30. juulil 2021 esitatud hagi – Natixis versus komisjon
(kohtuasi T-449/21)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hageja: Natixis (Pariis, Prantsusmaa) (esindajad: barrister-at-law J. Stratford ja advokaat J.-J. Lemonnier)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
tunnistada komisjoni 20. mai 2021. aasta otsus C(2021) 3489 (final) asjas AT.40324: Euroopa riigivõlakirjad ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 alusel toimuvas menetluses (edaspidi „vaidlustatud otsus“) hagejat puudutavas osas tervikuna tühiseks ja
mõista hageja õigusabikulud ja muud selle kohtuasjaga seotud kulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.
Esimene väide, et komisjonil ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks nõukogu määruse (EÜ) nr 1/20031 artikli 7 lõike 1 viimase lause kohast õigustatud huvi.
Teine väide, et rikutud on a) hageja kaitseõigusi; b) nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 27 lõiget 1 ja/või c) komisjoni määruse (EÜ) nr 773/2004/EÜ2 artikli 10 lõiget 1 ja artikli 11 lõiget 2.
Hageja leiab, et vaidlustatud otsuses põhjendas komisjon oma õigustatud huvi rikkumise tuvastamise õigusliku ja ennetava mõjuga, vaatamata sellele, et see ei olnud hagejale esitatud vastuväide, mille kohta tal oli võimalik tulemuslikult oma seisukohti esitada.
Kolmas väide, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud ja/või on ebaproportsionaalne. Hageja väidab, et:
juhul kui hageja rikkumise tuvastamiseks oli õigustatud huvi olemas (millele hageja vastu vaidleb), ei põhjendanud komisjon piisavalt, miks ta selle tuvastamiseks oma kaalutlusõigust kasutas.
Kaalutlusõigust kasutades rikkus komisjon proportsionaalsuse põhimõtet, sest vaidlustatud otsus ei olnud konkurentsiõiguse tõhusa rakendamise eesmärgil vajalik ja rikkumise tuvastamisega hagejale põhjustatud ebasoodne olukord oli selle eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalne.
Kui rahuldatakse esimene, teine ja/või kolmas väide või nad kõik, leiab kostja, et vaidlustatud otsus tuleb tervikuna tühistada. Juhuks kui see vajalikuks osutub, esitab hageja siiski ühe väite lisaks.
Neljas väide, et vaidlustatud otsuse artikkel 3 on õigusvastane, sest komisjon:
ületas oma volitusi, kui nõudis rikkumise lõpetamist ja keelas selle jätkumise olukorras, kus rikkumine oli lõppenud;
pööras süütuse presumptsiooni põhimõtet rikkudes tõendamiskoormise ümber, kui kasutas oma volitusi põhjusel, et ei saanud olla kindel, kas rikkumine oli lõppenud;
tegi faktivea, kui leidis, et hageja poolne ja/või kogu rikkumine ei olnud lõppenud; ja/või
tegutses ebaproportsionaalselt, sest see, et komisjon oma volitusi kasutas, ei olnud hageja konkurentsiõiguse rikkumise ennetamiseks ei asjakohane ega vajalik.
____________
1 Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).
2 Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03. lk 81).