EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
29. aprill 2021(*)
Eelotsusetaotlus – Transport – Juhiluba – Vastastikune tunnustamine – Juhtimisõiguse äravõtmine muu liikmesriigi territooriumil kui juhiloa väljastanud liikmesriik – Märke kandmine juhiloale selle kohta, et see ei kehti selle liikmesriigi territooriumil
Kohtuasjas C‑56/20,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Verwaltungsgerichtshof Baden-Württembergi (Baden-Württembergi kõrgeim halduskohus, Saksamaa) 30. jaanuari 2020. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. veebruaril 2020, menetluses
AR
versus
Stadt Pforzheim,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president J.‑C. Bonichot, kohtunikud L. Bay Larsen, C. Toader, M. Safjan ja N. Jääskinen (ettekandja),
kohtujurist: P. Pikamäe,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– AR, esindaja: Rechtsanwalt B. Ehrle,
– Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja M. Winkler-Unger,
– Euroopa Komisjon, esindajad: R. Pethke ja N. Yerrell,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/126/EÜ juhilubade kohta (ELT 2006, L 403, lk 18), mida on muudetud komisjoni 28. novembri 2011. aasta direktiiviga 2011/94/EL (ELT 2011, L 314, lk 31), (edaspidi „direktiiv 2006/126“).
2 Taotlus on esitatud Austria kodaniku ARi, kellele on Austrias väljastatud juhiluba, ja Stadt Pforzheimi (Pforzheimi linn, Saksamaa) vahelises kohtuvaidluses seoses Saksamaa pädevate ametiasutuste poolt ARi Austria juhiloale märke kandmisega keelu kohta juhtida Saksamaa territooriumil mootorsõidukit.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2006/126 põhjenduses 4 on märgitud:
„Selle vältimiseks, et ühtne Euroopa juhiloamudel ei muutuks lihtsalt üheks lisamudeliks juba kasutusel oleva 110 mudeli kõrval, peaksid liikmesriigid võtma kõik vajalikud meetmed, et väljastada käesolev ühtne mudel kõikidele loaomanikele.“
4 Direktiivi põhjendus 16 on sõnastatud järgmiselt:
„[Nõukogu 29. juuli 1991. aasta d]irektiivis 91/439/EMÜ [juhilubade kohta (EÜT 1991, L 237, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 317)] sätestatud juhiloamudel tuleks asendada plastkaardi kujul esineva ühtse mudeliga. […]“.
5 Kõnealuse direktiivi artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid võtavad kasutusele I lisas esitatud ühenduse mudelil põhineva riigisisese juhiloa vastavalt käesoleva direktiivi sätetele. Ühenduse juhiloamudeli esiküljel oleval embleemil peab olema juhiloa väljastava liikmesriigi tunnusmärk.“
6 Direktiivi 2006/126 artikli 2 kohaselt:
„1. Liikmesriikide väljastatud juhilubasid tunnustatakse vastastikku.
2. Kui sellise kehtiva riigisisese juhiloa omanik, mille suhtes ei kohaldata artikli 7 lõikes 2 esitatud halduskehtivuse perioode, asub elama muus kui juhiloa väljastanud liikmesriigis, võib vastuvõttev liikmesriik kohaldada juhiloa suhtes nimetatud artiklis esitatud halduskehtivuse perioode, uuendades juhiluba kahe aasta jooksul alates kuupäevast, mil juhiloa omanik asus alaliselt elama tema territooriumile.“
7 Direktiivi artiklis 7 on ette nähtud:
„1. Juhiluba väljastatakse ainult neile taotlejatele:
a) kes on sooritanud oskuste ja käitumise eksami ja teooriaeksami ning kelle tervislik seisund vastab nõuetele II ja III lisa sätete kohaselt;
[…]
e) kelle alaline elukoht on juhiloa väljastava liikmesriigi territooriumil või kes suudab tõendada, et ta on seal õppinud vähemalt kuus kuud.
[…]
3. Juhiloa uuendamisel halduskehtivuse lõppemise tõttu kohaldatakse järgmisi nõudeid:
a) C-, CE-, C1-, C1E-, D-, DE-, D1- ja D1E-kategooria sõiduki juhilubade puhul on III lisas ettenähtud juhtimiseks vajaliku füüsilise ja vaimse sobivuse miinimumnõuded jätkuvalt täidetud; ja
b) taotleja alaline elukoht on juhiloa väljastava liikmesriigi territooriumil või taotleja peab tõendama, et ta on seal õppinud vähemalt kuus kuud.
[…].“
8 Direktiivi artikkel 11 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui ühe liikmesriigi väljastatud kehtiva riigisisese juhiloa omanik on asunud alaliselt elama teises liikmesriigis, võib ta taotleda juhiloa vahetamist samaväärse juhiloa vastu. Luba vahetav liikmesriik peab kontrollima, millise kategooria jaoks esitatud juhiluba veel kehtib.
2. Kui kriminaalõiguse ja korrakaitsealaste õigusaktide territoriaalsuse põhimõttest ei tulene teisiti, võib teises liikmesriigis väljastatud juhiloa omaniku alalise elukoha liikmesriik tema suhtes kohaldada sõidukijuhtimise õiguse piiramist, peatamist, äravõtmist või tühistamist käsitlevaid siseriiklikke sätteid ja vajaduse korral selleks juhiloa välja vahetada.
[…]
4. Liikmesriik keeldub juhiloa väljastamisest taotlejale, kelle juhiluba on teises liikmesriigis piiratud, peatatud või ära võetud.
Liikmesriik keeldub tunnustamast ükskõik millise teises liikmesriigis väljastatud juhiloa kehtivust sellise isiku puhul, kelle juhiluba on nimetatud teise liikmesriigi territooriumil piiratud, peatatud või ära võetud.
Liikmesriik võib keelduda juhiloa väljastamisest ka taotlejale, kelle juhiluba on teises liikmesriigis kehtetuks tunnistatud.
5. Kaotatud või varastatud juhiloa asendavad ainult loaomaniku alalise elukoha liikmesriigi pädevad asutused; need asutused asendavad juhiloa olemasoleva teabe või vajaduse korral algse juhiloa väljastanud liikmesriigi pädevate asutuste tõenduse alusel.
[…].“
9 Direktiivi 2006/126 artikli 12 esimeses lõigus on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „alaline elukoht“ kohta, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva seoses isiklike ja tööalaste sidemetega või, kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga.“
10 Nimetatud direktiivi artiklis 15 on sätestatud:
„Liikmesriigid abistavad üksteist käesoleva direktiivi rakendamisel ja vahetavad teavet nende juhilubade kohta, mille nad on väljastanud, välja vahetanud, asendanud, uuendanud või ära võtnud. Liikmesriigid kasutavad selleks loodavat ELi juhilubade võrgustikku, niipea kui võrgustik on toimima hakanud.“
11 Selle direktiivi I lisa „Sätted Euroopa Liidu juhiloamudeli kohta“ punktis 3 on ette nähtud:
„Juhiloal on kaks külge.
Esiküljel on:
a) suures kirjas sõna „juhiluba“ loa välja andnud liikmesriigi keeles või keeltes;
b) juhiloa väljaandnud liikmesriigi nimi (ei ole kohustuslik);
c) juhiloa välja andnud liikmesriigi tunnusmärk negatiivina sinises ristkülikus ja ümbritsetuna kaheteistkümnest kollasest tähest; tunnusmärgid on järgmised:
[…]
Tagaküljel on:
a) […]
13. ruum juhiloa haldamiseks vajaliku informatsiooni jaoks, mida loa välja andnud liikmesriik võib sinna kanda, rakendades käesoleva lisa 4. jao punkti a;
14. ruum juhiloa haldamiseks vajaliku või liiklusohutusega seotud teabe jaoks, mida loa välja andnud liikmesriik võib sinna kanda (vabatahtlik). Kui teave on seotud mõne käesolevas lisas määratletud rubriigiga, peaks sellele eelnema kõnealuse rubriigi number.
Kirjalikul erikokkuleppel loaomanikuga võib siia kanda ka teabe, mis ei ole seotud juhiloa haldamise ega liiklusohutusega; sellise teabe lisamine ei mõjuta mingil moel mudeli kasutamist juhiloana;
[…].“
12 Nimetatud lisa punkti 4 alapunktis a on sätestatud:
„Kui liikmesriigi poolt käesoleva lisa kohaselt välja antud juhiloa omaniku alaline elukoht on teises liikmesriigis, võib nimetatud liikmesriik kanda juhiloale selle haldamiseks vajaliku teabe, tingimusel et ta kannab seda tüüpi teabe ka enda välja antud juhilubadele ja et loal on selleks piisavalt ruumi.“
Saksa õigus
13 Liiklusseaduse (Straßenverkehrsgesetz, edaspidi „StVG“) §‑s 3 on sätestatud:
„(1) Kui isik ei ole sobiv või võimeline mootorsõidukeid juhtima, peab juhilube väljastav ametiasutus tema juhtimisõiguse ära võtma. Välisriigis antud juhtimisõiguse puhul tähendab äravõtmine – isegi kui see toimub muude sätete alusel – Saksamaa territooriumil mootorsõiduki juhtimise õigusest ilma jätmist.
(2) Äravõtmisega lõpeb juhtimisõigus. Välisriigis antud juhtimisõiguse korral lõpeb õigus juhtida mootorsõidukit Saksamaa territooriumil. Pärast juhtimisõiguse äravõtmist tuleb juhiluba tagastada juhilube väljastavale ametiasutusele või esitada see juhtimisõiguse äravõtmise otsuse registreerimiseks. […].“
14 Saksamaa 13. detsembri 2010. aasta määruse isikute liiklusesse lubamise kohta (juhiloamäärus) (Verordnung über die Zulassung von Personen zum Straßenverkehr (Fahrerlaubnis-Verordnung – FeV), BGBl. 2010 I, lk 1980) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „FeV“) §‑s 46 on ette nähtud:
„1) Kui juhtimisõigusega isik osutub mootorsõiduki juhtimiseks sobimatuks, peab juhilube väljastav ametiasutus temalt juhtimisõiguse ära võtma. […]
[…]
5) Välisriigis antud juhtimisõiguse korral tähendab äravõtmine Saksamaa territooriumil mootorsõiduki juhtimise õigusest ilma jätmist.
6) Äravõtmisega lõpeb juhtimisõigus. Välisriigis antud juhtimisõiguse korral lõpeb õigus juhtida mootorsõidukit Saksamaa territooriumil.“
15 FeV § 47 on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Pärast juhtimisõiguse äravõtmist tuleb Saksamaa ametiasutuse väljastatud riiklikud ja rahvusvahelised juhiload viivitamata tagastada otsuse teinud asutusele või piirangute või tingimuste seadmise korral esitada nende registreerimiseks.
(2) Pärast juhtimisõiguse äravõtmist või selle puudumise tuvastamist või piirangute või tingimuste seadmise korral tuleb välisriigis väljastatud välismaised ja rahvusvahelised juhiload viivitamata esitada otsuse teinud ametiasutusele […]. Juhiloale märgitakse pärast juhtimisõiguse äravõtmist või selle puudumise tuvastamist, et asjaomasel isikul puudub õigus riigi territooriumil juhtimisõigust kasutada. See toimub üldjuhul punase diagonaalselt läbikriipsutatud tähe „D“ kandmisega juhiloa selleks ette nähtud lahtrisse, Euroopa Liidu juhiloakaardi puhul lahtrisse 13 ja rahvusvaheliste juhilubade puhul selleks ette nähtud vormivälja täitmisega. Piirangute või tingimuste seadmise korral kantakse need juhiloale. Otsuse teinud ametiasutus teavitab juhiloa väljastanud ametiasutust Saksamaal juhtimisõiguse äravõtmisest või selle puudumise tuvastamisest Kraftfahrt-Bundesamti (Saksamaa föderaalne mootorsõidukite amet) kaudu. […]“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
16 AR on Austria kodanik, kelle alaline elukoht direktiivi 2006/126 artikli 12 esimese lõigu tähenduses on Austrias. Talle anti 29. augustil 2008 Austrias A‑ ja B‑kategooria sõiduki juhtimisõigus.
17 Pforzheimi linna juhilube väljastav asutus võttis AR-lt 10. augusti 2015. aasta otsusega ära juhtimisõiguse Saksamaa territooriumil, kuna ta oli 26. juunil 2014 juhtinud Saksamaal sõidukit narkojoobes. Nimetatud asutus kohustas teda ka esitama viivitamatult oma Austria juhiloa, et märkida selle juhiloa kehtetus Saksamaa Liitvabariigis sellele dokumendile punase diagonaalselt läbikriipsutatud tähega „D“. Sama otsusega tegi ta ettekirjutuse need meetmed viivitamatult täita, ja juhul kui isik ei täida juhiloa esitamise kohustust hiljemalt 28. augustiks 2015, teostada selle ajutine võetus, täpsustades, et isikule tagastatakse juhiluba pärast sellele märke kandmist Saksamaa territooriumil kehtetuks tunnistamise kohta.
18 AR esitas selle otsuse peale vaide ning seejärel kaebuse, mis mõlemad jäeti rahuldamata. Seejärel esitas ta esimese astme kohtu otsuse peale Verwaltungsgerichtshof Baden-Württembergile (Baden-Württembergi kõrgeim halduskohus, Saksamaa) apellatsioonkaebuse, milles ta vaidlustas 10. augusti 2015. aasta otsuse esiteks osas, millega teda kohustati esitama oma juhiluba, et sellele saaks kanda märke Saksamaa territooriumil juhtimisõiguse kehtetuks tunnistamise kohta, ja teiseks osas, milles selle otsusega määratakse selle kohustuse täitmata jätmise korral juhiloa ajutine võetus. Nimetatud otsus on seega jõustunud osas, mis puudutab keeldumist tunnustada Saksamaa Liitvabariigi territooriumil Austria juhiloal põhinevat juhtimisõigust.
19 AR väidab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks sisuliselt, et vastavalt direktiivile 2006/126 kuulub juhiloa väljastamine ja selle järgnev muutmine selle juhiloa omaja alalise elukoha liikmesriigi ainupädevusse selle direktiivi artikli 12 esimese lõigu tähenduses. Selle alusel ei ole loa omaja ajutise elukoha liikmesriigil mingit pädevust, kuna see liikmesriik ei saa kanda juhiloale muu hulgas selliseid märkeid nagu märge keelu kohta juhtida mootorsõidukit. AR leiab, et selline pädevus oleks vastuolus juhilubade vastastikuse tunnustamise põhimõttega ja nimetatud direktiivi eesmärgiga luua Euroopa Liidus ühtne juhiloamudel.
20 Lisaks leiab ta, et ka direktiivi 2006/126 I lisa punkti 3 ja punkti 4 alapunkti a sõnastusest ja kontekstist nähtub, et juhiloale võib märkeid teha üksnes juhiloa väljastanud liikmesriik. Samuti märgib ta, et eelkõige selle direktiivi artiklis 3 ning I lisa punktides 1 ja 2 ette nähtud üksikasjalikud sätted, mis käsitlevad meetmeid plastkaardi kujul väljastatud juhiloa võltsimisriski vältimiseks, välistavad nende mõtet ja eesmärki arvestades, et juhiloale muude andmete püsiva või kleebise vormis (mida on lihtne eemaldada) kandmisega võiks ajutise elukoha liikmesriik muuta võltsimiskindlaks muudetud plastkaardi andmeid. Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et nimetatud direktiivi kohaselt on juhiloa 13. lahter mõeldud ainult juhiloa väljastanud liikmesriigi tehtavatele kannetele ning et selle liikmesriigi teavet ei saa mõni teine liikmesriik lihtsalt „kinni katta“.
21 AR väidab samuti, et juhiloa esitamise kohustuse täitmine selleks, et sinna kantaks märge Saksamaa territooriumil selle kehtetuks tunnistamise kohta, kahjustaks tema liikumisvabadust ja võib hiljem tekitada suuri läbipaistvusega seotud probleeme, näiteks juhul, kui teise liikmesriigi liikluskontrolli käigus ei tea korrakaitsejõud juhiloakaardil oleva märke tähendust, mis võib tekitada segadust. Nende piirangute ja ebamugavuste tõttu oleks olnud direktiivis 2006/126 sellekohase sõnaselge normi esitamine vajalik.
22 AR leiab, et direktiiv 2006/126 näeb ette, et üksnes juhiloa väljastanud pädev liikmesriik või vastuvõttev liikmesriik võivad selle direktiivi artiklis 15 ette nähtud vastastikuse abi teel juhiloale sellise märke teha ja väljastada uue juhiloa.
23 Lisaks on liikmesriigil, kus ta ajutiselt elab, lihtne tema territooriumil liikluskontrolli käigus elektrooniliselt kontrollida, kas asjaomasel isikul on õigus mootorsõidukit sellel territooriumil juhtida.
24 Pforzheimi linn leiab sisuliselt, et kuna direktiiv 2006/126 ei anna ajutise elukoha liikmesriigile pädevust teha märkeid teise liikmesriigi väljastatud juhiloale pärast seda, kui on tehtud otsus keelduda selle juhiloa kehtivuse tunnustamisest esimese liikmesriigi territooriumil, siis on direktiivis 2006/126 õiguslünk, mis tuleks täita, kohaldades analoogia alusel ajutise elukoha liikmesriigile nimetatud direktiivi sätteid alalise elukoha liikmesriigi kohta.
25 Ta leiab, et põhikohtuasjas käsitletavale olukorrale on ülekantav tõlgendus, mille Euroopa Kohus andis 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsuses Aykul (C‑260/13, EU:C:2015:257), mille kohaselt on teises liikmesriigis väljastatud juhiloa omaja ajutise elukoha liikmesriigil teatud asjaoludel õigus keelduda sellise juhiloa kehtivuse tunnustamisest. Selle kohtupraktika kohaselt peaks ka ajutise elukoha liikmesriigil olema õigus võtta juhiloa haldamiseks meetmeid, näiteks kanda loale märkeid. Tegemist on vajaliku meetmega, mis on väga oluline direktiivi 2006/126 artikli 11 lõike 4 teise lõigu tähenduses välismaise juhiloa kehtivuse tunnustamisest keeldumise otsuse tõhusaks täitmiseks. Järelevalveasutustel peaks olema võimalik kontrolli käigus täielikult ja vahetult kontrollida juhiloa omaja juhtimisõigust.
26 Kuna direktiiv 2006/126 võimaldab niisiis teises liikmesriigis väljastatud juhiloa omaja elukohaliikmesriigil selle juhiloa kehtivuse tunnustamisest keeldumise otsuse korral kanda juhiloale vastava märke keelu kohta juhtida mootorsõidukit, näiteks kleebise kujul, siis peaks selline juhiloa haldamise meede olema lubatud ka juhul, kui juhiloa omaja, kelle suhtes on tehtud selline õiguse tunnustamisest keelduv otsus, ei ela liikmesriigis, kus teda kontrolliti.
27 Lisaks, kuna nimetatud direktiiv näeb vastuvõtvale liikmesriigile ette võimaluse muuta direktiivi 2006/126 I lisa punkti 3 kolmanda lause alapunkti a rubriigi 13 ja punkti 4 alapunkti a alusel teise liikmesriigi väljastatud juhiluba, ei oleks selline muutmine, muu hulgas kleebise paigaldamine, vastuolus võltsimisriski vältimise sätetega.
28 Lõpuks märgib Pforzheimi linn, et AR ise on oma tegevusega põhjustanud tema Saksamaal juhtimisõigusest ilmajätmise märke tegemise, mistõttu tuleb tagasi lükata tema väide selle märke häbimärgistava mõju kohta, arvestades sellega taotletavat liiklusohutuse säilitamise eesmärki.
29 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb küsimuses, kas liikmesriigil, kes on – nagu kohtuasjas, milles tehti 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Aykul (C‑260/13, EU:C:2015:257) – direktiivi 2006/126 artikli 11 lõike 4 teise lõigu alusel teinud otsuse keelduda teises liikmesriigis väljastatud juhiloa kehtivuse tunnustamisest selle juhiloa omaja süüteo tõttu, mille ta pani tema territooriumil toime pärast juhiloa väljastamist, on samuti õigus teha sellele juhiloale märge keelu kohta juhtida tema territooriumil mootorsõidukit, kui loa omaja ei ela seal alaliselt selle direktiivi artikli 12 tähenduses.
30 Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg (Baden-Württembergi kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas liidu õigusega, eelkõige [direktiiviga 2006/126], on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et olukorras, kus tehakse juhiloa tunnustamisest keeldumise otsus direktiivi 2006/126 artikli 11 lõike 4 teise lõigu tähenduses, peab isik, kellel ei ole liikmesriigis alalist elukohta, esitama talle välisriigis väljastatud liidu juhiloakaardi viivitamata selle otsuse teinud liikmesriigi pädevale asutusele, kes teeb juhiloale märke juhtimisõiguse puudumise kohta liikmesriigi territooriumil, kusjuures (keelu)märget tähistab tavaliselt punane diagonaalselt läbikriipsutatud täht „D“, mis (näiteks kleebise kujul) kantakse liidu juhiloakaardi puhul lahtrisse 13?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
31 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2006/126 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik, kes on selle direktiivi artikli 11 lõike 4 teise lõigu alusel teinud otsuse, millega keeldutakse tunnustamast teises liikmesriigis väljastatud juhiloa kehtivust selle omaja süüteo tõttu, mille isik pani toime pärast nimetatud juhiloa väljastamist esimese liikmesriigi territooriumil ajutiselt viibimise ajal, kannab sellele juhiloale ka märke, et selle omajal on keelatud juhtida tema territooriumil mootorsõidukit, olgugi et kõnealune loa omaja ei ela alaliselt selle liikmesriigi territooriumil selle direktiivi artikli 12 esimese lõigu tähenduses.
32 Selles osas tuleb meelde tuletada, et 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsuse Aykul (C‑260/13, EU:C:2015:257) punktis 71 asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2006/126 artikli 2 lõiget 1 ja artikli 11 lõike 4 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik, kelle territooriumil teises liikmesriigis väljastatud juhiloa omaja ajutiselt viibib, keeldub tunnustamast selle juhiloa kehtivust, kuna selle juhiloa omaja on pärast nimetatud juhiloa väljastamist pannud tema territooriumil toime süüteo, mille tõttu võib esimese liikmesriigi seaduste kohaselt ta olla sobimatu juhtima mootorsõidukit.
33 Lisaks nähtub selle kohtuotsuse punktidest 59 ja 60, et alalise elukoha liikmesriigil on direktiivi 2006/126 artikli 11 lõike 2 alusel, mis vastab direktiivi 91/439 (asendatud direktiiviga 2006/126) artikli 8 lõikele 2, õigus teises liikmesriigis väljastatud juhiluba piirata, peatada, ära võtta või tühistada ning see meede kehtib kõikides liikmesriikides. Seevastu annab direktiivi 2006/126 artikli 11 lõike 4 teine lõik liikmesriigile, kui see ei ole alalise elukoha liikmesriik, ainult õiguse võtta oma riigisiseste õigusnormide alusel ja tema territooriumil toime pandud teises liikmesriigis varem väljastatud juhiloa omaja süüteo tõttu meetmeid, mille ulatus piirdub tema territooriumiga ja mille mõju on piiratud selle juhiloa kehtivuse tunnustamisest keeldumisega sellel territooriumil.
34 Järelikult ei ole direktiiviga 2006/126 vastuolus see, kui ajutise elukoha liikmesriik, nagu seda põhikohtuasjas on Saksamaa Liitvabariik, keeldub niisuguste riigisiseste õigusnormide alusel, mis on ette nähtud StVG § 3 lõikes 1 ja FeV § 46 lõikes 6, tunnustamast õigust kasutada teise liikmesriigi poolt isikule väljastatud juhiluba, millega lõpeb selle isiku õigus juhtida mootorsõidukit selle liikmesriigi territooriumil. Ajutise elukoha liikmesriik ei saa siiski teha sellisele juhiloale, mille mudel, nagu nähtub direktiivi 2006/126 artikli 1 lõikest 1 koostoimes selle põhjendusega 16, on nimetatud direktiiviga 2006/126 ühtlustatud plastkaardina, FeV § 47 lõike 2 kohast märget tema territooriumil mootorsõiduki juhtimise keelu kohta.
35 Nimelt tuleb tõdeda, et direktiiv 2006/126 sisaldab üksikasjalikke eeskirju, mis puudutavad liikmesriikide pädevust väljastada juhiluba, luba mõjutavaid muudatusi ja sinna kantavat teavet.
36 Nendest eeskirjadest tuleneb, et nii juhiloa väljastamine ja selle järgnev muutmine kui ka sinna kantav teave kuuluvad selle juhiloa omaja alalise elukoha liikmesriigi ainupädevusse.
37 Nii on direktiivi 2006/126 artikli 2 lõikes 2, artikli 7 lõike 1 punktis e ja lõike 3 punktis b, artikli 11 lõigetes 1, 2 ja 5, nagu ka direktiivi I lisa punkti 3 kolmanda lause alapunkti a rubriikides 13 ja 14 ning selle punkti 4 alapunktis a üksikasjalikult reguleeritud olukordi, mil see liikmesriik on pädev juhiluba väljastama, asendama, uuendama või vahetama või sinna märkeid tegema.
38 Kui üldjuhul on alalise elukoha liikmesriik see liikmesriik, kus juhiluba väljastati, võib liikmesriik, kuhu juhiloa omaja on pärast juhiloa väljastamist oma alalise elukoha üle viinud, samuti muutuda, nagu nähtub muu hulgas direktiivi 2006/126 artikli 11 lõikest 1, alalise elukoha liikmesriigiks selle direktiivi tähenduses. Selle direktiivi I lisa punkti 4 alapunkt a võimaldab uuel alalise elukoha liikmesriigil kanda juhiloale selle haldamiseks vajaliku teabe, tingimusel et ta kannab seda tüüpi teabe ka enda välja antud juhilubadele ja et loal on selleks piisavalt ruumi.
39 Seevastu ei anna ükski direktiivi 2006/126 säte liikmesriigile, kus juhiloa omaja ajutiselt viibib, mingit pädevust juhiloale selliste märgete tegemiseks, mis on muu hulgas ette nähtud FeV §‑s 47.
40 Ent nagu Euroopa Komisjon rõhutas oma kirjalikes seisukohtades, ei viita miski sellele, et vastavate sätete puudumine direktiivis 2006/126 kujutaks endast liidu seadusandja tahtmatut õiguslünka, mis tuleks täita, kohaldades analoogia alusel selle direktiivi sätteid alalise elukoha liikmesriigi pädevuse kohta.
41 Vastupidi, direktiivi 2006/126 üksikasjalike sätete kohaselt võib juhiloal muudatusi teha ainult juhiloa omaja alalise elukoha liikmesriik viisil, mis tagab selle dokumendi ühtse välimuse, mis on tagatud direktiiviga 2006/126, nagu nähtub direktiivi põhjendustest 4 ja 16.
42 Sellega seoses tuleb ka meelde tuletada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et kuigi direktiiv 2006/126 näeb ette vaid juhiloa väljastamise tingimusi käsitlevate riigisiseste õigusnormide minimaalse ühtlustamise, ühtlustatakse nimetatud direktiiviga seevastu täielikult juhtimisõiguse olemasolu tõendavad dokumendid, mida liikmesriigid peavad selle direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt tunnustama (26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus I, C‑195/16, EU:C:2017:815, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Sellest järeldub, et neid dokumente saab muuta üksnes kooskõlas direktiivis 2006/126 selleks kehtestatud sätetega.
44 Lisaks tuleb tõdeda, et direktiivi 2006/126 artikli 15 kohaselt abistavad liikmesriigid üksteist selle direktiivi rakendamisel ja vahetavad teavet nende juhilubade kohta, mille nad on väljastanud, välja vahetanud, asendanud, uuendanud või ära võtnud, kasutades selleks loodavat liidu juhilubade võrgustikku, niipea kui see võrgustik on toimima hakanud.
45 Selles sättes ette nähtud vastastikune abi võimaldab tagada sellise otsuse tõhusa täitmise, millega liikmesriik, kus isik direktiivi 2006/126 artikli 11 lõike 4 teise lõigu alusel ajutiselt elab, keeldub teises liikmesriigis väljastatud juhiloa omajale juhtimisõiguse andmisest oma territooriumil.
46 Sellisel juhul võib alalise elukoha liikmesriik ajutise elukoha liikmesriigi taotlusel ja kooskõlas selle direktiivi I lisa punkti 3 kolmanda lause alapunkti a rubriikidega 13 ja 14 ning punkti 4 alapunktiga a teha juhiloale vajaduse korral märke viimati nimetatud liikmesriigi territooriumil mootorsõiduki juhtimise keelu kohta.
47 Lisaks ei ole välistatud, et ajutise elukoha liikmesriik kontrollib tema territooriumil toimuva liikluskontrolli korral muu hulgas elektrooniliselt, kas asjaomase isiku suhtes on võetud meede, millega on temalt ära võetud õigus juhtida sellel territooriumil mootorsõidukit selle direktiivi artikli 11 lõike 4 teise lõigu alusel.
48 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2006/126 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik, kes on selle direktiivi artikli 11 lõike 4 teise lõigu alusel teinud otsuse, millega keeldutakse tunnustamast teises liikmesriigis väljastatud juhiloa kehtivust selle omaja süüteo tõttu, mille isik pani toime pärast nimetatud juhiloa väljastamist esimese liikmesriigi territooriumil ajutiselt viibimise ajal, kannab sellele juhiloale ka märke, et selle omajal on keelatud juhtida tema territooriumil mootorsõidukit, olgugi et see loa omaja ei ela alaliselt selle liikmesriigi territooriumil selle direktiivi artikli 12 esimese lõigu tähenduses.
Kohtukulud
49 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/126/EÜ juhilubade kohta (muudetud komisjoni 28. novembri 2011. aasta direktiiviga 2011/94/EL) tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik, kes on selle direktiivi (muudetud direktiiviga 2011/94) artikli 11 lõike 4 teise lõigu alusel teinud otsuse, millega keeldutakse tunnustamast teises liikmesriigis väljastatud juhiloa kehtivust selle omaja süüteo tõttu, mille isik pani toime pärast nimetatud juhiloa väljastamist esimese liikmesriigi territooriumil ajutiselt viibimise ajal, kannab sellele juhiloale ka märke, et selle omajal on keelatud juhtida tema territooriumil mootorsõidukit, olgugi et see loa omaja ei ela alaliselt selle liikmesriigi territooriumil selle direktiivi 2006/126 (muudetud direktiiviga 2011/94) artikli 12 esimese lõigu tähenduses.
Allkirjad