mil moel need kataloogid võiksid tõendada, et „järelikult koosneb asjaomane avalikkus erialaasjatundjatest, kes on keskmisest huvitatumad ja palju teadlikumad ning kes märkavad asjaomaste kaupade välimuses esinevaid vähimaidki iseärasusi”. Seega ei saa hageja ainsa väite esimese osaga nõustuda.
33 Täiendavalt tuleb meenutada, et kõnealused kataloogid, sh lisas A.14 esitatud hageja tootekataloog, esitlevad asjaomaste toodete tehnilisi omadusi üldiselt ja tabeli kujul, mis tähendab, et asjaomased kasutajad – oletades, nagu hageja väidab, et nende tähelepanelikkuse aste on väga suur – tuginevad neid ostes pigem tehnilistele üksikasjadele kui nende toodete füüsilisele välimusele.
34 Väite teises osa raames vaidlustab hageja apellatsioonikoja hinnangu taotletud kaubamärgi eristusvõime kohta.
35 Olgu meenutatud, et kui taotleja tugineb – vaatamata ühtlustamisameti analüüsile – taotletud kaubamärgi eristusvõimele, siis peab tema esitama konkreetsed ja põhjendatud tõendid, mis tõendavad, et taotletud kaubamärgil on selle olemusest tulenev eristusvõime või kasutamise käigus omandatud eristusvõime (Euroopa Kohtu 25. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑238/06 P: Develey vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I‑9375, punkt 50).
36 Taotletud tähise kirjeldusest eespool punktis 3 ilmneb, et see seisneb kollases ülalt avatud ringjoone kaares, mis asub elektroonilisel ekraanil täpselt määratletud asukohas. Apellatsioonikoda leidis seega õigesti, ilma et hageja oleks sellele vastu vaielnud, et asjaomane tähis ei ole sõltumatu kauba välimusest, mille jaoks seda kasutatakse.
37 Apellatsioonikoda tegi järelduse, et vaidlusaluse kauba tarbijate jaoks tähendab asjaolu, et ringjoone kaar on paigutatud elektroonilise ekraani välisserva, lihtsalt ekraani kaunistust. Tarbijad ei taju seda eriti lihtsat kaunistust asjaomase kauba päritolu tähisena. Apellatsioonikoda märkis, et hoolimata asjaolust, et tarbijad ei pööra tavaliselt üldse või pööravad minimaalselt tähelepanu ekraanide esteetilisele küljele, ei ilmne ühestki asjaolust, et tööstuslikuks kasutamiseks mõeldud kaup ei ole üldse esteetilise välimusega.
38 Apellatsioonikoja selle järeldusega tuleb nõustuda. Tuleb märkida, et olgugi et tavaliselt on kaubamärgitaotlusega hõlmatud seadmed kaunistamata, ei puudu neil esteetiline välimus. Tegelikult ilmneb hagiavalduse lisadest A.6–A.14, et ebatavaline ei ole nende seadmete kuvaritele ekraani ümber värviliste elementide lisamine, kas ekraani kõrval olevate nuppude või ekraani ümbritseva erksavärvilise raami näol. Täpsemalt võib välja tuua, et üks tootjatest, kelle tootekataloog on esitatud lisas A.12, asetab ekraanile neli kaarjat erekollast joont, mis ekraani läbivad. Erinevalt hagejast kinnitavad teised tootjad, kelle tootekataloogid on hagiavaldusele lisatud, oma toodete ekraanile enda nime. Tarbija on seega harjunud kaubamärgitaotlusega hõlmatud seadmetel nägema värvilisi elemente. Ta tajub neid seega kaunistuselementidena ja mitte selle kauba kaubandusliku päritolu tähistena, seda enam, et tavaliselt esitavad tootjad neil toodetel päritolu tähistamiseks oma nime.
39 Taotletud tähis kujutab endast lihtsat motiivi. Hoolimata oma erksast värvist ei sisalda kõnealune tähis ühtegi erilist elementi, mis võiks tõmmata asjaomase avalikkuse tähelepanu, isegi kui tema tähelepanelikkuse astet tuleb pidada kõrgeks. Nagu ilmneb eespool punktist 38 ja vastupidi hageja väidetele, ei ole asjaomases sektoris ebatavaline lisada seadme ekraani ümber värvilist „visuaalset märgist”. Pealegi ei ole hageja väitnud, et taotletud kaubamärgi puhul on tegemist konkreetse kollase värvitooniga. Seega tuleb asuda seisukohale, et taotletud kaubamärk ei ole mingil moel ainulaadne, originaalne või ebatavaline.
40 Hageja viidatud asjaolu, et taotletud tähise asukohal ei ole tehnilist või funktsionaalset tähendust, ei sea seda hinnangut kahtluse alla. Selleks et omada minimaalset eristusvõimet määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b mõttes, on üksnes vajalik, et taotletud tähis ise näiks selline, et see a priori võimaldab asjaomasel avalikkusel tuvastada ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlusega hõlmatud kaupade või teenuste kaubandusliku päritolu ning neid ilma võimaliku segiajamiseta eristada teistest muu päritoluga kaubamärkidest (Üldkohtu 13. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑441/05: IVG Immobilien vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (I), EKL 2007, lk II‑1937, punkt 55). Käesoleval juhul see nii ei ole. Taotletud tähis ei sisalda ühtegi iseloomulikku, silmatorkavat ega meeldejäävat elementi, mis annaks talle minimaalse eristusvõime ja võimaldaks tarbijatel seda tajuda muul viisil kui lihtsalt tavalist kaunistust klassidesse 7 ja 9–11 kuuluvate kaupade välimuses.
41 Seega ei ole ainuüksi asjaolu, et teistel kaubamärkidel on – olenemata nende lihtsusest – nendega tähistatud kauba päritolu tähistamise võime olemasolu tuvastatud ning seega on need eristusvõimelised, niisiis määrav otsustamaks, kas ka taotletud kaubamärgil on registreerimiseks vajalik minimaalne eristusvõime (vt selle kohta eespool punktis 19 viidatud kohtuotsus pooliku smiley‑naeratuse kujutis, punkt 34). Seevastu on võimalik, et kaubamärk omandab eristusvõime aja jooksul kasutamise käigus, samas ei ole hageja esitanud ühtegi määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikel 3 tuginevat argumenti.
42 Seega tuleb järeldada, et apellatsioonikoda ei rikkunud õigusnormi, kui asus seisukohale, et kuna taotletud kaubamärk ei erine oluliselt kõnealuse valdkonna normidest või tavadest, siis tajub asjaomane avalikkus taotletud kaubamärki kaunistuselemendina ning seetõttu puudub sel tähisel eristusvõime määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses. Seega tuleb käsitletava väite teine osa tagasi lükata.
43 Kuna ainsa väite mõlemad osad lükati tagasi, tuleb kogu väide tagasi lükata ning jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
44 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb ühtlustamisameti kohtukulud vastavalt viimase nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Sartorius Lab Instruments GmbH & Co. KG‑lt.
Frimodt Nielsen | Dehousse | Collins |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 26. veebruaril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad