Kohtuasi T‑250/08

Edward William Batchelor

versus

Euroopa Komisjon

Juurdepääs dokumentidele – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Teleringhäälingutegevuse valdkonnas võetud meetmete ühenduse õigusele vastavuse hindamise raames vahetatud dokumendid – Juurdepääsu keelamine – Otsustamisprotsessi kaitsev erand – Kontrollimise, uurimise ja audiitorkontrolli eesmärkide kaitsega seotud erand

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Euroopa Liit – Institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Liikmesriigist pärinevad dokumendid – Liikmesriigi õigus taotleda institutsioonilt dokumentide avalikustamata jätmist – Menetluslik toime

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõiked 1–5)

2.      Euroopa Liit – Institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Liikmesriigist pärinevad dokumendid – Liikmesriigi õigus taotleda institutsioonilt dokumentide avalikustamata jätmist – Liidu kohtu pädevus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõiked 1–3 ja 5)

3.      Euroopa Liit – Institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Otsustamisprotsessi kaitse

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõige 3)

4.      Euroopa Liit – Institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Institutsiooni kohustus hinnata dokumente konkreetselt ja individuaalselt – Ulatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikkel 4)

5.      Euroopa Liit – Institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Liikmesriigist pärinevad dokumendid – Otsustamisprotsessi kaitse

(EÜ artikkel 10; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõike 3 teine lõik ja lõige 5)

6.      Euroopa Liit – Institutsioonid – Üldsuse õigus tutvuda dokumentidega – Määrus nr 1049/2001 – Dokumentidega tutvumise õiguse erandid – Kontrollimise, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitse – Ulatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõike 2 kolmas taane; nõukogu direktiiv 89/552, artikkel 3a)

1.      Institutsiooni põhjendamiskohustuse ulatus juhul, kui ta on saanud liikmesriigist pärinevate dokumentidega tutvumise taotluse, mis on esitatud tuginedes määrusele nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele, sõltub sellest, millised õiguslikud tagajärjed on liikmesriigi vastuväidetel dokumendi avalikustamisele vastavalt nimetatud määruse artikli 4 lõikele 5.

Kui sel juhul tõlgendada nii, et see säte annab liikmesriigile üldise ja tingimusteta vetoõiguse, millega saab puht meelevaldselt ja vajaduseta oma otsust põhistada, vastustada iga ühenduse institutsiooni valduses oleva dokumendi avalikustamist ainuüksi põhjusel, et dokument pärineb sellelt liikmesriigilt, läheb see vastuollu eesmärgiga muuta Euroopa Liidu otsustamisprotsessi läbipaistvamaks.

Seega on asjaomane liikmesriik kohustatud oma võimalikku vastuseisu põhjendama, osutades määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 loetletud eranditele. Kui liikmesriik on selle kohustuse täitnud, peab institutsioon juurdepääsutaotluse tagasi lükkama, kuid ta peab ka täitma omaenda põhjendamiskohustuse ja oma otsuses ära näitama põhjused, millele tuginedes jõudis liikmesriik järeldusele, et tuleb kohaldada mõnda juurdepääsu keelavat erandit, mis on eelnevalt viidatud sätetes ette nähtud.

Neist kaalutlustest, mille eesmärk on kaitsta määruse nr 1049/2001 eesmärki, püüdes samas artikli 4 lõikele 5 omistada sama artikli lõikest 4 erinevat ja iseseisvat normatiivset sisu, tuleneb, et pärast selle tuvastamist, et liikmesriigi vastuväited sisaldavad põhjuseid, mille tõttu on tema sõnul kõnealused dokumendid hõlmatud erandiga õigusest dokumentidega tutvuda, ei pea institutsioon andma omapoolset hinnangut, kas see põhjendus on põhjendatud.

(vt punktid 44–47)

2.      Kui liikmesriik kasutab määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõikega 5 antud võimalust ja taotleb, et sellest liikmesriigist pärinevat dokumenti ei avalikustataks ilma tema eelneva nõusolekuta, ning esitab sama artikli lõigetes 1–3 loetletud eranditel põhinevad keeldumise alused, siis on liidu kohtu ülesanne huvitatud isiku taotlusel, kellele taotluse saanud institutsioon ei andnud luba dokumentidega tutvuda, kontrollida, kas taotluse saanud institutsiooni poolt juurdepääsu keelamine võib nimetatud erandite põhjal olla õiguspäraselt põhjendatud, ning seda hoolimata asjaolust, et see keeldumine ei tulene institutsiooni enda, vaid asjaomase liikmesriigi vastavast hinnangust. Peale selle on liikmesriigi sekkumisele vaatamata tegemist nimetatud isiku suhtes tehtud ühenduse otsusega, mille institutsioon talle hiljem saadab vastuseks teabenõudele, mis on esitatud institutsioonile tema valduses oleva dokumendi kohta.

(vt punkt 67)

3.      Dokumendid, mis on institutsioonile saadetud isiku või välise üksuse poolt selleks, et asjaomase institutsiooniga arvamusi vahetada, ei kuulu määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõike 3 teise lõigu kohaldamisalasse ning selle sätte eesmärk on kaitsta menetluse raames esitatud teatud liiki dokumente, mille avalikustamine, isegi kui menetlus on lõpetatud, kahjustaks asjaomase institutsiooni otsustamisprotsessi.

Nimelt kui esiteks lähtudes seigast, et selles sättes viidatud dokumendid peavad sisaldama „sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest”, asuda seisukohale, et dokument on ette nähtud institutsiooni sisekasutuseks üksnes tulenevalt asjaolust, et ta on selle adressaat, muutuks see tingimus sisutühjaks, kuna kõik institutsiooni saadud dokumendid vastavad sellele tingimusele. Teiseks jätab selline tõlgendus tähelepanuta, et sama sätte kohaselt peavad arutelud ja eelkonsultatsioonid toimuma „osana institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest”.

Olemata kaugeltki üksnes grammatiline tõlgendus, on need kaalutlused vastavuses põhimõttega, mille kohaselt tuleb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 loetletud erandeid üldsuse õigusest tutvuda institutsioonide dokumentidega tõlgendada ja kohaldada täht-tähelt. Ühtlasi säilitavad need kaalutlused selle määruse artikli 4 lõike 3 kasuliku mõju ja järelikult loogika, miks esinevad selles sättes kaks teineteisest eristuvat lõiku – esimene, mis puudutab otsustamisprotsessi kuni selle lõppemiseni, ja teine, mis käsitleb ajaperioodi, mis jätkub isegi pärast nimetatud protsessi lõppemist.

Esiteks, kui nimelt leida, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teine lõik käsitleb kõiki dokumente, mis institutsioonile väljastpoolt saadetakse ja mis sisaldavad „arvamust” selle mõiste kõige laiemas tähenduses, millele tuleb vastata, mis omakorda moodustavad „konsultatsiooni” selle sätte tähenduses, siis tuleneks sellest, et teine lõik käsitleb „dokumente” sama laias tähenduses kui sama sätte esimene lõik. Teiseks, kui need mõlemad dokumentide kategooriad kuuluksid kaitsmisele samasugustel tingimustel, st kui nende avalikustamine kahjustaks oluliselt otsustamisprotsessi, siis muutuks esimene lõik üleliigseks, kuna teine kataks nii nimetatud protsessi lõpetamisele eelneva kui järgneva ajaperioodi.

(vt punktid 68–70, 73–76)

4.      Määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele alusel esitatud dokumentidega tutvumise taotluse menetlemiseks vajalik hindamine peab olema konkreetne. Ühest küljest ei piisa nimelt erandi kohaldamise õigustamiseks ainuüksi asjaolust, et dokument puudutab erandiga kaitstud huvi. Põhimõtteliselt saab erandi kohaldamist õigustada ainult juhtudel, kui institutsioon on eelnevalt kontrollinud, kas dokumendiga tutvumine võib kaitstud huvi konkreetselt ja reaalselt kahjustada. Teisest küljest peab kaitstud huvi kahjustamise oht olema mõistlikult ettenähtav, mitte puhthüpoteetiline, et sellele saaks tugineda.

(vt punkt 78)

5.      Määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõike 3 teist lõiku ja artikli 4 lõiget 5 tuleb tõlgendada sellises tähenduses, et kui dokument on nimetatud määruse alusel avalikustatud, ei saa liikmesriik selleks, et põhjendatult tugineda asjaomase institutsiooni otsustamisprotsessi olulisele kahjustamisele, osutada oma soovimatusele institutsiooniga koostööd teha.

Nimelt kui tunnustada, et liikmesriigi võimalik deklaratsioon, millega ta näitab oma soovimatust institutsiooniga koostööd teha juhul, kui viimane teeb dokumendid kättesaadavaks, loob aluse otsustamisprotsessi olulise kahjustamise tuvastamiseks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses, siis annaks see liikmesriikidele selles valdkonnas kaalutlusõiguse või vähemalt allutaks määrusega kehtestatud dokumentidega tutvumise poliitika selle suhtes kohaldatavale siseriiklikule poliitikale. See ei oleks kooskõlas ei määrusega kehtestatud dokumentidele juurdepääsu võimaldamise süsteemiga ega liikmesriikidele EÜ artiklist 10 tuleneva kohustusega teha komisjoniga lojaalset koostööd.

(vt punktid 80 ja 81)

6.      Määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erand üldsuse õigusest dokumentidega tutvuda, mis kaitseb kontrollimise, uurimise ja audiitorkontrolli eesmärke, ei ole kohaldatav dokumentidele, mida vahetati komisjoni hinnangu andmise raames küsimuses, kas teleringhäälingutegevuse valdkonnas liikmesriigi võetud meetmed on ühenduse õigusega kooskõlas, lähtudes direktiivi 89/552 teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus‑ ja haldusnormide kooskõlastamise kohta artiklist 3a.

Ühenduse õiguse järgimine, mis on selles raamistikus komisjoni poolt läbiviidava uurimise eesmärk, ei ole tegelikult ohustatud olukorras, kus liikmesriik ei soovi tema poolt võetud või võetavate meetmete ühenduse õigusele vastavuse hindamise raames koostööd teha. Sellises olukorras ei uuri komisjon neid meetmeid, need ei saa vastastikuse tunnustamise eelist ning neile kohaldatakse täiel määral esmase õigusega tagatud teenuste osutamise vabadust.

(vt punktid 91, 92 ja 95)