EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
14. juuni 2007(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 92/43/EMÜ – Looduslike elupaikade kaitse – Looduslik loomastik ja taimestik – Hundijaht
Kohtuasjas C‑342/05,
mille ese on 14. septembril 2005 EÜ artikli 226 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. van Beek ja I. Koskinen, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Soome Vabariik, esindaja: E. Bygglin, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud K. Schiemann, J. Makarczyk, L. Bay Larsen (ettekandja) ja J.‑C. Bonichot,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 30. novembri 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Oma hagis palub Euroopa Ühenduste Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Soome Vabariik lubas pidada hundijahti, rikkudes nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102; edaspidi „loodusdirektiiv”) artikli 16 lõikes 1 sätestatud erandite tegemise aluseid, siis on Soome Vabariik rikkunud selle direktiivi artikli 12 lõikest 1 ja artikli 16 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.
Õiguslik raamistik
Loodusdirektiiv
2 Vastavalt loodusdirektiivi artikli 12 lõikele 1:
„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, keelates:
a) kõik nende liikide isendite looduses tahtliku püüdmise või tapmise viisid […]”.
3 Loodusdirektiivi IV lisa pealkiri on „Ühenduse tähtsusega looma- ja taimeliigid, mis vajavad ranget kaitset”. IV lisa punkt a, mida on muudetud aktiga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 1994, C 241, lk 21 ja EÜT 1995, L 1, lk 1; edaspidi „IV lisa punkt a”), mainib järgmist liiki: „Canis lupus […] (välja arvatud asurkonnad Soomes poropidamisaladel 14. septembri 1990. aasta Soome poropidamise seaduse nr 848/90 paragrahvi 2 tähenduses)”.
4 Loodusdirektiivi artikli 16 lõige 1 sätestab:
„Kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal, võivad liikmesriigid teha artiklite 12, 13 ja 14 ning artikli 15 punktide a ja b sätetest erandi:
a) loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmiseks ja looduslike elupaikade säilitamiseks;
b) eriti oluliste saagi-, karja-, metsa-, kalamajandus-, veemajanduskahjude ja muud liiki omandiga seotud kahjude ärahoidmiseks;
c) rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides või muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning kasu, mida keskkond saab erandite andmisest […]”.
5 Liigi kaitsestaatus on defineeritud loodusdirektiivi artikli 1 punktis i:
„i) liigi kaitsestaatus – asjaomast liiki mõjutavate tegurite summa, mis pikema aja jooksul võib mõjutada liigi levikut ja populatsiooni arvukust artiklis 2 nimetatud territooriumil.
„Kaitsestaatust” loetakse „soodsaks”, kui:
– asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud pikema aja jooksul
ja
– liigi looduslik levila ei ole vähenemas ega ei vähene ka lähitulevikus
ning
– selle liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks on olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene.”
Soome õigus
6 Euroopa Kohtule esitatud toimikust selgub, et loodusdirektiivi artiklid 12 ja 16 on Soome jahiseadusesse üle võetud nähtavalt samas sõnastuses.
7 Huntide surmamise kohta eksisteerivad siiski ka erinormid. Asjaomane jahipiirkond väljastab hundijahilube juhtumipõhiselt. Piirkondliku küttimismahu, see tähendab maksimaalse huntide arvu, millele on lubatud pidada jahti igas jahipiirkonnas jahihooajal 1. novembrist 31. märtsini, kinnitab põllu- ja metsamajandusministeerium. Need mahud kinnitatakse selliselt, et ei ohustataks huntide asurkondade säilimist vastavates piirkondades. Arvesse võetakse kogu olemasolevat teavet loomade suremuse kohta, eriti teedel toimunud õnnetuste ja inimtegevuse tagajärjel.
8 Jahipidamise lubamiseks peavad jahipiirkonnad kontrollima, kas siseriiklikku õigusse üle võetud loodusdirektiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud. Piirkondliku küttismismahu ületamine on lubatud üksnes artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimustest kinni pidades ja selleks on vaja ministeeriumi eriluba.
9 Lisaks eeltoodule võivad loomi erandolukorras surmata politseijõud, kuid üksnes järgides käesoleva otsuse punktis 8 mainitud tingimusi.
Kohtueelne menetlus
10 Komisjon algatas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse 10. aprillil 2001 märgukirja saatmisega Soome Vabariigile. Pärast nimetatud liikmesriigi vastust 6. juuli 2001. aasta kirjas saatis komisjon 26. juunil 2002 põhjendatud arvamuse. Komisjon märkis, et lubatud hundijaht ei vasta loodusdirektiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimustele, kuna hundi kaitsestaatus Soomes ei ole soodne, kuna on võimalik rakendada muid lahendusi ja kuna jahilube väljastatakse tõendamata seost olulist kahju tekitavate isenditega. Soome Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 28. augusti 2002. aasta kirjas.
11 Leides, et kohustuste rikkumine jätkub, esitas komisjon 14. septembril 2005 käesoleva hagi.
Hagi
Poolte argumendid
12 Komisjon osutab esiteks sellele, et hunt on Soomes ohustatud liik, mille kaitsestaatust ei saa mainitud liikmesriigis järelikult pidada soodsaks.
13 Komisjon leiab, et Soome praktika lubada jahti kui ennetavat tegevust on vastuolus loodusdirektiivi artikli 16 lõikega 1. Olukorras, kus suure tõenäosusega võib ette näha, et hunt tekitab olulist kahju, saab neid kahjusid vältida ka muul viisil kui ennetava surmamisega. Kasutada võiks peletusvahendeid, lõhnaaineid, elektrikarjuseid või muid piirdeid, sulgeda kariloomad või koerad ööks ruumidesse, hüvitada juhuslikud kahjud. Kui jahiluba antakse ennetavalt, on vaevu tõenäoline, et surmatakse just neid hunte, kes põhjustavad olulist kahju. Igal juhul väljastavad Soome ametiasutused jahilube, ilma et seos kahjusid tekitavate isenditega oleks kohaselt tõendatud. Sellistel tingimustel ei kujuta jaht endast kuigi tõhusat meedet kõnealuste kahjude ärahoidmiseks.
14 Lõpuks väidab komisjon, et põllu- ja metsamajandusministeeriumi kinnitatud iga-aastased territoriaalsed kvoodid ei ole põhjendatud, kuna vastavalt loodusdirektiivi artikli 16 lõikele 1 tuleb range kaitse süsteemist tehtavaid erandeid hinnata sõltumatult asjaomasest ajavahemikust ja iga väljaantava jahiloa puhul eraldi. Lisaks sellele on Soome ametiasutuste praktika tulemuseks olukord, kus hunte saab seaduslikult surmata ka juhul, kui põllu- ja metsamajandusministeeriumi kinnitatud küttimismaht on kaugelt ületatud. Nii väljastati hooajal 2003–2004, mil küttimismahuks oli kinnitatud kaheksa hunti, 11 eriluba ja lisaks kaks politsei poolt väljastatud luba. Kokkuvõttes surmati nimetatud hooajal 12 hunti.
15 Komisjon järeldab eeltoodust, et kuna hundi kaitsestaatus Soomes ei ole soodne, on võimalik rakendada muid lahendusi ja jahilube väljastatakse ilma, et seos kahjusid tekitavate isenditega oleks kohaselt tõendatud, siis on hundijaht Soomes lubatud viisil, mis rikub loodusdirektiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimusi.
16 Soome valitsus märgib, et hundijahiks on vaja luba, mis on võimalik saada kohalikku jahipiirkonda esitatud kirjaliku, põhjendatud taotluse alusel, milles on ära toodud asjassepuutuv territoorium ja taotletav jahiloomade arv. Vastava ala kohta asjakohaseid teadmisi omav jahipiirkond uurib, kas jaht takistab liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamist, kas on võimalik mõni muu rahuldav alternatiivne lahendus ning kas on täidetud loodusdirektiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud erandite tegemise tingimused.
17 Jahilubade andmise otsustamisel võetakse arvesse ka põllu- ja metsamajandusministeeriumi kinnitatud isendite piirkondlikke küttimismahte igas jahipiirkonnas, kusjuures need vastavad isendite määrale, mille võib bioloogiliselt eemaldada, sealjuures populatsiooni ohtu seadmata. Seega ei ole tegemist limiidiga, mida oleks tingimata vaja täita või ära kasutada.
18 Soome valitsus väidab, et tema praktika ei loo Soomes huntide populatsiooni soodsa kaitsestaatuse säilitamisele takistusi. Tegelikult on nimetatud populatsioon viimastel aastatel märgatavalt suurenenud. Sama kehtib inimasustusega piirkondade puhul. Ühtlasi näitavad asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline ning püsib elujõulisena pikema aja jooksul.
19 „Muu rahuldava alternatiivse lahenduse puudumise” kohta toob Soome valitsus esile, et huntide tekitatud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks on võimaluste piires, kas iseseisvalt või kombineerituna, kasutusel mitu muud lahendust. Igal juhul kaaluvad jahipiirkonnad enne jahilubade väljaandmist kõiki muid rahuldavaid alternatiivseid lahendusi. Selles osas rõhutab Soome valitsus asjaolu, et komisjoni poolt käesolevas asjas viidatud asendusmeetmed ei ole siiski iga konkreetse juhtumi puhul sobivad.
20 Soome valitsus on vastupidi komisjoni väidetule seisukohal, et loodusdirektiivi artikli 16 lõige 1 ei keela erandite tegemist range kaitse süsteemist, hoidmaks ära oluliste kahjude tekkimist. Täpne pole ka see, et siseriiklike pädevate asutuste jahilubade väljaandmise otsustes ei ole identifitseeritud olulist kahju tekitavaid hunte. Tegelikult määratakse otsustes täpselt kindlaks loaga hõlmatud geograafilised piirkonnad, kus elavad asjaomast kahju tekitavad hundid. Kuna hunt on karjaloom, ei ole alati võimalik kindlaks teha, millised isendid kahju tekitavad. Sellele vaatamata, kui saadakse teada karja kuuluvatest asjaomastest isenditest, väljastatakse nende kohta jahiluba. Kui asjaomane loom liigub üksi, saab tema kohta välja anda ka individuaalse jahiloa.
Euroopa Kohtu hinnang
21 Nagu õigesti märgib kohtujurist Kokott oma käesolevas asjas esitatud ettepaneku punktis 16, ei vaidlusta komisjon ei Soome õigusnorme ega ka konkreetset huntide surmamise juhtumit, vaid kritiseerib Soome ametiasutuste halduspraktikat hundijahi valdkonnas.
22 Isegi kui kohaldatav siseriiklik õigus on iseenesest ühenduse õigusega kooskõlas, võib kohustuste rikkumine tuleneda ühenduse õigust rikkuvast halduspraktikast (vt 27. aprilli 2006. aasta kohtuotsus C‑441/02: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2006, lk I-3449, punkt 47).
23 Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi puhul peab komisjon tõendama väidetavat liikmesriigi kohustuste rikkumist. Komisjoni kohustus on esitada Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, mis võimaldaksid kohtul rikkumise tuvastada, ilma et komisjon seejuures toetuks mis tahes oletustele (vt eelkõige 6. novembri 2003. aasta otsus C‑434/01: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2003, lk I-13239, punkt 21, ja eespool viidatud otsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 48).
24 Nii peab komisjon käesolevas asjas tõendama, et Soome praktika kahjustab hundi kui IV lisa punkti a kantud liigi range kaitse süsteemi, mis on ette nähtud loodusdirektiivi artikli 12 lõikes 1, kuna erandite tegemisel mainitud süsteemist ei ole kinni peetud selle direktiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimustest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, punkt 22).
25 Viimati mainitud säte näeb ette erandite tegemise korra, mida tuleb tõlgendada kitsalt ning mis asetab erandi tegemiseks nõutud tingimuste täidetuse tõendamise koormuse iga erandi puhul erandi kohaldamise üle otsustavale asutusele ning mille osas liikmesriigid tagavad, et igasugust kaitsealuseid liike puudutavat tegevust lubatakse ainult niisuguste täpselt ja kohaselt põhjendatud otsuste alusel, milles on viidatud loodusdirektiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud põhjustele, tingimustele ja nõuetele (vt selle kohta 8. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑60/05: WWF Italia jt, EKL 2006, lk I‑5083, punkt 34).
26 Käesolevas asjas on selge, et:
– Soome ametiasutused lubavad igal aastal erandkorras piiratud mahus hundijahti;
– Soome keskkonnaministeeriumi ja Soome keskkonnakeskuse 2001. aastal avaldatud 2000. aastat puudutavas raportis ohustatud liikide kohta Soomes (Pertti Rassi, Aulikki Alanen, Tiina Kanerva ja Ilpo Mannerkoski: (toim.): Suomen lajien uhanalaisuus 2000. Uhanalaisten lajien II seurantaryhmä. Ympäristöministeriö & Suomen ympäristökeskus, Helsinki 2001) on hunt arvatud Soomes ohustatud liikide hulka;
– mainitud raportis on leitud, et paljunemisvõimeliste isendite arv on langenud alla 50 – piir, millest allapoole langemisel ähvardab liiki väljasuremisoht;
– põllu- ja metsamajandusministeeriumi 2005. aastal avaldatud huntide populatsiooni kaitsekorralduskava (edaspidi „kaitsekorralduskava”) punkti 7.2 kohaselt peaks Soomes hinnanguliselt olema 20 paljunemisvõimelist hundipaari, et tagada huntide populatsiooni pikaajaline elujõulisus oma looduslikus elupaigas;
– kaitsekorralduskava punkti 2.1.5. kohaselt oli paljunemisvõimeliste paaride arv aastatel 2001, 2002, 2003 ja 2004 hinnanguliselt vastavalt 11, 12, 13 ja 16.
27 Põhjendatud arvamuses seatud tähtaja möödumisel ei olnud hundi kaitsestaatus Soomes järelikult loodusdirektiivi artikli 1 punkti i esimese taande mõttes soodne.
28 Direktiivi artikli 16 lõike 1 kohaselt on kõnealuste populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamine nende looduslikul levilal selles normis sätestatud erandite tegemise vältimatult vajalik eeltingimus (vt 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑508/04: komisjon vs. Austria, EKL 2007, lk I-3787, punkt 115).
29 Eeltoodut arvesse võttes on niisuguste erandite tegemine erandjuhul võimalik, kui on kohaselt tõendatud, et erandid ei süvenda kõnealuste populatsioonide ebasoodsat kaitsestaatust ega takista nende soodsa kaitsestaatuse taastamist. Nagu on tõdenud komisjon loodusdirektiivis ette nähtud ühenduse tähtsusega loomaliikide range kaitse süsteemi kohta koostatud suuniste (Guidance document on the strict protection of animal species of community interest provided by the «Habitats» Directive 92/43/EEC, lõplik versioon, veebruar 2007) III osa punktides 47–51, ei saa samuti välistada, et piiratud arvu isendite surmamisel puudub mõju loodusdirektiivi artikli 16 lõike 1 eesmärgile säilitada huntide populatsiooni soodne kaitsestaatus nende looduslikul levilal. Järelikult on kõnealuse erandi tegemine käesoleva liigi seisukohast neutraalne.
30 Kahest Soome ametiasutuste otsusest hundijahi loa väljastamise kohta, mis on võetud vastu enne komisjoni märgukirja saatmist Soome Vabariigile ja hagi esitamist Euroopa Kohtule, selgub, et mainitud ametiasutused lubasid nimetatud kahel juhul kindlaksmääratud arvu huntide jahti piiritletud maa‑alal, ent ei tuginenud sealjuures liigi kaitsestaatuse hindamisele, ei esitanud täpset ja asjakohast põhjendust muude rahuldavate alternatiivsete lahenduste puudumise kohta ega tuvastanud täpselt olulist kahju tekitanud hunte, kelle tapmine oleks lubatud.
31 Sellised otsused, mis ühelt poolt ei tugine vastava otsusega lubatud huntide surmamise mõju hindamisele asjaomase liigi populatsiooni soodsa kaitsetaseme säilitamisele looduslikul levilal ja teisalt ei sisalda täpset ja kohast põhjendust muu rahuldava alternatiivse lahenduse puudumise kohta, on vastuolus loodusdirektiivi artikli 16 lõikega 1.
32 Siiski on kohane meenutada, et nagu selgub käesoleva otsuse punktist 21, ei ole komisjon esitanud käesolevat hagi konkreetsete juhtumite peale, vaid kritiseerib Soome ametiasutuste hundijahialast halduspraktikat.
33 Euroopa Kohus on asunud selles küsimuses seisukohale, et kuigi liikmesriigi käitumine, mis seisneb ühenduse õigusega vastuolus olevas halduspraktikas, võib küll olla liikmesriigi kohustuste rikkumine EÜ artikli 226 mõttes, peab see halduspraktika olema teatud määral juurdunud ning üldine (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 50).
34 Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et seda, kas liikmesriigi kohustusi on rikutud või mitte, tuleb hinnata lähtudes olukorrast liikmesriigis põhjendatud arvamuses esitatud tähtaja lõppedes (vt eelkõige 26. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑494/01: komisjon vs. Iirimaa, EKL 2005, lk I‑3331, punkt 29).
35 Käesoleval juhul ei ole komisjon esitanud ühtki hundijahi lubamise otsust, mille Soome ametiasutused oleksid võtnud vastu pärast punktis 30 käsitletud otsuseid, välja arvatud kaks 2006. aasta otsust, mida komisjon kasutas rõhutamaks Soome ametiasutuste poolt asjaomases küsimuses vahepeal saavutatud arengut.
36 Ühtlasi ei ole komisjon – kes ei ole käesoleva asja raames kordagi väitnud, et asjaomaste ametiasutuste koostöö jahilubade väljaandmise otsustest teavitamisel oleks puudulik – esitanud Euroopa Kohtule ainsatki otsust ajavahemikust peale kohtueelse menetluse lõppemist, mis annaks Euroopa Kohtu käsutusse esitatud väidete põhjendatuse hindamiseks vajalikud tõendid.
37 Lisaks tuleb meenutada, nagu on tõdetud ka käesoleva otsuse punktis 26, et paljunemisvõimeliste paaride arv on tõusnud ajavahemikul 2001–2004 vastavalt 11-lt 16-le. Samuti ei ole vaidlustatud asjaolu, et mainitud ajavahemikul tõusis huntide koguarv Soome territooriumil vahemikust 110–130 isendit 185–200 isendini.
38 Ülaltoodud andmed, mis ei ole iseenesest otsustavad, tõendavad siiski, et vaatamata hundijahi erandkorras lubamisele Soomes, on asjaomase liigi kaitsestaatus kõnealuses liikmesriigis märgatavalt ja pidevalt paranenud nii kohtueelse menetluse perioodil kui ka suures osas käesoleva hagi esitamisele eelnenud ajal.
39 Komisjon ei ole seega esitanud piisavalt tõendeid Soome ametiasutuste juurdunud halduspraktika kohta anda välja jahilube, tuginemata sealjuures liigi kaitsestaatuse hindamisele või esitamata täpset ja kohast põhjendust muude rahuldavate alternatiivsete lahenduste puudumise kohta.
40 Mis puutub komisjoni väitesse, et jahilubasid väljastatakse ennetavalt või igal juhul ilma, et oleks kohaselt tõendatud seose olemasolu olulist kahju tekitanud isenditega, siis tuleb sedastada – nagu tõdes ka kohtujurist Kokott oma ettepaneku punktis 29 –, et loodusdirektiivi artikli 16 lõige 1 ei esita seal ette nähtud erandite kohaldamise eeltingimusena olulise kahju eelneva ilmnemise nõuet.
41 Siiski on tõsi, et Soome valitsus tunnistab, et hunt on reeglina karjaloom ja seetõttu ei saa jahilubasid alati väljastada konkreetsete isendite kohta, kes tekitavad olulist kahju.
42 Kuigi pole võimalik a priori välistada, et ühe või mitme isendi surmamine hundikarjast, mille teatavad liikmed põhjustavad või võivad põhjustada kahju, võiks selle kahju tekkimise ära hoida, selle kõrvaldada või seda vähendada, tuleb tõdeda, et toimikus sisalduvad asjaolud ei kinnita ülaltoodud oletust.
43 Selles küsimuses tuleb märkida, nagu on tõdetud ka kaitsekorralduskava punktis 5.4.5, et ühe arvamuse kohaselt tekib huntides jahi tulemusena inimpelglikkus, mis aitab seega kahju vähendada, teise arvamuse kohaselt aga toob karja kuuluvate huntide jaht endaga kaasa kahju suurenemise. Lisaks sellele on täpsustatud, et vastava küsimuse kohta on vähe loodusteaduslikke uuringuid.
44 Eeltoodut arvesse võttes tuleb nõustuda komisjoni väitega, mis põhineb hundijahi lubade ennetaval väljastamisel.
45 Loodusdirektiivi artikli 16 lõikega 1 ei saa pidada vastuolus olevaks asjaolu, et hundijahi loa väljastamise otsus sõltub igas jahipiirkonnas surmata lubatud isendite piirkondlikust küttimismahust. Tegelikult – nagu märgib kohtujurist Kokott põhjendatult oma ettepaneku punktis 33 – kujutab kõnealune piir, mis on kinnitatud vastavalt nende isendite arvule, kelle võib kõrvaldada asjaomast liiki ohtu seadmata, endast üksnes raamistikku, millest peavad jahipiirkonnad lähtuma jahilubade väljastamisel, kui lisaks on täidetud loodusdirektiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud tingimused.
46 Arvestades käesoleva otsuse punktis 8 sätestatut, ei piisa asjaolust, et 2003–2004 aasta hooajal kõnealune piir tegelikkuses ületati, tõendamaks, et Soome ametiasutused on andnud välja jahilube, mis võivad kahjustada huntide populatsiooni soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal.
47 Eeloodud põhjendustest järeldub, et kuna Soome Vabariik lubab ennetavat hundijahti, ilma et oleks tõendatud, et see hoiab ära olulise kahju loodusdirektiivi artikli 16 lõike 1 punkti b tähenduses, siis on Soome Vabariik rikkunud talle kõnealuse direktiivi artikli 12 lõikest 1 ja artikli 16 lõike 1 punktist b tulenevaid kohustusi, ülejäänud osas tuleb komisjoni hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
48 Kodukorra artikli 69 lõike 3 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.
49 Kuna käesolevas asjas rahuldati osa nõudeid ühe poole, osa teise poole kasuks, tuleb kummagi poole kohtukulud jätta nende endi kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Kuna Soome Vabariik lubab ennetavat hundijahti, ilma et oleks tõendatud, et see hoiab ära olulise kahju nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 16 lõike 1 punkti b tähenduses, siis on Soome Vabariik rikkunud talle nimetatud direktiivi artikli 12 lõikest 1 ja artikli 16 lõike 1 punktist b tulenevaid kohustusi.
2. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.
3. Euroopa Ühenduste Komisjon ja Soome Vabariik kannavad ise oma kohtukulud.
Allkirjad