ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)
12. mai 2010
Kohtuasi T‑491/08 P
Philippe Bui Van
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Ametisse nimetamine – Palgaastmele määramine – Haldusakti tühistamine – Õiguspärase ootuse kaitse – Mõistlik tähtaeg – Õigus olla ära kuulatud
Ese: Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 11. septembri 2008. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑51/07: Bui Van vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑289 ja II‑A‑1‑1533), milles palutakse see otsus tühistada. Vastuapellatsioonkaebuse esitas komisjon.
Otsus: Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 11. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑51/07: Bui Van vs. komisjon osas, milles sellega mõisteti Philippe Bui Vani kasuks välja 1500 euro suurune kahjuhüvitis. Jätta apellatsioonkaebus ja ülejäänud vastuapellatsioonkaebuse nõuded rahuldamata. Saata asi kahju hüvitamise hagi läbivaatamiseks Avaliku Teenistuse Kohtule. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused
(Personalieeskirjad, artikli 85 esimene lõik)
2. Apellatsioonkaebus – Väited – Kohtuotsuse sellist põhjendust puudutav väide, mis ei ole vajalik resolutsiooni põhjendamiseks – Ainetu väide
3. Institutsioonide aktid – Kehtetuks tunnistamine – Ebaseaduslikud aktid – Tingimused – Mõistlik tähtaeg
4. Ametnikud – Põhimõtted – Kaitseõigus – Asjaomase isiku ärakuulamise kohustus enne huve kahjustava akti vastuvõtmist – Ulatus
5. Ametnikud – Hagi – Täielik pädevus – Ulatus – Piirid – Võistlevuse põhimõtte järgimine
(ELTL artikkel 261; personalieeskirjad, artikli 91 lõige 1)
6. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Võistlevuse põhimõte – Ulatus
1. Kuigi õiguspärase ootuse kaitse põhimõte võib piirata administratsiooni õigust tunnistada tagasiulatuvalt kehtetuks õigusvastane akt juhul, kui selle adressaat võis loota, akt on õiguspärane, ei ole see tingimus täidetud niisuguste objektiivsete asjaolude esinemise korral, mille alusel oleks asjaomane isik pidanud kõnealusest rikkumisest teada saama, ehk asjaolude korral, mis võivad akti õiguspärasuse kaheldavaks muuta. Seega ei saa asjaomane isik loota, et kehtetuks tunnistatud akt on õiguspärane, eriti juhul, kui kõnealusel aktil puudub õiguslik alus või see on vastu võetud kohaldatavaid õigusnorme rikkudes. Subjektiivseid õigusi andvate õigusvastaste aktide tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist käsitleva kohtupraktika kohaselt tuleb ühtaegu kohaldada kahte põhimõtet, s.o õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ja seaduslikkuse põhimõtet. Kuna rikkumine ei saa hoolikal ametnikul märkamata jääda, ei saa lugeda ootust õiguspäraseks ning järelikult on seaduslikkuse põhimõte täielikult kohaldatav. Sellest tuleneb, et vaatamata administratsiooni kohustusele võtta kõik meetmed selleks, et tagada oma otsuste õiguspärasus, ei saa ametnikud tugineda õiguspärasele ootusele, et ilmselgelt õigusvastased aktid jäävad kehtima. Ametnik ei saa tugineda ainuüksi asjaolule, et administratsioon ei pannud ise oma rikkumist mitmel korral tähele – kui kahetsusväärne see ka poleks –, et järeldada, et tal on õiguspärane ootus, võttes arvesse nende objektiivsete asjaolude esinemist, mille alusel oleks asjaomane ametnik pidanud kõnealusest rikkumisest teada saama.
Lisaks on küsimus, kas esineb ülekaalukas avalik huvi, mis võib asjaomase isiku huvi üles kaaluda, asjassepuutuv vaid sellisel juhul, kui on tuvastatud, et isik võis loota, et kõnealune akt on õiguspärane, ja nõuda selle jõusse jätmist.
(vt punktid 44, 45, 49, 50 ja 52)
Viited:
Euroopa Kohus: 3. märts 1982, kohtuasi 14/81: Alpha Steel vs. komisjon (EKL 1982, lk 749, punktid 10–12); 20. juuni 1991, kohtuasi C‑248/89: Cargill vs. komisjon (EKL 1991, lk I‑2987, punkt 20); 17. aprill 1997, kohtuasi C‑90/95 P: de Compte vs. parlament (EKL 1997, lk I‑1999, punkt 39).
Üldkohus: 27. november 1997, kohtuasi T‑20/96: Pascall vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑361 ja II‑977, punktid 75 ja 76); 21. juuli 1998, liidetud kohtuasjad T‑66/96 ja T‑221/97: Mellett vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1998, lk I‑A‑449 ja II‑1305, punkt 122); 5. detsember 2000, kohtuasi T‑197/99: Gooch vs. komisjon (EKL AT, lk I‑A‑271 ja II‑1247, punkt 56); 27. september 2006, kohtuasi T‑416/04: Kontouli vs. nõukogu (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑181 ja II‑A‑2‑897, punktid 164–166).
2. Väide, mis on esitatud apellatsioonkaebuses, et vaidlustada täiendav põhjendus vaidlustatud kohtuotsuses, mille resolutsioon on õiguslikult piisavalt põhistatud teiste põhjendustega, tuleb ainetuse tõttu tagasi lükata.
(vt punkt 52)
Viited:
Euroopa Kohus: 22. detsember 1993, kohtuasi C‑244/91 P: Pincherle vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑6965, punkt 25).
Üldkohus: 19. september 2008, kohtuasi T‑253/06 P: Chassagne vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 95).
3. Tähtaja mõistlikkust tuleb hinnata kohtuasja kõiki asjaolusid arvestades. Eelnevalt kindlaks määratud ajavahemiku puhul ei saa üldjuhul eeldada, et tegemist on mõistliku tähtajaga. Avaliku Teenistuse Kohus rikub õigusnormi, kui ta leiab, et eelnevalt kindlaks määratud ajavahemiku puhul võib eeldada, et see on mõistlik, isegi kui niisugune õigusnormi rikkumine ei muuda vaidlustatud kohtuotsuse seaduslikkust, kuna tähtaja mõistlikkuse hindamisel jätab kohus arvestamata eelduse, mida ta on vääralt tõlgendanud.
Lisaks ei mõjuta akti olulisus asjaomase ametniku karjääri jaoks hinnangut selle kohta, kas tähtaeg, mille jooksul akt kehtetuks tunnistati, oli mõistlik. Ei saa asuda seisukohale, et mida olulisem on akt asjaomase isiku jaoks, seda pikem on administratsiooni tähtaeg selle kehtetuks tunnistamiseks. Seevastu võib kohus võtta tähtaja mõistlikkuse hindamisel arvesse lühikese ajavahemiku, mille jooksul on asjassepuutuv akt – näiteks esialgne otsus ametniku palgaastmele määramise kohta – jõus olnud. Kuna see asjaolu avaldab ametnikule tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise korral eelkõige majanduslikku mõju, ei ole alust jätta kõrvale asjaolusid, millega saab kõnealuse tähtaja mõistlikkuse hindamisel arvestada.
(vt punktid 58 ja 60–62)
Viited:
Euroopa Kohus: 12. juuli 1957, liidetud kohtuasjad 7/56 ja 3/57−7/57: Algera jt vs. ESTÜ ühisassamblee (EKL 1957, lk 81, punkt 116); eespool viidatud kohtuotsus de Compte vs. parlament; 15. oktoober 2002, liidetud kohtuasjad C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P−C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑8375, punkt 187).
Üldkohus: eespool viidatud kohtuotsus Pascall vs. komisjon.
4. Mis puudutab haldusakti adressaadiks oleva ametniku õigust olla ära kuulatud, siis asjaolu, et otsus on menetluslikust aspektist huve kahjustav akt, ei anna alust ilma asjaomase isiku vastu algatatud menetluse laadi arvesse võtmata automaatselt järeldada, et ametisse nimetaval asutusel on kohustus asjaomane isik enne akti vastuvõtmist tulemuslikult ära kuulata. Samas otsus, mis mõjutab ametniku halduslikku seisundit eelkõige nii, et see võib avaldada mõju ametniku karjäärile, kuna sellel võib olla mõju tööalastele tulevikuväljavaadetele ja see võib vähendada ametniku töötasu, muudab vajalikuks kohaldada kaitseõiguste järgimise põhimõtet, mis on liidu õiguse aluspõhimõte, ning seda ka juhul, kui asjaomast menetlust puudutavad õigusnormid puuduvad. Järelikult saab niisuguse otsuse teha alles pärast seda, kui asjaomasele isikule on antud võimalus tulemuslikult oma seisukoht otsuse projekti kohta teatavaks teha.
(punktid 75 ja 77)
Viited:
Euroopa Kohus: 29. aprill 2004, kohtuasi C‑111/02 P: parlament vs. Reynolds (EKL 2004, lk I‑5475, punkt 57); 6. detsember 2007, kohtuasi C‑59/06 P: Marcuccio vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 45–47 ja seal viidatud kohtupraktika).
5. Mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, siis isegi kui oletada, et liidu kohtul, kes teostades eelkõige personalieeskirjade artikli 91 lõikes 1 rahalistes vaidlustes talle antud täielikku pädevust, on õigus suurendada hagejale makstava kahjuhüvitise summat võrreldes sellega, mida viimane kohtult nõudis, ei saa pidada lubatavaks seda, et ta kasutab niisugust õigust ilma, et paluks eelnevalt poolel, kes on kohustatud suurema summa maksma, esitada selle võimalike tagajärgede kohta oma seisukohad.
Sellesisulise nõude vastuvõetavuse hindamise raames tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ning see peab sisaldama ülevaadet fakti‑ ja õigusväidetest, mis peavad olema esitatud piisavalt selgelt ja täpselt eelkõige selleks, et kostja saab valmistuda enda kaitsmiseks. See ei tähenda, et hageja peab väidetava kahju summa tingimata välja arvutama. Ta peab siiski välja tooma asjaolud, mille alusel on võimalik kahju olemust ja ulatust hinnata, mis on vajalik eelkõige selleks, et kostja saaks oma enda kaitsmise tagada.
Iseäranis tuleb sümboolses või tegeliku hüvitise saamiseks esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes täpsustada väidetava kahju olemus seoses kostjale süüks pandud käitumisega ning hinnata kas või ligikaudu selle kahju ulatust. On tõsi, et liidu kohtule antud täielik pädevus paneb talle ülesande lahendada tema menetluses olevad vaidlused lõplikult ning lubab tal isegi sobivate järelduste puudumisel mitte ainult tühistada, vaid ka vajadusel kohustada kostjat hüvitama viimase süül ametialase eksimusega tekitatud mittevaraline kahju. Samas ei või liidu kohus sellist võimalust põhimõtteliselt kasutada ilma, et ta oleks palunud pooltel esitada niisuguse hüvitise võimaliku maksmise kohta oma seisukohad. Järelikult ei saa liidu kohtutele institutsioonide ja nende teenistujate vahelistes rahalistes vaidlustes antud täielikku pädevust käsitada nii, et see annab neile kohtutele õiguse mitte järgida niisuguses vaidluses võistlevuse põhimõttega seotud menetlusnorme. Seda järeldust kinnitab ELTL artiklis 261 sätestatud trahve käsitlev kohtupraktika, millest tuleneb, et liidu kohtu võimalust suurendada talle antud täieliku pädevuse teostamisel eespool nimetatud trahve ei saa kasutada niisugustele faktidele, asjaoludele või kriteeriumidele tuginedes, mille arvessevõtmist ei ole asjassepuutuv pool saanud ette näha. Kui nimetatud poolt ei ole hüvitise võimaliku suurendamise osas ära kuulatud ning seega ei ole ta saanud selle asjakohasuse ega selle suurust mõjutada võivate asjaolude kohta arvamust avaldada, jätab liidu kohus nõude uuesti läbi vaatamata.
(vt punktid 83, 86, 88 ja 89)
Viited:
Euroopa Kohus: kohtujurist Verloren van Themaati ettepanek liidetud kohtuasjades: 240/82−242/82, 261/82, 262/82, 268/82 ja 269/82: Stichting Sigarettenindustrie jt vs. komisjon, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 10. detsembril 1985 (EKL 1985, lk 3831, punkt 3851); 8. veebruar 2007, kohtuasi C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑1331, punktid 82 ja 83); 17. detsember 2009, kohtuasi C‑197/09 RX‑II: M vs. EMEA (EKL 2009, lk I‑12033, punktid 56–58 ja seal viidatud kohtupraktika).
Üldkohus: 15. juuni 1999, kohtuasi T‑277/97: Ismeri Europa vs. Kontrollikoda (EKL 1999, lk II‑1825, punktid 28–30 ja 81 ja seal viidatud kohtupraktika); 9. juuli 2003, kohtuasi T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2597, punktid 374–376); 8. juuli 2004, liidetud kohtuasjad T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑2501, punkt 578).
6. Kaitseõiguste tagamine tähendab seda, et menetluspooltele on antud võimalus võtta seisukoht kõigi asjaolude ja dokumentide suhtes, millel kohtuotsus põhineb, vaielda kohtus esitatud tõendite ja märkuste ning kohtu omal algatusel tõstatatud väidete üle, millele kohus kavatseb oma otsuses tugineda. Et täita nõudeid, mis on seotud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele, on nimelt oluline, et pooled saaksid võistlevalt vaielda nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude üle, mis on menetluse tulemuse suhtes määravad. Seda õigust tuleb mõista nii, et sellega tagatakse, et pooled ei seisaks silmitsi täiesti ootamatu kohtulahendiga. See ei tähenda siiski seda, et kohus peaks andma pooltele õiguse olla ära kuulatud kõikides tema õiguslikus hinnangus olevates küsimustes enne, kui ta teeb oma otsuse.
(vt punktid 84 ja 85)
Viited:
Euroopa Kohus: kohtujurist Kokott’i ettepanek kohtuasjas C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 18. jaanuaril 2007 (EKL 2007, lk I‑439, punktid 66 ja 67); eespool viidatud kohtuotsus M vs. EMEA (punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).