Kohtuasi T‑67/11

Martinair Holland NV

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Kartellid – Euroopa lennulastiturg – Kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus lennulastiteenuste paljude hinnaelementide (kütuse lisatasu ja ohutuse lisatasu sisseviimine, lisatasudelt vahendustasu maksmisest keeldumine) puhul – ELTL artikkel 101, EMP lepingu artikkel 53 ning ühenduse ja Šveitsi vahel sõlmitud õhutranspordilepingu artikkel 8 – Põhjendamiskohustus

Kokkuvõte – Üldkohtu (esimene koda) 16. detsembri 2015. aasta otsus

1.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Konkurentsieeskirjade kohaldamise otsus – Komisjoni otsus, millega tuvastatakse rikkumine ja määratakse trahv – Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest tulenevad nõuded – Otsuse resolutsiooni selgus ja täpsus

(ELTL artikli 101 lõige 1 ja artikkel 296; EMP leping, artikkel 53; EÜ ja Šveitsi vahel sõlmitud õhutranspordileping, artikkel 8; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 2 ja artikli 23 lõige 5)

2.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Selliste rikkumiste kindlakstegemine, mille eest on määratud karistus – Otsuse adressaadiks olevate isikute kindlakstegemine – Resolutsiooni prioriteetsus põhjendava osa ees

(ELTL artikli 101 lõige 1 ja artikkel 296; EMP leping, artikkel 53; EÜ ja Šveitsi vahel sõlmitud õhutranspordileping, artikkel 8; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 2)

3.      Kartellid – Keeld – Vahetu õigusmõju – Isiku õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist – Õiguse teostamise eeskirjad – Komisjoni otsuse esemeks olevad rikkumised – Otsuse siduvus siseriiklike kohtute jaoks – Ulatus – Otsuse resolutsiooni selguse ja täpsuse olulisus

(ELTL artikli 101 lõige 1 ja artikkel 296; EMP leping, artikkel 53; EÜ ja Šveitsi vahel sõlmitud õhutranspordileping, artikkel 8; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 2 ja artikli 16 lõige 1)

4.      Kartellid – Ühe rikkumise koostisosadeks olevad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus – Ettevõtjad, kellele võidakse ette heita rikkumist, mis seisneb osalemises ülemaailmses kartellis – Kriteeriumid – Ainus eesmärk ja tervikplaan

(ELTL artikli 101 lõige 1; EMP leping, artikkel 53; EÜ ja Šveitsi vahel sõlmitud õhutranspordileping, artikkel 8; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 2)

5.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Konkurentsieeskirjade kohaldamise otsus – Komisjoni otsus, millega tuvastatakse rikkumine ja määratakse trahv – Otsuse sisemised vastuolud – Tagajärjed – Tühistamine – Tingimused – Karistatud ettevõtja kaitseõiguste riive – Liidu kohtu võimatus teostada oma kontrolli

(ELTL artikli 101 lõige 1 ja artikkel 296; EMP leping, artikkel 53; EÜ ja Šveitsi vahel sõlmitud õhutranspordileping, artikkel 8; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 2)

6.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Konkurentsieeskirjade kohaldamise otsus – Puuduliku põhjendamise korrigeerimine kohtumenetluse käigus –Lubamatus

(ELTL artikli 101 lõige 1 ja artikkel 296; EMP leping, artikkel 53; EÜ ja Šveitsi vahel sõlmitud õhutranspordileping, artikkel 8; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 2)

1.      Selleks et põhjendada otsust, mis on tehtud liidu konkurentsieeskirjade kohaldamise tagamiseks, peab komisjon ELTL artikli 296 alusel siiski ära nimetama vähemalt need faktid ja kaalutlused, millel on tema otsuse ülesehituse seisukohalt määrava tähtsusega tähendus, võimaldades seeläbi pädeval kohtul ja huvitatud isikutel teada saada need asjaolud, millest lähtudes komisjon liidu õigust kohaldas. Lisaks peavad põhjendused olema loogilised ja eelkõige ilma sisemise vastuoluta, mis takistab akti aluseks olevate põhjuste õiget mõistmist.

Tuleb lisada, et vaatamata määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 5, millest ilmneb, et niisugusel otsusel, millega määratakse trahv konkurentsiõigusrikkumise eest, ei ole karistusõiguslikku iseloomu, eeldab ELTL artikli 101 lõike 1, EMP lepingu artikli 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi vahel sõlmitud õhutranspordilepingu artikli 8 rikkumine tegevust, mida üldiselt peetakse ebaausaks, avalikkust tervikuna kahjustavaks, selgelt häbimärgistavaks ning mis võib rikkumise eest vastutava ettevõtja jaoks kaasa tuua trahvi kuni 10% selle aastakäibest, mis on vaieldamatult suur. Arvestades kõnealuste rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust, kuuluvad need karistusõiguse valdkonda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 tähenduses. Siinkohal on Euroopa Inimõiguste Kohus meelde tuletanud, et kuigi „karistus” määratakse haldusasutuse otsusega, peab huvitatud isikul olema võimalik vaidlustada vastav tema suhtes tehtud otsus kohtus, mis pakub EIÕK artiklis 6 ette nähtud tagatisi.

Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte, mis nüüd on toodud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ja mis liidu õiguses vastab EIÕK artikli 6 lõikele 1, näeb aga ette, et komisjoni otsuse resolutsioon, milles tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumised, oleks iseäranis selge ja täpne ning et süüdi mõistetud ja karistatud ettevõtjal oleks võimalik mõista ja vaidlustada süüdimõistmist ning vastava karistuse määramist, nagu need tulenevad resolutsiooni sõnastusest.

(vt punktid 27–31)

2.      Liidu konkurentsiõiguses esitab komisjon eelkõige otsuse resolutsioonis nende rikkumiste laadi ja ulatuse, mille eest ta karistab. Mis täpsemalt puudutab selliste rikkumiste ulatust ja laadi, mille eest on määratud karistus, siis on määrava tähtsusega just resolutsioon, mitte aga põhjendused. Vaid juhul, kui resolutsioonis kasutatud sõnastus ei ole selge, tuleb seda tõlgendada otsuse põhjenduste abil. Küsimuse puhul, milline isik on rikkumise tuvastanud otsuse adressaat, tuleb määravaks lugeda otsuse resolutsiooni, kui see ei tekita kahtlusi.

(vt punkt 32)

3.      Liidu konkurentsiõiguses on ELTL artikli 101 lõikel 1 vahetu õigusmõju isikutevahelistele suhetele ja sellest sättest tulenevad isikutele õigused, mille tulemusel saab isik nõuda sellise kahju hüvitamist, mis talle on tekkinud konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu või tegevuse tagajärjel. Seega peab siseriiklik kohus oma pädevuse piires kohaldama kõnealust õigusnormi, et tagada mitte üksnes selle täielik õigusmõju, vaid ka kaitsta neid õigusi. Nii on igaühel õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist, kui esineb põhjuslik seos kahju ja kartellikokkuleppe või ELTL artikliga 101 keelatud tegevuse vahel.

Määruse nr 1/2003 artikli 16 lõikest 1 tuleneb aga, et kui siseriiklikud kohtud teevad otsuseid ELTL artikli 101 kohaldamisalasse kuuluvate kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsus olla vastuolus komisjoni otsusega, sealhulgas osas, mis puudutab analüüsitud tegevuse ajalist või geograafilist ulatust või nende isikute vastutust või vastutuse puudumist, kes olid uurimise esemeks. Sellest tuleneb, et siseriiklik kohus on seotud komisjoni tehtud otsusega, niivõrd kuivõrd otsust ei ole tühistatud või kehtetuks tunnistatud, ning järelikult peab otsuse resolutsioon olema üheselt mõistetav.

Iseäranis peab siseriiklikul kohtul olema võimalik niisuguse otsuse resolutsiooni selge sõnastuse alusel, millega tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumise toimepanemine, mõista kõnealuse rikkumise ulatust ja tuvastada rikkumise eest vastutavad isikud, selleks et kohus saaks teha vajalikud järeldused rikkumisest tingitud kahju hüvitamise nõuete puhul, mille on esitanud isikud, kes said sama rikkumise tõttu kahju.

Siinkohal ei saa välistada, et isik, kes loetakse vastutavaks konkurentsieeskirjade rikkumise eest, mille komisjon on tuvastanud, peab hüvitama kahju, mis põhjustati teiste niisuguste isikute klientidele, kes loeti sama rikkumise eest vastutavaks. Selles kontekstis on määrava tähtsusega konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastanud otsuse resolutsiooni sõnastus, kuivõrd resolutsioonis määratletakse asjaomaste isikute vahelised vastastikused õigused ja kohustused. Kui see on ette nähtud siseriiklikus õiguses, võib ka siseriiklikul kohtul lasuda kohustus tõdeda, et tekitatud kahju peavad solidaarselt hüvitama kõik need isikud, kes vastutavad konkurentsieeskirjade rikkumise eest, mille komisjon on tuvastanud. Sellisel juhul võib konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastanud otsuse resolutsiooni sõnastus olla asjassepuutuvate isikute puhul samuti määrava tähtsusega.

(vt punktid 33–39)

4.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 55 ja 60)

5.      Kui konkurentsiõiguse valdkonnas komisjoni niisuguse otsuse põhjendustes, millega tuvastatakse rikkumine ja määratakse trahv, kirjeldatakse ühtainsat üht ja vältavat rikkumist, milles osalesid kõik süüdistatavad ettevõtjad, samas kui selle otsuse resolutsioonis, mis koosneb paljudest artiklitest, lähtutakse kas mitmest eraldiseisvast ühest ja vältavast rikkumisest või ühestainsast ühest ja vältavast rikkumisest, mille eest loetakse vastutavaks vaid niisugused ettevõtjad, kes otseselt osalesid neist igas artiklis viidatud õigusvastases tegevuses, siis on otsuse põhjendused ja resolutsioon vastuolus.

Siinkohal ei piisa pelgalt niisugusest vastuolust, et jõuda järeldusele, et otsuses on tehtud põhjendamisviga, tingimusel et esiteks võimaldab otsus tervikuna huvitatud isikul tuvastada see kokkusobimatus ja sellele viidata, teiseks on resolutsiooni sõnastus piisavalt selge ja täpne, et võimaldada tal mõista otsuse täpset ulatust, ning kolmandaks on tõendid, mida kasutati ettevõtjale resolutsioonis süüks pandud rikkumistes tema osalemise tuvastamisel, selgelt määratletud ja neid on põhjendustes analüüsitud.

Seevastu, kui otsuse sisemised vastuolud riivavad karistatud ettevõtja kaitseõigusi ning takistavad Üldkohtul oma kontrolli teostamist, siis sisaldab otsus põhjendamisviga, mille tõttu on otsuse tühistamine põhjendatud. Nii on see eelkõige juhul, kui otsus ei võimalda esiteks piisavalt hinnata põhjendustes käsitletud tõendeid ega teiseks mõista arutluskäiku, mille tulemusel komisjon luges otsuse adressaadi vastutavaks.

(vt punktid 58, 74–76, 78 ja 84)

6.      Mis puudutab komisjoni otsust, millega tuvastatakse liidu konkurentsiõiguse rikkumine ja määratakse trahv, siis tuleb põhjendused üldjuhul edastada huvitatud isikule tema õigusi kahjustava aktiga samal ajal ning nende puudumist ei saa heastada sellega, kui huvitatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus toimuva menetluse käigus.

Vastasel korral tekib oht, et üksikotsuse põhjendamise kohustus ei täida oma eesmärki, milleks on anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on nõuetekohaselt põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab otsuse kehtivuse vaidlustada, ning liidu kohtul kontrollida otsuse õiguspärasust.

(vt punktid 80 ja 81)