ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda laiendatud koosseisus)
11. oktoober 2023(*)
Avalik teenistus – EIP töötajad – Töötasu – Ülalpeetava lapse toetus – Õppetoetus – Alusetult saadu tagastamine – Akti vastuvõtja pädevuse puudumine – Aegumistähtaja rikkumine
Kohtuasjas T‑529/22,
QT, esindaja: advokaat L. Levi,
hageja,
versus
Euroopa Investeerimispank (EIP), esindajad: G. Faedo ja J. Pawlowicz, keda abistasid advokaadid A. Glavasevic ja V. Wellens,
kostja,
ÜLDKOHUS (viies koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president J. Svenningsen ning kohtunikud C. Mac Eochaidh, J. Laitenberger, J. Martín y Pérez de Nanclares (ettekandja) ja M. Stancu,
kohtusekretär: ametnik H. Eriksson,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 20. juuni 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja QT palub ELTL artikli 270 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 50a alusel esitatud hagis esiteks tühistada Euroopa Investeerimispanga (EIP) 28. septembri 2021. aasta otsuse, millega nõuti tagasi ajavahemikul 2014. aasta juulist kuni 2017. aasta juunini õppetoetuste, ülalpeetava lapse toetuse ja nendega seotud hüvitistena alusetult makstud 61 186,61 eurot (edaspidi „tagasinõudmisotsus“), ning EIP 20. mai 2022. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata tema vaie (edaspidi „vaide rahuldamata jätmise otsus“), ja teiseks hüvitada kahju, mis talle nende otsustega tekitati.
Vaidluse taust
2 Hageja on alates 16. märtsist 2006 EIP teenistuja. Ajavahemikul 2014. aasta juulist kuni 2017. aasta juunini (kaasa arvatud) sai ta oma poja eest ülalpeetava lapse toetust ja õppetoetust (edaspidi „vaidlusalused toetused“) seoses vabasukeldumiskursusega, mille poeg sel ajavahemikul Adejes (Hispaania) Apnea Academy West Europe’is läbis.
3 Pärast seda, kui Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) oli saanud ühelt EIP teenistujalt teavet, et EIPs võib olla esinenud rikkumisi õppetoetuste ja tuletatud õiguste andmisel, algatas ta 2017. aasta novembris uurimise 70 EIP teenistuja, sealhulgas hageja suhtes.
4 OLAF teavitas 16. aprillil 2018 hagejat teda puudutava uurimise algatamisest.
5 7. detsembril 2020 edastas OLAF EIP‑le oma 4. detsembri 2020. aasta lõpparuande, milles soovitas EIP‑l algatada esiteks hageja suhtes distsiplinaarmenetlus ja teiseks menetlus vaidlusaluste toetuste ja nendega seotud hüvitiste tagasinõudmiseks ajavahemiku eest 2014. aasta juulist kuni 2017. aasta juunini.
6 Hagejat teavitati tema uurimise lõpetanud OLAFi uurimisaruande edastamisest EIP‑le ja OLAFi soovitustest 29. jaanuari 2021. aasta kirjaga, milles teda teavitati ka sellest, et EIP kavatseb läbi viia kaks eraldi menetlust.
7 EIP selgitas 21. juuni 2021. aasta e‑kirjas üksikasjalikult summasid – kokku 61 186,61 eurot –, mida EIP loeb tagasinõutavaks, ja kutsus hagejat üles esitama oma märkused, mida viimane 17. augustil 2021 ka tegi.
8 EIP edastas 28. juunil 2021 hagejale OLAFi lõpparuande ja kutsus ta distsiplinaarmenetlusele eelnevale ärakuulamisele.
9 28. septembri 2021. aasta e‑kirjaga võttis EIP vastu tagasinõudmisotsuse, milles sisalduva maksegraafiku kohaselt peetakse alates septembrist 2021 kuni detsembrini 2030 hageja igakuisest töötasust kinni 565,79 eurot.
10 EIP tegi 20. mail 2022 otsuse, millega jäeti rahuldamata hageja 29. novembril 2021 esitatud vaie.
Poolte nõuded
11 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada tagasinõudmisotsus ja vaide rahuldamata jätmise otsus (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“);
– mõista EIP-lt tagasi sissenõutud summad koos viivitusintressiga, mis vastab Euroopa Keskpanga (EKP) intressimäärale, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra;
– mõista kohtukulud välja EIP‑lt.
12 EIP palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Tühistamisnõude ese
13 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et tühistamisnõuded, mis on vormiliselt esitatud otsuse peale, millega kohtueelses menetluses jäeti rahuldamata huve kahjustava akti vaidlustamiseks esitatud kaebus, toovad kaasa Üldkohtu poole pöördumise selle akti vaidlustamiseks, mille peale kaebus esitati, kui nimetatud nõuetel endil ei ole iseseisvat sisu (vt selle kohta 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus KL vs. EIP, T‑651/20, ei avaldata, EU:T:2022:512, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
14 Samas ei pruugi kohtueelse kaebuse sõnaselgelt tagasilükkav otsus oma sisu poolest olla vaidlustatud akti kinnitav. Nii on see juhul, kui kohtueelse kaebuse rahuldamata jätmise otsusega on puudutatud isiku olukord uute õiguslike ja faktiliste asjaolude põhjal uuesti läbi vaadatud või kui see muudab või täiendab esialgset otsust. Niisugustel juhtudel on kohtueelse kaebuse tagasilükkamise otsus selline akt, mille üle teostab kontrolli kohus, võttes seda arvesse vaidlustatud akti õiguspärasuse hindamisel või käsitledes seda huve kahjustava aktina, mis asendab vaidlustatud akti (vt selle kohta 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑584/16, EU:T:2017:282, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).
15 Käesolevas asjas väidab hageja, et nõuded, mis ta esitas vaide rahuldamata jätmise otsuse peale, on vastuvõetavad, kuna talle edastati uus dokument, nimelt selle otsuse manusena 26. aprillil 2022 toimikusse lisatud märkus vastusena väitele, mille kohaselt puudus tagasinõudmisotsuse vastuvõtjal pädevus.
16 Kuigi vaide rahuldamata jätmise otsus ei muuda tagasinõudmisotsuse resolutsiooni selle summa ja tingimuste osas, ei ole see siiski täiesti ilma iseseisva sisuta. See vaide rahuldamata jätmise otsus kinnitab nimelt tagasinõudmisotsust, kuid vastuseks vaidele on selles esitatud täiendavad põhjendused, millega tehakse täpsustusi ja vastatakse hageja esitatud väidetele, iseäranis väitele, mille kohaselt puudus tagasinõudmisotsuse vastuvõtjal pädevus.
17 Neil asjaoludel ja võttes arvesse seda, et hageja ei ole välja toonud, millised tema argumendid millist vaidlustatud otsust puudutavad, tuleb neid analüüsida koos (vt selle kohta 18. septembri 2018. aasta kohtumäärus Dreute vs. parlament, T‑732/17, ei avaldata, EU:T:2018:582, punkt 42).
Sisulised küsimused
Hageja esimene nõue
18 Hageja põhjendab oma tühistamisnõudeid nelja väitega. Esimese väite kohaselt puudus tagasinõudmisotsuse vastuvõtjal pädevus, teise kohaselt on rikutud EIP personalile kohaldatavate haldussätete (edaspidi „haldussätted“) artiklis 16.3 ette nähtud viieaastast aegumistähtaega, kolmanda kohaselt on rikutud sama sätet tagasinõudmise tingimuste osas ning neljanda kohaselt on rikutud haldussätete artikleid 2.2.3 ja 2.2.4 ning tehtud ilmne hindamisviga.
– Esimene väide, et vaidlustatud otsuste vastuvõtjal puudus pädevus
19 Esimene väide koosneb sisuliselt kahest osast, millest esimese kohaselt ei olnud individuaalsete õiguste ja maksete üksuse juhatajale (edaspidi „üksuse juhataja“) nõuetekohaselt edasi delegeeritud tagasinõudmisotsuse vastuvõtmise volitust ja teise kohaselt ei olnud sellel otsusel kahte allkirja.
20 EIP selgitab esiteks, et üksuse juhataja võttis tagasinõudmisotsuse siiski vastu edasidelegeeritud volituse alusel, mida hiljem kinnitati toimikusse 26. aprillil 2022 lisatud märkusega. Teiseks väidab ta, et seda otsust sisaldav e-kiri saadeti väljaspool tema eeskirjadega kindlaks määratud edasidelegeerimise raamistikku, mis ei käsitle OLAFi uurimise tulemusel tehtud tagasinõudmisotsuseid.
21 Kõigepealt tuleb märkida, et pooled on ühel meelel selles, et üldjuhul on EIPs alusetult makstud summade tagasinõudmise otsuste tegemiseks pädev asutus personali peadirektor. Samuti on selge, et vaidlusalust tagasinõudmisotsust ei teinud mitte personali peadirektor, vaid üksuse juhataja. EIP sõnul oli peadirektor üksuse juhatajale selleks aga volituse nõuetekohaselt edasi delegeerinud.
22 Esiteks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa volituste delegeerimist eeldada, ja isegi kui delegeerival asutusel on õigus oma volitusi delegeerida, peab ta vastu võtma sõnaselge otsuse volituste üleandmise kohta ning delegeerimine võib puudutada üksnes täpselt määratletud täidesaatvaid volitusi (vt selle kohta 13. juuni 1958. aasta kohtuotsus Meroni vs. Ülemamet, 9/56, EU:C:1958:7, lk 42–44, 46 ja 47, ning 26. mai 2005. aasta kohtuotsus Tralli vs. EKP, C‑301/02 P, EU:C:2005:306, punkt 43).
23 Käesoleval juhul täpsustas EIP kohtuistungil, et volituste edasidelegeerimine, mille alusel üksuse juhataja tegi tagasinõudmisotsuse, toimus edasidelegeerimine ilma kirjaliku volituseta. See edasidelegeerimine nähtub siiski personali peadirektori 29. jaanuari 2021. aasta kirjast hagejale, milles viimasele teatati peadirektori kavatsusest tagasinõudmine läbi viia, ning nimetatud direktori nõusolekust, mis on tagasinõudmisotsuses sõnaselgelt kirjas.
24 Tuleb aga tõdeda, et toimiku materjalid ei võimalda tuvastada sellist edasidelegeerimist.
25 Personali peadirektori 29. jaanuari 2021. aasta kirja sisu ei tõenda nimelt, et viimane oleks otsustanud vaidlusaluste toetuste tagasinõudmise tegeliku teostamise edasi delegeerida tema juhitavatele teenistustele, mille hulka kuulub ka individuaalsete õiguste ja maksete üksus. Selles kirjas piirdutakse sellega, et hagejat teavitatakse OLAFi soovitustest pärast teda puudutava uurimise läbiviimist ning EIP kavatsusest võimalikult kiiresti meetmeid võtta ja neid soovitusi eraldiseisvalt rakendada.
26 Lisaks ei saa seda, et tagasinõudmisotsuses on mainitud personali peadirektori nõusolekut selle otsusega, pidada võrdväärseks peadirektori sõnaselge otsusega eespool punktis 22 viidatud kohtupraktika tähenduses anda üksuse juhatajale üle volitus viia läbi OLAFi soovitatud tagasinõudmismenetlus. Kõnealust peadirektorit ei ole pealegi selle e-kirja koopia adressaatide hulgas, millega tagasinõudmisotsus vastu võeti.
27 Mis puudutab toimikusse 26. aprillil 2022. aastal lisatud märkusesse, millega personali peadirektor kinnitas, et ta on üksuse juhatajale edasi delegeerinud volituse tagasinõudmisotsuse vastuvõtmiseks, siis EIP ise tunnistas oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil, et see ei saa olla volituste nõuetekohane edasidelegeerimine, kuna see on koostatud hiljem, kui tehti nimetatud otsus.
28 Kuna volituste edasidelegeerimine ei ole tõendatud, tuleb seega järeldada, et tagasinõudmisotsuse tegi asutus, kellel puudus selleks pädevus.
29 Teiseks tuleneb kohtupraktikast tõesti, et otsuse, mille on teinud asutus, kellel puudub pädevus, sest talle volituste andmisel on rikutud pädevuse jaotuse reegleid, võib tühistada üksnes juhul, kui nende reeglite järgimata jätmine rikub mõnd tagatist, mis on ametnikele antud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade või personalijuhtimist käsitlevate hea halduse põhimõtetega (30. mai 1973. aasta kohtuotsus Drescig vs. komisjon, 49/72, EU:C:1973:58, punkt 13; 7. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Caló vs. komisjon, T‑118/04 ja T‑134/04, EU:T:2007:37, punkt 68, ning 17. novembri 2017. aasta kohtuotsus Teeäär vs. EKP, T‑555/16, ei avaldata, EU:T:2017:817, punkt 52).
30 Siiski tuleb ka meenutada, et hea halduse põhimõtted personalijuhtimise valdkonnas nõuavad eelkõige, et pädevuse jaotus institutsioonides oleks selgelt määratletud ja avaldatud. Sama kohustus on EIP organitel, kes ei ole sugugi teistsuguses olukorras kui teiste liidu asutuste ja institutsioonide juhtorganid suhetes oma teenistujatega (vt selle kohta 17. novembri 2017. aasta kohtuotsus Teeäär vs. EKP, T‑555/16, ei avaldata, EU:T:2017:817, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Ent nagu nähtub eespool punktidest 22–28, ei olnud sissenõudmisotsuse vastuvõtja väidetavat pädevust selgelt määratletud ega avaldatud.
32 Sellest järeldub, et tagasinõudmisotsuse tegemisel rikuti pädevuse nõudeid, mistõttu on eksitud hea halduse reeglite vastu personalijuhtimise valdkonnas, ja et see otsus tuleb tervikuna tühistada. Sellest tulenevalt on õigusvastane ka hageja vaide rahuldamata jätmise otsus, kuna selles leiti, et üksuse juhataja oli pädev tagasinõudmisotsust vastu võtma.
33 Järelikult tuleb esimese väite esimese osaga nõustuda, ilma et oleks vaja analüüsida selle väite teist osa, mis puudutab kahte allkirja.
34 Üldkohus peab korrakohase õigusemõistmise tagamiseks siiski otstarbekaks analüüsida ka teist väidet.
– Teine väide, et rikutud on viieaastast aegumistähtaega
35 Hageja väidab sisuliselt, et EIP rikkus haldussätete artiklis 16.3 ette nähtud viieaastast aegumistähtaega, kui ta asus tagasi nõudma vaidlusaluseid toetusi, mida maksti hagejale 2014. aasta juulist kuni 2017. aasta juunini. Nimelt ei oleks eespool nimetatud viieaastase aegumistähtaja kohaselt saanud tagasinõue puudutada summasid, mis maksti enne 28. septembrit 2016, st viis aastat enne tagasinõudmisotsuse tegemist.
36 EIP väidab vastupidi, et OLAFi uurimise algatamine tõi tingimata kaasa vaidlusaluste toetuste tagasinõude aegumise tähtaja katkemise alates 16. aprillist 2018 ehk kuupäevast, mil hagejat teavitati tema suhtes uurimise algatamisest, kuni OLAFi 4. detsembri 2020. aasta lõpparuandeni, mis tehti hagejale teatavaks 7. detsembril 2020.
37 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et analoogselt sellega, mis on ette nähtud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artiklis 85, on haldussätete artiklis 16.3 sätestatud:
„16.3 Alusetult makstud summade tagasinõudmine
Töötajale või tema õigusjärglastele käesolevate [haldussätete] alusel alusetult makstud summad nõutakse tagasi, kui saaja oli teadlik, et maksmisel puudus seaduslik alus või kui enammaksmine oli nii ilmne, et ta ei saanud seda mitte teada.
Tagasinõude võib jagada mitme kuu peale. Ühes kuus ei tohi tagasinõue ületada ühte viiendikku töötaja põhipalgast.
Tagasinõudmine peab toimuma viie aasta jooksul alates kuupäevast, mil summa alusetult välja maksti, välja arvatud juhul, kui [EIP] suudab tõendada, et toetusesaaja tahtlikult eksitas administratsiooni, et asjaomane summa saada. Sellisel juhul ei saa tagasinõuet isegi pärast viieaastase tähtaja möödumist kehtetuks tunnistada.“
38 Praegusel juhul tuleb täpsustada, et EIP ei väida, et käesoleva juhtumi suhtes tuleks kohaldada aegumistähtajast tehtud erandit, mis on ette nähtud haldussätete artikli 16.3 kolmanda lõigu teises lauses. EIP tuletab oma seisukohtades veel meelde, et küsimus, kas hageja eksitas teda vaidlusaluste toetuste saamiseks tahtlikult, tuleb lahendada võimalikus distsiplinaarmenetluses, mis tuleb läbi viia tagasinõudmismenetlusest eraldi. Kohtuistungil andis EIP Üldkohtule teada, et ta on sellise menetluse algatanud ja tol kuupäeval oli see veel pooleli.
39 Seevastu leiab EIP, et käesolevas asjas kohaldatav viieaastane aegumistähtaeg katkes OLAFi uurimise ajaks. Sellise katkemise saab tuletada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb OLAFi juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT 2013, L 248, lk 1), sätetest, täpsemalt selle artikli 5 lõikest 3. Ta väidab, et selle sätte kohaselt ei tohi ajal, mil OLAF viib läbi siseuurimist, asjasse puutuvad organid, ametid või asutused algatada samadele asjaoludele tuginedes paralleelset uurimist. Lisaks väidab ta, et OLAF kohustas teda ametlikult 14. juuni 2018. aasta e‑kirjas hoiduma paralleelsete uurimiste läbiviimisest seni, kuni kõnealust uurimist ei ole lõpetatud. Ta väidab, et seetõttu puudus tal igasugune tegutsemisvõimalus, mistõttu ei saanud aegumistähtaeg tema suhtes kulgema hakata.
40 EIP väidab veel, et viieaastase aegumistähtaja katkemine OLAFi uurimise algatamisega tuleneb hea halduse põhimõttest ja ELL artiklist 13 tulenevast lojaalse koostöö põhimõttest. Tema arvates tähendaks vastupidine lahendus, et ta jääb täielikult ilma võimalusest nõuda tagasi oma töötajatele alusetult makstud summad iga kord, kui OLAF viib nende summade suhtes läbi pikka ja keerulist uurimist.
41 Lõpuks leiab EIP, et kohtupraktikas on tunnustatud viieaastase aegumistähtaja katkemise põhimõtet OLAFi uurimise korral, lähtudes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määruse (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1; edaspidi „finantsmäärus“) sätetest. Tema arvates ei ole seega oluline, kas positiivses õiguses on tema suhtes kehtestatud sellist katkemist ette nägev norm või ei ole.
42 Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on aegumistähtaja eesmärk tagada õiguskindlus ja selle aluspõhimõttega oleks vastuolus see, kui administratsioon saaks oma pädevuse teostamist lõputult edasi lükata (9. juuni 2021. aasta kohtuotsus DI vs. EKP, T‑514/19, EU:T:2021:332, punkt 58).
43 Selleks, et aegumistähtaeg täidaks õiguskindluse tagamise ülesannet, peab see tähtaeg olema aga eelnevalt kindlaks määratud ning selle tähtaja pikkus ja kohaldamise kord kuuluvad liidu seadusandja pädevusse (15. juuli 1970. aasta kohtuotsus ACF Chemiefarma vs. komisjon, 41/69, EU:C:1970:71, punktid 19 ja 20; vt ka 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus EJ vs. EIP, T‑585/19, ei avaldata, EU:T:2021:142, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Aegumine, mis takistab aja möödumisel kindlustunud olukordade lõputult kahtluse alla seadmist, tugevdab õiguskindlust, kuid võib ka võimaldada selliste olukordade kindlustumist, mis olid vähemalt algupäraselt seadusega vastuolus. Seetõttu sõltub see, millises ulatuses aegumist kasutatakse, õiguskindluse ja õiguspärasuse nõuete kaalumisest, arvestades ajaloolisi ja ühiskondlikke olusid, mis kõnealusel ajajärgul ühiskonnas valitsevad. Ta rõhutab, et sel põhjusel on see üksnes seadusandja otsustada, ja kui seadusandja on määranud aegumistähtaja, ei saa kohus seda konkreetsel juhul teise tähtajaga asendada (vt analoogia alusel 23. märtsi 2022. aasta kohtuotsus ON vs. komisjon, T‑730/20, ei avaldata, EU:T:2022:155, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Käesoleval juhul nähtub haldussätete artikli 16.3 selgest sõnastusest, et EIP peab nõudma tagasi oma teenistujale alusetult makstud summad viie aasta jooksul alates nende väljamaksmisest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et asjaomane teenistuja eksitas teda selle makse saamiseks.
45 Seevastu ei sisalda haldussätete artikkel 16.3 ühtegi viidet aegumistähtaja katkemisele või peatumisele, mis on vajalik tagasinõudmise algatamiseks juhul, kui OLAF algatab tagasinõudmise aluseks olevate asjaolude suhtes uurimise.
46 Seega oleks õiguskindlusega vastuolus see, kui EIP saaks aegumistähtaja katkemise või peatumise väitmiseks tugineda asjaolule, et OLAF on algatanud teenistuja suhtes uurimise.
47 Määruse nr 883/2013 artikli 5 lõikes 3 on sätestatud, et „kui [OLAFiga] ei ole kokku lepitud teisiti, [ei tohi] asjaomased institutsioonid, organid, ametid või asutused sel ajal, kui [OLAF] viib läbi sisejuurdlust, algatada samadele asjaoludele tuginedes paralleelset juurdlust“.
48 Tuleb aga rõhutada, et alusetult makstud summade tagasinõudmise otsuse tegemist ei saa samastada uurimisega.
49 EIP argumendi kohta, mis põhineb hea halduse ja lojaalse koostöö põhimõtetel ning täpsemalt OLAFi 14. juuni 2018. aasta e‑kirjas EIP-le väidetavalt tehtud ettekirjutusel, tuleb tõdeda, et selle e‑kirja sisust ei saa järeldada, et OLAF palus sõnaselgelt EIP‑l jätta vaidlusalused toetused tagasi nõudmata. Lisaks märkis EIP kohtuistungil Üldkohtu küsimusele vastates, et ta ei konsulteerinud selles küsimuses OLAFiga.
50 Neil asjaoludel ei takistanud miski EIPd nõudmast tagasi summasid, mille ta enda hinnangul oli hagejale alusetult maksnud enne hagejat puudutava OLAFi uurimise lõppu.
51 Seega, vastupidi sellele, mida väidab EIP, ei jäta asjaolu, et OLAFi uurimisel ei ole haldussätete artiklis 16.3 ette nähtud aegumistähtaega katkestavat või peatavat mõju, EIPd täielikult ilma võimalusest alusetult makstud summasid tagasi nõuda OLAFi pika ja keeruka uurimise korral, mis puudutab selliste maksete õiguspärasust, ega ole vastuolus liidu finantshuvide kaitsmise nõudega.
52 Igal juhul oli EIP ülesanne võtta oma õiguslikus raamistikus vastu õigusnorm, mis näeks sellise katkemise või peatumise ette.
53 Eeltoodust tuleneb, et ei saa nõustuda EIP argumendiga, et lojaalse koostöö ja hea halduse põhimõtted õigustavad seda, et EIP nõuab vaidlusaluseid toetusi tagasi pärast haldussätete artiklis 16.3 ette nähtud viieaastase tähtaja möödumist – vastupidine järeldus läheks vastuollu õiguskindluse põhimõttega.
54 Järelikult ei olnud tagasinõudmisotsuse tegemise päeval EIP-l enam põhimõtteliselt õigust nõuda tagasi summasid, mis olid hagejale vaidlusaluste toetustena makstud kuni 28. septembrini 2016. Hageja ülejäänud argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.
55 Ei saa nimelt nõustuda EIP argumentidega, mille kohaselt oli hageja enne viieaastase aegumistähtaja möödumist teadlik sellest, et administratsioon seab kahtluse alla tema õiguse saada kõnealuseid toetusi, kuna haldussätete artikkel 16.3 ei näe niisugusel juhul ette aegumistähtaja katkemist või peatumist. Lisaks tuleneb nimetatud sättest selgelt, et alusetult makstud summade tagasinõudmise viieaastane tähtaeg hakkab kulgema nende maksmise hetkest, mitte aga kuupäevast, mil toetuse saaja saab teada, et makseid tehakse õigusvastaselt.
56 Sama kehtib EIP toodud analoogia kohta finantsmääruse sätetega. Selle argumendiga viitab EIP 19. juuli 2016. aasta kohtuotsusele HG vs. komisjon (F‑149/15, EU:F:2016:155), mis kinnitas viieaastase aegumistähtaja katkemise põhimõtet OLAFi uurimise korral, ilma et Üldkohus oleks seda oma 15. detsembri 2021. aasta kohtuotsuses HG vs. komisjon (T‑693/16 P RENV‑RX, EU:T:2021:895) otseselt kahtluse alla seadnud. Tuleb aga tõdeda, et Üldkohus otsustas, et personalieeskirjade artiklis 85 ette nähtud aegumistähtaeg ei olnud nimetatud kohtuasjas kohaldatav. Too vaidlus ei tulenenud mitte ametnikule summade alusetult maksmisest, vaid rahalisest kahjust, mille ametnik administratsioonile oma käitumisega tekitas. Lisaks nähtub nimetatud kohtuotsusest selgelt, et Üldkohus leidis, et liidu nõuete suhtes kolmandate isikute vastu finantsmääruse alusel kohaldatavat viieaastast aegumistähtaega, mis hakkab kulgema sellise nõude kindlakstegemisest ja mille katkestavad kõik selle sissenõudmisega seotud toimingud, ei saa kohaldada ei otse ega ka mõistliku aja mõiste kaudu. See järeldus põhineb asjaolul, et nimetatud sätetega ette nähtud aegumistähtaeg saab olla seotud üksnes nõude tekkimisele järgneva ajaga, mitte aga varasema ajaga, näiteks ajavahemikuga, mille jooksul leidsid aset selle nõude aluseks olevad asjaolud (vt selle kohta 15. detsembri 2021. aasta kohtuotsus HG vs. komisjon, T‑693/16 P RENV‑RX, EU:T:2021:895, punktid 129 ja 130).
57 Järelikult tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmisel rikuti haldussätete artiklis 16.3 ette nähtud viieaastast aegumistähtaega osas, mis puudutab hagejale kuni 28. septembrini 2016 makstud summasid.
58 Kõigest eeltoodust tuleneb, et ka teise väitega tuleb nõustuda. Järelikult tuleb vaidlustatud otsused tühistada.
Hageja teine nõue
59 Teises nõudes palub hageja talle tagasi maksta vaidlustatud otsuste alusel sissenõutud summad koos viivitusintressiga EKP kehtestatud määras, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra. Kohtuistungil täpsustas hageja, et tema nõude eesmärk on, et Üldkohus teostaks personalieeskirjade artikli 91 lõikega 1 antud täielikku pädevust.
60 EIP väidab vastu, et Üldkohtu täieliku pädevuse teostamine ei ole vajalik, kuna vaidlustatud otsuste tühistamisega kaasnevad meetmed toovad kaasa nende otsuste alusel sisse nõutud summade tagasimaksmise.
61 Käesoleval juhul tuleb märkida, et Üldkohus ei saa teostada talle personalieeskirjade artikli 91 lõikega 1 antud pädevust, ilma et ta võtaks soovitava toime EIP kohustuselt rakendada käesoleva kohtuotsuse täitmiseks vajalikke meetmeid vastavalt ELTL artikli 266 esimesele lõigule. EIP peab nimelt tegema vaidlustatud otsuste tühistamise tagajärjel uue otsuse, mis võib olla mitmes vormis, ja selle kohta ei saa Üldkohus hageja teist nõuet lahendades ettekirjutusi teha.
62 Neil asjaoludel tuleb hageja kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.
Kohtukulud
63 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
64 Kuna EIP on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Investeerimispanga (EIP) 28. septembri 2021. aasta otsus, mis puudutab QT‑le õppetoetusena, ülalpeetava lapse toetusena ja nendega seotud hüvitistena ajavahemikus juulist 2014 kuni juunini 2017 alusetult makstud 61 186,61 euro sissenõudmist ning EIP 20. mai 2022. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata QT vaie.
2. Jätta hüvitise nõue rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja EIP‑lt.
Svenningsen | Mac Eochaidh | Laitenberger |
Martín y Pérez de Nanclares | | Stancu |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. oktoobril 2023 Luxembourgis.
Allkirjad